–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, C. Schillemans ja J. Langer,

–

Taani valitsus, esindaja: J. Nymann-Lindegren, keda abistas advokat P. Biering,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: D. Klebs ja J. Möller,

–

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk, H. Eklinder, C. Meyer-Seitz ja H. Shev,

–

Euroopa Parlament, esindajad: G. Mendola ja R. van de Westelaken,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: D. Kornilaki, S. Boelaert ja F. Naert,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek ja A. Sauka,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas kehtib esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandus ELT 2016, L 130, lk 13) artikli 99 lõige 1 ning teiseks komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega (ELT 2014, L 227, lk 69; parandus ELT 2019, L 189, lk 80), artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkt a.

2

Taotlus on esitatud De Ruiter vofi ja minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteiti (põllumajandus-, loodus- ja toidukvaliteediminister, Madalmaad) (edaspidi „minister“) vahelises kohtuvaidluses 2016. aasta eest otsetoetuste vähendamise üle ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames saadud toetuste nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu, mis tuvastati samal aastal, kuid puudutab eelkõige 2015. aasta jooksul toime pandud rikkumisi.

3

Määruse nr 1306/2013 põhjenduses 53 on kirjas:

„Nõukogu [29. septembri 2003. aasta] määrusega (EÜ) nr 1782/2003 [millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269; parandus ELT eriväljaanne 03/40, lk 269)], mis asendati [nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta] määrusega (EÜ) nr 73/2009 [millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16; parandus ELT 2010, L 43, lk 7)], kehtestati põhimõte, mille kohaselt tuleks teatavate ÜPP toetuste täielik maksmine toetusesaajatele siduda maakasutuse, põllumajandustootmise ja põllumajandusliku tegevusega seotud eeskirjade järgimisega. Kõnealust põhimõtet kajastati seejärel nõukogu [20. septembri 2005. aasta] määruses (EÜ) nr 1698/2005 [Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta] ([ELT 2005, L 277, lk 1; parandus ELT 2012, L 206, lk 23]) ja nõukogu [22. oktoobri 2007. aasta] määruses (EÜ) nr 1234/2007 [millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)] ([ELT 2007, L 299, lk 1]).

Sellest tuleneva nõuetele vastavuse süsteemi kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistused ÜPP raames saadud toetuse täieliku või osalise vähendamise või toetuse saajate hulgast väljaarvamise kujul.“

4

Määruse põhjenduses 57 on märgitud:

„Nõuetele vastavuse süsteem toob nii toetusesaajatele kui ka riigiasutustele kaasa teatavaid halduspiiranguid, kuna tuleb tagada arvestuse pidamine, kontrollide läbiviimine ja vajaduse korral karistuste kohaldamine. Kõnealused karistused peaksid olema proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad. Kõnealused karistused ei tohiks piirata liidu või liikmesriigi õiguse alusel kehtestatud muid karistusi. Järjepidevuse huvides on asjakohane koondada liidu asjakohased sätted ühte õigusakti. […]“.

5

Määruse artikli 91 „Üldpõhimõte“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui artiklis 92 osutatud toetusesaaja ei vasta artiklis 93 sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele, määratakse talle halduskaristus.“

6

Sama määruse artikli 92 „Asjaomased toetusesaajad“ esimeses lõigus on nähtud ette:

„Artiklit 91 kohaldatakse toetusesaajate suhtes, kes saavad otsetoetuseid […]“.

7

Määruse nr 1306/2013 artikkel 97 „Halduskaristuse kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Artiklis 91 sätestatud halduskaristust kohaldatakse, kui nõuetele vastavuse eeskirju ei ole mis tahes ajal teatava kalendriaasta („asjaomane kalendriaasta“) kestel järgitud ja asjaomane mittevastavus on vahetult omistatav asjaomasel kalendriaastal toetuse- või maksetaotluse esitanud toetusesaajale.

[…]

2.   Juhtudel kui asjaomasel kalendriaastal või asjaomastel aastatel on maa üle antud, kohaldatakse lõiget 1 ka juhul, kui kõnealune mittevastavus on sellise tegevuse või tegevusetuse tagajärg, mis on vahetult omistatav isikule, kellele põllumajandusmaa üle anti või kes selle üle andis. Erandina esimesest lausest, kui isik, kellele tegevus või tegevusetus on vahetult omistatav, on asjaomasel kalendriaastal või asjaomastel aastatel esitanud toetuse- või maksetaotluse, kohaldatakse halduskaristust artiklis 92 osutatud ning kõnealusele isikule tehtud või tehtavate maksete kogusummade alusel.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „üleandmine“ mis tahes liiki tehingut, mille tulemusel põllumajandusmaa lakkab olemast üleandja kasutuses.

3.   Olenemata lõikest 1 ning võttes arvesse artikli 101 kohaselt vastu võetavaid eeskirju, võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada halduskaristust toetusesaaja ja kalendriaasta kohta, kui karistuse summa on kuni 100 eurot.

Kui liikmesriik otsustab kasutada esimeses lõigus sätestatud võimalust, võtab pädev asutus järgneval aastal toetusesaajate valimi puhul vajalikud meetmed, et kontrollida, kas toetusesaaja on asjaomase mittevastavuse kõrvaldanud. Toetusesaajat teavitatakse avastatud mittevastavusest ja parandusmeetmete võtmise kohustusest.

[…]“.

8

Selle määruse artiklis 99 „Halduskaristuse arvutamine“ on sätestatud:

„1.   Artiklis 91 sätestatud halduskaristust kohaldatakse, vähendades artiklis 92 loetletud ning asjaomasele toetusesaajale seoses toetusetaotlusega, mis ta on esitanud või esitab täitmata jätmise tuvastamise kalendriaasta jooksul tehtud või tehtavate maksete kogusummat või jättes ta sellest ilma.

[…]“.

9

Rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 „Üldpõhimõtted“ lõike 4 esimese lõigu punktis a on sätestatud:

„Halduskaristust kohaldatakse määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 92 osutatud maksete kogusummale, mis on toetusesaajale eraldatud või kuulub eraldamisele:

10

Pärast 3. märtsil 2016 Nederlandse Voedsel- en Warenautoriteiti (Madalmaade toidu- ja tarbijakaitseamet) läbi viidud kontrolli teatas minister 12. jaanuaril 2017 põhikohtuasja kaebajale oma kavatsusest vähendada talle 2016. aastal makstavaid otsetoetusi 5% võrra nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu: tervishoiu valdkonnas toime pandud kahe rikkumise eest, mis leidsid aset 2015. aasta jooksul ja loomade heaolu valdkonnas toime pandud ühe rikkumise eest, mis leidis aset 2016. aasta jooksul.

11

Põhikohtuasja kaebaja kaebust lahendav College van Beroep voor het Bedrijfsleven (apellatsiooniastme halduskohus majandusküsimustes, Madalmaad) märgib, et aasta, mil pandi toime kaks esimest rikkumist, st aasta 2015, ei ole sama aasta, mille jooksul pandi toime kolmas rikkumine, ega aasta, mil need kaks esimest juhtumit tuvastati, see tähendab 2016.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõikele 1 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punktile a, mille tekst on nii hollandi kui ka inglise ja prantsuse keeles selle kohtu arvates selge, kohaldas minister vähendamist nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu selle aasta eest, mil rikkumised tuvastati.

13

See kohus kahtleb nende kahe sätte kehtivuses, arvestades 25. juuli 2018. aasta kohtuotsust Teglgaard ja Fløjstrupgård (C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 34–59), mis käsitleb käesoleval juhul kohaldatavatele määrustele eelnenud õigusakte, märkides samas, et nende määruste keeleversioonid erinevad nende varasemate õigusaktide omadest.

14

Seda kohtuotsust lugedes tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, ega liidu seadusandja ei teinud võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus olevat valikut, kui ta võttis määruses nr 1306/2013 ja rakendusmääruses nr 809/2014 otsetoetuste vähendamise arvutamisel aluseks rikkumise tuvastamise aasta.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et Euroopa Kohus on nimetatud kohtuotsuses esiteks otsustanud, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tuvastamise aasta arvessevõtmine otsetoetuste vähendamise arvutamisel tooks kaasa ohu, et maksete summa, millele vähendamist kohaldatakse, on suurem kui see, mida maksti nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise aastal, või vastupidi, et vähendamine on väiksem rikkumise toimepanemise aasta ja selle rikkumise tuvastamise aasta vahelisel ajal otsetoetuste summade vähendamise korral, ja teiseks, et see arvessevõtmine ei saa tagada seost niisuguse vähendamise või tühistamise esile kutsunud põllumajandustootja käitumise ja karistuse vahel, ning kolmandaks, et selle arvessevõtmise tagajärjel muutuvad asjaomase põllumajandustootja jaoks raskesti prognoositavaks rahalised tagajärjed, mida ta peab kandma.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seega vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, et teha kindlaks, kas määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõige 1 ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkt a on kehtivad.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seega tekkinud küsimus, kas liidu õigus annab alust määrata 2016. aasta eest otsetoetuste vähendamise nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu 2015. aastal. Ta märgib, et sellise aluse puudumine kahjustaks määruse nr 1306/2013 eesmärki järgida nõuetele vastavuse eeskirju, mis on sätestatud selle määruse põhjendustes 53 ja 54.

18

Neil tingimustel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven (apellatsiooniastme halduskohus majandusküsimustes) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1306/2013] artikli 99 lõige 1 ning [rakendusmääruse nr 809/2014] artikli 73 lõike 4 [esimese lõigu] punkt a on kehtivad ja seda osas, milles selle aasta kindlaksmääramisel, mille alusel nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu maksete vähendamist arvutatakse, on rikkumise tuvastamise aasta otsustava tähtsusega, kui nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise aasta ei lange kokku selle rikkumise tuvastamise aastaga?“

19

Koroonaviiruse pandeemiaga seotud ohtude tõttu tühistati 11. märtsiks 2020 kavandatud kohtuistung.

20

Seetõttu muudeti küsimused, millele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutel paluti kohtuistungil vastata, 24. aprilli 2020. aasta otsusega kirjalikeks küsimusteks.

21

Taani, Saksamaa, Madalmaade ja Rootsi valitsus ning Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon vastasid Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele.

22

Kõigepealt tuleb meeles pidada, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel lahendada tema menetluses olev vaidlus, ning seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused ümber sõnastada või uurida, kas liidu õigusnormi kehtivuse küsimus põhineb asjaomase teksti õigel tõlgendusel (17. juuli 1997. aasta kohtuotsus Krüger, C‑334/95, EU:C:1997:378, punktid 22 ja 23).

23

Lisaks võib Euroopa Kohtul olla niisuguse tarviliku vastuse andmiseks vaja arvesse võtta selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (14. mai 2020. aasta kohtuotsus T‑Systems Magyarország, C‑263/19, EU:C:2020:373, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Selles osas ei saa määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõike 1 esimest lõiku, mille kehtivuse kohta Euroopa Kohtult küsitakse, võtta arvesse väljaspool selle konteksti ja eelkõige selle määruse artikli 97 lõike 1 esimest lõiku, milles on sätestatud, et nimetatud määruse artiklis 91 sätestatud halduskaristust kohaldatakse, kui nõuetele vastavuse eeskirju ei ole mis tahes ajal teatava kalendriaasta – nn „asjaomase kalendriaasta“ – kestel järgitud ja asjaomane mittevastavus on vahetult omistatav asjaomasel kalendriaastal toetuse- või maksetaotluse esitanud toetusesaajale.

25

Määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et artiklis 91 sätestatud halduskaristust kohaldatakse, vähendades artiklis 92 loetletud ning asjaomasele toetusesaajale seoses toetusetaotlusega, mis ta on esitanud või esitab täitmata jätmise tuvastamise kalendriaasta jooksul, tehtud või tehtavate maksete kogusummat või jättes ta sellest ilma.

26

Seega ei nähtu määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimesest lõigust koostoimes artikli 99 lõike 1 esimese lõiguga selgelt, et vastupidi eeldusele, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb, esitades Euroopa Kohtule küsimuse nendest sätetest teise kehtivuse kohta ja rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a kehtivuse kohta, tuleb nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuste vähendamised arvutada selle rikkumise tuvastamise aastal tehtud või tehtavate maksete põhjal.

27

Järelikult selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, mis põhineb tema mainitud sätete õigel tõlgendusel, tuleb eelotsuse küsimus ümber sõnastada.

28

Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 99 lõike 1 esimest lõiku ning rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuse vähendamised tuleb arvutada nende maksete põhjal, mis on tehtud või tehakse selle aasta jooksul, mil niisugune rikkumine on tuvastatud, või nende maksete põhjal, mis on tehtud või tehakse selle aasta jooksul, mil niisugune rikkumine toime pandi, ja kas juhul, kui Euroopa Kohus juhindub esimesest tõlgendusest, on need kaks viimast sätet kehtivad.

29

Esimesena tuleb märkida, et 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Teglgaard ja Fløjstrupgård (C‑239/17, EU:C:2018:597) tõlgendas Euroopa Kohus eelkõige määruse nr 73/2009 ning komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1122/2009 (millega kehtestatakse määruse nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses põllumajandustootjate otsetoetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega, ümbersuunamisega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ning määruse nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2009, L 316, lk 65; parandus ELT 2013, L 246, lk 3)) sätteid, mis eelnesid määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimesele lõigule ja artikli 99 lõike 1 esimesele lõigule ning rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punktile a.

30

Selline tõlgendus oli vajalik selleks, et teha kindlaks, kas nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuste vähendamised tuleb teha nende maksete põhjal, mida tehti või tehakse rikkumise toimepanemise aastal, või nende maksete põhjal, mis on tehtud või tehakse selle rikkumise tuvastamise aastal.

31

Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus esiteks, et määrus nr 73/2009 kohustab põllumajandustootjaid igal tegevusaastal järgima kohustuslikke majandamisnõudeid ja heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste standardeid, mis moodustavad nõuetele vastavuse eeskirjad (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 42).

32

Euroopa Kohtu hinnangul saab nende eeskirjade järgimine oma tegeliku sisu alles siis, kui karistus nende rikkumise eest – olgu see siis tingitud hooletusest või tahtlikust teost – toob endaga kaasa selle rikkumise toimepanemise kalendriaastal makstud või maksmisele kuuluvate otsetoetuste vähendamise või tühistamise, sest üksnes niisugune kokkulangevus saab säilitada seose põllumajandustootja karistamise esile kutsunud käitumise ja karistuse enda vahel (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 43).

33

Teiseks keeldus Euroopa Kohus määruse nr 73/2009 artikli 23 lõike 1 – milles on täpsustatud, et kui nõuetele vastavuse eeskirju on teatava kalendriaasta ehk „asjaomase kalendriaasta“ kestel rikutud ning see rikkumine on asjaomasel kalendriaastal toetusetaotluse esitanud põllumajandustootjale vahetult omistatava tegevuse või tegematajätmise tagajärg, vähendatakse kõnealuse põllumajandustootja otsetoetuste kogusummat – tõlgendamisel tuginemast määruse nr 1122/2009 artikli 70 lõike 8 punkti a sõnastusele, kuna alusmääruses sisalduva volitusnormi alusel vastu võetud rakendusmäärus, nagu see viimane määrus, ei või alusmääruse sätetest kõrvale kalduda (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 45, 56 ja 57).

34

Euroopa Kohus on täpsustanud, et viimati nimetatud säte puudutab tegelikult nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest otsetoetuste vähendamise üksikasju, mitte aga niisuguse vähendamise arvutamise reegleid (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 46 ja 58).

35

Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et tema menetluses käsitletava õigusliku raamistiku niisugune tõlgendus on kooskõlas võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõttega (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 47).

36

Mis puudutab neist põhimõtetest esimest, siis Euroopa Kohus otsustas, et kui võtta otsetoetuste vähendamise arvutamise aluseks otsetoetused, mis on tehtud või tehakse aastal, mil pandi toime nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumine, võimaldab see vältida ohtu, et maksete summa, millele vähendamist kohaldatakse, oleks suurem kui see, mida maksti nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise aastal, või vastupidi, et vähendamine oleks väiksem rikkumise toimepanemise aasta ja selle rikkumise kindlakstegemise aasta vahelisel ajal otsetoetuste summade vähendamise korral, ja sellega tagatakse seega võrdne kohtlemine põllumajandustootjate vahel (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 48).

37

Proportsionaalsuse põhimõtte kohta leidis Euroopa Kohus, et selle põhimõtte järgimine on jätkuvalt tagatud, kui otsetoetuste vähendamine või tühistamine arvutatakse nende otsetoetuste summade alusel, mida makstakse või tuleb maksta nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise kalendriaastal, sest seos niisuguse vähendamise või tühistamise esile kutsunud põllumajandustootja käitumise ja selle karistuse enda vahel jääb alles, kuna selliselt arvutatud vähendamine või tühistamine aitab viia ellu selle valdkonna liidu õigusnormi eesmärki, mis on nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest karistuse määramine, ega lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 51).

38

Lõpuks rõhutas Euroopa Kohus seoses õiguskindluse põhimõttega, et kui otsetoetuste vähendamine või tühistamine arvutatakse nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise aastal tehtud või tehtavate maksete alusel, ei ole ohtu, et asjaomase põllumajandustootja jaoks muutuvad raskesti prognoositavaks rahalised tagajärjed, mida ta peab kandma, kuna materiaalsete asjaolude – millest lähtuvalt neid toetusi makstakse – võimalik muutumine pärast eeskirjade rikkumise toimepanemist ei mõjuta sellega kaasnevaid rahalisi tagajärgi (vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 53).

39

Teisena, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Esiteks, mis puudutab nende sõnastust, siis nii määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimene lõik kui ka artikli 99 lõike 1 esimene lõik kasutavad määruse artiklis 91 ette nähtud haldussanktsiooni puhul sõna „kohaldatakse“ või teatavates keeleversioonides sõna „kehtestatakse“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 61 märkis, on tegemist mõistetega, mille tähendus on lai, mis võib sama hästi tähendada, et karistus „arvutatakse“ või „määratakse“, olenevalt vahetegemisest, mida Euroopa Kohus tegi 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Teglgaard ja Fløjstrupgård (C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 46).

41

Tuleb aga märkida, et määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimeses lõigus on viidatud asjaolule, et nõuetele vastavuse eeskirju ei ole mis tahes ajal teatava kalendriaasta ehk „asjaomase kalendriaasta“ kestel järgitud, kui otsetoetuse vähendamise või tühistamise teokoosseisu tekkimisele ning et see on seega koostatud väga sarnastes sõnastuses määruse nr 73/2009 artikli 23 lõikega 1, mida tõlgendati nii, et see näeb ette, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuste vähendamised tuleb arvutada nende maksete alusel, mis tasuti või tasutakse kalendriaastal, mil see rikkumine toime pandi (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 54–56).

42

Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 62 ja 63, nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608; parandus ELT 2016, L 130, lk 6), XI lisas esitatud vastavustabelist, et määruse nr 1306/2013 artikliga 97 asendati määruse nr 73/2009 artikkel 23.

43

Lisaks tuleb märkida, et sellest vastavustabelist nähtub samuti, et määruse nr 1306/2013 artikliga 99 asendati määruse nr 73/2009 artikkel 24 „Üksikasjalikud eeskirjad vähendamiste ja väljaarvamiste kohta nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral“, mis nägi muu hulgas ette asjaolud, mis võivad mõjutada kohaldatavate vähendusprotsentide taset.

44

Ükski määruse nr 73/2009 artiklis 24 sisalduv säte ei vasta siiski määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõike 1 esimese lõigu sõnastusele, mis on sõnastatud sarnaselt määruse nr 1122/2009 artikli 70 lõike 8 punktiga a, mis on vastu võetud määruse nr 73/2009 kohaldamiseks ja mille kohaselt „rakendatakse vähendamise protsenti […] otsetoetuste üldsumma[le], mis on makstud või tuleb maksta asjaomasele põllumajandustootjale pärast tema toetusetaotluse esitamist rikkumise avastamise kalendriaasta jooksul“.

45

Euroopa Kohus on selle viimase sätte kohta täpsustanud, et see puudutab tegelikult nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest otsetoetuste vähendamise üksikasju, mitte aga niisuguse vähendamise arvutamise reegleid (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 46 ja 58).

46

Tähtis ei ole asjaolu, et määruse nr 1306/2013 artikli 99 pealkiri on „Halduskaristuse arvutamine“, kuna esiteks käsitleb selle artikli lõike 1 esimene lõik tegelikult nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest otsetoetuste vähendamise üksikasju ja teiseks puudutavad selle artikli 99 muud sätted niisuguse karistuse arvutamise teatavaid üksikasju – nagu muu hulgas maksimaalsete vähendamismäärade kindlaksmääramist, kui täitmata jätmine on tingitud hooletusest, mida on mainitud selle määruse artikli 99 lõike 2 esimeses lõigus.

47

Seega tuleneb määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimese lõigu ja selle määruse artikli 99 lõike 1 esimese lõigu sõnastusest, et esimene neist sätetest puudutab selle määruse artiklis 91 ette nähtud halduskaristuse arvutamist ja teine selle karistuse määramist.

48

Teiseks kinnitab määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimese lõigu kontekst, et see säte puudutab otsetoetuste puhul tehtavate vähendamiste arvutamist.

49

Niisiis käsitlevad määruse nr 1306/2013 artikli 97 mitu sätet nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise aastat. Esiteks on selle määruse artikli 97 lõike 2 esimese lõigu teises lauses mainitud, et kui isik, kellele tegevus või tegevusetus on vahetult omistatav, on asjaomasel kalendriaastal esitanud toetuse- või maksetaotluse, kohaldatakse halduskaristust artiklis 92 osutatud maksete kogusummade alusel, meenutades sellega seost rikkumise toimepanemise aasta ja maksete vahel, mille alusel arvutatakse halduskaristus, ehk seost samal aastal esitatud toetustaotlustele vastavate maksetega. Teiseks näeb sama määruse artikli 97 lõike 3 esimene lõik ette, et liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada halduskaristust, mille summa on kuni 100 eurot toetusesaaja ja kalendriaasta kohta, rõhutades reeglit, mille kohaselt arvutatakse halduskaristus rikkumise toimepanemise aasta otsetoetuste alusel.

50

Kolmandaks on määruse nr 1306/2013 eesmärk tagada seos otsetoetuste ja nõuetele vastavuse eeskirjade järgimise vahel, kehtestades – nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 53 – kohustuse vähendada seda abi täielikult või osaliselt või arvata isik toetuse saajate hulgast välja, kui nõuetele vastavuse eeskirju ei järgita. Sellise seose olemasolu tõttu varasemates õigusnormides leidis Euroopa Kohus, et nende eeskirjade järgimine saab oma tegeliku sisu alles siis, kui karistus nende rikkumise eest toob endaga kaasa selle rikkumise toimepanemise kalendriaastal makstud või maksmisele kuuluvate otsetoetuste vähendamise või tühistamise (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punkt 43).

51

Sellisest kaalutlusest tuleb lähtuda ka määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimese lõigu ja artikli 99 lõike 1 esimese lõigu ning rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tõlgendamisel, et paremini tagada seos otsetoetuste ja nõuetele vastavuse eeskirjade vahel, kuid ka võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtte järgimine (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Teglgaard ja Fløjstrupgård, C‑239/17, EU:C:2018:597, punktid 47–52).

52

Määruse nr 1306/2013 põhjenduses 57 on küll öeldud, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest määratud karistused peavad olema tõhusad ja hoiatavad. Sellegipoolest on selline nõue leidnud täiesti õige koha sellises karistuste süsteemis, nagu on ette nähtud selles määruses. Nimelt esiteks arvutatakse karistus nimetatud määruse artikli 97 lõike 1 esimese lõigu kohaselt välja nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise toimepanemise aastal makstud või makstavate otsetoetuste alusel, mis võimaldab tagada seose põllumajandustootja käitumise ja karistuse vahel ning sellest tulenevalt selle karistuse proportsionaalsuse – põhimõte, mida nimetatud põhjenduses 57 on samuti mainitud. Teiseks määratakse karistus sama määruse artikli 99 lõike 1 esimese lõigu kohaselt nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tuvastamise aastal makstud või makstavate otsetoetuste alusel, mis tagab karistuse tõhususe ja hoiatavuse, kuna seda kohaldatakse põllumajandustootjale sellel aastal makstavatele otsetoetustele, ilma et nende maksete lõpetamise menetluse sõltumatu protseduur oleks vajalik.

53

Neljandaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 79–84 rõhutas, tuleb märkida, et määruse nr 1306/2013 vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavates materjalides ei võimalda miski asuda seisukohale, et liidu seadusandja oleks soovinud võtta vastu eeskirja, mille kohaselt tuleb nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral otsetoetuste vähendamised arvutada nende rikkumise tuvastamise aastal tehtud või tehtavate maksete põhjal.

54

Kõigepealt ei viita ükski määruse nr 1306/2013 põhjendus sellisele tahtele. Vastupidi, määruse põhjenduses 57 on märgitud, et selle määruse eesmärk on „järjepidevuse huvides […] koondada liidu õiguse asjakohased sätted ühte õigusakti“, ja kuna puuduvad märgid vastupidise kohta, siis piirdub see sellega, et korratakse varasematest õigusnormidest tulenevat nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest karistamise süsteemi, ilma seda muutmata.

55

Järgmiseks ei nähtu määruse nr 1306/2013 ettevalmistavatest materjalidest, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, oleks liidu seadusandja soovinud kehtestada reeglit, mille kohaselt tuleb nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise korral otsetoetuste vähendamised arvutada välja maksete põhjal, mida tehti või tehakse nende rikkumiste tuvastamise aastal. Nimelt ei võimalda miski asuda seisukohale, et komisjoni ettepanekul määruse nr 1306/2013 eelnõu artikli 99 lõike 1 esimese lõigu teksti muutmise eesmärk oli muuta nende vähendamiste arvutamise reeglit, nagu see tulenes määrusest nr 73/2009 ja määrusest nr 1122/2009.

56

Lõpuks, kuigi Euroopa Kohtule esitatud komisjoni sisedokumentides mainitakse selle muudatuse põhjendamisel valikut kasutada nende vähendamiste arvutamisel nende rikkumiste tuvastamise aastat, kuna nende rikkumiste toimepanemise aastat on raske kindlaks määrata, siis tuleb märkida, nagu rõhutavad ka parlament ja nõukogu, et ükski lõik avaldatud ettevalmistavatest materjalidest ei sisalda sellist põhjendust.

57

Kolmandana ei saa nõustuda eelkõige Madalmaade ja Saksamaa valitsuse argumentidega, mille kohaselt on praktiliste raskuste tõttu vaja kasutada otsetoetuste vähendamise arvutamisel lihtsat reeglit, nimelt seda, mis põhineb nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tuvastamise aastal.

58

Esiteks ei saa liikmesriik viidata praktilistele raskustele, et õigustada selliste sätete tõlgendamist, mis näevad ette karistuste süsteemi nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise eest, mis läheks vastuollu nende sätete sõnastusega (vt analoogia alusel 21. veebruari 1991. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑28/89, EU:C:1991:67, punkt 18, ja 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑468/02, ei avaldata, EU:C:2005:221, punkt 44).

59

Teiseks nähtub nii määruse nr 1306/2013 põhjenduste kui ka selle ettevalmistavate materjalide analüüsist, et nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, ei võtnud liidu seadusandja neid raskusi arvesse enne karistuste süsteemi vastuvõtmist ja eelkõige määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimese lõigu ja artikli 99 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmist.

60

Mis puudutab rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tõlgendamist, siis tuleb märkida, et selle sätte sõnastus on sisuliselt identne määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõike 1 sõnastusega, kuna rakendusmäärusega nr 809/2014 kehtestatakse selle üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Neil asjaoludel on käesoleva kohtuotsuse punktides 24–59 seoses määruse nr 1306/2013 artikli 99 lõikega 1 sõnastatud kaalutlused asjakohased ka rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tõlgendamisel.

61

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 97 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 99 lõike 1 esimest lõiku ning rakendusmääruse nr 809/2014 artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuse vähendamised tuleb arvutada nende maksete põhjal, mis on tehtud või tehakse sellel aastal, mil niisugune rikkumine toime pandi.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 artikli 97 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 99 lõike 1 esimest lõiku ning komisjoni 17. juuli 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 809/2014, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjad seoses ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, maaelu arengu meetmete ja nõuetele vastavusega, artikli 73 lõike 4 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada nii, et nõuetele vastavuse eeskirjade rikkumise tõttu otsetoetuse vähendamised tuleb arvutada nende maksete põhjal, mis on tehtud või tehakse sellel aastal, mil niisugune rikkumine toime pandi.