1

Euroopa Komisjon ja GMB Glasmanufaktur Brandenburg GmbH (edaspidi „GMB“) paluvad oma vastavas apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14 RENV, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:668), millega Üldkohus tühistas komisjoni 13. mai 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 470/2014, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2014, L 142, lk 1; edaspidi „vaidlusalune määrus“).

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3

Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 on ette nähtud normid, mis reguleerivad „[d]umpingu tuvastamist“.

4

Vaidluse aluseks olevate asjaolude ajal sisaldusid normid, mis reguleerisid Euroopa Liidu poolt dumpinguvastaste meetmete võtmist, nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruses (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus“).

5

Algmääruse põhjenduses 6 on märgitud:

„Normaalväärtuse määramiseks mitteturumajanduslike riikide puhul oleks mõistlik kindlaks määrata eeskirjad, mille alusel valitakse turumajanduslike riikide hulgast kõnealusel eesmärgil kasutamiseks sobiv asjakohane kolmas riik, ning juhul, kui sobivat kolmandat riiki ei ole võimalik leida, siis ette näha normaalväärtuse kindlaksmääramine mis tahes muul põhjendatud alusel.“

6

Selle määruse artikli 2 lõigetes 1–6 on sätestatud normaalväärtuse määramise eeskirjad.

7

Määruse artikli 2 lõikes 7 on sätestatud:

8

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjal võib vaidluse tausta kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.

9

Xinyi PV Products (Anhui) Holdings Ltd (edaspidi „Xinyi PV“) on Hiinas asutatud äriühing, kes toodab vaidlusaluses määruses käsitletavat solaarklaasi Hiinas ja ekspordib seda Euroopa Liitu. Tema ainus aktsionär on Hongkongis (Hiina) asutatud äriühing Xinyi Solar (Hong Kong) Ltd, mis on koteeritud Hongkongi börsil.

10

Menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, esitas Xinyi PV 21. mail 2013 taotluse, et teda koheldaks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine“) algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c tähenduses.

11

Pärast Xinyi PV vastuste saamist dumpinguvastasele küsimustikule ja lisateabe taotlusele kontrollis komisjon edastatud teavet selle äriühingu Hiinas paiknevas asukohas ajavahemikus 21.–26. juuni 2013. Komisjoni nõusolekul ja vastavalt viimase nõudmisele esitas hageja 2013. aasta juuni lõpus ja juulis täiendavat teavet.

12

Komisjon teatas Xinyi PV‑le 22. augusti 2013. aasta kirjas, et ta leiab, et hageja turumajandusliku kohtlemise taotlust ei saa rahuldada, kuna kuigi see äriühing vastab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese, teise, neljanda ja viienda taande tingimustele, ei vasta ta määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes sätestatud tingimusele (edaspidi „22. augusti 2013. aasta kiri“). Komisjon palus Xinyi PV‑l esitada oma märkused.

13

Xinyi PV esitas 1. septembril 2013 oma märkused, milles ta vaidles komisjoni hinnangule vastu.

14

Komisjon teavitas 13. septembri 2013. aasta kirjas Xinyi PVd oma lõplikust otsusest jätta tema turumajandusliku kohtlemise taotlus rahuldamata (edaspidi „13. septembri 2013. aasta kiri“).

15

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–65 väljavõtetena esitatud 22. augusti ja 13. septembri 2013. aasta kirjadest nähtub, et see rahuldamata jätmine põhines kaalutlusel, et Xinyi PV ei vastanud selle kohtlemise kriteeriumile, mis on sätestatud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes, mille kohaselt ei tohi äriühingute tootmiskulusid ja finantsseisundit oluliselt moonutada endine mitteturumajanduslik süsteem (edaspidi „turumajandusliku kohtlemise kolmas kriteerium“). Komisjoni sõnul kohaldati Xinyi PV suhtes kahte soodustavat maksustamiskorda, nimelt esiteks programmi „2 Free 3 Halve“, mis võimaldas välisinvesteeringutel põhinevatel äriühingutel saada kahe aasta jooksul täielik maksuvabastus (0%) ja neile järgneval kolmel aastal oli maksumäär 12,5% tavapärase 25% maksumäära asemel, ning teiseks kõrgtehnoloogiaettevõtete maksustamise korda, mille alusel kohaldatakse äriühingule 25% asemel vähendatud maksumäära 15%.

16

Komisjon võttis 26. novembril 2013 vastu määruse (EL) nr 1205/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit solaarklaasi impordi suhtes (ELT 2013, L 316, lk 8; edaspidi „ajutine määrus“).

17

Selle määruse põhjendustes 34–47 meenutas komisjon põhjusi, miks keelduti turumajanduslikku kohtlemist kohaldamast neljale uurimises koostööd teinud äriühingule või äriühingute kontsernile, kelle hulgas oli Xinyi PV. Põhjendus 43 oli konkreetselt sõnastatud järgmiselt:

„[Ü]kski neljast eksportivast tootjast [ei suutnud] ei eraldi ega kontsernina tõendada, et nende puhul ei ole varasemast mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud märkimisväärseid moonutusi. Sellest tulenevalt ei vastanud need äriühingud või äriühingute kontsernid turumajandusliku kohtlemise kolmandale kriteeriumile. Täpsemalt kohaldati kõigi nelja eksportiva tootja või eksportivate tootjate kontserni suhtes maksusoodustusi.“

18

Komisjon võttis 13. mail 2014 vastu vaidlusaluse määruse, millega ta kehtestas Xinyi PV toodetud solaarklaasi impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu.

19

Määruse põhjenduses 34 kinnitas ta ajutise määruse põhjendustes 34–47 esitatud järeldusi, et turumajandusliku kohtlemise taotlused tuleb rahuldamata jätta. Täpsemalt on vaidlusaluse määruse põhjenduses 33 märgitud järgmist:

„[Xinyi PV] väitis, et maksusoodustuste ja toetuste teel saadud kasu ei moodusta märkimisväärset osa tema käibest. Selles küsimuses tuletatakse meelde, et seda väidet koos muude argumentidega käsitleti juba komisjoni 13. septembri 2013. aasta kirjas […], milles komisjon teavitas asjaomast isikut otsusest tema turumajandusliku kohtlemise kohta. Eelkõige rõhutati seda, et kõnealuse eelise laadi tõttu ei ole uurimisperioodil saadud kasumi absoluutväärtus oluline selle hindamiseks, kas moonutus on „märkimisväärne“. Seepärast lükatakse see väide tagasi.“

20

Üldkohtu kantseleisse 7. augustil 2014 saabunud hagiavalduses palus Xinyi PV vaidlusalune määrus teda puudutavas osas tühistada. Hagi põhjendamiseks esitas ta neli väidet, millest esimene oli jagatud kaheks osaks ning mille kohaselt on rikutud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet.

21

Üldkohus nõustus 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsuses Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14, EU:T:2016:154) esimese väite esimese osaga sisuliselt põhjendusel, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et Hiina ametiasutuste poolt Xinyi PV‑le antud maksusoodustustest tulenev moonutus oli üle kandunud „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist“. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse Xinyi PVd puudutavas osas, analüüsimata selle väite teist osa.

22

See kohtuotsus tühistati Euroopa Kohtu 28. veebruari 2018. aasta otsusega komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings (C‑301/16 P, EU:C:2018:132) põhjusel, et Üldkohus rikkus mitu korda õigusnormi, kui ta tõlgendas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes sätestatud tingimust, et tegemist peab olema „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist“ üle kandunud moonutusega. Euroopa Kohus saatis seega kohtuasja tagasi Üldkohtule ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

23

Pärast asja tagasisaatmist Üldkohtusse jätkas Üldkohus menetlust. Xinyi PV, komisjon ja GMB esitasid oma seisukohad järelduste kohta, mis tuleb teha 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings (C‑301/16 P, EU:C:2018:132) vaidluse lahendamiseks, ning vastasid kirjalikult Üldkohtu esitatud küsimustele. Toimus uus kohtuistung.

24

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses Xinyi PV esitatud esimese väite teise osaga põhjusel, et selle äriühingu turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmisel tehti ilmne hindamisviga seoses selle äriühingu tootmiskulude ja finantsseisundi olulise moonutusega. Seega Üldkohus tühistas vaidlusaluse määruse, analüüsimata Xinyi PV esitatud kolme ülejäänud väidet.

25

Komisjon palub kohtuasjas C‑884/19 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

26

GMB palub kohtuasjas C‑888/19 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

27

Oma vastuses sellele apellatsioonkaebusele palub Xinyi PV Euroopa Kohtul:

28

Euroopa Kohtu presidendi 11. märtsi 2020. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑884/19 P ja C‑888/19 P suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

29

Komisjon ja GMB esitavad kumbki oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet, mis põhilises osas kattuvad. Esimene nendest puudutab õigusnormi rikkumisi algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tõlgendamisel ja seoses tõendamiskoormise jaotusega, teine õigusnormi rikkumisi selle sätte kohaldamisel ja kolmas menetlusnormide rikkumisi.

30

Kõigepealt tuleb analüüsida käesolevate apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud esimesi väiteid.

31

Kohtuasjas C‑884/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimeses väites ja kohtuasjas C‑888/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas väidavad vastavalt komisjon ja GMB sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–61, 67 ja 68 rikkus Üldkohus õigusnorme algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande ja komisjoni arvates selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti b tõlgendamisel. Kohtuasjas C‑888/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas heidab GMB Üldkohtule ette ka seda, et viimane rikkus selle kohtuotsuse punktides 68, 69 ja 72 õigusnormi selles osas, mis puudutab tõendamiskoormise jaotust nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande kohaldamisel.

32

Kõigepealt väidavad komisjon oma apellatsioonkaebuse esimeses väites ja GMB oma apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas, et Üldkohus võttis algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tõlgendamisel ekslikult arvesse asjaolusid, mis on selle määruse artikli 2 lõigetes 1–6 loetletud normaalväärtuse arvutamiseks, ning tuvastas seose asjaomase ettevõtja finantsseisundi olulise moonutuse ning vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki puudutavate tegurite vahel.

33

Esimesena märgivad komisjon ja sisuliselt GMB, et Üldkohus on Hiinat puudutavas uurimises ekslikult ümber pööranud normaalväärtuse kindlaksmääramise etappide loogilise järjekorra. Vastupidi Üldkohtu seisukohale ei ole algmääruse artikli 2 lõiked 1–6 selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti b ja punkti c kolmanda taande tõlgendamisel asjakohased. Nimelt tuleneb selle kohaldamine Hiina suhtes läbiviidava uurimise raames asjaolust, et täidetud on nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud tingimused, mis kombineerivad makro- ja mikromajandusliku taseme näitajaid. Nende hulgast nõuab vaid sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses taandes nimetatud kriteerium konkreetset mõju hindadele ja kuludele.

34

Lisaks on Euroopa Kohus 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 47–50 ja 53) juba otsustanud, et algmääruse artikli 2 lõige 7 peegeldab liidu õiguskorrale omast lähenemist. Seega ei ole võimalik tuvastada vastavust selle sätte ja dumpinguvastase lepingu artikli 2 vahel, mis on liidu õiguskorda üle võetud algmääruse artikli 2 lõigetega 1–6.

35

Teisena leiavad komisjon ja GMB, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59 on Üldkohus ekslikult põhjendanud oma tõlgendust, arvestades algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes toodud loetelu, milles on nimetatud moonutusi, „eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol“.

36

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 märkis, on see loetelu puhtalt näitlik.

37

Igal juhul on komisjon seisukohal, et selles loetelus sisalduvate elementide hulgas on algmääruse artikli 2 lõike 3 teises lõigus mainitud ainult vahetuskaubandust, ilma et see oleks osa elementidest, mida kasutatakse normaalväärtuse arvutamiseks selle määruse artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud meetodi kohaselt.

38

GMB lisab kohtuasjas C‑884/19 P esitatud apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et näitlikus loetelus nimetatud elemendid tähistavad tegureid, mis mõjutavad otseselt pigem ettevõtja finantsseisundit kui tema tootmiskulusid, mistõttu ei saa need asjaolud õigustada seost algmääruse artikli 2 lõigetega 1–6. Lisaks jättis Üldkohus esitamata piisavad põhjendused selle kohta, kuidas ta tekitas seose selle sätte ja määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande vahel.

39

Kolmandana leiavad komisjon ja GMB, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 59–61 õigusnormi, kohaldades analoogia alusel 19. juuli 2012. aasta kohtuotsust nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punktid 79–82). Selles kohtuotsuses piirdus Euroopa Kohus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese taande esimese osa tõlgendamisega. Selle sätte sõnastus, eesmärk ja ese erinevad selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande sõnastusest, eesmärgist ja esemest.

40

Neljandana märgivad komisjon ja GMB sisuliselt, et Üldkohtu tõlgendus võtab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandalt taandelt osa selle soovitavast toimest. Liidu seadusandja on selles sättes kehtestanud kaks eraldi kriteeriumi, nimelt esiteks turumajanduslikku kohtlemist taotleva äriühingu tootmiskulude olulise moonutamise ja teiseks tema finantsseisundi olulise moonutamise. Üldkohtu tõlgendus seaks aga finantsseisundi olulise moonutuse sõltuvusse tõendamisest, et see moonutus toob kaasa tootmiskulude olulise moonutuse.

41

Komisjon rõhutab selles kontekstis, et finantsseisundit puudutav kriteerium on lai ja hõlmab igakülgset hindamist, mis ei ole tingimata seotud kitsalt tootmiskulude või hindadega. Liidu seadusandja eeldas seega, et kui finantsseisundit on oluliselt moonutatud, ei tegutse ettevõtja turumajanduse tingimustes ja seega võivad tema kulud või hinnad olla üldiselt moonutatud. Nii on see juhul, kui ettevõtja on maksudest vabastatud.

42

Viiendana leiab komisjon, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c neljas ja viies taane toetavad tema tõlgendust selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande kohta. Ühelt poolt on neljandas ja viiendas taandes nimetatud kriteeriumid abstraktsed ega nõua mingit hinnangut tegeliku mõju kohta võimalusele arvutada normaalväärtus selle artikli lõigete 1–6 alusel. Teiselt poolt tooks „maksuvabastuse ja käibe“ suhtarvu arvessevõtmine kaasa põhjendamatu diskrimineerimise samast maksumeetmest kasu saanud isikute vahel.

43

GMB tugineb ka algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c ülesehitusele, rõhutamaks, et selle sätte viis taanet sätestavad konkreetsed kriteeriumid. Sellest tuleneb, et finantsseisund on tegur, mis on seotud vaatlusaluse samasuguse toote valmistamise ja müügiga.

44

GMB väidab kohtuasjas C‑888/19 P apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas, et Üldkohus rikkus selle kohtuotsuse punktides 68, 69 ja 72 õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon oleks pidanud Xinyi PV turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmise otsuses andma täpsemaid selgitusi, käsitledes viimase finantsseisundi moonutuste konkreetset mõju. Nii toimides kandis Üldkohus ekslikult komisjonile üle koormise tõendada turumajandusliku kohtlemise tingimuste täitmist, samas kui Euroopa Kohtu praktika kohaselt lasub see tõendamiskoormis poolel, kes seda kohtlemist taotleb. GMB leiab, et vastupidi sellele, mida annavad mõista vaidlustatud kohtuotsuse punktid 72 ja 73, tuleb Xinyi PV‑l tõendada, et kõnealused maksusoodustused ei toonud kaasa tema finantsseisundi olulist moonutust, mitte aga komisjonil tõendada vastupidist, kuna viimati nimetatud institutsioon on kohustatud hindama ainult Xinyi PV esitatud tõendeid, mida komisjon käesolevas asjas ka tegi.

45

Xinyi PV vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

46

Esimesena mõistab Xinyi PV komisjoni argumente nii, et selle institutsiooni arvates puudutab algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b sisalduv väljend „vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük“ üksnes selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses taandes sätestatud turumajandusliku kohtlemise esimese kriteeriumi esimest osa. Selline tõlgendus oleks aga vastuolus nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande sõnastusega, mis käsitleb konkreetselt samasuguse toote tootmiskulusid. Lisaks jättis komisjon selgitamata, milline on ülejäänud nelja turumajandusliku kohtlemise kriteeriumi eesmärk, kui see ei võimaldada tugineda kuludele ja müügihindadele Hiina siseturul uurimisperioodi jooksul, kui need kulud ja müügihinnad võimaldavad normaalväärtuse välja arvutada. Komisjon tõlgendab neid teisi kriteeriume, millel ei ole seost algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c eesmärgiga.

47

Teisena leiab Xinyi PV sisuliselt, et Üldkohus võis käesolevas kohtuasjas põhjendatult tõmmata paralleeli kohtuasjaga, milles tehti 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471). Nii sel juhul kui ka käesolevas asjas keeldusid liidu institutsioonid uurimast turumajandusliku kohtlemise taotluse põhjenduseks esitatud tõendeid.

48

Lisaks, nagu ka algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese taande kohaldamisel, peab komisjon alati – isegi selle sätte kolmanda taande raames – hindama moonutuse või moonutamata jätmise mõju tootja hindadele või kuludele. Ta ei saa piirduda abstraktse ja ebatäpse hinnanguga.

49

Kolmandana, mis puudutab komisjoni argumenti algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes esineva mõiste „finantsseisund“ soovitava toime kohta, siis väidab Xinyi PV, et kui äriühingu finantsseisundi oluline moonutamine mõjutab pigem tema hindu kui kulusid, siis ei jäta Üldkohtu tõlgendus seda mõistet selle soovitavast toimest ilma.

50

Neljandana, mis puudutab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c neljandat ja viiendat taanet, siis on ilmne, et neljanda taande raames tähtsust omav asjaolu, et äriühingu suhtes ei kohaldata pankrotimenetlust, moonutab tema kulusid ja hindu. Samamoodi mõjutab ka selle sätte viienda taande raames tähtsust omav võimalik tulu, mis saadakse turukursist soodsamast välisvaluuta vahetuskursist ostu või müügi ajal, vastavalt äriühingu kulusid ja hindu.

51

Kohtuasjas C‑884/19 P esitatud repliikides ja vasturepliikides väidavad vastavalt komisjon ja GMB vastu, et puudub igasugune üldine nõue, mis oleks ühine algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c viies taandes toodud viiele turumajandusliku kohtlemise kriteeriumile ja mis kohustaks tõendama tootmiskulude tegelikku moonutamist.

52

Sellega seoses rõhutab komisjon eelkõige, et arvestades algmääruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c sõnastust, ei viita nõue, et asjaomase tootja puhul peavad samasuguse toote valmistamine ja müük toimuma turumajanduse tingimustes, kuidagi tootmiskuludele ega nende kulude tegeliku moonutamise puudumisele. Komisjon ja GMB leiavad sisuliselt, et see nõue puudutab üksnes tootja tegevuse konteksti, samas kui selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c loetletud viis kriteeriumi käsitlevad selle konteksti erinevaid aspekte. Xinyi PV möönab muide, et neljas ja viies kriteerium eeldavad automaatselt mõju kuludele. Komisjoni ja GMB arvates peaks sama kehtima ka kolmanda kriteeriumi puhul.

53

Komisjon märgib veel kord, et teistsugust tõlgendust ei saa tuletada algmääruse artikli 2 lõike 7 eesmärgist, milleks on vältida mitteturumajanduslikes riikides kehtivate hindade ja kulude arvessevõtmist, kuna seal ei ole need parameetrid turujõudude tavapärane tagajärg. Seega on tegemist sissejuhatava sättega, samas kui selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumide eesmärk on kindlaks teha, kas turumajanduslikku kohtlemist taotlev äriühing on allutatud üksnes tavapärastele turuseadustele. See sissejuhatav laad oleks moonutatud, kui kõiki neid kriteeriume tuleks seada sõltuvusse sellest, kas on tõendatud tegelik mõju äriühingu poolt uurimisperioodil toodetud ja eksporditud iga konkreetse toote tootmiskuludele, nagu tegi Üldkohus.

54

GMB lisab, et komisjoni otsustuspraktika kinnitab võimalust keelduda algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande alusel turumajanduslikust kohtlemisest moonutuste tõttu, mis mõjutavad üksnes asjaomase ettevõtja finantsseisundit, näiteks soodustava maksustamiskorra olemasolu tõttu. Lisaks tuleneb Üldkohtu praktikast, et selle määruse artikli 2 lõiked 1–6 ja artikli 2 lõige 7 moodustavad kaks eraldiseisvat normide kogumit.

55

Mis puudutab algmääruse artikli 2 lõiget 7, mis on järg määruse põhjenduses 6 ettenähtule, siis viiakse sisse erikord, millega kehtestatakse üksikasjalikud normid normaalväärtuse arvutamise kohta mitteturumajanduslikust riigist pärineva impordi suhtes (vt analoogia alusel 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 47).

56

Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt määratakse erandina sama artikli 2 lõigetes 1–6 ette nähtud normidest mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul normaalväärtus üldjuhul kolmandas turumajandusega riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, see tähendab võrdlusriigi meetodit kasutades. Sätte eesmärk on vältida mitteturumajanduslikes riikides kehtivate hindade ja kulude arvessevõtmist, kuna seal ei ole need parameetrid turujõudude tavapärane tagajärg (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Siiski määratakse artikli 2 lõike 7 punkti b kohaselt eelkõige Hiinast pärinevat importi käsitlevates dumpinguvastastes uurimistes normaalväärtus kooskõlas algmääruse artikli 2 lõigetega 1–6, mitte aga seega võrdlusriigi meetodi alusel, kui ühe või mitme uuritava tootja põhjendatud nõude alusel ning vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumidele ja menetlustele on näidatud, et nimetatud tootja või tootjate puhul toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Nagu ilmneb eri määrustest, millest on välja kasvanud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkt b, on selle sätte eesmärk võimaldada eelkõige Hiinas tekkinud turumajanduse tingimustes tegutsevate ettevõtjate sellist kohtlemist, mis vastab nende isiklikule olukorrale, mitte nende asukohariigi üldisele olukorrale (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Seega lasub tõendamiskoormis tootjal, kes taotleb turumajanduslikku kohtlemist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Selle tarvis on määruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus ette nähtud, et sellise tootja esitatud taotlus peab sisaldama viimati nimetatud sättes osutatud piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et ta tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuseks kohtlemiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad need institutsioonid hindama, kas asjaomase tootja esitatud tõendid on piisavad näitamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud kriteeriumid on täidetud, nii et tema suhtes saab kohaldada turumajanduslikku kohtlemist, ja liidu kohus peab kontrollima, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga (vt selle kohta 2. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Brosmann Footwear (HK) jt vs. nõukogu, C‑249/10 P, EU:C:2012:53, punkt 32, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Vaidlust ei ole selles, et siinses asjas on Xinyi PV turumajandusliku kohtlemise taotlus jäetud rahuldamata üksnes põhjusel, et see äriühing ei ole tõendanud, et ta täidab algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes seatud kriteeriumi turumajandusliku kohtlemise kohaldamiseks.

61

Selle sätte kohaselt peab asjaomane tootja esitama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tema tootmiskulusid ja finantsseisundit ei moonuta oluliselt endine mitteturumajanduslik süsteem, eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol.

62

Nimetatud sätte sõnastusest ilmneb, et sellega kehtestatakse kaks kumulatiivset tingimust, millest üks käsitleb asjaomase ettevõtja tootmiskulude ja finantsseisundi olulist moonutamist ja teine asjaolu, et see moonutus on üle kandunud endisest mitteturumajanduslikust süsteemist (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 70).

63

Vaidlustatud kohtuotsus puudutab vaid esimest tingimust, kuna Üldkohus leidis, et komisjon on oma sellekohases hinnangus teinud ilmse vea.

64

Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti b sõnastust arvestades puudutavad selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumid vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki. Leides, et see täpsustus kuulub nimetatud määruse artikli 2 konteksti, milles on kehtestatud normaalväärtuse arvutamise eeskirjad, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et kõik sama määruse artikli 2 lõike 7 punktis c nimetatud kriteeriumid „väljendavad tahet kontrollida, kas turumajandusliku kohtlemise kohaldamist taotlev ettevõtja tegutseb, asjaomase samasuguse toote valmistamist ja müüki arvestades, kooskõlas põhimõtetega, mis võimaldavad arvutada normaalväärtuse“.

65

Selles kontekstis tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–61 algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet nii, et üldises mõttes ettevõtja finantsseisundiga seotud asjaolude või meetmete puhul peab komisjon haldusmenetluses esitatud tõendite alusel veel hindama, kas need asjaolud või meetmed on tõepoolest oluliselt moonutanud neid tegureid, mis määravad kindlaks vaatlusaluse samasuguse toote valmistamise ja müügiga seotud asjaolud.

66

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–72 sisuliselt, et komisjon ei saanud tugineda ainult Xinyi PV‑le antud maksusoodustusele ja asjaolule, et see eelis võis ligi meelitada investeeringuid kapitali, et välistada turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kolmas kriteerium. Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et need põhjendused on seotud ettevõtja finantsolukorraga parimal abstraktsel tasandil ning seos puudub algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandas taandes sõnaselgelt nimetatud asjaoludega või muude vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki puudutavate asjaoludega, mille oluline moonutus, mis tuleneb vaidlusalusest soodustusest, seaks kahtluse alla võimaluse arvutada õiguspäraselt normaalväärtust algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 alusel.

67

Nendest meeldetuletustest tuleneb, et Üldkohus tõlgendas sisuliselt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet nii, et asjaomase tootja üldise finantsseisundi olulise moonutuse olemasolu võib kaasa tuua selle tootja turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmise komisjoni poolt üksnes siis, kui see moonutus mõjutab vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist või müüki, kusjuures seda peab hindama komisjon.

68

Kohtuasjas C‑884/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väitega ning kohtuasjas C‑888/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga vaidlevad komisjon ja GMB vastu sellele tõlgendusele, mis nende arvates rikub mitut õigusnormi. Viimati nimetatud kohtuasjas esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas heidab GMB Üldkohtule ette ka tõendamiskoormise ekslikku ümberpööramist.

69

Neid kahte väidet tuleb seega analüüsida järgemööda.

70

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kolachi Raj Industrial, C‑709/17 P, EU:C:2019:717, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb tõlgendada algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet, milles on sätestatud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kolmas kriteerium, ja täpsemalt tingimust, et asjaomase ettevõtja tootmiskulusid ja finantsseisundit on oluliselt moonutatud.

72

Esimesena, mis puudutab selle tingimuse grammatilist tõlgendamist, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandast taandest ja käesoleva kohtuotsuse punktist 61, peab asjaomane tootja esitama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et „[tema] tootmiskulusid ja [tema] finantsseisundit ei moonuta[ta] oluliselt“.

73

Sidesõna „ja“ kasutamine tähendab ühemõtteliselt, et see tootja peab tõendama ühelt poolt, et tema tootmiskulusid ei ole oluliselt moonutatud, ja teiselt poolt, et tema finantsseisundit ei ole oluliselt moonutatud. Kõnealune tingimus põhineb seega kahel kumulatiivsel ja eraldiseisval alatingimusel.

74

See asjaolu tähendab, et turumajanduslikku kohtlemist ei saa kohaldada, kui üks nendest alakriteeriumidest puudub, olgu siis tegemist tingimusega, mis puudutab endisest mitteturumajanduslikust süsteemist ülekandunud olulise moonutuse puudumist asjaomase tootja tootmiskuludes, või tingimusega, et tema finantsseisundit ei moonutatud oluliselt.

75

Seades algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses asjaomase tootja finantsseisundi olulise moonutuse tõttu turumajandusliku kohtlemise taotluse rahuldamata jätmise sõltuvusse tõdemusest, et see moonutus mõjutab vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki, toob Üldkohtu tõlgendus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 64–67, kaasa selle, et need kumulatiivsed ja eraldiseisvad alatingimused lähevad segamini ning viide asjaomase tootja finantsseisundi olulisele moonutusele kaotab igasuguse tähtsuse.

76

Seda tõlgendust ei lükka ümber asjaolu, et selles sättes on loetletud parameetrid, mis võivad põhjustada selle kohaldamisalasse kuuluvaid moonutusi, „eelkõige varade amortisatsiooni, muude mahakandmiste, vahetuskaubanduse ja võlgade hüvitamiseks tehtavate maksete näol“.

77

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 õigesti märkis, näitab määrsõna „eelkõige“ kasutamine peale selle, et see loetelu on puhtalt näitlik, ka seda, et see loetelu ei loo mingit sõnaselget seost selles loetletud parameetrite ja algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 alusel normaalväärtuse arvutamisel arvesse võetavate tegurite vahel.

78

Sellest järeldub, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande sõnastust arvestades ei sisalda see säte ühtegi viidet, mis võimaldaks seostada hinnangu andmise asjaomase tootja finantsseisundi olulise moonutuse olemasolule tootmiskuludega või asjakohaste teguritega normaalväärtuse kindlaksmääramiseks selle määruse artikli 2 lõigete 1–6 alusel.

79

Vastupidi, see sõnastus annab mõista, et turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kolmas kriteerium viitab asjaomase tootja finantsseisundile laias tähenduses ning see ei ole tingimata seotud kitsalt tootmiskulude või hindadega.

80

Seega, nagu sisuliselt väidavad komisjon ja GMB, on Üldkohtu tõlgendus vastuolus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande selge sõnastusega.

81

Teisena lükkavad algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande kontekst ja üldine ülesehitus samuti ümber Üldkohtu tõlgenduse ja kinnitavad käesoleva kohtuotsuse punktis 79 esitatud tõlgendust.

82

Esiteks, mis puudutab tihedat seost selle sätte ja algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 vahel, siis olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktides 55–57 viidatud kohtupraktika kohaselt kehtestab selle määruse artikli 2 lõige 7 eriregulatsiooni, mis kaldub kõrvale nimetatud määruse artikli 2 lõigetes 1–6 ette nähtud normaalväärtuse arvutamise üldnormidest. Seda eriregulatsiooni kohaldatakse mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi suhtes.

83

See eriregulatsioon põhineb aga põhimõtteliselt võrdlusriigi meetodil vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktile a, mida selle määruse artikli 2 lõike 7 punktide b ja c alusel kohaldatakse jätkuvalt ka dumpinguvastases uurimises, mis puudutab eelkõige Hiinast pärit importi. Üksnes olukorras, kui Hiina tootja tõendab õiguslikult piisavalt, et ta vastab kõigile viiele algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c kehtestatud tingimusele, ei kohaldata tema puhul seda meetodit ja komisjonil on kohustus arvutada selle tootja puhul normaalväärtus vastavalt sama määruse artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud meetodile, mis kehtib turumajandusega riikidest pärineva impordi suhtes (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 80).

84

Seega, kui tegemist on Hiinast pärit importi puudutava dumpinguvastase uurimisega, siis algmääruse artikli 2 lõigete 1–6 üldnormide kohaldamine eeldab, et kõik selle määruse artikli 2 lõike 7 punktides b ja c ette nähtud tingimused on täidetud.

85

Seades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 61 algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kohaldamise tingimuseks asjaomase tootja tasandil analüüsi, mille eesmärk on kontrollida, kas tootja tegutseb kooskõlas normaalväärtuse arvutamist võimaldavate põhimõtetega või kas nende üldnormide kohaldamine annaks kunstliku tulemuse, ajas Üldkohus segamini vastavalt algmääruse artikli 2 lõigetes 1–6 ja artikli 2 lõikes 7 kehtestatud regulatsioonid ning seda tehes eiras nende sätete üldist ülesehitust.

86

Lisaks, vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, ei saa selline tõlgendus põhineda ka analoogial 19. juuli 2012. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471) punktiga 82, milles Euroopa Kohus leidis seoses algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimese taandega, milles on ette nähtud esimene turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kriteerium, et seda, kas riigi sekkumine nendesse otsustesse on märkimisväärne või mitte, tuleb hinnata selle sätte eesmärgi alusel, milleks on tagada, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, ja eelkõige, et temal tekkinud kulud ja tema küsitavad hinnad tulenevad turujõudude vabast toimimisest.

87

Algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses taandes sätestatud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise esimene kriteerium puudutab sõnaselgelt tootja otsuseid hindade, kulude ja sisendite kohta (vt selle kohta 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 79), erinevalt käesolevates kohtuasjades kõne all olevast turumajandusliku kohtlemise kohaldamise kolmandast kriteeriumist. Igal juhul ei tuvastanud Euroopa Kohus 19. juuli 2012. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471) mingit otsest seost algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c ette nähtud turumajandusliku kohtlemise kohaldamise tingimuste ja selle määruse artikli 2 lõigete 1–6 vahel.

88

Teiseks, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, tuleneb algmääruse artikli 2 lõike 7 punktist b tõepoolest, et turumajandusliku kohtlemise kohaldamise tingimuseks on asjaomase tootja esitatud nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel tõendamine, mis toimub selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumide ja menetluste kohaselt, et „selle tootja […] osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes“.

89

Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55 ja 57, ei saa sellest siiski järeldada, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud viis kriteeriumi kogumis puudutavad vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki, nii et selle sätte kolmas taane nõuab – nagu annab mõista selle kohtuotsuse punkt 60 –, et kui on võetud meetmeid üldises mõttes ettevõtja finantsseisundi kohta, peab komisjon veel hindama, kas need meetmed on tõepoolest tinginud olulise moonutuse, mis mõjutab vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist või müüki.

90

Nimelt ei anna miski algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c ülesehituses alust arvata, et igaüht selles sättes nimetatud viiest kriteeriumist tuleb selgelt hinnata tegurite alusel, mis mõjutavad otseselt vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist ja müüki. Seega tuleb märkida, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 67, et nende kriteeriumide hulgas on näiteks selle sätte neljandas ja viiendas taandes kriteeriumid, mis puudutavad pankroti- ja asjaõigusaktide kohaldamist ning kursside ümberarvestust. Neil kriteeriumidel ei ole aga määratluse kohaselt otsest seost vaatlusaluse samasuguse toote valmistamise ja müügiga, isegi kui – nagu möönavad ka kõik käesolevate apellatsioonkaebuste pooled – võib eeldada, et need tegurid võivad kaudselt mõjutada asjaomase tootja kulusid või hindu.

91

Samamoodi, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 68, tuleb kriteeriumi, mis puudutab asjaomase tootja finantsseisundi olulist moonutamist, arvestades selle üldist sõnastust ja algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c üldist ülesehitust, mõista nii, et see tähendab laiemas mõttes kõiki meetmeid, isegi kui need on üldised, näiteks maksusoodustused, mis toovad kaasa selle tootja finantsseisundi olulise moonutuse. See on nii seda enam, et selliste meetmete puhul võib eeldada, et need võivad moonutada selle tootja kulusid ja hindu, ilma et see piiraks asjaomase tootja võimalust esitada vastupidiseid tõendeid.

92

Kolmandana on selline tõlgendus kooskõlas ka algmääruse artikli 2 lõikega 7 kehtestatud eriregulatsiooni eesmärgiga, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 56 ja 58.

93

Nimelt on selle sätte eesmärk vältida mitteturumajanduslikes riikides kehtivate hindade ja kulude arvesse võtmist, kuna seal ei ole need parameetrid turujõudude tavapärane tagajärg, ning nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 69 õigesti märkis, sõltumata sellest, kas nende meetmete tagajärjed – mis põhjustavad turumajandusele omaste parameetrite moonutusi vaatlusaluse samasuguse toote kuludes ja hindades – on otsesed või kaudsed.

94

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohtu poolt algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandale taandele antud tõlgendus rikub õigusnorme, kuna see on vastuolus selle sätte selge sõnastusega ning eirab selle sätte õiguslikku konteksti, üldist ülesehitust ja eesmärki.

95

Järelikult tuleb kohtuasjas C‑884/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väitega ning kohtuasjas C‑888/19 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga nõustuda.

96

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas heidab GMB Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist seoses turumajandusliku kohtlemise kolmanda kriteeriumi täitmise tõendamise koormise jaotusega.

97

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 leidis Üldkohus, et mis puudutab meetmeid, mis on seotud asjaomase tootja finantsseisundiga üldiselt, siis peab komisjon haldusmenetluse käigus esitatud asjaolude alusel hindama, kas need meetmed on tõepoolest tinginud selle olukorra moonutuse seoses vaatlusaluse samasuguse toote valmistamise või müügiga.

98

Nii toimides paneb Üldkohus komisjonile kohustuse tõendada, et asjaomase tootja finantsseisundi oluline moonutus mõjutab vaatlusaluse samasuguse toote valmistamist või müüki.

99

Käesoleva kohtuotsuse punktis 59 viidatud kohtupraktika kohaselt lasub kõigi algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumide täitmise tõendamise koormis tootjal, kes taotleb turumajandusliku kohtlemise kohaldamist selle määruse artikli 2 lõike 7 punkti b alusel. Komisjon ei pea tõendama, et tootja ei vasta selle kohtlemise kohaldamiseks ette nähtud tingimustele, vaid hindama, kas asjaomase tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et nimetatud artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud kriteeriumid on täidetud, selleks et kohaldada talle turumajanduslikku kohtlemist.

100

Seega pööras Üldkohus valesti ümber tõendamiskoormise, mistõttu tuleb nõustuda ka apellatsioonkaebuse esimese väite teise osaga kohtuasjas C‑888/19 P.

101

Kuna apellatsioonkaebuste esimesed väited on põhjendatud, tuleb vaidlustatud kohtuotsus neil asjaoludel tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida käesolevate apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud teisi väiteid.

102

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

103

Käesolevas asjas esitas Xinyi PV oma hagi põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutas algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande rikkumist, teine selle määruse artikli 2 lõike 10 punkti i rikkumist, kolmas selle määruse artikli 2 lõigete 8 ja 9 rikkumist ning neljas kaitseõiguste rikkumist.

104

Võttes eeskätt arvesse asjaolu, et selle esimese väite üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja selle analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, siis on Euroopa Kohus käesolevas asjas seisukohal, et menetlusstaadium lubab teha asja suhtes otsuse ning et tuleb teha lõplik kohtuotsus (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130, ja 16. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia ja Magnetrol International, C‑337/19 P, EU:C:2021:741, punkt 158).

105

Oma esimeses väites väidab Xinyi PV, et komisjon rikkus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet.

106

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 61 ja 62, peab asjaomane tootja algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande kohaselt esitama piisavat tõendusmaterjali, tõendamaks, et endine mitteturumajanduslik süsteem ei moonuta oluliselt tema tootmiskulusid ja finantsseisundit. Nimetatud sättega kehtestatakse kaks kumulatiivset tingimust, millest üks käsitleb asjaomase ettevõtja tootmiskulude ja finantsseisundi olulist moonutamist ja teine asjaolu, et see moonutus on üle kandunud endisest mitteturumajanduslikust süsteemist.

107

Xinyi PV heidab esimese väite esimese osaga komisjonile ette vaidlusaluse määruse õigusvastasust, olles eelkõige seisukohal, et hagejale antud maksusoodustused kujutavad endast mitteturumajanduslikust süsteemist üle kandunud moonutusi algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.

108

Käesoleval juhul leidis komisjon 13. septembri 2013. aasta kirjas sisuliselt, et tulumaksusüsteem, mille hulka kuuluvad kõnealused maksusoodustused ning mis kohtleb soodsamalt teatud äriühinguid või teatavaid majandussektoreid, mida Hiina valitsus peab strateegiliseks, tähendab, et see süsteem ei põhine mitte turumajandusel, vaid endiselt suures osas riiklikul planeerimisel.

109

Sellega seoses olgu märgitud, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmandat taanet mõista nii, et sellega pannakse tootjale kohustus tõendada õiguslikult piisavalt, et tema tootmiskulusid ja finantsolukorda ei ole mõjutanud olulised moonutused, mis tulenevad mitteturumajanduslikust süsteemist, olgu see siis riikliku kaubavahetusega süsteem või juba teatud sektorites turumajanduse suunas liikuv üleminekusüsteem (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punktid 85 ja 95).

110

Võttes lisaks arvesse tootjal lasuvat tõendamiskoormist, piisab sellest, et meede, millega anti välisinvesteeringutele maksusoodustusi strateegilisteks loetud valdkondades (nagu kõrgtehnoloogia), on seotud erinevate Hiinas rakendatud viisaastakuplaanidega, eeldamiseks, et see meede on moonutus, mis on üle kandunud „endisest mitteturumajanduslikust süsteemist“. Isegi kui nüüdsest alates ei nähta viisaastakuplaanides ette kõigi majandusharude jaoks kindlaksmääratud tootmiseesmärke, nagu see oli ajal, kui Hiina Rahvavabariik oli ikka veel riikliku kaubavahetusega maa, on siiski üldteada, et nendel plaanidel on ka pärast Hiina majandussüsteemis toimunud reforme keskne roll selle riigi majanduse korralduses, kuna neis on esitatud suurele hulgale valdkondadele täpsed eesmärgid, mis on kõigile valitsustasemetele kohustuslikud (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punktid 94 ja 95).

111

Kuna käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kõnealused maksusoodustused võivad olla seotud erinevate Hiina poolt rakendatud plaanidega ja et vaatamata oma majandusmudelis tehtud reformidele on see riik – nagu ilmneb algmääruse artikli 2 lõike 7 punktides b ja c sätestatust – endiselt põhimõtteliselt mitteturumajanduslik riik, on kontekst, milles need maksusoodustused on tehtud, radikaalselt erinev sellest, mille raames sarnaseid meetmeid võidakse turumajandusega riikides võtta (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 104).

112

Sellest järeldub, et käesoleval juhul oli komisjonil õigus eeldada, et kõnealused meetmed, mis seisnesid viisaastakuplaani rakendavates maksusoodustustes, mis on mitteturumajanduslike süsteemide iseloomulik osa ja Hiina majanduse korralduse põhielement, olid üle kandunud endisest mitteturumajanduslikust süsteemist.

113

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla Xinyi PV argumendid, mille kohaselt võrreldi käesolevas asjas kõne all olevaid maksusoodustusi komisjoni praktikaga riigiabi valdkonnas.

114

Mis puutub sellega seoses liidu liikmesriikidesse, siis tuleb meenutada, et sellised maksusoodustused on põhimõtteliselt siseturuga kokkusobimatud ja seega keelatud, kui neid võib lugeda „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille tarvis peavad olema täidetud neli nimetatud sättes esitatud tingimust (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings, C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 105).

115

Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

116

Esimese väite teises osas väidab Xinyi PV, et komisjon on igal juhul teinud asjaolude hindamisel ilmse vea ja rikkunud õigusnormi, kui ta kinnitas, et moonutused olid tema tootmiskulusid ja finantsseisundit arvestades olulised algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande tähenduses.

117

Siinkohal olgu esiteks meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 63, ja 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gem-Year Industrial ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, C‑602/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:2203, punkt 48).

118

Teiseks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 79, 91 ja 92, et arvestades algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c kolmanda taande sõnastust, konteksti, üldist ülesehitust ja eesmärki, tuleb kriteeriumi, mis puudutab asjaomase tootja finantsseisundi olulist moonutust, mõista nii, et see puudutab laias tähenduses kõiki meetmeid, mis toovad kaasa selle tootja finantsseisundi olulise moonutuse, isegi kui need meetmed on üldised.

119

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 12, 14 ja 15 viidatud 22. augusti ja 13. septembri 2013. aasta kirjadest, põhjendas komisjon käesoleval juhul oma järeldust, mille kohaselt Xinyi PV ei suutnud tõendada, et tema finantsseisundit ei ole oluliselt moonutatud, tõdemusega, et tema suhtes kohaldati kahte maksusoodustust. Ühelt poolt võivad välisinvesteeringutel põhinevad äriühingud programmi „2 Free 3 Halve“ raames saada kahe aasta jooksul täieliku maksuvabastuse (0%) ja järgneval kolmel aastal maksumäära 12,5% tavapärase 25% maksumäära asemel. Teiselt poolt kohaldatakse äriühingule kõrgtehnoloogia ettevõtete maksustamise süsteemi raames tavapärase määra 25% asemel vähendatud maksumäära 15%. Komisjoni arvates mõjutab nende maksusoodustuste kohaldamine maksueelset kasumit, mida ettevõtja peab teenima selleks, et olla atraktiivne investorite jaoks, ja nende kombinatsioonist tuleneb sellise maksumäära kohaldamine, mis on tunduvalt madalam kui tavaline maksumäär, mille eesmärk võib eelkõige olla vähendatud maksumäära abil investeeringute ligimeelitamine, ning seega võib see mõjutada äriühingu üldist finants- ja majanduslikku seisundit.

120

Sellega seoses tuleb märkida sarnaselt kohtujuristiga tema ettepaneku punktis 84 ja nagu seda tegi komisjon, et kapital on üks äriühingu sisendeist, mistõttu meetmed, mis mõjutavad selle kulu, võivad juba määratluse poolest kaasa tuua olulise moonutuse tema finantsseisundis. Nii on see eelkõige juhul, kui asjaomasele tootjale kohaldatakse soodustavaid maksustamiskordi.

121

Mitte ükski argument, mille on esitanud Xinyi PV, kellel vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 59 meenutatud kohtupraktikale lasub tõendamiskoormis, ei tõenda, et vaatamata nendele maksusoodustustele ei ole tema finantsseisundit oluliselt moonutatud.

122

Esiteks väidab Xinyi PV, et kõnealused maksusoodustused moodustasid vaid 1,34% kõigist tema tootmiskuludest ja 1,14% tema käibest uurimisperioodil. Siiski tuleb märkida, et see pool ei selgita, miks tema tootmiskulud ja käive kujutavad endast asjakohast raamistikku analüüsiks, et hinnata maksusoodustuste mõju tema finantsseisundile.

123

Teiseks rõhutab Xinyi PV, et kaks kõnealust maksusoodustust ei ole alalised. Sellega seoses tuleb tõdeda, et nagu väidab komisjon, nähtub uurimismenetluse käigus Xinyi PV tehtud avaldustest, et kuigi programm „2 Free 3 Halve“ piirdub viie aastaga ja kõrgtehnoloogia ettevõtete maksustamiskorda kohaldatakse esialgu kolmeks aastaks, on siiski tõsi, et viimati nimetatud korra kohaldamist saab soodustatud isiku taotlusel pikendada. Neil asjaoludel võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et vähemalt üks kahest korrast, see tähendab kõrgtehnoloogiaettevõtete maksustamiskord, on peaaegu alaline.

124

Eeltoodust tuleneb, et Xinyi PV ei ole suutnud tõendada, et komisjoni hinnangutes on tehtud ilmne hindamisviga.

125

Seega tuleb esimese väite teine osa ja sellest tulenevalt esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

126

Vastupidi sellele, mida tuvastati esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite puhul, ei võimalda menetlusstaadium teha otsust hagi teise kuni neljanda väite kohta.

127

Nimelt ei võtnud Üldkohus 16. märtsi 2016. aasta kohtuotsuses Xinyi PV Products (Anhui) Holdings vs. komisjon (T‑586/14, EU:T:2016:154) ega vaidlustatud kohtuotsuses nende viimaste väidete kohta seisukohta, kuna ta piirdus mõlemas kohtuotsuses üksnes vaidlusaluse määruse tühistamisega talle esitatud esimese väite esimese ja teise osa alusel, ilma et ta oleks pidanud vajalikuks otsustada ülejäänud väidete üle. Esiteks, arvestades Üldkohtu menetluse toimiku materjale, ilmneb aga, et neid väiteid ei ole nende kahe kohtuotsuseni viinud menetluste käigus põhjalikult uuritud ega arutatud. Teiseks eeldavad need väited aga keeruliste faktiliste hinnangute andmist, milleks Euroopa Kohtu arvates ei ole talle teada kõiki vajalikke faktilisi asjaolusid.

128

Seetõttu tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule, et viimane teeks otsuse talle esitatud hagi teise kuni neljanda väite kohta.

129

Kuna asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: