Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)

17. detsember 2019(*)

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2011/83/EL – Artikli 2 punkti 8 alapunkt c ja artikli 2 punkt 9 – Väljaspool äriruume sõlmitav leping – Mõiste „äriruum“ – Leping, mis on sõlmitud kaubandusmessi müügiletis vahetult pärast seda, kui kaupleja pöördus messi ühisalal viibinud tarbija poole

Kohtuasjas C‑465/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Straubingi (Straubingi esimese astme kohus, Saksamaa) 12. juuni 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. juunil 2019, menetluses

B & L Elektrogeräte GmbH

versus

GC

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president M. Safjan (ettekandja), kohtunikud L. Bay Larsen ja C. Toader,

kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,

on teinud järgmise

määruse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 2 lõike 8 punkti c tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud B & L Elektrogeräte GmbH ja GC vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab nende poolte vahel kaubandusmessil tolmuimeja müügilepingu sõlmimist.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

3        Direktiivi 2011/83 põhjendused 21 ja 22 on sõnastatud järgmiselt:

„(21)      Väljaspool äriruume sõlmitud leping tuleks määratleda lepinguna, mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija samaaegsel füüsilisel kohalolekul paigas, mis ei ole kaupleja äriruumid, näiteks tarbija kodus või töökohal. Väljaspool äriruume võib tarbija olla potentsiaalse psühholoogilise surve all või puutuda kokku üllatusmomendiga, olenemata sellest, kas tarbija on soovinud kaupleja kohaletulekut või mitte. Väljaspool äriruume sõlmitud lepingu mõiste peaks hõlmama ka olukordi, kus tarbija poole pöördutakse isiklikult ja eraldi väljaspool äriruume, kuid leping sõlmitakse kohe pärast seda kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil. […] Oste, mis on tehtud kaupleja poolt organiseeritud väljasõidu ajal, mille käigus reklaamiti omandatud kaupu ja pakuti neid müügiks, tuleks käsitada väljaspool äriruume sõlmitud lepingutena.

(22)      Ettevõtte äriruumideks tuleks lugeda mis tahes liiki valdusi (näiteks pood, müügikiosk või veoauto), mida kaupleja kasutab alalise või tavapärase äritegevuse kohana. Müügikioskeid ja -lette tuleks käsitada äriruumidena, kui need vastavad sellele tingimusele. Jaemüügiks kasutatavaid ruume, kus kaupleja tegutseb hooajaliselt (näiteks turismihooajal suusa- või rannakuurordis), tuleks vaadelda äriruumidena, kuna kaupleja kõnealustes ruumides tavaliselt tegutseb. Avalikkusele juurdepääsetavaid kohti, nagu tänavad, ostukeskused, rannad, spordirajatised ja ühiskondlik transport, mida kaupleja kasutab oma äritegevuseks erandjuhtudel, ning samuti kodusid ja töökohti ei tuleks käsitada äriruumidena. […]“.

4        Selle direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8)      „väljaspool äriruume sõlmitav leping“ – kaupleja ja tarbija vaheline leping:

a)      mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kohas, mis ei ole kaupleja äriruum,

[…]

c)      mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil kohe pärast seda, kui tarbija poole on isiklikult ja individuaalselt pöördutud kohas, mis ei ole kaupleja äriruumid, või

[…]

9)      „äriruum“ –

a)      jaemüügiks kasutatav äriruum kinnisvara kujul, kus kaupleja alaliselt tegutseb, või

b)      jaemüügiks kasutatav äriruum vallasvara kujul, kus kaupleja tavaliselt tegutseb;

[…]“.

5        Kõnealuse direktiivi artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Tarbija võib 14 päeva jooksul kauglepingust või väljaspool äriruume sõlmitud lepingust taganeda ilma põhjust esitamata ning kandmata muid kulusid peale artikli 13 lõikes 2 ja artiklis 14 sätestatud kulude, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artiklis 16 ette nähtud erandeid.“

 Saksa õigus

6        Direktiiv 2011/83 võeti Saksa õigusesse üle 20. septembri 2013. aasta tarbija õiguste direktiivi ülevõtmise ja eluaseme vahendamise seaduse muutmise seadusega (Gesetz zur Umsetzung der Verbraucherrechterichtlinie und zur Änderung des Gesetzes zur Regelung der Wohnungsvermittlung) (BGBl. 2013 I, lk 3642).

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

7        B & L Elektrogeräte on Saksamaal asutatud äriühing, mis turustab aurutolmuimejaid, eelkõige kaubandusmessidel.

8        Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, viibisid GC ja tema abikaasa kaubandusmessil Straubingis (Saksamaa). Nad olid ühes selle messi näitusepaviljoni vahekäigus B & L Elektrogeräte müügileti ees, kui B & L Elektrogeräte töötaja kõnetas neid oma müügiletist või vahekäigus, et veenda neid ostma aurutolmuimejat.

9        Äriühingu töötaja kutsel suundusid GC ja tema abikaasa müügiletti, kus nad sõlmisid tolmuimeja müügilepingu.

10      GC andis hiljem B & L Elektrogerätele teada, et ta ei soovi seda lepingut „säilitada“. Ta leidis, et vastavalt Saksa õigusnormidele on tal taganemisõigus ja teda ei teavitatud sellest õigusest lepingu sõlmimise ajal.

11      B & L Elektrogeräte esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Amtsgericht Straubingile (Straubingi esimese astme kohus, Saksamaa) nõude, et GC-lt mõistetaks välja lepingus kokku lepitud hind.

12      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et müügiletti, mida B & L Elektrogeräte sellel kaubandusmessil kasutas, tuleb käsitada „äriruumina“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 9 tähenduses, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 7. augusti 2018. aasta otsuses kohtuasjas Verbraucherzentrale Berlin (C‑485/17, EU:C:2018:642).

13      Nimetatud kohus tõdeb, et müügilett, mis asus messi ühes näitusepaviljonis, ei olnud suletud, vaid avatud ala ning et tarbijad, kes – nagu GC ja tema abikaasa – jäid halli vahekäigus müüja leti ette seisma, pidid eeldama, et müüja nende poole pöördub.

14      Nimetatud kohus täpsustab siiski, et talle lahendada antud juhtumi puhul ei saa vahekäiku pidada ilmselgelt kaupleja äriruumiks, kuna see ei olnud ette nähtud tema tegevuseks, vaid võimaldas juurdepääsu kõigile selles hallis asuvate kauplejate äriruumidele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas seetõttu, et direktiivi 2011/83 põhjenduse 22 eesmärk on täpsustada, et üldkasutatav ala, mida kaupleja kasutab erandkorras, ei kujuta endast selle direktiivi artikli 2 punkti 9 tähenduses „äriruume“, ei vasta selles kohtuasjas kõne all olev faktiline olukord sellele, mida selles põhjenduses on silmas peetud.

15      Seega juhul, kui müügileping on sõlmitud siis, kui tarbija ja kaupleja asuvad väljaspool äriruume, mis vastab tema menetluses olevas kohtuasjas käsitletud faktilisele olukorrale, on tegemist „väljaspool äriruume sõlmitava lepinguga“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti c tähenduses ja nimetatud tarbija taganemisõigust tuleb tunnustada.

16      Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Straubing (Straubingi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tegemist on väljaspool äriruume sõlmitud lepinguga direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti c tähenduses, mis annab vastavalt [selle] direktiivi artiklile 9 taganemisõiguse, kui kaupleja, kes asub messil asuvas müügiletis või selle ees, mida loetakse [selle] direktiivi artikli 2 punkti 9 kohaselt äriruumiks, pöördub tarbija poole, kes seisab kaubandusmessihalli vahekäigus müügileti ees, ilma et ta kauplejaga suhtleks, ning seejärel sõlmitakse müügiletis leping?“

 Eelotsuse küsimuse analüüs

17      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui vastuse eelotsuse küsimusele võib selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud eelotsuse küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

18      Käesolevas kohtuasjas on selle sätte kohaldamine põhjendatud.

19      Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 koostoimes selle artikli punktiga 9 tuleb tõlgendada nii, et leping, mis sõlmiti kaupleja ja tarbija vahel kaubandusmessil kaupleja valduses olevas müügiletis vahetult pärast seda, kui kaupleja pöördus tarbija poole, kes viibis kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäigus, on „väljaspool äriruumi“ sõlmitud leping selle sätte tähenduses.

20      Kõigepealt on oluline märkida, et esiteks on direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunktis a „väljaspool äriruume sõlmitud leping“ määratletud kui kaupleja ja tarbija vaheline leping, mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kohas, mis ei ole kaupleja äriruum, ja teiseks on sama direktiivi artikli 2 punkti 8 alapunkti c kohaselt kaupleja ja tarbija vaheline leping iga leping, mis sõlmitakse kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil kohe pärast seda, kui tarbija poole on isiklikult ja individuaalselt pöördutud kohas, mis ei ole kaupleja äriruumid.

21      Mis puudutab mõistet „äriruum“, siis see on direktiivi artikli 2 punktis 9 määratletud nii, et see hõlmab esiteks jaemüügiks kasutatavat äriruumi kinnisvara kujul, kus kaupleja alaliselt tegutseb, ja teiseks jaemüügiks kasutatavat äriruumi vallasvara kujul, kus kaupleja tavaliselt tegutseb.

22      Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2011/83 üks eesmärke on esile toodud muu hulgas põhjenduses 21, mille kohaselt võib tarbija väljaspool kaupleja äriruume olla potentsiaalse psühholoogilise surve all või puutuda kokku üllatusmomendiga, olenemata sellest, kas tarbija on soovinud kaupleja kohaletulekut või mitte. Selles osas olgu märgitud, et liidu seadusandja on soovinud väljaspool äriruume sõlmitud lepingu mõistega hõlmata ka olukorrad, kus tarbija poole pöördutakse isiklikult ja eraldi väljaspool äriruume, kuid leping sõlmitakse kohe pärast seda kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 33).

23      Sellest järeldub, et kui väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul nägi liidu seadusandja ette tarbijakaitse juhtudeks, , kui lepingu sõlmimise ajal ei asu tarbija ruumis, mida kaupleja alaliselt või tavaliselt tegevuseks kasutab, siis tegi ta seda seetõttu, et tema hinnangul võib tarbija, kes äriruumi siseneb, eeldada kaupleja pöördumist tema poole, nii et kui peaks vajadus tekkima, siis ei saa see tarbija hiljem põhjendatult väita, et kaupleja pakkumine tuli talle üllatusena (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 34).

24      Mis puudutab konkreetsemalt olukorda, kus kaupleja tegutseb müügiletti kasutades kaubandusmessil, siis tuleb meeles pidada – nagu nähtub ka direktiivi 2011/83 põhjendusest 22 –, et müügikioskeid ja -lette tuleb käsitada äriruumidena, kui need kujutavad endast kaupleja alalist või tavapärast tegevuskohta (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 41).

25      Nimetatud põhjendusest nähtub samuti, et äriruumidena ei tule seevastu käsitada selliseid avalikkusele juurdepääsetavaid kohti nagu tänavad, ostukeskused, rannad, spordirajatised ja ühiskondlik transport, mida kaupleja kasutab oma äritegevuseks erandjuhtudel, samuti kodusid ja töökohti (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Verbraucherzentrale Berlin, C‑485/17, EU:C:2018:642, punkt 42).

26      Just neid kaalutlusi silmas pidades on Euroopa Kohus 7. augusti 2018. aasta otsuses kohtuasjas Verbraucherzentrale Berlin (C‑485/17, EU:C:2018:642) leidnud, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 9 tuleb tõlgendada nii, et müügilett, mida kaupleja kasutab kaubandusmessidel, kus ta tegutseb mõnel päeval aastas, on „äriruum“ selle sätte tähenduses, kui – arvestades kõiki kaupleja tegevusega seotud asjaolusid, eelkõige müügileti väljanägemist ja messi toimumiskohas levitatud teavet – piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija võis mõistlikult arvata, et see kaupleja seal tegutseb ja võib tema poole pöörduda lepingu sõlmimise eesmärgil, kuid nende asjaolude kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne.

27      Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olev leping sõlmiti tarbija GC ja B & L Elektrogeräte vahel kaubandusmessil kaupleja kasutuses olevas müügiletis, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas „äriruumiks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 9 tähenduses, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus 7. augusti 2018. aasta kohtuotsuses Verbraucherzentrale Berlin (C‑485/17, EU:C:2018:642).

28      Neil asjaoludel tuleb hinnata, kas asjaolu, et see leping sõlmiti vahetult pärast seda, kui kaupleja pöördus tarbija poole, kes viibis kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäigus, võimaldab siiski asuda seisukohale, et kõnealune leping on „väljaspool äriruume“ sõlmitud leping direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 tähenduses.

29      Selles osas olgu märgitud, et kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäiku, kus paiknes B & L Elektrogeräte lett, ei saa pidada „äriruumiks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 9 tähenduses, kuna selline vahekäik võimaldab pääseda kõikide selles hallis olevate müügilettide juurde.

30      See eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud faktiline asjaolu vastab direktiivi 2011/83 põhjenduses 22 kirjeldatud eeldusele, mille kohaselt selliseid avalikkusele juurdepääsetavaid kohti nagu tänavad ja kauplused ei tuleks käsitada „äriruumidena“.

31      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis on sõlmitud kaupleja ja tarbija üheaegsel füüsilisel kohalolekul kaupleja äriruumides kohe pärast seda, kui tarbija poole on isiklikult ja individuaalselt pöördutud kohas, mis ei ole kaupleja äriruumid, nagu seda on kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäik, on direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti c kohaselt „väljaspool äriruume sõlmitud leping“.

32      Nagu on juba märgitud käesoleva määruse punktis 22, võib nimelt tarbija väljaspool kaupleja äriruume olla psühholoogilise surve all või puutuda kokku üllatusmomendiga, olenemata sellest, kas tarbija on soovinud kaupleja kohaletulekut või mitte. Direktiivi 2011/83 põhjenduses 21 on märgitud, et seetõttu soovis liidu seadusandja hõlmata ka olukordi, kus tarbija poole pöördutakse isiklikult ja individuaalselt väljaspool äriruume, kuid leping sõlmitakse kohe pärast seda kaupleja äriruumides või kaugsidevahendi abil.

33      See üllatusmoment on olemas sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus tarbija viibib kaubandusmessi hallis, mis on selles hallis paiknevate eri lettide ühisala, mistõttu sellises olukorras on kõnealuse kaupleja äriruumiks üksnes tema müügilett, ja ka olukorras, kus see kaupleja pöördus tarbija poole, pakkudes lepingu sõlmimist vahetult pärast seda oma müügiletis. Järelikult tuleb sellist lepingut pidada direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 alapunkti c tähenduses „väljaspool äriruume sõlmitud lepinguks“.

34      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb vastata esitatud küsimusele, et direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 8 koostoimes selle artikli 2 punktiga 9 tuleb tõlgendada nii, et leping, mis sõlmiti kaupleja ja tarbija vahel kaubandusmessil kaupleja valduses olevas müügiletis vahetult pärast seda, kui kaupleja pöördus tarbija poole, kes viibis kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäigus, on „väljaspool äriruumi“ sõlmitud leping selle sätte tähenduses.

 Kohtukulud

35      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 2 punkti 8 koostoimes artikli 2 punktiga 9 tuleb tõlgendada nii, et leping, mis sõlmiti kaupleja ja tarbija vahel kaubandusmessil kaupleja valduses olevas müügiletis vahetult pärast seda, kui kaupleja pöördus tarbija poole, kes viibis kaubandusmessihalli eri müügilettide vahekäigus, on „väljaspool äriruumi“ sõlmitud leping selle sätte tähenduses.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: saksa.