–

Ryanair DAC, esindajad: adwokat A. Kasnowska ja radca prawny M. Jóźwiak,

–

DelayFix, varem Passenger Rights sp. z o.o., esindajad: adwokaci M. Misiaszek, K. Żbikowska ja I. Wieczorek,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

[muudetud 13. jaanuari 2021. aasta kohtumäärusega] Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller, A. Szmytkowska ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 25 lõiget 1 ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Passenger Rights sp. z o.o. (nüüd DelayFix; asukoht Varssavis (Poola)), mis on nõuete sissenõudmisele spetsialiseerunud äriühing, kellele lennureisija loovutas oma õigused, ning teiselt poolt lennuettevõtja Ryanair DAC (asukoht Dublinis (Iirimaa)) vahelises kohtuvaidluses lennu tühistamise eest 250 euro suuruse hüvitise maksmise üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; parandus ELT 2018, L 155, lk 35), alusel.

3

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

4

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

Asjaolu, et tingimuse teatavad aspektid või üks konkreetne tingimus on eraldi kokku lepitud, ei välista käesoleva artikli kohaldamist lepingu ülejäänud osa suhtes, kui lepingu üldhinnangu põhjal selgub, et leping on ikkagi eelnevalt koostatud tüüpleping.

Kui müüja või teenuste osutaja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

6

Direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt:

„[…] võetakse lepingutingimuse [ebaõigluse] hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.“ [täpsustatud sõnastus]

7

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

8

Nimetatud direktiivi lisa punkti 1 alapunktis q on nimetatud „tingimus[…], mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma õigusest [pöörduda kohtusse] või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata“. [täpsustatud sõnastus]

9

Määruse nr 1215/2012 II peatükis „Kohtualluvus“ on kümme jagu. 1. jagu „Üldsätted“ sisaldab artiklit 4, mille lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“

10

II peatüki 2. jaos „Valikuline kohtualluvus“ sisaldub artikkel 7, milles on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]“.

11

II peatüki 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ sisaldub artikkel 17, milles on sätestatud:

„[…]

3.   Käesolevat jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust.“

12

Määruse nr 1215/2012 artiklis 25, mis asub II peatüki 7. jaos „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“, on sätestatud:

„1.   Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:

[…]“.

13

Tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 509 on sätestatud:

„§ 1.   Võlausaldaja võib ilma võlgniku nõusolekuta loovutada nõude kolmandale isikule (üleandmine), kui seadus, lepingusätted või kohustuse iseloom seda ei takista.

§ 2.   Koos nõudega lähevad omandajale üle kõik nõudega seotud õigused, muu hulgas intressinõuded.“

14

Lennureisijate nõuete sissenõudmisele spetsialiseerunud äriühing Passenger Rights (nüüd DelayFix) palus Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawiel (Pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) mõista lennuettevõtjalt Ryanair määruse nr 261/2004 alusel välja 250 eurot hüvitisena Milano (Itaalia) ja Varssavi (Poola) vahelise lennu tühistamise eest – nõue, mille üks reisija oli talle selle lennuettevõtja vastu loovutanud.

15

Ryanair esitas Poola kohtute pädevuse puudumise vastuväite, põhjendusega, et üldiste veotingimuste, millega reisija nõustus interneti teel lennupiletit ostes, punkti 2.4 kohaselt allub asi Iirimaa kohtutele. Ryanairi sõnul on DelayFix kui nimetatud reisija nõude omandaja selle tingimusega seotud.

16

Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawie (Pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis) lükkas 15. veebruari 2019. aasta määrusega selle pädevuse puudumise vastuväite tagasi, leides esiteks, et seda reisijat ja lennuettevõtjat siduvas veolepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe oli ebaõiglane direktiivi 93/13 tähenduses, ja teiseks, et DelayFix kui reisija nõude omandaja ei saa pärast lennu tühistamist olla niisuguse tingimusega seotud.

17

Ryanair esitas selle määruse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Ta väidab, et kuna DelayFix ei ole tarbija, ei saa ta kasutada tarbijalepingutele ette nähtud kohtulikku kaitset.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et riigisiseste õigusnormide kohaselt ja Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) praeguse kohtupraktika järgi võib lepingutingimuse ebaõiglust tuvastada sellise maksenõude läbivaatamise käigus, mille on võlgniku vastu esitanud ettevõtja, kes on omandanud tarbija nõude.

19

Siiski küsib see kohus esiteks, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 6 lõiget 1 arvestades võib tarbijalt nõude omandajat samuti pidada tarbijaks. Täpsemalt kahtleb ta selles, kas tarbija poolt nõude loovutamisel ettevõtjale võtab viimane üle tarbija õigused, mis võimaldavad tal toetuda liidu tarbija staatust kaitsvale režiimile, mis tuleneb eelkõige sellest direktiivist.

20

Teiseks puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused Euroopa Kohtu kohtupraktikat, mis käsitleb määruse nr 1215/2012 kohaldamist seoses kohtualluvuse tingimuste õigusliku korraga, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 25, ning erikorda, mis on ette nähtud määruse II peatüki 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“, ja eelkõige selles jaos esinevat mõistet „tarbija“.

21

Mis puudutab esiteks määruse nr 1215/2012 artiklis 25 nimetatud tingimusi, siis rõhutab see kohus, et 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsusest Refcomp (C‑543/10, EU:C:2013:62) tuleneb, et lepingusse lisatud seda liiki tingimus saab põhimõtteliselt mõjutada üksnes suhteid nende poolte vahel, kes on selle lepingu sõlmimiseks oma nõusoleku andnud. Niisugune tingimus tuleneb nimelt pooltevahelisest kokkuleppest ja selleks, et seda saaks kasutada kolmanda isiku vastu, on põhimõtteliselt vajalik, et kolmas isik oleks selleks andnud oma nõusoleku.

22

Mis puudutab teiseks mõistet „tarbija“ määruse nr 1215/2012 II peatüki 4. jao tähenduses, siis rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna selle määruse artiklis 17 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud erikord lähtub soovist kaitsta tarbijat kui majanduslikult nõrgemat ja õigusküsimustes vähem kogenud lepingupoolt, siis on tarbija kaitstud üksnes juhul, kui ta on kohtumenetluses isiklikult hageja või kostja. Järelikult, kui hageja ei ole ise kõne all oleva tarbijalepingu pool, ei saa ta tugineda tarbija kohtualluvusele. Euroopa Kohtu kohtupraktikat arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selleks, et määrata kindlaks kohtualluvus ja kohtualluvuse kokkuleppe kehtivus, tuleb arvesse võtta kohustuse „esialgset“ laadi või kas asjaomase nõude omandanud ettevõtja võib selle lepingutingimuse ebaõigluse tõttu vaidlustada eelkõige direktiivis 93/13 ette nähtud tarbijakaitse korra alusel.

23

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie, XXIII Wydział Gospodarczy Odwoławczy (Varssavi regionaalse kohtu XXIII kaubandusasjade apellatsioonikolleegium) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 93/13] artikli 2 punkti b, artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 6 lõiget 1 ning [määruse nr 1215/2012] artiklit 25 tuleb kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse kontrollimisel tõlgendada nii, et asjaolule, et lepingutingimuse suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ja leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi, mis tulenevad kohtualluvuse kokkuleppest, võib tugineda ka tarbijalt loovutamise teel omandatud nõude lõppomandaja, kes ei ole aga ise tarbija staatuses?“

24

Ryanair palus 4. novembri 2020. aasta taotluses, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse samal päeval, avada Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel menetluse suuline osa, väites, et eelotsusetaotluses viidatud asjaolusid ei ole piisavalt selgitatud, et vaja on põhjalikku arutelu, ning et käesoleva kohtuasja lahendus võib avaldada otsustavat mõju liidu õiguse asjakohaste sätete tõlgendamisele.

25

Olgu märgitud, et selle sätte kohaselt võib Euroopa Kohus võib kas omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud.

26

Käesoleval juhul ei ole selles sättes kehtestatud tingimused täidetud.

27

Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohtul faktiliste asjaolude ja riigisisese õigusliku raamistiku kohta piisavalt teavet. Samuti oli pooltel võimalik väljendada oma seisukohti menetluse kirjalikus osas Euroopa Kohtus. Lisaks ei ole eelotsusetaotluse lahendamisel tingimata vaja tugineda argumentidele, mille üle pooled ei ole vaielnud.

28

Järelikult, olles kohtujuristi ära kuulanud, tuleb jätta Ryanairi taotlus menetluse suulise osa avamiseks rahuldamata.

29

Menetluse kirjalikus osas märkis Ryanair, et ta maksis nõutud summa, mis oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse aluseks. Seega on eelotsusetaotlus tema väitel muutunud esemetuks.

30

Kui Euroopa Kohus selle kohta küsimuse esitas, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasi on liidetud kahe teise kohtuasjaga, milles osalevad põhikohtuasja pooled ja mille ese on samuti määruse nr 261/2004 alusel esitatud kahju hüvitamise nõuded, mistõttu on vaidlus selles kohtus endiselt pooleli.

31

Nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et eelotsusemenetlus eeldab tegelikult poolelioleva menetluse olemasolu liikmesriigi kohtutes, mille raames neil kohtutel palutakse teha otsus, mis võib eelotsust arvesse võtta. Eelotsusetaotlus ei ole nimelt suunatud mitte nõuandvate arvamuste andmisele üldiste või oletuslike küsimuste kohta, vaid seda õigustab vaidluse tõhusa lahendamisega lahutamatult seotud vajadus (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Pohotovosť, C‑470/12, EU:C:2014:101, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Käesoleval juhul tuleb märkida, et põhikohtuasi liideti kahe teise kohtuasjaga, mille kohta ei ole Euroopa Kohtus tuvastatud, et kahju hüvitamise nõuded on lahendatud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasi on eelotsusetaotluse esitanud kohtus endiselt pooleli.

33

Kuna ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks, on liikmesriigi kohtu poolt selliselt edastatu Euroopa Kohtu jaoks siduv ning põhikohtuasja pooled ei saa seda põhimõtteliselt kahtluse alla seada (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Pohotovosť, C‑470/12, EU:C:2014:101, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

35

Esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artiklit 25 ning direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b, artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et vaidlustada kohtu pädevust lahendada kahju hüvitamise hagi, mis on esitatud määruse nr 261/2004 alusel ja mis on suunatud lennuettevõtja vastu, võib lennuettevõtja tugineda reisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingusse lisatud kohtualluvuse kokkuleppele inkassofirma vastu, kellele reisija on oma nõude loovutanud.

36

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kindlaks teha, millistel tingimustel võib selline kohtualluvuse kokkulepe olla siduv inkassofirmale, kellele reisija on oma nõude loovutanud.

37

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused seoses põhikohtuasjas kõne all oleva kohtualluvuse kokkuleppega puudutavad korraga nii direktiivi 93/13 kui ka määrust nr 1215/2012, kuna seda liiki kokkuleppe õiguslik kord on kindlaks määratud selle määruse artiklis 25, tuleb esitatud küsimuse analüüsimist alustada selle määruse alusel.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „kokkulepe kohtualluvuse kohta“ tõlgendada liidu õiguse autonoomse mõistena ning kohaldada täies ulatuses tahtevabaduse põhimõtet, millele tugineb määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõige 1 (vt selle kohta 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Powell Duffryn, C‑214/89, EU:C:1992:115, punkt 14; 9. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Gasser, C‑116/02, EU:C:2003:657, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punktid 22 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Täpsemalt asjaolu, et kõnealune leping on sõlmitud veebipõhiselt, ei saa iseenesest seda tingimust kehtetuks muuta, kui on täidetud Euroopa Kohtu kohtupraktikas nimetatud tingimused, eelkõige seoses selle teksti säilitamisega, milles see tingimus on sätestatud (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus El Majdoub, C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 40).

40

Lisaks ei ole määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 täpsustatud, kas kohtualluvuse kokkuleppe võib väljaspool lepinguosaliste ringi kanda üle kolmandale isikule, kes on hilisema lepingu pool ja kellele on täielikult või osaliselt üle läinud esialgse lepingu ühe poole õigused ja kohustused (7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 25, ja 20. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Profit Investment SIM, C‑366/13, EU:C:2016:282, punkt 23).

41

Seega peab asja arutav kohus in limine litis kontrollima, kas kohtualluvuse kokkulepe on sündinud tegelikult poolte kokkuleppe alusel, mis peab olema väljendatud selgelt ja täpselt, kuna määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikes 1 sätestatud vorminõuete eesmärk sellega seoses on tagada, et pooltevaheline kokkulepe on tõepoolest olemas (vt selle kohta 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden, C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest järeldub, et lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe saab põhimõtteliselt mõjutada üksnes suhteid nende poolte vahel, kes selle lepingu sõlmimisega nõustusid (7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 29, ja 28. juuni 2017. aasta kohtuotsus Leventis ja Vafeias, C‑436/16, EU:C:2017:497, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Käesoleval juhul tuginetakse põhikohtuasjas käsitletavale kohtualluvuse kokkuleppele mitte seda kokkulepet sisaldava lepingu poole, vaid kolmanda isiku suhtes.

44

Kuigi ei Passenger Rights ega tema õigusjärglane DelayFix ei ole nõustunud olema Ryanairiga seotud kohtualluvuse kokkuleppe kaudu, ei ole ka see lennuettevõtja nõustunud, et ta on selle inkassofirmaga niisuguse kokkuleppe kaudu seotud.

45

Lisaks ei ole ei põhikohtuasja pooled ega eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud asjaolusid või tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et pooled oleksid mõnes määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 punktides b ja c ette nähtud vormis sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, mis sisaldab sellist kohtualluvuse pikendamise kokkulepet nagu põhikohtuasjas.

46

Eeltoodust tuleneb seega, et selleks, et vaidlustada kohtu pädevust lahendada kahju hüvitamise hagi, mis on esitatud määruse nr 261/2004 alusel ja mis on suunatud lennuettevõtja vastu, ei saa lennuettevõtja põhimõtteliselt tugineda reisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingus sisalduvale kohtualluvuse kokkuleppele inkassofirma suhtes, kellele reisija on oma nõude loovutanud.

47

Ainult sel juhul, kui asja sisule kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt läheksid kõik esialgse lepingupoole õigused ja kohustused üle kolmandale isikule, saaks olla tema suhtes siduv selline kohtualluvuse kokkulepe, millele ta ei ole enda nõusolekut andnud (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus eeldab ka sellise kokkuleppe kehtivuse tingimuste kindlaksmääramist.

49

Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest „asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt“ tühine. Liidu seadusandja on seega kehtestanud reegli, mille kohaselt hinnatakse kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust selle riigi õigusnormide alusel, mille kohtud selles kokkuleppes kindlaks määrati.

50

Käesoleval juhul on nii, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsib kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, peab ta seda järelikult tegema, lähtudes selle riigi õigusaktidest, mille kohtud on selles kokkuleppes kindlaks määratud, st lähtudes Iiri õigusest.

51

Lisaks peab asja lahendav liikmesriigi kohus, nagu põhikohtuasjas, kohaldama selle riigi õigusnorme, mille kohtud on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud, tõlgendades neid õigusnorme kooskõlas liidu õiguse ja eelkõige direktiiviga 93/13 (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 79, ja 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 41).

52

Sellega seoses tuleb esimesena rõhutada, et mis puudutab direktiivi 93/13 suhet määruses nr 261/2004 kehtestatud lennureisijate õigustega, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et direktiivi 93/13 puhul on tegemist tarbijakaitse üldnormidega, mida tuleb kohaldada kõigis majandustegevuse valdkondades, sealhulgas lennunduse valdkonnas (vt selle kohta 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Air Berlin, C‑290/16, EU:C:2017:523, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Teisena olgu märgitud, et põhikohtuasjas käsitletavatega analoogsetel asjaoludel, mis on seotud nõuete loovutamisega inkassofirmale, on Euroopa Kohus seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiviga 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), otsustanud, et asjaolu, et nendes kohtuasjades on vastamisi üksnes ettevõtjad, ei ole takistuseks liidu tarbijaõiguse instrumendi kohaldamisel, kuna selle direktiivi kohaldamisala ei sõltu sellest, kes on kõnealuse kohtuasja pooled, vaid sellest, kes on lepingu pooled (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lexitor, C‑383/18, EU:C:2019:702, punkt 20).

54

See kohtupraktika tuleb üle kanda direktiivi 93/13 kohaldamisele.

55

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 1 ja artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi nimelt müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes sisalduvate tingimuste suhtes, mille üle ei ole eraldi läbi räägitud (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑419/18 ja C‑483/18, EU:C:2019:930, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. septembri 2020. aasta kohtuotsus A (sotsiaaleluaseme allüürimine), C‑738/19, EU:C:2020:687, punkt 34).

56

Käesoleval juhul sõlmiti veoleping, millele DelayFixi esitatud nõue tugineb, algul müüja või teenuse osutaja ehk lennuettevõtja ja reisija vahel ning miski ei viita sellele, et viimane oleks ostnud oma lennupileti muuks kui isiklikuks tarbeks.

57

Kolmandana tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 3 lõikele 1 loetakse lepingutingimus ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

58

Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et kohtualluvuse kokkuleppe osas, mis on lisatud tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingusse ja mille üle ei ole eraldi läbi räägitud ning mis määrab asja erandliku kohtualluvuse selliselt, et asja lahendamine allub kohtule, mille tööpiirkonnas on müüja või teenuste osutaja asukoht, tuleb pidada ebaõiglaseks direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui see kutsub vastuolus heausksuse tingimusega esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat (vt selle kohta 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 24; 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 40, ja 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 53).

59

Selline klausel kuulub nimelt direktiivi lisa punkti 1 alapunktis q nimetatud tingimuste kategooriasse, mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma tema õigusest pöörduda kohtusse või seda piirata (27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 22; 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 41, ja 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 54).

60

Selles kontekstis võetakse lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel arvesse lepingu esemeks oleva teenuse laadi ning lähtutakse kõikidest lepingu sõlmimisega seotud asjaoludest vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 1.

61

Seega peab liikmesriigi kohus, kes lahendab niisugust vaidlust nagu põhikohtuasjas, tegema vastavalt selle riigi õigusnormidele, mille kohtud on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud ja tõlgendades neid õigusnorme kooskõlas direktiivi 93/13 nõuetega, õiguslikke järeldusi sellise lepingutingimuse võimalikust ebaõiglusest, arvestades, et selle direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et liikmesriigi kohtud on kohustatud jätma ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata, et sellel ei oleks siduvat mõju.

62

Lõpuks tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 1 alapunktist b, et otselendude puhul tuleb nii lennuki väljumis‑ kui ka saabumiskohta samadel alustel pidada õhuveolepingust tulenevate teenuste osutamise peamisteks kohtadeks, mistõttu määrusel nr 261/2004 põhineva hüvitisnõude esitaja võib pöörduda sellesse kohtusse, mille tööpiirkonnas asub kas lennuki väljumis- või saabumiskoht, nagu need on lepingus kokku lepitud (vt selle kohta 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus Rehder, C‑204/08, EU:C:2009:439, punkt 47, ja 13. veebruari 2020. aasta kohtumäärus flightright, C‑606/19, EU:C:2020:101, punkt 26).

63

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et vaidlustada kohtu pädevust lahendada kahju hüvitamise hagi, mis on esitatud määruse nr 261/2004 alusel ja mis on suunatud lennuettevõtja vastu, ei või lennuettevõtja tugineda reisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingusse lisatud kohtualluvuse kokkuleppele inkassofirma vastu, kellele reisija on oma nõude loovutanud, välja arvatud juhul, kui vastavalt selle riigi õigusnormidele, mille kohtud on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud, on sellele inkassofirmale läinud üle kõik esialgse lepingupoole õigused ja kohustused, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Vajaduse korral tuleb sellist tingimust, mis on lisatud tarbija (lennureisija) ja müüja või teenuste osutaja (nimetatud lennuettevõtja) vahel sõlmitud lepingusse ilma, et selle üle oleks eraldi läbi räägitud, ning mis annab erandliku kohtualluvuse selle paiga kohtule, mille tööpiirkonnas asub selle lennuettevõtja asukoht, pidada ebaõiglaseks direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 25 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et vaidlustada kohtu pädevust lahendada kahju hüvitamise hagi, mis on esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, alusel ja mis on suunatud lennuettevõtja vastu, ei või lennuettevõtja tugineda reisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingusse lisatud kohtualluvuse kokkuleppele inkassofirma vastu, kellele reisija on oma nõude loovutanud, välja arvatud juhul, kui vastavalt selle riigi õigusnormidele, mille kohtud on kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud, on sellele inkassofirmale läinud üle kõik esialgse lepingupoole õigused ja kohustused, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Vajaduse korral tuleb sellist tingimust, mis on lisatud tarbija (lennureisija) ja müüja või teenuste osutaja (nimetatud lennuettevõtja) vahel sõlmitud lepingusse ilma, et selle üle oleks eraldi läbi räägitud, ning mis annab erandliku kohtualluvuse selle paiga kohtule, mille tööpiirkonnas asub selle lennuettevõtja asukoht, pidada ebaõiglaseks nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõike 1 tähenduses.