–

YS, esindajad: Rechtsanwalt M. Breunig ja Prozessbevollmächtigter J. Hanreich,

–

NK, esindaja: Rechtsanwalt C. Egermann,

–

Austria valitsus, esindaja: J. Schmoll,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Valero, B.‑R. Killmann ja B. Bertelmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 16, 17, 20, 21 ja 47.

2

Taotlus on esitatud YSi ja NK AG vahelises vaidluses, mis puudutab NK AG poolt YSile otse makstavalt tööandjapensionilt teatava summa kinnipidamist ja lepingus kokkulepitud pensioni indekseerimise kaotamist 2018. aastal.

3

Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiivi 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215) artikli 3 lõike 1 punkt a näeb ette, et seda direktiivi kohaldatakse riiklike skeemide suhtes, mis kaitsevad eelkõige vanadusriski vastu.

4

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

5

Direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Ühendusele antud volituste piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik‑õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi 2006/54 põhjenduses 30 on märgitud:

„Märkimisväärne osa võrdse kohtlemise põhimõtte tõhusa elluviimise tagamisel on tõendamiskohustuse eeskirjade vastuvõtmisel. Euroopa Kohus on olnud seisukohal, et seetõttu tuleks vastu võtta säte tagamaks, et tõendamiskohustus pannakse kostjale, kui diskrimineerimisjuhtum on esmapilgul ilmne, välja arvatud menetluste suhtes, kus juhtumi asjaolusid peab uurima kohus või muu pädev riigisisene organ. Siiski on vaja selgitada, et otsest või kaudset diskrimineerimist eeldada lubavate faktide hindamine jääb kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga riigisiseste asjaomaste organite ülesandeks. Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada igas sobivas asja menetlusjärgus tõendamisreegleid, mis on hagejale soodsamad kui siin esitatud.“

8

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

Selleks sisaldab käesolev direktiiv sätteid võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks järgmistes valdkondades:

[…]

[…]“.

9

Direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis b on mõiste „kaudne diskrimineerimine“ määratletud kui olukord, kus väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

10

Direktiivi artikli 4 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Võrdse või võrdväärse töö puhul kõrvaldatakse otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine töö tasustamise kõigis aspektides ja tingimustes.“

11

Direktiivi 2006/54 II jaotise 2. peatükis „Võrdne kohtlemine kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides“ sisalduv artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Ilma et see piiraks artikli 4 kohaldamist, välistatakse otsene või kaudne sooline diskrimineerimine kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides ning eelkõige siis, kui kõne all on järgmine:

[…]

12

Direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti a alapunktis iii on ette nähtud, et 2. peatüki sätteid kohaldatakse kutsealastele sotsiaalkindlustusskeemidele, mis pakuvad kaitset vanadusriski vastu, sealhulgas enneaegse vanaduspensioni korral.

13

Eripensionide suuruse piiramise seaduse (Sonderpensionenbegrenzungsgesetz, BGBl. I, 46/2014; edaspidi „SpBegrG“) § 1 koosneb konstitutsioonilistest sätetest, millega tehti teatud muudatused liidu konstitutsioonilisse seadusesse avalike teenistujate töötasude piiramise kohta (Bundesverfassungsgesetz über die Begrenzung von Bezügen öffentlicher Funktionäre, BGBl. I, 64/1997, edaspidi „BezBegrBVG“). Selle §‑ga 1 laiendati muu hulgas BezBegrBVG isikulist kohaldamisala Rechnungshofi (Austria riigikontroll) kontrollitavate juriidiliste isikute töötajatele ja endistele töötajatele. Viimaste hulka kuuluvad eraõiguslikud ettevõtjad, kelle üle on Austria föderaalvalitsusel või erinevatel liidumaadel valitsev mõju.

14

Kuigi SpBegrG ei saa föderaalseadusena vahetult mõjutada Rechnungshofi (riigikontroll) kontrollitavate ettevõtjate töötajate lepinguid valitseva mõju tõttu, mis liidumaadel nende üle on, annab BezBegrBVG § 10 lõige 6 liidumaa seadusandjale õiguse võtta liidumaa enamusosalusega juriidiliste isikute teenistuses olevate ja olnud isikute suhtes vastu föderaalseadustega võrreldavaid õigusnorme.

15

SpBegrG alusel vastu võetud Alam‑Austria liidumaa kohaliku omavalitsuse ametnike töötasude seaduse (Niederösterreichisches Landes‑ und Gemeindebezügegesetz, edaspidi „NÖ Landes‑ und GemeindebezügeG“) § 24a „Pensionide piiramine“ näeb ette:

„(1)   Isikud, kellel on õigus pensionile või hüvitistele tulenevalt määratud väljamaksetega pensionikindlustuslepingutest, mille nad on sõlminud

[…]

peavad tegema pensioni tagamise sissemakse selle osa eest, mis ületab [üldise sotsiaalkindlustusseaduse (Allgemeines Sozialversicherungsgesetz, BGBl., 189/1955)] § 45 (viimati muudetud BGBl. I, 139/1997) ja § 108 lõigete 1 ja 3 (viimati muudetud BGBl. I, 35/2012) kohast igakuist sissemakse aluse ülempiiri. See kehtib ka erimaksete suhtes.

(2)   Pensioni tagamise sissemakse peab kinni väljamaksev asutus ja see kantakse üle sellele liidumaa seaduse alusel asutatud asutusele või sellele ettevõtjale, kellelt pensioni või hüvitisi saadakse.

(3)   Pensioni tagamise sissemakse on […]“.

16

Üldise sotsiaalkindlustusseaduse (edaspidi „ASVG“) § 711, mis lisati 2018. aasta pensionide kohandamise seadusega (Pensionsanpassungsgesetz 2018, BGBl. I, 151/2017) ja mille pealkiri on „Pensionide kohandamine 2018. aastal“, on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Erandina § 108h lõike 1 esimesest lausest ja lõikest 2 ei suurendata pensioni 2018. aastal mitte kohandamisteguri alusel, vaid [seda suurendatakse] järgmiselt: kogu pensionitulu (lõige 2) tuleb suurendada

Kui kogu pensionitulu ületab 4980 eurot kuus, siis suurendamist ei toimu.

(2)   Isiku kogu pensionitulu on kõikide tema riiklikust pensionikindlustusest tulenevate pensionide summa […]. Kogu pensionitulu osaks on ka kõik [SpBegrG‑ga] hõlmatud väljamaksed, kui pensioni saaval isikul oli neile õigus 31. detsembril 2017.

[…]

(6)   (Konstitutsiooniline säte) [SpBegrG‑ga] hõlmatud väljamaksete kohandamine 2018. aastal ei või ületada lõikes 1 sätestatud suurendamist lähtuvalt kogu pensionitulust (lõige 2).“

17

Tööandjapensioniseaduse (Betriebspensionsgesetz, BGBl., 282/1990) §‑s 2 on sätestatud:

„Väljamaksed § 1 lõike 1 tähenduses on tööandja kohustused, mis tulenevad ühepoolsetest deklaratsioonidest, üksiklepingutest või kollektiivlepingute sätetest,

18

Põhikohtuasja hageja on börsil noteeritud aktsiaseltsi NK, milles Alam‑Austria liidumaal on umbes 51% suurune osalus, endine töötaja.

19

Põhikohtuasja hageja sõlmis 2. märtsil 1992 NKga tööandjapensionilepingu. Leping sisaldas NK kohustust maksta „määratud väljamaksetega pensioni“ ehk tööandjapensioni, mida rahastatakse nimetatud tööandja pensionireservidest ning mida viimane on kohustatud pärast töösuhte lõppu töötajale otse maksma. Lisaks oli kokku lepitud indekseerimisklauslis, mille kohaselt suurendatakse kõiki pensioneid sama protsendimäära võrra, mida tööandjapensioni saamise ajal kohaldatakse kõrgeima ametirühma palkadele, mis on vastava sektori Austria äriühingute töötajate kollektiivlepingus ette nähtud.

20

Põhikohtuasja hageja jäi 1. aprillil 2010 pensionile. Sellest ajast alates saab ta erinevaid pensionihüvitisi. Muu hulgas maksab NK alates 17. detsembrist 2010 talle 2. märtsi 1992. aasta tööandjapensionilepingus ette nähtud määratud väljamaksetega pensioni.

21

Alates 1. jaanuarist 2015 peab NK vastavalt NÖ Landes‑ und GemeindebezügeG §‑le 24a kinni pensioni tagamise sissemakse.

22

ASVG §‑le 711 tuginedes ei suurendanud NK 2018. aastal põhikohtuasja hageja tööandjapensioni, kuigi see osa pensionist, mis otse välja makstakse, oleks pidanud suurenema 3% vastavalt palkade indekseerimisele, mis oli asjaomase sektori Austria ettevõtjate töötajate kollektiivlepingus selleks aastaks ette nähtud.

23

Põhikohtuasja hageja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Landesgericht Wiener Neustadtile (liidumaa kohus Wiener Neustadtis, Austria) NK vastu hagi, milles ta esiteks vaidleb vastu asjaomaste summade kinnipidamisele ja tema tööandjapensioni suurendamata jätmisele ning teiseks taotleb ta talle tulevikus tekkivate õiguste kindlaksmääramist.

24

Liidu õiguse, eelkõige direktiivide 79/7, 2000/78 ja 2006/54 kohaldamisala kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et NÖ Landes‑ und GemeindebezügeG § 24a ja ASVG § 711 (edaspidi koos „asjaomased riigisisesed õigusnormid“) reguleerivad otseselt seda, kuidas ja millistel tingimustel määratakse kindlaks, kui suur on tööandjapension, mida põhikohtuasja hagejal on 2. märtsi 1992. aasta tööandjapensionilepingu alusel õigus saada.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et asjaomased riigisisesed õigusnormid puudutavad isikuid, kes saavad suhteliselt kõrget määratud väljamaksetega tööandjapensioni, mida maksab Rechnungshofi (riigikontroll) kontrollitav juriidiline isik, eelkõige tulenevalt asjaolust, et enamusaktsionär on liidumaa, kes on selles valdkonnas vastu võtnud föderaalseadustega võrreldavaid õigusnorme.

26

See kohus märgib, et asjaomased riigisisesed õigusnormid ei mõjuta isikuid, kes ei ole jõudnud teatud vanusesse, kuna määratud väljamaksetega pensioni maksmist käsitlevate kokkulepete sõlmimine lõpetati Austrias umbes 2000. aastal. Seevastu, kuna sellist liiki kokkuleppeid sõlmiti tavaliselt isikutega, kellel on kogunenud pikk tööstaaž ja kes on täitnud teatavale vastutuse tasemele vastavaid tööülesandeid nende tööandjaks oleva ettevõtja juures, on need isikud nüüdseks teatud vanusesse jõudnud.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel, et Austria ametliku statistika kohaselt mõjutavad asjaomased riigisisesed õigusnormid valdavalt meeste tööandjapensioni.

28

Mis puudutab nende õigusnormide eesmärke, siis mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus SpBegrG‑s osutatud kahte eesmärki, esiteks vähendada nn eripensionide tõttu tekkinud ebavõrdsust ja teiseks tagada vanadushüvitiste jätkusuutlik rahastamine.

29

Lisaks võeti asjaomased riigisisesed õigusnormid eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul vastu konstitutsiooniliste normidena, eelkõige selleks, et piirata võimalust nende kehtivuse vaidlustamiseks Verfassungsgerichtshofis (Austria konstitutsioonikohus).

30

Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Wiener Neustadt (liidumaa kohus Wiener Neustadtis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Esimese ja teise küsimuse esimese osaga, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiive 79/7, 2000/78 ja 2006/54 tuleb tõlgendada nii, et nende kohaldamisalasse kuuluvad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt esiteks peab tööandja tööandjapensionilt, mida ta on lepingu alusel kohustatud oma endisele töötajale otse maksma, teatava osa kinni pidama ning teiseks kaotab oma toime kõnealuse pensionisumma indekseerimine, milles on lepingus kokku lepitud.

32

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vastavalt direktiivi 79/7 artikli 3 lõike 1 punktile a kohaldatakse seda direktiivi ainult riiklike skeemide suhtes, mis pakuvad kaitset eelkõige vanadusriski eest (vt selle kohta 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus Elbal Moreno, C‑385/11, EU:C:2012:746, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Seevastu pensionikindlustussüsteemi väljamaksed, mis sõltuvad peamiselt huvitatud isiku varasemast tööst, on seotud selle isiku saadud tasuga ning kuuluvad ELTL artikli 157 kohaldamisalasse (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega kujutavad need endast „tasu“ direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses (vt selle kohta 15. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus E. B., C‑258/17, EU:C:2019:17, punktid 44 ja 48).

34

Lisaks selgub direktiivi 2006/54 artikli 1 punktist c ja artikli 5 punktist c, et see direktiiv on seotud kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemidega. Kohtupraktikas on aga asutud seisukohale, et pensioniskeemid, millest tehakse töötajale väljamakseid avalik‑õigusliku tööandja juures töötamise eest, kuuluvad samuti direktiivi 2006/54 artikli 5 esemelisse kohaldamisalasse (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (üldkohtute sõltumatus), C‑192/18, EU:C:2019:924, punktid 72 ja 73).

35

Siit järeldub, et selline pension nagu määratud väljamaksetega pension, mida põhikohtuasja hageja oma endiselt tööandjalt nendevahelise töösuhte tõttu saab, ei kuulu mitte direktiivi 79/7, vaid direktiivide 2000/78 ja 2006/54 kohaldamisalasse.

36

Seejärel tuleb tõdeda, et asjaomased riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt – esiteks – peab tööandja tööandjapensionilt, mida ta on lepingu alusel kohustatud oma endisele töötajale otse maksma, teatava osa kinni pidama, ja teiseks kaotab oma toime kõnealuse pensionisumma indekseerimine, milles on lepingus kokku lepitud, toovad kaasa selle pensionisumma vähenemise, mida see äriühing on kohustatud oma endisele töötajale maksma. Seetõttu puudutavad need õigusnormid töötaja palgatingimusi direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses ja kutsealast sotsiaalkindlustuskeemi direktiivi 2006/54 artikli 5 punkti c tähenduses. Järelikult on need direktiivid kohaldatavad sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas (vt analoogia alusel 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Lesar, C‑159/15, EU:C:2016:451, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Austria valitsuse kirjalikes seisukohtades mainitud seisukoht, mis tuleneb 2. juuni 2016. aasta kohtuotsusest C (C‑122/15, EU:C:2016:391), mille punktis 30 Euroopa Kohus leidis, et riigisisesed õigusnormid, mis käsitlevad vanaduspensionist saadava tulu lisamaksu, ei kuulu direktiivi 2000/78 esemelisse kohaldamisalasse.

38

Nimelt tugines Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 25 ja 26 asjaolule, et kohtuasja aluseks olnud vaidlus ei puudutanud töötajale tema töösuhte tõttu endise tööandjaga makstavate hüvitiste summa kindlaksmääramise korda või tingimusi, vaid vanaduspensionist saadava tulu maksumäära, kuna selline maksustamine, mis tuleneb otseselt ja eranditult riigisisestest maksuõigusnormidest, ei puudutanud töösuhet ja seega ei olnud tegemist töötasu kindlaksmääramisega nimetatud direktiivi ja ELTL artikli 157 lõike 2 tähenduses.

39

Järelikult tuleb esimese ja teise küsimuse esimesele osale vastata, et direktiive 2000/78 ja 2006/54 tuleb tõlgendada nii, et nende kohaldamisalasse kuuluvad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt esiteks peab tööandja tööandjapensionilt, mida ta on lepingu alusel kohustatud oma endisele töötajale otse maksma, teatava osa kinni pidama, ja teiseks kaotab oma toime kõnealuse pensionisumma indekseerimine, milles on lepingus kokku lepitud.

40

Esimese küsimuse teise osaga palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2006/54 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis nimetatud ülemmäärasid ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist –, juhul kui asjaomased õigusnormid puudutavad tunduvalt rohkem meessoost kui naissoost pensionisaajaid.

41

Direktiivi 2006/54 artikli 5 punkti c kohaselt on keelatud otsene või kaudne sooline diskrimineerimine hüvitiste arvutamisel kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide raames, mis selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti a alapunkti iii kohaselt tagavad kaitse eelkõige vanadusriski vastu.

42

Alustuseks tuleb märkida, et sellised riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas ei põhjusta otsest diskrimineerimist, kuna neid kohaldatakse vahet tegemata nii mees‑ kui naistöötajate suhtes.

43

Mis puudutab küsimust, kas sellised riigisisesed õigusnormid põhjustavad kaudset diskrimineerimist, siis on kaudne diskrimineerimine direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punktis b määratletud kui olukord, kus väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

44

Esiteks ilmneb eelotsusetaotlusest sellega seoses, et isikud, keda asjaomased riigisisesed õigusnormid ebasoodsamasse olukorda seavad, on riigi kontrollitavate ettevõtjate endised töötajad, kes saavad määratud väljamaksetega pensioni, mille summa ületab teatud ülemmäärasid. Nimelt näeb ühelt poolt NÖ Landes‑ und GemeindebezügeG § 24a ette pensionide tagamise sissemakse tasumise hüvitise selle osa eest, mis ületab ASVG kohaselt igakuist sissemakse aluse ülempiiri. Kohtuistungil Euroopa Kohtus märkis Austria valitsus, et see igakuise summa brutosuurus on 2020. aastal 5370 eurot. Teiselt poolt ei olnud ASVG § 711 lõike 6 kohaselt sellist SpBegrG‑ga hõlmatud hüvitist nagu põhikohtuasjas kõne all olev määratud väljamaksetega pension võimalik 2018. aastal suurendada, kui asjaomase isiku kogu pensionitulu oli suurem kui 4980 eurot kuus.

45

Direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti b kohaldamisel ei saa asjaomaste riigisiseste õigusnormidega hõlmatud isikute olukorda võrrelda riigi kontrolli alla mittekuuluvate ettevõtjate endiste töötajate olukorraga või nende isikute olukorraga, kes saavad tööandjapensioni muus vormis kui määratud väljamaksetena, näiteks pensionifondi‑ või elukindlustusmaksetena. Nimelt erinevalt eespool nimetatud kahele isikute kategooriale makstavatest pensionidest kontrollib föderaalse ülesehitusega riik või asjaomane liidumaa nende töötajate tööandjaid, kes saavad määratud väljamaksetega pensioni, ja nende töötajate pensionifonde.

46

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 märkis, tuleb nende isikute rühmas, kes saavad riigi kontrollitavalt ettevõtjalt määratud väljamaksetega pensioni, võrrelda ühelt poolt nende isikute olukorda, keda asjaomased riigisisesed õigusnormid selle hüvitise suuruse tõttu mõjutavad, ja teiselt poolt nende isikute olukorraga, keda need õigusnormid ei mõjuta.

47

Sellest tuleneb, et direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses väliselt neutraalseks kriteeriumiks, mis toob asjaomaste riigisiseste õigusnormide kohaldamise tõttu kaasa erineva kohtlemise, tuleb pidada nende õigusnormidega kindlaks määratud hüvitiste summat, kuna nende normidega on ebasoodsamasse olukorda seatud üksnes need pensionisaajad, kelle pension ületab teatud ülemmäärasid.

48

Teiseks, mis puudutab küsimust, kas see erinev kohtlemine seab ebasoodsamasse olukorda eelkõige ühest soost isikud – võrreldes teisest soost isikutega –, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus vaid, et Austria ametliku statistika kohaselt mõjutavad asjaomased riigisisesed õigusnormid valdavalt mehi.

49

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et sellise iseäranis ebasoodsa olukorra olemasolu on võimalik kindlaks teha näiteks juhul, kui tõendatakse, et riigisisesel õigusnormil on ebasoodne mõju oluliselt suuremale osale ühest soost isikutele võrreldes teisest soost isikutega (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nagu nähtub ka direktiivi 2006/54 põhjendusest 30, jääb kaudse diskrimineerimise esinemist eeldada lubavate faktide hindamine kooskõlas riigisiseste õigusnormide või tavadega liikmesriigi kohtu ülesandeks ning nendes normides võib eelkõige ette näha, et kaudset diskrimineerimist saab tuvastada mis tahes vahenditega, sealhulgas statistiliste andmete põhjal (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Niisiis peab liikmesriigi kohus hindama, mil määral on talle esitatud statistilised andmed usaldusväärsed ja kas neid saab arvesse võtta, st eelkõige kas need ei kajasta puhtjuhuslikke või tsükliliselt muutuvaid näitajaid ja kas need on piisavalt tähenduslikud (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Statistiliste andmetega seoses on Euroopa Kohus varem samuti asunud seisukohale, et esiteks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne võtta arvesse kõiki töötajaid, kelle suhtes kohaldatakse riigisiseseid õigusnorme, mis on erineva kohtlemise aluseks, ning teiseks on parim võrdlusmeetod võrrelda omavahel nende töötajate vastavat arvulist suhet, keda väidetav erinev kohtlemine mõjutab ja keda see ei mõjuta, asjaomaste õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate meessoost töötajate hulgas ning sama arvulist suhet nende õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate naissoost töötajate hulgas (vt selle kohta 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Voß, C‑300/06, EU:C:2007:757, punktid 40 ja 41, ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan, C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 47).

53

Käesoleval juhul selgub eelotsusetaotlusest, et asjaomaste riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvad Rechnungshofi (riigikontroll) kontrollitava asutuse endised töötajad, kes saavad määratud väljamaksetega tööandjapensioni.

54

Seetõttu, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 65–67, kui olemasolevad statistilised andmed peaksid tõepoolest näitama, et nende endiste töötajate osakaal, kelle tööandjapensioni suurust asjaomased riigisisesed õigusnormid mõjutasid, on nende normide kohaldamisalasse kuuluvate endiste meestöötajate hulgas märkimisväärselt suurem kui nende normide kohaldamisalasse kuuluvate endiste naistöötajate hulgas, siis tuleks asuda seisukohale, et selline olukord tähendab kaudset soolist diskrimineerimist, mis on direktiivi 2006/54 artikli 5 punktiga c keelatud, välja arvatud juhul, kui neid õigusnorme põhjendavad objektiivsed asjaolud, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega (vt analoogia alusel 6. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Voß, C‑300/06, EU:C:2007:757, punkt 42).

55

Kolmandaks, kui eeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 54 esitatud kaalutlusi arvestades, et asjaomased riigisisesed õigusnormid põhjustavad erinevat kohtlemist, mis võib kujutada endast kaudset soolist diskrimineerimist, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega hindama, mil määral võivad sellist erinevat kohtlemist siiski põhjendada objektiivsed tegurid, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega, nagu tuleneb direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punktist b.

56

Euroopa Kohtu praktika järgi on see nii eelkõige siis, kui valitud vahendid teenivad sotsiaalpoliitika õiguspärast eesmärki, on asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja selleks vajalikud, arvestades, et neid vahendeid saab pidada seatud eesmärgi saavutamiseks sobivaks üksnes siis, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ning kui neid rakendatakse järjekindlalt ja süstemaatiliselt (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Leone, C‑173/13, EU:C:2014:2090, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

57

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriikidel on oma sotsiaal‑ ja tööhõivepoliitika eesmärkide saavutamiseks sobivate meetmete valikul ulatuslik kaalutlusruum (6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus Jørgensen, C‑226/98, EU:C:2000:191, punkt 41, ja 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Brachner, C‑123/10, EU:C:2011:675, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb veel, et kuigi lõppastmes peab liikmesriigi kohus, kes on ainsana pädev asjaolusid hindama ja riigisisest õigust tõlgendama, tuvastama, kas ja kuivõrd on asjasse puutuv seaduse säte sellise objektiivse teguri tõttu põhjendatud, on Euroopa Kohus, kes peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarviliku vastuse, pädev andma põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad liikmesriigi kohtul asja lahendada (17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Leone, C‑173/13, EU:C:2014:2090, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Praegusel juhul selgub eelotsusetaotlusest, et SpBegrG, millega asjaomased riigisisesed õigusnormid on tihedalt seotud, taotleb kahte eesmärki: esiteks vähendada ebavõrdsust, mis on tekkinud nn eripensionide tõttu, mis – nagu märgib Austria valitsus oma kirjalikes seisukohtades – on „täiendavad pensionid väljaspool tavapärast pensioniskeemi“, ja teiseks tagada vanaduspensionide jätkusuutlik rahastamine. Austria valitsus kinnitas nende eesmärkide olemasolu oma kirjalikes seisukohtades, täpsustades, et asjaomaste riigisiseste õigusnormide eesmärk on konkreetsemalt kompenseerida ebavõrdsust nende pensionihüvitiste saamisel, mida lõppastmes rahastab riik. See valitsus märkis lisaks, et kõnealused pensionid on asjasse puutuvate ettevõtjate jaoks suur rahaline koormus, millel võib olla kaudne mõju riigieelarvele, eelkõige väiksemate dividendimaksete tõttu.

60

Euroopa Kohus on sellega seoses varem leidnud, et eelarvekaalutlused ei saa õigustada soolist diskrimineerimist (23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Schönheit ja Becker, C‑4/02 ja C‑5/02, EU:C:2003:583, punkt 85 ning seal viidatud kohtupraktika).

61

Seevastu eesmärke, milleks on tagada vanaduspensionide jätkusuutlik rahastamine ja vähendada lõhet riigi rahastatavate pensionide tasemete vahel, võib liikmesriikidele jäetud ulatuslikku kaalutlusruumi arvestades pidada sotsiaalpoliitika õiguspärasteks eesmärkideks, mis ei ole seotud soolise diskrimineerimisega.

62

Praegusel juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et riigisiseste õigusnormidega püütakse niisuguseid eesmärke saavutada, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu teostatavast kontrollist ei selgu teisiti. Esiteks võimaldab nii väljamakstava hüvitise ühe osa kinnipidamine kui ka hüvitise summa suurendamata jätmine luua reserve tulevaste maksekohustuste täitmiseks. Kuigi siinjuures on tõsi, nagu rõhutasid põhikohtuasja hageja ja NK Euroopa Kohtu istungil, et asjasse puutuvad ettevõtjad võivad sel viisil säästetud summasid põhimõtteliselt mis tahes eesmärgil kasutada, on riigil enamusosaluse korral sellise ettevõtja üle siiski piisav mõju, et tagada kõnealuste vanaduspensionide nõuetekohane rahastamine ettevõtja poolt; seda asjaolu peab samuti kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

63

Teiseks, kuna need sätted puudutavad üksnes hüvitisi, mis on teatud ülemmäärast suuremad, siis vähendavad need vahet madalama taseme pensionidega.

64

Peale selle – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei selgu teisiti – rakendatakse kõnealuseid õigusnorme järjekindlalt ja süstemaatiliselt, kuna neid kohaldatakse kõikidele määratud väljamaksetega pensionidele, mida maksavad otseselt või kaudselt riigi kontrollitavad asutused ja ettevõtjad, kes saavad seega kasutada summade kinnipidamise või välja maksmata jätmise kaudu moodustatud reserve tulevaste pensionikohustuste rahastamiseks.

65

Asjaomaste riigisiseste õigusnormidega ei näi kaasnevat meetmeid, mis läheksid kaugemale, kui on taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalik, eelkõige kuna need õigusnormid võtavad arvesse asjasse puutuvate isikute finantssuutlikkust, arvestades et nii NÖ Landes‑ und GemeindebezügeG § 24a alusel kinnipeetavad summad kui ka ASVG §‑s 711 ette nähtud pensionide suurendamise piirangud on määratud astmeliselt vastavalt saadavate hüvitiste suurusele.

66

Lisaks, mis puudutab konkreetsemalt eesmärki tagada vanaduspensionide jätkusuutlik rahastamine, siis asjaolu, et konkreetne ettevõtja – nagu NK – oli suuteline selleks piisavalt reserve looma, ei saa iseenesest seada kahtluse alla asjaomaste riigisiseste õigusnormide vajalikkust, kuna need normid, nagu Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades märgib, puudutavad kõiki ettevõtjaid, kelle kapitalis kuulub enamusosalus riigile ja Alam-Austria liidumaale.

67

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimese küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi 2006/54 artikli 5 punkti c ja artikli 7 punkti a alapunkti iii tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma, ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis ühte nimetatud ülemmääradest ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist, isegi kui nende endiste töötajate osakaal, kelle tööandjapensioni suurust asjaomased riigisisesed õigusnormid mõjutasid, on nende normide kohaldamisalasse kuuluvate endiste meestöötajate hulgas märkimisväärselt suurem kui nende normide kohaldamisalasse kuuluvate endiste naistöötajate hulgas, tingimusel et nimetatud tagajärjed on põhjendatavad objektiivsete teguritega, millel ei ole mingit seost soolise diskrimineerimisega – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

68

Teise küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/78 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis ühte nimetatud ülemmääradest ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist, juhul kui nimetatud õigusnormid mõjutavad üksnes pensionisaajaid, kes on ületanud teatud vanusepiiri.

69

Direktiivi 2000/78 artikli 1 ning artikli 2 lõike 1 ja lõike 2 punkti b kohaselt on keelatud igasugune kaudne diskrimineerimine, sealhulgas vanuse alusel. Kaudseks diskrimineerimiseks peetakse seda, kui ilmselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetse vanusega isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealune säte, kriteerium või tava on objektiivselt põhjendatud õiguspärase eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud (7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel, C‑49/18, EU:C:2019:106, punktid 41 ja 42).

70

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on võimaliku kaudse vanuselise diskrimineerimise esinemise põhjuseks asjaolu, et alates 2000. aastast ei ole määratud väljamaksetega tööandjapensionilepinguid Austrias sõlmitud, mis tähendab, et asjaomased riigisisesed õigusnormid mõjutavad üksnes isikuid, kes on jõudnud teatud vanusesse, sest teiste isikute puhul on tööandjapensionilepingud sõlmitud pensionifondi‑ või kindlustuslepingutena.

71

Ent nii nagu ka kaudse soolise diskrimineerimise puhul – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 45, 49 ja 52 –, saab vanuse alusel kaudse diskrimineerimise tuvastada üksnes siis, kui on tõendatud, et riigisisesed õigusnormid mõjutavad negatiivselt ja põhjendamatult palju suuremal hulgal konkreetses vanuses isikuid võrreldes teiste isikutega. Selleks tuleb arvesse võtta kõiki töötajaid, kelle suhtes on erineva kohtlemise aluseks olevad riigisisesed õigusnormid kohaldatavad.

72

Siit järeldub, et vanuse alusel kaudse diskrimineerimise olemasolu tuvastamiseks ei saa asjaomaste riigisiseste õigusnormidega ebasoodsamasse olukorda seatud isikuid võrrelda isikutega, kes nende normide kohaldamisalasse ei kuulu, näiteks isikud, kes on sõlminud pensionilepingu pensionifondi‑ või kindlustuslepinguna.

73

Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 89 märkis, ei saa ainuüksi asjaolu, et isikute suhtes, kes ei ole jõudnud teatud vanusesse, kohaldatakse hilisemat õiguslikku regulatsiooni, põhjustada teiste isikute kaudset diskrimineerimist vanuse alusel, kelle suhtes kohaldatakse varasemat õiguslikku regulatsiooni (vt selle kohta 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Horgan ja Keegan, C‑154/18, EU:C:2019:113, punkt 28).

74

Peale selle tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud andmeid selle kohta, kas asjaomaste riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate isikute hulgas, see tähendab nende hulgas, kellele riigi kontrollitav ettevõtja maksab määratud väljamaksetena pensioni, seatakse nende normidega ebasoodsamasse olukorda palju suuremal hulgal teatud vanusesse jõudnud isikuid.

75

Järelikult tuleb teise küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõiget 1 ja lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis ühte nimetatud ülemmääradest ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist, üksnes sel põhjusel, et nimetatud õigusnormid mõjutavad vaid pensionisaajaid, kes on ületanud teatud vanusepiiri.

76

Kolmanda kuni seitsmenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas harta artikleid 16, 17, 20 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis ühte nimetatud ülemmääradest ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist.

77

Sellega seoses tuleb märkida, et harta kohaldamisala on määratletud artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on liikmesriikide tegevuse puhul harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.

78

Samuti väärib märkimist, et hartaga tagatud põhiõigusi kohaldatakse kõigis liidu õigusega reguleeritud olukordades ja seega tuleb neid kaitsta niipea, kui riigisisene õigusnorm kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse (21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (põllumajandusmaa kasutusvaldus), C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Samas on oluline, et asjaomast valdkonda reguleerivad liidu õiguse normid näeksid liikmesriikidele põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras ette teatavaid kohustusi (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Julián Hernández jt, C‑198/13, EU:C:2014:2055, punkt 35).

80

Praegusel juhul – nagu käesoleva kohtuotsuse punktidest 40–67 ilmneb – võivad asjaomased riigisisesed õigusnormid tuua kaasa erineva kohtlemise soo alusel, mis põhjendamatuse korral tähendaks kaudset diskrimineerimist, mis on direktiiviga 2006/54 keelatud. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 98 märkis, kehtivad nende normide suhtes liidu õiguse konkreetsed sätted, kuivõrd kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide hüvitised tuleb kindlaks määrata ja arvutada ilma direktiivide 2006/54 ja 2000/78 vastase diskrimineerimiseta.

81

Sellest järeldub, et asjaomased riigisisesed õigusnormid kujutavad endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, mistõttu peavad nad järgima hartaga tagatud põhiõigusi.

82

Esiteks on harta artiklis 20 sätestatud põhimõte, et kõik on seaduse ees võrdsed. Harta artikli 21 lõike 1 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, vanuse või varalise seisundi tõttu.

83

Mis puudutab konkreetsemalt vanuse alusel diskrimineerimist, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui liikmesriigid võtavad direktiivi 2000/78 – mis täpsustab töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonnas vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet – kohaldamisalasse kuuluvaid meetmeid, peavad nad tegutsema kooskõlas selle direktiiviga (21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Felber, C‑529/13, EU:C:2015:20, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti peavad liikmesriigid, kui nad võtavad direktiivi 2006/54 – mis täpsustab eelpool nimetatud valdkonnas soo alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet – kohaldamisalasse kuuluvaid meetmeid, tegutsema kooskõlas selle direktiiviga.

84

Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi vanuse ja soo alusel diskrimineerimise esinemise kohta analüüsida nii nagu esimesele ja teisele küsimusele antud vastuse puhul üksnes lähtudes vastavalt direktiivist 2000/78 ja direktiivist 2006/54 (vt selle kohta 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Vital Pérez, C‑416/13, EU:C:2014:2371, punkt 25).

85

Mis puudutab varalise seisundi alusel diskrimineerimist, siis isegi kui eeldada, et on võimalik tõendada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 46 täheldatud erinev kohtlemine – st et kõnealused riigisisesed õigusnormid mõjutavad ainult pensione, mis on teatud ülemmäärast suuremad – seab ebasoodsamasse olukorda eelkõige teatud varalist seisundit omavad isikud, võib see asjaolu olla käesoleval juhul põhjendatud põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 61–66, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei selgu teisiti. Selles osas ei riku need õigusnormid nimetatud alusel harta artiklit 20 ja artikli 21 lõiget 1.

86

Teiseks olgu harta artikli 16 kohta märgitud, et selle artikliga tagatud ettevõtlusvabaduse alla kuulub seitsmendas eelotsuse küsimuses nimetatud lepinguvabadus (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 42). Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 110, hõlmab see vabadus kauba või teenuse hinna kindlaksmääramise või kokkuleppimise vabadust.

87

Sellest tuleneb, et sellised õigusnormid nagu asjaomased riigisisesed õigusnormid piiravad lepinguvabadust, kuna need kohustavad asjasse puutuvaid ettevõtjaid maksma oma endistele töötajatele määratud väljamaksetena pensioni, mis on lepingus kokku lepitud summast väiksem.

88

Ettevõtlusvabadus ei kujuta endast siiski absoluutset eesõigust, vaid seda tuleb hinnata, lähtudes selle funktsioonist ühiskonnas, ja avalik võim võib sellesse sekkuda, kehtestades üldistes huvides ettevõtluspiiranguid. Lisaks tohib harta artikli 52 lõike 1 kohaselt hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist piirata ainult seadusega ja arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust; proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult Euroopa Liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Pillbox 38, C‑477/14, EU:C:2016:324, punkti 157–160).

89

Siinjuures tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktis 87 mainitud lepinguvabaduse piirang oli ette nähtud seadusega ja arvestab selle vabaduse olemust, kuna selle tõttu jäädakse ilma vaid väga väikesest osast tööandjapensionist, mille üle asjaomane ettevõtja ja tema töötajad on läbirääkimisi pidanud ja milles nad on kokku leppinud. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei selgu teisiti, vastab see ilmajäämine lisaks üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele, milleks on riigi rahastatavate vanaduspensionide jätkusuutlik rahastamine ja nende pensionide tasemete vahelise lõhe vähendamine. Lõpuks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 61–66, tuleb asuda seisukohale, et kõnealune piirang on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mistõttu ei ole see harta artikliga 16 vastuolus.

90

Kolmandaks, mis puudutab harta artikli 17 lõiget 1, mis tunnustab õigust omandile, siis tuleb märkida, et selle sättega tagatud kaitse hõlmab varalise väärtusega õigusi, millest õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste omajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 34).

91

Tuleb asuda seisukohale, et tööandjapensioni käsitleva lepingu sõlmimisega tekivad tööandjapensioni saajal varalised huvid. Lisaks kahjustatakse neid varalisi huve sellega, kui asjasse puutuv ettevõtja lepingus kokku lepitud summast ühe osa kinni peab ja lepingus kokku lepitud indekseerimine kohaldamata jäetakse. Samas ei ole harta artikli 17 lõikes 1 tagatud õigus absoluutne, mistõttu ei saa seda tõlgendada nii, et see annab õiguse kindlaksmääratud suuruses pensionile (vt selle kohta 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punktid 50 ja 51).

92

Siiski, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 88, peavad kõik piirangud kõnesolevale omandiõigusele olema ette nähtud seadusega, arvestama selle õiguse olemust ning olema proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastama tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele. Põhikohtuasjas kõne all olevad pensioniõiguste piirangud on ette nähtud seadusega. Lisaks piiratakse nendega vaid ühte osa määratud väljamaksetega pensioni kogusummast, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et need kahjustavad nimetatud õiguste olemust. Pealegi näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei selgu teisiti –, et need piirangud on vajalikud ja vastavad tegelikult üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele, milleks on riigi rahastatavate vanaduspensionide jätkusuutlik rahastamine ja nende pensionide tasemete vahelise lõhe vähendamine.

93

Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale kuni seitsmendale küsimusele vastata, et harta artikleid 16, 17, 20 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt isikud, kellele riigi kontrollitav ettevõtja on lepingu alusel kohustatud pensioni otse maksma ja see pension ületab nendes õigusnormides kehtestatud teatud ülemmäärasid, jäävad esiteks ilma summast, mis ühte nimetatud ülemmääradest ületavast pensioni osast kinni peetakse, ja teiseks ei kohaldata nende suhtes lepingus kokku lepitud pensioni indekseerimist.

94

Kaheksanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik ei ole oma õiguskorras ette näinud iseseisvat õiguskaitsevahendit, mille peamine eesmärk on kontrollida liidu õigust rakendavate riigisiseste õigusnormide vastavust liidu õigusele.

95

Eelotsusetaotlusest nähtub, et asjaomased riigisisesed õigusnormid on tihedalt seotud SpBegrG §‑ga 1 või on vastu võetud otseselt selle seaduse tagajärjel. Kuna nimetatud seadus koosneb konstitutsioonilistest sätetest, on võimalused asjaomaste riigisiseste õigusnormide vaidlustamiseks Verfassungsgerichtshofis (konstitutsioonikohus) piiratud, mis tähendab, et riigisiseseid õigusnorme saab vaidlustada üksnes kaudselt, esitades eraõiguslikus menetluses tööandjapensionilepingu teise poole vastu hagi.

96

Euroopa Kohus on siiski leidnud, et harta artikliga 47 tagatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte iseenesest ei nõua, et oleks olemas iseseisev õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on vaidlustada riigisiseste õigusnormide vastavus liidu õigusnormidele, kui on olemas vähemalt üks õiguskaitsevahend, mis kaudselt võimaldab tagada üksikisikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse (21. novembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa, C‑379/18, EU:C:2019:1000, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme saab kaudselt vaidlustada, tuleb tõdeda, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ei ole rikutud põhjusel, et puudub iseseisev õiguskaitsevahend.

98

Järelikult tuleb kaheksandale küsimusele vastata, et harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik ei ole oma õiguskorras ette näinud iseseisvat õiguskaitsevahendit, mille peamine eesmärk on kontrollida liidu õigust rakendavate riigisiseste õigusnormide vastavust liidu õigusele, juhul kui sellist kontrolli on võimalik teha kaudselt.

99

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: