1.

Hageja on eraõiguslik isik, kellele on antud ülesandeks hallata Zadaris (Horvaatia) asuvaid avalikke parkimisalasid. Ta kontrollis kostjale kuuluvat autot, mis oli pargitud avalikul tänaval asuvale tähistatud parkimiskohale. Autol ei olnud parkimispiletit. Taotleja väljastas päevase parkimispileti, mille eest jäeti tasumata. Hageja taotles selle täitmisele pööramist Horvaatia notari täitemäärusega, mis toimetati kostjale kätte Sloveenias.

2.

Käesolev kohtuasi on järjekordne episood nüüdseks juba üsna rikkalikuks kujunenud menetlussaagast, mis räägib tasumata parkimistrahvidest ja notaritest. ( 2 ) Probleemi tuum näib olevat Horvaatia seadusandja läbi viidud teatav topelterastamine nii haldamise kui ka täitmisele pööramise tasandil. Küsimus, mida teistes liikmesriikides peetakse tavaliselt haldusküsimuseks, on tehtud ülesandeks eraõiguslikele üksustele. Lisaks ei ole taolise nõude järgnev täitmisele pööramine antud kohtute, vaid vähemalt esimeses astmes hoopis notarite pädevusse.

3.

Tagajärjeks ei ole mitte ainult teatav rahutus taolise süsteemi kui terviku suhtes, vaid see tekitab ka taksonoomilist hõõrdumist liidu eraõiguslike instrumentidega. Sellises kontekstis, pärast seda, kui kaks riigisisest madalama astme kohut leidsid, et neil pädevus puudub, on Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (Horvaatia Vabariigi kõrgem kaubanduskohus) ette jõudnud vaidlus taolise notariaalse täitemääruse vaidlustamise kohtualluvuse üle.

4.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub juhiseid muu hulgas järgmise kohta: 1) kriteerium, mille alusel teha kindlaks, kas vaidlus puudutab „tsiviil- ja kaubandusasju“ määruse (EÜ) nr 1393/2007 ( 3 ) (edaspidi „dokumentide kättetoimetamise määrus“) ja määruse (EL) nr 1215/2012 ( 4 ) (edaspidi „uuesti sõnastatud Brüsseli määrus“) tähenduses; 2) kas Horvaatia notarid võivad dokumentide kättetoimetamise määruse raamistikus saata täitemäärusi teistes liikmesriikides elavatele isikutele ja 3) milline konkreetne kohtualluvuse alus kuulub selliste vaidluste suhtes uuesti sõnastatud Brüsseli määruse eeskirjade kohaselt kohaldamisele.

5.

Uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).“

6.

Määruse artiklis 4 on sätestatud „elukohariigi“ reegel, mille kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Määruse artikkel 5 näeb samas ette, et sellise isiku võib erandina kaevata ka teise liikmesriigi kohtusse, kuid „ainult [selle] peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras“.

7.

Uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artiklis 7, mis kuulub jakku pealkirjaga „Valikuline kohtualluvus“, on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

8.

Uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 24 punktis 1 on sätestatud erandlik kohtualluvus „menetluste puhul, mille esemeks on kinnisasjaõigus või kinnisasja üür või rent, selle liikmesriigi kohtud, kus asjaomane asi asub“.

9.

Dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõikes 1 on määratletud määruse kohaldamisala ja see on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).“

10.

Määruse artiklis 2 „Edastavad ja vastuvõtvad asutused“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik määrab ametiisikud, asutused või muud isikud, edaspidi „edastavad asutused“, kes on pädevad edastama teises liikmesriigis kättetoimetatavaid kohtu- või kohtuväliseid dokumente.

[…]

4.   Iga liikmesriik saadab komisjonile järgmised andmed:

Liikmesriigid teatavad komisjonile kõnealuste andmete kõigist muutustest.“

11.

Dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ohtudokumente edastatakse otse ja võimalikult kiiresti artikli 2 kohaselt määratud asutuste vahel“.

12.

„Kohtudokumente“ võib liikmesriikide postiteenistuste kaudu kätte toimetada kooskõlas kättetoimetamise määruse artikliga 14. „Kohtuväliste dokumentide“ kättetoimetamist reguleerib dokumentide kättetoimetamise määruse artikkel 16, milles on sätestatud, et neid dokumente „võib kättetoimetamiseks edastada teises liikmesriigis vastavalt käesoleva määruse sätetele“.

13.

Otsuses Zadari linnas parkimistasu kogumise korralduse ja korra kohta (Odluka o organizaciji i načinu naplate parkiranja u Gradu Zadru) (Glasnik Grada Zadra nr 4/2011) (edaspidi „parkimiskorra otsus“) on kindlaks määratud avalikud parkimisalad, tänaval parkimistasu kogumise ajavahemik ja parkimise tunnitasu. Selle otsuse artiklis 2 on avalikud parklad määratletud kui „üldkasutatavad alad sõidukite peatamiseks ja parkimiseks“. Artikli 4 kohaselt märgistatakse avalikud parklad vastavalt liiklusohutuse seadusele.

14.

Parkimiskorra otsuse artikli 5 kohaselt märgistab avalikke parklaid parkimise korraldaja kohaliku omavalitsuse pädeva talituse järelevalve all. Sama otsuse artikkel 6 kehtestab „parklate kasutamise lepingu üldtingimused“, määrates kindlaks parkimistasu maksmise päevad ja kellaajad. Ning lõpuks on parkimiskorra otsuse artiklis 7 sätestatud, et sõiduki peatamisega või parkimisega avalikul parkimisalal nõustub sõidukijuht või -omanik parkimise üldtingimustega ning sõlmib seega lepingu parkimise korraldajaga.

15.

Zadari linna parklate, avalike garaažide ja teeterminalide haldamist ja hooldamist reguleerib otsus Zadari linna kommunaaltegevuse kohta (Odluka o komunalnim djelatnostima Grada Zadra) (Glasnik Grada Zadra nr 16/2009). Selle otsuse artikli 3 lõike 15 punktiga a volitatakse hagejat hooldama ja haldama parklaid, avalikke garaaže ja teeterminale.

16.

NLB Leasing d.o.o. Ljubljana (edaspidi „kostja“) on äriühing, kes finantseerib sõidukite, seadmete ja kinnisvara kasutamist Sloveenias.

17.

Kostja poolt välja renditud sõiduauto oli 30. juunil 2012 pargitud Zadaris (Horvaatia) avalikule tänavale. See tänav on määratud parkimisalaks, kus on ette nähtud kindlad parkimiskohad. Enne parkimist tuleb osta parkimispilet.

18.

Samal päeval kontrollis Zadari linna poolt mootorsõidukite avalike parkimisalade haldamiseks ja hooldamiseks asutatud piiratud vastutusega äriühing Obala i lučice d.o.o. (edaspidi „hageja“) kostja rendiauto parkimist. Autol ei olnud parkimispiletit. Seetõttu väljastas hageja päevapileti (maksumusega 84 Horvaatia kunat, ligikaudu 13 eurot). Selle päevapileti eest jäeti tasumata.

19.

Horvaatia Vabariik ühines 1. juulil 2013 Euroopa Liiduga.

20.

Hageja algatas tasumata parkimisvõla sissenõudmise 20. veebruaril 2017 Pula linna (Horvaatia) notari kaudu, esitades „algdokumendi“ alusel täitmisavalduse. Selleks dokumendiks oli väljavõte hageja enda raamatupidamisdokumentidest, kus oli kirjendatud kostja võlg.

21.

Notar väljastas 8. märtsil 2017 selle „algdokumendi“ alusel täitemääruse summas 1825,25 kunat (ligikaudu 282 eurot). See summa koosnes tasumata parkimispileti summast (84 kunat), senise menetlusega seotud tasudest (1235 kunat) ning „ettenägematute kulude“ hüvitisest (506,25 kunat). See täitemäärus toimetati kostjale kätte väljastusteatega tähtkirja teel.

22.

Kostja vaidlustas täitemääruse Trgovački sud u Pazinus (Pazini kaubanduskohus, Horvaatia). Nimetatud kohus otsustas, et tal puudub pädevus, ja saatis asja Trgovački sud u Zadrule (Zadari kaubanduskohus, Horvaatia). Viimati nimetatud kohus leidis samuti, et tal puudub pädevus, ja saatis asja Visoki trgovački sud Republike Hrvatskele (Horvaatia Vabariigi kõrgem kaubanduskohus).

23.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et sissenõutav nominaalsumma on väike, viitab ta ka sellele, et riigisiseste kohtute menetluses on märkimisväärne hulk taolisi kohtuasju. Selles faktilises ja õiguslikus kontekstis otsustas Visoki trgovački sud (kõrgem kaubanduskohus, Horvaatia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Käesolevas menetluses on kirjalikud seisukohad esitanud hageja, Saksamaa ja Horvaatia valitsus ning Euroopa Komisjon. Peale Saksamaa valitsuse vastasid kõik menetlusosalised ning samuti Sloveenia valitsus, Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele.

25.

Vastavalt Euroopa Kohtu soovile piirdun oma analüüsis eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese kuni kolmanda ja viienda kuni seitsmenda küsimusega. Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Kõigepealt esitan paar märkust vastuvõetavuse kohta (A). Sisulist analüüsi alustan küsimuste ümbersõnastamisega (B.1). Seejärel käsitlen mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“ uuesti sõnastatud Brüsseli määruse ja dokumentide kättetoimetamise määruse tähenduses (B.2). Siis käsitlen küsimust, kas Horvaatia notarid võivad (dokumentide kättetoimetamise määruse alusel) ise kätte toimetada „algdokumendi“ alusel koostatud täitemäärusi (B.3). Seejärel analüüsin küsimust, kas parkimist avalikul teel kindlaksmääratud parkimisalal võib pidada tegevuseks, mille alusel tekib uuesti sõnastatud Brüsseli määruse kohaselt „valikuline“ või „erandlik“ kohtualluvus (B.4). Lõpetuseks käsitlen seoses käesoleva kohtuasjaga tekkivaid laiemaid süsteemseid küsimusi (C).

26.

Parkimine leidis aset 30. juunil 2012. Horvaatia ühines Euroopa Liiduga 1. juulil 2013. Täitemäärus anti välja 8. märtsil 2017.

27.

Põhjustel, mida ma kirjeldasin üksikasjalikult oma ettepanekutes kohtuasjades Nemec ja Pula Parking, ( 5 ) milles kasutatud lähenemisega Euroopa Kohus mõlemas kohtuasjas nõustus, ( 6 ) ei ole liidu õiguse ajaline kohaldatavus sellistes asjades nagu käesolev probleemiks. Asjaolu, et nõude (sisuline) alus tekkis enne liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga, ei ole määrava tähtsusega. Oluline on sellega seoses tähelepanu juhtida asjaolule, et täitemenetlus selle nõude sissenõudmiseks algatati pärast Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga ning on seega ilmselgelt ratione materiae potentsiaalselt kohaldatavate menetlusnormide ja -raamistiku ajalises kohaldamisalas ning et Euroopa Kohtule esitatud küsimused puudutavad nende menetlusnormide tõlgendamist.

28.

Kuna käesoleval juhul on see ilmselgelt nii, on Euroopa Kohus ratione temporis pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.

29.

Komisjon märgib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes seisab oma õiguskorras silmitsi kahe madalama astme kohtu kohtualluvuse kollisiooniga, võib esitada ainult selliseid küsimusi, mis võimaldavad tal lahendada tema menetluses olevad kohtualluvuse küsimused. Seevastu ei saa ta seda teha käesoleva kohtuasja sisuga seotud küsimuste puhul. See tähendab, et esimene küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa (milles küsitakse, kas Horvaatia notarid võivad kätte toimetada „kohtu- ja kohtuväliseid dokumente“) tuleb tunnistada vastuvõetamatuks. Riigisisesel tasandil ei ole käesolev kohtuasi veel jõudnud sisulisesse etappi, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõigepealt lahendama tema menetluses oleva kohtuasjani viinud kohtualluvuse kollisiooni. Seega ei pruugi pooltel veel olla olnud võimalust mõnes neist küsimustest seisukohta võtta.

30.

Ma mõistan komisjoni muresid. Siiski ma ei nõustu nendega.

31.

Esiteks on uuesti sõnastatud Brüsseli määrusega nagu ka mis tahes muu kohtualluvuse süsteemiga seotud kohtuasja puhul asja sisu tavaliselt kohtualluvuse küsimusega läbi põimunud. Kohtualluvuse hindamiseks on sageli vaja kohtuasja sisu esialgset, teleskoopilist analüüsi. Sellest vaatepunktist ei ole sisu ja kohtualluvuse küsimuse eristamine üldsegi mitte lihtne. Isegi kui see oleks võimalik, on esimesel küsimusel ja kolmanda küsimuse esimesel osal selge seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude ja esemega, mistõttu need ei jää väljapoole eelotsusemenetluse üldisi piire.

32.

Teiseks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetlusstaadium kriteerium, mille alusel eelotsusetaotlusi läbi vaadata. ELTL artikkel 267 on koostöövahend, mille kohaselt eeldatakse, et kõik eelotsuse küsimused on üldiselt asjakohased, kuigi teatud piirides. ( 7 ) Selles raamistikus vastutab üksnes riigisisene kohus langetatava kohtuotsuse ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkuse ja asjakohasuse eest. ( 8 ) Seega tuleb eeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kindlaks teinud ilmse vajaduse Euroopa Kohtu suuniste järele nende küsimuste tõhusaks lahendamiseks. ( 9 )

33.

Sellest lähtudes teen ettepaneku tunnistada eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene ja kolmas küsimus vastuvõetavaks, kuigi need tuleb samamoodi nagu teisedki küsimused mõnevõrra ümber sõnastada.

34.

Esimese kuni kolmanda küsimuse ja seejärel viienda kuni seitsmenda küsimuse lugemisel eelotsusetaotluse kontekstis saab ilmseks, et käesoleva kohtuasja keskmes on liidu rahvusvahelise eraõiguse kolm üldist elementi. Esimene puudutab tasumata parkimispiletist tuleneva nõude sisu ja laadi (teine küsimus ja kolmanda küsimuse teine osa). Ehk teisisõnu, kas taolise võlanõude täitmisele pööramine on vaidlus „tsiviil- ja kaubandusasjades“? Teine element on seotud nõude täitmise ja menetlusega Horvaatia õiguse konkreetses kontekstis (esimene küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa). Eelkõige küsitakse seoses sellega, kas Horvaatia notarid võivad dokumentide kättetoimetamise määruse alusel kätte toimetada „algdokumendi“ alusel koostatud täitemäärusi. Kolmas element puudutab taolise nõude kohtualluvust (viies kuni seitsmes küsimus). Konkreetsemalt, kas uuesti sõnastatud Brüsseli määruses on ette nähtud valikuline kohtualluvus, mille alusel võib nõuda tasumata parkimispileti sundtäitmist, andes seega kohtualluvuse muu liikmesriigi kui võlgniku alalise elu- või asukoha liikmesriigi kohtutele?

35.

Mõistes käesolevas ettepanekus käsitletud küsimusi selliselt, järjestan ma need veidi ümber. Teine küsimus ja kolmanda küsimuse teine osa puudutavad kohaldamisala. Seetõttu käsitlen neid kõigepealt. Analüüsimaks, kas käesoleva kohtuasja asjaolud kuuluvad mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ alla uuesti sõnastatud Brüsseli määruse ja dokumentide kättetoimetamise määruse tähenduses, võib need küsimused sisuliselt ümber sõnastada. Seejärel käsitlen esimest küsimust ja kolmanda küsimuse esimest osa, mis puudutavad kahte teemat: 1) kas Horvaatia notarid võivad edastada „kohtudokumente“ ning 2) kas see võib piirduda „kohtuväliste dokumentide“ edastamisega vastavalt dokumentide kättetoimetamise määrusele. Lõpuks asun käsitlema viiendat kuni seitsmendat küsimust, mille ma soovitan ümber sõnastada, et hinnata, kas avalikul teel kindlaksmääratud parkimisalal parkimist võib pidada tegevuseks, millest tuleneb „valikuline“ või „erandlik“ kohtualluvus uuesti sõnastatud Brüsseli määruse tähenduses.

36.

Teise küsimusega ja kolmanda küsimuse teise osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas käesoleva kohtuasja asjaolud kuuluvad mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ kohaldamisalasse uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 1 lõike 1 ja dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.

37.

Poolte ja menetlusse astujate seisukohad selles küsimuses on erinevad. Saksamaa ja Sloveenia valitsus leiavad, et käesolev kohtuasi ei kuulu mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ alla. Nad on seisukohal, et määrava tähtsusega on selle pädevuse päritolu, mille alusel leping sõlmiti ja mida käesoleval juhul täidetakse. Tegemist on avaliku võimu pädevusega määrata kindlaks avalikud parkimiskohad ja neid hallata ning kontrollida neil parkimise tingimuste täitmist. Hageja, Horvaatia valitsus ja komisjon on vastupidisel seisukohal. Nende jaoks ei ole „tsiviil- ja kaubandusasjade“ piiritlemisel määravaks teguriks mitte pädevuse päritolu, vaid pigem selle teostamise tingimused.

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastates püüan kõigepealt välja selgitada mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ suhtes Euroopa Kohtu praktikas kasutatava kriteeriumi või vähemalt valdava lähenemisviisi (a). Olles selgitanud, millist lähenemisviisi tuleks minu arvates eelistada, kohaldan seejärel seda lähenemisviisi käesoleva kohtuasja asjaoludele (b).

39.

Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ on standardne pidepunkt (käesoleval ajal) ELTL V jaotises sisalduvate volituste alusel vastu võetud õigusaktide kohaldamisala kindlaksmääramiseks. ( 10 )

40.

Samas ei sisalda ükski neist õigusaktidest mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ positiivset määratlust. ( 11 ) Nii on saanud Euroopa Kohtu ülesandeks juhtumipõhiselt otsustada, kas tema menetluses olevad asjaolud on seotud „tsiviil- ja kaubandusasjadega“. ( 12 )

41.

Sellise lähenemisviisi vältimatuks tagajärjeks on olnud selle kasuistlikkus ja kohatine õiguskindluse puudumine piiripealsete juhtumite puhul. Arvestades kõnealuste õigusaktide ühist eesmärki, on see tagajärg mõnevõrra irooniline. On ju nende peamine eesmärk tagada õiguskindlus ühtsete eeskirjade abil, mis käsitlevad kohtualluvuse kollisiooni ning kohtuotsuseid, nende kättetoimetamist ja täitmist puudutavate formaalsuste lihtsustamist siseturul.

42.

Kuid millised on siis valdavad lähenemisviisid? Kuna mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ hõlmab tõepoolest kõiki liidu rahvusvahelise eraõiguse instrumente, on ehk kasulik vaadata kõigepealt „Brüsseli süsteemi“ (1) ning seejärel dokumentide kättetoimetamise määrust ja muid V jaotise instrumente (2).

43.

Brüsseli süsteemi moodustavad viis õigusakti. ( 13 ) Kuna kõik need aktid käsitlevad kohtualluvuse kollisiooni „tsiviil- ja kaubandusasju“ puudutavates õigusvaidlustes, ( 14 ) on Euroopa Kohus püüdnud seda mõistet tõlgendada ühetaoliselt. ( 15 ) Siiski eksisteerib seoses mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad“ kaks või isegi kolm lähenemisviisi, sõltuvalt sellest, millist elementi peetakse määravaks. Neid võib ehk kõige paremini kirjeldada kui „vaidluse esemel“ (1) või „õigussuhtel“ (2) põhinevat lähenemisviisi.

44.

„Vaidluse esemega“ seotud lähenemisviis mõistele „tsiviil- ja kaubandusasjad“ kajastub kohtupraktika kahes (all)suunas. Kohtupraktika esimene suund, mida kajastavad peamiselt Euroopa Kohtu varasemad otsused, põhineb mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ autonoomsemal ja võrdlevamal tõlgendusel, ( 16 ) mille toetuseks tuginetakse liikmesriikide süsteemide ühistele joontele.

45.

Taolise lähenemisviisi suurepärane näide on kohtuotsus Rüffer. Nimetatud kohtuasi puudutas täitemenetlust Saksamaa elaniku vastu seoses kuludega, mis olid tekkinud laevavraki jõest eemaldamisel Madalmaades. Tõenäoliselt mõjutatuna suurel määral kohtujurist Warneri võrdlevast induktiivsest hinnangust ( 17 ) leidis Euroopa Kohus, et „liikmesriikide riigisisestest õigussüsteemidest nende kogumis tulenevad üldpõhimõtted“ loevad avalike veeteede haldamise, sealhulgas vrakkide eemaldamise, avaliku võimu teostamiseks. ( 18 ) Seetõttu ei loetud toda hagi Brüsseli konventsiooni tähenduses mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ alla kuuluvaks. ( 19 ) Asjaolu, et vaidlus algatati Madalmaade tsiviilõiguse alusel, arvesse ei võetud. ( 20 )

46.

Nii võimaldas mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ autonoomne olemus kohtuotsuses Rüffer Brüsseli süsteemi raames ümber liigitada liikmesriigis tehtud teistsuguse institutsioonilise valiku. Sarnast võrdlevat hinnangut juhtumi „liigitamisele“ liikmesriikide riigisisese õiguse alusel (isegi kui liikmesriikide seisukohad ja seega induktiivne põhjendus ei olnud ühtsed) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades kasutati näiteks kohtuotsustes Lechouritou ja Sonntag. ( 21 )

47.

Seejärel muutis Euroopa Kohus järk-järgult oma kurssi. Kuigi selle muudatuse põhjust kunagi konkreetselt ei selgitatud, võis põhjus olla lihtne pragmatism: nagu kohtujurist Trstenjak märkis, võidi „võrdlevast lähenemisviisist“ tõenäoliselt loobuda liikmesriikide õiguskordade mitmesuguste ülesehituse vormide ja paljususe tõttu. ( 22 )

48.

Selle asemel tõusis esile kohtupraktika teine suund. Selle suuna puhul võetakse arvesse konkreetse kohtuasja eset käsitlevaid riigisiseseid õigusakte. ( 23 ) Kuid Euroopa Kohus ei näi olevat seotud ainuüksi riigisisese õigusega: kohtuotsuses flyLAL-Lithuanian Airlines, mis käsitles EÜ artiklite 81 ja 82 (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, kvalifitseeris Euroopa Kohus vaidluse „tsiviil- ja kaubandusasjaks“ pealtnäha liidu õiguse alusel, ilma et oleks Läti riigisisest õigust täiendavalt hinnanud. ( 24 )

49.

Kuigi viitasin äsja loomulikult lihtsalt üldisele suundumusele, mille raames tehakse ka erandeid, räägitakse jätkuvalt liidu õiguse „autonoomsest mõistest“. Kuid nagu paljudes teisteski liidu õiguse valdkondades, on tegelikku võrdlevat hindamist hakatud kasutama harvem, seda eriti veel 27 liikmesriigist koosnevas liidus. Selle asemel on mõiste „autonoomsus“ hakanud praktikas sagedamini tähendama „asjaomases liikmesriigis määratletud tähenduses, välja arvatud juhul, kui on tegemist väga erandliku olukorraga“.

50.

„Õigussuhtel“ põhinev lähenemisviis näib tulenevat kohtuotsusest Henkel. ( 25 ) Selle lähenemisviisi eesmärk on kindlaks teha, kas Euroopa Kohtule esitatud hagi puhul on tegemist ühepoolse avaliku võimu teostamisega pooltevahelise konkreetse õigussuhte raames.

51.

Selleks juhindub Euroopa Kohus kahest laiast näitajast. Esiteks määratleb ta „võrdlusraamistiku“, et määrata kindlaks eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavad tavapärased õigusnormid. Ta võtab seda tehes liikmesriigi asjakohase riigisisese õiguse alusel arvesse 1) „esitatud hagi alust“ ja 2) „selle menetlemise korda“. ( 26 ) Teiseks hindab ta, kas vaidlus tuleneb avaliku võimu ühepoolsest teostamisest väljaspool seda „võrdlusraamistikku“. ( 27 )

52.

Viimastel aastatel on kasutatud nii „vaidluse esemel“ kui ka „õigussuhtel“ põhinevat lähenemisviisi, kusjuures kohtupraktikas ei ole kumbagi meetodit eelistatud. Täheldan, et kõige hiljutisemas Euroopa Kohtu otsuses viidatakse neile kahele lähenemisviisile konkreetselt kui alternatiividele. ( 28 )

53.

Kohtuotsus Fahnenbrock on ainus pretsedent, milles tõlgendatakse mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“, nagu see on sätestatud dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõikes 1. See kohtuasi puudutas füüsiliste isikute hagi Kreeka riigivõlakirjade ühepoolse ja tagasiulatuva restruktureerimise vastu. Selleks et teha kindlaks, kas asi kuulub dokumentide kättetoimetamise määruse kohaldamisalasse, kohaldas Euroopa Kohus Brüsseli süsteemiga seotud kohtupraktikale tuginedes „õigussuhtel“ põhinevat lähenemisviisi, et teha kättesaadavate tõendite esialgse kontrolli alusel kindlaks, kas pooltevahelist suhet iseloomustas ilmselgelt riigivõimu teostamine. ( 29 ) Euroopa Kohus järeldas talle esitatud mööndavasti mittetäielike tõendite põhjal, et see ei olnud nii. ( 30 )

54.

Teisi „V jaotise õigusakte“ ( 31 ) käsitleva kohtupraktika osas on tulemused kehvad: need aktid ei sisalda mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ positiivset määratlust ( 32 ) ning Euroopa Kohus ei ole veel andnud juhiseid selle mõiste tõlgendamiseks, nagu see esineb nendes õigusaktides. ( 33 )

55.

Käesolev ei ole esimene (ega viimane) kohtujuristi ettepanek, milles püütakse Euroopa Kohtu kasuistliku praktika põhjal välja selgitada, kuidas Brüsseli süsteemi tähenduses ja sellest väljaspool täpselt tõlgendada mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“. Pole kahtlust, et vaevalt saab kohtujuristi ettepanek konkureerida sellekohaste põhjalike akadeemiliste taksonoomiate ja kvalifikatsioonidega. Ega ta peagi seda tegema.

56.

Siiski on kohaldatava kriteeriumi põhjalikum kaalumine otsustavalt tähtis sellistel piiripealsetel juhtudel nagu põhikohtuasjas. See kriteerium määrab kindlaks tulemuse.

57.

Kui valida sisule keskenduv, „vaidluse esemel“ põhinev parkimistasude sissenõudmise hindamine ja kui kindlalt lähtuda liidu õiguse mõiste „autonoomsusest“, toetades seda ehk isegi võrdleva ülevaatega, mis annab alust arvata, et selles küsimuses kehtivad mõned liikmesriikidele ühised õiguse üldpõhimõtted, siis võib jõuda järeldusele, et olulises hulgas liikmesriikides või isegi enamikus neist käsitatakse linnades parkimiskohtade haldamist ja parkimistasu maksmata parkimise eest trahvimist haldustegevusena. Seevastu selline vaidluse esemel põhinev hindamine, mille lähtepunktiks on liikmesriigis tehtud riigisisene valik, viitaks tõenäoliselt tsiviilasjale, kuna Horvaatia ja võib-olla ka mõni teine liikmesriik on otsustanud liigitada seda liiki suhted tsiviilsuheteks (ilma et selline seadusandlik valik oleks liidu seisukohast tingimata iseenesest võimatu). Kui kohaldada „õigussuhtel“ põhinevat lähenemisviisi ja keskenduda asjaomastele institutsioonilistele volitustele, näib vaidlus olevat „tsiviil- ja kaubandusasi“. Lõpuks tuleb veel kaaluda, kuidas toimiksid alternatiivsete kriteeriumidena ühelt poolt „vaidluse eseme“ analüüsimine ja teiselt poolt „õigussuhte“ laadi arvestav kriteerium ( 34 ), kuna võib väita, et need tõmbavad käesolevat kohtuasja erinevas suunas.

58.

Muidugi peaks taolise hindamise keskmes olema selle kindlakstegemine, kas vaidluse aluseks olevates menetluslikes või materiaalõiguslikes suhetes teostatakse avalikku võimu. ( 35 ) Kuid juba ainuüksi alternatiivsete lähenemisviiside olemasolu on segadusttekitav: poolel, kes seisab silmitsi küsimusega, kas tema vaidlus võib olla hõlmatud liidu õiguse kohase kohtuotsuste tunnustamise või dokumentide kättetoimetamise lihtsustatud korraga, on vaevalt võimalik täie kindlusega järeldada, millist lähenemisviisi ta peaks kasutama, et hinnata, kas tema vaidlus on „tsiviil- ja kaubandusasi“ nende õigusaktide tähenduses.

59.

Soovitaksin tugineda eeskätt „õigussuhtel“ põhinevale lähenemisviisile. Minu arvates täidab see lähenemisviis liikmesriigis kohtualluvuse kindlaksmääramise algstaadiumis „õige“ institutsioonilise tee otsimisel kõige usaldusväärsemalt vaidlust piltlikult ühelt menetlusrööpmelt teisele suunava pöörme ülesannet.

60.

Esiteks kajastab „õigussuhte laadil“ põhinev lähenemisviis kõige paremini seda, mida on tegelikult vaja teha: Brüsseli süsteem ning mitmed muud tsiviil- või koguni kriminaal- või haldusalase horisontaalse koostöö süsteemid Euroopa Liidus nõuavad kohtualluvuse kindlaksmääramise etapis, et igas liikmesriigis oleks teatavates küsimustes kindlaks määratud asjaomased institutsioonilised partnerid. Võimalust kindlaks teha sarnase pädevuse ja volitustega asutused, kes saaksid teha ja seega ka peaksid tegema asjaomase süsteemi raames koostööd, ei tohi alahinnata. Selle eesmärk ei ole vaidlusesemete kaudne sisuline ühtlustamine.

61.

Sellest vaatenurgast oleks mõnevõrra kummaline muuta vaidlusese, mida kõnealuse õigusaktiga ei ole ühtlustatud ega isegi positiivselt määratletud, põhikriteeriumiks selle kindlaksmääramisel (või pigem isegi selle ümberkvalifitseerimisel), mis kuulub sisuliselt liikmesriigi institutsioonilisse pädevusse. ( 36 )

62.

Teiseks võib täpsem fookus vaidlusaluse suhte täpsele laadile suurendada täpsust ja selgust, eriti kui tegemist on mitme õigussuhtega. Neil asjaoludel näib Euroopa Kohus eraldavat tema menetluses olevas vaidluses määrava suhte kõigist „eelnevatest“ või „järgnevatest“ suhetest, mida „vaidluse esemel põhineva lähenemisviisi“ raames ei oleks lihtne teha. ( 37 ) Seetõttu sobib „õigussuhetel põhinev lähenemisviis“ paremini ka keeruliste vaidluste käsitlemiseks.

63.

Kolmandaks, olukordades, kus liikmesriik seisab silmitsi täitmistaotlusega, mis võib tuleneda vaidluse kuritarvituslikust „kujundamisest“ riigisisese õiguse alusel või mis sisaldab kategooriaid või elemente, mis ei ole taotluse saanud liikmesriigile lihtsalt vastuvõetavad, võib alati kasutada ex post„hädapidurit“, st avaliku korra rikkumise väidet. ( 38 ) Seoses mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ kohaldamisalaga, mis jääb ikkagi kohtualluvuse küsimuseks, nõuab Euroopa Kohus siiski selle mõiste laia tõlgendamist. ( 39 )

64.

Neljandaks nõustun, et „õigussuhtel“ põhinevale lähenemisviisile keskendumine lähtub paljuski sellest, et on olemas tõeliselt autonoomne liidu õiguse mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“, mis ei tohiks sõltuda ainuüksi riigisisesest õigusest. ( 40 ) Õigussuhte analüüsi olemus sõltub tõepoolest põhimõtteliselt ülesannetest ja pädevustest, mis on riigisisese õigusega antud avaliku võimu organi ja talle alluvate üksuste aktidele. Mõnevõrra irooniliselt on see analüüs seega paratamatult vähem seotud mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“„autonoomsusega“ kui nüüdseks kõrvale jäetud „vaidluse esemel“ põhinev lähenemisviis. ( 41 )

65.

Pean siiski tunnistama, et selline perspektiiv mind liigselt ei häiri, kuna ma ei ole kunagi uskunud, et Brüsseli süsteemi konkreetses kontekstis tõepoolest eksisteeriks erandlikult selline „ükssarvik“ nagu täiesti autonoomne liidu õiguse mõiste. Tuleb tunnistada olemuslikku probleemi seoses „autonoomsete, kuid mitte nii väga autonoomsete“ mõistetega (nagu käesolevas asjas mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“), millel puudub tõeline omaenda „korpus“. Nad pelgalt ratsutavad riigisiseses õiguskorras kehtiva süsteemi „kukil“, ning – võib-olla välja arvatud täiesti vastuvõetamatute riigisiseste seadusandlike valikute puhul – võtavad erineva „kuju“ sõltuvalt riigisisesest õigusest ja konkreetsest vaidlusest. Ükskõik, kui kainestavad need järeldused ka oleksid, ei ole praeguses õiguslikus raamistikus, kus puudub mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ positiivne määratlus, selle mõiste üheselt aktsepteeritavat tähendust.

66.

Viiendaks ja viimasena võivad aga „õigussuhte laadil“ põhinevas lähenemisviisis sisalduvad järgmised „teeviidad“ olla abiks avaliku võimu volituste hindamisel. Olemata küll tingimuste loetelu, kajastavad need siiski kohtupraktikas esitatud kaalutlusi, nimelt: 1) alustage vaidlust iseloomustavast õigussuhtest; 2) hinnake seda eraõiguslike isikute suhtes üldiselt kohaldatava raamistiku alusel ja 3) tehke kindlaks, kas vaidlus tuleneb avaliku võimu ühepoolsest teostamisest väljaspool tavapärast eraõiguslikku „võrdlusraamistikku“.

67.

Selleks et teha kindlaks, kas käesolev kohtuasi vastab uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 1 lõikes 1 ja dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõikes 1 sätestatud „kohaldamisala“ nõuetele, analüüsin nüüd, kas vaidluse aluseks oleva „õigussuhte“ laad on hõlmatud mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad“ (1). Jõudes järeldusele, et see näib tõepoolest nii olevat, käsitlen seejärel konkreetseid küsimusi, mille mõned menetlusse astujad on tõstatanud, eelkõige päevapileti ostmise nõuet ja parkimistingimuste rikkumisest tulenevaid lisatasusid, et hinnata, kas sellised asjaolud võivad viia kõnealuse õigussuhte laadi väljapoole uuesti sõnastatud Brüsseli määruse ja dokumentide kättetoimetamise määruse kohaldamisala (2).

68.

Vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 66 kokku võetud „teeviitadele“ tuleb kõigepealt tuvastada õigussuhe, mis on käesoleva vaidluse aluseks. See suhe on hageja ja kostja vaheline suhe, mis vähemalt pealtnäha näib olevat parkimisleping. See ongi alus. Kohtupraktika kohaselt ( 42 ) ei ole vaadeldavaks suhteks Zadari linna kui volitava asutuse ja hageja kui volitatud isiku vaheline „eelnev“ suhe.

69.

Seejärel tuleb tuvastada raamistik, mida kohaldatakse eraõiguslike isikute vahel seda liiki suhete puhul. Horvaatia valitsus selgitab, et hageja ja kostjale kuuluvat autot juhtinud isiku vaheline leping on eraõiguslik. Valitsus viitab koos hagejaga üldiselt Horvaatia tsiviilkohtumenetluse seadustikule (Zakon o parničnom postupku), võlaõigusseadusele (Zakon o obveznim odnosima) ja sundtäitmise seadusele (Ovršni zakon). Seejuures ei viita ta aga kohaldatavatele sätetele. Seepärast ei ole võimalik kontrollida, kas kõnealusest eraõiguslikust lepingust tulenevad kohustused ja tagajärjed on iseloomulikud tsiviilõiguslikule nõudele. Selle peab kindlaks tegema riigisisene kohus. Kuna aga kohtutoimikus ei ole midagi, mis viitaks vastupidisele, tundub käesolevas menetluses mõistlik eeldada, et see on nii.

70.

Olles selle võrdlusraamistiku (eelduslikult) ära kirjeldanud, tuleb järgmise sammuna kindlaks teha, kas käesoleva vaidluse materiaalõiguslikud või menetluslikud aspektid kalduvad sellest raamistikust kõrvale tulenevalt ilmsest avaliku võimu teostamisest.

71.

Selles osas ei näi ühestki poolte või teiste menetluseosaliste viidatud sättest tulenevat, et käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olev menetlus toimuks väljaspool eraõiguslike isikute suhtes kohaldatavat raamistikku või et seda iseloomustaks avaliku võimu (ühepoolne) teostamine selle kokkuleppe ühe poole poolt. Miski ei viita sellele, et hageja oleks pärast parkimispileti väljastamist mingilgi moel ise võimeline täitemäärust andma. ( 43 ) Nagu Horvaatia valitsus kirjalikule küsimusele vastates kinnitas, ehkki loomulikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul seda kontrollida, peab hageja pöörduma pädeva notari (või kohtu) poole samamoodi nagu kõik teised eraõiguslikud isikud.

72.

Nende asjaolude põhjal näib, et kõnealuste (lepinguliste) kohustuste täitmisele pööramine on tsiviilõiguslikku laadi. ( 44 )

73.

On tõsi, nagu märgib Sloveenia valitsus, et käesoleva täitemenetluse aluseks on Zadari linna avalik-õiguslik pädevus kehtestada oma territooriumil parkimisalad ja parkimistingimused ning teha hagejale ülesandeks nende haldamine ja jõustamine.

74.

Kuid nagu komisjon õigesti märgib, ei saa „eelnevat“ avaliku võimu teostamist alati pidada määravaks „järgnevate“ lepinguliste kohustuste kvalifitseerimisel. Nimelt on kõnealused lepingulised kohustused hageja ja kostja jaoks subjektiivsed ( 45 ) ning täitemenetlust viiakse ilmselt läbi tsiviilõiguslikus raamistikus ja, kui ma õigesti aru saan, siis seejuures piirdutakse üksnes nonde subjektiivsete kohustustega.

75.

Miski kohtutoimikus ei viita sellele, et täitmisele pööramise puhul oleks mingilgi moel tegemist Zadari linna „acta iure imperii’ga“ pelgalt Zadari linna osaluse tõttu hageja omandistruktuuris. ( 46 ) Samuti ei viita miski sellele, et hageja teostaks Zadari linna nimel avaliku võimu. Horvaatias võivad eraõiguslikud üksused parkimisalasid hooldada ja hallata täpselt samamoodi nagu seal parkida. Seda kinnitas ka Horvaatia valitsus vastuses Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele. Asjaolu, kas taoline tegevus toimub avalikul maal või mitte, ei muuda sellest tulenevate lepinguliste kohustuste täitmisele pööramise laadi, niikaua kui seda tehakse Horvaatia tsiviilõiguse alusel ja avalikku võimu teostamata.

76.

Sellest vaatenurgast tegutsevad hageja ja kostja kahe eraõigusliku isikuna oma sellise pädevuse piires, mis taolistel isikutel tavaliselt on, millest tulenevalt kohaldatakse nende suhtes samu menetlusnorme nagu kõigi teiste suhtes. ( 47 ) Seetõttu näib, et käesolevas asjas ei kalduta „võrdlusraamistikust“ kõrvale.

77.

Eespool esitatud põhjustel ei ole „õigussuhte“ kindlaksmääramisel ilmnenud mingeid märke avaliku võimu teostamisest, millest tulenevalt on uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 1 lõikes 1 ja dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõikes 1 piiritletud pädevuse olemasolu tuvastatud.

78.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ning Saksamaa ja Sloveenia valitsus leiavad, et käesolevas asjas võib „karistuslike elementide“ olemasolu mõjutada eespool esitatud järeldusi. Sellisteks elementideks on täiendavalt nõutavad tasud. Samuti väidavad nad, et päevapileti eest maksmise kohustus on samaväärne karistusega.

79.

Need asjaolud mind käesolevas asjas ei veena.

80.

Oluline on meenutada, et selle kindlaksmääramine, kas vaidlus puudutab „tsiviil- ja kaubandusasju“, tähendab kohtualluvuse hindamist. Just selles kontekstis selgitas Euroopa Kohus kohtuasjas Pula Parking, et kohtualluvus on olemas, kuna ei ole tegemist „sanktsiooniga, mida võiks käsitleda avaliku võimu teostamisena“. Seejärel täpsustas Euroopa Kohus, et sisuliselt ei ole parkimisvõlg „karistusliku iseloomuga, vaid see kujutab endast tasu nõuet osutatud teenuse eest“. ( 48 )

81.

Hageja ja Horvaatia valitsus märgivad, et päevapileti hind on määratud kindlaks enne parkimisala kasutamist, see on kuvatud püstistel märkidel ja avaldatud Zadari linna ametlikus väljaandes. Seega moodustab see osa selles piirkonnas parkimise tingimusest. Ehkki need tingimused võivad olla ühepoolsed, võib päevapileti maksmise nõuet pidada vaid lihtsalt üheks „tüüptingimuseks“, mis on osa parkimistingimustest ja millega asjaomane isik vaikimisi nõustub. Neid kohustusi ei kehtestatud ega kohandatud ühepoolselt avaliku võimu organi osalusel. ( 49 ) Tegelikult kasutatakse samu tüüptingimusi tavaliselt ka eraparklates. Nagu Horvaatia valitsus selgitab, ei erine selle parkimisvõla sissenõudmine seega mis tahes muu eraõigusliku võlanõude sissenõudmisest. Kohtualluvuslik „seos“ ei ole katkenud ega saa eeldada, et tegemist on avaliku võimu teostamisega.

82.

Parkimisvõlast tulenevate lisatasude osas on järeldus sama. Hageja ja Horvaatia valitsus esitasid nende kulude aluste üksikasjaliku jaotuse. ( 50 ) Horvaatia valitsus viitab nende tingimuste aluste osas ka parkimiskorra otsuse artiklile 13. Nende asjaolude kontrollimine on loomulikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Võttes arvesse nende tasude eritlust, ei ole siiski selge, kuidas neid võiks üksikult või kogumis kvalifitseerida avaliku võimu aktiks. Kõnealused tingimused näivad olevat seotud tasumata võla täitmisele pööramise kuludega teises liikmesriigis ja teises keeles. On loomulik, et piiriülene täitmisele pööramine, isegi liidusiseselt, toob kaasa lisakulusid, mida peaks olema võimalik „üle kanda“ põhisumma õiguspärasele võlgnikule. Ükski neist kuludest ei näi tulenevat avaliku võimu teostamisest, kuigi need kulud on paratamatult suuremad Horvaatia õiguses kehtestatud erilise täitemenetluse tõttu.

83.

Kokkuvõttes ei muuda need kaks asjaolu, millele mõned menetlusse astujad viitavad, hageja ja kostja vahelise õigussuhte üsna selget olemust. Konkreetselt öeldes ei saa ühepoolsed või isegi ebaõiglased lepingutingimused äkitselt muutuda avaliku võimu teostamiseks pelgalt seetõttu, et need ei ole tarbijasõbralikud. Avaliku võimu teostamine on kvalitatiivselt midagi muud kui pelgalt soodsama läbirääkimispositsiooni omamine või selle (ära)kasutamine. Vastasel juhul lükataks tarbijalepingud äkitselt samuti Brüsseli süsteemist välja, kuna paljud neist sisaldavad olulisel määral mitteläbiräägitavat ühepoolsust koos karistuslike elementidega. Kuid vaevalt keegi väidaks, et neid tuleks mitteläbiräägitavate klauslite osas käsitada äriühingute poolt avaliku võimu teostamisena ja seega mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ kohaldamisalast välja jäävana.

84.

Käesoleva menetluse käigus ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis sunniks uuesti läbi vaatama järeldust, millele Euroopa Kohus jõudis juba kohtuasjas Pula Parking. Hageja ja kostja vaidlusalune õigussuhe näib vastavat kohtualluvuse nõuetele, et kuuluda uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 1 lõike 1 ja dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse.

85.

Tõele vastab ka see, et mõnes liikmesriigis on omavalitsusüksustes avalikel tänavatel parkimise tingimused ja võimalikud karistused nende tingimuste rikkumise eest haldusõiguse küsimus. Kuid kui see üldse midagi tähendab, siis näitab see asjaolu pigem vaidluse esemel põhineva lähenemisviisi loomulikke piire selle määratlemisel, mis on Brüsseli süsteemi kohaselt tsiviil- või kaubandusasjad. Mitmekesisus tähendab, et teatud mõistlikes piirides ei tähenda asjaolu, et teatav liikmesriik või liikmesriigid näevad sellist küsimust haldusküsimusena, seda, et ülejäänud Euroopa peab seda eeskuju järgima.

86.

Lõpuks tuleb meenutada, et asjaolu, et sellist liiki suhteid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, võib tõepoolest pidada „tsiviil- ja kaubandusasjadega“ seotuks, ei tähenda, et uuesti sõnastatud Brüsseli määruse või dokumentide kättetoimetamise määruse kohaldamise muud tingimused on tegelikult täidetud. Uuesti sõnastatud Brüsseli määruse kohta on Euroopa Kohus juba kohtuotsuses Pula Parking märkinud, et Horvaatia notareid ei saa pidada „kohtuteks“ selle määruse tähenduses. ( 51 ) Järgnevas osas kaalun sarnast hindamist dokumentide kättetoimetamise määruse alusel.

87.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata järgmiselt:

„Määruse (EL) nr 1215/2012 artikli 1 lõikes 1 ja määruse (EÜ) nr 1393/2007 artikli 1 lõikes 1 sisalduvat mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“ tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et vaidluse alust iseloomustavat õigussuhet, mida hinnatakse võrdluses taolises olukorras olevate eraõiguslike isikute suhtes üldiselt kohaldatava raamistikuga, ei iseloomustaks ühe vaidluspoole ühepoolne avaliku võimu teostamine.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas need tingimused on täidetud, ei näi käesoleva asja asjaoludel olevat tegemist taolise avaliku võimu teostamisega.“

88.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa puudutavad seda, kas Horvaatia notarid võivad ise kätte toimetada „algdokumendi“ alusel koostatud täitemäärusi. Viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Pula Parking, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas see on võimalik. Seda seisukohta vaidlustamata väidavad Horvaatia valitsus ja komisjon siiski, et Horvaatia notarid võivad ikkagi kasutada dokumentide kättetoimetamise määruse artiklis 16 ette nähtud võimalust edastada „kohtuväliseid dokumente“.

89.

Neid argumente arvestades toovad esimene küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa esile kaks tahku: 1) kas Horvaatia notarid võivad edastada „kohtudokumente“ dokumentide kättetoimetamise määruse tähenduses, ja kui see on nii, siis 2) kas Horvaatia notarid võivad selle asemel kasutada dokumentide kättetoimetamise määruse artiklis 16 lubatud paralleelseid kättetoimetamisviise (st „kohtuväliste dokumentide“ kättetoimetamist).

90.

Dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõikes 1 viidatakse „kohtudokumentide“ edastamisele. Kuigi mõiste „kohtudokumendid“ tõlgendamist käsitlev kohtupraktika puudub, on selle sõnastusest selge, et sellised dokumendid peab väljastama liikmesriigi „kohtusüsteem“, mis on seotud liidu õiguse katusmõistega „kohus“ ja Euroopa Kohtu ulatusliku kohtupraktikaga selles valdkonnas. ( 52 )

91.

Nagu ma oma ettepanekus kohtuasjas Pula Parking üksikasjalikult põhjendades välja pakkusin ja nagu kinnitas Euroopa Kohus, ei vasta Horvaatia notarite olemus, tegevuse liik ning notariaalne menetlus täitemääruse väljaandmisel käesoleva kohtuasjaga sarnastel juhtumitel mõiste „kohus“ nõuetele kohtupraktika ja uuesti sõnastatud Brüsseli määruse tähenduses. ( 53 )

92.

Seda arusaamist kinnitab veelgi Euroopa Kohtu hiljutine määrus, milles leiti, et Horvaatia notarite täitemäärused ei kuulu iseenesest uuesti sõnastatud Brüsseli määruse kohaldamisalasse, kuna neid ei peeta üldiselt „kohtu“ lahenditeks. ( 54 )

93.

Ma ei näe ühtegi põhjust ja tegelikult ei ole käesolevas menetluses esitatud ühtegi argumenti selle kohta, miks ei peaks samad järeldused kehtima ka dokumentide kättetoimetamise määruse suhtes. Järelikult ei tegutse Horvaatia notarid käesoleva asjaga sarnastel juhtudel täitemäärusi tehes kohtuna ja seega ei saa nad edastada „kohtudokumente“ dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.

94.

Hageja, Horvaatia valitsus ja komisjon on seisukohal, et Horvaatia notarid võivad toimetada kätte „kohtuväliseid dokumente“ dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 16 tähenduses.

95.

Nimetatud säte käsitleb „kohtuväliste dokumentide“ edastamist kättetoimetamiseks teises liikmesriigis. ( 55 ) Selles ei ole määratletud, mis on „kohtuväline“ dokument. ( 56 )

96.

Sarnaselt teiste liidu õigusnormidega, mis ei viita liikmesriikide riigisisestele õigusnormidele, peab mõiste „kohtuvälised dokumendid“ lähtekoht olema liidu õiguse autonoomsus. Seda tuleb tõlgendada laialt ja see ei tohi piirduda üksnes kohtumenetluse käigus koostatud dokumentidega. ( 57 ) Nii leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Tecom Mican ja Arias Dominguez, et mõistet „kohtuvälised dokumendid“ tuleb mõista nii, et see hõlmab „nii asutuse või ametiisiku koostatud või tõestatud dokumente kui ka eraõiguslikke dokumente, mille ametlik edastamine välismaal elavale või asuvale adressaadile on vajalik mõne õiguse või õigusliku nõude teostamiseks, tõendamiseks või kaitsmiseks tsiviil‑ või kaubandusasjas“. ( 58 )

97.

Dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 2 ja artikli 4 lõike 1 kohaselt toimub dokumentide kättetoimetamine põhimõtteliselt liikmesriikide määratud „edastavate asutuste“ ja „vastuvõtvate asutuste“ vahel. ( 59 ) Selle süsteemi toimimiseks on vaja järgida dokumentide kättetoimetamise määruse artiklis 2 sätestatud „määramiskohustust“. Selle esimeses lõigus on sätestatud, et „iga liikmesriik määrab ametiisikud, ametiasutused või muud isikud“, kes võivad tegutseda „edastavate asutustena“, olles pädevad edastama teises liikmesriigis kättetoimetatavaid kohtu- või kohtuväliseid dokumente. ( 60 ) Nimetatud artikli lõike 4 kohaselt peab asjaomane liikmesriik esitama komisjonile üksikasjaliku teabe määratud asutuse kohta.

98.

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses märgitud, et asjaomane notar toimetas täitemääruse Horvaatia postiteenistuse kaudu kostjale kätte väljastusteatega tähtkirjaga. Hageja, Horvaatia valitsuse ja komisjoni hinnangul on selline kättetoimetamine lubatud, kui tõlgendada koostoimes dokumentide kättetoimetamise määruse artikleid 14 ja 16.

99.

Need seisukohad on ainult osaliselt õiged.

100.

Euroopa Kohtule ei ole võõrad arutelud selle üle, kas liikmesriigi notarid võivad tegutseda „edastavate asutustena“ toimetamaks kätte „kohtuvälised dokumente“. Komisjon viitab Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades Tecom Mican ja Arias Dominguez ning Roda Golf ja Beach Resort. Need kohtuotsused puudutasid seda, kas Hispaania notarid võivad tegutseda dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 16 alusel sellise kättetoimetamise puhul „edastava asutusena“. ( 61 ) Euroopa Kohus leidis neis kohtuasjades abstraktselt, et notari edastatud dokumente võib pidada „kohtuvälisteks dokumentideks“. Need kohtuotsused ei puuduta olukorda, kus liikmesriik ei ole dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 2 lõike 1 alusel määranud „notareid“„edastavateks asutusteks“.

101.

Täpselt see aga just ongi käesolevas asjas vaidluse all.

102.

Nagu ilmneb Horvaatia valitsuse ja komisjoni vastustest Euroopa Kohtu esitatud küsimusele, ei määranud Horvaatia valitsus dokumentide kättetoimetamise määruse artikli 2 lõikes 4 sätestatud teatamiskohustust täites notareid „edastavateks asutusteks“. Selline määramine on aga nimetatud määruse artikli 16 kohaldamiseks põhimõttelise tähtsusega. Kuna selles artiklis on konkreetselt sätestatud, et „kohtuvälised dokumendid“ tuleb edastada „vastavalt käesoleva määruse sätetele“, on selline kättetoimetamine lahutamatult seotud dokumentide kättetoimetamise määruse artiklis 2 sätestatud teatamisnõuetega. Seda kinnitab ka dokumentide kättetoimetamise osutamise määruse põhjendus 6, milles on märgitud, et selle määrusega kehtestatud raamistiku lihtsustatud kasutamine on võimalik üksnes dokumentide edastamisel „otse […] liikmesriikide poolt määratud kohalikele asutustele“. See tähendab, et dokumentide kättetoimetamise määruse alusel võivad kohtuväliseid dokumente edastada ainult need asutused, mis on määratud neid ülesandeid täitma „ratione temporis“. ( 62 ) Vastasel juhul kahjustataks sel viisil kättetoimetatavate dokumentide eesmärki ja usaldusväärsust. ( 63 )

103.

Kuna vaidlust ei ole selles, et Horvaatia notarid ei olnud nõude aluseks oleva võla sissenõudmise ajal kantud määratud asutuste loetellu, ei oleks Pula notar saanud kasutada dokumentide kättetoimetamise määruse artiklit 16 „algdokumendil“ põhineva täitemääruse kehtivaks kättetoimetamiseks „kohtuvälise dokumendina“ dokumentide kättetoimetamise määruse tähenduses. Samuti ei oleks kõnealune notar saanud selleks kasutada Horvaatia postiteenistust, kuna dokumentide kättetoimetamise määruse artikkel 14 muutub „kohtuväliste dokumentide“ suhtes kohaldatavaks üksnes siis, kui määruse artikli 16 tingimused on täidetud. ( 64 )

104.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei leia teisiti, oleks notar pidanud dokumentide kättetoimetamise määruses ette nähtud kättetoimetamise lihtsustatud korra kasutamiseks pöörduma Trgovački sud u Zadru (Zadari kaubanduskohus, Horvaatia) poole. ( 65 ) Kuna notar seda ilmselgelt ei teinud, tuleb käesolevas asjas toimunud kättetoimetamine lugeda dokumentide kättetoimetamise määruse tähenduses vastuvõetamatuks.

105.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele ja kolmanda küsimuse esimesele osale järgmiselt:

„Määrust nr 1393/2007 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et „algdokumendil“ põhinevat täitemäärust saaks käsitada „kohtudokumendina“ nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses, peab täitemääruse välja andnud üksus olema selle liikmesriigi kohtusüsteemi kuuluv kohtuasutus.

Määruse nr 1393/2007 artikleid 2 ja 16 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei ole määranud notareid „edastavateks asutusteks“ selle määruse artikli 2 lõike 1 tähenduses, ei või notarid selle määruse sätete alusel edastada „kohtuväliseid dokumente“ kättetoimetamiseks teisele liikmesriigile.“

106.

Viienda kuni seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, mis laadi on kõnealune tegevus, et otsustada, kas see puudutab uuesti sõnastatud Brüsseli määruse tähenduses lepinguvälise kahjuga seotud küsimusi või asjaõigusi (a) või lepinguga seotud küsimusi (b). Ma hindan neid võimalusi järjekorras.

107.

Hageja, Horvaatia valitsus ja komisjon on kõik seisukohal, et Horvaatia kohtutel on uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 alusel „valikuline“ kohtualluvus. Samuti on pooled ühel meelel selles, et tegemist ei ole „lepinguvälise kahjuga“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab küsimuse, kas parkimise näol võib olla tegemist erilist liiki asjaõigusliku rendilepinguga, kuuludes seega uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 24 kohaldamisalasse.

108.

Kas avalikul teel parkimise eest tasu maksmata jätmine võib kujutada endast „lepinguvälist kahju“? Näib, et see nii ei ole.

109.

Esiteks puudub vaidlus, et käesolevas kohtuasjas on tegemist (väidetavalt vaikimisi ja kaudselt sõlmitud) lepingu rikkumisel põhineva võla täitmisele pööramisega. Sellega seoses välistab kohtupraktika uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 lõike 2 kohaldamisalast „lepinguid puudutavad asjad“. ( 66 ) Seetõttu ei kuulu vaidlus nimetatud sätte kohaldamisalasse. Teiseks, isegi kui seda välistavat kohtupraktikat täpsemalt eritleda, oleks võlg, mille täitmisele pööramist taotletakse, ikkagi algsete lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tagajärg. ( 67 ) Seega ei kuuluks hagi igal juhul „lepinguvälise kahjuga“ seotud asjade kategooriasse.

110.

Järgmisena tuleb kaaluda eelotsusetaotluse esitanud kohtu argumenti, et käesolev kohtuasi võib puudutada erilist tüüpi rendilepingut uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 24 tähenduses.

111.

Siinkohal piisab meenutamisest, et seda sätet käsitlev kohtupraktika nõuab, et vaidluse all oleks kinnisasja ulatus, koosseis, omand, valdus või kinnisasja koormavad muud asjaõigused. ( 68 ) Kohtutoimikust ilmnevatest faktilistest asjaoludest ei nähtu, et kostjale oleks seoses parkimisega üle antud parkimiskoha valdus või muu sellega seotud asjaõigus (või et need oleksid tegelikult vaidluse all). Pealegi räägib kõnealuse artikli raison d’être sellise tõlgenduse vastu. ( 69 ) Seetõttu märgib komisjon õigesti, et ka käesolev juhtum ei kuulu uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 24 kohaldamisalasse.

112.

Vaidlus kuulub hoopis uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 lõike 1 kohaldamisalasse.

113.

Mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ selle sätte tähenduses (olles liidu õiguse autonoomne mõiste) nõuab, et Euroopa Kohus uuriks objektiivset hagi alust. ( 70 ) See tähendab, et kui hageja nõude põhjendamiseks tuginetakse lepingu täitmata jätmisele, tuleb kõiki sellest lepingust tulenevaid kohustusi pidada mõiste „lepinguid puudutavad asjad“ kohaldamisalasse kuuluvaks. ( 71 ) Tegelikult võib uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 punktis 1 ette nähtud kohtualluvus eksisteerida isegi siis, kui üks pooltest eitab lepingu olemasolu, ( 72 ) niikaua kui ei ole selge, et puudus kahe isiku vahel vabalt kokku lepitud õigussuhe (ehk teisisõnu kehtib negatiivne standard). ( 73 )

114.

Kuigi seda peab loomulikult kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, näivad need tingimused olevat käesoleval juhul täidetud.

115.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud hagi alusest nähtub, et Horvaatia õiguse kohaselt sõlmiti leping, kui kostjale kuuluva liisitud auto juht otsustas kasutada asjaomast parkimiskohta oma auto parkimiseks. Parkimiskorra otsuse artikli 7 pelgal lugemisel selgub juba, et selles lepingus oli sätestatud nõue osta parkimispilet kogu parkimisajaks, kuid seda tuleb siiski veel kontrollida. Kontrolli ajal selline pilet puudus. ( 74 ) Hageja viitab seega lepingu ilmselt olulise sätte täitmata jätmisele. Kumbki pool ei väida aga, et puuduks leping või et puuduks vaba nõustumus parkimistingimuste kui selliste suhtes.

116.

Tasub rõhutada, et „vaba nõustumuse“ küsimust lepingu sõlmimise etapis tuleb eristada lepingu tingimuste õiglusest. Kindlasti saab vabalt nõustuda lepinguga, mis ei ole selles sisalduvate tingimuste ning poolte õiguste ja kohustuste üldise tasakaalu poolest „õiglane“. ( 75 ) See ongi põhjus, miks on olemas terve õigusvaldkond, mida kutsutakse „tarbijakaitseks“ ning milles ei lähtuta eeldusest, et mõne ebaõiglase lepingutingimuse esinemise korral ei andnud üks või teine pool vaba nõustumust ja seega lepingut ei sõlmitud.

117.

Sellest vaatepunktist oleks uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 punkt 1 ilmselgelt kohaldatav.

118.

Järgmisena tuleb hinnata, kas vaidlusalune leping võis puudutada teenuse osutamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ja komisjon kahtlevad selles. Nende sõnul on pelga parkimiskoha võimaldamine liiga marginaalne, et seda saaks pidada „teenuseks“. Nad viitavad ka vajadusele tõlgendada uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kitsalt.

119.

On tõsi, et mõistet „teenused“ käsitlev kohtupraktika eeldab vähemalt seda, et lepingupool, kes teenust osutab, tegeleb tasu eest mingi kindla tegevusega. ( 76 ) Ma ei mõista siiski, miks ei saaks käesolevas asjas väita, et tegemist on sellise tegevusega. See tähendab, et hageja tegevus, mis kvalifitseerub „teenuseks“, on kindlaksmääratud parkimiskoha võimaldamine Zadari linna avalikul teel asuval parkimisalal. Võimalus sinna parkida on see, mida hageja pakub ja mida kostjale kuuluva auto juht tasu eest aktsepteerib. ( 77 )

120.

Järelikult võib parkimiskoha pakkumine tõepoolest kujutada endast „teenust“ uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 lõike 1 punkti b teise taande tähenduses.

121.

Kuid isegi kui see nii ei oleks, kohaldatakse uuesti sõnastatud Brüsseli määruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti a lepingutele, mis ei ole ei „kaupade müügi“ ega „teenuste osutamise“ lepingud. Sellest tulenevalt kuulub kõnealune leping igal juhul selle sätte kohaldamisalasse, ilma et oleks tingimata vaja täpsustada lepingu täpset olemust.

122.

Seega ei räägi liidu õiguses miski vastu sellele, et leping sõlmitakse pelgalt auto parkimisega, isegi ilma piletita.

123.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata viiendale kuni seitsmendale küsimusele järgmiselt:

„Määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et auto parkimine avalikul teel selleks ette nähtud parkimiskohal võib sellise liikmesriigi õiguskorra kohaselt, kus on parkimispiletite väljastamine ja parkimistasu kogumine ülesandeks tehtud eraõiguslikule üksusele, kujutada endast „lepingut puudutavat asja“ nimetatud sätte tähenduses.“

124.

Käesolev kohtuasi puudutab kohtualluvust seoses notarite poolt Horvaatias täitmisele pööratava parkimispiletiga. Taaskord. Võttes arvesse Horvaatiast pärinevate, seda teemat käsitlevate kohtuasjade hulka ( 78 ) ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitust, mis on kooskõlas Horvaatia teiste kohtute poolt varasemates kohtuasjades tehtud avaldustega ning mille kohaselt on riigisisestes kohtutes tegelikult pooleli veel palju selliseid asju, siis näib see viitavat tõsiasjale, et tegemist on struktuurse probleemiga, mis tõstatab hulganisti küsimusi.

125.

Mulle näib, et teistes liikmesriikides ja ilmselt ka mõnes riigisiseses kohtus tuntav rahutus on seotud sellega, mida võiks ehk kõige paremini nimetada Horvaatia institutsioonilise ja menetlusliku valiku „kahekordseks ainulaadsuseks“. Esiteks on see, mida peetakse teistes liikmesriikides sagedamini haldusasjaks, „sisse ostetud“ eraettevõtjalt. Teiseks on selliselt loodud eraõigusliku nõude täitmine (täitmisele pööramine) volitatud isikutele, kes ilmselt ei kuulu liikmesriigi tavapärase kohtusüsteemi koosseisu, menetluses, milles kohtute koormuse vähendamise huvides on võimalike kostjate menetlusõiguste pealt märkimisväärselt „kokku hoitud“. ( 79 )

126.

Kui kumbagi neist valikutest vaadeldaks eraldi, ei tõmbaks need ehk liiga palju tähelepanu. Tegelikult toimub avaliku võimu teatud elementide „erastamine“ kõikjal, alates avaliku ruumi (sealhulgas avalike parklate) kasutamise viisidest ( 80 ) kuni võlgade sissenõudmiseni eraettevõtjate poolt või isegi eravanglate rajamise ja käitamise katseteni. Samuti on kohtute koormuse vähendamine olnud paljude aastate jooksul moesõnaks, eriti seoses menetluste lihtsustamisega kohtutes väikeste või vaidlustamata nõuete puhul.

127.

Siiski näib, et just nende kahe elemendi kombinatsioon on see, millesse näib suhtutavat rahulolematusega nii teistes liikmesriikides kui ka Horvaatias endas, vähemalt kui lähtuda kohtuvaidlustest, mida neis küsimustes on juba aastaid peetud. Seni on kõigis asjaomastes kohtuasjades näinud olevat tegemist kohtualluvuse küsimustega. Neis peituvad aga mitu sügavamat sisulist teemat, mida nois kohtuasjades menetlusse astujad jätkuvalt väljendavad kohtualluvuse küsimustena, ( 81 ) kuna praegustes asjades on just see teema vaidluse all. Samas annavad nad aga tunnistust sügavamatest sisulistest muredest selle pärast, mida võib pidada üsna ebatavaliseks menetluslikuks ja institutsiooniliseks korralduseks, mille liikmesriik on otsustanud kehtestada teatavat liiki nõuete jaoks.

128.

Kuna ma olen päris kindel, et need küsimused ei ole kaugeltki lahendatud ja jõuavad paratamatult taas Euroopa Kohtusse, kasutaksin ehk siinkohal kohtujuristile aluslepingutega antud osalist vabadust abistada mitte ainult Euroopa Kohut, vaid kaudselt ka riigisiseseid kohtuid, keskendudes kolmele aspektile, mis võivad piirata liikmesriigile aluseeldusena kuuluvat menetlusautonoomiat ning mida riigisisesed kohtud peavad seega hindama.

129.

Esiteks võivad „erastamisel“ või „sisseostmisel“ olla teatud piirid, kus süsteemi ja menetluse valik läheb kaugemale riigisisese menetlusautonoomia raames aktsepteeritavast, kaldudes liialt kõrvale teiste liikmesriikide süsteemide ühisest tuumikust ja traditsioonist. Neid piire väljendatakse üldjuhul seoses võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega, ( 82 ) vastuväidetega avalikul korral põhinevatele tunnustamise või jõustamise kohustusele ( 83 ) ning liidu kodanike võrdse õigusega õiguskaitsele, sõltumata nende õigusest Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusale õiguskaitsevahendile või koostoimes sellega.

130.

Selliseid vastuväiteid väljendatakse tõenäoliselt siis, kui liikmesriik delegeerib sisuliselt avaliku teenuse eraõiguslikule isikule, luues selleks fiktsiooni sõlmitavast tsiviilõiguslikust lepingust, millega kaasneb mitteläbiräägitav summa taolise lepingu rikkumise eest, ( 84 ) ning soovib seejärel tugineda selle täitmisele pööramisel liidu õigusaktile, mis on põhimõtteliselt ette nähtud täiesti eraõiguslike vaidluste jaoks, sellise üksuse kaudu, keda ei loeta vahetult selle liikmesriigi kohtusüsteemi osaks. Lühidalt öeldes võib selline kahekordne erastamine kaasa tuua võõrandumise ja sellest tulenevalt keeldumise käsitada seda liiki otsuseid teistes liikmesriikides täitmisele pööratavatena.

131.

Teiseks võib mis tahes võimalikku takistust isikute vabale liikumisele liidu õiguse alusel hinnata mitme nurga alt, alustades avalike parkimisalade asukohast ja seal parkimisega seotud kaudsetest tingimustest: võib-olla antakse Horvaatia residentidele parkimiskleebis ja parkimistasu nõutakse ainult mitteresidentidelt, võib-olla ei ole kohapeal kuvatav teave täpsete parkimistingimuste kindlakstegemiseks piisav ja võib-olla ei peaks väidetavat „eelistust“ maksta parkimise eest tunni kaupa, nagu soovitab Horvaatia valitsus, niisama lihtsalt aktsepteerima, kui kõik avalikud parkimisalad asuvad peamise hotellipiirkonna või turismiobjektide kõrval. ( 85 )

132.

Samuti ei väida ma muidugi, et tunneksin põhjalikult Horvaatia notariaati. Olen siiski üldiselt skeptiline mis tahes süsteemi suhtes, millega soovitakse rakendada väidetavalt tasumata võlgade lihtsustatud piiriülest täitmist, nähes samal ajal „täitjale“ iga toimingu eest ette tasu, lõivu või kasumiosa, mis paratamatult motiveerib täitjat eelistama kiiret täitmist nõuetekohasele menetlusele. Kui lisaks sellele ei saa lõplikku tasu minu arvates pidada proportsionaalseks algse võlaga (olles käesolevas asjas rohkem kui kakskümmend korda suurem päevapileti algsest väärtusest), siis jäävad tõsised küsimused minu jaoks vastuseta.

133.

Kolmandaks tekib küsimus füüsiliste isikute kui tarbijate kaitsest ja üldiselt liidu tarbijakaitsealaste õigusaktide kohaldamisest nii kohtualluvuse kindlaksmääramise etapis ( 86 ) kui ka selliste nõuete sisulisel hindamisel. ( 87 ) Käesoleval juhul selliseid küsimusi ei teki, kuna hageja on juriidiline isik. Kui aga füüsiline isik sõlmib lepingu juriidilise isikuga, keda toetab riik või avalik-õiguslik asutus, isegi kui lepingu sõlmimine on vabatahtlik, siis kas õiguslikult ei peaks seda füüsilist isikut pidama „haavatavaks“, kuna ta on lihtsalt „keskmine“ tarbija, ja seega kohaldama rangemat kontrollistandardit, ( 88 ) eriti kui eraõiguslikule isikule usaldatud avaliku võimu volitused hõlmavad kontrolli millegi sellise üle, mis näib suuresti monopolina või igal juhul turgu valitseva seisundina teatavate teenuste osutamisel? Minu arvates peaksid pädevad kohtud pöörama veelgi suuremat tähelepanu taoliste nõuete võimalikule ebaõiglusele olukordades, kus neid nõudeid jõustatakse piiriüleselt, kasutades seejuures eraõiguslikku süsteemi, millel on ilmselt motiveeriv hüvitamisstruktuur „täitja“ jaoks. ( 89 )

134.

Kokkuvõttes ei arva ma kindlasti, et liidu õigusega oleks vastuolus avalikel teedel parkimise korraldamise erastamine. Samuti ei välista see erinevaid institutsioonilisi ja menetluslikke valikuid võlgade sissenõudmise lihtsustamiseks. Siiski võib standardlahendustel põhineva lihtsustatud koostöö puhul olla „tavapäratutel“ institutsioonilistel valikutel üsna ebaharilikke menetluslikke tagajärgi. Nii muutub olukorras, kus avalik valdkond saab järsku eraõiguslikuks, ühtlasi kohaldatavaks kaitse, mida tavaliselt kohaldatakse era- ja tsiviilõiguslike tehingute suhtes. Nii on see seda enam olukordades, kus teiste liikmesriikide asjaomased partnerid hakkavad teatud institutsioonilist süsteemi tajuma, olgu siis õigesti või valesti, mitte niivõrd erapooletu õiguskaitsena, vaid piiriülese võlgade sissenõudmise ärina, mille on tekitanud avalik õigus.

135.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Visoki trgovački sud Republike Hrvatske (Horvaatia Vabariigi kõrgem kaubanduskohus) esimesele kuni kolmandale ja viiendale kuni seitsmendale küsimusele järgmiselt:

Esimene küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine“), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, tuleb tõlgendada nii, et selleks, et „algdokumendil“ põhinevat täitemäärust saaks käsitada „kohtudokumendina“ nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses, peab täitemääruse välja andnud üksus olema selle liikmesriigi kohtusüsteemi kuuluv kohtuasutus.

Määruse (EÜ) nr 1393/2007 artikleid 2 ja 16 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei ole määranud notareid „edastavateks asutusteks“ selle määruse artikli 2 lõike 1 tähenduses, ei või need notarid edastada „kohtuväliseid dokumente“ kättetoimetamiseks teisele liikmesriigile.

Teine küsimus ja kolmanda küsimuse teine osa

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõikes 1 ning määruse (EÜ) nr 1393/2007 artikli 1 lõikes 1 sisalduvat mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“ tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et vaidluse alust iseloomustavat õigussuhet, mida hinnatakse võrdluses taolises olukorras olevate eraõiguslike isikute suhtes üldiselt kohaldatava raamistikuga, ei iseloomustaks ühe vaidluspoole ühepoolne avaliku võimu teostamine.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas need tingimused on täidetud, ei näi käesoleva asja asjaoludel olevat tegemist taolise avaliku võimu teostamisega.

Viies kuni seitsmes küsimus

Määruse nr 1215/2012 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et auto parkimine avalikul teel selleks ette nähtud parkimiskohal võib sellise liikmesriigi õiguskorra kohaselt, kus on parkimispiletite väljastamine ja parkimistasu kogumine ülesandeks tehtud eraõiguslikule üksusele, kujutada endast „lepingut puudutavat asja“ nimetatud sätte tähenduses.