–

Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane, A. Wellman ja A. Rotăreanu,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 2 punkte 1 ja 2 ning artikleid 3, 5 ja 6 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud BXi ja Unitatea Administrativ Teritorială D. (piirkondlik haldusüksus D., Rumeenia) (edaspidi „D. vallavalitsus“) vahelises kohtuvaidluses seoses BXi töötasuga tema töölepingu raames läbitud kutseõppe perioodide eest.

3

Direktiivi 2003/88 artikli 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.“

4

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

5

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (ELT 2019, L 186, lk 105) artiklis 13 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kui liidu või liikmesriigi õiguse või kollektiivlepingute kohaselt peab tööandja töötajat koolitama selle töö tegemiseks, milleks ta tööle võeti, on selline koolitus töötajale tasuta, seda loetakse tööajaks ning võimaluse korral toimub see tööajal.“

6

Tööseadustiku (Codul muncii) artiklis 111 on sätestatud:

„Tööaja hulka kuulub iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb töölepingu, kohaldatava kollektiivlepingu ja/või kehtivate õigusnormide alusel tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi.“

7

Selle seadustiku artikli 112 lõike 1 kohaselt on täistööajaga töötavate töötajate tavaline tööaeg 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas.

8

Nimetatud seadustiku artiklis 120, mis käsitleb ületunnitöö õiguslikku määratlust ja tingimusi, on ette nähtud:

„1.   Töö, mida tehakse väljaspool artiklis 112 ette nähtud tavalist iganädalast tööaega, loetakse ületunnitööks.

2.   Ületunnitööd ei või teha ilma töötaja nõusolekuta, välja arvatud vääramatu jõu korral või selliste erakorraliste ülesannete täitmiseks, mis on vajalikud õnnetuste ennetamiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks.“

9

Tööseadustiku artiklis 196, mis käsitleb kutseõppe tegevuse reguleerimist, on sätestatud:

„1.   Kutseõppes osalemine võib toimuda tööandja või töötaja algatusel.

2.   Konkreetsed kutseõppe eeskirjad, poolte õigused ja kohustused, kutseõppe kestus ja kõik muud sellega seotud küsimused, sealhulgas töötaja lepingulised kohustused tööandja ees, kes on kandnud kutseõppest tulenevaid kulusid, määratakse kindlaks poolte kokkuleppel ja neid muudetakse töölepingute lisadega.“

10

Selle seadustiku artikkel 197, mis käsitleb kutseõppe kulusid ja töötaja õigusi, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui tööandja on kutseõppe kursusel või praktikal osalemise algataja, kannab ta kõik sellest osavõtust tulenevad kulud.

2.   Kui töötaja osaleb kutseõppe kursustel või praktikal lõikes 1 sätestatud tingimustel, on tal õigus saada kogu kutseõppe jooksul kogu oma töötasu.

3.   Ajavahemik, mille jooksul töötaja osaleb kutseõppe kursustel või praktikal lõikes 1 sätestatud tingimustel, arvatakse tema ametikohal töötamise tööstaaži hulka, kuna seda ajavahemikku käsitatakse sissemaksete perioodina riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi.“

11

14. juuni 2016. aasta dekreedi nr 96, millega kehtestatakse tulemuslikkuse kriteeriumid hädaolukorra puhul vabatahtlike ja eraõiguslike teenistuste loomise, korraldamise ja osutamise kohta (ordin nr. 96 pentru aprobarea Criteriilor de performanță privind constituirea, încadrarea și dotarea serviciilor voluntare și a serviciilor private pentru situații de urgență) (Monitorul Oficial al României, nr 469, 23.6.2016), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „dekreet nr 96/2016“) artikli 2 lõike 1 kohaselt peavad kohalik omavalitsus, hädaolukorra puhul vabatahtlike ja eraõiguslike teenistuste eest vastutavate ettevõtjate/institutsioonide juhid, vastavalt vajadusele, ning hädaolukorra puhul eraõiguslike teenistuste juhid kui teenuseid osutavad ettevõtjad tagama käesoleva dekreedi kohaldamise.

12

Hädaolukorra puhul vabatahtlike ja eraõiguslike teenistuste loomise, korraldamise ja osutamise tulemuslikkuse kriteeriumide, mis on heaks kiidetud dekreediga nr 96/2016 (edaspidi „tulemuslikkuse kriteeriumid“), artikli 9 lõike 1 punkti j kohaselt:

„Vabatahtlike või eraõiguslike teenistuste loomise kohta ametliku arvamuse väljastamiseks esitatakse vastavalt vajadusele järgmised dokumendid:

[…]

[…]“.

13

Tulemuslikkuse kriteeriumide artikli 14 lõike 1 punkti a kohaselt kuulub teenistuse juhataja vabatahtlikele ja eraõiguslikele teenistustele eriomaste ametikohtade hulka.

14

Tulemuslikkuse kriteeriumide artikkel 17 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikli 14 lõikes 1 nimetatud eriomaste ametikohtade täitmiseks tööle võetud töötajal ning teenistuse juhataja ja spetsialiseerunud meeskonna juhi ametikohal oleval töötajal peab olema kutsealane erikvalifikatsioon või -oskused, mis on kinnitatud vastavalt kehtivatele õigusnormidele.“

15

Tulemuslikkuse kriteeriumide artikli 28 punktist a nähtub, et vastavalt määruse nr 96/2016 lisas 4 ette nähtud näidisele peab vabatahtliku teenistuse juhil olema pädeva osakonna Inspectorati (inspektsioon) ametlik arvamus.

16

Rumeenia valitsuse 31. augusti 2000. aasta määruse nr 129/2000 täiskasvanute kutseõppe kohta (Ordonanța Guvernului României nr. 129/2000 privind formarea profesională a adulților) uuesti avaldatud redaktsiooni (Monitorul Oficial al României, nr 110, 13.2.2014) artikli 50 lõikes 1 on sätestatud:

„Töötaja saab tavapärasele tööajale vastava töölepingu kohaselt arvestatud töötasu ajavahemikul, mil ta osaleb kutseõppeprogrammis, mida rahastab tööandja.“

17

BX töötab D. vallavalitsuse alluvuses hädaolukordade vabatahtlikus teenistuses. Tema töölepingus on ametikohana nimetatud „Ennetuse osakonna (tuletõrjujad) 541101 juhataja, vastavalt Rumeenia kutsealade liigitusele“. BX töötab täistööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.

18

Selleks, et saada ametlik arvamus, mida on mainitud tulemuslikkuse kriteeriumide artikli 28 punktis a kui põhikohtuasjas kõne all oleva avaliku teenuse korraldamiseks ja osutamiseks vajalikku tingimust, sai BX oma tööandjalt juhised läbida 160 tundi kutseõpet. See koolitus toimus 2017. aasta märtsis ja aprillis vastavalt kutseõppelepingule, mille oli sõlminud D. vallavalitsus ühe professionaalse koolitusettevõtjaga, kusjuures BX oli selles lepingus nimetatud lõppsaajana. Nimetatud koolitus toimus selle ettevõtja ruumides esmaspäevast reedeni kella 15.00-st kuni 20.00-ni, laupäeval kella 13.00-st kuni 18.00-ni ja pühapäeval kella 13.00-st kuni 19.00-ni. Kokku toimus BXi läbitud koolitustundide hulgast 124 tundi väljaspool tema tavapärast tööaega.

19

BX esitas D. vallavalitsuse vastu Tribunalul Vasluile (Vaslui esimese astme kohus, Rumeenia) kaebuse, milles palus eelkõige kohustada viimast maksma nende 124 tunni kui ületundide eest.

20

Kuna tema nõue jäeti rahuldamata, esitas BX apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Curtea de Apel Iaşile (Iaşi apellatsioonikohus, Rumeenia).

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab kõigepealt, et kuigi töötaja töötasu on riigisisese õiguse küsimus, sõltub põhikohtuasja lahendus siiski eelnevast küsimusest, kas aeg, mille põhikohtuasja kaebaja kulutas tööandja nõudmisel toimunud kutseõppele kutselise teenuse osutaja ruumides ja väljaspool tavapärast tööaega, tuleb kvalifitseerida tööajaks või puhkeajaks direktiivi 2003/88 artikli 2 tähenduses.

22

Ta täpsustab sellega seoses, et Rumeenia õigusnormidest, nagu liikmesriigi kohtud neid tõlgendavad, tuleneb, et töötaja tööaja arvestamisel ei võeta arvesse kutseõppele kulunud aega, mistõttu on töötajal õigus üksnes tavapärasele tööajale vastavale töötasule, sõltumata kutseõppe kestusest ja sellele kulunud ajavahemikust.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt sõltub töötaja töökohas viibimise aja kvalifitseerimine „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses töötaja kohustusest olla tööandja käsutuses. Selles osas on otsustavaks teguriks asjaolu, et töötaja peab olema tööandja määratud kohas füüsiliselt kohal ning olema seal tööandja käsutuses, et olla vajaduse korral kohe võimeline asjakohaseid tööülesandeid täitma.

24

Kuivõrd Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et töötajate võimalus hallata oma aega oluliste piiranguteta ja pühenduda oma huvidele on asjaolu, mis viitab sellele, et kõnealune aeg ei kujuta endast tööaega direktiivi 2003/88 tähenduses, siis tuleb järeldada, et tööandja nõudmisel kutseõppele pühendatud aeg on tööaeg.

25

Samas ei tulene niisugune järeldus selgelt kõnealusest kohtupraktikast, eelkõige 9. juuli 2015. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa (C‑87/14, EU:C:2015:449), milles Euroopa Kohus leidis, et vastuvõtte mittetegevate haiglaarstide koolitusaeg, mis oli kõne all selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas, ei vasta tööajaks kvalifitseerimise nõuetele direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

26

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul siiski mingit kahtlust, et osalemine kutseõppes, mida põhikohtuasja kaebaja läbis tööandja algatusel väljaspool tööaega, muus asulas kui see, kus on tema elukoht, eesmärgiga saada põhikohtuasjas kõne all oleva avaliku teenuse korraldamiseks ja osutamiseks vajalikku ametlikku arvamust, kujutab endast sekkumist õiguse puhkeajale täielikku ja vaba kasutamisse, kuna huvitatud isik peab taluma kutseõppes osalemise vajadusest tulenevat geograafilist ja ajalist piirangut. Seega ei saa kutseõppele kulutatud aega pidada selliseks, mis vastab mõiste „puhkeaeg“ tingimustele direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab lõpuks direktiivi 2019/1152 artiklile 13, millest nähtub, et aega, mida töötaja kulutab selle töö tegemiseks vajalikule koolitusele, milleks ta tööle võeti, loeb liidu seadusandja tööajaks. See direktiiv ei ole põhikohtuasjas siiski ratione temporis kohaldatav.

28

See kohus lisab, et kui töötaja koolituseks kulutatud aeg ei peaks kuuluma mõiste „tööaeg“ alla direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses, siis tuleb järeldada, et selle direktiivi artikli 2 punkt 2 ja artiklid 3, 5 ja 6, mis puudutavad vastavalt igapäevast puhkeaega, iganädalast puhkeaega ja maksimaalset iganädalast tööaega, ning harta artikli 31 lõiget 2, mille kohaselt on igal töötajal õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele, on vastuolus ükskõik milline sekkumine töötaja igapäevase ja iganädalase puhkeaja vabasse kasutamisse, seda ka töösuhte seisukohast teiseste, abistavate või sellega seotud ülesannetega, nagu käesoleval juhul need, mis on seotud kutseõppes osalemisega.

29

Sama kohus on aga seisukohal, et kuigi tavapärasel tööajal kutseõppes osalemist käsitatakse Rumeenia õigusnormide kohaselt sissemaksete perioodina riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi, mis arvatakse ametikohal töötamise tööstaaži hulka ja mis võimaldab töötajal saada vastavat tasu, ei reguleeri need õigusnormid siiski olukorda, kus kutseõpe toimub väljaspool tavapärast tööaega, ja need ei pane tööandjale ühtegi kohustust iganädalast koolitusaega puudutavas osas ega kehtesta mingeid piiranguid iganädalase tööaja järgimisele. Tal tekib seega küsimus, kas samade sätetega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis küll kehtestavad töötaja kutseõppe kohustuse, kuid ei kohusta töötaja tööandjat järgima töötaja puhkeaega, mis puudutab selle koolituse toimumise ajakava.

30

Niisugustel asjaoludel otsustas Curtea de Apel Iaşi (Iași apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasi puudutab töötasu, mida töötajal on väidetavalt õigus saada tööandja korraldusel läbitud kutseõppe perioodide eest.

32

Euroopa Kohtu praktikast aga tuleneb, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Samas, kuna põhikohtuasja kaebaja läbitud kutseõppeperioodide töötasu küsimus, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, sõltub põhikohtuasjas nende perioodide kvalifitseerimisest „tööajaks“ või „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, tuleb vastata küsimustele, mis seda kvalifikatsiooni puudutavad.

34

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et ajavahemik, mil töötaja läbib oma tööandja määratud kutseõpet, mis toimub väljaspool tema tavapärast töökohta koolitusteenuse pakkuja ruumides ning mille vältel ta ei täida oma tööülesandeid, kujutab endast tööaega selle sätte tähenduses.

35

Sellega seoses olgu esimesena märgitud, et direktiivi 2003/88 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks, ühtlustades eelkõige tööaja kestust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme. Sellise Euroopa Liidu tasandil toimuva tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalse – eelkõige igapäevase ja iganädalase – puhkeaja, samuti piisavad puhkepausid, ning sätestades iganädalasele tööajale ülempiiri (9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Direktiivis 2003/88 sisalduvad mitu ettekirjutust maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja kohta kujutavad endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema kõigile töötajatele ning mille järgimist ei tohiks allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele. Kehtestades iga töötaja õiguse maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele, on direktiivis 2003/88 täpsustatud põhiõigust, mis on sõnaselgelt tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 ning mida järelikult tuleb tõlgendada artikli 31 lõiget 2 arvestades. Sellest tuleneb nimelt, et direktiivi 2003/88 sätetele ei tohi anda kitsendavat tõlgendust, mis kahjustaks töötajale direktiivist tulenevaid õigusi (9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punktid 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

37

Teisena tuleb märkida, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 on mõiste „tööaeg“ määratletud kui „iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega“. Selle direktiivi artikli 2 punkti 2 kohaselt tähendab mõiste „puhkeaeg“ iga ajavahemikku, mis ei ole tööaeg.

38

Mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ on seega teineteist välistavad. Töötaja valveaeg tuleb seega kvalifitseerida kas „tööajaks“ või „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 kohaldamisel, kuna direktiivis vahepealset kategooriat ette nähtud ei ole (vt analoogia alusel 9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks on mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ liidu õiguse mõisted, mis tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, lähtudes direktiivi 2003/88 ülesehitusest ja eesmärgist. Nimelt, vaid niisugune autonoomne tõlgendamine saab tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides (9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 2003/88 tähenduses mõistet „tööaeg“ iseloomustavate tunnuste olemasolu hindamisel on otsustavaks teguriks see, et töötajalt nõutakse viibimist tööandja määratud töökohas ning et ta on seal tööandja käsutuses, et olla vajaduse korral kohe valmis oma tööülesannete täitmisele asuma (vt selle kohta 9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 33).

41

Selles kontekstis tuleb töökohana mõista iga kohta, kus töötaja peab täitma tööandja korraldusel tööülesandeid, sealhulgas ka siis, kui see koht erineb kohast, kus ta tavaliselt tööd teeb (9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Radiotelevizija Slovenija (väljakutsevalve kaugemates piirkondades), C‑344/19, EU:C:2021:182, punkt 34).

42

Kui aga töötaja saab oma tööandjalt korralduse läbida kutseõpe, et ta saaks täita oma tööülesandeid, ning kui see tööandja on lisaks ise sõlminud kutseõppelepingu seda koolitust läbiviiva ettevõtjaga, siis tuleb asuda seisukohale, et kutseõppeperioodidel on see töötaja oma tööandja käsutuses direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses.

43

Oluline on rõhutada, et selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et käesoleval juhul tuleneb BXi kutseõppe läbimise kohustus riigisisestest õigusnormidest, kuna – nagu nähtub eelotsusetaotlusest – esiteks oli BX juba tööl D. vallavalitsuse alluvuses ametikohal, mille jaoks kutseõpe oli nõutav, ja teiseks oli see asutus kohustatud nõudma BXilt selle koolituse läbimist oma ametikoha säilitamiseks.

44

Samuti ei oma tähtsust eelotsusetaotluse esitanud kohtu rõhutatud asjaolu, et kutseõppeperioodid toimuvad tervikuna või osaliselt väljaspool tavapärast tööaega, kuna mõiste „tööaeg“ puhul ei tee direktiiv 2003/88 vahet selle järgi, kas seda aega tehakse tavapärastel töötundidel või mitte (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Simap, C‑303/98, EU:C:2000:528, punkt 51).

45

Asjaolu, et kõnealune kutseõpe ei toimu mitte töötaja tavapärases töökohas, vaid koolitusteenust osutava ettevõtja ruumides, ei muuda lisaks kuidagi seda, et seetõttu – nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 41 viidatud kohtupraktikast – on töötaja kohustatud olema tööandja määratud kohas füüsiliselt kohal ja järelikult ei takista see vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikale kvalifitseerimast kõnealuseid kutseõppeperioode „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses.

46

Lõpuks ei takista ka asjaolu, et töötaja tegevus kutseõppeperioodidel erineb sellest, mida ta teeb oma tavapäraste tööülesannete raames, kvalifitseerimast neid perioode tööajaks juhul, kui kutseõpe läbitakse tööandja algatusel, ja järelikult allub töötaja nimetatud koolituse raames tööandja juhistele.

47

Olgu lisatud, et selliselt antud tõlgendust toetab ka direktiivi 2003/88 eesmärk, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, ja kohtupraktika, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36 ja mille kohaselt ei või direktiivi 2003/88 sätetele anda kitsendavat tõlgendust, mis kahjustaks töötajale direktiivist tulenevaid õigusi. Selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses mõiste „tööaeg“ niisugune tõlgendamine, mis ei võimaldaks hõlmata tööandja algatusel töötaja läbitud kutseõppeperioode, annaks tööandjale võimaluse panna töötajale, kes on töösuhte nõrgem pool (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 44, ja 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Academia de Studii Economice din Bucureşti, C‑585/19, EU:C:2021:210, punkt 51), koolituskohustusi väljaspool tavapärast tööaega, mis kahjustaks töötaja õigust piisavale puhkeajale.

48

Neid asjaolusid arvestades näib, et BXi kutseõppeperioode tuleb pidada tööajaks direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda siiski kontrollima.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et ajavahemik, mil töötaja läbib oma tööandja määratud kutseõpet, mis toimub väljaspool tema tavapärast töökohta koolitusteenuse pakkuja ruumides ning mille vältel ta ei täida oma tööülesandeid, kujutab endast tööaega selle sätte tähenduses.

50

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et ajavahemik, mil töötaja läbib oma tööandja määratud kutseõpet, mis toimub väljaspool tema tavapärast töökohta koolitusteenuse pakkuja ruumides ning mille vältel ta ei täida oma tööülesandeid, kujutab endast tööaega selle sätte tähenduses.