1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Gera (Gera halduskohus, Saksamaa), puudutab määruse (EÜ) nr 1069/2009 ( 2 ) tõlgendamist loomsete kõrvalsaaduste valdkonnas, täpsemalt niisuguste loomsete kõrvalsaaduste ümberliigitamist madalamasse kategooriasse, mis ei vasta enam selle kategooria nõuetele, millesse need algselt liigitati.

2.

Taotlus on esitatud äriühingu Toropet Ltd ja Landkreis Greizi (Greizi maakond, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase otsust liigitada teatavad 3. kategooria loomsed kõrvalsaadused ümber 2. kategooriasse ja seejärel need kõrvaldada põhjusel, et need on hallituse, roiskumise ja võõrkehade tõttu muutunud.

3.

Järgnevalt esitatud põhjustel olen arvamusel, et algselt 3. kategooriasse liigitatud loomsed kõrvalsaadused, mis ei vasta enam selle kategooriaga seotud riskitasemele lagunemise või riknemise või võõrkehadega segunemise tõttu, tuleb ümber liigitada madalamasse kategooriasse ( 3 ).

4.

Määruse nr 1069/2009 põhjendused 11, 29 ja 38 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

5.

Selle määruse artikli 2 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse

6.

Määruse artikli 4 „Tootmisahela lähtepunkt ja kohustused“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Niipea kui ettevõtjad loovad loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid, mis kuuluvad käesoleva määruse reguleerimisalasse, tuvastavad nad need ning tagavad, et neid käideldakse vastavalt käesolevale määrusele (lähtepunkt).

2.   Ettevõtjad tagavad nende kontrolli all olevates ettevõtetes kogumise, transpordi, käitlemise, töötlemise, ladustamise, turulelaskmise, jaotamise, kasutamise ja kõrvaldamise igas etapis, et loomsed kõrvalsaadused ja nendest saadud tooted vastavad käesoleva määruse nõuetele, mis seonduvad nende tegevusega.“

7.

Selle määruse artiklis 7 „Loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete liigitamine“ on lõikes 1 sätestatud:

„Loomsed kõrvalsaadused liigitatakse kategooriatesse vastavalt inimeste ja loomade terviseriski tasemele kooskõlas artiklites 8, 9 ja 10 sätestatud loeteludega.“

8.

Määruse nr 1069/2009 artikli 9 „2. kategooria materjal“ punktides d ja h on sätestatud:

„2. kategooria materjal sisaldab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi:

[…]

[…]

9.

Selle määruse artikli 10 „3. kategooria materjal“ punktides a ja f on ette nähtud:

„3. kategooria materjal sisaldab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi:

[…]

[…]“

10.

Määruse artikkel 14 „3. kategooria materjali kõrvaldamine ja kasutamine“ on sõnastatud nii:

„3. kategooria materjal:

[…]“

11.

Määruse artikli 15 lõikes 1 on ette nähtud:

„1.   Võidakse kehtestada käesoleva jao rakendusmeetmed, mis käsitlevad

[…]

[…]“

12.

Määruse nr 1069/2009 artikli 25 lõike 1 punktis e on ette nähtud:

„1.   Ettevõtjad tagavad oma kontrollitavate ettevõtete osas, mis tegelevad artikli 24 lõike 1 punktides a ja h osutatud tegevustega, järgmise:

[…]

13.

Määruse artiklis 28 „Enesekontroll“ on sätestatud:

„Ettevõtjad seavad oma ettevõtetes sisse, rakendavad ja hoiavad toimivana enesekontrollikorda, et jälgida käesoleva määruse täitmist. Nad tagavad, et ettevõttest ei viida välja loomseid kõrvalsaadusi või nendest saadud tooteid, mille puhul kahtlustatakse või on tehtud kindlaks, et need ei vasta käesoleva määruse nõuetele, välja arvatud juhul, kui need saadused on ette nähtud kõrvaldamiseks.“

14.

Määruse (EL) nr 142/2011 ( 4 ) IV lisa 1. peatüki 4. jao punkt 3 näeb ette:

„3. kategooria materjali töötlevatel ettevõtetel peavad olema paigaldatud võõrkehade (nt pakkematerjal või loomsetes kõrvalsaadustes või nendest saadud toodetes sisalduvad metallitükid) kontrollimise seadmed, kui töödeldakse söödaks ettenähtud materjale. Sellised võõrkehad eemaldatakse enne töötlemist või selle ajal.“

15.

Määruse (EÜ) nr 178/2002 ( 5 ) artikli 14 lõikes 5 on ette nähtud:

„5. Toidu inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas toit on selle kavandatud kasutuseks inimtoiduks sobimatu seetõttu, et on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.“

16.

25. jaanuari 2004. aasta seaduse loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise kohta (Tierische Nebenprodukte-Beseitigungsgesetz) (BGB1. 2004 I, lk 82) 4. augusti 2016. aasta redaktsioonis (BGB1. 2016 I, 1966) (edaspidi „TierNebG“) §-s 1 „Kohaldamisala“ on ette nähtud:

„Käesoleva seaduse eesmärk on rakendada määrust [nr 1069/2009], mida on viimati muudetud [nõukogu 17. detsembri 2013. aasta] määrusega (EL) nr 1385/2013 (ELT 2013, L 354, lk 86), ning vahetult kohaldatavaid Euroopa Ühenduse või Euroopa Liidu õigusakte, mis on vastu võetud selle määruse alusel või selle rakendamiseks.“

17.

TierNebG § 3 näeb ette kohustuse teatavad loomsed kõrvalsaadused kõrvaldada, samas kui § 12 käsitleb määrusega nr 1069/2009 hõlmatud valdkonnas riigisiseste ja liidu õigusnormide täitmise kontrollimist pädevate asutuste poolt.

18.

Tüüringi liidumaa 10. juuni 2005. aasta seaduses loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise seaduse rakendamise kohta (Thüringer Ausführungsgesetz zum Tierische Nebenprodukte-Beseitigungsgesetz, Thür GVB1. 2005, lk 224) ning Tüüringi liidumaa 11. oktoobri 2005. aasta määruses, mis reguleerib geograafilisi piirkondi vastavalt loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise seadusele (Thüringer Verordnung über die Einzugsbereiche nach dem Tierische Nebenprodukte-Beseitigungsgesetz, Thür GVBl. 2005, lk 355), on vastavalt kehtestatud sätted 1. ja 2. kategooria loomsete kõrvalsaaduste kõrvaldamise eest vastutavate asutuste kohta ning geograafilised piirkonnad, mille piires peavad need asutused eespool nimetatud kõrvalsaadusi tagasi võtma, kokku koguma, transportima, ladustama, töötlema või kõrvaldama ( 6 ).

19.

Äriühing Toropet töötleb ja turustab loomseid kõrvalsaadusi muu hulgas loomasööda tootjatele, loomse rasva ümbertöötlejatele ja biogaasi tootmise tehastele. Ta käitab Saksamaal ettevõtet, mis on määruse nr 1069/2009 alusel tunnustatud 3. kategooria materjali vahekäitlejana. Ta on registreeritud ka loomsete kõrvalsaaduste veoettevõtjana.

20.

Landkreis Greiz tuvastas 23. jaanuaril 2018 selles vahekäitlusettevõttes tehtud halduskontrolli käigus 38 suures 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste kastis (üldiselt tuntud virnastatavate puitkastidena) hallitanud, roiskunud ja võõrkehadega segunenud materjali. Hallituse, roiskumise ja võõrkehade tõttu liigitas Landkreis Greiz materjali ümber 2. kategooriasse ja andis korralduse need 38 puitkasti viivitamatult kõrvaldada sundtäitmise teel, mis tehti samal päeval. Nende toimingute kulud summas 2346,17 eurot jäeti Toropeti kanda.

21.

See korraldust jäeti muutmata 25. jaanuari 2018. aasta otsusega, millega Landkreis Greiz selgitas, et niisuguste defektide tõttu, mida kujutavad endast hallitus, roiskumine ja võõrkehad, ei saa kõnealust materjali liigitada enam 3. kategooriasse, vaid ainult 2. kategooriasse. Toropetil ega tema äripartneril, kes pidi vastutama selle materjali ümbertöötlemise eest, ei ole aga lubatud 2. kategooria materjali käidelda. Lisaks ei saanud kõnealust materjali kuni kokkuleppelise lahenduse leidmiseni kohapeal ladustada, kuna puudus eraldi külmkamber.

22.

Toropet esitas 9. oktoobril 2018 Verwaltungsgericht Gerale (Gera halduskohus) kaebuse, milles taotles tuvastusotsust 25. jaanuari 2018. aasta haldusotsuse tühistamiseks.

23.

Oma kaebuses heidab Toropet Landkreis Greizile ette, et viimane tegi vea, kui ta liigitas kõnealuse materjali ümber 2. kategooriasse ilma teaduslikku uuringut tegemata. Tema arvates ei ole põhjendatud kõnealusele materjalile antud hinnang, mille kohaselt see on riknenud, roiskunud või hallitanud. Toropet on seisukohal, et veterinaaride ja Landkreis Greizi kasutatud kriteerium, s.o söögikõlblikkuse kriteerium, mille kohaselt on tooted sobivad inimtoiduks, läheb määruse nr 1069/2009 artikli 10 sätetest kaugemale.

24.

Toropet märgib, et selle määruse artikli 14 punktist d tuleneb, et loomsete kõrvalsaaduste lagunemine ja riknemine ei õigusta liigitamist madalamasse kategooriasse, kuna taaskasutamine vastavalt selle määruse artikli 14 punktile b on võimalik ja kõrvaldamine ei ole alati vajalik. Lisaks võivad kõnealused loomsed kõrvalsaadused selle äriühingu arvates kuuluda sama määruse artikli 10 punkti f kohaldamisalasse, kuna see säte välistab ainult tooted, mis kujutavad loomahaigustest tingitud suurt riski. Toropeti sõnul aga hallitanud või roiskunud liha niisugust ohtu ei kujuta.

25.

See äriühing väidab eelkõige, et kuna 3. kategooria materjal ei ole mõeldud inimtoiduks ( 7 ), siis ei ole oluline, kas kõnealune materjal on sobiv inimtoiduks või mitte. Mis puutub sellesse, et kõnealuses materjalis esineb võõrkehi, siis selle tõttu ei tohiks materjali ümber liigitada, kuna need on võimalik lihtsalt mehaaniliselt eraldada.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kõnealused loomsed kõrvalsaadused puudutasid peamiselt materjali, mis oli algselt liigitatud 3. kategooriasse kas määruse nr 1069/2009 artikli 10 punkti a alusel, mis hõlmab tapetud loomade rümpasid ja loomade osi, mis on kõlblikud inimtoiduks, kuid mis ei ole mõeldud kasutamiseks inimtoiduks, või siis selle määruse artikli 10 punkti f alusel, mis hõlmab loomseid saadusi või loomseid saadusi sisaldavat toitu, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks ärilistel kaalutlustel või muude puuduste tõttu, mis ei põhjusta inimeste ja loomade terviseriske. Punktis a nimetatud loomsed kõrvalsaadused hõlmasid libedikke või kõrvu. Punkti f alla kuuluvad tooted olid eelkõige hakklihavorstid või pullipeenised.

27.

Nimetatud kohus märgib, et 3. kategooria materjali lagunemine ja riknemine muudab need põhimõtteliselt inimtoiduks kõlbmatuks ning inimeste ja loomade tervist ohustavaks. Seetõttu tekib tal küsimus, kas selliste muutuste tõttu tuleb materjal teise kategooriasse ümber liigitada.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et nagu nähtub määruse nr 1069/2009 põhjendusest 11 ja artiklist 1, on määruse põhieesmärk inimeste ja loomade terviseriskide ohjamine ning toidu- ja söödaahela ohutuse kaitsmine. Seega ei piirdu ohtlikkus ainult inimeste tervisega. Määruse artikli 14 punktis d on pealegi rõhutatud, et lagunemise ja riknemisega kaasneb inimeste ja loomade terviserisk.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et algse liigituse hilisem muutmine asjaomase materjali lagunemise või riknemise tõttu võib olla määruse nr 1069/2009 artikli 14 punktiga d vastuolus. Tema arvates võib sellest sättest nimelt järeldada, et lagunemine ja riknemine ei mõjuta põhimõtteliselt mitte 3. kategooria materjali liigitamist, vaid üksnes nende kasutamist. See kohus on seisukohal, et kuigi selle materjali kasutamine sööda tootmiseks on määruse artikli 14 punkti d alusel välistatud, näib seevastu võimalik kasutada seda materjali muul otstarbel, näiteks taaskasutada seda koospõletamise teel vastavalt selle määruse artikli 14 punktile b.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib ka küsimus, kuidas tõlgendada määruse nr 1069/2009 artikli 9 punkti d. Selle sätte kohaselt tuleb nimelt materjalis leiduvate võõrkehade tõttu inimtoiduks kõlbmatuks tunnistatud materjal liigitada 2. kategooriasse. Määruse nr 142/2011 IV lisa I peatüki 4. jao punktist 3 ilmneb väidetavalt siiski, et materjalis võõrkehade esinemine ei ole piisav põhjus selleks, et liigitada materjal 2. kategooriasse, kuna neid on võimalik eemaldada seadmete abil, mis võimaldavad neid tuvastada, nagu see on ette nähtud 3. kategooria materjali töötlemise tehastele kohaldatavates eeskirjades. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas võõrkehade esinemise ohu ennetamine on oluline, kui 3. kategooria materjal ei ole ette nähtud mitte ümbertöötlemiseks loomasöödaks, vaid põletamiseks või kasutamiseks biodiisli tootmiseks.

31.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Gera (Gera halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 14. novembri 2019. aasta kuupäeva, registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 18. novembril 2019.

33.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Landkreis Greiz ja Euroopa Komisjon. Nemad ja Toropet vastasid samuti kirjalikult 2. detsembril 2020 Euroopa Kohtu esitatud küsimustele.

34.

Nende kolme eelotsuse küsimusega, mida tuleks käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas algul määruse nr 1069/2009 artikli 10 punktide a ja f tähenduses 3. kategooria materjaliks liigitatud materjali niisugune liigitamine muutub kehtetuks lagunemise või riknemise tõttu (esimene ja teine küsimus) või võõrkehadega segunemise tõttu (kolmas küsimus), nii et materjal tuleb ümber liigitada madalamasse kategooriasse.

35.

Tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olevate loomsete kõrvalsaaduste algset, st kogumisest alates liigitamist 3. kategooriasse ei ole vaidlustatud. Seevastu tekib küsimus, kas on kohustus liigitada niisugused loomsed kõrvalsaadused ümber, millel ilmnevad hiljem nende elutsüklis sellised defektid nagu hallitus, roiskumine või võõrkehad ( 8 ).

36.

Kui Toropet leiab, et määruse nr 1069/2009 artikli 10 punktide a ja f kohaldamisalasse kuuluvate ja niisuguste defektidega loomsete kõrvalsaaduste liigitamine 3. kategooriasse tuleb säilitada, siis Landkreis Greiz ja komisjon leiavad vastupidi, et nende loomsete kõrvalsaaduste ümberliigitamine 2. kategooriasse on kohustuslik.

37.

Käesolevas ettepanekus esitan kõigepealt mõned märkused võõrkehadega segunenud loomsete kõrvalsaaduste konkreetse juhtumi kohta (A jagu), seejärel selgitan, miks on minu arvates kohustus liigitada selline materjal, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ümber 2. kategooriasse, kui see ei vasta enam algse liigitusega seonduvale riskitasemele (B jagu), tuginedes määruse nr 1069/2009 järgmiste sätete analüüsile: nimelt artiklid 7–10 tervikuna, artikli 9 punkt h, artikli 10 punktid a ja f, artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 punkt d.

38.

Pean tarvilikuks kõigepealt meenutada hiljutisest kohtuotsusest P F. Kamstra Recycling jt ( 9 ) tulenevaid juhiseid, enne kui teen järeldused võõrkehade laadi ja nende mõju kohta nende loomsete kõrvalsaaduste liigitamisele, millega need on segunenud.

39.

Meenutan, et kohtuasjades, milles tehti see kohtuotsus, käsitleti määruse (EÜ) nr 1013/2006 ( 10 ) tähenduses mitteohtlike jäätmetega segunenud 3. kategooria loomseid kõrvalsaadusi määruse nr 1069/2009 artikli 10 tähenduses. Küsimus oli selles, kas nende segude saadetise suhtes kohaldatakse määrust nr 1069/2009 või määrust nr 1013/2006.

40.

Olles analüüsinud määrust nr 1069/2009 puudutavaid ettevalmistavaid materjale, selle määruse eesmärki ja sätete ülesehitust, otsustas Euroopa Kohus, et need segud ja seega nende saadetised kuuluvad viimati nimetatud määruse kohaldamisalasse ( 11 ).

41.

Rõhutan, et Euroopa Kohus otsustas, et määrus nr 1069/2009 hõlmab loomsete kõrvalsaaduste segusid mitteohtlike jäätmetega, kuid ta ei teinud otsust mitteohtlike jäätmete liikide kohta, mida on lubatud segada loomsete kõrvalsaadustega, ega materjalikategooria kohta, kuhu asjaomased segud võisid kuuluda.

42.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhikohtuasjas kõne all olev segu sisaldab võõrkehi, mida nende olemuse ( 12 ) tõttu peeti määruse nr 1013/2006 tähenduses mitteohtlikeks jäätmeteks.

43.

Järelikult kohaldatakse selle segu suhtes kohtuotsust Kamstra Recycling arvestades põhimõtteliselt ( 13 ) määrust nr 1069/2009.

44.

Juhiksin siiski tähelepanu kahele asjaolule.

45.

Esiteks tuleb lähtuda eeldusest, et põhikohtuasjas käsitletavad mitteohtlikud jäätmed, eelkõige krohvitükid, ei ole võõrkehad, mida saab kergesti eemaldada, nagu plastpakendid või metallitükid määruse nr 142/2011 IV lisa ( 14 ) I peatüki 4. jao punkti 3 tähenduses.

46.

Teiseks rõhutan, et kuigi 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste igasugune segu mitteohtlike jäätmetega kuulub määruse nr 1069/2009 kohaldamisalasse, tekib küsimus, kas selline segu tuleb liigitada ümber madalamasse kategooriasse, vähemalt teatavatel juhtudel, arvestades selle määruse sätteid. See küsimus, mida ei ole kohtuotsuses Kamstra Recycling ( 15 ) käsitletud, on käesoleva kohtuasja keskmes.

47.

Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et määruses nr 1069/2009 ei ole ühtegi sõnaselget sätet, mis käsitleks algselt 3. kategooriasse liigitatud materjali „ümberliigitamist“ madalamasse kategooriasse.

48.

Nagu ma käesolevas ettepanekus järgnevalt näitan, vastab minu välja pakutud ümberliigitamise kohustus 3. kategooria materjali liigitamisele omasele loogikale, mis sõltub inimeste ja loomade terviseriskist, mida kujutavad endast võõrkehad ning hallitanud ja roiskunud loomsed kõrvalsaadused. Ma näitan ka, et see riskianalüüs kehtib loomsete kõrvalsaaduste elutsükli igal hetkel.

49.

Määruse nr 1069/2009 I jaotise I peatüki 4. jagu, mis hõlmab artikleid 7–10, käsitleb loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete liigitamist.

50.

Vastavalt selle määruse artikli 7 lõikele 1, mis reguleerib loomsete kõrvalsaaduste liigitamist, liigitatakse need saadused erinevatesse kategooriatesse vastavalt inimeste ja loomade terviseriski tasemele.

51.

See säte kehtestab seega kaks asjakohast teavet, mis on liigitamise seisukohast omavahel seotud: erinevad kategooriad ja riskitase.

52.

Kategooriatesse liigitamisel klassifitseeritakse selle määruse kohaldamisalasse kuuluvad loomsed kõrvalsaadused ühte kolmest kategooriast, mis on ette nähtud sama määruse ( 16 ) artiklites 8, 9 ja 10, mis hõlmavad vastavalt 1., 2. ja 3. kategooria materjali loetelusid. Sellest liigitusest ei tehta ühtegi erandit, nii et loomsed kõrvalsaadused peavad tingimata kuuluma ühte nendest kolmest kategooriast ( 17 ).

53.

Riskitase on ainus kriteerium, mis eristab kolme kategooriat, nii et 3. kategooria materjal on madala riskiga ( 18 ), samas kui 1. ja 2. kategooria materjal on inimeste ja loomade tervisele väga ohtlik, kusjuures 1. kategooria materjal kujutab endast kõige suuremat riski ( 19 ). Just nende riskide hindamise põhjal koostas seadusandja iga kategooria raames üksikasjaliku materjaliloetelu.

54.

Tuleb rõhutada, et see riskitase, millest sõltub liigitamine 1., 2. või 3. kategooriasse, on asjakohane kriteerium ka loomsete kõrvalsaaduste lõppkasutuse jaoks. Määrusega nr 1069/2009 kehtestati artiklites 12, 13 ja 14 koostoimes selle põhjendusega 38 iga materjalikategooria jaoks kasutus- ja kõrvaldamisvõimaluste loetelud ning neist igaühe suhtes kohaldatavad eeskirjad, et seda riskitaset vähendataks miinimumini.

55.

Kõrge riskitasemega kategooria puhul kehtivad kasutus- ja kõrvaldamisvõimalused laienevad ka väikese riskiga materjalile ( 20 ). Nendele kasutus- ja kõrvaldamisvõimalustele kehtivad siiski erinevad ja vahel isegi piiravamad eeskirjad, olenevalt sellest, millisesse kategooriasse on materjal liigitatud ( 21 ).

56.

See riski põhjal liigitamine on õigustatud ka määruse nr 1069/2009 põhjenduse 29 alusel, mille kohaselt ei tohiks kõrge riskitasemega loomseid kõrvalsaadusi söödaahelas kasutada, samas kui väikese riskiga materjali kasutamine peaks olema teatud tingimustel lubatud.

57.

Märgin sellega seoses, et 1. ja 3. kategooria materjali loetelud on ammendavad ( 22 ). Järelikult tuleb neid tõlgendada kitsalt, kuna esiteks hõlmavad need ainult neis sõnaselgelt nimetatud materjali ja teiseks peab see materjal, nagu ma eespool selgitasin, vastama asjaomase kategooriaga seotud riskitasemele. Ammendavust võib järeldada sellest, et määruse nr 1069/2009 artikli 9 punktis h on nimetatud 2. kategooria allkategooria, mis hõlmab materjali, mis ei kuulu 1. ega 3. kategooriasse.

58.

On juhtumeid, kus niisugused defektid nagu hallitus, roiskumine või võõrkehad ( 23 ) võivad muuta nende defektidega kahjustatud materjali riskitaset ( 24 ). Kui see on nii, siis kaasneb riskitaseme muutumisega minu arvates ka liigituse muutumine.

59.

Niisuguses vaidluses nagu põhikohtuasjas tuleb seega kindlaks teha, kas sellised võõrkehad nagu krohvitükid või saepuru, nagu ka hallitus ja roiskumine võivad muuta niisuguse materjali riskitaset, mis liigitati algselt 3. kategooria materjaliks määruse nr 1069/2009 artikli 10 punktide a ja f tähenduses ( 25 ).

60.

Kui sellist materjali ei saa enam liigitada 3. kategooriasse, kuhu see algselt liigitati, kuna see kujutab endast suuremat riski ja kuna selle kategooria suhtes kehtivad nõuded ei ole täidetud, tuleb sellisel juhul otsida kategooria, mis võiks hõlmata seda „saastunud“ materjali. Nagu ma järgmises alajaos selgitan, ei ole see kategooria muu kui 2. kategooria, mis tuleneb peamiselt määruse nr 1069/2009 artikli 9 punktis h nimetatud allkategooriast.

61.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 57 märkisin, on määruse nr 1069/2009 artikli 9 punktis h erinevalt selle määruse artiklitest 8 ja 10, mis sätestavad vastavalt 1. ja 3. kategooria materjali suletud loetelu, ette nähtud 2. kategooria materjali mitteammendav loetelu. See allkategooria kui varuvariant hõlmab vastavalt selle sõnastusele loomseid kõrvalsaadusi, mis ei kuulu 1. või 3. kategooria materjali hulka.

62.

Nagu nähtub määruse nr 1069/2009 põhjenduse 35 viimasest lausest, tuleks seda liigitust ettevaatusabinõuna kohaldada varuvariandina „ükskõik millise muu loomse kõrvalsaaduse suhtes, mis ei ole loetletud ühes kolmest kategooriast“. Selle määruse artikli 9 punkti h tuleb seda väljendit arvestades tõlgendada laialt, nii et see hõlmab kõiki loomseid kõrvalsaadusi, mis ei ole selgelt klassifitseeritud ( 26 ).

63.

Selle varukategooria olemasolu väljendab minu arvates seadusandja tahet tagada, et ühegi loomse kõrvalsaaduse puhul ei tekiks selle liigitamise osas „õiguslikku lünka“, nii et algselt 3. kategooriasse liigitatud materjal, mis ei sisalda 1. kategooria materjali, kuid mida riskitaseme tõttu, mida see endast kujutab, ei saa või enam ei saa liigitada 3. kategooria materjaliks, liigitatakse varuvariandina automaatselt 2. kategooria materjaliks määruse nr 1069/2009 artikli 9 punkti h tähenduses.

64.

Seega tuleks viimati nimetatud sätet kohaldada 3. kategooria loomsete kõrvalsaaduste suhtes, mis on muutunud hallituse, roiskumise või võõrkehade tõttu ja mis küll ei sisalda 1. kategooria materjali, kuid mille riskitase on liiga kõrge selleks, et need vastaksid 3. kategooria materjali nõuetele ( 27 ).

65.

Millised on siis artikli 10 punktides a ja f osutatud 3. kategooria materjali puhul kehtivad nõuded, mille täitmata jätmise tõttu tuleks materjal varuvariandina liigitada sellesse madalamasse, 2. kategooriasse?

66.

Määruse nr 1069/2009 artiklis 10 on kehtestatud 3. kategooria materjali ammendav loetelu ( 28 ). Sellest loetelust nähtub, et selle kategooria materjali hulka kuuluvad üksnes loomsed kõrvalsaadused, mis on saadud tervetest loomadest, mis on tunnistatud tapmiseks sobivaks tapaeelsel ülevaatusel, või vähemalt loomsed kõrvalsaadused, mis ei ole ühegi inimesele või loomadele üle kanduva haiguse kandjad ( 29 ). Ainult sellist materjali võib töödelda sööda valmistamiseks ( 30 ).

67.

Selle määruse artikli 10 punkt a sätestab, et sellesse kategooriasse kuuluvad tapetud loomade rümbad ja nende osad, mis on kõlblikud inimtoiduks, kuid mida ei kavatseta kasutada inimtoiduks ärilistel kaalutlustel. Taolise materjali asjakohane riskitase seisneb seega nõudes, et see peab olema kõlblik inimtoiduks ( 31 ).

68.

Nimetatud määruse artikli 10 punkt f käsitleb loomseid saaduseid, mis ei ole enam mõeldud inimtoiduks ärilistel kaalutlustel või puuduste tõttu, mis ei kujuta endast inimeste ja loomade terviseriske ( 32 ).

69.

Määrus nr 178/2002 annab meile mõned pidepunktid selle kindlakstegemisel, kas toit on „kõlblik inimtoiduks“. Selle määruse artikli 14 lõikes 5 on nimelt ette nähtud, et inimtoiduks kõlbmatu toit on selliseks tarbimiseks „sobimatu“ seetõttu, et see on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.

70.

Samas tähenduses tuleb mõista ka omadussõna „vastuvõetamatu“, mida on kasutatud määruse nr 1069/2009 artikli 14 punktis d selleks, et kvalifitseerida riskitaset, mida kujutab inimeste ja loomade tervise jaoks 3. kategooria materjal, mis on mõeldud loomasööda või orgaaniliste väetiste või mullaparandajate tootmiseks ja mis on muutunud lagunemise või riknemise tõttu. ( 33 ). Selle materjali muutumise tõttu hallituse või roiskumise teel nii, et materjal ei ole kõlblik inimtoiduks ja/või ei ole inimeste või loomade tervisele ohutud, tuleb niisugused loomsed kõrvalsaadused, mis olid algselt liigitatud 3. kategooriasse määruse nr 1069/2009 artikli 10 punktide a ja f alusel, ümber liigitada 2. kategooriasse selle määruse artikli 9 punkti h tähenduses, tingimusel et asjaomane materjal ei sisalda 1. kategooria materjali.

71.

Mis puutub eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kolmanda eelotsuse küsimuse raames tõstatatud küsimusse, kas vaatamata võõrkehade esinemisele, mis muudab materjali „inimtoiduks kõlbmatuks“ määruse nr 1069/2009 artikli 9 punkti d tähenduses, võib asjaomast materjali siiski 3. kategooriasse liigitada kas seetõttu, et neid võõrkehi on võimalik kergesti eemaldada, või seetõttu, et seda materjali võib põletamise või biogaasiks töötlemise teel kasutada muul otstarbel kui loomasöödaks, siis teen järgmised märkused.

72.

Esiteks, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 45, lähtun ma eeldusest, et asjaomaseid võõrkehi ei saa kergesti eemaldada.

73.

Teiseks märgin eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe põhjal, et näib, et Landkreis Greiz ega Toropet ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtus määruse nr 1069/2009 artikli 9 punktile d tuginenud. See säte, mida on sõnaselgelt märgitud kolmandas eelotsuse küsimuses, näib mulle siiski asjakohane.

74.

Nimelt, kui võõrkehad nagu krohvitükid või saepuru 3. kategooria loomseid kõrvalsaadusi, antud juhul määruse nr 1069/2009 artikli 10 punktide a ja f kohaldamisalasse kuuluvat materjali muutunud, nii et see on inimtoiduks kõlbmatu, siis näib mõeldamatu jätta see segu 3. kategooriasse, kuigi sellel on samad tunnused ja riskitase nagu selle määruse artikli 9 punktis d osutatud 2. kategooria materjalil. Seega tuleks see materjal liigitada 2. kategooriasse kas artikli 9 punkti d alusel loomsete saadustena selle sätte tähenduses või muude loomsete kõrvalsaadustena selle määruse artikli 9 punktis h varuvariandina sätestatud õigusnormi alusel.

75.

Rõhutan, et ei ole põhjust kohelda erinevalt ühelt poolt materjali, mille riskitase on muutunud ja vastab nüüdsest määruse nr 1069/2009 2. kategooria riskitasemele, ning teiselt poolt materjali, mis on algselt liigitatud sellesse kategooriasse ( 34 ). Sama loogika kehtib materjalile, mis on hiljem lagunenud või riknenud ja mis oleks algselt liigitatud 2. kategooriasse vastavalt selle määruse artikli 9 punktile h.

76.

Kolmandaks lisan, et asjaoluga, et ettevõtja kavatseb muuta materjali algset otstarvet, kõrvaldades seda või töödeldes seda biogaasiks, selle asemel et töödelda see loomasöödaks, ei saa kaasneda seda, et materjal, mis tuleks selle riskide tõttu inimeste ja loomade tervisele liigitada 2. kategooriasse, võiks jääda 3. kategooriasse.

77.

Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu nii loogikaga, mille on seadusandja kehtestanud määruse nr 1069/2009 artiklites 8–10, mille ainus asjakohane kriteerium on riskitase, kui ka selle määruse ühe peamise eesmärgiga ohjata inimeste ja loomade terviseriske, mida on märgitud selle määruse põhjenduses 11.

78.

Tõlgendust, mille ma välja pakun, kinnitab määruse nr 1069/2009 artikli 4 lõige 2.

79.

Määruse nr 1069/2009 artikli 4 lõikes 2 on selgelt kehtestatud kõikidele ettevõtjatele ( 35 ) kohustus tagada, et loomsed kõrvalsaadused vastavad selle määruse eeskirjadele nende loomsete kõrvalsaaduste „kogumise, transpordi, käitlemise, töötlemise, ladustamise, turulelaskmise, jaotamise, kasutamise ja kõrvaldamise igas etapis“.

80.

Loomse kõrvalsaaduse liigitus kategooria põhjal kehtib põhimõtteliselt kõikide toimingute puhul, mis sellega tehakse, alates kogumisest kuni kasutamise või kõrvaldamiseni. Nagu ma juba märkisin liidetud kohtuasjades P. F. Kamstra Recycling jt ( 36 ) esitatud ettepaneku punktis 99, ei ole määruses nr 1069/2009 ette nähtud diferentseeritud liigitamist toimingute järgi, mida selle materjaliga tehakse. Seega ei muutu liigitus pelgalt seetõttu, et asjaomased loomsed kõrvalsaadused on kogumise või veo etapis või on määratud kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks. Seevastu ei ole liigitus muutumatu, kui teatavate muutuste tagajärjel on riskitegur inimeste või loomade tervise jaoks suurenenud.

81.

Siinkohal rõhutan esiteks, nagu ma ka nimetatud punktis 99 märkisin, et ainus asjakohane kriteerium loomsete kõrvalsaaduste liigitamiseks on riskitase. Seda järeldust kinnitavad määruse nr 1069/2009 põhjendus 29 ja artikkel 7 ( 37 ).

82.

Seega tuleneb nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 kontekstist materjali liigituse osas, et ettevõtja peab tagama, et alates loomsete kõrvalsaaduste kogumisest tapamajas kuni nende lõppotstarbeni, nagu taaskasutamine või kõrvaldamine, säilitatakse nimetatud liigitus ( 38 ). Seda kohustust tuleb mõista nii, et teatavasse kategooriasse liigitamise säilitamine sõltub sellega seotud riskitaseme säilitamisest.

83.

Teiseks tagab see järeldus määruse nr 1069/2009 artikli 7 lõike 1 ja artiklite 8–10, millega kehtestatakse materjali loetelud materjali liigitamiseks, soovitava toime selle määruse eesmärki arvestades.

84.

Nimelt on selle määruse eesmärk ühelt poolt luua ühtne ja terviklik tervise-eeskirjade raamistik ning teiselt poolt, et need eeskirjad oleksid proportsionaalsed terviseriskidega, mida tekitab nende kõrvalsaaduste käitlemine ettevõtjate poolt ahela eri etappides. Need kaalutlused, mis tulenevad selgelt sama määruse põhjendustest 5 ja 6, rõhutavad minu arvates, et riskitase on asjakohane igal ajal.

85.

Teiselt poolt tuleks rõhutada, et määrusega nr 1069/2009 on kehtestatud ettevõtjatele rida kohustusi seoses selle artikli 4 lõikes 2 ette nähtud kohustusega. Nimelt peavad ettevõtjad muu hulgas tagama, et nende kontrolli all olevad tehased või ettevõtted täidaksid rangeid üldisi hügieeninõudeid, et vältida igasugust saastumisohtu ( 39 ). Samamoodi on nii liikmesriigid ametlike kontrollidega ( 40 ) kui ka ettevõtjad ise enesekontrollide rakendamisega oma ettevõtetes ( 41 ) kohustatud täitma järelevalvekohustust kogu tööde ahela vältel.

86.

Need ennetavad sätted selgitavad suures osas, miks niisugused muutused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peaksid olema erandlikud. Pealegi peaks määruse nr 1069/2009 artikli 4 lõikel 2 olema ümberliigitamisel oluline roll, juhul kui niisugused muutused toimuvad. Nimelt, kui meelde tuletada, et seadusandja ei ole materjali ümberliigitamist ametlikult ette näinud ( 42 ), siis tekib küsimus, mis oleks selle sätte mõte, kui seda ei saaks arvesse võtta, kui ettevõtjatel tuleb ette selliseid muutusi, mis eeldavad, et seadusandja kehtestatud liigitamise loogikat ei järgita?

87.

Kolmandaks, kuigi määruses (EÜ) nr 1774/2002 ( 43 ), mis kehtis enne praeguse määruse vastuvõtmist, sarnast sätet ei olnud, soovis seadusandja määruse nr 1069/2009 ettepanekus töötada välja rohkem riskidel põhineva meetodi, et tugevdada ettevõtjate põhivastutust seoses selles määruses ette nähtud toidu- ja söödahügieeni nõuetega ( 44 ).

88.

Järelikult tuleb materjali algset liigitamist konkreetesse kategooriasse alati kontrollida ja vajaduse korral kohandada terviseriskile, mida see materjal võib endast kujutada eelkõige võõrkehade esinemise tõttu või lagunemise või riknemise või koguni mõlema tõttu.

89.

Seda järeldust ei lükka ümber Toropeti esitatud kaalutlused, millele tugineb ka eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mis puudutavad loomsete kõrvalsaaduste lõppkasutust 3. kategooria materjalina.

90.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib nii võõrkehadega segunenud materjali kui ka lagunenud või riknenud materjali puhul argumenti, et materjali algselt 3. kategooriasse liigitamise kasu võiks säilida, arvestades nende lõppotstarvet 3. kategoorias (taaskasutamine või kõrvaldamine), eelkõige kasutamist muul otstarbel kui sööda tootmine ( 45 ). Seega oleks määruse nr 1069/2009 artikli 14 punktis d ette nähtud piirang seoses lagunemise või riknemise puudumisega kohaldatav ainult selle materjali kasutamise korral.

91.

Tunnistan, et esmapilgul ei ole selline tõlgendus täiesti mõttetu. Leian siiski nagu komisjongi, et selline tõlgendus läheks vastuollu nii selle määruse nr 1069/2009 eesmärgi kui ka ülesehitusega.

92.

Nimelt ei tähenda see määruse nr 1069/2009 artikli 14 punktis d ette nähtud piirang, et niisugune materjal, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb jätta 3. kategooriasse. Määruse artiklites 12, 13 ega 14 ei ole öeldud midagi nõuete kohta, millele materjal peab vastama, et seda saaks kategooriasse liigitada, ( 46 ) sest need nõuded on määratletud ammendavalt selle määruse artiklites 8–10.

93.

Pealegi tähendaks materjali lõppkasutuse arvessevõtmine selle liigitamisel täiendava nõude lisamist, mida ei ole seadusandja ette näinud ega soovinud ( 47 ). Loomse kõrvalsaaduse lõppkasutus sõltub selle liigitusest, mitte vastupidi.

94.

Määruse nr 1069/2009 artikli 14 punktis d sisalduv piirang, mille kohaselt ei tohi 3. kategooria materjal olla muutunud lagunemise või riknemise tõttu, kui see on ette nähtud töötlemiseks ja kasutamiseks eelkõige sööda valmistamisel, üksnes kordab vajadust, et see materjal ei tohi kujutada endast vastuvõetamatut riski inimeste ja loomade tervisele.

95.

Järelikult ei kahjusta määruse nr 1069/2009 artikkel 14 käesolevas ettepanekus selgitatud loogikat, mis on selle määruse artiklites 7–10 seadusandja kehtestatud liigitamise aluseks.

96.

Teen eeltoodud analüüsist lähtudes Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Gera (Gera halduskohus, Saksamaa) küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002, artikli 7 lõiget 1, artikli 9 punkti h ning artikli 10 punkte a ja f tuleb määruse nr 1069/2009 artikli 4 lõiget 2 arvestades tõlgendada nii, et loomsed kõrvalsaadused, mis on algselt liigitatud 3. kategooria materjaliks selle määruse artikli 10 punktide a ja f tähenduses ja mis on muutunud lagunemise või riknemise, nagu hallituse või roiskumise tõttu, või segunenud võõrkehadega, nagu krohvitükid või saepuru, nii et see materjal ei ole enam kõlblik inimtoiduks ja/või ei ole inimeste või loomade tervisele täiesti ohutu, ei vasta selle liigitusega seonduvale riskitasemele ja tuleb seega liigitada madalamasse kategooriasse.