–

Atresmedia Corporación de Medios de Comunicación SA, esindajad: abogados C. Aguilar Fernández, L. J. Vidal Calvo ja M. González Gordon,

–

Asociación de Gestión de Derechos Intelectuales (AGEDI), esindaja: abogado J. J. Marín López,

–

Artistas Intérpretes o Ejecutantes, Sociedad de Gestión de España (AIE), esindaja: abogado A. López Sánchez,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Rubio González, hiljem S. Jiménez García,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT 1992, L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120) artikli 8 lõike 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT 2006, L 376, lk 28) artikli 8 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ettevõtja Atresmedia Corporación de Medios de Comunicación SA (edaspidi „Atresmedia“), kes omab mitut telekanalit, ning Asociación de Gestión de Derechos Intelectuales (AGEDI) ja Artistas Intérpretes o Ejecuantes, Sociedad de Gestión de España (AIE), mis on vastavalt fonogrammitootjate ja teose esitajate intellektuaalomandi õiguste haldamise üksused, ning asjaomane vaidlus puudutab ühekordse õiglase tasu maksmist selle eest, et Atresmedia telekanalitel on edastatud fonogramme sisaldavaid audiovisuaalseid teoseid.

3

Viinis 23. mail 1969 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331) artikli 31 lõike 2 punktis a on sätestatud:

„Lepingu tõlgendamisel hõlmab kontekst peale teksti, kaasa arvatud preambul ja lisad:

[…]“.

4

Erinevalt kõigist liidu liikmesriikidest peale Malta Vabariigi ei ole Euroopa Liit Roomas 26. oktoobril 1961 alla kirjutatud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni osaline (edaspidi „Rooma konventsioon“).

5

Konventsiooni artiklis 3 on sätestatud:

„Konventsioonis tähendab:

[…]

[…]

[…]“.

6

Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 vastu WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu (edaspidi „esituste ja fonogrammide leping“). Need lepingud kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu heakskiitmise kohta Euroopa Ühenduse nimel (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208), mis jõustus Euroopa Liidu suhtes 14. märtsil 2010.

7

Esituste ja fonogrammide lepingu artikli 2 punktis b on ette nähtud:

„Käesolevas lepingus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8

Teatavaid autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õigustega seotud küsimusi käsitlev diplomaatiline konverents võttis 20. detsembril 1996 esituste ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkti b kohta vastu järgmise ühisdeklaratsiooni:

„Artikli 2 punktis b esitatud fonogrammi mõiste ei viita sellele, nagu fonogrammide võtmine kinematograafia- või muudesse audiovisuaalsetesse teostesse mingil moel mõjutaks õigusi fonogrammidele.“

9

Direktiivi 92/100 seitsmendas ja kümnendas põhjenduses oli märgitud:

„autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus eeldab piisavat sissetulekut ning eelkõige fonogrammide ja filmide tootmiseks vajalikud investeeringud on eriti suured ja riskantsed; sellise sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise saab tulemuslikult kindlustada ainult juhul, kui asjaomaste õiguste omanikele on tagatud piisav õiguskaitse;

[…]

liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et see ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks“.

10

Direktiivi artikli 8 „Üldsusele ülekandmine ja edastamine“ lõikes 2 oli sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.“

11

Direktiiv 92/100 kodifitseeriti ja tunnistati kehtetuks direktiiviga 2006/115.

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artiklis 2 „Reprodutseerimisõigus“ on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:

[…]“.

13

Direktiivi 2006/115 põhjendustes 5 ja 7 on märgitud:

[…]

14

Direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 sõnastus on identne direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 sõnastusega.

15

Kuninga 12. aprilli 1996. aasta seadusandliku dekreedi 1/1996, millega kiidetakse heaks intellektuaalomandi seaduse kodifitseeritud tekst, millega nähakse ette, täpsustatakse ja ühtlustatakse valdkonna kehtivaid õigusnorme (Real Decreto Legislativo 1/1996, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley de Propiedad Intelectual, regularizando, aclarando y armonizando las disposiciones legales vigentes sobre la materia) (BOE nr 97, 22.4.1996, lk 14369; põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis, edaspidi „LPI“), artikli 108 lõikes 4 on sätestatud:

„Kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud ja üldsusele mis tahes viisil edastamiseks kasutatud fonogrammi või selle fonogrammi koopia kasutajad on kohustatud maksma esitajatele ja fonogrammitootjatele ühekordset õiglast tasu, mis nende esitajate ja tootjate vahel jagatakse. Kui jagamises kokkuleppele ei jõuta, jagatakse tasu võrdselt […]“.

16

LPI artikli 114 lõikes 1 on ette nähtud:

„Fonogrammi all mõistetakse teose või muude helide eranditult kuuldelist salvestist.“

17

LPI artikli 116 lõige 2, mis kuulub fonogrammitootjate õigusi reguleerivasse jaotisesse, on sõnastatud identselt artikli 108 lõikega 4.

18

AGEDI ja AIE esitasid 29. juulil 2010 Juzgado Mercantil núm. 4 Bis de Madridile (Madridi kaubanduskohus, Hispaania) Atresmedia vastu hagi, nõudes viimaselt hüvitise väljamõistmist kahju eest, mis tekitati kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammide üldsusele edastamise või reprodutseerimisega ajavahemikult 1. juunist 2003 kuni 31. detsembrini 2009 telekanalitel, mida käitab Atresmedia, ning selliste üldsusele edastamise toimingute eesmärgil tehtud fonogrammide ilma loata reprodutseerimisega.

19

Kuna Juzgado de lo Mercantil de Madrid (Madridi kaubanduskohus) tunnistas hagi põhjendamatuks, esitasid AGEDI ja AIE selle kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Madridile (Madridi provintsikohus, Hispaania), kes tühistas selle kohtuotsuse ja rahuldas apellantide nõude tervikuna.

20

Atresmedia esitas Audiencia Provincial de Madridi (Madridi provintsikohus) otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

21

Nimetatud kohus märgib, et kassatsioonkaebus puudutab üksnes küsimust, kas see, kui Atresmedia edastab audiovisuaalseid teoseid üldsusele oma telekanalitel, annab õiguse saada ühekordset õiglast tasu, mis on Hispaania õiguses ette nähtud LPI artikli 108 lõikes 4 ja artikli 116 lõikes 2, mis liidu õiguses vastavad direktiivi 92/100 artikli 8 lõikele 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikele 2. Täpsemalt märgib nimetatud kohus, et tema ülesanne on kindlaks teha, kas alates ajast, mil kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogramm või selle fonogrammi reproduktsioon on integreeritud või „sünkroniseeritud“ audiovisuaalsesse salvestusse, mis sisaldab teose audiovisuaalset salvestist, võivad asjaomased esitajad ja fonogrammitootjad nõuda kõnealust ühekordset õiglast tasu.

22

Sama kohus lisab, et kuna AGEDI ja AIE nõuavad Atresmedialt hüvitist audiovisuaalsete teoste üldsusele edastamise eest ajavahemikul 1. juunist 2003 kuni 31. detsembrini 2009, siis on põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatavad nii direktiiv 92/100 kui ka direktiiv 2006/115.

23

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasjas on selge, et kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammid või nende fonogrammide reproduktsioonid on integreeritud audiovisuaalsetesse salvestustesse, mis sisaldavad audiovisuaalsete teoste salvestist, ning hiljem on need audiovisuaalsed salvestused Atresmediale kuuluvatel telekanalitel üldsusele edastatud.

25

Selles osas ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus selliste fonogrammide reprodutseerimist ajal, mil need integreeriti nimetatud audiovisuaalsetesse salvestustesse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab nimelt, et selline integreerimine toimus asjaomaste õiguste omajate loal ja neile kohaldatavate lepingutingimuste kohaselt makstud vastutasu eest.

26

Samas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas asjaomased esitajad ja fonogrammitootjad peavad saama direktiivi 92/100 artikli 8 lõikes 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud ühekordset õiglast tasu, kui sellised audiovisuaalsed salvestused edastatakse üldsusele hiljem.

27

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 92/100 artikli 8 lõiget 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes viidatud ühekordset õiglast tasu peab kasutaja maksma siis, kui ta edastab üldsusele audiovisuaalse salvestuse, mis sisaldab sellise audiovisuaalse teose salvestist, millesse on integreeritud fonogramm või selle fonogrammi reproduktsioon.

28

Olgu märgitud, et direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 kohaselt näevad liikmesriigid ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kaubanduslikel eesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ringhäälingus ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks.

29

Nagu Euroopa Kohus on juba osutanud, kujutab see endast tasu kaubandusliku fonogrammi kasutamise eest ringhäälingus ülekandmiseks või üldsusele edastamiseks (vt selle kohta 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus SENA, C‑245/00, EU:C:2003:68, punkt 37, ja 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus Lagardère Active Broadcast, C‑192/04, EU:C:2005:475, punkt 50).

30

Kõnealuste sätetega on asjaomastele isikutele antud hüvitise saamise õigus, mille tekkimise alus on see, kui ringhäälingus kantakse üle või üldsusele edastatakse teose esitus, mis on salvestatud fonogrammile, mis on avaldatud kaubanduslikul eesmärgil, või sellise fonogrammi reproduktsioonile (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus Recorded Artists Actors Performers, C‑265/19, EU:C:2020:677, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Neil asjaoludel tuleb teha kindlaks, kas selline audiovisuaalne salvestus, mis sisaldab audiovisuaalse teose salvestist, nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, tuleb kvalifitseerida „fonogrammiks“ või „selle fonogrammi reproduktsiooniks“ direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 või direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

32

Esimesena olgu märgitud, et direktiivides 92/100 ja 2006/115 ega liidu muudes autoriõiguse valdkonna direktiivides ei ole mõistet „fonogramm“ määratletud ja nendes ei ole selle mõiste ulatuse kindlaksmääramiseks ka sõnaselget viidatud liikmesriikide õigusele.

33

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks liikmesriikide õigusele, tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb lisaks õigusnormi sõnastusele arvesse võtta selle konteksti, eelkõige selle kujunemislugu ja rahvusvahelist õigust, ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see õigusnorm on (8. septembri 2020. aasta kohtuotsus Recorded Artists Actors Performers, C‑265/19, EU:C:2020:677, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivides 92/100 ja 2006/115 sisalduvaid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise õiguse, ning eelkõige nendest konventsioonidest tuleneva õigusega, mida nende instrumentidega justnimelt rakendatakse, nagu on sõnaselgelt märgitud direktiivi 92/100 kümnendas põhjenduses ja direktiivi 2006/115 põhjenduses 7 (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus Recorded Artists Actors Performers, C‑265/19, EU:C:2020:677, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 36 märkis, nähtub direktiivi 92/100 vastuvõtmisele eelnenud ettepaneku nõukogu direktiivi rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta [KOM(90) 586 lõplik] seletuskirjast, et arvestades asjaolu, et kõnealuses direktiivis kasutatud mõisted olid autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas põhjapanevad ning nende tähendus on konventsioonidest tulenevas õiguses suurel määral kaudselt juba ühtlustatud, tuleb lähtuda mõistetest, mis on eelkõige Rooma konventsioonis olemas.

36

Vastab tõele, et selle konventsiooni sätted ei ole liidu õiguskorra osa, kuna liit ei ole selle konventsiooni osaline. Siiski on Euroopa Kohus juba märkinud, et Rooma konventsioonil on liidus kaudne mõju (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punktid 42 ja 50).

37

Rooma konventsiooni artikli 3 punkti b sõnastuse kohaselt tähendab mõiste „fonogramm“ esituse helide või muude helide „eranditult kuuldelist“ salvestist. Sellest tuleneb, et selle mõiste alla ei saa kuuluda piltide ja helide salvestis, kuna sellist salvestist ei saa pidada „eranditult kuuldeliseks“.

38

Lisaks tuleb meelde tuletada, et mõistet „fonogramm“, mis sisaldub direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 2, millega ilma muudatusteta asendati direktiivi 92/100 artikli 8 lõige 2, tuleb tõlgendada kooskõlas esituste ja fonogrammide lepingus esitatud sama mõistega (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland), C‑162/10, EU:C:2012:141, punkt 58, ja 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus Recorded Artists Actors Performers, C‑265/19, EU:C:2020:677, punkt 62), kuna selle lepingu sätted moodustavad ELi õiguskorra lahutamatu osa ja kuuluvad seega liidus kohaldamisele (vt selle kohta 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punktid 38 ja 39).

39

Vastavalt esituste ja fonogrammide lepingu artikli 2 punktile b on „fonogramm“„esituse helidest või muudest helidest või helisid esindavatest märkidest tehtud salvestus, mis on muus vormis kui kinematograafiline või muu audiovisuaalne teos“.

40

Nagu nähtub dokumendist Guide to the Copyright and Related Rights Treaties Administered by WIPO (WIPO hallatud autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste lepingu juhend)“ – mis on WIPO koostatud tõlgendav dokument, mis ei ole küll õiguslikult siduv, kuid mis siiski on abiks selle konventsiooni tõlgendamisel (vt analoogia alusel ja seoses Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni (Pariisi 24. juuli 1971. aasta redaktsioon), 28. septembril 1979 muudetud redaktsioonis, juhendiga 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Football Association Premier League jt, C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punkt 201 ning seal viidatud kohtupraktika) – ajakohastati esituste ja fonogrammide lepinguga Rooma konventsiooni artikli 3 punktis b esitatud määratlust „fonogramm“, „nii et juhul, kui audiovisuaalne salvestis ei ole oma olemuselt teos, tuleb heli salvestist, mis tuleneb esituse või muu heli salvestusest või heli kujutisest, mis on integreeritud sellisesse audiovisuaalsesse salvestisse, käsitada „fonogrammina““, millele sisuliselt osutas ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 50.

41

Seega tuleb asuda seisukohale, et nii esituste ja fonogrammide lepingu artikli 2 punkti b sõnastus kui ka eelmises punktis viidatud dokument välistavad selle, et kinematograafilisesse või muusse audiovisuaalsesse teosesse integreeritud heli salvestis kuulub mõiste „fonogramm“ alla selle sätte tähenduses.

42

Nagu rõhutasid AGEDI ja AIE ning Hispaania valitsus, on diplomaatilise konverentsi poolt 20. detsembril 1996 vastu võetud ühisdeklaratsiooni autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatud küsimuste kohta, mis on vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõike 2 punktile a oluline selle sätte tõlgendusallikas, tõesti täpsustatud, et „artikli 2 punktis b sisalduv fonogrammi määratlus ei tähenda seda, et integreerimine kinematograafilisesse või muusse audiovisuaalsesse teosesse mõjutab mõnda fonogrammile olemasolevat õigust“.

43

See ühisdeklaratsioon ei saa siiski eeltoodud kaalutlusi kahtluse alla seada.

44

Nimelt võib vastavast ühisdeklaratsioonist järeldada, et kinematograafilisse või muusse audiovisuaalsesse teosesse integreeritud fonogramm lakkab olemast „fonogramm“, sest see on saanud teose osaks, nimetatud asjaolu ei mõjuta aga kuidagi sellele fonogrammile olemasolevaid õigusi juhul, kui seda kasutatakse kõnealusest teosest eraldiseisvalt.

45

Nimetatud tõlgendust kinnitab ka käesoleva kohtuotsuse punktis 40 nimetatud dokument, millest nähtub, et selle ühisdeklaratsiooni eesmärk on selgitada, et „fonogramme võib kasutada [kinematograafilises või muus audiovisuaalses teoses] üksnes juhul, kui on sõlmitud sobivad lepingulised kokkulepped, võttes nõuetekohaselt arvesse esituste ja fonogrammide lepingus ette nähtud fonogrammitootjate õigusi. Kui neid taaskasutatakse audiovisuaalsest teosest eraldiseisvalt, tuleb neid käsitada fonogrammina“.

46

Käesoleval juhul on esiteks siinse kohtuotsuse punktis 25 juba märgitud, et põhikohtuasjas kõne all olevate fonogrammide integreerimine audiovisuaalsesse teostesse toimus asjaomaste õiguste omajate loal ja neile kohaldatavate lepinguliste kokkulepete kohaselt makstud vastutasu eest. Teiseks ei ole väidetud, et neid fonogramme on uuesti kasutatud eraldiseisvalt audiovisuaalsest teosest, millesse need on integreeritud.

47

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et audiovisuaalset salvestust, mis sisaldab audiovisuaalse teose salvestist, ei saa käsitada „fonogrammina“ direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 või direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

48

Teisena olgu märgitud, et mis puudutab mõistet „fonogrammi reprodutseerimine“ nende sätete tähenduses, mida ei ole kõnealustes direktiivides määratletud ja mille ulatuse kindlaksmääramiseks ei ole nendes direktiivides samuti sõnaselgelt viidatud liikmesriikide õigusele, siis tuleb märkida, et Rooma konventsiooni artikli 3 punktis e, mida tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 34–36 esitatud põhjustel arvesse võtta, on „reprodutseerimine“ määratletud kui „salvestisest koopia või koopiate tegemine“.

49

Tuleb aga tõdeda, et see määratlus hõlmab kõnealuse salvestise reprodutseerimise toimingut, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 71.

50

Niisugune toiming, mis on direktiivi 2001/29 artiklis 2 nimetatud preventiivset laadi õiguse ese, ei ole direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 ese, mis ei näe ette niisugust preventiivset õigust, vaid õigust hüvitisele, mille aluseks – nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 30 – on fonogrammis või selle reproduktsioonis sisalduva teose esituse üldsusele edastamine, kusjuures sellist reproduktsiooni tuleb asjaomaste sätete kontekstis mõista kui reprodutseerimise toimingu tulemusel saadud fonogrammi üht eksemplari.

51

Kuna aga käesoleva kohtuotsuse punktides 34–41 esitatud põhjustel ei saa audiovisuaalset salvestust, mis sisaldab audiovisuaalse teose salvestist, käsitada „fonogrammina“ direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 või direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, ei saa selline salvestus samadel põhjustel olla ka selle fonogrammi eksemplar ning seega ei saa see kuuluda nimetatud fonogrammi „reproduktsiooni“ mõiste alla nende sätete tähenduses.

52

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et audiovisuaalset salvestust, mis sisaldab audiovisuaalse teose salvestist, ei saa käsitada „fonogrammi“ või „selle fonogrammi reproduktsioonina“ direktiivi 92/100 artikli 8 lõike 2 või direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses.

53

Sellest järeldub, et sellise salvestuse üldsusele edastamine ei anna õigust tasule, mis on ette nähtud nendes sätetes.

54

Tuleb lisada, et niisugune tõlgendus ei eira direktiivi 92/100 või direktiivi 2006/115 eesmärke, mida on täpsustatud vastavalt direktiivi 92/100 seitsmendas põhjenduses ja direktiivi 2006/115 põhjenduses 5 ning millega soovitakse tagada autorite ja esitajate järjepidev loometegevus ja kunstiline tegevus, nähes ette ühtlustatud õigusliku kaitse, mis kindlustab piisava sissetuleku ja tehtud investeeringute tagasisaamise, ning võimaldada seega saavutada piisava tasakaalu ühest küljest esitajate ja fonogrammitootjate huvi saada konkreetse fonogrammi edastamise eest tasu ja teisest küljest kolmandate isikute huvi vahel seda fonogrammi mõistlikel tingimustel üle kanda või üldsusele edastada (vt selle kohta 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus SENA, C‑245/00, EU:C:2003:68, punkt 36).

55

Sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb need eesmärgid saavutada seeläbi, et fonogrammide või fonogrammide reproduktsioonide asjaomastesse audiovisuaalsetesse teostesse integreerimisel sõlmitakse vastavad lepingulised kokkulepped seoses fonogrammidega vastavate õiguste omajate ja selliste teoste tootjate vahel, mistõttu tasu fonogrammidest tulenevate autoriõigusega kaasnevate õiguste eest makstaks vastavalt sellistele lepingulistele kokkulepetele.

56

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 92/100 artikli 8 lõiget 2 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes viidatud ühekordset õiglast tasu ei pea kasutaja maksma siis, kui ta edastab üldsusele audiovisuaalse salvestuse, mis sisaldab sellise audiovisuaalse teose salvestist, millesse on integreeritud fonogramm või selle fonogrammi reproduktsioon.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendes sätetes viidatud ühekordset õiglast tasu ei pea kasutaja maksma siis, kui ta edastab üldsusele audiovisuaalse salvestuse, mis sisaldab sellise audiovisuaalse teose salvestist, millesse on integreeritud fonogramm või selle fonogrammi reproduktsioon.