1.

Kas küsimuse hindamisel, kas direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses ei anta enam UNRWA kaitset või abi kodakondsuseta palestiinlasele, tuleb territoriaalses mõttes tugineda üksnes asjaomasele tegevuspiirkonnale (Gaza sektor, Jordaania, Liibanon, Süüria ja Jordani Läänekallas), kus kodakondsuseta isik UNRWA mandaadi territooriumilt lahkumisel tegelikult elas (käesoleval juhul Süüria), või tuleb tugineda ka muudele UNRWA mandaadi territooriumi alla kuuluvatele tegevuspiirkondadele?

2.

Kui ei tugineta üksnes tegevuspiirkonnale lahkumise ajal, kas siis tuleb muudest tingimustest sõltumata tugineda alati mandaadi territooriumi kõikidele tegevuspiirkondadele? Kui ei, kas siis tuleb teisi tegevuspiirkondi ainult siis arvesse võtta, kui kodakondsuseta isikul oli selle tegevuspiirkonnaga oluline (territoriaalne) seos? Kas sellise seose jaoks on vajalik – lahkumisel esinev või eelnev alaline elukoht? Kas olulise (territoriaalse) seose hindamiseks tuleb arvesse võtta muid asjaolusid? Kui jah, siis milliseid? Ka on tähtis, et UNRWA mandaadi territooriumilt lahkumise hetkel on kodakondsuseta isikul sisenemine asjaomasesse tegevuspiirkonda võimalik ja temast olenev?

3.

Kui kodakondsuseta isikul, kes lahkub UNRWA mandaadi territooriumilt, sest tema tegeliku elukoha tegevuspiirkonnas on tema turvalisus tõsiselt ohus ja UNRWA’l on seal võimatu kaitset või abi anda, on ka siis direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses ipso facto õigus sellest direktiivist tulenevatele hüvedele, kui ta on enne seda siirdunud sellesse tegevuspiirkonda, ilma et tema turvalisus oleks tema eelnevas alalises elukohas tõsiselt ohus olnud ja ilma et ta oleks saanud ülemineku hetke asjaolude kohaselt sellega arvestada, et ta saab tegevuspiirkonnas, kuhu ta siirdub, UNRWA kaitset ja abi ning saab lähitulevikus oma senisesse elukohta naasta?

4.

Kas küsimuse hindamisel, kas kodakondsuseta isikule ei tule seetõttu anda ipso facto pagulasseisundit, et direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõike 1 punkti a teises lauses sätestatud tingimused on pärast UNRWA mandaadi territooriumilt lahkumist ära langenud, tuleb tugineda üksnes viimase tegeliku elukoha tegevuspiirkonnale? Kui ei, kas siis tuleb lisaks samamoodi võtta arvesse piirkondi, millele tuleb vastavalt punktile 2 lahkumise hetke suhtes tugineda? Kui ei, siis milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks määrata piirkonnad, mida tuleb taotluse üle otsustamise ajal arvesse võtta? Kas direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõike 1 punkti a teises lauses sätestatud tingimuste äralangemine eeldab siis (riiklike või peaaegu riiklike) asutuste valmisolekut kodakondsuseta isiku asjaomases tegevuspiirkonnas (taas) vastuvõtmist?

5.

Juhul, kui direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lõike 1 punkti a teises lauses sätestatud tingimused on olemas või ära langenud, on tähtis (viimase) tegeliku elukoha tegevuspiirkond, millised kriteeriumid on siis tegeliku elukoha põhjendamiseks asjakohased? Kas vajalik on elukohariigi seaduslik nõusolek? Kui ei, kas siis on vähemalt vajalik, et tegevuspiirkonna vastutavad asutused nõustuvad teadlikult asjaomase kodakondsuseta isiku seal elamisega? Kui vastus on jaatav, kas siis peavad vastutavad asutused asjaomase kodakondsuseta isiku kohalolekust konkreetselt teadma või piisab teadlikust nõustumisest tema elamisega suurema isikute rühma liikmena? Kui vastus on eitav, kas siis piisab üksnes pikemaaegsest tegelikust elamisest?