–

Minister for Justice and Equality, esindaja: M. Browne,

–

JR, esindajad: K. Kelly, BL, M. Forde, SC, ja solicitor T. Hughes,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, G. Hodge, A. Joyce ja J. Quaney,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin, R. Troosters ja S. Grünheid,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), ning selle artikli 4 punkti 1 ja punkti 7 alapunkti b tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Iirimaal JRi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise raames, et viimane kannaks Leedus vabadusekaotusliku karistuse, mille üks Norra kohus talle narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest mõistis. Leedu Vabariik tunnustas seda kohtuotsust vastavalt Norra Kuningriigi ja Leedu Vabariigi vahel 5. aprillil 2011 sõlmitud kahepoolsele lepingule kriminaalasjades tehtavate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta, millega mõistetakse vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede (edaspidi „5. aprilli 2011. aasta kahepoolne leping“).

3

Norra Kuningriik on 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) osalisriik.

4

Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel 18. mail 1999 sõlmitud lepingu viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises (EÜT 1999, L 176, lk 36; ELT eriväljaanne 11/32, lk 4) artiklist 2 tuleneb, et Islandi Vabariik ja Norra Kuningriik rakendavad ja kohaldavad Schengeni acquis’d ning selles lepingus viidatud liidu õigusakte.

5

Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitlev Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping (ELT 2006, L 292, lk 2), mis kiideti liidu nimel heaks nõukogu 27. novembri 2014. aasta otsuse 2014/835/EL Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitleva Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu sõlmimise kohta (ELT 2014, L 343, lk 1) artikliga 1, jõustus 1. novembril 2019.

6

Selle lepingu preambulis on muu hulgas sätestatud, et lepinguosalised väljendavad vastastikust usaldust nende kohtusüsteemide struktuuri ja toimimise suhtes ja lepinguosaliste võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine.

7

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5–8 on sõnastatud järgmiselt:

8

Raamotsuse artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“

9

Raamotsuse artikkel 2, mis käsitleb selle otsuse rakendusala, sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

[…]

[…]

4.   Muude süütegude puhul, mida ei ole nimetatud lõikes 2, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel süüteod selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.“

10

Raamotsuse artikkel 4 „Euroopa vahistamismääruse täitamata jätmise vabatahtlikud alused“ näeb ette:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

[…]

[…]

11

Raamotsuse 2002/584 artikkel 4a reguleerib vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruste täitmist juhul, kui asjaomane isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti.

12

Raamotsuse artikkel 5 võimaldab seada Euroopa vahistamismääruse täitmise sõltuvusse ühest selles artiklis nimetatud tingimusest.

13

Raamotsuse artikli 8 „Euroopa vahistamismääruse sisu ja vorm“ lõige 1 näeb ette:

„Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:

[…]

[…]“.

14

Raamotsuse artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

15

Raamotsuse 2002/584 artikkel 31 „Seosed muude juriidiliste dokumentidega“ sätestab:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2004 asendab käesolev raamotsus liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate konventsioonide järgmised sätted, piiramata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad jätkata käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal kehtivate kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete kohaldamist, kui need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad kaasa Euroopa vahistamismääruse alusel isikute üleandmise korra lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele.

[…]“.

16

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT 2008, L 327, lk 27), artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva raamotsuse eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.“

17

Nimetatud raamotsuse artikli 17 lõige 1 näeb ette:

„Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused.“

18

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet (ELT 2008, L 337, lk 102), põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Täitmisele mittepööratud karistuste, tingimisi karistuste, alternatiivsete mõjutusvahendite ja tingimisi vabastamist käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise ja nende üle järelevalve teostamise eesmärgiks on suurendada süüdimõistetud isiku ühiskonda taasintegreerumise võimalusi, võimaldades tal säilitada perekondlikke, keelelisi, kultuurilisi ja muid sidemeid, kuid samuti korduvkuritegevuse ärahoidmise eesmärgiga parandada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite täitmise järelevalvet, pöörates seega asjakohast tähelepanu kannatanute ja avalikkuse kaitsele.“

19

Raamotsuse artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„Raamotsusega püütakse hõlbustada süüdimõistetud isikute sotsiaalset taasintegreerumist, parandada kannatanute ja avalikkuse kaitset ning hõlbustada sobivate tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist õigusrikkujate puhul, kes ei ela süüdimõistva otsuse teinud riigis. Nende eesmärkide saavutamiseks sätestatakse käesolevas raamotsuses eeskirjad, mille kohaselt liikmesriik, mis ei ole isiku süüdi mõistnud liikmesriik, tunnustab kohtuotsuseid ja vajadusel vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevaid otsuseid ning teostab kohtuotsuse alusel määratud tingimuslike meetmete või sellises kohtuotsuses sisalduvate alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet ning võtab vastu kõik muud selle kohtuotsusega seotud otsused, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“

20

2003. aasta seaduse Euroopa vahistamismääruse kohta (European Arrest Warrant Act 2003) (põhikohtuasjadele kohaldatavas redaktsioonis), millega võeti Iiri õigusesse üle raamotsus 2002/584, artikkel 5 näeb ette:

„Käesoleva seaduse kohaldamisel vastab Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegu [Iiri] õiguse tähenduses süüteole siis, kui see tegu või tegevusetus oleks juhul, kui see oleks Euroopa vahistamismääruse tegemise kuupäeval toime pandud [Iirimaal], [Iiri] õiguse tähenduses süütegu.“

21

Selle seaduse artikli 10 punkt d sätestab:

„Kui teise riigi õigusasutus teeb Euroopa vahistamismääruse isiku suhtes,

[…]

22

Nimetatud 2003. aasta seaduse artikkel 44 sätestab:

„Isikut ei anta käesoleva seaduse alusel üle siis, kui tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegu pandi toime või väidetavalt pandi toime mujal kui vahistamismääruse teinud riigis ning see tegu või tegevusetus ei ole seetõttu, et see on toime pandud mujal kui [Iirimaal], [Iiri] õiguse tähenduses süütegu.“

23

1977. aasta seaduse narkootiliste ainete ebaseadusliku kasutamise kohta (Misuse of Drugs Act, 1977) (muudetud redaktsioonis) artikli 15 lõige 1 sätestab:

„Isik, kes omab narkootilist ainet seaduslikult või mitte, et seda müüa või muul, käesoleva seaduse artikli 5 sätetega vastuoleval moel teistele levitada, paneb toime süüteo.“

24

JR on Leedu kodanik. 2014. aasta jaanuaris peeti ta Norras kinni suure koguse narkootiliste ainetega, mille ta oli lubanud Leedust teatava rahasumma eest kohale toimetada. Heggen og Frøland tingrett (Heggeni ja Frølandi esimese astme kohus, Norra) mõistis talle 28. novembril 2014„eriti suure koguse narkootiliste ainete ebaseadusliku vedamise“ eest, mis on Norra karistusseadustiku kohaselt karistatav tegu, nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. See kohtuotsus on jõustunud.

25

Jurbarko rajono apylinkės teismas (Jurbarkase rajooni esimese astme kohus, Leedu) tunnustas vastavalt 5. aprillil 2011 sõlmitud kahepoolsele lepingule Norra kohtu 28. novembri 2014. aasta otsust 18. juunil 2015, et pöörata karistus Leedus täitmisele.

26

Norra ametiasutused andsid JRi 7. aprillil 2016 Leedu ametiasutustele üle.

27

2016. aasta novembris vabastasid pädevad asutused JRi tingimisi, allutades ta range järelevalve meetmetele. Kuna JR rikkus talle kehtestatud tingimusi, tegi Marijampolės apylinkės teismo Jurbarko rūmai (Marijampolė esimese astme kohtu Jurbarkase koda, Leedu) 5. veebruaril 2018 otsuse, et tal tuleb ära kanda karistuse kandmata jäänud osa ehk üks aasta, seitse kuud ja 24 päeva vangistust.

28

JR põgenes ja suundus Iirimaale. Leedu ametiasutused tegid 24. mail 2018 tema üleandmise taotlemiseks Euroopa vahistamismääruse.

29

2019. aasta jaanuaris peeti JR Iirimaal kinni ja talle mõisteti vangistus selles liikmesriigis toime pandud süütegude eest, mis on seotud narkootiliste ainete omamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu, milleks on High Court (kõrge kohus, Iirimaa), sõnul pidi selle karistuse täideviimine algama 21. oktoobril 2019.

30

Samal ajal alustati Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustas JR enda üleandmise Leedu ametiasutustele põhjendusel, et esiteks võis ainult Norra Kuningriik taotleda tema väljaandmist ja teiseks pidi Iirimaa keelduma vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et kõnealune süütegu oli eksterritoriaalne, see tähendab, et see oli toime pandud muus riigis kui vahistamismääruse teinud riik, milleks käesoleval juhul on Leedu.

31

High Court (kõrge kohus) leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada raamotsust 2002/584. Kuigi asjaomane karistus mõisteti kolmandas riigis, on see siiski ühes liikmesriigis tunnustatud ja täitmisele pööratud. Raamotsuse artikkel 1 lubab seega viimati nimetatud riigil teha ülejäänud karistuse täideviimiseks Euroopa vahistamismääruse.

32

See kohus leiab siiski, et täitmata jätmise aluse puhul, millele JR tugineb, peab ta analüüsima raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 1 ja punkti 7 alapunktis b ette nähtud tingimusi.

33

Esiteks on selle artikli punktis 1 ette nähtud, et kui vahistamismääruse teinud riik ei ole täpsustanud, et kõnealune süütegu kuulub raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 kohaldamisalasse, on vaja tõendada kahepoolset karistatavust. Sellega seoses tuleb kontrollida, kas isik, kes veab sellist kogust narkootilisi aineid nagu JR, paneb Iiri õigust arvestades toime süüteo. Teiseks tuleb raamotsuse artikli 4 punkti 7 alapunkti b kohaselt kõigepealt kontrollida, kas kõnealune süütegu, mis pandi toime kolmandas riigis, tuleb kvalifitseerida „eksterritoriaalseks“, ja kui see on nii, siis kas Iiri õigus lubab selliste väljaspool tema territooriumi toime pandud kuritegude menetlemist.

34

Mis puudutab konkreetsemalt eksterritoriaalsust, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas on tähtis, et JR tegi Euroopa vahistamismääruse teinud riigis süütegu ettevalmistavaid toiminguid. Kui raamotsuse 2002/584 kohaldamisel tuleb neid toiminguid arvesse võtta, ei ole süütegu eksterritoriaalne ja seega ei ole raamotsuse artikli 4 punkti 7 alapunktis b ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlik alus kohaldatav.

35

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (kõrge kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev kohtuasi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 jj alusel kiirmenetluses. Euroopa Kohus otsustas 10. juulil 2019 ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta see taotlus rahuldamata.

37

Teise võimalusena taotles eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetluse kohaldamist. See taotlus jäeti Euroopa Kohtu presidendi 12. augusti 2019. aasta otsusega rahuldamata.

38

Seda otsust põhjendati tõdemusega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluste põhjendus ei võimaldanud Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas kohtuasja lahendamiseks oli vaja kiirendatud käsitlemist; see asjaolu tehti eelotsusetaotluse esitanud kohtule teatavaks.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus oli oma kiirmenetluse kohaldamise taotluse ja teise võimalusena kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse põhjendamisel piirdunud märkimisega, „et käesolevas eelotsusetaotluses esitatud küsimustele antavad vastused on „vastustaja õigusliku olukorra hindamisel määrava tähtsusega“ ja muu hulgas mõjutavad seda, kas vastustaja antakse Leedule üle või vabastatakse vahi alt siis, kui talle tema koduriigis mõistetud vabadusekaotuslik karistus lõpeb, s.o eeldatavasti 21. oktoobril 2019“.

40

See kohus ei ole siiski täpsustanud põhjuseid, miks ta leiab, et Euroopa Kohtu vastused võivad olla määravad JRi võimalikuks vabastamiseks ja millistel asjaoludel võib see vabastamine toimuda. Lisaks ei nähtu eelotsusetaotlusest, kas kõnealuse Euroopa vahistamismääruse alusel viibib JR vahi all või pidi ta tegelikult jääma vahi alla pärast 21. oktoobrit 2019 või kas näiteks võidakse või võidi kavandada vähem piiravaid meetmeid.

41

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismääruse võib teha vahistamismäärust tegeva liikmesriigi kohtuotsuse alusel, millega pööratakse kolmanda riigi kohtu mõistetud karistus selles liikmesriigis täitmisele, kui vahistamismäärust tegeva liikmesriigi kohtu otsusega on asjaomast kohtuotsust nende riikide vahel sõlmitud kahepoolse lepingu alusel tunnustatud.

42

Kõigepealt tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punkti c kohaselt sisaldab Euroopa vahistamismäärus tõendeid täidetava kohtuotsuse, vahistamismääruse või mis tahes muu sama mõjuga täidetava kohtuotsuse kohta, mis kuulub artiklite 1 ja 2 kohaldamisalasse.

43

Sellest sõnastusest nähtub, et Euroopa vahistamismäärus peab põhinema riigisisesel kohtuotsusel, mis tähendab, et tegemist on Euroopa vahistamismääruse tegemise otsusest eraldi otsusega (vt selle kohta 1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:385, punktid 44 ja 49). Niisuguse otsuse peab olenemata sellest, kas tegemist on kohtuotsusega või muu kohtulahendiga, tingimata olema teinud liikmesriigi kohus või muu õigusasutus (vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Özçelik, C‑453/16 PPU, EU:C:2016:860, punktid 32 ja 33).

44

Nimelt, nagu Euroopa Kohus on otsustanud, on raamotsus kohaldatav ainult liikmesriikide, mitte kolmandate riikide suhtes (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ruska Federacija, C‑897/19 PPU, EU:C:2020:262, punkt 42).

45

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Norra kohus mõistis 28. novembril 2014 Leedu kodanikule JRile nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse ning Leedu kohus tunnustas seda ja pööras selle 18. juunil 2015 tehtud otsusega 5. aprilli 2011. aasta kahepoolse lepingu alusel Leedus täitmisele. 2016. aasta novembris vabastasid pädevad asutused JRi tingimisi. Kuna JR selle vabastamise tingimusi ei täitnud, pöörati vabadusekaotusliku karistuse kandmata jäänud osa 5. veebruari 2018. aasta otsusega siiski täitmisele. Nimetatud otsuse alusel tehtigi kõnealune Euroopa vahistamismäärus.

46

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 43 ja 44 märgitud, ei saa kolmanda riigi kohtu otsus iseenesest olla Euroopa vahistamismääruse aluseks.

47

Vahistamismääruse teinud riigi õigusakt, millega sellist kohtuotsust tunnustatakse ja millega see täitmisele pööratakse, ning hilisemad otsused, mille teevad selle riigi õigusasutused tunnustatud kohtuotsuse täitmiseks (edaspidi „tunnustamise ja täitmise aktid“), võivad siiski vastata raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 1, artikli 2 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 punkti c nõuetele.

48

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et tunnustamise ja täitmise aktid kujutavad endast kohtuotsuseid nende sätete tähenduses, kui liikmesriigi õigusasutused on need vastu võtnud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks (vt analoogia alusel 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus MM, C‑414/20 PPU, EU:C:2021:4, punktid 53 ja 57).

49

Teiseks, kuivõrd need aktid võimaldavad kohtuotsuse täitmist sellessamas liikmesriigis, tuleb need olenevalt juhtumist kvalifitseerida „täidetavaks kohtuotsuseks“ või „muuks täidetavaks kohtuotsuseks“.

50

Kolmandaks ja viimaseks tuleneb nendesamade aktide eesmärgist ja esemest, milleks on karistuse täideviimine, et need kuuluvad raamotsuse 2002/584 artiklite 1 ja 2 kohaldamisalasse, tingimusel et kõnealuse karistusena on ette nähtud vähemalt nelja kuu pikkune vabadusekaotuslik karistus.

51

Nimelt tuleb märkida, nagu nähtub kohtujuristi ettepaneku punktist 44, et raamotsuse 2002/584 artiklite 1 ja 2 kohaldamisala määratletakse Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva kohtuotsuse eesmärgi ja eseme alusel. Selle kohta nähtub raamotsuse artikli 1 lõikest 1, et selline vahistamismäärus tehakse tagaotsitava üleandmiseks kriminaalmenetluse läbiviimiseks või vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks. Lisaks on raamotsuse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks saab Euroopa vahistamismääruse teha tingimusel, et selle karistuse pikkus on vähemalt neli kuud.

52

Seevastu ei nõua need sätted, et täitmisele kuuluv karistus põhineks vahistamismääruse teinud liikmesriigi või mõne teise liikmesriigi kohtute tehtud otsusel. Need ei sisalda seega ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et raamotsus 2002/584 ei oleks kohaldatav juhul, kui vabadusekaotuslik karistus on mõistetud kolmanda riigi kohtu otsusega, mida on tunnustatud vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtu otsusega. Järelikult ei ole raamotsuse 2002/584 artiklitega 1 ja 2 vastuolus Euroopa vahistamismääruse tegemine tunnustamise ja täitmise aktide alusel vähemalt nelja kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks.

53

Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu teisese õiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel tagada põhiõigused, mille lahutamatu osa on ka kaitseõiguste tagamine, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtumenetlusele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 47 ja 48 (10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Tupikas, C‑270/17 PPU, EU:C:2017:628, punkt 60).

54

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 märkis, tuleb raamotsust 2002/584 tõlgendada nii, et see tagaks kooskõla nõuetega tagada asjaomaste isikute põhiõigused, pärssimata sealjuures liikmesriikide õigusalase koostöö süsteemi tõhusust, mille üks põhielement on Euroopa vahistamismäärus, nagu liidu seadusandja on selle ette näinud (10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Tupikas, C‑270/17 PPU, EU:C:2017:628, punkt 63).

55

Järelikult, kui liikmesriigi õigusasutused teevad Euroopa vahistamismääruse, et tagada selles liikmesriigis sellise vabadusekaotusliku karistuse täideviimine, mille on mõistnud kolmanda riigi kohus, kelle otsust on selles liikmesriigis tunnustatud, on nad kohustatud tagama Euroopa vahistamismääruse süsteemile omaste nõuete täitmise menetluse ja põhiõiguste valdkonnas.

56

See süsteem pakub seega tagaotsitavale kahetasandilist kaitset, sest kohtulikule kaitsele, mis on ette nähtud esimesel tasandil, kui tehakse riigisisene otsus, lisandub kaitse, mis tuleb tagada teisel tasandil, kui tehakse Euroopa vahistamismäärus, mis võib toimuda kohe pärast kõnealuse riigisisese kohtuotsuse tegemist (vt selle kohta 1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:385, punkt 56).

57

See kaitse eeldab, et otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, tehakse vähemalt ühel kahest kaitsetasemest (12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (Brüsseli prokurör), C‑627/19 PPU, EU:C:2019:1079, punkt 30).

58

Nende nõuete täitmiseks peab liikmesriigi õigus juhul, kui selle liikmesriigi õigusasutus tunnustab kohtuotsust, millega kolmanda riigi kohus on mõistnud vabadusekaotusliku karistuse, ning ta otsustab teha pärast seda tunnustamist Euroopa vahistamismääruse, vähemalt ühel kahest kaitsetasemest ette nägema kohtuliku kontrolli, mis võimaldab kontrollida, kas menetluses, mille tulemusel on tehtud kolmandas riigis kohtuotsus, mida seejärel on vahistamismäärust tegevas riigis tunnustatud, on järgitud süüdimõistetud isiku põhiõigusi ning eelkõige harta artiklitest 47 ja 48 tulenevaid kohustusi.

59

Kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel on kahtlus, kas eelmises punktis loetletud kohustused on täidetud, peab ta vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõikele 2 pöörduma vahistamismääruse teinud liikmesriigi poole, et viimane esitaks talle vajalikud täpsustused, mis võimaldavad tal üleandmise üle otsustada.

60

Lisaks tuleb märkida, et põhikohtuasi puudutab Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud sellise kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise aktide alusel, mille on teinud Norra Kuningriigi – kolmas riik, kellel on liiduga eesõiguslikud suhted, mis ületavad majandus- ja kaubanduskoostöö raamistikku, kuna ta on Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaline, osaleb Euroopa ühises varjupaigasüsteemis, rakendab ja kohaldab Schengeni acquis’d ning on liiduga sõlminud Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitleva lepingu, mis jõustus 1. novembril 2019 – kohus. Nimetatud lepingus väljendasid selle osalised vastastikust usaldust üksteise kohtusüsteemi struktuuri ja toimimise suhtes ja üksteise võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine.

61

Eeltoodust lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismääruse võib teha vahistamismäärust tegeva liikmesriigi kohtuotsuse alusel, millega pööratakse kolmanda riigi kohtu mõistetud karistus selles liikmesriigis täitmisele, kui vahistamismäärust tegeva liikmesriigi kohtu otsusega on asjaomast kohtuotsust nende riikide vahel sõlmitud kahepoolse lepingu alusel tunnustatud. Euroopa vahistamismääruse tegemine sõltub siiski tingimusest, et esiteks on tagaotsitavale mõistetud vähemalt nelja kuu pikkune vabadusekaotuslik karistus ja teiseks, et menetluses, mille tulemusel tehti kolmandas riigis kohtuotsus, mida seejärel on vahistamismäärust tegevas liikmesriigis tunnustatud, on järgitud põhiõigusi ning eelkõige harta artiklitest 47 ja 48 tulenevaid kohustusi.

62

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismääruse puhul, mis on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuotsuse alusel, millega võimaldatakse pöörata selles liikmesriigis täitmisele kolmanda riigi kohtu mõistetud karistus, tuleb juhul, kui kõnealune süütegu on toime pandud viimati nimetatud riigi territooriumil, küsimus sellest, kas see süütegu on toime pandud „väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi“, lahendada, arvestades asjaolu, et ettevalmistavad toimingud tehti vahistamismääruse teinud liikmesriigis.

63

Kõigepealt tuleb täpsustada, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 1 ette nähtud täitmata jätmise vabatahtlik alus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti viitab, ei ole põhikohtuasja asjaoludel kohaldatav. Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktilisi asjaolusid, kuulub põhikohtuasjas kõne all olev süütegu raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 2 viiendas taandes nimetatud süütegude kategooriasse, st narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine. Lisaks ilmneb, et JRi toimepandud teod on Leedus ja Norras karistatavad vabadusekaotusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat. Järelikult peab tagaotsitava üleandmine selle sätte kohaselt toimuma ilma, et kontrollitaks teo kahepoolset karistatavust.

64

Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et Iirimaa on vastu võtnud raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b riigisisesesse õigusesse ülevõtva sätte, st 2003. aasta seaduse Euroopa vahistamismääruse kohta artikli 44. Selles artiklis 44 on sisuliselt sätestatud, et üleandmisest keeldutakse, kui esiteks on tegu, mis kujutab endast Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegu, toime pandud mujal kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis ja teiseks ei kujuta see tegu endast Iiri õiguse rikkumist, kui see on toime pandud mujal kui Iirimaal.

65

Sellega seoses tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkt b lubab Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust: nimelt esiteks on Euroopa vahistamismääruse tegemise aluseks olev süütegu toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ja teiseks ei luba vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus sellise süüteo suhtes kriminaalmenetlust läbi viia, kui see on toime pandud väljaspool selle liikmesriigi territooriumi.

66

Mis puudutab esimest tingimust, mis ainsana on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste ese, siis tuleb märkida, et mõiste „väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi toime pandud süütegu“ ei viita ei vahistamismääruse teinud liikmesriigi ega vahistamismäärust täitva riigi õigusele. Järelikult ei saa seda jätta iga liikmesriigi õigusasutuste pädevusse vastavalt nende riikide õigusele. Nimelt tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kuna raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkt b ei sisalda selle mõiste osas viidet liikmesriikide õigusele, tuleb mõistet tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt 16. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mantello, C‑261/09, EU:C:2010:683, punkt 38).

67

Sellega seoses tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjasse puutuvate õigusnormide eesmärki (vt selle kohta 24. mai 2016. aasta kohtuotsus Dworzecki, C‑108/16 PPU, EU:C:2016:346, punkt 28).

68

Mis puudutab esiteks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunktis b ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse eesmärki, siis on selle sätte eesmärk tagada, et vahistamismäärust täitva riigi õigusasutus ei oleks kohustatud täitma Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud sellise süüteo eest mõistetud karistuse täideviimiseks, millega seoses on kriminaalmenetlus läbi viidud laiema rahvusvahelise kriminaaljurisdiktsiooni alusel kui see, mida tunnustab selle riigi õigus.

69

Tuleb tõdeda, et seda eesmärki ei kahjustata, kui vahistamismäärust tegeva liikmesriigi õigusasutus teeb – nagu põhikohtuasjas – Euroopa vahistamismääruse, mis põhineb selle liikmesriigi kohtu otsusel, millega tunnustatakse ja pööratakse täitmisele teise riigi kohtu tehtud kohtuotsus, kui viimati nimetatud riik on oma territoriaalse kriminaaljurisdiktsiooni alusel mõistnud tagaotsitavale vabadusekaotusliku karistuse.

70

Mis teiseks puudutab raamotsuse 2002/584 eesmärki, siis tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub eelkõige nimetatud raamotsuse artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5 ja 7, on raamotsuse eesmärk asendada 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioonil põhinev mitmepoolne väljaandmissüsteem vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajaneva õigusasutuste vahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks või kahtlustatavate suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks (1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:385, punkt 31).

71

Raamotsuse eesmärk, mis põhineb suurel usaldusel liikmesriikide vahel, on seega süüdimõistetute või süütegudes kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks (1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bob-Dogi, C‑241/15, EU:C:2016:385, punkt 32).

72

Nagu nähtub ELL artikli 3 lõikest 2, on sellel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal tagatud isikute vaba liikumine koos välispiiri kontrolli ning kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohaste meetmetega. Selles kontekstis püütakse raamotsusega 2002/584 eelkõige vältida süüteo toime pannud isikute karistamatuse ohtu (vt selle kohta 29. juuni 2017. aasta kohtuotsusPopławski, C‑579/15, EU:C:2017:503, punkt 23, ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft (kinnipidamistingimused Ungaris), C‑220/18 PPU, EU:C:2018:589, punkt 86).

73

Nende eesmärkide saavutamine oleks ohus, kui vahistamismäärust täitev riik võiks keelduda tagaotsitava üleandmisest juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtud on tunnustanud ja nõustunud täitma teise riigi kohtu otsust, millega isikule on mõistetud vabadusekaotuslik karistus süüteo eest, mis on toime pandud viimati nimetatud riigi territooriumil. Niisugune keeldumine mitte ainult ei aeglusta karistuse täideviimist, vaid võib ka viia selleni, et tagaotsitav jääb karistamata.

74

Lisaks võib raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tõlgendus, mis võimaldaks keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud olukorras, kahjustada selliste õigusalase koostöö instrumentide toimimist, mille eesmärk on hõlbustada süüdimõistetud isikute taasühiskonnastamist, näiteks raamotsus 2008/909.

75

Viimati nimetatud raamotsuse artikli 3 lõike 1 kohaselt on selle raamotsuse eesmärk kehtestada eeskirjad, et hõlbustada süüdimõistetud isiku taasühiskonnastamist, võimaldada liikmesriigil tunnustada kohtuotsust ja viia teise liikmesriigi kohtu mõistetud karistus täide. Eelkõige nähtub raamotsuse artikli 17 lõikest 1, et karistuse täideviimine hõlmab selliste otsuste tegemist, mis näevad ette süüdimõistetu tingimisi vabastamise.

76

Seega, kui pidada õigeks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tõlgendust, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktides 73 ja 74, võiks süüdimõistetu tingimisi vabastamine võimaldada tal vabaneda karistuse kandmata jäänud osa täideviimisest riigis, kes on kohtuotsust tunnustanud ja karistuse täitmisele pööranud, kui ta suundub teise liikmesriiki, kes on oma riigisisesesse õigusesse üle võtnud selles sättes ette nähtud täitmata jätmise vabatahtliku aluse. Sellest tulenev karistamatuse oht võib pärssida liikmesriikide soovi taotleda kohtuotsuste tunnustamist ning samal ajal mõjutada täidesaatva riigi pädevaid asutusi piirama tingimusliku vabastamise instrumentide kasutamist.

77

Samad kaalutlused kehtivad mutatis mutandis raamotsusele 2008/947, milles on kindlaks määratud eeskirjad, mille kohaselt tunnustab muu liikmesriik kui see, kus isik on süüdi mõistetud, kohtuotsust ning vajaduse korral vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevaid otsuseid ja teeb selles kohtuotsuses ette nähtud tingimuslike meetmete või alternatiivsete mõjutusvahendite üle järelevalvet, kuna vastavalt selle raamotsuse artikli 1 lõikele 1 koostoimes raamotsuse põhjendusega 8 püütakse selle raamotsusega ära hoida korduvat kuritegevust ja hõlbustada süüdimõistetud isikute taasühiskonnastamist.

78

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et küsimus sellest, kas süütegu – mille asjas on kolmandas riigis tehtud süüdimõistev kohtuotsus, mida on tunnustanud Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtud, et pöörata mõistetud karistus täitmisele – on toime pandud „väljaspool vahistamismääruse teinud riigi territooriumi“, tuleb lahendada, võttes arvesse selle kolmanda riigi, käesoleval juhul Norra Kuningriigi kriminaaljurisdiktsiooni, mitte aga vahistamismääruse teinud liikmesriigi kriminaaljurisdiktsiooni.

79

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi selle kohta, et arvesse tuleks võtta ettevalmistavaid toiminguid vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumil, siis piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktist 78 tuleneb, et sellel asjaolul ei ole tähtsust, kuna see liikmesriik ei ole süütegu ise menetlenud, vaid on tunnustanud teise riigi kohtu otsust, mille viimati nimetatud riik on teinud oma territoriaalse kriminaaljurisdiktsiooni alusel.

80

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et Euroopa vahistamismääruse puhul, mis on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuotsuse alusel, millega võimaldatakse pöörata selles liikmesriigis täitmisele kolmanda riigi kohtu mõistetud karistus, tuleb juhul, kui kõnealune süütegu on toime pandud viimati nimetatud riigi territooriumil, küsimus sellest, kas see süütegu on toime pandud „väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi“, lahendada, võttes arvesse selle kolmanda riigi, käesoleval juhul Norra Kuningriigi kriminaaljurisdiktsiooni, mitte aga vahistamismääruse teinud liikmesriigi kriminaaljurisdiktsiooni.

81

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: