1

Vialto Consulting Kft. (edaspidi „Vialto“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Üldkohtu 26. juuni 2019. aasta otsus Vialto Consulting vs. komisjon (T‑617/17, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2019:446), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis Euroopa Komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) väidetava õigusvastase tegevuse tõttu seoses tema väljaarvamisega teenuste osutamise lepingust, mis kannab tähist TR2010/0311.01-02/001 (edaspidi „kõnealune leping“).

2

Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT 1996, L 292, lk 2; ELT eriväljaanne 09/01, lk 303), artiklis 4 on sätestatud:

„Komisjon valmistab ette ja juhib kohapealset kontrolli ja inspekteerimist tihedas koostöös asjaomase liikmesriigi pädevate asutustega, kellele teatatakse õigeaegselt kontrollimise ja inspekteerimise objektist, eesmärgist ja õiguslikust alusest, et neil oleks võimalik anda vajalikku abi. Sel eesmärgil võivad asjaomase liikmesriigi ametnikud osaleda kohapeal kontrollimises ja inspekteerimises.

Lisaks sellele võivad komisjon ja liikmesriigi pädevad asutused asjaomase liikmesriigi soovi korral kohapeal kontrollida ja inspekteerida ühiselt.“

3

Selle määruse artiklis 7 on sätestatud:

„1.   Komisjoni inspektoritel on riiklike inspektoritega samadel tingimustel ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele juurdepääs kogu asjaomase tegevusega seotud teabele ja dokumentatsioonile, mis on vajalik, et kohapeal nõuetekohaselt kontrollida ja inspekteerida. Nad võivad kasutada samu kontrollivahendeid kui riiklikud inspektorid ja teha koopiaid asjakohastest dokumentidest.

Kohapealne kontroll ja inspekteerimine võib olla seotud eriti:

[…]

[…]

2.   Vajaduse korral peavad liikmesriigid komisjoni taotluse korral võtma siseriikliku õiguse alusel vajalikke ennetavaid meetmeid, eriti selleks, et kaitsta tõendusmaterjale.“

4

Määruse artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui artiklis 5 osutatud ettevõtjad on kohapealse kontrolli või inspekteerimise vastu, abistab asjaomane liikmesriik vastavalt siseriiklikele eeskirjadele komisjoni inspektoreid nende vajaduste ulatuses, et nad saaksid täita oma kohustust kohapealsel kontrollimisel või inspekteerimisel.

Liikmesriigid peavad kooskõlas siseriikliku õigusega võtma vajalikke meetmeid.“

5

Komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsuse 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) (EÜT 1999, L 136, lk 20; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Amet kasutab komisjoni volitusi korraldada välist haldusjuurdlust tõhustamaks võitlust pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduse finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu, samuti ettevõtjate muu liidu sätteid rikkuva tegevuse vastu.“

6

Komisjoni 12. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 718/2007, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (ELT 2007, L 170, lk 1), põhjenduses 1 on märgitud:

„Määruse (EÜ) nr 1085/2006 (edaspidi „IPA määrus“) eesmärk on anda abisaajatele riikidele ühinemiseelset abi ja toetada neid kõnealuse määruse II lisa loetelust I lisa loetelusse liikumisel ja seejärel Euroopa Liidu liikmeks saamisel.“

7

Määruse nr 718/2007 artikli 10 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui lõigetes 2–4 ei ole sätestatud teisiti, rakendatakse IPA määruse alusel antavat abi detsentraliseeritult – see tähendab, et komisjon annab teatava tegevuse haldamise üle abisaajale riigile, säilitades samal ajal lõpliku vastutuse üldeelarve täitmise eest kooskõlas [nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74)] artikliga 53c ja EÜ asutamislepingute asjaomaste sätetega.

IPA määruse alusel abi andmisel hõlmab detsentraliseeritud haldus vähemalt pakkumismenetlust, lepingute sõlmimist ja väljamakseid.

[…]“.

8

Määruse artikli 21 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Abisaaja riik määrab järgmised organid ja ametiasutused:

[…]

[…]“.

9

Määruse artiklis 28 on sätestatud:

„1.   Iga IPA rahastamisvahendi või programmi jaoks luuakse tegevstruktuur, mis tegeleb IPA määruse alusel antava abi haldamise ja rakendamisega.

Tegevstruktuuri moodustavad üks või mitu abisaaja riigi ametiasutustes asuvat organit.

2.   Tegevstruktuur vastutab asjaomase programmi või programmide haldamise ja rakendamise eest kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega. Selleks täidab ta mitmeid ülesandeid, milleks muu hulgas on järgnev:

[…]

[…]“.

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Amet kasutab komisjonile määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 antud volitusi teha kohapealset kontrolli ja inspekteerimist liikmesriikides ning kooskõlas kehtivate koostöö- ja vastastikuse abi kokkulepetega ning mis tahes muude õigusaktidega kolmandates riikides ja rahvusvaheliste organisatsioonide ruumides.

[…]

2.   Selleks et tuvastada toetuslepingu, toetuse andmise otsuse või liidupoolset rahastamist käsitleva lepinguga seotud kelmus/pettus, korruptsioon või muu liidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus, võib amet kooskõlas määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätete ja menetlustega teha ettevõtjate suhtes kohapealset kontrolli ja inspekteerimist.

[…]“.

11

Määruse artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Kui amet on juurdluse lõpetanud, koostatakse peadirektori juhtimisel aruanne. Aruandes esitatakse juurdluse õiguslik alus, teostatud menetlustoimingud, tuvastatud asjaolud ja nende esialgne õiguslik klassifikatsioon, tuvastatud asjaolude hinnanguline finantsmõju, ülevaade artiklis 9 osutatud menetluslike tagatiste järgimisest ja juurdluskokkuvõte.

Aruandele lisatakse peadirektori soovitused võimalike meetmete võtmise kohta. Kui see on asjakohane, märgitakse nendes soovitustes mis tahes distsiplinaar-, haldus-, finants- ja/või kohtulikud meetmed, mida institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad, ning eelkõige esitatakse sissenõutavate summade hinnanguline suurus ja tuvastatud asjaolude esialgne õiguslik klassifikatsioon.

[…]

3.   Välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused koos kõigi asjakohaste dokumentidega edastatakse kooskõlas välisjuurdlusi käsitlevate eeskirjadega asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele ning vajaduse korral komisjoni pädevatele talitustele.

[…]“.

12

OLAFi 15. veebruari 2016. aasta digitaalkriminalistika menetluste suuniste oma teenistujatele (edaspidi „OLAFi suunised“) artikli 4 lõigetes 3 ja 4 on märgitud:

„3.   Digitaalkriminalistika toimingu algul teeb [OLAFi digitaalkriminalistika spetsialist; edaspidi „DES“] järgmist: 1) dokumenteerib ja fotografeerib kõik digitaalsed andmekandjad, mille suhtes viiakse läbi kriminalistikatoiming, aga ka füüsilise keskkonna ja paigutuse; 2) koostab digitaalsete andmekandjate loetelu. See loetelu lisatakse „Digitaalkriminalistika toimingu aruandesse“ ja sellele lisatakse fotod.

4.   Üldiselt peaks DES digitaalsel kujul täielikult hõivama lõikes 3 viidatud seadmed. Kui see on võimalik, peaksid DES ja uurija need seadmed eelnevalt koos üle vaatama, et teha kindlaks, kas need võivad sisaldada uurimise jaoks olulisi andmeid ja kas ekspertiisi jaoks oleks asjakohane osaline hõivamine. Sel juhul võib DES seeasemel viia ekspertiisi tarvis läbi andmete osalise hõivamise. Digitaalkriminalistika ekspertiisi jaoks digitaalse andmekandja täieliku koopia hõivamisel jäädvustatakse lühikirjeldus andmete sisu kohta ja DES lisab juhtumi viitenumbri.“

13

OLAFi suuniste artikli 8 lõigetes 2 ja 4 on märgitud:

„2.   DES edastab digitaalkriminalistika ekspertiisi jaoks ette nähtud digitaalse andmekandja täieliku koopia ekspertiisi failiserverisse ekspertiisilaboris. Sel viisil edastatud fail muutub ekspertiisi tööfailiks. DES peaks teavitama uurijat niipea, kui ekspertiisi tööfail on valmis.

[…]

4.   Kui ekspertiisi tööfail on saadaval, esitab uurija juhtumite haldamise süsteemi (CMS) uurimistaotluste mooduli kaudu kirjalikud taotlused, et ekspertiisi tööfail indekseerida ja vastavalt vajadusele saada DESilt või toiminguanalüütikult abi uurimise jaoks asjakohaste andmete kindlakstegemisel. Selles taotluses peaks kajastuma otsingu eesmärk ja see, mis laadi tõendeid uurija otsib. Vastuseks uurija kirjalikule taotlusele ja koostöös uurijaga võtab DES ekspertiisi tööfailist välja otsingukriteeriumidele vastavad andmed ja teeb need uurijale kättesaadavaks ainult lugemispääsuga.“

14

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–23 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

15

Vialto on Ungari õiguse alusel asutatud äriühing, mis osutab era- ja avaliku sektori ettevõtjatele ning asutustele nõustamisteenuseid.

16

Komisjon sõlmis 22. aprillil 2011 Türgi Vabariigiga rahastamislepingu eelkontrolliga detsentraliseeritud haldussüsteemi raames, mis oli osa Türgi Vabariigi riiklikust programmist, mis oli hõlmatud ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga „üleminekuabi ja institutsioonide väljaarendamine“. Määruse nr 718/2007 artikli 21 tähenduses määratud tegevusstruktuur oli rahastamise ja lepingute sõlmimise kesktalituse nimeline Türgi haldusorgan (Central Finance and Contracts Unit; edaspidi „CFCU“).

17

Euroopa Liidu Teataja lisas (ELT 2013/S 244-423607) avaldati 17. detsembril 2013 teade numbriga EuropeAid/132338/D/SER/TR projekti TR2010/0311.01 „Põllumajanduslike maatükkide kindlakstegemise süsteemi digiteerimine“ (Digitization of Land Parcel Identification System; edaspidi „kõnealune projekt“) raames väliste kvaliteedikontrolli teenuste osutamiseks piiratud hankemenetluse korraldamise kohta. Hanketeates nimetatud hankija oli CFCU.

18

Hankemenetluses otsustati 19. septembril 2014 sõlmida hankeleping Agrotec SpA juhitud konsortsiumiga (edaspidi „konsortsium“), mis koosnes viiest osalisest, kelle hulgas oli ka Vialto. Konsortsium allkirjastas CFCUga kõnealuse lepingu.

19

Pärast seda, kui OLAF oli algatanud uurimise, kas vaidlusaluse projekti raames on toimunud korruptsioon või toime pandud pettus, otsustas ta läbi viia kontrolli ja inspektsiooni Vialto ruumides (edaspidi „kohapealne kontroll“).

20

OLAF andis 7. aprillil 2016 kaks volitust, millega määrati kohapealse kontrolli ja tehniliste digitaalkriminalistika toimingute eest vastutavad ametnikud. Nende volituste kohaselt oli kohapealse kontrolli eesmärk koguda Vialto valduses olevaid tõendeid tema võimaliku osalemise kohta korruptsioonis ja pettustes, mis olid väidetavalt toime pandud seoses kõnealuse projektiga. Digitaalkriminalistika ekspertiisi eesmärk oli saada muu hulgas täielikud digitaalsed koopiad kõigist Vialto digiseadmetest, mida kasutati asjaomase projekti haldamiseks, Vialto juhtkonna ja töötajate elektroonilisest kirjavahetusest, kõnealuses projektis kasutatud e-postkastidest ning Vialto IT-võrgus sisalduvatest failidest ja kaustadest, mis võisid uurimise seisukohast asjasse puutuda.

21

Kohapealne kontroll ja digitaalkriminalistika ekspertiis viidi läbi ajavahemikul 12.–14. aprill 2016. OLAF koostas iga inspekteerimispäeva kohta aruande. Aruandes, mis koostati 2016. aasta 14. aprilli kohta, on märgitud, et Vialto keeldus andmast OLAFile teatud teavet. Vialto esindaja kirjutas kõikidele aruannetele alla ja lisas vajaduse korral märkusi.

22

Vialto esitas 6. mai 2016. aasta kirjas OLAFile vaide, milles ta vaidlustas nendes aruannetes esitatud teatud andmed või kommenteeris neid. OLAF vastas tema vaidele 8. juuli 2016. aasta kirjaga.

23

OLAF teatas 14. septembri 2016. aasta kirjas Vialtole, et teda peetakse asjaomase projektiga seotud korruptsioonis või pettuses kahtlustatavaks isikuks, ning palus tal esitada oma seisukohad kümne päeva jooksul.

24

Vialto esitas oma märkused OLAFile 23. septembri 2016. aasta kirjas ja kinnitas, et ta on tegutsenud kooskõlas kohaldatavate eeskirjadega ja täitnud kõik tingimused selleks, et OLAF saaks õiguspäraselt tutvuda tema andmetega.

25

CFCU teatas 29. septembri 2016. aasta kirjas Agrotecile kohapealsest kontrollist Vialto ruumides ja sellest, et viimati nimetatu ei olnud nõus võimaldama OLAFile juurdepääsu teatud andmetele, mida OLAF nõudis oma uurimise läbiviimiseks. Ta lisas, et OLAFi arvates on Vialto oma tegevusega rikkunud kõnealusele lepingule kohaldatavate üldtingimuste (edaspidi „üldtingimused“) artiklit 25, mis käsitleb Euroopa Liidu institutsioonide kontrolle, inspekteerimist ja auditeid. Ta täpsustas samuti, et OLAF analüüsib olukorda koos komisjoni asjaomaste talitustega. Väites lõpuks, et üldtingimuste kohaselt on Agrotec tema ainus partner lepingulistes ja finantsküsimustes, teatas CFCU sellele äriühingule, et peatab seetõttu tema esitatud arvete tasumise vähemalt kuni OLAFi juurdluse lõpetamiseni.

26

Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat (edaspidi „laienemise peadirektoraat“) teatas CFCU‑le 13. oktoobri 2016. aasta kirjas, et apellant on üldtingimuste artikli 25 vastaselt keeldunud tegemast koostööd OLAFi uurimises, ja palus tal võtta vastavalt nendele üldtingimustele vajalikud meetmed ning kaaluda selles suhtes ühe võimaliku meetmena kõnealuse lepingu täitmise või Vialto täidetava osa täitmise peatamist üldtingimuste artiklite 25 ja 35 alusel. Ta lisas, et tema arvates ei ole Vialtole kõnealuse lepingu alusel makstavad summad kõlblikud liidu eelarvest rahastamiseks, ning palus CFCU‑l need summad täpselt kindlaks määrata.

27

OLAF teavitas 9. novembri 2016. aasta kirjas Vialtot uurimise lõpetamisest, lõpliku uurimisaruande edastamisest laienemise peadirektoraadile ja sellele peadirektoraadile esitatud soovitustest asjakohaste meetmete võtmiseks, et tagada toimingute läbiviimine ja sanktsioonide kohaldamine põhjusel, et Vialto on oluliselt rikkunud lepingu üldtingimusi.

28

CFCU teatas Agrotecile 11. novembri 2016. aasta kirjas OLAFi uurimise lõpetamisest ja tema järeldusest, et Vialto on rikkunud lepingu üldtingimuste artiklit 25. CFCU teavitas Agroteci ka oma otsusest jätta Vialto kõnealuse lepingu täitmisest täielikult kõrvale ja jätkata lepingu täitmist, selle asemel et järgida laienemise peadirektoraadi soovitust peatada sama lepingu täitmine. Seetõttu palus CFCU, et Agrotec lõpetaks viivitamata Vialto tegevuse ning astuks vajalikud sammud apellandi väljaarvamiseks konsortsiumist, nimelt koostaks kõnealuse lepingu lisa.

29

CFCU‑le adresseeritud 5. detsembri 2016. aasta kirjas vaidlustas Vialto enda kõnealusest lepingust väljaarvamise. CFCU lükkas 10. jaanuari 2017. aasta kirjas tema argumendid tagasi.

30

CFCU ja Agrotec allkirjastasid 13. detsembril 2016 kõnealuse lepingu lisa, millega arvati Vialto konsortsiumi liikmete hulgast välja ja määrati, millised tagajärjed sellel on eelkõige rahalisest aspektist.

31

Vialto esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. septembril 2017 ja milles ta palus komisjonilt tema kasuks välja mõista 320944,56 eurot ja 150000 eurot, millele lisandub intress, et hüvitada vastavalt varaline ja mittevaraline kahju, mis on seotud komisjoni ja OLAFi väidetava õigusvastase käitumisega tema väljaarvamisel kõnealusest lepingust.

32

Selle hagi põhjenduseks esitas Vialto kaks väidet OLAFi tegevuse õigusvastasuse kohta: esiteks, et on rikutud määruse nr 2185/96 artikli 7 lõiget 1, ja teiseks, et on rikutud õigust heale haldusele, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Peale selle väitis Vialto, et komisjoni tegevus on õigusvastane, kuna on rikutud õigust olla ära kuulatud.

33

Üldkohtu istungil loobus Vialto varalise kahju nõudest ja vähendas väidetava mittevaralise kahju eest hüvitiseks nõutavat summat 25000 eurole koos intressiga.

34

Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses kõigepealt, et komisjon oli eksinud, kui ta vaidlustas Üldkohtu pädevuse ja seetõttu hagi vastuvõetavuse, ning seejärel lükkas ta tagasi kõik Vialto poolt OLAFi ja komisjoni vastu esitatud väited.

35

Üldkohus märkis kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69–73, et andmeid, millele OLAFi teenistujad käesoleval juhul juurdepääsu taotlesid, võib pidada OLAFi uurimise seisukohalt asjakohasteks ja et digitaalkriminalistika tarvis digitaalse andmekandja täieliku koopia tegemine kuulub komisjonile määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikega 1 antud pädevuse hulka. Sellest järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 80, et nõudes Vialtolt andmete analüüsimiseks neile juurdepääsu, ei rikkunud OLAFi teenistujad seda sätet mingil moel.

36

Seejärel lükkas Üldkohus tagasi Vialto argumendid, et OLAF on rikkunud õigust heale haldusele, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, proportsionaalsuse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Viimati nimetatud põhimõtte kohta märkis Üldkohus pärast seda, kui ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 üle korranud tingimused, mis peavad olema täidetud, et isik saaks sellele põhimõttele tugineda, selle kohtuotsuse punktides 116 ja 117, et käesoleval juhul olid OLAFi teenistujad pärast seda, kui Vialto oli keeldunud täitmast nende õiguspäraseid nõudmisi andmete kogumiseks, nõustunud tegema erandi digitaalkriminalistika suunistes ette nähtud korrast andmete hankimise ja töötlemise koha ning selleks kasutatava andmekandja osas. Üldkohus järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 118, et Vialto ei saa tugineda sellele, et on piisavalt selgelt rikutud tema õiguspärast ootust, et praktikat kohaldatakse temale soodsal viisil erandit tehes, olgugi et ta oli keeldunud täitmast nõudmisi, mida olid määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 ja digitaalkriminalistika suuniste kohaselt esitanud OLAFi teenistujad.

37

Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi Vialto väite, et komisjon on rikkunud tema õigust olla ära kuulatud, sedastades ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, et Vialto esitas oma seisukohad kohapealse kontrolli kohta OLAFile adresseeritud kirjades, ja teiselt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, et otsuse arvata Vialto kõnealusest lepingust välja tegi CFCU, kelle jaoks ei ole siduv laienemise peadirektoraadi sellekohane avaldus.

38

Seetõttu jättis Üldkohus Vialto hagi tervikuna rahuldamata, analüüsimata tingimusi, mis puudutavad etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahelise piisavalt otsese põhjusliku seose olemasolu ning kahju tegelikkust.

39

Apellatsioonkaebuses palub Vialto Euroopa Kohtul:

40

Vialto täpsustab, et tühistamise korral jätab ta Euroopa Kohtu otsustada, kas saata asi tagasi Üldkohtule sisulise otsuse tegemiseks.

41

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

42

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab Vialto kolm väidet. Kaks esimest väidet käsitlevad vigu, mille Üldkohus tegi, lükates tagasi kaks väidet, mis puudutasid esiteks määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 rikkumist ja teiseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Kolmanda väite kohaselt eksis Üldkohus, kui ta lükkas tagasi väite, et on rikutud õigust olla ära kuulatud.

43

Esimese väite esimeses ja teises osas leiab Vialto, et Üldkohus tegi mitu viga seoses OLAFi õigusega saada andmetele juurdepääs ja koguda neid kohapealse kontrolli raames.

44

Esimesena leiab ta, et Üldkohus moonutas fakte kahel viisil juba enne, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 ekslikult järeldas, et OLAF ei ole rikkunud määruse nr 2185/96 artikli 7 lõiget 1, kui ta nõudis Vialtolt juurdepääsu selle kohtuotsuse punktis 71 nimetatud andmetele.

45

Ühest küljest puudutas kohtuasi, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus, küsimust, kas seda sätet on rikutud seetõttu, et OLAF esitas taotluse nende andmete kogumiseks, mitte tema taotluse tõttu saada neile andmetele juurdepääs.

46

See moonutamine viis selleni, et Üldkohus kohaldas õigust valesti, sest ta oleks pidanud tõlgendama määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud õigust saada andmetele juurdepääs nii, et see sisaldab ühelt poolt väga ulatuslikku uurimisõigust, mida kohaldatakse kõigi selles sättes nimetatud andmeliikide suhtes, ja teiselt poolt õigust koguda andmeid, mis on piiratud andmetega, mis on seotud kontrollitavate toimingutega.

47

Teisest küljest moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, kui ta jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 tuvastamata, et Vialto andis OLAFile juurdepääsu kõnealustele andmetele. Eelkõige oleks Üldkohus pidanud arvesse võtma kolmandat kontrollipäeva puudutava OLAFi aruande lisa, mille Vialto oli lisanud oma hagiavaldusele. Sellest dokumendist nähtub, et ta andis OLAFile täieliku juurdepääsu oma raamatupidamissüsteemile ja tehingutele.

48

Teisena toob ta esile, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole põhjendatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 väljendatud järeldust, et andmed, mida OLAF kõnealusel juhul kogumiseks nõudis, olid seotud asjasse puutuvate toimingutega ja vajalikud, et kohapealne kontroll nõuetekohaselt läbi viia määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 tähenduses. Selline järeldus on seega meelevaldne.

49

Kolmandana on selle järeldusega, mis on ära toodud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, rikutud õigusnormi, sest enne märksõnalist otsingut ei saa asuda seisukohale, et kõik OLAFi nõutud andmed, mille hulgas olid muu hulgas Vialto kahe töötaja kogu kirjavahetus ja arvutites sisalduv ning kogu tema server ja koopiad kõikidest tehingutest alates 2012. aastast, olid seotud uurimisega seotud toimingutega ja selleks vajalikud, mistõttu oli OLAFil õigus neid andmeid koguda.

50

Neljandana leiab ta, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 leidis, et Vialto kõigest ei nõustunud nende andmete kogumisega andmekandjale, mis pidi viidama OLAFi ruumidesse, samas kui Vialto oli algusest peale täielikult vastu nende andmete kogumisele, millel puudub seos kontrollitava projektiga.

51

Komisjon palub esimese väite esimese ja teise osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

52

Esiteks ei saa nõustuda Vialto argumendiga, mille kohaselt moonutas Üldkohus selle väite ulatust, mille apellant esitas esimeses astmes esitatud hagiavalduses määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 rikkumise kohta seoses OLAFile etteheidetava käitumise õigusvastasusega.

53

Nimelt tuleb märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et Vialto heidab OLAFile ette seda, et viimane nõudis võimalust koguda andmeid, mis ei olnud asjaomase projektiga seotud, rikkudes seda sätet. Lisaks täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et Vialto väidab, et ta andis OLAFi teenistujatele juurdepääsu kõikidele taotletud andmetele ja oli üksnes vastu nende andmete kogumisele.

54

Järelikult ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus tõlgendas esimeses kohtuastmes esitatud hagi nii, et see väide puudutab määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 rikkumist seetõttu, et OLAF nõudis juurdepääsu neile andmetele, vaid selle sätte rikkumist nende andmete kogumise tõttu.

55

Teiseks, mis puudutab Vialto väidet, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta ei tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, et Vialto andis OLAFile juurdepääsu kõigile taotletud andmetele, siis tuleb märkida, et see punkt kujutab endast Üldkohtu arutluse käigus tehtud järeldust määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 tõlgendamise kohta ega sisalda hinnangut Vialto käitumise kohta. Sellest järeldub, et see väide põhineb selle punkti ekslikul tõlgendusel.

56

Lisaks, isegi kui oletada, et Vialto soovis selle väitega vaidlustada põhjusi, millest lähtudes Üldkohus sellisele järeldusele jõudis, tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 63–78 ei sisalda tuvastust, et Vialto keeldus andmast OLAFile juurdepääsu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 nimetatud andmetele.

57

Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 hoopis, et OLAFi teenistujad lõpetasid kohapealse kontrolli ja digitaalkriminalistika ekspertiisi, ilma et Vialto oleks neile edastanud andmeid, mis tema hinnangul kuuluvad ametisaladuse alla või on hõlmatud lepinguklauslitega, millele ta tugineb.

58

Selles osas on oluline meelde tuletada, et vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 teisele lõigule ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule peab apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega. Seega on ainult Üldkohtul pädevus tuvastada ja hinnata asjakohaseid fakte ning hinnata tõendeid. Välja arvatud juhul, kui esitatud tõendeid või fakte on moonutatud, ei ole kõnealuste faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Selline faktiliste asjaolude moonutamine peab ilmnema toimiku materjalide põhjal, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. Apellant peab täpselt osutama tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO, C‑155/18 P–C‑158/18 P, EU:C:2020:151, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Vialto väidab sisuliselt, et kui Üldkohus oleks võtnud arvesse OLAFi aruande lisa kohapealse kontrolli kolmanda päeva kohta, milles on ära toodud tema märkused, mis puudutavad seda kontrollipäeva, oleks ta pidanud tuvastama, et Vialto võimaldas OLAFile täieliku juurdepääsu taotletud andmetele.

61

Tuleb siiski märkida, et selline dokument kordab Vialto seisukohti kontrolli läbiviimise kohta, nii et see võimaldab üksnes kindlaks teha tema arvamuse selle käigu kohta. Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et Vialto väidab, et ta võimaldas OLAFi teenistujatele juurdepääsu kõigile taotletud andmetele.

62

Järelikult ei võimalda Vialto argument tõendada, et Üldkohus moonutas asjasse puutuvaid fakte või tõendeid, mistõttu tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Kolmandaks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 esitatud järelduse väidetavat puudulikku põhjendust, siis on oluline märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tulene põhjendamiskohustusest Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, kuivõrd Üldkohtu põhjendus võib olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel mõista, miks Üldkohus nende argumendid tagasi lükkas, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet kontrolli tegemiseks (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Satcen vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Käesoleval juhul esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–73 põhjendused, miks ta leidis, et andmed, mida OLAF kogumiseks nõudis, olid seotud asjasse puutuvate toimingutega, mis olid vajalikud kohapealse kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 tähenduses.

65

Nimetatud punktidest nähtub, et selline järeldus põhineb kõigepealt viidatud sätte sõnastusel, millest Üldkohtu sõnul nähtub ühelt poolt, et OLAFil on õigus saada juurdepääs kogu tema uurimise esemeks olevate asjaoludega seotud teabele ja dokumentidele ning teha koopiaid dokumentidest, mis on vajalikud tema poolt kohapeal läbiviidava kontrolli teostamiseks, ning teiselt poolt, et tal on selle eesmärgi täitmiseks asjakohaste andmete kindlaksmääramisel teatud kaalutlusruum. Seejärel käsitles Üldkohus OLAFi poolt käesolevas asjas läbi viidud uurimise eset ja nõutud andmeid, mis Üldkohtu sõnul kuulusid valdkonda, mida selles sättes silmas peetakse. Lõpuks tõstis Üldkohus esile digitaalkriminalistika ekspertiisi eripära, eelkõige vajaduse viia läbi andmete indekseerimine, tehes täielikke koopiaid asjasse puutuvast digitaalsest andmekandjast, et oleks võimalik kindlaks teha uurimise jaoks asjakohased dokumendid.

66

See põhjendus on piisav, et ühelt poolt võimaldada Vialtol mõista põhjusi, miks tema argumendid tagasi lükati, ning teiselt poolt võimaldada Euroopa Kohtul teha oma kontrolli. Vialto väide põhjenduste ebapiisavuse kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

67

Neljandaks, mis puudutab väidetavat õigusnormi rikkumist määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 tõlgendamisel, siis tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et andmed, mille kogumise võimaldamist OLAF käesolevas asjas nõudis, olid seotud asjasse puutuvate toimingutega, mis olid vajalikud kohapealse kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks selle sätte tähenduses. Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80, et kuna OLAF nõudis Vialtolt juurdepääsu neile andmetele, et neid analüüsida, siis ei ole OLAF seda sätet kuidagi rikkunud.

68

Selles osas olgu märgitud, et määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud, et komisjoni inspektoritel on riiklike inspektoritega samadel tingimustel ja vastavalt riigisisestele õigusaktidele juurdepääs kogu asjaomase tegevusega seotud teabele ja dokumentatsioonile, mis on vajalik, et kohapeal nõuetekohaselt kontrollida ja inspekteerida. Selles sättes on täpsustatud, et nad võivad kasutada samu kontrollivahendeid kui riiklikud inspektorid ja muu hulgas teha koopiaid asjakohastest dokumentidest. Nimetatud säte näeb samuti ette, et kohapealne kontroll ja inspekteerimine võivad eelkõige puudutada andmetöötlussüsteemis olevaid andmeid.

69

Lisaks tuleneb otsuse 1999/352 artikli 2 lõikest 1 ja määruse nr 883/2013 artikli 3 lõikest 1, et määrusega nr 2185/96 komisjonile antud kohapealse kontrolli ja inspekteerimise volitusi teostab OLAF.

70

Nende sätete koosmõjust ilmneb, et kohapealse kontrolli raames on OLAFi teenistujatel riiklike inspektoritega samadel tingimustel ja vastavalt riigisisestele õigusaktidele õigus saada juurdepääs kogu teabele, sealhulgas elektroonilistele andmetele, mis on vajalikud kohapealse kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks, ning et nad võivad kasutada samu kontrollivahendeid nagu riiklikud inspektorid ja muu hulgas teha koopiaid asjakohastest dokumentidest.

71

Kuigi see säte viitab OLAFi teenistujate teabele juurdepääsu õigust reguleerivate tingimuste osas asjaomasele siseriiklikule õigusele, tuleb märkida, et Vialto ei ole mingil moel väitnud, et OLAF oleks rikkunud kõnealuse kohapealse kontrolli ajal kohaldatud Ungari õigusnorme, ja ta ei ole esitanud selle kohta ühtegi argumenti.

72

Lisaks tuleb märkida, et Vialto ei vaidlusta Üldkohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, milles viidatakse selle kohtuotsuse punktis 44 esitatud selgitustele, mis puudutavad digitaalkriminalistika tarvis digitaalsest andmekandjast täieliku koopia tegemist. Üldkohus tuvastas nendes punktides – tuginedes eelkõige OLAFi suuniste artiklitele 4 ja 8 – hoopis, et sellises menetluses on digitaalsel andmekandjal sisalduvatest andmetest täieliku digitaalse koopia tegemise eesmärk võimaldada nende andmete indekseerimist, mille eesmärk omakorda on võimaldada märksõnalisi otsinguid, kasutades spetsiaalselt digitaalkriminalistika tarkvara, et leida OLAFi uurimise jaoks asjakohased dokumendid.

73

Kuna Vialto püüdis oma argumentides samastada täieliku digitaalse koopia tegemist kõigist teatud digitaalsetele andmekandjatele salvestatud andmetest koopia tegemisega määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 tähenduses kõikidest neile andmekandjatele salvestatud dokumentidest, siis tuleb rõhutada, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 78, et see toiming kujutab endast üksnes nende andmete analüüsimise vaheetappi (vt selle kohta analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 63).

74

Seega, isegi kui sellisest digitaalsest andmekandjast täieliku koopia tegemine eeldab tehnilises plaanis igal juhul kõikidest asjaomastest andmetest ajutise „koopia“ tegemist ajal, kus nende asjakohasust ei ole veel analüüsitud, kuulub see toiming määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikes 1 sätestatud teabele juurdepääsu õiguse kasutamise alla, kuna selle eesmärk on üksnes kindlaks teha uurimise jaoks asjakohased dokumendid. Ei saa asuda seisukohale, et seda tehes teeb OLAF koopia kõigist asjakohastest dokumentidest selle sätte tähenduses. Tegelikult nähtub selle sätte sõnastusest ja ülesehitusest, et kontrollija õigus teha asjakohastest dokumentidest koopiad – erinevalt õigusest saada juurdepääs teabele – puudutab asjaolu, et ta saab jätkuvalt kasutada koopiad teatud dokumentidest, millele tal oli juurdepääs ja mille ta on määratlenud oma uurimise jaoks asjakohastena, kuna neid dokumente võidakse hiljem kasutada selle uurimise raames.

75

Neil asjaoludel ilmneb, et Üldkohus võis õigustatult leida, et digitaalsest andmekandjast täieliku koopia tegemise võib siduda OLAFile määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 alusel antud pädevusega saada teavet, mis on vajalik kohapealse kontrolli nõuetekohaseks läbiviimiseks, ning teha koopiad asjakohastest dokumentidest.

76

Vialto ei ole seega suutnud tõendada, et Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 80 esitatud järelduses, et OLAFi nõue Vialtole koguda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 nimetatud andmeid digitaalkriminalistika ekspertiisi läbiviimiseks ei ole vastuolus määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikega 1.

77

Seega tuleb Vialto poolt selle järelduse vastu esitatud õigusnormi rikkumise väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Viiendaks, Vialto argument, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 faktilisi asjaolusid, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 75 ekslikul tõlgendamisel ning tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt tuvastas Üldkohus selles punktis lihtsalt Vialto vastuseisu andmete kogumisele andmekandjalt, mis tuli viia väljapoole tema ruume, mida Vialto ei ole vaidlustanud.

79

Järelikult tuleb esimese väite esimene ja teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Esimese väite kolmandas osas väidab Vialto esiteks, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 õigusnormi, kui ta luges asjasse puutumatuks Vialto argumendid, mis põhinesid ametisaladuse hoidmisel ja äripartneritega sõlmitud lepingute tingimuste konfidentsiaalsusel, millele ta oli tuginenud selleks, et kohalduks liidu lepinguväline vastutus. Sellised argumendid on tema väitel asjakohased tõendamaks, et OLAF on rikkunud määruse nr 2185/96 artikli 7 lõiget 1, kuna need võimaldavad tõendada, et Vialto reservatsioonid uurimisega mitteseotud andmete kogumise kohta olid põhjendatud. Euroopa Kohtu praktika kohaselt oleks aga Vialto olnud kohustatud tõendama, et nende reservatsioonide sõnastus ei kujuta endast õiguste kuritarvitamist.

81

Teiseks väidab ta, et Üldkohus moonutas hagiavaldust, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et ei saa asuda seisukohale, et OLAF on teda sundinud rikkuma ametisaladust või tema äripartneritega sõlmitud lepingute tingimusi, sest ta ei olegi väitnud, et OLAF on sundinud teda seda tegema.

82

Komisjon palub esimese väite kolmanda osa osaliselt vastuvõetamatuse ning osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata, sest see on igal juhul põhjendamata.

83

Mis puudutab väidetavat õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, siis tuleb märkida, et Üldkohus tõdes selles punktis, et Vialto argumendid, mis põhinevad ametisaladusel ja tema äripartnerite suhtes võetud lepingulistel kohustustel, ei ole liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamisel asjasse puutuvad, kuna nende eesmärk oli põhjendada tema keeldumist edastada OLAFile teatud andmed, millele juurdepääsu viimati nimetatu nõudis, ning nende eesmärk ei olnud heita OLAFile või komisjonile ette üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

84

Selles kontekstis ei saa Vialto argumendiga, et ta oli kohustatud tõendama, et tema väljendatud reservatsioonid OLAFi poolt teatud andmete kogumise suhtes ei kujuta endast õiguse kuritarvitamist, tõendada asjaolu, et esimeses kohtuastmes esitatud argumendid ametisaladuse ja lepinguliste kohustustega kohta äripartneritega võisid tõendada üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Seetõttu ei ole see argument tulemuslik.

85

Sama kehtib Vialto viidatud hagiavalduse moonutamise kohta. Isegi kui oletada, et Üldkohus moonutas – nagu Vialto väidab – esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldust, kui ta leidis, et ta peab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 vastama argumendile, mida see äriühing ei esitanud ja mis puudutas seda, et OLAF sundis seda äriühingut rikkuma ametisaladust ja oma äripartnerite suhtes võetud lepingulisi kohustusi, ei saa selline viga seada kahtluse alla Vialto esimese väite tagasilükkamist esimeses kohtuastmes.

86

Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et Üldkohtu otsuse täiendavate põhjenduste kohta esitatud väited ei saa kaasa tuua kohtuotsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Seetõttu tuleb esimese väite kolmas osa ja järelikult see väide tulemusetuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

88

Teises väites esitab Vialto rea argumente, mille eesmärk on tõendada, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 vääralt, et OLAFi teenistujad ei rikkunud kõnealusel juhul õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

89

Esiteks väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna selles ei ole selgitatud, milline kolmest tingimusest, mis on vajalikud õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tuginemiseks, ei ole käesoleval juhul täidetud.

90

Teiseks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 rikutud õigusnormi, kuna see eirab kohtupraktikat, millega on keelatud tagasiulatuvalt tühistada haldusakti, millega antakse isiklikke õigusi või samalaadseid hüvesid. Nimelt olid OLAFi teenistujate poolt kõnealuse kontrollimenetluse esimesel päeval antud kinnitused kontrolli läbiviimise menetluse kohta õiguspärased. Vialto täpsustab selles osas, et OLAFi suunistest tehtav erand ei kujuta endast määruse nr 2185/96 rikkumist. Seega ei oleks OLAFi teenistujad tohtinud neid kinnitusi tagantjärgi tagasi võtta ja nõuda, et see kontroll viidaks läbi nii, nagu neid ei oleks kunagi antud.

91

Lisaks on haldusakti tagasiulatuv tühistamine keelatud, isegi kui seda tuleb pidada õigusvastaseks.

92

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 märkis, et Vialto ei saa tugineda sellele, et on rikutud tema õiguspärast ootust, et praktikat kohaldatakse temale soodsal viisil erandit tehes, olgugi et ta oli keeldunud täitmast OLAFi teenistujate määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 kohaseid nõudmisi. Eelkõige jääb selle punkti sõnastusest mulje, nagu Vialto oleks tegutsenud pahauskselt. Lisaks, kuna OLAFi teenistujate nõuded ei olnud selle sättega kooskõlas, oli tema keeldumine nende täitmisest seega täiesti õiguspärane. Kui OLAFi teenistujad oleksid leidnud, et Vialto tegutses ebaseaduslikult või takistas uurimist, siis oleksid nad määruse nr 2185/96 artiklite 4 ja 9 kohaselt pidanud paluma liikmesriigi ametiasutuste abi. OLAFi teenistujad otsustasid kontrolli aga lõpetada sellist menetlust kohaldamata.

93

Komisjon väidab, et teine väide on osaliselt tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

94

Esiteks, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse väidetavat puudulikku põhjendust, siis on oluline märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, ei tulene põhjendamiskohustusest Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, kuna Üldkohtu põhjendus võib olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel mõista, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt andmeid oma kontrolli tegemiseks.

95

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 korranud tingimusi, mis peavad olema täidetud, et isik saaks tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, tõdes Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 116, et käesoleval juhul nõustusid OLAFi teenistujad pärast seda, kui Vialto oli keeldunud täitmast nende nõudmisi andmete kogumiseks, tegema erandi OLAFi suunistes ette nähtud korrast andmete hankimise ja töötlemise koha ning selleks kasutatava andmekandja osas. Lisaks kordas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 117, et OLAFil on määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 alusel õigus saada juurdepääs andmetele, millele Vialto keeldus talle juurdepääsu andmast. Üldkohus järeldas sellest sama kohtuotsuse punktis 118, et Vialto ei saa tugineda sellele, et on piisavalt selgelt rikutud tema õiguspärast ootust, et praktikat kohaldatakse temale soodsal viisil erandit tehes, olgugi et ta oli keeldunud täitmast OLAFi teenistujate määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 kohaseid nõudmisi.

96

Niisiis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 113–118, et Üldkohus leidis, et Vialtol ei olnud alust tugineda õiguspärasele ootusele sellise lepingu kohaldamisel, mida ta otsustas mitte järgida.

97

See põhjendus on siiski piisav, et võimaldada Vialtol mõista põhjusi, miks tema argumendid tagasi lükati, ning Euroopa Kohtul teha oma kontrolli. Vialto väide põhjenduste ebapiisavuse kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

98

Teiseks, mis puudutab Vialto argumenti, mis tugineb Euroopa Kohtu praktikale õigustloova akti kehtetuks tunnistamise tingimuste kohta, siis piisab, kui märkida, et Vialto ei esitanud seda argumenti esimeses kohtuastmes.

99

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb aga väide, mis esimest korda esitatakse alles Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus nimelt Üldkohtus arutatud väidetele antud hinnangu kontrollimisega. Kui ühel poolel lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda tõend, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal on õigus Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kelle pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud (30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Järelikult tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

101

Kolmandaks, mis puudutab Vialto argumenti, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et Vialto ei saa tugineda sellele, et rikuti õiguspärast ootust, et praktikat kohaldatakse temale soodsal viisil erandit tehes, olgugi et ta oli keeldunud täitmast OLAFi teenistujate määruse nr 2185/96 artikli 7 lõike 1 kohaseid nõudmisi, siis tuleb märkida, et viidates Vialto keeldumisele esitada teatud teavet, kuigi ta oli võtnud sellise kohustuse, otsustas Üldkohus kaudselt, kuid kindlalt, et Vialtol ei olnud alust tugineda õiguspärasele ootusele, et kohaldatakse sellist lepingut, mida ta ise otsustas mitte järgida.

102

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et keeldudes täitmast selle lepingu raames OLAFi teenistujate suhtes võetud kohustusi, muutis Vialto tegevus selle lepingu kohaldamise võimatuks, mistõttu ei saa ta seejärel selle lepingu kohaldamisel tugineda õiguspärasele ootusele.

103

Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et Vialtol ei olnud alust tugineda õiguspärasele ootusele, et kohaldatakse sellist lepingut, mida ta ise otsustas mitte järgida.

104

Vialto argument, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 on rikutud õigusnormi, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105

Neljandaks, mis puudutab Vialto argumenti, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 118 sõnastus jätab mulje, nagu ta oleks tegutsenud pahauskselt, siis tuleb tõdeda, et see argument põhineb vaidlustatud kohtuotsuse ekslikul tõlgendamisel, kuna nimetatud punkt ei sisalda mingit sellesuunalist hinnangut, ning tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106

Viiendaks, mis puudutab Vialto argumenti, et OLAFi teenistujate esitatud andmete kogumise nõue ei olnud kooskõlas määruse nr 2185/96 artikli 7 lõikega 1, siis Vialto esimese väite analüüsist nähtub, et ka see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

107

Kuuendaks, mis puudutab Vialto argumenti, mis põhineb määruse nr 2185/96 artiklitel 4 ja 9, siis tuleb tõdeda, et Vialto ei esitanud sellist argumenti esimeses kohtuastmes, mistõttu tuleb see vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 99 viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

108

Eeltoodut arvestades tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

109

Kolmandas väites leiab Vialto, et Üldkohus tegi mitu viga, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–123 tagasi tema argumendid, et on rikutud tema õigust olla ära kuulatud.

110

Esiteks ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 sõnastatud järeldused, et OLAF olevat ta ära kuulanud, tema väitel asjakohased selle hindamisel, kas laienemise peadirektoraat rikkus tema õigust olla ära kuulatud.

111

Teiseks olevat Üldkohus moonutanud fakte, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 122 kinnitas, et selle peadirektoraadi seisukoht Vialto suhtes võetavate meetmete kohta ei ole CFCU-le siduv. Nimelt nähtub Vialto väitel toimikust, et selline nõue oli CFCU-le siduv. Ta väidab, et see ei saa olla teisiti, kuna sama peadirektoraat rahastab projekti ja allkirjastas seega kõnealuse lepingu.

112

Niisugune faktiliste asjaolude moonutamine viis tema väitel õigusnormide väära kohaldamiseni Üldkohtus. Üldkohus oleks tegelikult pidanud järeldama, et laienemise peadirektoraat oli kohustatud Vialto ära kuulama, enne kui ta palus CFCU-l võtta kõnealuses lepingus ette nähtud vajalikud meetmed Vialto poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu.

113

Kolmandaks oleks peadirektoraat pidanud järgima Vialto õigust olla ära kuulatud ka seoses oma soovitusega peatada kõnealuse lepingu või Vialto poolt täidetud lepingu osa täitmine, mille ta oli lisanud oma soovitusele. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsusest OZ vs. EIP (C‑558/17 P, EU:C:2019:289), et õigust olla ära kuulatud tuleb järgida ka juhul, kui liidu institutsioon esitab mittesiduvaid soovitusi.

114

Komisjon nõustub Üldkohtu analüüsiga, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, ja palub kolmanda väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

115

Esiteks, isegi kui eeldada, et komisjon oleks pidanud ära kuulama Vialto enne oma soovituse esitamist CFCU-le, on OLAF soovituse autoriks oleva komisjoni ametina kõnealusel juhul järginud sellist vorminõuet.

116

Teiseks tuvastas Üldkohus, ilma et ta seejuures oleks moonutanud asjaolusid, et komisjon palus lihtsalt CFCU-l võtta sobivad meetmed, sõnastades selle kohta näitlikud soovitused. Komisjoni seisukoht Vialto suhtes ei olnud seega CFCU-le siduv. Asjaolu, et komisjon projekti rahastas, ei muuda sellist seisukohta siduvaks.

117

Kolmandaks nähtub 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsusest OZ vs. EIP (C‑558/17 P, EU:C:2019:289), et ärakuulamine soovitust andva organi juures on subsidiaarne, kuna rõhk pannakse otsustusorganile. Lisaks erineb olukord kohtuasjas, milles tehti viidatud kohtuotsus, käesolevast olukorrast, kuna esimesena nimetatud kohtuasjas kuulusid soovitusorgan ja otsuseid tegev organ samasse haldusstruktuuri.

118

Mis puudutab õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus pani väidetavalt toime vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, siis tuleb märkida, et Üldkohus leidis selles küsimuses, et laienemise peadirektoraat ei olnud kohustatud Vialtot ära kuulama enne, kui CFCU tegi oma otsuse Vialto kõnealusest lepingust välja arvata, kuna CFCU võttis selle otsuse vastu, ilma et ta oleks olnud seotud laienemise peadirektoraadi seisukohavõtuga.

119

Vialto vaidleb sellele järeldusele vastu, väites, et isegi kui eeldada, et CFCU tegi nimetatud otsuse, olemata seotud laienemise peadirektoraadi sellekohase seisukohaga, oleks viimane enne sellise seisukoha võtmist pidanud Vialto ära kuulama.

120

Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eelkõige igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

121

Õigus olla ära kuulatud tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluse raames, enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist, tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Euroopa välisteenistus vs. De Loecker, C‑187/19 P, EU:C:2020:444, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

122

Samuti tuleb meenutada, et õigus olla ära kuulatud kuulub kaitseõiguste hulka ja on liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada isegi juhul, kui puuduvad vastavad konkreetsed õigusnormid. See põhimõte nõuab, et isikutele, kelle suhtes tehakse nende huve oluliselt riivav otsus, antakse tegelik võimalus esitada tõhusalt oma seisukohad selle kohta, millele nende vastu asjaomaste otsuste põhistamiseks tuginetakse (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Lisaks, nagu meenutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 121, tuleb kaitseõiguste, mille hulka kuulub ka õigus olla ära kuulatud, rikkumist analüüsida iga juhtumi konkreetsete asjaolude alusel (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑110/10 P, EU:C:2011:687, punkt 63).

124

Mis puudutab laienemise peadirektoraadi kõnealust seisukohta, siis tuleb märkida, et määruse nr 718/2007 artikkel 10 näeb ühinemiseelse abi rakendamise üldpõhimõtete alusel küll ette, et komisjon annab abisaajale riigile üle teatavate tegevuste haldamise, mis hõlmab vähemalt hankemenetlusi, lepingute sõlmimist ja väljamakseid. Lisaks nähtub selle määruse artikli 21 lõike 1 punktist f, et abisaaja riik määrab tegevstruktuuri ühinemiseelse abi rahastamisvahendite või programmide kaupa. Lisaks tuleneb nimetatud määruse artiklist 28, et tegevstruktuuri moodustavad üks või mitu selle abi haldamise ja rakendamise eest vastutava abisaaja riigi ametiasutustes asuvat organit või organ, kes tegeleb selle abi haldamise ja rakendamisega kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega, vastutades eelkõige hankemenetluste, toetuste andmise menetluste ja nendele järgnevate lepingute sõlmimise eest (vt selle kohta 4. juuli 2013. aasta kohtumäärus Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt, C‑520/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:457, punkt 32).

125

Sellest järeldub, et kolmandates riikides sõlmitavad riigihankelepingud, mis võivad saada toetust ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames kooskõlas detsentraliseeritud halduse põhimõttega, jäävad siseriiklikeks hankelepinguteks ning et kõnealustel hangetel pakkumuse esitanutel või edukaks tunnistatutel on õigussuhted üksnes kolmanda riigiga, kes vastutab hankemenetluse korraldamise eest (vt selle kohta 4. juuli 2013. aasta kohtumäärus Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon jt, C‑520/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:457, punkt 34).

126

Samas, nagu nähtub määruse nr 718/2007 artikli 10 lõikest 1, jääb komisjonile lõplik vastutus üldeelarve täitmise eest ja ta on seega pädev määrama kindlaks summad, mis võidakse liidu rahastamisest välja jätta.

127

Võttes arvesse, et lõplik vastutus üldeelarve täitmise eest on komisjonil, tuleb aga tõdeda, et kirja, milles see institutsioon soovitas CFCU-l mitte teha koostööd Vialtoga, märkides, et igal juhul ei ole viimati nimetatule asjaomase projekti raames makstud summad kõlblikud liidu eelarvest rahastamiseks, võib mõistlikult pidada kirjaks, mis võib praktikas avaldada olulist mõju CFCU otsusele Vialto suhtes kõnealuse lepingu puhul võetavate selliste meetmete kohta, mis võivad tema huve kahjustada, ja see mõju võib olla oluliselt suurem, kui võiks oodata lihtsalt soovituselt.

128

Seega võib komisjoni selline seisukohavõtt tuua asjaomasele ettevõtjale kaasa sellised tagajärjed, et tal peab olema võimalik esitada oma seisukoht talle etteheidetava tegevuse ja kõnealuse lepinguga seoses võetavate meetmete kohta enne, kui komisjon võtab nendes küsimustes oma seisukoha (vt analoogia alusel 10. juuli 2001. aasta kohtuotsus Ismeri Europa vs. kontrollikoda, C‑315/99 P, EU:C:2001:391, punkt 29).

129

Seda komisjoni seisukohavõttu tuleb seega pidada üksikmeetmeks, mis mõjutas Vialtot ebasoodsalt harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses.

130

Järelikult tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, et komisjon ei olnud kohustatud Vialtot ära kuulama enne seda, kui CFCU tegi oma otsuse arvata Vialto kõnealusest lepingust välja.

131

Samas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 121 ja 123, et Üldkohus tugines ka asjaolule, et OLAF kuulas käesolevas asjas Vialto ära, kui Üldkohus lükkas tagasi Vialto argumendi, et komisjon rikkus õigust olla ära kuulatud.

132

Sellega seoses tuleb tõdeda, et selline asjaolu ei võimalda komisjonil asuda seisukohale, et tema kohustus asjaomane isik ära kuulata oleks täidetud.

133

Nimelt koostab OLAF vastavalt määruse nr 883/2013 artikli 11 lõikele 1 uurimise lõpus uurimisaruande koos oma peadirektori soovitustega uurimisest tulenevate meetmete kohta. Selle määruse artikli 11 lõikes 3 on täpsustatud, et välisuurimise lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused koos kõigi asjakohaste dokumentidega edastatakse kooskõlas välisuurimisi käsitlevate eeskirjadega asjaomaste riikide pädevatele asutustele ning vajaduse korral komisjoni pädevatele talitustele.

134

Nende sätete sõnastusest ja ülesehitusest tuleneb, et asutus, kellele soovitused on adresseeritud, peab enne seda, kui ta võtab vastu otsuse, mis võib isikut kahjustada, ise läbi viima oma uurimise ja puudutatud isiku ära kuulama.

135

Selles kontekstis ei vabasta struktuursed sidemed OLAFi ja komisjoni vahel ka komisjoni sellisest kohustusest ega võimalda asuda seisukohale, et see institutsioon oli Vialto juba ära kuulanud ärakuulamisel OLAFi teenistujate poolt.

136

Seega tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega lükati põhjendamatuse tõttu tagasi Vialto väide, et komisjon on rikkunud õigust olla ära kuulatud.

137

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või saata asja tagasi Üldkohtusse uueks lahendamiseks.

138

Vastavalt Euroopa Kohtu järjepidevale praktikale peab liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses olema täidetud terve rida tingimusi, milleks on liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Käesolevas asjas võimaldab menetlusstaadium teha otsuse esimese tingimuse osas, mis puudutab komisjoni tegevust.

140

Nimelt nähtub Vialto apellatsioonkaebuse kolmanda väite analüüsimisel esitatud põhjendustest, et viimane on tõendanud, et komisjon rikkus õigust olla ära kuulatud, mis kujutab endast üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

141

Mis puudutab selle rikkumise piisavat selgust, siis väidab Vialto, et komisjonil ei olnud õigust vabalt otsustada nõuda Vialto projektist väljaarvamist, andmata talle võimalust olla ära kuulatud ja kasutada oma kaitseõigusi.

142

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

143

Nagu ilmneb kolmanda väite analüüsimisel esitatud põhjendustest, oli komisjonil kohustus kuulata Vialto ära enne, kui ta esitas CFCU-le oma seisukoha kõnealuse lepingu puhul Vialto suhtes võetavate meetmete kohta, nii et sellel institutsioonil ei olnud selles osas mingit kaalutlusruumi.

144

Ülejäänud osas ei võimalda menetlusstaadium otsuse tegemist.

145

Nimelt ei analüüsinud Üldkohus muid liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusi.

146

Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 25 ja 26, et Vialto muutis Üldkohtu istungil oluliselt oma seisukohta kahju ulatuse osas, mida ta väidetavalt kandis.

147

Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole Euroopa Kohtul võimalik piisava kindlusega otsustada, kas kahju on tegelikult tekkinud ning kas komisjoni poolt õiguse olla ära kuulatud rikkumise ja viidatud kahju vahel on põhjuslik seos.

148

Seetõttu tuleb asi suunata tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks selles küsimuses otsuse.

149

Kuna asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tuleb otsuse tegemine kohtukulude kohta jätta edaspidiseks.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: