–

Euromin Holdings (Cyprus) Limited, esindajad: advokāta palīgs K. Bērziņa ja advokāte I. Kramiņa,

–

Läti valitsus, esindajad: V. Soņeca, V. Kalniņa ja K. Pommere,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja D. Klebs,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk, V. Di Bucci ja I. Naglis,

1

Eelotsusetaotlus puudutab esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/25/EÜ ülevõtmispakkumiste kohta (ELT 2004, L 142, lk 12; ELT eriväljaanne 17/02, lk 20) artikli 5 lõike 4 ja teiseks tõhususe põhimõtte tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Euromin Holdings (Cyprus) Limitedi ja Finanšu un kapitāla tirgus komisija (finants- ja kapitaliturgude komisjon, Läti) (edaspidi „finantsturgude komisjon“) vahelises kohtuvaidluses nõude üle esiteks tuvastada, et 15. oktoobri 2015. aasta otsus, millega komisjon andis loa tagasi osta Ventspils nafta ASi aktsiad, mille suhtes oli esitatud ülevõtmispakkumine, hinnaga 4,56 eurot aktsia (edaspidi „vaidlusalune otsus“), on õigusvastane, ja teiseks mõista välja selle otsusega tekitatud kahju.

3

Direktiivi 2004/25 põhjenduses 9 on märgitud:

„Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed väärtpaberite omanike ja eelkõige vähemusaktsiate omanike kaitsmiseks pärast seda, kui on toimunud muudatus ettevõtet kontrollivate isikute ringis. Liikmesriigid peaksid tagama sellise kaitse, kohustades ettevõtte üle kontrolli omandajat tegema pakkumise kõigile kõnealuse ettevõtte väärtpaberite omanikele kõigi neile kuuluvate väärtpaberite ostmiseks ühise määratluse kohase õiglase hinnaga. Liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada väärtpaberiomanike huvide kaitseks muid meetmeid, näiteks kohustus teha osaline pakkumine, kui pakkumise tegija ei saa kontrolli ettevõtte üle või kohustus teha pakkumine ettevõttes kontrolli omandamisega samaaegselt.“

4

Direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi rakendamiseks tagavad liikmesriigid, et järgitakse alljärgnevaid põhimõtteid:

[…]

2.   Lõikes 1 sätestatud põhimõtete järgimiseks liikmesriigid:

5

Direktiivi artikli 4 lõikes 6 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide volitusi määrata kohtu‑ vm asutusi, kelle ülesandeks on lahendada vaidlusi ja võtta vastu otsuseid pakkumise käigus toimunud rikkumiste kohta, ega reguleerida, kas ja millistel asjaoludel on pakkumise osapooltel õigus algatada haldus‑ või kohtumenetlusi. Eelkõige ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriikide kohtute võimalikku volitust keelduda kohtumenetluse algatamisest ja otsustada, kas selline menetlus mõjutab pakkumise lõpptulemust või mitte. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide volitust määrata järelevalveasutuste vastutuse või pakkumise osapoolte vahelise kohtuvaidluse juriidiline staatus.“

6

Direktiivi artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Kui füüsiline või juriidiline isik üksi või koos temaga kooskõlas tegutsevate isikutega on omandanud artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtte väärtpabereid, mis koos tema ja temaga kooskõlas tegutsevate isikute varasema osalusega annavad talle kõnealuses ettevõttes otseselt või kaudselt kindlaksmääratud hääleõiguste protsendi, mis tagab talle kontrolli kõnealuse ettevõtte üle, tagavad liikmesriigid, et sellisel isikul on kohustus teha pakkumine, mis on kõnealuse ettevõtte vähemusaktsionäre kaitsvaks meetmeks. Pakkumine tuleb võimalikult kiiresti saata kõigile asjaomaste väärtpaberite omanikele ja selles tuleb pakkuda nende kõigi väärtpaberite ostmist lõikes 4 nimetatud õiglase hinnaga.

[…]

4.   Õiglaseks hinnaks loetakse kõrgeimat hinda, mida pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevad isikud on maksnud samade väärtpaberite eest lõikes 1 sätestatud pakkumisele eelnenud minimaalselt kuue‑ ja maksimaalselt 12‑kuulise ajavahemiku jooksul, mille täpse kestuse määravad kindlaks liikmesriigid. Kui pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsev isik omandab väärtpabereid pärast pakkumise avalikustamist ja enne pakkumise vastuvõtmise tähtaja möödumist pakkumishinnast kõrgema hinnaga, peab pakkumise tegija suurendama oma pakkumist nii, et pakkumishind ei oleks väiksem kui niiviisi omandatud väärtpaberite eest makstud kõrgeim hind.

Tingimusel, et järgitakse artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, võivad liikmesriigid anda järelevalveasutustele volituse kohandada esimeses lõigus osutatud hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel. Selleks võivad liikmesriigid koostada nimekirja tingimustest, mille korral kõrgeimat hinda võib kas tõsta või alandada, näiteks kui kõrgeima hinna suhtes on kokku lepitud ostja ja müüja vahelise lepinguga või kui asjaomaste väärtpaberite turuhindadega on manipuleeritud või kui erandlikud sündmused on mõjutanud üldisi või teatud turuhindu või kui on tegemist majanduslikes raskustes oleva ettevõtte päästmisega. Liikmesriigid võivad ka määrata sellistel juhtudel kohaldatavad kriteeriumid, milleks võib näiteks olla teatud perioodi keskmine turuhind, ettevõtte likvideerimisväärtus või muud finantsanalüüsil üldiselt kasutatavad objektiivsed kriteeriumid.

[…]“.

7

Komisjoni 11. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1254/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1126/2008 (millega võetakse vastu teatavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1606/2002) seoses rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga (IFRS) 10, rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga (IFRS) 11, rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga (IFRS) 12, rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga (IAS) 27 (2011) ja rahvusvahelise raamatupidamisstandardiga (IAS) 28 (2011) (ELT 2012, L 360, lk 1), artikli 1 lõike 1 punktiga a on lisatud rahvusvaheline finantsaruandlusstandard (IFRS) 10„Konsolideeritud finantsaruanded“ (edaspidi „standard IFRS 10“), nagu on sätestatud selle määruse lisas, täiendades selliselt komisjoni 3. novembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1126/2008 (ELT 2008, L 320, lk 1).

8

Määruse nr 1254/2012 lisa standardit IFRS 10 käsitlevas osas on punktis 22 ette nähtud:

„Emaettevõte kajastab mittekontrollivaid osalusi konsolideeritud finantsseisundi aruandes omakapitali koosseisus, eraldi emaettevõtte omanikele kuuluvast omakapitalist.“

9

Määruse nr 1254/2012 lisa standardit IFRS 10 käsitlevas osas on lisas A mõiste „mittekontrolliv osalus“ määratletud kui „[t]ütarettevõtte omakapital, mis ei kuulu otseselt ega kaudselt emaettevõttele“.

10

Finantsinstrumentide turu seaduse (Finanšu instrumentu tirgus likums) (Latvijas Vēstnesis 2003, nr 175) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „FITL“) artiklis 5 on sätestatud:

„[Finantsturgude] komisjon, selle teenistujad ja volitatud isikud ei vastuta kapitaliturul osalejatele või kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest ja neid ei saa võtta vastutusele meetmete eest, mida nad on neile seaduse ja muude sätete alusel ülesandeks tehtud järelevalvefunktsioonide nõuetekohasel täitmisel võtnud õiguspärasel, õigel ja seaduslikul viisil ning heas usus.“

11

FITL artikli 74 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Aktsiate kohustusliku tagasiostupakkumise korral ei tohi aktsia hind olla madalam kui:

12

FITL artikli 74 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Aktsia tagasiostuväärtuse arvutamisel vastavalt käesoleva artikli lõike 1 punktile 3 kasutatakse andmeid, mis tulenevad pakkumise objektiks oleva äriühingu viimastest aastaaruannetest, mis on heaks kiidetud aktsionäride koosolekul ja mille kohta on esitatud auditiaruanne. Ajavahemik selle majandusaasta viimasest päevast, mille kohta on koostatud aastaaruanne, kuni kuupäevani, mil pakkumine esitatakse [finantsturgude] komisjonile, ei tohi olla pikem kui 16 kuud. Kui pakkumise objektiks olev äriühing valmistab vastavalt kehtivatele õigusaktidele aastaaruande ette hiljemalt seitse kuud pärast aruandeaasta lõppu, ei tohi ajavahemik selle majandusaasta viimasest päevast, mille kohta on koostatud aastaaruanne, kuni kuupäevani, mil pakkumine esitatakse [finantsturgude] komisjonile, olla pikem kui 19 kuud. Aktsia väärtuse arvutamisel kasutatakse andmeid, mis tulenevad pakkumise objektiks oleva äriühingu viimasest kvartaliaruandest, kui aktsiate väärtus on nende andmete põhjal vähemalt 10% kõrgem kui aastaaruande andmete põhjal saadud väärtus. Kui pakkumise objektiks olev äriühing valmistab ette ka konsolideeritud aastaaruande, kasutab ta aktsia tagasiostuhinna määramiseks sellest aruandest tulenevaid andmeid. Kui pakkumise objektiks olev äriühing valmistab aastaaruandeid ette nii oma asukohariigi seaduste kui ka rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite alusel, kasutab ta rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite kohaselt koostatud aruannetest tulenevaid andmeid.“

13

Riigiasutuste tekitatud kahju hüvitamise seaduse (Valsts pārvaldes iestāžu nodarīto zaudējumu atlīdzināšanas likums) (Latvijas Vēstnesis 2005, nr 96) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „kahju hüvitamise seadus“) artikkel 13 „Varalise kahju kindlaksmääramine“ näeb ette:

„1.   Ametiasutuse tekitatud kahju eest makstava piisava hüvitise summa suuruse kindlaksmääramisel võetakse arvesse faktilisi ja õiguslikke põhjusi, millest see asutus oma tegevuses lähtus, samuti kahjustatud isiku tegevust.

2.   Ametiasutuse tekitatud kahju eest makstava piisava hüvitise summa suuruse kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka muid asjaolusid, millel on konkreetsel juhul tähtsust, kui neid on võimalik objektiivselt tõendada.

3.   Kahjuhüvitise suurus määratakse üldjuhul kindlaks käesoleva seaduse artikli 12 kohaselt arvutatud summa alusel järgmistes piirides:

4.   Ametiasutus võib omal algatusel hüvitada kahjustatud isikule varalise kahju mitte talle hüvitist makstes, vaid ennistades faktilise olukorra, milles see isik oli enne talle varalise kahju tekitamist.“

14

Iga-aastase konsolideeritud finantsaruande seaduse (Konsolidēto gada pārskatu likums) (Latvijas Vēstnesis 2006, nr 178) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „iga-aastase konsolideeritud finantsaruande seadus“) artikli 14 „Äriühingute aastaaruannete konsolideerimise meetodid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga-aastased konsolideeritud finantsaruanded on tulemus, mis saadakse, kui kontserni emaettevõtja iga-aastased finantsaruanded liidetakse tema tütarettevõtjate omadega seoses iga-aastastes finantsaruannetes esitatud varade ja kohustistega, omakapitali ning tulude ja kuludega. Konsolideeritud äriühingute bilanssidest tulenevad varad ja kohustised esitatakse täies ulatuses konsolideeritud bilansis. Nende äriühingute kasum või kahjum võetakse täies ulatuses arvesse konsolideeritud kasumi ja kahjumi arvutamisel.“

15

Selle seaduse artikkel 21 „Vähemusosaluse kajastamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Konsolideeritud tütarettevõtjate omakapitali osa, mis vastab nende vähemusaktsionäride omandis olevatele aktsiatele ja osadele, kajastatakse omakapitali koosseisus eraldi punktis „Vähemusosalused“.

2.   Tütarettevõtjate iga-aastastes konsolideeritud finantsaruannetes kirjendatud kasum ja kahjum, mis vastab vähemusaktsionäride omanduses olevatele aktsiatele ja osadele, kajastatakse kasumi ja kahjumi arvutamist puudutavas eraldi konsolideeritud punktis „Vähemusosalus kasumis ja kahjumis“.“

16

Kui põhikohtuasja kaebuse esitaja oli omandanud 93,24% Ventspils nafta hääleõigust andvatest aktsiatest, tekkis tal FITL alusel kohustus teha selle äriühingu aktsiate kohustuslik tagasiostupakkumine. Sel eesmärgil esitas ta finantsturgude komisjonile „prospekti“ tagasiostupakkumise kirjeldusega, milles ta märkis, et nimetatud äriühingu aktsiate tagasiostuhind on 3,12 eurot aktsia kohta.

17

Finantsturgude komisjon lükkas 6. oktoobril 2015 põhikohtuasja kaebuse esitaja arvutused tagasi, tuginedes FITL artikli 74 lõike 1 punktile 3. Seejärel andis ta vaidlusaluse otsusega talle loa teha kohustuslik tagasiostupakkumine hinnaga 4,56 eurot sama äriühingu aktsia kohta.

18

Põhikohtuasja kaebuse esitaja esitas Administratīvā apgabaltiesale (regionaalne halduskohus, Läti) kaebuse selle otsuse õigusvastaseks tunnistamise ja talle sellega tekitatud kahju väljamõistmise nõudes.

19

Põhikohtuasja kaebuse esitaja väitis, et FITL artikli 74 eesmärk on kehtestada aktsia tagasiostuhinna arvutamise meetod, et hind oleks õiglane ja turuolukorrale vastav. Seetõttu tuleb aktsia hinda arvutades arvesse võtta Ventspils nafta tegelikku koguvara, mitte sellise vara väärtust, mis on kajastatud seda äriühingut puudutavas konsolideeritud aastaaruandes, mis sisaldab kõigi tema tütarettevõtjate vara ja kohustusi, kaasa arvatud vähemusaktsionäride osalus neis tütarettevõtjates, mis ei ole ei nimetatud äriühingu vara ega kohustus. Ta järeldas, et finantsturgude komisjon on vaidlusaluses otsuses põhjendamatult suurendanud Ventspils nafta aktsia hinda, võttes arvesse vara, mis ei kuulu sellele äriühingule.

20

Finantsturgude komisjon kinnitas, et ta tugines standardile IFRS 10, mis on üle võetud määrusesse nr 1254/2012, mis kehtestab konsolideeritud aastaaruannete koostamise põhimõtted juhuks, kui üks äriühing kontrollib teist või mitut äriühingut, ja mille punkt 22 näeb ette, et mittekontrolliv osalus tuleb kajastada konsolideeritud finantsseisundi aruandes „omakapitali“ koosseisus. Ta täpsustas, et neis finantsseisundi aruannetes kajastatud vara väärtus ei võimalda kindlaks teha, milline osa varast kuulub enamusaktsionäridele ja milline osa kuulub vähemusaktsionäridele. Ta järeldas sellest, et FITL artikli 74 eesmärgiga oleks vastuolus, kui arvata Ventspils nafta varast maha mittekontrolliv osalus, kuna aktsia hinna kindlaksmääramine selle äriühingu kogu vara väärtuse põhjal võimaldab määrata hinna, mis on kõige lähemal aktsia tegelikule väärtusele.

21

Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) rahuldas 10. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega põhikohtuasja kaebuse esitaja kaebuse osaliselt, tunnistades vaidlusaluse otsuse õigusvastaseks ja mõistes finantsturgude komisjonilt kaebaja kasuks välja hüvitise 50% ulatuses selle otsusega tekitatud kahjust.

22

Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) tõi esile, et FITL artikli 74 lõike 1 punktis 3 ei ole vähimatki täpsustust seal kasutatud mõistete „koguvara“ ja „netovara“ kohta. Ta rõhutas, et see ei olnud arutusel, kui Läti seadusandja 2006. aastal nägi selle sättega ette kohustuse kasutada aktsia hinna kindlaksmääramiseks andmeid, mis tulenevad konsolideeritud aastaaruannetest. Ta täheldas, et kuigi FITL artikli 74 lõige 1 ei ole sõnastatud nii, et selle lõike punktides 2 ja 3 sätestatud meetodeid tohiks kasutada ainult erakorralistes tingimustes, võib selline kasutamine tuleneda asjaolust, et Läti aktsiaturg on äärmiselt piiratud.

23

Ta leidis, et aktsia hinna arvutamisel tuleb lähtuda objektiivsetest hindamiskriteeriumidest ning et FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „netovara“ ei hõlma vähemusosalusi.

24

Ühtlasi leidis Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus), et vastavalt kahju hüvitamise seaduse artikli 13 lõikele 3 esinesid asjaolud, mille tõttu on põhjendatud arvutatud hüvitise vähendamine, kuid vähendamine ei saa ületada 50% taotletud summast.

25

Finantsturgude komisjon ja põhikohtuasja kaebuse esitaja esitasid mõlemad Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) 10. märtsi 2017. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā tiesale (Senāts) (Läti kõrgeim kohus).

26

Finantsturgude komisjon leiab, et Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) jättis arvesse võtmata mitu asjaolu, mis välistavad FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 sellise tõlgenduse, millest ta lähtus. Kohustus kasutada aktsia tagasiostuhinna arvutamisel konsolideeritud aastaaruannetest tulenevaid andmeid on osa FITLi muudatustest, mis võeti vastu direktiivi 2004/25 ülevõtmiseks Läti õigusesse.

27

Finantsturgude komisjon väidab, et Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) tõlgendas FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 vastupidi direktiivi 2004/25 esimese eesmärgiga, mis seisneb vähemusaktsionäride huvide kaitses aktsiate tagasiostuhinna määramise protsessis. Komisjon täpsustab, et võttes Ventspils nafta aktsiate tagasiostuhinna arvutamisel arvesse tema vähemusaktsionäride osaluse tütarettevõtjate kapitalis, järgis ta direktiivi 2004/25 eesmärki, kuna ta arvutas selle hinna kooskõlas direktiivi artikli 5 lõike 4 teise lõiguga, st võttes aluseks „finantsanalüüsil üldiselt kasutatavad objektiivsed kriteeriumid“.

28

Põhikohtuasja kaebuse esitaja palub Administratīvā apgabaltiesa (piirkondlik halduskohus) kohtuotsuse tühistada selles osas, millega jäeti osaliselt rahuldamata tema nõue hüvitada vaidlusaluse otsusega tekitatud kahju. Ta väidab, et kahju hüvitamise seaduse artikli 13 lõike 3 punkt 3 võimaldab tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses, ja kui möönda, et erakorraliste asjaolude puudumisel võib hüvitist vähendada kuni 50% kahjust, võib see tekitada olukordi, kus ametiasutus menetleb keerulisi seaduse tõlgendamise küsimusi väiksema rangusega.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 nõuetekohaseks tõlgendamiseks on vaja kindlaks teha, kas selles sättes ette nähtud aktsiahinna arvutamise meetod on õiglane hinna määramise meetod direktiivi 2004/25 tähenduses.

30

Ta tõstatab küsimuse, kas vähemusosaluse arvamine selle netovara sisse, mille alusel arvutatakse aktsia tagasiostuhind, viib selle direktiivi tähenduses õiglase hinna kindlaksmääramiseni ja kas see on seega direktiivi eesmärkidega kooskõlas.

31

Ta osutab, et Euroopa Kohus on selgitanud, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusruum nende tingimuste määratlemiseks, mille alusel järelevalveasutused võivad kohandada aktsia tagasiostuhinda, kuid seda siiski vaid eeldusel, et need tingimused on selgelt määratletud. Tal on aga küsimus, kas netovara arvutusmeetod, mis on sätestatud FITL artikli 74 lõike 1 punktis 3, vastab sellele eeldusele, ja ta toob esile, et mõisteid „koguvara“ ja „netovara“ ei ole lahti kirjutatud ei selles sättes ega üheski muus kõnealuse seaduse sättes.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi küsimuses, kas FITL artikli 74 lõike 1 punkt 3 ja artikli 74 lõige 2, kus ei ole selgelt öeldud, kas aktsia tagasiostuhinna määramiseks tehtavates arvutustes tuleb netovara sisse arvata ka vähemusosalus, on kooskõlas direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teise lõiguga.

33

Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kahju hüvitamise seaduse artikli 13 lõige 3 on kooskõlas liidu õiguse aluspõhimõtetega, täpsemalt tõhususe põhimõttega, arvestades tõika, et selle sätte kohaldamisel võib hüvitise summat piiramatult vähendada, kui tekitatud kahju on üle 1422872 euro. Samuti on tal küsimus, kas kõik riigivastutuse tekkimise tingimused on täidetud, nimelt kas direktiivi 2004/25 asjasse puutuvad normid annavad õigusi eraõiguslikele isikutele.

34

Neil asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõltub lahend põhikohtuasjas sisuliselt sellest, kas esiteks direktiivi 2004/25 artikli 5 lõikega 4 on vastuolus õiglase hinna määramise meetod, mis on sätestatud liikmesriigi õigusnormides ja mille kohaselt ülevõtmispakkumise eesmärgil saadakse aktsia väärtus pakkumise objektiks oleva äriühingu netovara – mis hõlmab vähemusosalust, mis seega on mittekontrolliv osalus – jagamisel emiteeritud aktsiate arvuga. Teiseks peab ta vajalikuks vastust küsimusele, kas see direktiiv annab õigusi eraõiguslikele isikutele ja kas liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis piiravad liidu õiguse väära kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.

36

Kuna erinevad eelotsuse küsimused kattuvad mitmes plaanis, siis tuleb need ümber jaotada, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõige täpsemad vastused.

37

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas direktiivi 2004/25 artikli 5 lõikega 4 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette kolm meetodit õiglase hinna määramiseks, millega pakkumise tegija peab äriühingu aktsiad tagasi ostma, nende hulgas meetod, mis tuleneb selle direktiivi artikli 5 lõike 4 esimese lõigu rakendamisest ja mis kohustab alati valima meetodi, mille tulemusel saadakse kõige kõrgem hind.

38

Nagu nähtub eelkõige direktiivi 2004/25 põhjendusest 9, on selle direktiivi eesmärk kaitsta nende äriühingute väärtpaberiomanike huve, mille üle on füüsiline või juriidiline isik kontrolli omandanud, ja sellest aspektist püüda tagada selgus ja läbipaistvus ülevõtmispakkumise valdkonna normides (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 24).

39

Nimetatu saavutamiseks näeb viidatud direktiiv artikli 1 lõike 1 kohaselt ette meetmed, mille abil kooskõlastatakse liikmesriikide õigusnormid, mis käsitlevad selliste äriühingute väärtpaberite ülevõtmispakkumisi, mille suhtes kohaldatakse mõne liikmesriigi õigust, kui kõigi kõnealuste väärtpaberitega või osaga nendest on lubatud kaubelda reguleeritud turul (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 25).

40

Nimetatud direktiivi artikli 3 lõige 1 määrab üldpõhimõtetena kindlaks põhiprintsiibid, mida tuleb direktiivi kohaldamisel järgida, nende hulgas põhimõte, et kui mõni isik omandab kontrolli äriühingu üle, tuleb väärtpaberiomanikke kaitsta (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 26).

41

Selleks, et tagada nende põhimõtete järgimine, sätestavad direktiivi 2004/25 artikli 3 lõike 2 punktid a ja b, et liikmesriigid tagavad esiteks, et täidetakse selles direktiivis sätestatud miinimumnõudeid, ja teiseks võivad nad pakkumiste reguleerimisele kehtestada täiendavaid tingimusi ja eeskirju, mis on rangemad, kui selles direktiivis sätestatud tingimused ja eeskirjad (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 27).

42

Nimetatud direktiivi artikkel 5 „Vähemusaktsionäride kaitse, kohustuslik pakkumine ja õiglane hind“ näeb äriühingute väärtpaberiomanike huvide kaitseks ette peamiselt kaks reeglit, mida liikmesriigid on kohustatud järgima, ja veel ühe reegli, mida nad võivad kohaldada (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 28).

43

Kõigepealt kehtestab direktiivi 2004/25 artikli 5 lõige 1 teatud äriühingu väärtpaberite omandamiseks kohustusliku pakkumise tegemise põhimõtte. See näeb ette, et kui füüsiline või juriidiline isik üksi või koos temaga kooskõlas tegutsevate isikutega on omandanud selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva äriühingu väärtpabereid, mis koos tema ja temaga kooskõlas tegutsevate isikute varasema osalusega annavad talle kõnealuses äriühingus otseselt või kaudselt kindlaksmääratud hääleõiguste protsendi, mis tagab talle kontrolli kõnealuse äriühingu üle, tagavad liikmesriigid, et sellisel isikul on kohustus teha pakkumine, mis on kõnealuse äriühingu vähemusaktsionäre kaitsvaks meetmeks, sest see tuleb teha nende aktsionäride kõigi osaluste suhtes selle direktiivi artikli 5 lõikes 4 määratletud õiglase hinnaga (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 29).

44

Seejärel, et tagada ka ülevõtmispakkumise esemeks oleva äriühingu vähemusaktsionäride kaitse, näeb direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimene lõik ette, et õiglaseks hinnaks loetakse kõrgeimat hinda, mida pakkumise tegija või temaga kooskõlas tegutsevad isikud on maksnud samade väärtpaberite eest liikmesriikide kindlaksmääratud perioodil, mis on selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud pakkumisele eelnev minimaalselt kuue‑ ja maksimaalselt 12‑kuuline ajavahemik (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 30).

45

Lõpuks, direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teine lõik näeb ette, et tingimusel, et järgitakse selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, võivad liikmesriigid anda selle direktiivi artiklis 4 viidatud järelevalveasutustele volituse kohandada õiglast hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel. Selleks võivad liikmesriigid esiteks koostada nimekirja tingimustest, mille korral seda õiglast hinda võib kas tõsta või alandada, ja teiseks võivad nad määrata sellistel juhtudel kohaldatavad kriteeriumid, kusjuures on täpsustatud, et need tingimused ja kriteeriumid peavad olema selgelt määratletud. Nende tingimuste ja kriteeriumide näited on esitatud nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 4 teises lõigus (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 31).

46

Seega on ülevõtmispakkumise esemeks olevate väärtpaberite õiglase hinna määramiseks direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimese lõiguga kehtestatud meetod, millel direktiivi põhjenduse 9 kohaselt on Euroopa Liidus ühine määratlus.

47

Sellega seoses tuleneb direktiivi artikli 5 lõike 4 ülesehitusest, et see õiglase hinna määramise meetod on ainus sel otstarbel lubatud meetod. Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 4 teine lõik näeb nimelt ette, et kui liikmesriigid on sellise võimaluse valinud, on sama direktiivi artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud õiglast hinda võimalik kohandada.

48

Järelikult võivad liikmesriigid lubada määrata oma järelevalveasutustel ülevõtmispakkumise esemeks olevate väärtpaberite õiglast hinda, millega neid väärtpabereid tuleb müüa, ainult selle kohandamisvolituse piires meetodite alusel, mis erinevad direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud meetodist.

49

Samas, kui liikmesriigi õigusaktides on sätestatud, et õiglane hind tuleb määrata mitme meetodi järgi, mille hulgas on üle võetud ka selle direktiivi artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud meetod, võib teatavatel tingimustel asuda seisukohale, et muud mõeldavad meetodid vastavad selle direktiivi artikli 5 lõike 4 teises lõigus ette nähtud volitusele õiglast hinda kohandada.

50

Tingimused, mis peavad olema seejuures täidetud, on samad, mis tulenevad viimati nimetatud sätte sõnastusest endast.

51

Esiteks õiglase hinna määramise meetodeid, mis erinevad direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud meetodist, peavad kohaldama liikmesriigi moodustatud järelevalveasutused, järgides selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid. Teiseks peab neid meetodeid rakendama „selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel“.

52

Sellega seoses tuleb silmas pidada kohtupraktikat, mille kohaselt nii õiguskindluse põhimõtte järgimine kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult, nõuab, et direktiivi 2004/25 sätted võetaks üle selges, täpses ja läbipaistvas õigusraamistikus, kehtestades direktiivi kohaldamisalas kohustuslikult järgitavad sätted (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 41).

53

Liikmesriigid on seega kohustatud oma valitud õigusliku vahendiga tagama, et tingimused ja kriteeriumid, mille alusel õiglast hinda kohandatakse, oleksid „selgesti määratletud“ direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teise lõigu tähenduses.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas FITL, vajaduse korral tõlgendatuna selle seaduse põhjendustest lähtuvalt, vastab neile nõuetele.

55

Lõpuks ei saa välistada, et mõne erilise määratletud asjaolu esinemisel toob õiglase hinna kohandamine alati kaasa direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimese lõigu kohaldamisel saadud hinnast kõrgema hinna määramise.

56

Seda eeldust kinnitab ka direktiivi artikli 5 lõike 4 teine lõik, kuna see näeb ette, et vastavalt määratletud tingimuste nimekirjale, mille asjaomane liikmesriik võib koostada, võib kõrgeimat hinda kas tõsta või alandada. Määratletud tingimus selle sätte tähenduses võib seega alati kaasa tuua õiglasest hinnast kõrgema hinna määramise, nagu nähtub nimetatud sättes toodud näidetest, nimelt kui direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus ette nähtud õiglases hinnas on kokku lepitud ostja ja müüja vahelise lepinguga.

57

Seega tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/25 artikli 5 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette kolm meetodit õiglase hinna määramiseks, millega pakkumise tegija peab äriühingu aktsiad tagasi ostma, nende hulgas meetod, mis tuleneb selle direktiivi artikli 5 lõike 4 esimese lõigu rakendamisest ja mis kohustab alati valima meetodi, mille tulemusel saadakse kõige kõrgem hind, tingimusel et neid õiglase hinna määramise meetodeid, mis erinevad artikli 5 lõike 4 esimese lõigu kohaldamisest tulenevast meetodist, kohaldab järelevalveasutus, järgides nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, ning see toimub tingimuste ja kriteeriumide alusel, mis on määratletud selges, täpses ja läbipaistvas õigusraamistikus.

58

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teise lõiguga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ülevõtmispakkumise eesmärgil saadakse aktsia väärtus pakkumise objektiks oleva äriühingu netovara – mis hõlmab vähemusosalust, mis seega on mittekontrolliv osalus – jagamisel emiteeritud aktsiate arvuga, kuna tegemist ei ole aktsiahinna määramise meetodiga, mida võiks pidada vastavaks kriteeriumile „selgesti määratletud“ selle sätte tähenduses.

59

Esimesena tuleb märkida, et finantsturgude komisjon andis vaidlusaluse otsusega põhikohtuasja kaebuse esitajale loa teha pakkumise objektiks oleva äriühingu aktsiate kohustuslik tagasiostupakkumine, võttes aluseks aktsiahinna määramise meetodi, mis on ette nähtud FITL artikli 74 lõike 1 punktis 3, mille kohaselt arvutatakse aktsia väärtus äriühingu netovara jagamisel emiteeritud aktsiate arvuga. Vastavalt FITL artikli 74 lõikele 2 kasutatakse sel eesmärgil andmeid, mis tulenevad konsolideeritud aastaaruandest, kui pakkumise objektiks olev äriühing selle koostab.

60

Samuti tuleb osutada, et esiteks näeb iga-aastase konsolideeritud finantsaruande seaduse artikli 14 lõige 1 ette, et iga-aastased konsolideeritud finantsaruanded on tulemus, mis saadakse, kui kontserni emaettevõtja iga-aastased finantsaruanded liidetakse tema tütarettevõtjate omadega, ning teiseks on sama seaduse artiklis 21 täpsustatud, et konsolideeritud tütarettevõtjate omakapitali osa, mis vastab nende vähemusaktsionäride omandis olevatele aktsiatele ja osadele, kajastatakse omakapitali koosseisus eraldi punktis „Vähemusosalused“.

61

Seega arvas finantsturgude komisjon vaidlusaluses otsuses pakkumise objektiks oleva äriühingu aktsiate hinna määramisel selle äriühingu netovara hulka vähemusaktsionäridele kuuluva osa tema tütarettevõtjates, st osaluse, mis ei ole nimetatud äriühingu omandis.

62

Teisena, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 45 esitatud kaalutlustest, tuleb silmas pidada, et direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teine lõik näeb ette, et tingimusel, et järgitakse artikli 3 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtteid, võivad liikmesriigid anda selle direktiivi artiklis 4 viidatud järelevalveasutustele volituse kohandada õiglast hinda selgesti määratletud asjaolude ja kriteeriumide alusel (20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 31).

63

Direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teises lõigus on lisaks sätestatud, et kui liikmesriigid näevad ette, et nende järelevalveasutused võivad õiglast hinda kohandada, võivad nad ka määrata sellistel juhtudel kohaldatavad kriteeriumid, milleks võib näiteks olla teatud perioodi keskmine turuhind, ettevõtte likvideerimisväärtus või muud finantsanalüüsil üldiselt kasutatavad objektiivsed kriteeriumid.

64

Kolmandana tuleb korrata, et nii õiguskindluse põhimõtte järgimiseks kui ka seoses vajadusega tagada direktiivide täielik kohaldamine on nõutav, et direktiivi 2004/25 sätted võetaks üle, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 52, selges, täpses ja läbipaistvas õigusraamistikus, kehtestades direktiivi kohaldamisalas kohustuslikult järgitavad sätted (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 41).

65

Neist põhimõtetest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas hinna määramise meetod, millega arvatakse ülevõtmispakkumise objektiks oleva äriühingu netovara hulka vähemusaktsionäride osalus tema tütarettevõtjates, sisaldab „selgesti määratletud“ kriteeriume direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teise lõigu tähenduses.

66

Esiteks, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 69, tuleb toonitada, et kaalutlusruum, mis selle sättega on liikmesriikidele antud, et kehtestada kohustusliku pakkumise objektiks olevate väärtpaberite hinna määramise kriteeriumid õiglase hinna kohandamise juhtudeks, on piiratud direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 kui terviku eesmärgiga leida nende väärtpaberite õiglane hind.

67

Selle saavutamiseks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 71, võivad liikmesriigid ette näha igasuguseid hindamiskriteeriume, mis on tunnustatud finantsanalüüsis, mis võimaldab kindlaks määrata osaluse tegeliku majandusliku väärtuse pakkumise objektiks olevas äriühingus.

68

Viimati nimetatud aspektis võtab standard IFRS 10, mis on määrusega nr 1254/2012 liidu õigusesse üle võetud, arvesse kontserni emaettevõtja koguvara ja tema tütarettevõtjate varad, olenemata emaettevõtja osaluse määrast tütarettevõtjates. Siit järeldub, et emaettevõtja netovara kindlaksmääramisel võetakse arvesse vähemusaktsionäride osalust tema tütarettevõtjates, mis on määratletud määruse nr 1254/2012 lisa standardit IFRS 10 käsitleva osa lisas A nimetuse all „mittekontrolliv osalus“, mis on „[t]ütarettevõtte omakapital, mis ei kuulu otseselt ega kaudselt emaettevõttele“.

69

Määruses nr 1254/2012 viidatud rahvusvahelistel finantsaruandlusstandarditel on aga informatiivne väärtus, kuna määruse lisa seda standardit käsitleva osa punkti 1 kohaselt on IFRS 10 eesmärk „kehtestada põhimõtted konsolideeritud finantsaruannete esitamiseks ja koostamiseks juhul, kui (majandus)üksus kontrollib ühte või mitut (majandus)üksust“. Sellega seoses võimaldab mittekontrollivate osaluste kajastamine tagada kolmandatele isikutele kõikehõlmava teabe, mis puudutab äriühingute kontserni koosseisu ja seda, mil määral emaettevõtja tütarettevõtjaid kontrollib.

70

Seega võivad vähemusaktsionäride osaluse kindlakstegemine ja selle osakaal äriühingute kontserni emaettevõtja tütarettevõtjate kapitalis olla osa finantsanalüüsis vajalikest andmetest.

71

Emaettevõtja osaluse väärtuse määramise käigus peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selleks, et teha kindlaks, kas see hindamismeetod on finantsanalüüsil üldiselt kasutatav objektiivne hindamiskriteerium, pöörama erilist tähelepanu asjaolule, et see meetod kohustab võtma arvesse, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 68 ja 69, sellist osalust emaettevõtja tütarettevõtjate kapitalis, mis ei ole emaettevõtja omandis.

72

Teiseks peab iga õiglase hinna määramise meetodi, mis tuleneb direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teises lõigus ette nähtud kohandamise volitusest, saama piisavalt selgelt, täpselt ja ootuspäraselt tuletada õigusraamistikust, millega see on ette nähtud ja mis peab samuti olema selge, täpne ja läbipaistev (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punkt 41).

73

Sellega seoses on oluline märkida, et Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalidest ilmneb, et esiteks ei ole FITL artikli 74 lõike 1 punktis 3 määratletud mõistet „netovara“, mida on kasutatud selles sättes ette nähtud õiglase hinna määramise meetodi parameetrina, ning teiseks, et kuigi iga-aastase konsolideeritud finantsaruande seaduse artiklis 21 on sätestatud, et konsolideeritud tütarettevõtjate omakapitali osa, mis vastab nende vähemusaktsionäride omandis olevatele aktsiatele ja osadele, kajastatakse omakapitali koosseisus eraldi punktis „Vähemusosalused“, ei sisalda see artikkel viidet äriühingute kontserni emaettevõtja netovarale.

74

Neid asjaolusid arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et mõistet „netovara“ saab mõista piisavalt selgelt, täpselt ja ootuspäraselt nii, et see hõlmab äriühingute kontserni sellise emaettevõtja juhtumil, kes koostab konsolideeritud aastaaruande, vähemusaktsionäride osalust emaettevõtja tütarettevõtjates.

75

Lisaks tuleb silmas pidada, et liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus mitte ainult võtma arvesse riigisisesest õigust tervikuna, vaid ka kasutama kõiki riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses asjaomase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid (vt selle kohta 19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 48).

76

Neist põhimõtetest lähtudes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kindlaks teha, kas ta saab võtta aluseks FITL artikli 74 lõike 1 punkti 3 tõlgenduse, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 74, või kas – nagu nähtub eelotsusetaotlusest – ta peab võtma aluseks selle sätte kitsendava teleoloogilise tõlgenduse, jättes ülevõtmispakkumise objektiks oleva äriühingu netovara arvestusest välja vähemusaktsionäride osaluse, et määrata äriühingu aktsia hind.

77

Seega tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ülevõtmispakkumise eesmärgil saadakse aktsia väärtus pakkumise objektiks oleva äriühingu netovara – mis hõlmab vähemusosalust, mis seega on mittekontrolliv osalus – jagamisel emiteeritud aktsiate arvuga, kui just ei ole tegemist aktsiahinna määramise meetodiga, mis põhineb finantsanalüüsil üldiselt kasutataval objektiivsel hindamiskriteeriumil, mida võib pidada „selgesti määratletuks“ selle sätte tähenduses, mida tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

78

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas direktiiv 2004/25 annab ülevõtmispakkumise raames pakkumise tegijale õigusi, mida saab rakendada riigivastutusest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamiseks.

79

Olgu märgitud, et Euroopa Kohus on seoses riigi vastutuse tekkimise tingimustega korduvalt asunud seisukohale, et kui riik on liidu õigust rikkudes eraõiguslikele isikutele kahju tekitatud, on eraõiguslikel isikutel, kellel on kahju tekkinud, õigus hüvitisele kolme tingimuse üheaegsel esinemisel: nimelt kui rikutud liidu õigusnorm annab neile isikutele õigusi, selle õigusnormi rikkumine on piisavalt selge ning rikkumise ja isikule tekitatud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ühtlasi, et liikmesriigi poolt eraõiguslikule isikule liidu õiguse rikkumisega kahju tekitamise eest vastutuse tekkimise eelduseks olevate tingimuste täitmise tuvastamine on põhimõtteliselt liikmesriigi kohtu ülesanne ning vastutuse tekkimise eeldusi peab kontrollima kooskõlas Euroopa Kohtu antud juhistega (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C‑571/16, EU:C:2018:807, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Esimesena tuleb direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 vahetu õigusmõju küsimuses rõhutada, et kohtupraktika kohaselt ei ole see tingimus liikmesriigi poolt liidu õiguse rikkumisega kahju tekitamise eest vastutuse tekkimiseks nõutav, kohtupraktika järgi on oluline asjaolu, et säte annab õigusi eraõiguslikele isikutele (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C‑571/16, EU:C:2018:807, punktid 97 ja 104 ning seal viidatud kohtupraktika).

82

Teisena, direktiivi 2004/25 artikli 4 lõikes 6 on muu hulgas tõepoolest sätestatud, et direktiiv ei mõjuta liikmesriikide volitusi esiteks reguleerida, kas ja millistel asjaoludel on pakkumise osapooltel õigus algatada haldus‑ või kohtumenetlusi, eelkõige liikmesriikide kohtute võimalikku volitust keelduda kohtumenetluse algatamisest ja otsustada, kas selline menetlus mõjutab pakkumise lõpptulemust või mitte, ning teiseks volitust määrata järelevalveasutuste vastutuse või pakkumise osapoolte vahelise kohtuvaidluse juriidiline staatus.

83

Samas ei saa direktiivi 2004/25 artikli 4 lõike 6 kolmas lause, mis käsitleb järelevalveasutuste vastutuse juriidilist staatust, tähendada seda, et liikmesriigid võivad vastu võtta õigusnorme, mis keelavad ülevõtmispakkumise pooltel esitada riigivastutusest tulenevat kahjuhüvitisnõuet, kui seoses pakkumisega on liidu õigust selgelt rikutud, ja seda kahel põhjusel.

84

Esiteks piirdub see kolmas lause osutamisega sellele, et direktiiv 2004/25 ei mõjuta liikmesriikide volitust määrata järelevalveasutuste vastutuse juriidiline staatus, ega luba mingil juhul liikmesriikidel jätta ülevõtmispakkumise poolte haldus‑ või kohtuasi käiguta, nagu selle direktiivi artikli 4 lõike 6 esimeses lauses.

85

Teiseks tuleb märkida, et liidu õiguse täieliku toime ja sellest eraõiguslikele isikutele tulenevate õiguste tõhusa kaitse saab vajaduse korral tagada põhimõtte kaudu, mille kohaselt riik vastutab eraõiguslikele isikutele liidu õiguse sellise rikkumisega tekitatud kahju eest, mida saab omistada riigile; see põhimõte on omane liidu aluseks olevate aluslepingute süsteemile ja kehtib kõikidel juhtumitel, mil liikmesriik rikub liidu õigust, sõltumata sellest, milline ametiasutus rikkumise toime pani (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe, C‑752/18, EU:C:2019:1114, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

86

Kolmandaks on mõistagi tõsi, et direktiivi 2004/25 peamine eesmärk on ülevõtmispakkumise objektiks oleva äriühingu vähemusaktsionäride kaitse.

87

Sel eesmärgil on esiteks direktiivi 2004/25 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud, et isik, kes üksi või koos temaga kooskõlas tegutsevate isikutega on omandanud ettevõtte väärtpabereid, mis koos tema ja temaga kooskõlas tegutsevate isikute varasema osalusega annavad talle kõnealuses ettevõttes otseselt või kaudselt kindlaksmääratud hääleõiguste protsendi, mis tagab talle kontrolli kõnealuse ettevõtte üle, on kohustatud tegema pakkumise, mis on kõnealuse ettevõtte vähemusaktsionäre kaitsvaks meetmeks. Teiseks on selle direktiivi artikli 5 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud, et isik, kes on seega kohustatud tegema pakkumise vähemusaktsionäride väärtpaberite ostuks, peab pakkuma õiglase hinna, mis vastab kõrgeimale hinnale, mida ta ise või temaga kooskõlas tegutsevad isikud on maksnud samade väärtpaberite eest pakkumisele eelnenud minimaalselt kuue‑ ja maksimaalselt 12‑kuulise ajavahemiku jooksul, mille täpse kestuse määravad kindlaks liikmesriigid.

88

Direktiivi 2004/25 artikli 5 lõikes 4 sisalduva õiglase hinna määramise juhise eesmärk on siiski kaitsta ka pakkumise tegijat, kuna see võimaldab määrata kõrgeima hinna, mida ta peab ülevõtmispakkumise käigus vähemusaktsionäridele maksma ja mis vastab, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 38 esile tõi, hinnale, mida pakkumise tegija oli valmis maksma pakkumisele eelnenud ajavahemiku jooksul.

89

Ka direktiivi artikli 5 lõike 4 teises lõigus sisalduv volitus kohandada õiglast hinda võib kaitsta pakkumise tegija huve, kuna see säte näeb ette juhtumi, mil õiglast hinda võib alandada teatud tingimustel, mille on määranud liikmesriik.

90

Seega direktiivi 2004/25 artikli 5 lõike 4 esimene ja teine lõik, mis mõjutavad vahetult selle isiku õiguslikku olukorda, kes on kohustatud tegema ülevõtmispakkumise pakkumise objektiks oleva äriühingu vähemusaktsionäride väärtpaberite ostuks, on liidu õigusnormid, mille eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele, kõnealusel juhul pakkumise tegijale.

91

Seega tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2004/25 tuleb tõlgendada nii, et see annab ülevõtmispakkumise raames pakkumise tegijale õigusi, mida saab rakendada riigivastutusest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamiseks.

92

Viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et juhul, kui tekib liikmesriigi vastutus kahju eest, mis on tekitatud liidu õigusnormi rikkumisega selle riigi haldusasutuse otsusega, võib varalise kahju eest makstavat hüvitist vähendada 50% kahjusummast.

93

Kahju hüvitamise seaduse artiklis 13 on sätestatud, et kui selle seaduse artikli 12 alusel arvutatud summa ei ületa 142288 eurot, on piisav hüvitis 100% riigiasutuse tekitatud varalisest kahjust, kui arvutatud summa on vahemikus 142289 kuni 1422872 eurot, võib piisavaks hüvitiseks määrata 50–100% sellest summast, ja kui arvutatud summa on suurem kui 1422872 eurot, võib piisav hüvitis olla väiksem kui 50% sellest summast.

94

Seda sätet kohaldades vähendas Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus) 50% hüvitist, mida makstakse põhikohtuasja kaebuse esitajale tekitatud kahju eest, mille summa oli suurem kui 1422872 eurot.

95

Kuigi, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 82, direktiivi 2004/25 artikli 4 lõikes 6 on märgitud, et direktiiv ei mõjuta liikmesriikide volitust määrata järelevalveasutuste vastutuse või pakkumise osapoolte vahelise kohtuvaidluse juriidiline staatus, tuleb rõhutada, et liikmesriigi seadusega kehtestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla ebasoodsamad tingimustest, mis puudutavad sarnaseid riigisiseseid nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega olla sellised, et hüvitise saamine muutub praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, C‑620/17, EU:C:2019:630, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Seoses võrdväärsuse põhimõttega nähtub eelotsusetaotlusest, et võimalus piirata varalise kahju eest makstavat hüvitist kehtib nii Läti õiguse rikkumise kui ka liidu õiguse rikkumise korral.

97

Tõhususe põhimõtte osas nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguse rikkumistega isikutele tekitatud kahju eest makstav hüvitis peab olema vastavuses kantud kahjuga viisil, mis tagab nende õiguste tõhusa kaitse (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hochtief Solutions Magyarországi Fióktelepe, C‑620/17, EU:C:2019:630, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Ent nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 104, riigisisene õigusnorm, mille alusel juhul, kui tekib liikmesriigi vastutus kahju eest, mis on tekitatud liidu õigusnormi rikkumisega selle riigi haldusasutuse otsusega, võib hüvitist varalise kahju eest, mille suuruse saab täpselt välja arvutada, vähendada 50% kahjusummast, ei vasta nõudele, et hüvitis oleks vastavuses kahjuga.

99

Siit järeldub, et selline riigisisene õigusnorm ei järgi tõhususe põhimõtet.

100

Seega tuleb viiendale küsimusele vastata, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et juhul, kui tekib liikmesriigi vastutus kahju eest, mis on tekitatud liidu õigusnormi rikkumisega selle riigi haldusasutuse otsusega, võib varalise kahju eest makstavat hüvitist vähendada 50% kahjusummast.

101

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: