–

Markt24 GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Herzog,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja I. Gavrilová,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja M. Heller,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 7 punkti 1 ja artikli 21 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Austrias elava füüsilise isiku BU ja Saksa õiguse alusel asutatud äriühingu Markt24 GmbH, mille registrijärgne asukoht on Landkreis Münchenis (Müncheni maakond, Saksamaa) asuvas Unterschleißheimis, vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas äriühing peab maksma töötajale saamata jäänud töötasu, proportsionaalse osa tema lisatasudest ja kasutamata puhkuse hüvitist.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 14 ja 18 on märgitud:

[…]

4

Määruse II peatükk käsitleb kohtualluvust. Nimetatud peatüki 1. jagu „Üldsätted“ sisaldab artikleid 4–6.

5

Määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

6

Määruse artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.

2.   Eelkõige ei kohaldata lõikes 1 osutatud isikute suhtes siseriikliku kohtualluvuse eeskirju, millest liikmesriigid peavad komisjoni artikli 76 lõike 1 punkti a kohaselt teavitama.“

7

Määruse nr 1215/2012 II peatüki 2. jagu „Valikuline kohtualluvus“ sisaldab artikleid 7–9.

8

Määruse artiklis 7 on ette nähtud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

[…]“.

9

Määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jagu „Kohtualluvus töölepingute puhul“ sisaldab artikleid 20–23.

10

Määruse artikli 20 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Töölepinguid puudutavates asjades määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao kohaselt, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 ning tööandja vastu algatatud kohtumenetluse puhul artikli 8 punkti 1 kohaldamist.“

11

Määruse artikli 21 lõikes 1 on sätestatud:

„Tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas:

12

7. märtsi 1985. aasta töö- ja sotsiaalkohtute seaduse (Bundesgesetz über die Arbeits- und Sozialgerichtsbarkeit, edaspidi „ASGG“) § 4 lõikes 1 on sätestatud:

„§ 50 lõikes 1 nimetatud õigusvaidlus allub hageja valikul

[…]“.

13

Äriühingu Markt24 – mille asukoht on Müncheni maakonnas asuvas Unterschleißheimis – töötaja võttis Salzburgis (Austria) ühendust Austrias elava BUga ning viimane sõlmis selle töötaja vahendusel nimetatud äriühinguga töölepingu puhastusteenindajana puhastustööde tegemiseks ajavahemikuks 6. septembrist kuni 15. detsembrini 2017 (edaspidi „kõnealune leping“).

14

Äriühingul Markt24 oli asjaomase töölepinguga loodud töösuhte alguses Salzburgis büroo. Sellele lepingule ei kirjutatud siiski alla nimetatud büroos, vaid Salzburgis asuvas pagariäris. Lepiti kokku, et BU asub tööle 6. septembril 2017 ja teeb tööd Münchenis. Markt24 ei andnud aga lõpuks BU‑le ühtegi tööd.

15

Kuigi BU oli kättesaadav telefoni teel ja oli valmis töötama, ei teinud ta tegelikult Markt24 jaoks mingit tööd. Tal ei olnud Markt24 selle töötaja telefoninumbrit, kellega ta oli kõnealuse lepingu sõlmimisel kontaktis, ning lepingule oli märgitud Markt24 Austria telefoninumber ja äriühingu aadress Saksamaal. BU oli registreeritud töötajana Austria sotsiaalkindlustusasutuses kuni 15. detsembrini 2017. Seejärel ütles Markt24 BU töölepingu üles.

16

BU esitas 27. aprillil 2018 Markt24 vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Landesgericht Salzburgile (liidumaa kohus Salzburgis, Austria) hagi, nõudes saamata jäänud töötasu, proportsionaalset osa oma lisatasudest ja kasutamata puhkuse hüvitist kokku 2962,80 euro suuruses brutosummas ajavahemiku 6. septembrist kuni 15. detsembrini 2017 eest. BU esitas kuude kohta alates 2017. aasta septembrist kuni sama aasta novembrini kolm palgalipikut, millel Markt24 on märgitud tööandjana.

17

Äriühingule Markt24 määrati 26. detsembri 2018. aasta kohtumäärusega Austria õiguse alusel kohtumenetluseks volitatud esindaja, sest hoolimata korduvatest katsetest ja saatmisest eri aadressidele nii posti teel kui ka Amtsgericht Müncheni (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) kaudu ei õnnestunud BU hagi äriühingule kätte toimetada ja tema esindajate viibimiskoht oli kohtule teadmata. Volitatud esindaja esitas 7. jaanuaril 2019 menetlusdokumendi, milles vaidlustas nii asja alluvuse üldiselt Austria kohtutele kui ka konkreetselt eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

18

Selles olukorras on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kahtlus, kas määruse nr 1215/2012 artikkel 21 on kohaldatav sellisele töösuhtele, kus töötaja sõlmis Austrias küll töölepingu, kuid ei teinud tööd, olgugi et ta oli töö tegemiseks valmis.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on tõendatud, et töösuhe kestis ajavahemikul 6. septembrist kuni 15. detsembrini 2017 ja oli püsiv. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et nii lepingueelne etapp enne kõnealuse lepingu sõlmimist kui ka selle sõlmimine toimusid Austrias, kusjuures BU oli ka registreeritud Austria sotsiaalkindlustusasutuses.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on lisaks seisukohal, et töötajad on, nagu tarbijad, kaitset väärivad isikud ning et neile kohalduvad liidu õiguse sätted ei või olla nende suhtes vähem soodsad võrreldes liikmesriigi õiguse sätetega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb eelkõige arvesse võtta väikese sissetulekuga töötaja majanduslikku olukorda, mis muudab kohtusse pöördumise teises liikmesriigis keeruliseks.

21

Selles olukorras otsustas Landesgericht Salzburg (liidumaa kohus Salzburgis, Austria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt:

Kui teisele ja kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt:

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt:

22

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao „Kohtualluvus töölepingute puhul“ sätteid tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad sellise töötaja kohtusse esitatava hagi suhtes, kes elab oma tööandja asukohast erinevas liikmesriigis, kusjuures töölepingu läbirääkimised ja lepingu sõlmimine toimusid töötaja elukoha liikmesriigis ning töölepingu kohaselt pidi töö tegemise koht olema tööandja asukoha liikmesriigis, olgugi et töö tegemist ei toimunud tööandjast tingitud põhjusel.

23

Siinkohal tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1215/2012 artiklile 20 määratakse töölepinguid puudutavates asjades kohtualluvus kindlaks määruse II peatüki 5. jao „Kohtualluvus töölepingute puhul“ kohaselt, mis hõlmab artikleid 20–23, ilma et see piiraks määruse nr 1215/2012 artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 ning tööandja vastu algatatud kohtumenetluse puhul artikli 8 punkti 1 kohaldamist.

24

Määruse nr 1215/2012 artiklis 20 kasutatud mõistet „tööleping“ tuleb tõlgendada autonoomselt, et tagada selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjade ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Nogueira jt, C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et see mõiste eeldab alluvussuhte olemasolu töötaja ja tööandja vahel ning töösuhte peamine tunnus on see, et isik teeb kindla aja jooksul teise isiku jaoks ja tema juhtimisel tööd, mille eest on tal õigus saada tasu (vt analoogia alusel 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punktid 40 ja 41, ning 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Bosworth ja Hurley, C‑603/17, EU:C:2019:310, punktid 25 ja 26).

26

Sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et pooled on seotud „töölepinguga“ määruse nr 1215/2012 artikli 20 tähenduses, sõltumata sellest, kas selle lepingu esemeks olevat tööd tehti või mitte.

27

Kuivõrd eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas on kõnealuse lepinguga loodud alluvussuhe tööandja ja töötaja vahel ning see tekitas mõlemale lepingupoolele töösuhte raames õigused ja kohustused, siis kuulub seda lepingut puudutav vaidlus määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao kohaldamisalasse, olenemata asjaolust, et seda lepingut ei täidetud.

28

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao „Kohtualluvus töölepingute puhul“ sätteid tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad sellise töötaja kohtusse esitatava hagi suhtes, kes elab oma tööandja asukohast erinevas liikmesriigis, olukorras, kus töölepingu läbirääkimised ja lepingu sõlmimine toimusid töötaja elukoha liikmesriigis ning töölepingu kohaselt pidi töö tegemise koht olema tööandja asukoha liikmesriigis, olgugi et töö tegemist ei toimunud tööandjast tingitud põhjusel.

29

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisiseste kohtualluvuse sätete kohaldamine sellisele hagile, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, juhul kui need sätted osutuvad töötajale soodsamaks.

30

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on nii 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga, kui ka sellele järgnenud nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) ning määruse nr 1215/2012 eesmärk kehtestada rahvusvahelise kohtualluvuse ühtsed eeskirjad (3. juuli 1997. aasta kohtuotsus Benincasa, C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 25; 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka, C‑327/10, EU:C:2011:745, punktid 33 ja 45, ning 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 31).

31

Ühest küljest esitatakse määruse nr 1215/2012 artikli 4 lõike 1 kohaselt „hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest“. Teisest küljest võib määruse artikli 5 lõike 1 kohaselt „[i]sikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, […] esitada hagi teise liikmesriigi kohtusse üksnes [selle määruse II peatüki] 2.–7. jaos sätestatud korras“.

32

Sellest järeldub, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 41 ja 42 märkis, et kui välismaise elemendiga kohtuvaidlus kuulub määruse esemelisesse kohaldamisalasse ja kostja alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil, siis peavad määruses nr 1215/2012 ette nähtud ühtsed kohtualluvuse eeskirjad olema esimuslikud riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade suhtes (vt selle kohta 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka, C‑327/10, EU:C:2011:745, punktid 33 ja 45, ning 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Corman-Collins, C‑9/12, EU:C:2013:860, punkt 22).

33

See riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade põhimõtteline välistamine kehtib ka määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao sätete puhul, mille kohta Euroopa Kohus on täpsustanud, et tegemist ei ole mitte üksnes erijuhte kindlaksmääravate, vaid ka ammendavate eeskirjadega (vt analoogia alusel 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Petronas Lubricants Italy, C‑1/17, EU:C:2018:478, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Järelikult ei saa määruse II peatüki 5. jao sätete kohaldamisalasse kuuluvas hagimenetluses kohaldada töölepingute valdkonnas kohtualluvuse kindlaksmääramiseks riigisiseseid eeskirju, mis erinevad nendes sätetes ette nähtutest, sõltumata sellest, kas kõnealused riigisisesed eeskirjad on töötajale soodsamad.

35

Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 5. jao sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine sellisele hagile, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, sõltumata sellest, kas need eeskirjad on töötajale soodsamad.

36

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav niisugusele hagile, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28. Vajaduse korral palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustada ka seda, milline kohus on selle artikli alusel pädev.

37

Siinkohal tuleb meenutada, et tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi kas määruse artikli 21 lõike 1 punkti a kohaselt selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline elukoht, või artikli 21 lõike 1 punkti b alapunktide i ja ii kohaselt selle paiga kohtusse, kus või kust kohast töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtusse, kus ta viimati töötas, või kui töötaja ei tööta või ei töötanud tavaliselt ainult ühes riigis, siis selle paiga kohtusse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte.

38

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et kohtud, kuhu töötaja on pöördunud, ei ole selle liikmesriigi kohtud, kus on tööandja alaline elukoht, nagu on lubatud määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punktis a. Samuti ei nähtu põhikohtuasja asjaoludest, et töötaja hagi kuuluks selle määruse artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisalasse.

39

Seega tuleb kindlaks teha, kas vaatamata sellele, et ühtegi tööd ei tehtud, kuulub selline hagi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nimetatud määruse artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamisalasse, mis näeb ette, et tööandja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi selle paiga kohtusse, kus või kust kohast töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtusse, kus ta viimati töötas.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktis a, mis vastab määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunktile i, sätestatud mõistet „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“, tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas kohta, kus või kust kohast töötaja täidab põhiosa oma töökohustustest tööandja ees (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Nogueira jt, C‑168/16 ja C‑169/16, EU:C:2017:688, punkt 59).

41

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 61 ja 63 märkis, on juhul, kui töölepingut ei täidetud, lepingu poolte väljendatud tahe lepingu täitmise koha osas põhimõtteliselt ainus asjaolu, mis võimaldab kindlaks teha töötamise tavapärase paiga määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses. Nimelt võimaldab selline tõlgendus kõige paremini tagada kohtualluvuse eeskirjade kõrge prognoositavuse, sest poolte poolt töölepingus kavandatud töö tegemise kohta on põhimõtteliselt lihtne tuvastada.

42

Järelikult tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i tõlgendada nii, et sellist töösuhet puudutavat hagi, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, võib esitada selle liikmesriigi kohtusse, kus töötaja pidi vastavalt töölepingule täitma põhiosa oma töökohustustest tööandja ees.

43

Nagu aga nähtub eelotsusetaotlusest käesolevas kohtuasjas, asus koht, kus töötaja pidi vastavalt kõnealusele lepingule täitma põhiosa oma kohustustest tööandja ees, Münchenis (Saksamaa).

44

Lisaks on määruse nr 1215/2012 artikli 20 lõikes 1 sätestatud, et kohtualluvus määratakse kindlaks määruse II peatüki 5. jao kohaselt, „ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 ning tööandja vastu algatatud kohtumenetluse puhul artikli 8 punkti 1 kohaldamist“.

45

Vastavalt kõnealuse artikli 7 punktile 5 võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis „filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub“.

46

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas nimetatud säte võib olla kohaldatav ka käesolevas kohtuasjas, sest nagu nähtub eelotsusetaotlusest, oli ühelt poolt äriühingul Markt24 kõnealuse töölepinguga loodud töösuhte alguses büroo Salzburgis ning teiselt poolt pidi töötaja kõnealuse lepingu kohaselt täitma põhiosa oma kohustustest tööandja ees Münchenis.

47

Meenutagem, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punktis 5 kasutatud mõisteid „filiaal“, „esindus“ ja „muu üksus“ tuleb tõlgendada autonoomselt nii, et need eeldavad tegevuskeskuse olemasolu, mis on loodud äriühingu püsiva laiendusena, justkui emaettevõtja käepikendusena. Sellel keskusel peab olema juhtkond ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks kolmandate isikutega, kes ei pea selleks otse emaettevõtja poole pöörduma (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Ryanair, C‑464/18, EU:C:2019:311, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Oluline on lisada, et seda sätet saab kohaldada üksnes siis, kui asjaomane vaidlus puudutab kas nende üksuste tegevusega seotud toiminguid või nende poolt emaettevõtja nimel võetud kohustusi, kui neid peab täitma üksuste asukohariigis (vt selle kohta 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Ryanair, C‑464/18, EU:C:2019:311, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 21 lõike 1 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et sellise hagi, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, võib esitada selle paiga kohtusse, kus või kust kohast töötaja pidi vastavalt töölepingule täitma põhiosa oma kohustustest tööandja ees, ilma et see piiraks määruse artikli 7 punkti 5 kohaldamist.

50

Kuna viies küsimus on esitatud vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, ei ole esimesele küsimusele antud jaatavat vastust arvestades vaja sellele vastata.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: