1

Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH (edaspidi „DGP“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsuse Der Grüne Punkt vs. EUIPO – Halston Properties (kahe noolega ringi kujutis) (T‑253/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:909), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 20. veebruari 2017. aasta otsuse (asi R 1357/2015‑5) peale, mis käsitleb Halston Properties s. r. o. ja DGP vahelist tühistamismenetlust (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrust (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21), mis jõustus 23. märtsil 2016. Nimetatud määrus tunnistati hiljem kehtetuks ja asendati alates 1. oktoobrist 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1). Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega, tuleb käesolevat apellatsioonkaebust analüüsida siiski määruse nr 207/2009 alusel selle esialgses redaktsioonis.

3

Määruse artikli 9 lõikes 1 oli sätestatud:

„[ELi] kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

[…]

[…]“.

4

Määruse artikli 15 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Kui omanik ei ole [ELi] kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist [liidus] tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse [ELi] kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.

[…]“.

5

Sama määruse artiklis 51 oli sätestatud:

„1.   [ELi] kaubamärgi omaniku õigused kuulutatakse tühistatuks ametile esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

[…]

2.   Kui õiguste tühistamise põhjused on olemas ainult mõnede kaupade või teenuste puhul, mille jaoks [ELi] kaubamärk on registreeritud, kuulutatakse omaniku õigused tühistatuks ainult nende kaupade või teenuste osas.“

6

Määruse nr 207/2009 artiklis 66 oli sätestatud:

„1.   [ELi] kollektiivkaubamärk on [ELi] kaubamärk, mida kirjeldatakse kaubamärgi taotlemisel [ELi] kollektiivkaubamärgina ja mis eristab kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. [ELi] kollektiivkaubamärki võivad taotleda valmistajate, tootjate, teenuseosutajate ja turustajate ühendused, kellel võib nende suhtes kehtivate õigusaktide kohaselt olla igasuguseid õigusi ja kohustusi, kes võivad sõlmida lepinguid ja sooritada muid õigustoiminguid ning olla kohtuasjades hagejaks või kostjaks, ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

[…]

3.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse [ELi] kollektiivkaubamärkide suhtes, kui artiklites 67–74 ei sätestata teisiti.“

7

Määruse artikkel 67 sätestas:

„1.   [ELi] kollektiivkaubamärgi taotleja peab ette nähtud tähtaja jooksul esitama selle kasutamist reguleerivad eeskirjad.

2.   Kasutamist reguleerivates eeskirjades täpsustatakse isikud, kellel on lubatud kaubamärki kasutada, ühenduse liikmeks oleku tingimused ja kui need on olemas, kaubamärgi kasutamise tingimused ja sanktsioonid. […]“.

8

Määruse nr 207/2009 artiklite 9, 15, 51, 66 ja 67 sõnastus on sisuliselt võetud üle määruse 2017/1001 artiklitesse 9, 18, 58, 74 ja 75.

9

DGP esitas 12. juunil 1996 taotluse registreerida ELi kollektiivkaubamärgina (edaspidi „vaidlusalune kaubamärk“) allpool esitatud kujutismärk:

10

Kaubamärk registreeriti 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe“) klassidesse 1–34 kuuluvatele kaupadele ning klassidesse 35, 39, 40 ja 42 kuuluvatele teenustele.

11

Kaupade hulka kuulusid laiatarbekaubad nagu toiduained, joogid, rõivad, hügieenitarbed ning puhastusvahendid, aga ka erialaspetsialistide poolt kasutatavad kaubad, nagu põllumajanduses ja tööstuses kasutatavad tooted.

12

Asjaomased teenused vastasid järgmisele kirjeldusele:

13

Registreerimistaotlusele lisatud kaubamärgi kasutamist reguleerivatest eeskirjadest nähtub, et asjaomane kaubamärk loodi, „et võimaldada tarbijail ja äriringkondadel tunda ära pakend, mis kuulub [DGP taaskasutussüsteemi] ja mille puhul on kehtestatud kohustus panustada süsteemi rahastamisse, ning kaubad, mis on pakendatud nii, et neid on võimalik eristada muudest pakenditest ja kaupadest […]“.

14

Vaidlusalune kaubamärk registreeriti 19. juulil 1999. Seda registreeringut on hiljem uuendatud.

15

Slovakkia õiguse alusel asutatud äriühing Halston Properties esitas 2. novembril 2012 määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a alusel vaidlusaluse kaubamärgi osalise tühistamise taotluse põhjendusel, et kaubamärki ei ole tegelikult kasutatud nende kaupade puhul, mille jaoks see registreeriti.

16

EUIPO tühistamisosakond rahuldas 26. mai 2015. aasta otsusega selle taotluse osaliselt. Ta tunnistas alates 2. novembrist 2012 tühistatuks asjaomasest kaubamärgist tulenevad DGP õigused seoses kõigi kaupadega, mille jaoks see oli registreeritud, välja arvatud sellised tooted, mis ise on pakend.

17

DGP esitas 8. juulil 2015 tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

18

EUIPO viies apellatsioonikoda jättis kaebuse vaidlusaluse otsusega rahuldamata.

19

Apellatsioonikoda leidis, et DGP ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealust kaubamärki kasutati vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on registreeringuga hõlmatud kaupade päritolu tagamine. Liidu keskmine tarbija ei taju asjaomast kaubamärki nende kaupade päritolu tähisena, vaid seostab seda kaubamärki DGP ringlussevõtu süsteemi liikmeks olevate ettevõtjate keskkonnasäästliku käitumisega.

20

Isegi kui pakend ja kaup näivad müügi ajal tervikuna, tajub tarbija asjaomast kaubamärki üksnes viitena sellele, et asjaomaste ettevõtjate kauba pakendid kogutakse ja taaskasutatakse selle süsteemi kohaselt. Kõnealuse kaubamärgi kasutamise eesmärk ei ole luua või säilitada turuosa kauba enda jaoks.

21

Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2017 esitatud hagis palus DGP tühistada vaidlusalune otsus ja mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

22

DGP põhjendas hagi üheainsa väitega, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1 koostoimes selle määruse artikliga 66, märkides, et kõnealust kaubamärki ei kasutata mitte ainult nende teenuste jaoks, mille jaoks see on registreeritud, vaid ka registreeringus nimetatud kaupade jaoks.

23

DGP rõhutas muu hulgas, et kaubamärk on paigutatud pakendile, mis müügi käigus moodustab pakendatud kaubaga terviku. Kõnealuse kaubamärgi kasutajad ei ole pakendite tarnijad, vaid kauba valmistajad või turustajad. Kõnealune kaubamärk näitab, et kaup pärineb ettevõtjalt, kes on võtnud endale kohustuse seista hea selle eest, et pakendid töötatakse DGP süsteemi kohaselt ümber. Kuna lisaks seostab avalikkus asjaomast kaubamärki vastavate tootjate ja turustajate keskkonnasäästliku käitumisega, siis väljendab see nende kauba teatavat „immateriaalset kvaliteeti“.

24

Üldkohus jättis hagi rahuldamata.

25

Kõigepealt kirjeldas ta kriteeriume, mille alusel tuleb hinnata, kas asjaomast kaubamärki on tegelikult kasutatud.

26

Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt „on kaubamärgi tegeliku kasutamisega tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse selle peamise ülesande kohaselt, mis on nende kaupade ja teenuste päritolu tagamine, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, eesmärgiga luua või säilitada nende kaupade ja teenuste turuosa, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta sümboolset laadi kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine“ ning „samamoodi on ELi kollektiivkaubamärgi peamine ülesanne eristada kaubamärgi omanikuks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest“.

27

Nimetatud kohtuotsuse punktides 27–29 tõi Üldkohus välja, et kaubamärgi tegeliku kasutamise kontroll peab seisnema igakülgses hindamises, mille käigus võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid nagu hõlmatud kaupade või teenuste olemus ning vastavas majandussektoris turuosa säilitamiseks või loomiseks põhjendatuks peetav kasutamine.

28

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 33, et kuigi vaidlusalust kaubamärki on kollektiivkaubamärgina tegelikult kasutatud paljudes liidu liikmesriikides kõikvõimalikel kaubapakenditel, leidis ta seejärel apellatsioonikoja eeskujul, et vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamisega pakenditel ei ole tõendatud tegelik kasutamine kaupade jaoks.

29

Üldkohus täpsustas kohtuotsuse punktis 36, et käesoleval juhul koosneb asjaomane avalikkus eeskätt laiast avalikkusest, ning tõdes kohtuotsuse punktis 38, et nimetatud avalikkus tunneb vaidlusaluse kaubamärgi ära kui viite sellele, et pakend kogutakse ja taaskasutatakse teatava süsteemi kohaselt.

30

Sama kohtuotsuse järgmistes punktides leidis Üldkohus, et asjaomane kaubamärk ei viita aga kaupade päritolule.

31

Selles küsimuses märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et „[p]eab […] paika, et vaidlusalune kaubamärk kollektiivkaubamärgina viitab asjaolule, et vaidlusaluste kaupade tootja või turustaja kuulub [DGP] litsentsilepingute süsteemi, ning seetõttu teavitab selle ettevõtja teatavast keskkonnasäästlikust käitumisest“. Sellest hoolimata on asjaomasel avalikkusel võimalik teha vahet kaubamärgil, mis tähistab kauba kaubanduslikku päritolu, ning märgil, mis annab märku pakendi taaskasutusest. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et „kaupu endid tähistatakse tavapäraselt eri ettevõtjatele kuuluvate kaubamärkidega“.

32

Üldkohus leidis kohtuotsuse punktis 42, et „asjaomane avalikkus [tajub] vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist kollektiivkaubamärgina, millega tähistatakse ühenduse liikmete kaupu, eristamaks neid kaupadest, mis pärinevad ettevõtjatelt, kes sellesse ühendusse ei kuulu, pakenditega seonduva kasutamisena“. […] Asjaomane avalikkus seostab ettevõtja keskkonnasäästliku tegutsemise [DGP] litsentsilepingute süsteemis osalemise teel võimalusega käidelda keskkonnasäästlikult pakendit, mitte pakendatud toodet ennast, mis võib osutuda keskkonnasäästlikuks käitlemiseks sobimatuks“.

33

Lõpuks nentis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45, et kõnealuse kaubamärgi kasutamise eesmärk ei ole luua või säilitada kaupade turuosa. Tarbija tunneb tema sõnul kaubamärki ainult kui teavitust, et nii tähistatud pakend kõrvaldatakse ja taaskasutatakse tänu kauba tootja või turustaja panusele, kui tarbija toob selle pakendi lähedalasuvasse kogumisanumasse. Järelikult väljendab vaidlusaluse kaubamärgi paigutamine kauba pakendile lihtsalt asjaolu, et toote valmistaja või turustaja tegutseb vastavalt liidu õigusaktides sätestatud nõudele, mille kohaselt lasub pakendijäätmete taaskasutamise kohustus ettevõtjatel. Isegi kui Üldkohtu arvates ebatõenäolisel juhul teeb tarbija teatava kauba ostu otsuse ainuüksi pakendi omaduse alusel, ei loo ega säilita see kaubamärk siiski turuosa vaidlusaluse kauba puhul, vaid üksnes selle pakendi osas.

34

DGP palub Euroopa Kohtul:

35

EUIPO palub Euroopa Kohtul:

36

DGP põhjendab oma apellatsioonkaebust sisuliselt ühe väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1 koostoimes nimetatud määruse artikliga 66.

37

DGP väidab, et Üldkohus eiras määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 esinevale mõistele „tegelik kasutamine“ Euroopa Kohtu praktikas antud tõlgendust ning jättis nõuetekohaselt arvesse võtmata selle määruse artiklis 66 sätestatud ELi kollektiivkaubamärgi omadused. Järelikult on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi.

38

DGP toob nimelt välja, et Üldkohtu arvates ei ole tähtsust asjaolul, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine osutab asjaomasele avalikkusele, et kõik kaubad, mille pakendile asjaomane kaubamärk on paigutatud, pärinevad ettevõtjatelt, kes on DGP süsteemi liikmed, ning selline kasutus väljendab nende ettevõtjate ühist keskkonnasäästlikku käitumist, kuid samas võttis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41 ja 42 seda asjaolu arvesse.

39

Kuna ta jättis kaubamärgi „tegeliku kasutamise“ olemasolu hindamisel kõrvale niisugused tõendid, mis puudutavad registreeringuga hõlmatud kaupade turustamist, siis ei andnud ta seda hinnangut ELi kollektiivkaubamärkide põhiülesandest lähtuvalt. Õigusnormi niimoodi eirates võttis ta seejärel seisukoha, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine ei puudutanud mitte kaupa, mille jaoks see oli registreeritud, vaid seda kasutati üksnes pakendi kui sellise puhul, samas kui oli selge, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutajad turustavad kaupa ega valmista ega turusta pakendmaterjali.

40

DGP sõnul tuleb kaubamärgiõiguses kaupa ja selle pakendit hinnata koos, kuna need moodustavad terviku ja neid müüakse ühe ühikuna. Üldkohtu hinnang põhineb vastupidisel lähenemisel, mille põhjal ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45 järeldusele, ilma et ta oleks kohaldanud asjakohaseid hindamiskriteeriume, et asjaomase kollektiivkaubamärgi kasutamise eesmärk ei ole kaubamärgi omanikust ühenduse liikmete kaupade turuosa loomine või säilitamine.

41

Seda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuses teinud tegeliku kasutamise hindamise kriteeriumidega seoses vigu, toob veelgi enam esile kohtuotsuse punktis 41 esitatud põhjendus, et „kaupu endid tähistatakse tavapäraselt eri ettevõtjatele kuuluvate kaubamärkidega“. DGP märgib selle kohta, et kollektiivkaubamärgi kasutamine eri ettevõtjate kauba jaoks on tavapärane praktika ning on ilmne, et need ettevõtjad paigutavad kaubale või selle pakendile üksikkaubamärke. See, et samal ajal kasutatakse nii kollektiiv- kui üksikkaubamärki, ei kujuta endast aga tõendit kollektiivkaubamärgi tegeliku kasutamise puudumise kohta.

42

EUIPO leiab, et ainus väide on osas, milles see ei ole vastuvõetamatu, igal juhul põhjendamatu.

43

Selle tuvastamiseks, et kollektiivkaubamärki on registreeringuga hõlmatud kauba jaoks „tegelikult kasutatud“, on vaja, et seda kaubamärki oleks kasutatud selle kauba jaoks „kollektiivkaubamärgina“.

44

Sellest nähtuvalt ei piisa, kui kõnealust kaubamärki on kasutatud registreeringuga hõlmatud kaupadega mis tahes seoses. EUIPO sõnul peab kollektiivkaubamärgi ja asjaomaste kaupade vahel hoopis olema objektiivne ja piisavalt konkreetne seos. Sellise seose puudumisel tuleb järeldada, et kollektiivkaubamärki ei ole kasutatud kooskõlas selle peamise ülesandega, milleks on eristada teatava kaubamärgi omanikust ühenduse liikme kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.

45

Käesoleval juhul selline seos puudub. Tootjate ja turustajate kuulumine DGP süsteemi puudutab üksnes pakendeid, st kauba pakendit, mitte kaupa ennast. Asjaolu, et kaupa ja selle pakendit müüakse ühe ühikuna, ei muuda midagi.

46

Seetõttu leidis Üldkohus õigesti, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine annab asjaomasele avalikkusele teavet pakendi, mitte pakendatud kauba kohta.

47

DGP argument üksik- ja kollektiivkaubamärkide samaaegse kasutamise kohta ei ole asjakohane. Selle kohta märgib EUIPO, et sellest asjaolust sõltumata tuleb tuvastada kollektiivkaubamärgi tegelik kasutamine seoses kaupadega, mille jaoks see on registreeritud.

48

EUIPO nõustub ka Üldkohtu hinnanguga selle kohta, kas kõnealuse kaubamärgi kasutamise eesmärk võis luua või säilitada nende kaupade turuosa, mille jaoks asjaomane kaubamärk on registreeritud. Ta märgib siinkohal, et asjaomaste kaupade turuosa loomise või säilitamise nõue kehtib nii kollektiiv- kui ka üksikkaubamärkide suhtes. Käesoleval juhul saab vaidlusaluse kaubamärgi paigutamine kauba pakendile olla asjaomase tarbija ostuotsuse tegemisel asjakohane üksnes pakendiga seotud kaalutlusel. See näitab, et vastava kaubamärgi kasutamise eesmärk ei ole kaupade turuosa loomine või säilitamine.

49

Määruse nr 207/2009 artiklid 15 ja 51 kuuluvad vastavalt määruse artikli 66 lõikele 3 nende sätete sekka, mida kohaldatakse ELi kollektiivkaubamärgi suhtes, kui määruse artiklites 67–74 ei ole sätestatud teisiti.

50

Sellest tulenevalt tunnistatakse vastavalt nimetatud artiklitele 15 ja 51 vastava kaubamärgi omaniku õigused tühistatuks, kui kaubamärki ei ole viie aasta jooksul pärast registreerimist liidus tegelikult kasutusele võetud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud. Kui see õiguste tühistamise põhjus on olemas ainult mõne kauba või teenuse puhul, tunnistatakse omaniku õigused tühistatuks ainult sellise kauba või teenuse osas.

51

Kuigi Üldkohtu järeldused kaubamärgi kasutamise kohta on faktilised asjaolud ja neid ei saa, välja arvatud juhul, kui asjaolusid on moonutatud, apellatsioonimenetluses vaidlustada, on määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 rikkumisele tuginev apellatsioonkaebuse väide siiski vastuvõetav, kui see käsitleb neid kriteeriume, mille alusel tuleb Üldkohtul hinnata tegelikku kasutamist selle sätte tähenduses (vt selle kohta 11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Cactus, C‑501/15 P, EU:C:2017:750, punkt 64). Käesoleval juhul on see nii, kuna apellatsioonkaebuse ainus väide käsitleb kriteeriume, mille alusel tuleb hinnata ELi kollektiivkaubamärgi tegelikku kasutamist selle sätte tähenduses, võttes arvesse seda tüüpi kaubamärgi omadusi.

52

Sisulisest küljest tuleb märkida, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 seda tegi, et ELi kollektiivkaubamärgi peamine ülesanne on eristada kaubamärgi omanikust ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest (20. septembri 2017. aasta kohtuotsus The Tea Board vs. EUIPO, C‑673/15 P–C‑676/15 P, EU:C:2017:702, punkt 63).

53

Erinevalt üksikkaubamärgist ei ole kollektiivkaubamärgi peamine ülesanne tagada tarbijale, et kaubamärgiga tähistatud kaup või teenus on „teatud päritolu“, vaid see ülesanne, mille eesmärk on tagada, et kõiki kaubamärgiga tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all, on omane ainult üksikkaubamärkidele (vt eelkõige 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikkel 66 ei nõua, et tootjad, valmistajad, teenuseosutajad või ettevõtjad, kes on ELi kollektiivkaubamärgi omanikust ühenduse liikmed, peavad kuuluma samasse kontserni, mis toodab kaupu või osutab teenuseid ühtse kontrolli all. Selle määrusega ei ole vastuolus, kui ühenduse liikmed on konkurendid, kellest igaüks kasutab ühelt poolt kollektiivkaubamärki, mis näitab tema kuulumist nimetatud ühingusse, ja teiselt poolt üksikkaubamärki, mis osutab tema kaupade või teenuste päritolule.

55

Ka nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, millele on osutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26, et kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist juhul, kui seda kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, eesmärgiga luua või säilitada turuosa kaupadele ja teenustele, mille jaoks see on registreeritud (vt üksikkaubamärkide osas eelkõige 11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punkt 43, ja 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus Viridis Pharmaceutical vs. EUIPO, C‑668/17 P, EU:C:2019:557, punkt 38).

56

See kohtupraktika on mutatis mutandis kohaldatav ELi kollektiivkaubamärkidele. Nimelt paigutuvad need kaubamärgid nagu üksikkaubamärgidki kaubandustegevuse konteksti. Nende kasutamine peab seega selleks, et seda võiks pidada määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses „tegelikuks“, vastama tegelikult asjaomaste ettevõtjate eesmärgile luua või säilitada oma kaupadele või teenustele turuosa.

57

Sellest järeldub, et ELi kollektiivkaubamärki on tegelikult kasutatud juhul, kui seda on kasutatud vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on eristada ELi kollektiivkaubamärgi omanikust ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest, eesmärgiga luua või säilitada neile kaupadele ja teenustele turuosa.

58

Täpsemini öeldes on sellist kaubamärki kasutatud vastavalt selle peamisele ülesandele, kui see võimaldab tarbijal aru saada, et kõnealused kaubad või teenused pärinevad ettevõtjatelt, kes on kaubamärgi omanikust ühenduse liikmed, ja eristada neid kaupu või teenuseid nende ettevõtjate kaupadest või teenustest, kes selle liikmed ei ole.

59

Ent Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et vaidlusalune kaubamärk kollektiivkaubamärgina viitab asjaolule, et asjaomaste kaupade tootja või turustaja kuulub apellandi litsentsilepingute süsteemi.

60

Sellest johtub, et niisugust kollektiivkaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, ilma et seda järeldust seaks käesoleva kohtuotsuse punktis 54 märgitut arvestades kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 esitatud seisukoht, et asjaomane avalikkus on täiesti võimeline eristama kauba kaubanduslikku päritolu tähistavat kaubamärki sellisest kaubamärgist, mis teavitab pakendijäätmete taaskasutamisest.

61

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 tõepoolest, et apellant ei ole tõendanud, et kõnealuse kaubamärgi kasutamise eesmärk oli luua või säilitada vaidlusaluste kaupade turuosa, mistõttu ei saa esineda nimetatud kaubamärgi tegelikku kasutamist seoses selle kaubaga.

62

Selleks et kindlaks teha, kas see nõue on täidetud, tulnuks Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt siiski kontrollida, kas kõnealust kaubamärki on tegelikult kasutatud asjaomaste kaupade või teenuste „turul“. Nimetatud kontrolli käigus oleks tulnud eelkõige hinnata, „milline on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks vastavas majandussektoris turuosa säilitamise või loomise eesmärki arvestades põhjendatuks peetav kasutamine, kaupade või teenuste olemus, turu omadused ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus“ (vt eelkõige 11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punktid 37 ja 43, ning 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus Viridis Pharmaceutical vs. EUIPO, C‑668/17 P, EU:C:2019:557, punktid 39 ja 41).

63

Kuigi Üldkohus tõepoolest osutas neile kriteeriumidele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27, tuleb siiski tõdeda, et seejärel jättis ta need käesolevas asjas kohaldamata.

64

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 3 ja 41, oli Üldkohtu menetluses selge, et asjaomane kaubamärk registreeriti väga erinevat liiki kaupade jaoks, mis hõlmavad Nizza kokkuleppe klasside 1–34 kaubakategooriaid, ja tähistatud kaubad olid müüki panemise ajal pakendatud. Samuti puudus vaidlus selle üle, et need pakendid muutuvad jäätmeteks pärast seda, kui tarbija kauba lahti pakib või seda kasutab.

65

Lisaks tõdes Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 41 ja 42, et asjaomane avalikkus tajub vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist tõepoolest märgina selle kohta, et tähistatud kauba tootjad ja turustajad on liitunud DGP loodud ühise keskkonnasäästliku käitlussüsteemiga, ning see süsteem võimaldab tarbijal viia kauba ostmise korral jäätmed kõrvaldamise ja taaskasutamise eesmärgil lähedalasuvasse kogumisanumasse. Üldkohus märkis ka selle kohtuotsuse punktis 44, et nii tegutsedes täidavad asjaomased tootjad ja turustajad nende suhtes liidu õigusest tulenevat kohustust aidata kaasa kauba pakendijäätmete taaskasutamisele.

66

Olles seega tuvastanud, et DGP süsteemiga liitunud ettevõtjad osutavad vaidlusaluse kaubamärgi paigutamisega nende kauba pakendile tõhusalt sellele, millise pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemiga on nad tootjate ja turustajatena ühinenud, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45, et ei ole tõendatud, et vastava kaubamärgi kasutamine täidab tegelikult nende ettevõtjate eesmärki luua või säilitada oma kaupade turuosa.

67

Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 62 osutatud Euroopa Kohtu praktikas välja toodud kriteeriumidele oleks Üldkohus pidanud enne seda, kui ta jõudis nimetatud järeldusele ja tegi sellest tulenevalt otsuse kaubamärgiomaniku kaubamärgiõiguste tühistamise kohta seoses peaaegu kõigi registreeringuga hõlmatud kaupadega, kontrollima, kas käesolevas asjas nõuetekohaselt tõendatud kasutamine, st kõnealuse kaubamärgi paigutamine DGP süsteemiga liitunud ettevõtjate kauba pakendile, on asjaomastes majandussektorites kauba turuosa loomiseks või säilitamiseks põhjendatud.

68

Vaidlustatud kohtuotsuses puudub ka analüüs, mis oleks pidanud puudutama asjaomase kauba laadi ja selle turu omadusi, kus seda kaupa müüakse. Üldkohus nentis tõepoolest, et tarbijad mõistavad DGP süsteemi nii, et see hõlmab kaubapakendite kogumist lähedalasuvatesse kogumisanumatesse ja nende taaskasutamist, mitte aga kauba enda kogumist või taaskasutamist, kuid ta ei analüüsinud nõuetekohaselt, kas kauba müümisel võib tarbija teavitamine sellest, et on loodud selline lähedalasuvatel kogumisanumatel põhinev ökoloogiline pakendijäätmete kogumise ja kõrvaldamise süsteem, on asjaomastes majandussektorites või neist mõnes põhjendatud, et säilitada või luua kaubale turuosa.

69

Kuigi Üldkohtult ei saanud sellises kontekstis eeldada, et ta viib vastava analüüsi eraldi läbi seoses iga asjaomase kaubamärgi registreerimise aktis nimetatud kauba üksikasjaliku kirjeldusega, oleks tal siiski tulnud selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade mitmekesisuse tõttu viia läbi analüüs, milles on eri kaubakategooriad eristatud nende laadi ja vastava turu eripära järgi, ning milles on kaubakategooriatega seoses antud hinnang, kas vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine teenib tegelikult turuosa loomise või säilitamise eesmärki.

70

Nii puudutab mõni asjaomane majandussektor laiatarbekaupu nagu toiduained, joogid, hügieenitooted ja puhastusvahendid, millega seoses tekib iga päev pakendijäätmeid, millest tarbija peab vabanema. Seetõttu ei saa välistada, et märge, mille tootja või turustaja on seda tüüpi toodete pakendile kandnud selle kohta, et ta on liitunud lähedalasuva pakendijäätmete ökoloogilise kogumise ja töötlemise süsteemiga, võib mõjutada tarbijate ostuotsuseid ja seeläbi aidata kaasa nende kaupade turuosa loomisele või säilitamisele.

71

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 vaid üldiselt ja seoses kõigi vaidlusaluste kaupadega, et isegi kui tarbija valikut mõjutab asjaomase kauba pakendi kvaliteet, loob või säilitab kõnealune kaubamärk teiste ettevõtjatega võrreldes üksnes pakendi, mitte aga asjaomase kauba turuosa. Selline arutluskäik ei tugine nõuetekohaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 62 osutatud kriteeriumidele ja viib vastuolulisele järeldusele, et isegi juhul, kui vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine aitab kaasa nende kaupade ostmisele, mille pakendile on see kaubamärk paigutatud, tuleb seda kasutamist pidada selliseks, et see ei ole seotud asjaomastele kaupadele turuosa loomise või säilitamisega.

72

Olgu veel märgitud, et kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel peegeldab hindamise raskust see, et vaja on läbi viia analüüs, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse asjaomaste kaupade või teenuste laadi ning nende vastavate turgude omadusi ning milles järelikult eristatakse mitut liiki kaupu või teenuseid, kui need on mitmekesised. See hindamine määrab tegelikult kindlaks, kas kaubamärgiomaniku õigused tuleb tühiseks tunnistada ja kui jah, siis milliste kaupade või teenuste osas.

73

Viimati nimetatud küsimusega seoses on mõistagi oluline, et tagatud oleks sellise kasutamise nõude järgimine, mis tegelikult täidab registreeringuga hõlmatud kaupade ja teenuste turuosa loomise või säilitamise eesmärki, et kaubamärgiomanikku ei kaitstaks alusetult seoses kaupade või teenustega, mille turustamist see kaubamärk tegelikult ei edenda. Sama tähtis on aga ka see, et kaubamärgiomanikud ja kollektiivkaubamärgi puhul ühenduse liikmed võiksid nõuetekohaselt kaitstud viisil kasutada oma tähist kaubandustegevuse käigus.

74

Kuna Üldkohus jättis käesoleva kohtuotsuse punktis 62 meenutatud kohtupraktikas osutatud kontrolli läbi viimata, rikkus ta määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses „tegeliku kasutamise“ mõiste kohaldamisel õigusnormi.

75

Järelikult on apellatsioonkaebuse ainus väide põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada.

76

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

77

Euroopa Kohtul on käesolevas asjas olemas vajalik teave, et teha esimeses kohtuastmes esitatud hagi ainsa väite kohta lõplik otsus.

78

Nagu nähtub vaidlusalusest otsusest, mille sisu on käesoleva kohtuotsuse punktides 19 ja 20 esitatud, tugines EUIPO viies apellatsioonikoda põhjendustele, mis vastavad sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuses esitatud põhjendustele. Nimelt kordas Üldkohus sisuliselt apellatsioonikoja arutluskäiku. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 74 nähtub, on selles arutluskäigus rikutud õigusnormi, kuna eiratud on määruse nr 207/2009 artiklis 15 kasutatud mõiste „tegelik kasutamine“ ulatust.

79

Järelikult tuleb vaidlusalune otsus tühistada.

80

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

81

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

82

Kuna DGP on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb DGP kohtukulud seoses apellatsiooni- ja esimese kohtuastme menetlusega välja mõista EUIPO-lt ning viimase kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: