1.

Käesolev kohtuasi puudutab majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku –kes kasutas oma õigust vabalt liikuda, kolides liikmesriiki perekonnaga taasühinemiseks – õigust olla liidetud selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga ja saada tervishoiuteenuseid, mida riik hüvitab.

2.

See kohtuasi tõstatab taas küsimuse direktiivi 2004/38/EÜ ( 2 ) ja määruse (EÜ) nr 883/2004 ( 3 ) vastastikusest toimest, kuid teistsuguses kontekstis. Kolmes eelnevas kohtuasjas ( 4 ) ei vastanud asjaomased liidu kodanikud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult elamise õiguse saamiseks direktiivis 2004/38 sätestatud tingimustele, milleks on piisavate vahendite ja üldise ravikindlustuse olemasolu. Neil ei olnud selliseid vahendeid ning üks neist sisenes vastuvõtva liikmesriigi territooriumile üksnes „sotsiaalturistina“, s.o eesmärgiga saada seal sotsiaaltoetusi. Euroopa Kohus järeldas sellest, et neile liidu kodanikele ei pea andma vastuvõtvas liikmesriigis selle riigi kodanikega võrdseid sotsiaaltoetusi, kuni nad ei ole seal seaduslikult elanud viis aastat ega omandanud alalise elamisõiguse.

3.

Käesolevas kohtuasjas aga, vastupidi, vastab liidu kodanik neile kahele nõutud tingimusele ning sellest tulenevalt tekib küsimus, kas tal on õigus vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele selles osas, mis puudutab õigust saada riigi rahastatud tervishoiuteenuseid.

4.

Kas oma sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamise nimel võib vastuvõttev liikmesriik siiski keelduda teda sellega liitmast ja pakkumast talle sellist tervishoiuteenust oma kodanikega võrdsetel alustel, tuginedes tingimusele, et isikul peab olema üldine ravikindlustus?

5.

Selline on Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus) peamine küsimus Itaalia kodaniku ja Latvijas Republikas Veselības ministrija (Läti Vabariigi tervishoiuministeerium, edaspidi „Läti tervishoiuministeerium“) vahelises kohtuvaidluses. Tegemist on olulise küsimusega nii liikmesriikide kui ka liidu kodanike jaoks.

6.

Pärast direktiivi 2004/38 ja määruse nr 883/2004 analüüsimist teen Euroopa Kohtu praktikat arvestades viimasele ettepaneku otsustada, et ei saa süstemaatiliselt keelduda majanduslikult mitteaktiivset liidu kodanikku, kes vastab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele ja kes on viinud kõikide oma huvide keskme üle vastuvõtvasse liikmesriiki ja kellel on sellega tegelik lõimumisseos, liitmast selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusega ja pakkumast talle liikmesriigi rahastatud tervishoiuteenuseid riigi kodanikega samadel tingimustel põhjusel, et ta ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana.

7.

Määruse nr 883/2004 artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

8.

Määruse artikli 3 „Reguleerimisala“ lõigetes 1 ja 5 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

5.   Käesolevat määrust ei kohaldata:

[…]“.

9.

Määruse artikkel 4 „Võrdne kohtlemine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriiki õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

10.

Määruse artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]

[…]“.

11.

Direktiiviga 2004/38 tunnistati muu hulgas kehtetuks direktiivid 90/365/EMÜ ( 5 ), 90/366/EMÜ ( 6 ) ja 90/364/EMÜ ( 7 ), mis käsitlesid pensionäride, üliõpilaste ja muude mitteaktiivsete isikute elamisõigust.

12.

Direktiivi põhjendustes 9 ja 10 on märgitud:

13.

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

14.

Direktiivi artikli 14 lõigete 1, 2 ja 4 kohaselt:

„1.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklis 6 sätestatud elamisõigus seni, kuni nad ei koorma põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

2.   Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.

[…]

4.   Erandina lõigetest 1 ja 2 ning ilma et see piiraks VI peatüki sätete kohaldamist, ei või liidu kodanikke või nende pereliikmeid mitte mingil juhul välja saata, kui:

[…]

15.

Direktiivi 2004/38 artiklis 24 „Võrdne kohtlemine“ on sätestatud:

„1.   Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.

2.   Erandinda lõikest 1 ei ole vastuvõttev liikmesriik kohustatud tagama õigust sotsiaalabile elamisperioodi esimese kolme kuu jooksul või, kui see on asjakohane, artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud pikema ajavahemiku jooksul, samuti pole ta kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele.“

16.

Raviteenuste seaduse (Ārstniecības likums) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artiklis 17 oli sätestatud:

„1.   Riigieelarvest ja tervishoiuteenuste saaja vahenditest rahastatud tervishoiuteenust osutatakse ministrite nõukogu kehtestatud tingimustel järgmistele isikutele:

[…]

3.   Isikutel, kes on Läti kodanike ja Läti kodakondsust mitteomavate isikute abikaasad ja kellel on Lätis tähtajaline elamisluba, on õigus ministrite nõukogu kehtestatud tingimustel saada tasuta riigieelarvest ja tervishoiuteenuste saajate vahenditest rahastatud sünnitusabi.

[…]

5.   Isikud, keda ei ole loetletud käesoleva artikli lõigetes 1, 3 ja 4, saavad tasulist raviteenust.“

17.

Tervishoiu rahastamise seaduse (Velības aprūpes finansēšanas likums) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni artiklis 7 on sätestatud:

„Igaühel on õigus saada erakorralist arstiabi. Selle korra kehtestab ministrite nõukogu.“

18.

Itaalia kodanik A lahkus 2015. aasta lõpus Itaaliast, et asuda elama Lätti, et ühineda oma Läti kodanikust abikaasa ja nende kahe alaealise lapsega, kes on Läti ja Itaalia kodanikud.

19.

Enne A lahkumist registreeriti ta välismaal elavate Itaalia kodanike registris, kus registreeritakse isikud, kes kolivad elama väljaspool Itaaliat kauemaks kui 12 kuud. Registrisse kantud isikutel puudub võimalus saada Itaalias selle riigi poolt pakutavaid tervishoiuteenuseid.

20.

A esitas 22. jaanuaril 2016 Läti riiklikule tervishoiuametile taotluse kanda ta riiklikku ravikindlustust omavate isikute registrisse, mis annab õiguse saada Läti Vabariigi rahastatavaid tervishoiuteenuseid, teisisõnu liituda riigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, ning väljastada talle Euroopa ravikindlustuskaart. ( 8 )

21.

Riiklik tervishoiuamet jättis 17. veebruari 2016. aasta otsusega need taotlused rahuldamata.

22.

Läti tervishoiuministeerium kinnitas seda otsust 8. juuli 2016. aasta otsusega põhjendusel, et A ei olnud Lätis ei töötaja ega füüsilisest isikust ettevõtja, vaid viibis selles riigis liidu kodaniku registreerimistunnistuse alusel. Nagu Euroopa Kohtu istungil kinnitati, leidis hageja Lätis esimese töökoha alles alates 4. jaanuarist 2018. Seetõttu ei kuulu ta raviteenuste seaduse artikli 17 lõigetes 1, 3 või 4 nimetatud isikute hulka, kellel on õigus riiklikule ravikindlustusele, mis annab õiguse saada riigi rahastatud tervishoiuteenuseid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et sellised liidu kodanikud nagu A võivad saada üksnes riigi rahastatavat sünnitusabi ja erakorralist arstiabi. Muus osas võivad nad saada tervishoiuteenuseid, mis kuuluvad riiklike tervishoiuteenuste hulka, kuid peavad neid rahastama omaenda vahenditega.

23.

Kaebaja esitas selle otsuse peale kaebuse Administratīvā rajona tiesale (rajooni halduskohus, Läti). Viimane jättis kaebuse rahuldamata, leides sisuliselt, et kuigi A elas seaduslikult Lätis vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud nõuetele ja A võib seega tugineda selle direktiivi artikli 24 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttele, võib erinev kohtlemine olla õigustatud, kuna see põhineb objektiivsetel kaalutlustel ja sellega taotletakse õiguspärast eesmärki kaitsta riigieelarvet. Selline erinev kohtlemine on samuti proportsionaalne, kuna A‑l on õigus erakorralisele arstiabile, eraravikindlustusmaksed ei ole kõrged ning tal on vaid viie aasta möödudes võimalik saada alaline elamisõigus, mis võimaldab tal saada riigi hüvitatavat arstiabi.

24.

Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus, Läti) jättis 5. jaanuari 2018. aasta otsusega selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

25.

Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus), kellele esitati 5. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebus, leiab, et põhikohtuasja lahendamiseks on vaja Euroopa Kohtult eelotsust.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et raviteenuste seadusega võeti üle direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkt b. Kuigi see kohus ei kahtle selles, et see direktiiv on kohaldatav, tõstatab ta seevastu küsimuse määruse nr 883/2004 kohaldatavusest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajalikuks kindlaks teha, kas selline riigi osutatav tervishoiuteenus – nagu pakutakse Lätis – kuulub määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab selle küsimuse, võttes arvesse esiteks Läti sotsiaalkindlustusskeemi rahastamist, mis 2016. aastal põhines peamiselt maksutulul, ja teiseks „sotsiaal‑ ja arstiabi“ välistamist määruse nr 883/2004 kohaldamisalast selle määruse artikli 3 lõike 5 alusel. Nimetatud kohus täpsustab, et õigus saada riigi rahastatud tervishoiuteenuseid antakse objektiivsete kriteeriumide alusel ning Läti süsteemi võib kirjeldada kui kohustuslikku riiklikku ravikindlustussüsteemi.

27.

Juhul kui määrus nr 883/2004 on kohaldatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle määruse artikli 11 lõike 3 punktiga e, mille kohaselt on kohaldatav asjaomase isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus, on vastuolus see, kui kaebaja liitmisest riiklikult rahastatava tervishoiusüsteemiga keeldutakse nii Itaalias kui ka Lätis ning seega puudub tal üldse võimalus sellist kaitset saada.

28.

Lisaks väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kartust, et ei ole järgitud ELTL artiklis 18 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mida on täpsustatud direktiivi 2004/38 artiklis 24 ja määruse nr 883/2004 artiklis 4. Ta leiab, et Läti õigusnormid seavad majanduslikult mitteaktiivsetele liidu kodanikele juurdepääsul kohustuslikule riiklikule ravikindlustussüsteemile ebaproportsionaalse takistuse.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb hinnata hageja konkreetset olukorda. See kohus rõhutab eelkõige, et A kolis Lätti, et ühineda oma perekonnaga, töötas Itaalias, otsis tööd Lätis ja et tal on Lätis kaks alaealist last, kellel on Läti ja Itaalia topeltkodakondsus. Need asjaolud räägivad tema sõnul selle kasuks, et hageja ja Läti Vabariigi vahel on tihedad isiklikud sidemed, mis ei võimalda automaatselt välistada tema liitmist riigi tervishoiusüsteemiga.

30.

Samas möönab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et liidu kodanik saab nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 1 alusel üksnes juhul, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab selle direktiivi tingimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sellega seoses, et A vastab nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud elamise tingimustele, kuna tal on Lätis piisavad vahendid ja üldine ravikindlustus, rõhutades samas, et ta jäeti ilma riiklikust ravikindlustusest, mis annab õiguse saada riigi rahastatavaid tervishoiuteenuseid. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas asjaolu, et liidu kodanikul on üldine ravikindlustus, mis on üks direktiivis 2004/38 ette nähtud riigis elamise seaduslikkuse tingimustest, võib õigustada keeldumist liita ta riikliku tervishoiusüsteemiga.

31.

Nendel asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32.

9. juuli 2019. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 12. juulil 2019.

33.

Kirjalikud seisukohad esitasid Läti ja Hispaania valitsus, Läti tervishoiuministeerium ja Euroopa Komisjon. Samad pooled ja huvitatud isikud ning A olid esindatud 28. septembril 2020 toimunud kohtuistungil.

34.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline riiklik tervishoiuteenus, mida osutatakse raviteenuste seaduse artikli 17 alusel, on hõlmatud mõistega „haigushüvitised“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tal on selles küsimuses kahtlusi määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 5 sõnastuse tõttu, mis jätab määruse kohaldamisalast välja „sotsiaal‑ ja arstiabi“.

36.

Arvan, nagu kõik esimese küsimuse kohta seisukohti esitanud pooled, et sellele tuleb vastata jaatavalt.

37.

Probleem, mis puudutab vahetegemist määrusega nr 883/2004 hõlmatud sotsiaalkindlustushüvitiste ja sellest välja jäetud „sotsiaal‑ ja arstiabi“ vahel, tekkis väga varakult, alates määrusele nr 883/2004 eelnenud määrusest (EMÜ) nr 1408/71 ( 9 ), mis sellist vahetegu sisaldas. ( 10 )

38.

Märgin kõigepealt, et see vahetegemine põhineb peamiselt konkreetse hüvitise komponentidel, eelkõige selle eesmärkidel ja andmise tingimustel, mitte asjaolul, kas riigisisestes õigusnormides on hüvitis kvalifitseeritud sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte. ( 11 )

39.

Seejärel rõhutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et hüvitis ei kuuluks „sotsiaal‑ ja arstiabi“ alla määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 5 punkti a tähenduses, vaid et tegemist oleks selle määrusega hõlmatud sotsiaalkindlustushüvitisega, olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab hüvitist andma seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning teiseks peab hüvitis olema seotud mõne määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud riskiga. ( 12 )

40.

Esimese tingimuse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ravi on tagatud kõigile Läti elanikele, kes kuuluvad ühte raviteenuste seaduses objektiivselt määratletud kategooriasse ravisaajate registrisse kandmiseks, ilma et võetaks arvesse ühtegi muud isiklikku asjaolu.

41.

Leian, et niisugused tunnused võimaldavad asuda seisukohale, et esimene tingimus on täidetud.

42.

Lisan, et sellel, kuidas tervishoiuteenuseid rahastatakse ( 13 ), ei ole tähtsust hüvitise liigitamisel sotsiaalkindlustushüvitiseks selle määruse tähenduses ( 14 ).

43.

Mis puudutab teist tingimust, siis selle kohaselt on vaja kontrollida, kas sellised tervishoiuteenused, nagu on ette nähtud raviteenuste seaduses, on seotud ühega määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 nimetatud riskidest, käesoleval juhul selle sätte punktis a nimetatud „haigushüvitistega“.

44.

Kuigi määruses nr 883/2004 ei ole „haigushüvitisi“ määratletud, on Euroopa Kohus siiski teinud selles küsimuses otsuse, tuvastades eelkõige, et selle mõiste alla kuuluvad hüvitised, mille peamine eesmärk on haige ravimine. ( 15 )

45.

Eelotsusetaotlusest ja põhikohtuasjas käsitletava Läti seaduse pealkirjast endast nähtub aga selgelt, et põhikohtuasjas kõne all olev tervishoiuteenus on meditsiiniline abi ja seega haiguste raviks mõeldud abi.

46.

Arvan seega, et sellised riiklikud tervishoiuteenused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on seotud määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud haigestumise riskiga ning et ka teine tingimus on täidetud.

47.

Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et sellised riiklikud tervishoiuteenused, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mida antakse isikutele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi kaalutlusõiguse alusel individuaalselt hindamata, ei kuulu mitte mõiste „sotsiaal‑ ja arstiabi“ alla määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 5 punkti a tähenduses, vaid mõiste „haigushüvitised“ alla selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

48.

Esimesele küsimusele pakutud vastust arvestades leian, et kolmandale küsimusele, mis on esitatud üksnes juhuks, kui sellised hüvitised, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse, ei ole vaja vastata.

49.

Teen ettepaneku analüüsida teist küsimust seoses viienda ja kuuenda küsimusega pärast neljanda küsimuse analüüsimist.

50.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad sellisel liidu kodanikul nagu A – kes kasutab oma õigust vabalt liikuda, lahkudes oma päritoluliikmesriigist, et asuda elama teise liikmesriiki – õiguse saada riiklikke tervishoiuteenuseid põhjusel, et ta ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana viimati nimetatud riigi territooriumil.

51.

Sellega seoses rõhutan kohe, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e väljendab üksnes„konfliktinormi“, nähes ette selle määruse artikli 3 lõikes 1 loetletud sotsiaalkindlustushüvitiste, kõnealusel juhul haigushüvitiste suhtes kohaldatava õiguse ( 16 ). Majanduslikult mitteaktiivsed isikud, nagu A, kelle suhtes ei ole kohaldatav ükski selle artikli 11 lõike 3 punktidest a–d, kuuluvad selle sätte punkti e kohaldamisalasse, mis on n‑ö jääkkategooria, ning nende suhtes kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte. Põhikohtuasja asjaoludel ei ole vaidlust selles, et Lätis elava A suhtes on kohaldatav Läti õigus.

52.

Nii artikli 11 lõike 3 punkti e kui ka määruse nr 883/2004 kui terviku eesmärk on vältida mitme liikmesriigi õigusakti samaaegset kohaldamist ja takistada seda, et selle kohaldamisalasse kuuluvad isikud jääks sotsiaalkindlustuse valdkonnas kaitseta nende suhtes kohaldatavate õigusnormide puudumise tõttu. ( 17 )

53.

Seevastu ei ühtlusta see säte selliseid sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimusi nagu tervishoiuteenused. Need on liikmesriikide vastutusalas, kes on endiselt pädevad vastavalt ELTL artikli 168 lõikele 7 korraldama oma sotsiaalkindlustussüsteeme ja määrama oma riigisisestes õigusaktides kindlaks sotsiaalkindlustushüvitiste andmise ja sellest keeldumise tingimused. ( 18 )

54.

Nende tingimuste kindlaksmääramisel peavad liikmesriigid siiski järgima liidu õigust, eelkõige esmast õigust ja võrdse kohtlemise põhimõtet, mis on sätestatud muu hulgas määruse nr 883/2004 artiklis 4 ja direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 1, kuid nende tingimuste sisu ei ole selle määruse artikli 11 lõike 3 punktis e määratletud. Küsimust, kas sellised tingimused, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides, on kooskõlas EL toimimise lepinguga ja teisese õiguse aktidega, on käsitletud teises, viiendas ja kuuendas küsimuses, mida ma analüüsin järgnevates jagudes.

55.

Teen ettepaneku vastata neljandale küsimusele, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab üksnes kindlaks määrata selliste haigushüvitiste – nagu on kõne all põhikohtuasjas – suhtes kohaldatavad õigusaktid ega puuduta selliste hüvitiste saamise õiguse tekkimise sisulisi tingimusi. See säte üksi ei võimalda hinnata, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis välistavad liidu kodanikul – kes kasutab oma õigust vabalt liikuda, lahkudes oma päritoluliikmesriigist, et asuda elama teise liikmesriiki – õiguse saada riiklikke tervishoiuteenuseid põhjusel, et ta ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana viimati nimetatud riigi territooriumil.

56.

Kõigepealt rõhutan, et eelotsusetaotluse kohaselt ei töötanud A enam ajal, mil ta lahkus oma päritoluliikmesriigist määramata ajaks, ega olnud enam kindlustatud oma sotsiaalkindlustussüsteemis. Kuigi ta otsis vastuvõtvas liikmesriigis tööd, ei sisenenud ta sinna peamiselt töö otsimiseks, vaid selleks, et asuda elama oma abikaasa ja laste juurde. Seega ei ole tema vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse aluseks töötamine. Lisaks, kuigi see võis kuuluda ka direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punkti b kohaldamisalasse, mis puudutab liidu kodanikke, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis kauem kui kolm kuud pärast nende sisenemist sellesse riiki, et otsida seal tööd, nähtub sellest eelotsusetaotlusest, et sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise taotluse esitamise ajal elas ta vastuvõtvas liikmesriigis majanduslikult mitteaktiivse isikuna ning et tema elamisõigus põhines selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktil b ja artikli 14 lõikel 2. ( 19 )

57.

Leian seega, et teise, viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas määruse nr 883/2004 artiklit 4 ja direktiivi 2004/38 artiklit 24 koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga b ja artikli 14 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et need annavad liikmesriikidele vastuvõtva liikmesriigina – et vältida nende sotsiaalkindlustussüsteemi tasakaalu põhjendamatut koormamist – õiguse keelduda liitmast selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusega ja pakkumast riiklikke tervishoiuteenuseid liidu kodanikele, kes on liitumistaotluse esitamise hetkel majanduslikult mitteaktiivsed, kuid täidavad selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud nõudeid, samas kui liikmesriigi enda kodanikel oleks samas olukorras selleks õigus.

58.

Sellele küsimusele vastamiseks analüüsin Euroopa Kohtu hiljutise praktika juhiseid direktiivi 2004/38 ja määruse nr 883/2004 koostoime kohta seoses tingimusega, et isikul peab olema piisavalt vahendeid, enne nende juhiste kohaldamist tingimusele, et isikul peab olema üldine ravikindlustus. Selle teise tingimuse analüüsimisel näitan, et analüüsi oluline element on seotud küsimusega, kas vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamine koormab põhjendamatult selle liikmesriigi finantstasakaalu.

59.

Nagu nähtub määruse nr 883/2004 artikli 4 „Võrdne kohtlemine“ sõnastusest, on selles artiklis sisuliselt sätestatud, et isikutele, kelle suhtes seda määrust kohaldatakse, võimaldatakse iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes. Need hüvitised hõlmavad eelkõige selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud haigushüvitisi.

60.

Mis puudutab direktiivi 2004/38 artiklit 24 „Võrdne kohtlemine“, siis on selle lõikes 1 ette nähtud, et liidu kodanikke, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada vastuvõtvas liikmesriigis, koheldakse asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. See õigus on olemas tingimusel, et asutamislepingu ja teisese õigusega sõnaselgelt ette nähtud erisätetest ei tulene teisiti.

61.

Need kaks sätet väljendavad konkreetsetes valdkondades – sotsiaalkindlustushüvitiste ja kodakondsuse valdkondades – ELTL artiklis 18 üldiselt sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ( 20 ).

62.

Seoses direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 1 on Euroopa Kohus otsustanud, et mis puudutab õigust sotsiaalhüvitistele, nagu toimetulekutoetus – mis kujutab endast mitteosamakselist sotsiaalhüvitist määruse nr 883/2004 artikli 70 tähenduses –, saab liidu kodanik nõuda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdset kohtlemist ainult siis, kui tema elamine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil vastab direktiivi 2004/38 tingimustele ( 21 ). Puhuks kui majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik elab seal kauem kui kolm kuud, kuid vähem kui viis aastat, on need tingimused täpsustatud selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ning need näevad ette, et kodanikul peab olema piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus ( 22 ). Nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 2 kohaselt säilib elamisõigus, kuni kodanik vastab nendele tingimustele ( 23 ). Nende tingimuste eesmärk on eeskätt vältida seda, et need isikud koormaksid põhjendamatult vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ( 24 ).

63.

Euroopa Kohus on seega täpsustanud seose õiguse võrdsele kohtlemisele direktiivi 2004/38 artikli 24 kohaselt – mille suhtes võib nõuda direktiivi artiklite 7 ja 14 järgimist – ja õiguse sotsiaalhüvitistele määruse nr 883/2004 alusel vahel. Õigus saada neid hüvitisi võrdselt vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võib seega sõltuda vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult elamise õiguse olemasolust vastavalt selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele ja nende tingimuste täitmisest kogu elamisperioodi jooksul vastavalt sama direktiivi artikli 14 lõikele 2.

64.

Euroopa Kohus järeldas sellest, et direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 1 koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga b ei ole vastuolus õigusnormid, mis välistavad määruses nr 883/2004 ette nähtud teatavate hüvitiste saajate hulgast teiste liikmesriikide kodanikud, kes ei ela nimetatud direktiivi alusel vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult. ( 25 ) Euroopa Kohus täpsustas, et samasugune järeldus tuleb teha määruse nr 883/2004 artikli 4 tõlgendamisel. ( 26 )

65.

Neid kaalutlusi, mis pärinevad kohtuotsusest Brey ( 27 ), on kinnitatud hilisemates kohtuotsustes Alimanovic ( 28 ), García-Nieto jt ( 29 ) ning komisjon vs. Ühendkuningriik. ( 30 )

66.

Kohtuotsuses García-Nieto täpsustas Euroopa Kohus, et selleks, et kindlaks teha, kas võib keelduda sotsiaalabi andmisest liidu kodanikule, tuleb järelikult esmalt kontrollida direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 1 meelde tuletatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldatavust ja seetõttu ka seda, kas elamine vastuvõtvas liikmesriigis on seaduslik selle direktiivi tähenduses ( 31 ), ning siis seda, kas huvitatud isiku olukord on hõlmatud selle artikli 24 lõikes 2 ette nähtud erandiga. ( 32 ) Selle erandi kohaselt võib kolmel juhul keelduda vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdsest kohtlemisest, nimelt vastuvõtvas liikmesriigis elamise esimese kolme kuu jooksul, sellest kolmest kuust pikema ajavahemiku jooksul, kui see on seotud töö otsimisega vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõike 4 punktile b, ja seoses õppetoetuse taotlusega teatud üliõpilastele, kuni nad ei ole omandanud alalist elamisõigust.

67.

Pärast neid kohtuotsuseid võis püsida kahtlus, kas Euroopa Kohtu kaalutlused direktiivi 2004/38 artikli 24 ja määruse nr 883/2004 artikli 4 vahelise seose kohta puudutavad üksnes mitteosamakselisi sotsiaalhüvitisi, nagu toimetulekutoetus, või on need kohaldatavad selles määruses käsitletud sotsiaalkindlustushüvitiste suhtes. Kohtuotsuses komisjon vs. Ühendkuningriik on täpsustatud, et need kaalutlused kehtivad samamoodi ka sotsiaalkindlustushüvitiste suhtes. ( 33 )

68.

Järeldan sellest kohtupraktikast, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b täpsustatud tingimused on kohaldatavad ka kõigile sotsiaalkindlustushüvitistele ja eelkõige nendele, mis kuuluvad määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis a mainitud sotsiaalkindlustuse esimesse ossa, st haigushüvitistele.

69.

Käesolevas kohtuasjas tekib küsimus, kas juhul, kui need tingimused on täidetud, peab liidu kodanikku kohtlema võrdselt vastuvõtva liikmesriigi kodanikega selles osas, mis puudutab õigust tervishoiuteenustele, mida riik hüvitab.

70.

Rõhutan, et A vastab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud kahele tingimusele. Eelotsusetaotlusest nähtub ( 34 ), et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ajal, mil A esitas Läti sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise taotluse selliste hüvitiste saamiseks, olid A‑l piisavad elatusvahendid ja üldine ravikindlustus. Mis puudutab viimati nimetatud tingimust, siis Euroopa Kohtu istungil täpsustati, et ta oli selle lepingu sõlminud eraõigusliku kindlustusseltsiga. Lisaks ei ole vaidlustatud seda, et ta täitis need kaks tingimust igal ajal pärast seda, kui ta oli taotlenud vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumist. Sellisele liidu kodanikule peaks seega põhimõtteliselt saama osaks vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdne kohtlemine direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 1 alusel, kuna ta ei kuulu ühegi selle sätte lõikes 2 nimetatud kolme juhtumi alla ja seega võib ta liituda vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga selle riigi kodanikega samadel tingimustel. ( 35 ) See ei tähenda mitte ainult seda, et tal võib olla õigus saada riikliku tervishoiusüsteemiga hõlmatud tervishoiuteenuseid, vaid ka seda, et riik hüvitab need teenused samadel tingimustel kui need, mida kohaldatakse oma riigi kodanikele. ( 36 )

71.

Eelmises punktis esitatud loogika ei ole siiski iseenesestmõistetav, nagu annavad tunnistust Läti ja Hispaania valitsuse ning komisjoni seisukohad.

72.

Läti valitsus rõhutab, et üldise ravikindlustuse omamise tingimus ei ole lisatud juhuslikult, vaid sellel on konkreetne eesmärk. Nagu piisavate elatusvahendite nõude eesmärk on see, et isik saaks ise katta oma vajadused, kui ta elab üle kolme kuu teises liikmesriigis, ning et viimane ei peaks talle sotsiaalabi andma elatusmiinimumi kujul, nii on ka üldise ravikindlustuse nõude eesmärk see, et isik, kes ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana, kataks ise oma tervishoiukulud ja et asjaomane liikmesriik ei peaks neid kulusid kandma. Selle valitsuse arvates ei saa nõustuda sellega, et isik tugineb direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 1 sätestatud võrdsele kohtlemisele, et saada riiklikke tervishoiuteenuseid, samas kui selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt peab tal olema üldine ravikindlustus, et saada õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult kauem kui kolm kuud.

73.

Komisjon leiab analoogiat kohaldades ja kohtuotsusele Dano ( 37 ) viidates, et vastuvõtva liikmesriigi keeldumine anda sellisele liidu kodanikule nagu A juurdepääs oma sotsiaalkindlustussüsteemile võrdselt oma territooriumil elavate riigi enda kodanikega, on üksnes direktiivi 2004/38 – käesoleval juhul selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b kohase tingimuse omada üldist ravikindlustust – vältimatu tagajärg.

74.

Hispaania valitsus toetab Läti valitsuse ja komisjoni seisukohta.

75.

Kui nende seisukohad kokku võtta, siis leiavad viimased, et kuna piisavate vahendite ja üldise ravikindlustuse saamise tingimused peavad olema täidetud, et nõuda õigust võrdsele kohtlemisele direktiivi 2004/38 artikli 24 lõike 1 alusel koostoimes selle direktiivi artiklitega 7 ja 14, saab sellele õigusele tugineda üksnes nende hüvitiste andmisel, mis ei võimalda neid tingimusi täita, sest vastasel juhul kaotaksid viimased oma mõtte.

76.

Teisisõnu ei saa nende valitsuste ja komisjoni arvates õigus võrdsele kohtlemisele puudutada toimetulekutoetuse andmist või vastuvõtva liikmesriigi tervishoiusüsteemiga liitmist, mis võimaldavad just nimelt täita direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimusi.

77.

Ma mõistan seda arutluskäiku. Leian, nagu ma näitan, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud üldise ravikindlustuse omamise tingimuse eesmärk on nimelt vältida seda, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik ei koormaks põhjendamatult vastuvõtvat liikmesriiki enne, kui ta on omandanud alalise elamisõiguse vastavalt selle direktiivi artiklile 16, see tähendab esimese viieaastase elamisperioodi lõpus. Minu arvates on vastuvõttev liikmesriik selle perioodi jooksul õigustatud nõudma, et liidu kodanik sõlmib omal kulul tervisekindlustuse, mis kataks tema kulud vastuvõtvas liikmesriigis ( 38 ). Järelikult on enamikul juhtudest see liikmesriik minu arvates õigustatud keelduma liitmast seda kodanikku oma sotsiaalkindlustussüsteemiga.

78.

Küsimus, mille Euroopa Kohus peab käesoleval juhul lahendama, on siiski see, kas liikmesriik võib „igal juhul automaatselt“ ( 39 ) keelduda liitmast majanduslikult mitteaktiivset liidu kodanikku oma sotsiaalkindlustussüsteemiga samadel tingimustel kui riigi enda kodanikud. Rõhutan, et isegi oma kodanike jaoks ei ole riigi poolt hüvitatavad tervishoiuteenused üldjuhul „tasuta“. Nad teevad makseid kas sissemaksetega või iga liikmesriigi poolt kehtestatud sotsiaalkindlustuse rahastamise viisil.

79.

See probleem tekib eelkõige seoses liidu kodanikuga, kes vastab küll direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele, kuid on püsivalt lahkunud oma päritoluliikmesriigist, kus ta seetõttu enam ei ole sotsiaalkindlustusega kaetud, ja kes on perekonnaga ühinemiseks asunud elama teise liikmesriiki, kuhu ta tõi üle kõikide – nii perekondlike kui ka isiklike ja tööalaste – huvide keskme.

80.

Sellega seoses leian, et tuleb anda nüansirikkam tõlgendus kui see, mille pakkusid välja nii Läti ja Hispaania valitsus kui ka komisjon, ning kohtuotsus Jobcenter Krefeld, mis puudutab piisavate vahendite omamise tingimust. Veel enam on niisugune lähenemine minu arvates vajalik üldise ravikindlustuse olemasolu tingimuse puhul. Ma näitan, et süstemaatiline keeldumine võimaldamast tervishoiuteenuseid liikmesriikide kodanikele, kes ei ole majanduslikult aktiivsed, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikele enne seda, kui nad on saanud alalise elamisõiguse pärast viieaastast alalist elamist vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, ei ole põhjendatud direktiivi 2004/38 artiklite 7, 14 ja 24 sõnastusega ning et see on vastuolus liidu kodaniku vaba liikumise eesmärgiga ning isegi mõistega „liidu kodanik“.

81.

Üldise ravikindlustuse olemasolu tingimus on sätestatud direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktides b ja c.

82.

Märgin kõigepealt, et direktiivis 2004/38 ja eelkõige selle artiklites 7, 14 ja 24 ei ole sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriik võib keelduda liidu kodanikku oma sotsiaalkindlustussüsteemiga liitmast ja seega andmast talle riiklikku ravikindlustust põhjusel, et ta on olnud alates sellesse liikmesriiki saabumisest kolm kuud kuni viis aastat majanduslikult mitteaktiivne.

83.

Eelkõige ei näe direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sisalduv erand ette sellist piirangut õigusele võrdsele kohtlemisele. Tuletan meelde, et Euroopa Kohtu arvates tuleb seda sätet – kui erandit põhivabadusest – tõlgendada kitsalt. Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud selle ulatust oma hiljutises kohtuotsuses Jobcenter Krefeld ( 40 ), rõhutades esiteks, et see on kohaldatav üksnes olukordades, mis kuuluvad määruse nr 883/2004 artikli 24 lõike 1 kohaldamisalasse ja seega üksnes liidu kodanike suhtes, kelle elamisõigus põhineb sellel direktiivil endal ( 41 ). Teiseks, mis puudutab erandi kohaldamist tööotsijale, siis hõlmatakse erandiga isikud, kelle elamisõigus põhineb üksnes direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punktil b ( 42 ).

84.

Sellest järeldub, et selline liidu kodanik nagu A, kellel on direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktil b ja artikli 14 lõikel 2 ning mitte ainult selle direktiivi artikli 14 lõike 4 punktil b põhinev elamisõigus, ei kuulu selle direktiivi artikli 24 lõikes 2 sätestatud erandi alla. ( 43 )

85.

Märgin järgmiseks, et vastupidi direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b sõnastusele, mis paneb liidu kodanikule tingimuse, et tal peab olema piisavalt vahendeid, „et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ( 44 )“, ei ole liidu seadusandja tuvastanud niisugust seost üldise ravikindlustuse tingimuse ja sellise koormamise vahel. Seega on seadusandja pidanud piisavate vahendite puudumist võimalikuks koormaks, mis võiks õigustada keeldumist anda sotsiaalhüvitisi võrdselt kodanikega ( 45 ). Seevastu, mis puudutab üldist ravikindlustust, siis on seadusandja mure olnud vältida seda, et liidu kodanik, kes elab vastuvõtvas liikmesriigis, mitte lihtsalt ei koormaks, vaid ei koormaks põhjendamatult ( 46 ).

86.

Analüüsin mõistet „põhjendamatu koormamine“ üksikasjalikult alates käesoleva ettepaneku punktist 92. Siinkohal rõhutan lihtsalt, et „põhjendamatuks“ kvalifitseerimine kujutab endast tuntavat erinevust.

87.

Mis puudutab lõpuks mõiste „üldine ravikindlustus“ ulatust, siis rõhutan, et seda mõistet ei ole direktiivis 2004/38 määratletud.

88.

Tavakeele kohaselt viitab kindlustuse mõiste „leping[ule], millega kindlustaja kindlustab kindlustusvõtjale kindlustusmakse või sissemakse eest, konkreetse riski realiseerumise korral kokkulepitud summa maksmise“. ( 47 ) Käesoleval juhul on ravikindlustus mõeldud katma riske tervishoiu valdkonnas. Mõiste „üldine“ tähistab nende ohtude ulatust, mis peavad vastuvõtvas liikmesriigis olema kaetud.

89.

Direktiiv 2004/38 ei sisalda siiski ühtegi täpsustust nende mõistete ulatuse kohta. Eelkõige ei ole selles märgitud, kas ravikindlustus võiks olla era‑ või avalik-õiguslik. Käesolevas kohtuasjas menetlusse astunud valitsused ja komisjon lähtuvad eeldusest, et asjaomane kindlustus on eraõiguslik kindlustus. Kuid sätte sõnastusest see nii ei nähtu. Samuti ei ole märgitud, kas kindlustuse peab andma vastuvõtva liikmesriigi asutus või ettevõtja või võib see pärineda teisest liikmesriigist, eelkõige liidu kodaniku päritoluliikmesriigist.

90.

Selles osas pakuvad mõningast selgitust kohtuotsus Baumbast ja R ( 48 ) ning komisjoni suunised direktiivi 2004/38 kohaldamise kohta ( 49 ). Sellest kohtuotsusest nähtub, et asjaomasel liidu kodanikul, kes nõudis elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis, kus ta oli kasutanud oma liikumisvabadust, käesoleval juhul Ühendkuningriigis, oli tema päritoluliikmesriigis ehk Saksamaal üldine ravikindlustus, mille on andnud viimase sotsiaalkindlustussüsteem. ( 50 )

91.

Kindlustusviis ei näi seega olevat määrava tähtsusega. Oluline on tagada ravikindlustus. ( 51 )

92.

Lisaks toob täiendavat selgust direktiivi 2004/38 kontekst. Märgin, et selle direktiivi põhjenduse 10 kohaselt on direktiivi artiklis 7 sisalduvate tingimuste eesmärk eelkõige vältida seda, et asjaomased liidu kodanikud vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi „põhjendamatult koormaksid“. ( 52 )

93.

Sätte tekkelugu ja direktiivi 2004/38 kohaldamise suunised rõhutavad samuti, et oluline on liikmesriikidel vältida seda, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik muutuks selliseks koormaks.

94.

See majanduslikku laadi mure esines juba kolmes 1990. aasta direktiivis, mis eelnesid direktiivile 2004/38 ( 53 ), eelkõige direktiivis 90/364, ning mis olid järjeks 1985. aasta „Adonnino aruandena“ tuntud ajutise komisjoni aruandele „Kodanike Euroopa“ ( 54 ). Viimases oli tehtud ettepanek näha – tingimuse kõrval omada piisavalt elatusvahendeid – ette tingimus omada „haigustega seotud riskide piisavat katet“, et hõlbustada direktiivi 90/364 eelnõu vastuvõtmist, mis näeb ette majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike elamisõiguse ( 55 ).

95.

Direktiivi 2004/38 kohaldamist käsitlevates suunistes on märgitud, et „[v]astuvõtvas liikmesriigis või mujal sõlmitud kas riiklik või erakindlustus on põhimõtteliselt vastuvõetav, kui see pakub üldkaitset ja ei too endaga kaasa koormust vastuvõtva liikmesriigi rahandusele ( 56 ).“

96.

Märgin lisaks, et määruse nr 883/2004 muutmise eelnõus, mille eesmärk oli võtta arvesse Euroopa Kohtu praktikat, nägi komisjon ette, et liidu kodanikul on juurdepääs vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemile, kui ta seal tavaliselt elab, tehes ravikindlustussüsteemi proportsionaalselt sissemakseid. ( 57 )

97.

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et üldine ravikindlustus võib olla nii era‑ kui riiklik kindlustus ja tuleneda liitumisest liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga, eelkõige liidu kodaniku päritoluliikmesriigi omaga, nagu kohtuotsuse Baumbast aluseks olnud kohtuasjas, aga ka vastuvõtva liikmesriigi omaga ( 58 ). Kuna direktiivis 2004/38 puudub täpsustus mõiste „üldine ravikindlustus“ kohta, tuleb minu hinnangul tingimust omada üldist ravikindlustust mõista kohustusena omada üldist kindlustuskatet ravikindlustuse valdkonnas, sõltumata selle päritolust või võimalikust kindlustamise viisist. „Üldise ravikindlustuse“ mainimine liidu kodaniku seadusliku elamise tingimusena vastavalt direktiivile 2004/38 ei saa minu arvates iseenesest takistada majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku õigust olla liidetud vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga. Lisaks on veel vaja, et selline liitmine „koormaks põhjendamatult“ vastuvõtva liikmesriigi finantstasakaalu.

98.

Nagu ma aga allpool näitan, ei ole see tagajärg automaatne.

99.

Kohtuotsuses Baumbast rõhutas Euroopa Kohus, et õigus vabalt liikuda ja elamisõigus nähti ELi toimimise lepinguga ette kõigile liidu kodanikele, sõltumata sellest, kas nad tegelevad majandustegevusega või mitte, tuletades siiski meelde, et selline õigus on allutatud asutamislepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele ( 59 ). Euroopa Kohus selgitas, et need piirangud lähtuvad ideest, et liidu kodanike elamisõiguse kasutamise võib allutada liikmesriikide „õigustatud huvidele“, milleks on ka see, et selle õiguse kasutajad ei tohi „põhjendamatult koormata vastuvõtva liikmesriigi eelarvet“ ( 60 ).

100.

Euroopa Kohus lisas, et nende piirangute ja tingimuste kohaldamisel tuleb järgida liidu õigusega kehtestatud piire ja kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. ( 61 )

101.

Märgin sellega seoses, et direktiivi 2004/38 artikli 14 lõikes 3 on ette nähtud, et kui liidu kodanik kasutab sotsiaalabisüsteemi, ei too see automaatselt kaasa väljasaatmismeedet. See säte peegeldab Euroopa Kohtu hinnangut otsuses Grzelczyk ( 62 ), mille kohaselt ainuüksi asjaolu, et üliõpilane taotleb vastuvõtvas liikmesriigis toimetulekutoetust, ei saa automaatselt viia elamisõiguse kaotamiseni ja talle taotletud sotsiaaltoetuse maksmisest keeldumiseni. ( 63 ) Järeldan sellest, et sellise sotsiaaltoetuse andmine ei kujuta endast alati põhjendamatut koormust.

102.

Millal koormamine muutub põhjendamatuks?

103.

Mõistet „põhjendamatu koormamine“ on kasutatud eelkõige kohtuotsustes García-Nieto, Alimanovic ja Dano ning seda on täpsustatud kohtuotsuses Jobcenter Krefeld (a). Seda analüüsiti ka kohtuasjades, kus liidu kodanikul oli vastuvõtva liikmesriigiga lõimumisseos (b). Kuigi punktis a nimetatud kohtuotsuste aluseks olevates kohtuasjades ei ole võimalik asjaomaste kodanike olukorda individuaalselt kontrollida, on selline kontroll vajalik niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi (c).

104.

Kohtuotsuses Jobcenter Krefeld selgitas Euroopa Kohus, et selline isik nagu selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasja hageja ei kujuta endast põhjendamatut koormust vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemile, eristades tema olukorda J. García‑Nieto, D. Alimanovici ja E. Dano – see tähendab liidu kodanike, keda samanimelises kohtuotsustes vastavalt silmas peeti – olukorrast.

105.

Erinevalt J. García‑Nietost ei nõudnud asjaomane liidu kodanik kohtuotsuse Jobcenter Krefeld aluseks olnud kohtuasjas – perekonnapea ja endine töötaja – vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elamise esimese kolme kuu eest sotsiaalhüvitist.

106.

Erinevalt D. Alimanovicist ei taotlenud see liidu kodanik ka seda, et talle makstaks sellist hüvitist õiguse alusel elada riigis kauem kui kolm esimest kuud, mille aluseks oli üksnes tööotsing vastuvõtvas liikmesriigis, kuna tal oli määruse nr 492/2011 artiklil 10 põhinev iseseisev elamisõigus.

107.

Lõpuks, vastupidi E. Danole, ei olnud see liidu kodanik sisenenud vastuvõtva liikmesriigi territooriumile ilma tööta ja piisavate vahenditeta üksnes selleks, et saada seal sotsiaalabi, mida see liikmesriik oma kodanikele võimaldas.

108.

Järelikult, isegi kui asjaomane liidu kodanik taotles toimetulekutoetust, ei saa teda pidada põhjendamatuks koormaks vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemile. ( 64 )

109.

Need kaalutlused on asjakohased sellise liidu kodaniku nagu A puhul, kuna ka tema olukord eristub selgelt J. García Nieto, A. Alimanovici ja E. Dano omast.

110.

Tema taotlus ei puuduta nimelt tema vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemise esimest kolme kuud, vaid sellest hilisemat ajavahemikku. Tema elamisõigus ei põhine üksnes tööotsimisel vastuvõtvas liikmesriigis direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 4 punkti b alusel, sest on selge, et ta elab vastuvõtvas liikmesriigis selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b alusel seaduslikult. Lõpuks tuleb märkida, et vastupidi E. Danole ei sisenenud A vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, et saada selle liikmesriigi sotsiaalabi või tasuta tervishoiuteenuseid. Kuigi E. Dano ei olnud kunagi töötanud ega soovinud vastuvõtvas liikmesriigis tööd saada, töötas A juba Itaalias ja otsis tööd Lätis. ( 65 )

111.

Sellised järeldused võimaldavad minu arvates välistada ohu, et selline liidu kodanik nagu A kujutab endast põhjendamatut koormust Euroopa Kohtu poolt varem analüüsitud kolme juhtumi tähenduses.

112.

Lisaks, kaugel sellest, et käituda „sotsiaalturistina“, mida kasutatakse E. Dano käitumise iseloomustamiseks, on A‑l vastuvõtva liikmesriigiga erilised sidemed, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt toovad kaasa tagajärgi mõistele „põhjendamatu koormamine“. Analüüsin neid järgmises jaos.

113.

Euroopa Kohtul on palutud kaaluda, kuidas võib majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku lõimumisseos vastuvõtva liikmesriigiga mõjutada selle kodaniku õigust sotsiaalabile selle riigi oma kodanikega samadel alustel. Euroopa Kohtu praktika on arenenud eelkõige kohtuasjades, mis käsitlesid vastuvõtvas liikmesriigis majanduslikult mitteaktiivseid üliõpilasi. ( 66 )

114.

Nii analüüsis Euroopa Kohus kohtuotsuses Bidar ( 67 ), kas rahalise toetuse andmine õppijatele toimetulekutoetuse kujul, mis on mõeldud nende abistamiseks igapäevaelu vajaduste katmisel, on olemuslikult põhjendamatult koormav, millel võiksid olla tagajärjed selles riigis võimaldatava toetuse kogumahule.

115.

Euroopa Kohus leidis selles otsuses, et niisuguse mõju vältimiseks on õiguspärane see, kui liikmesriik annab sellist toetust vaid neile õppijatele, kes on üles näidanud teatavat selle riigi ühiskonda integreerumise taset. ( 68 ) Euroopa Kohtu hinnangul on asjakohane see, et liidu kodanik on loonud tegeliku sideme liikmesriigi ühiskonnaga, kus ta seaduslikult elab, ja on sooritanud seal olulise osa oma keskkooliõpingutest. Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriigi õigusnormid, mis takistavad sellisel kodanikul jätkata oma kõrgkooliõpinguid vastuvõtvas liikmesriigis finantsabi osas samadel tingimustel kui oma kodanikud, võtmata arvesse selle kodaniku tegelikku integreerumist selle riigi ühiskonda, ei ole õigustatud õiguspärase eesmärgiga, mille saavutamise need õigusnormid peavad tagama. ( 69 )

116.

Kohtuotsuses Förster ( 70 ), mis tehti pärast Bidari kohtuotsust, leidis Euroopa Kohus direktiivi 2004/38 sätetele tuginedes siiski, et liikmesriik võib pidada õiguspäraseks seda, kui tema territooriumil õpingute eesmärgil viibivatele teistest liikmesriikidest pärit õppijatele ei anta toimetulekutoetust seni, kuni nad ei ole selle riigi territooriumil elanud viis aastat. Rõhutan aga, et direktiiv 2004/38 sisaldab selle kohta sõnaselget sätet artikli 24 lõikes 2.

117.

Järelikult, kuna puudub sõnaselge säte, mis võimaldaks teha erandi õigusest võrdsele kohtlemisele juhul, kui esitatakse taotlus vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumiseks, leian, et Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb tegelikku lõimumisseost vastuvõtva liikmesriigi ühiskonnaga ja põhjendamatu koormamise mõistet, on käesolevas kohtuasjas asjakohane. ( 71 )

118.

Selline tegelik lõimumisseos vastuvõtva liikmesriigiga, mida tuleb tõendada, võib põhineda tõendite kogumil, nagu perekondlik olukord ja perekonna kohanemine selles liikmesriigis ( 72 ), sotsiaalsete või majanduslike sidemete olemasolu ( 73 ) või abiellumine selle liikmesriigi kodanikuga ja alaline viibimine selle liikmesriigi territooriumil ( 74 ), või ka liidu kodanikku ülalpidavate perekonnaliikmete töötamine sellel territooriumil ( 75 ).

119.

Tuletan meelde, et tegelikku lõimumisseost ei tule kindlaks määrata ühetaoliselt, vaid see tuleb kindlaks teha asjaomase hüvitise koostisosasid ja eelkõige selle laadi ja eesmärke silmas pidades. ( 76 ) Sotsiaalkindlustusega seoses võivad liikmesriigid minu arvates asuda seisukohale, et lõimumisseos, mida iseloomustab eelkõige asjaomase isiku alaline elukoht vastuvõtvas liikmesriigis, on tõendatud alles pärast mõistlikult pikka elamisperioodi selles liikmesriigis, tingimusel et see ei ületa seda, mis on vajalik tagamaks, et asjaomane isik on oma huvide keskme sinna üle viinud. ( 77 )

120.

Sellise liidu kodaniku nagu A puhul tuletan meelde, et vaidlust ei ole selles, et ta lahkus oma päritoluliikmesriigist Itaaliast, et asuda alaliselt elama oma abikaasa ja nende alaealise laste juurde Lätti, ning et ta viis eelotsusetaotluse esitanud kohtu enda sõnul „oma huvide keskme“ sellesse liikmesriiki, millega tal olid „tihedad isiklikud sidemed“. Seega näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et tal on tegelik lõimumisseos selle liikmesriigi ühiskonnaga.

121.

Samas tuleb sellise lõimumisseose olemasolust tulenevaid tagajärgi veel hinnata, võttes arvesse asjaolu, et rahvatervise valdkonnas esinevad eripärad, mida tunnustatakse EL toimimise lepingus ja mis on kajastatud Euroopa Kohtu praktikas. Viimane on järjekindlalt leidnud, et rahvatervise kaitse on üks ülekaalukatest üldistest huvidest, mis võivad ELTL artikli 52 kohaselt õigustada asutamisvabaduse ( 78 ) ja teenuste osutamise vabaduse ( 79 ) piiranguid. Sama käib ka liidu kodanike liikumisvabaduse ja elamisõiguse kohta direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaselt. Selle erandi alla kuuluvad täpsemalt kaks eesmärki: säilitada kvaliteetsed, tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavad meditsiini‑ ja haiglaraviteenused ning hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht ( 80 ).

122.

Neid kaalutlusi silmas pidades leian, et kui majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kellel on tegelik lõimumisseos vastuvõtva liikmesriigiga ja kellel on piisavad vahendid, panustab liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamisse võrdselt selle riigi kodanikega – olgu kindlustusmaksetena, kui süsteem põhineb kindlustusmehhanismil, või maksu tasumisena, kui see puudutab sellist riiklikku tervishoiusüsteemi nagu see, mis kehtis Lätis 2016. aastal ( 81 ) –, siis ei peaks tema liitmine süsteemiga samadel tingimustel nagu selle riigi kodanikud põhimõtteliselt tooma endaga kaasa selle süsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise ohtu ega koormama seda põhjendamatult. Igal liikmesriigil tuleb seda siiski kontrollida.

123.

Nimelt ei saa välistada, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik, kes on samas olukorras kui vastuvõtva liikmesriigi kodanik, ei ole kohustatud tasuma ei maksu ega sotsiaalkindlustusmakseid või on kohustatud seda tegema sümboolselt. Leian, et sellisel juhul, kui ilmneb, et liidu kodaniku kindlustamine samadel tingimustel oma kodanikega võib tekitada ohu, et kahjustatakse tõsiselt vastuvõtva liikmesriigi rahanduslikku tasakaalu, ei ole see liikmesriik kohustatud seda kodanikku võrdselt kohtlema. Sellise ohu olemasolu tuleb siiski kontrollida objektiivsete, üksikasjalike ja arvudena väljendatud andmete alusel. ( 82 )

124.

Neil asjaoludel leian, et miski ei takista seda, et vastuvõttev liikmesriik kehtestab lisamakse süsteemi, või kui tegemist on maksukohustusel põhineva riikliku tervishoiusüsteemiga, siis seda, et liikmesriik palub liidu kodanikul vastutasuna tema liitmise eest säilitada oma eraõiguslik üldine ravikindlustus. ( 83 )

125.

Eelneva analüüsi põhjal arvan seega, et majanduslikult mitteaktiivsel liidu kodanikul, kellel on piisavad vahendid ja kellel on tegelik lõimumisseos vastuvõtva liikmesriigiga, võib vajaduse korral olla liidetud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusega, isegi enne kui ta on selles liikmesriigis leidnud tööd või alustanud tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana või omandanud seal alalise elamisõiguse vastavalt direktiivi 2004/38 artiklile 16. ( 84 )

126.

Sellest järeldub, et automaatne ja igal juhul keeldumine liitmast sellist liidu kodanikku nagu A vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemiga ning võimaldamast tal saada tervishoiuteenuseid samadel tingimustel kui selle riigi oma kodanikud, ei ole minu arvates kooskõlas direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikega 1 koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga b ja artikli 14 lõikega 2.

127.

Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla asjaolu, et liidu kodaniku olukord nõuab individuaalset hindamist, et teha kindlaks, kas ta on vastuvõtvasse liikmesriiki hästi lõimunud.

128.

Tuletan meelde, et liidu kodaniku olukorra hindamine üksikjuhtudel, et teha kindlaks, kas tal on õigus saada riigi kodanikega võrdset sotsiaalhüvitist, tuleb teostada paljudes olukordades, et mitte riivata tema õigust vabalt liikuda ja elada. Nii on see muu hulgas sellise üliõpilase puhul nagu F. Grzelczyk, kes taotleb toimetulekutoetust ja kelle puhul tuleb kontrollida, kas tema vajadus on ajutine ( 85 ). Nii on see ka sellise liidu kodaniku puhul nagu W. Baumbast, kelle olukorra uurimisel on vaja kontrollida erinevaid parameetreid, sealhulgas küsimust, kas ta oli varem vastuvõtva liikmesriigi ülalpidamisel.

129.

Kohtuotsustes Alimanovic ja García‑Nieto on Euroopa Kohus tõesti leidnud, et nende kohtuotsuste ja kohtuotsuse Dano aluseks olevad olukorrad ei anna põhjust huvitatud isikute olukorra individuaalseks uurimiseks, et hinnata, kas on tegemist põhjendamatu koormamisega ( 86 ). Euroopa Kohus on rõhutanud, et vaevalt saab ühele taotlejale antavat abi lugeda liikmesriigi jaoks direktiivi 2004/38 artikli 14 lõike 1 tähenduses „põhjendamatult koormavaks“ ning et kindlasti tuleb arvesse võtta kõiki talle esitatud individuaalseid taotlusi ( 87 ).

130.

Nendest kaalutlustest tuleneb kaudselt, et seda liiki kohtuasjade aluseks olevaid olukordi tervikuna tuleb pidada põhjendamatult koormavaks ja et asjaomased liikmesriigid ei ole kohustatud taotletud sotsiaaltoetusi maksma.

131.

Seega ei ole määrava tähtsusega asjaolu, et ühegi isiku olukord eraldivõetuna ei kujuta endast põhjendamatut koormamist. Kui nende olukord vastab ühele neist juhtudest, millele seadusandja on eelkõige direktiivi 2004/38 artikli 24 lõikes 2 sõnaselgelt viidanud, nagu kohtuotsuste García-Nieto ja Alimanovic aluseks olnud kohtuasjades, või kui tegemist on isikuga, kes nagu E. Dano on kasutanud liikumisvabadust üksnes eesmärgiga saada vastuvõtva liikmesriigi sotsiaaltoetusi, tuleb selliseid taotlusi käsitada nii, et need võivad kaasa tuua vastuvõtva liikmesriigi finantstasakaalu põhjendamatu koormamise ning viimane ei pea neid rahuldama.

132.

Seevastu sellise isiku nagu A olukorras, mis ei kuulu nende juhtude hulka, tuleb minu arvates läheneda vastupidi. Huvitatud isiku individuaalset olukorda tuleb analüüsida, et veenduda, et ta on vastuvõtvasse liikmesriiki hästi lõimunud, eelkõige et ta „on seal tavapäraselt elanud“ määruse nr 883/2004 tähenduses ja et teda võib seega liita sotsiaalkindlustussüsteemiga selle riigi oma kodanikega samadel tingimustel, eeldusel et ta ei kuulu käesoleva ettepaneku punktides 123 ja 124 nimetatud olukorra alla. Tähtsust omavad asjaolud hõlmavad eelkõige neid, mis on loetletud määruse (EÜ) nr 987/2009 artiklis 11 ( 88 ), nagu tema perekonnaseis, tema elukoha alalisus, liikmesriik, mida peetakse maksustamise tähenduses isiku elukohaks, või ka põhjused, miks see kodanik elukohta vahetab.

133.

Eeltoodud analüüs, mis käsitleb mõistet „põhjendamatu koormamine“, on samamoodi kohaldatav määruse nr 883/2004 tõlgendamisel.

134.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, leidsid Läti kohtud, et elukohaliikmesriigi õigus, käesoleval juhul Läti õigus, on määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e alusel kohaldatav.

135.

See seadus võib määrata kindlaks liikmesriigipoolsete haigushüvitiste ulatuse ja nende saamiseks vajalikud tingimused. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 53 märkisin, on liikmesriigid pädevad korraldama oma sotsiaalkindlustussüsteemi ja seega määratlema pakutavate hüvitiste ulatuse ja nende hüvitiste saamise õiguse tekkimise tingimused. Sellest tuleneb, et liidu kodaniku liikumine võib sõltuvalt juhtumist olla tema jaoks vastavalt määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kombinatsioonile rohkem või vähem soodne või ebasoodne. ( 89 )

136.

Käesolevas kohtuasjas ei ole siiski küsimus selles, kas liikumisvabadust kasutanud liidu kodanikule võib anda väiksemaid hüvitisi kui need, mida ta oleks võinud saada oma päritoluliikmesriigis, vaid kas võib keelduda talle osutamast mis tahes riiklikku tervishoiuteenust, välja arvatud erakorraline arstiabi ja sünnitusabi.

137.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 52 märkisin, on määruse nr 883/2004 ja selle artikli 11 lõike 3 punkti e eesmärk eelkõige vältida seda, et kõnealuse määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad sotsiaalkindlustuskaitsest ilma seetõttu, et nende suhtes ei ole kohaldatav ühegi liikmesriigi õigus. ( 90 )

138.

Niisugusel juhul nagu A puhul ei ole liidu kodanik enam oma päritoluliikmesriigis kindlustatud, kuna ta lõpetas kutsetegevuse selles liikmesriigis ja asus elama teise liikmesriiki. ( 91 ) Elukohajärgse liikmesriigi õiguse kindlaksmääramise eesmärk on sisuliselt vältida igasugusest liikmesusest ilmajäämist. ( 92 )

139.

Euroopa Kohus on seega otsustanud, et olukorras, mida reguleerib määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkt e ja seega asjaomase isiku elukohajärgse liikmesriigi õigus, ei saa selle seaduse kohaldamist kahtluse alla seada asjaolu, et teatud liikmesriigid seavad asjaomase isiku riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis kindlustamise tingimuseks, et isik töötab nende territooriumil, mistõttu kui huvitatud isik ei täida seda tingimust, siis ei ole ta kindlustatud üheski sotsiaalkindlustussüsteemis ja jääb ilma sotsiaalkaitsest. ( 93 )

140.

Euroopa Kohus on täpsustanud, et vaatamata sellele, et iga liikmesriigi õiguses tuleb kindlaks määrata sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse tingimused, peavad liikmesriigid neid tingimusi kindlaks määrates siiski järgima kehtivaid liidu õigusnorme. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse tingimuste tagajärg olla see, et kõnealuse õiguse kohaldamisalast jäetakse välja isikud, kelle suhtes see õigus on määruse nr 883/2004 alusel kohaldatav. ( 94 )

141.

Selleks et teha kindlaks, kas liikmesriigi õigusnormides, nagu raviteenuste seaduses, ette nähtud tingimused on määrusega nr 883/2004 kooskõlas, tuleb määruse nr 883/2004 artikli 4 ja direktiivi 2004/38 artikli 24 vahelise seose tõttu arvestada selle direktiivi artikli 24 tõlgendust ja eelkõige tulemust, milleni jõuan käesoleva ettepaneku punktides 125 ja 126.

142.

Sellest tuleneb, et selline vastuvõtva liikmesriigi territooriumil töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise tingimus, nagu on ette nähtud raviteenuste seaduses, mis on kehtestatud üksnes teiste liikmesriikide kodanikele, ja seda igal juhul seni, kuni nad ei ole vastuvõtvas liikmesriigis omandanud alalist elamisõigust, ei ole samuti kooskõlas määruse nr 883/2004 artiklis 4 ette nähtud õigusega võrdsele kohtlemisele.

143.

Lisaks märgin, et see erinev kohtlemine ei vasta määruse nr 883/2004 eesmärgile hõlbustada kõikide liidu kodanike vaba liikumist. Vastupidi eelmisele määrusele nr 1408/71, mis puudutas üksnes töötajaid, füüsilisest isikust ettevõtjaid ning nende pereliikmeid, kohaldatakse määrust nr 883/2004 edaspidi kõigi liidu kodanike suhtes, sealhulgas majanduslikult mitteaktiivsete ja seega töötute isikute suhtes ( 95 ).

144.

Eelnevast analüüsist tuleneb, et vastuvõtva liikmesriigi seadus ei saa automaatselt ja igal juhul eitada liidu kodaniku – kes on viinud oma huvide keskme üle selle liikmesriigi territooriumile ja kellel on selle riigiga tegelik lõimumisseos – mis tahes õigust kindlustusele ainuüksi põhjusel, et ta ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana selle liikmesriigi territooriumil.

145.

Mis puudutab konkreetselt niisugust liidu kodanikku nagu A, kes kolib teise liikmesriiki perekonnaga ühinemiseks, siis seisukoht, et ta kaotab kõik oma sotsiaalkindlustusõigused tervise valdkonnas, kuni ta ei ole seal elanud viis aastat või ei ole seal leidnud tööd või alustanud tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole minu arvates kooskõlas liidu kodaniku – ELTL artikliga 21 tagatud ning direktiiviga 2004/38 ja määrusega nr 883/2004 täpsustatud – õigusega vabalt liikuda ega ka mitte liidu kodaniku mõiste endaga.

146.

Õigus vabalt liikuda väljendub liidu kodaniku võimaluses liikuda ajutiselt teise liikmesriiki kui tema päritoluliikmesriik töö, õpingute või vaba aja eesmärgil. Kuid see õigus hõlmab ka õigust asuda pikemaks ajaks elama teise liikmesriiki ja seal oma elu rajada. Viimati nimetatud valik, mis on omane liikumisvabadusele, tähendab võimalust lõimuda täielikult vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda, kus teda koheldakse riigi kodanikuna.

147.

Kui selline liidu kodanik nagu A tõendab vastuvõtva liikmesriigi ametiasutustele, et ta viis oma huvide keskme sinna ümber, mistõttu tal on tegelik lõimumissuhe selle riigi territooriumiga, kahjustaks tema liikumisvabadust see – nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus –, kui ta ei saa olla vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikud. ( 96 )

148.

Tuletan meelde, et õigus sotsiaalkindlustusele on aluspõhimõte, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 34, nagu ka õigus tervise kaitsele, mis on sätestatud harta artiklis 35.

149.

Võimatus saada kindlustatud, samas kui liidu kodanik ei kuulu enam oma päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi, ja seda just seetõttu, et ta on otsustanud sealt lahkuda, et asuda pikemaajaliselt elama teise liikmesriiki, võib jätta huvitatud isiku ilma põhiõiguste kaitsest.

150.

Augstākā tiesa (Senāts) (kõrgeim kohus) rõhutab oma eelotsusetaotluses, et „seetõttu ei ole lubatav, et isik jääks kõigi asjaomaste liidu liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemist välja“ ainuüksi seetõttu, et ta kasutas oma õigust liikumisvabadusele. Ma nõustun selle seisukohaga ja leian, et selline välistamine kahjustaks liidu kodakondsust, mis on saanud liikmesriikide kodanike põhistaatuseks. ( 97 )

151.

Leian samamoodi nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus, et niisugune sotsiaalkindlustussüsteemist väljajätmine ei ole kooskõlas liidu eesmärgiga tagada isikute vaba liikumine liidu territooriumil ja tugevdada Euroopa integratsiooni ( 98 ) liikmesriikidevahelise suurema solidaarsuse abil ( 99 ).

152.

Seda analüüsi ei väära asjaolu, et kuigi majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik on rahaliselt panustanud vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi, saab ta kasu süsteemist, mille see liikmesriik on loonud peamiselt oma kodanike jaoks ja mis põhineb viimaste jaoks ette nähtud solidaarsussüsteemil.

153.

Rõhutan, et liidu õigus põhineb solidaarsusväärtustel, mida on pärast Euroopa kodakondsuse loomist veelgi tugevdatud ja mis on eriti kohaldatavad niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas.

154.

Ma arvan seega, et asjaolu, et niisugusel isikul nagu A ei ole võimalust olla vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustatud põhjusel, et ta liitumistaotluse esitamise hetkel ei töötanud, ei toeta direktiivi 2004/38 ega määruse nr 883/2004 sõnastust ega vasta nende kahe teisese õigusaktiga tagatud vaba liikumise eesmärgile ega aluslepingute koostajate eesmärgile, mis on sätestatud eelkõige ELTL artiklis 21.

155.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ELTL artiklit 21, määruse nr 883/2004 artiklit 4 ning direktiivi 2004/38 artiklit 24 koostoimes direktiivi artikli 7 lõike 1 punktiga b ja artikli 14 lõikega 2 tuleb tõlgendada selliselt, et nende normidega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku puhul, kes vastab nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimustele ja kes, olles viinud oma kõikide huvide keskme üle vastuvõtvasse liikmesriiki, tõendab tegelikku lõimumisseost selle riigiga, lubab sellel liikmesriigil keelduda igal juhul automaatselt liitmast teda oma sotsiaalkindlustussüsteemiga ja pakkumast liikmesriigi rahastatud tervishoiuteenuseid samadel tingimustel selle liikmesriigi kodanikega põhjusel, et ta ei tööta ega tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana selle riigi territooriumil.

156.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: