1.

Adina Onofrei (edaspidi „kassaator“) on nii Portugali kui ka Rumeenia kodanik. Tal on kaks magistrikraadi ja doktorikraad õigusteaduses, mille on andnud Pariisi ülikoolid Université Paris 1 ja Université Paris II. Ta on töötanud rohkem kui kaheksa aastat Euroopa Komisjonis administraatorina. Ta taotles enda kandmist Ordre des avocats au barreau de Paris’ (edaspidi „Pariisi advokatuur“) nimekirja, tuginedes ühele Prantsuse õigusaktides ette nähtud erandile kohustusest omada kutsetunnistust (ja seega kutsealase õppe kohustusest), mis on ette nähtud „A‑kategooria ametnikele või sellesse kategooriasse kuuluvate ametnikega samastatavatele ametnikele, kes on teinud vähemalt kaheksa aastat juriidilist tööd haldusasutuses või avalikus teenistuses või rahvusvahelises organisatsioonis“.

2.

Pariisi advokatuur jättis kassaatori taotluse rahuldamata põhjendusel, et ta ei kuulu Prantsuse avalikku teenistusse ega ole olnud lähetatud Prantsuse avalikust teenistusest tööle rahvusvahelises organisatsioonis ega ole ka praktiseerinud Prantsuse territooriumil. Tema kaebuse peale jäeti Pariisi advokatuuri otsus muutmata põhjendusel, et kassaator ei ole tõendanud enda varasemat praktiseerimist Prantsuse õiguse alal. Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa), kes menetleb käesolevat asja kassatsiooni korras, soovib nüüd teada, kas niisugused riigisisesed õigusnormid või õieti nende tõlgendamise ja kohaldamise praktika on kooskõlas ELTL artiklitega 45 ja 49.

3.

31. detsembri 1971. aasta seaduse nr 71‑1130, millega reformitakse teatavaid kohtu‑ ja õigusala elukutseid (loi no 71‑1130 du 31 décembre 1971 portant réforme de certaines professions judiciaires et juridiques) (edaspidi „seadus nr 71‑1130“) artiklis 11 on sätestatud:

„Tegevust advokaadina saab alustada ainult isik, kes vastab järgmistele tingimustele:

1.   ta on Prantsusmaa, Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik […];

2.   tal peab olema – ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (muudetud) rakendamiseks kehtestatud õigusnormide ja õigusnormide, mis puudutavad isikuid, kes on täitnud Prantsusmaal teatavaid ametikohustusi või tegutsenud teatavatel tegevusaladel, kohaldamist – vähemalt magistrikraad õigusteaduses või juristi kutsealal tegutsema asumiseks samaväärseks tunnistatud diplomid või haridust tõendavad dokumendid […];

3.   tal peab olema advokaadi kutsesobivustunnistus, ilma et see piiraks lõikes 2 nimetatud õigusnormide kohaldamist, või vastastikuse tunnustamise kontekstis eelmise artikli viimases lõigus ette nähtud eksami sooritamise tunnistus;

4.   ta ei ole pannud toime tegusid, millega kaasneb kriminaalasjas süüdimõistmine au‑, ausus‑ või moraalivastaste tegude eest;

[…]

6.   tema suhtes ei ole kuulutatud välja füüsilise isiku pankrotti ega muud karistust […]“.

4.

27. novembri 1991. aasta dekreedi nr 91‑1197, millega reguleeritakse advokaadi elukutset (décret no 91‑1197 du 27 novembre 1991 organisant la profession d’avocat) (edaspidi „dekreet nr 91‑1197“) artiklis 98 on sätestatud: „Teoreetilise ja praktilise õppe ning advokaadi kutsesobivustunnistuse omamise nõudest on vabastatud:

1.   notarid, kohtutäiturid, kaubanduskohtute ametnikud, pankrotihaldurid ning saneerimisnõustajad ja likvideerijad, endised likvideerijad ja pankrotihaldurid, tööstusomandiadvokaadid ja endised patendiadvokaadid (leiutistega tegelevad advokaadid), kes on täitnud oma ülesandeid vähemalt viis aastat;

2.   ülikoolide õppejõud, abiõppejõud jm õppepersonal, kui neil on doktorikraad õiguse, majanduse või juhtimise alal ning nad on selles pädevuses viis aastat tegutsenud õigusõppejõuna õppe‑ või uurimisasutustes;

3.   ettevõtte juristid, kes on vähemalt kaheksa aastat kutsealaselt tegutsenud ühe või mitme ettevõtja õigusosakonnas;

4.   A‑kategooria ametnikud ja endised A‑kategooria ametnikud või sellesse kategooriasse kuuluvate ametnikega samastatavad isikud, kes on selles staatuses teinud juriidilist tööd vähemalt kaheksa aastat haldusasutuses või avalikus teenistuses või rahvusvahelises organisatsioonis;

5.   juristid, kes on teinud vähemalt kaheksa aastat õigusalast tööd ametiühingus;

6.   juristid, kelle tööandja on advokaat, advokaatide ühendus või ühing, Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) või Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) advokaadi büroo või advokaat ning kes on töötanud selles pädevuses kutsealaselt vähemalt kaheksa aastat pärast eespool viidatud 31. detsembri 1971. aasta seaduse artikli 11 lõikes 2 viidatud diplomi või kraadi saamist;

7.   parlamendiliikme töötajad või senaatori assistendid, kes on selles pädevuses tegutsenud vähemalt kaheksa aastat peamiselt juhtival ametikohal õigusalal.

Punktides 3, 4, 5, 6 ja 7 viidatud isikud võivad olla tegutsenud mitme nende sätetega hõlmatud ülesande täitmisel, tingimusel et selle tegevuse kogukestus on olnud vähemalt kaheksa aastat.“

5.

Sama dekreedi artikli 98‑1 lõikes 1 on sätestatud:

„Artiklis 98 sätestatud erandit kasutavad isikud peavad olema sooritanud artiklis 69 ette nähtud atesteerimiskomisjoni ees eksami, mille käigus kontrollitakse nende teadmisi kutse-eetikast ja eeskirjadest […]“.

6.

Kassaatoril, kellel on Portugali ja Rumeenia kodakondsus, on kaks magistrikraadi ja doktorikraad õigusteaduses, mille on andnud Pariisi ülikoolid Université Paris 1 ja Université Paris II. Ta on töötanud rohkem kui kaheksa aastat Euroopa Komisjonis administraatorina, täpsemalt siseturu peadirektoraadis ja konkurentsi peadirektoraadis. Selle aja kestel on ta tegelnud peamiselt riigiabi ja kartelliasjadega.

7.

Kassaator taotles enda kandmist Pariisi advokatuuri nimekirja. Olles ilmselt täitnud kõik muud seaduse nr 71‑1130 artikli 11 tingimused, sealhulgas nõude, et kõik nõutud õigusalased diplomid oleksid saadud Prantsusmaal, püüdis ta tugineda dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikele 4, et saada vabastus muidu kohustuslikust kutsealasest tõendist nimetusega certificat d’aptitude à la profession d’avocat (advokaadi kutsesobivustunnistus) (edaspidi „kutsesobivustunnistus“).

8.

Samamoodi taotles ta enda vabastamist muidu kohustuslikust ettevalmistusest, mis eduka lõpetamise korral annab kutsesobivustunnistuse. Pariisi advokatuuri nõukogu ja Pariisi advokatuuri president on selgitanud, et see õpe kestab 18 kuud, sisaldab stažeerimist õigusbüroos ja lõpeb lõpueksami eduka sooritamisega.

9.

Kassaator on seisukohal, et töö, mida ta on teinud Euroopa Komisjonis, vastab dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 sätestatud erandi tingimustele.

10.

Pariisi advokatuuri nõukogu aga jättis tema taotluse rahuldamata, sest kassaator ei kuulu Prantsuse avalikku teenistusse ega ole Prantsuse avaliku teenistuse poolt lähetatud rahvusvahelisse organisatsiooni. Samuti märkis Pariisi advokatuuri nõukogu, et tema kutsealane töökogemus ei ole omandatud Prantsuse territooriumil.

11.

Kassaator esitas selle otsuse peale kaebuse Cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa; edaspidi „apellatsioonikohus“). Nimetatud kohus jättis 11. mai 2017. aasta otsusega selle otsuse muutmata. Ta märkis, et kassaatori kutsealast töökogemust tuleb hinnata konkreetselt, et teha kindlaks, kas kassaatori kogemus vastab A‑kategooria ametnike väljaõppele, oskustele ja kohustustele. Samuti märkis ta, et on vaja tagada advokaadi piisavad teadmised riigisisesest õigusest, et garanteerida menetluspoolte õiguste täielik, asjakohane ja tõhus teostamine.

12.

Seejärel loetles Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) kassaatori asjakohased ametikohad Euroopa Komisjoni talitustes. Siis kirjeldas ta konkreetseid ülesandeid, mida kassaator nendel ametikohtadel täitis. Selle põhjal järeldas nimetatud kohus, et nendest ülesannetest ei nähtu Prantsuse õiguse kohaldamist, mistõttu ei oleks põhjendatud järeldada, et kassaatoril on tegelikku riigisisest õigust tegelikult praktiseerinud. Seega ei vastanud kassaatori senine õigusalane praktika dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 kriteeriumidele.

13.

Kassaator pöördus kassatsioonkaebusega Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa). Kassaatori arvates on Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) kohtuotsuses asjasse puutuvat erandit tõlgendatud liiga kitsalt. Tõlgenduses, mille kohaselt nõutakse Prantsuse õiguse praktiseerimist ja samuti seda, et kutsealane töökogemus oleks saadud Prantsusmaal, vaadatakse tema arvates mööda sellest, et liidu õigus on liikmesriigi õiguse osa. See viib kaudse diskrimineerimiseni, millega asetatakse Prantsuse ametnikud soodsamasse ja liidu ametnikud ebasoodsamasse olukorda, ning mis kujutab endast töötajate vaba liikumise ja asutamisvabaduse piirangut. Eesmärk tagada menetluspoolte õiguste tõhus kaitse on küll õiguspärane, kuid selleks kasutatud vahendid ei ole asjakohased ja ulatuvad kaugemale kui sel eesmärgil vaja. Sellega seoses ei nõustu kassaator sellega, kuidas on hinnatud tema kutsealast kogemust. Ta väitis, et selle eesmärgi saavutamiseks olnuks vähem piirav vahend paluda tal tema oskusi tõendada.

14.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib tõesti tekkida kahtlus, et vaidlusalust korda saab pidada töötajate liikumisvabaduse ja asutamisvabaduse piiranguks. Tema arvates on dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 seatud vaidlusaluse erandi suhtes kolm kumuleeruvat tingimust, mille kohaselt taotlejad peavad i) kuuluma Prantsuse avalikku teenistusse, ii) olema omandanud kutsealase töökogemuse Prantsusmaal ja iii) olema praktiseerinud Prantsuse õigust. Nimetatud kohus märgib samuti, et dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõige 4 ei kohusta taotlejat tõendama riigisiseste kohtute ja nende menetluste tundmist.

15.

Nendel asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

16.

Kassaator, Pariisi advokatuuri nõukogu ja president, Kreeka ja Prantsuse valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad. Needsamad menetlusosalised peale Kreeka valitsuse esitasid kohtuistungil, mis peeti 17. juunil 2020, ka oma suulised seisukohad.

17.

Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Keskendun kõigepealt sellele, millised tingimused täpselt tulenevad dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikest 4, ning samuti selgitan seoses sellega, milline on täpselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste ese (A). Seejärel analüüsin vaidlusaluste tingimuste – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid kirjeldanud – vastavust ELTL artiklitele 45 ja 49 (B).

18.

Enne, kui asun hindama seda, kas põhikohtuasjas vaidluse all olev riigisisene kord on liidu õigusega kooskõlas, tuleb mõistagi kindlaks teha selle korra tegelik sisu. Kahjuks ei ole see käesolevas asjas lihtne, nagu järgmises jaos selgitan.

19.

Seaduse nr 71‑1130 artikli 11 lõikes 3 on ette nähtud, et Prantsusmaal advokaadina tegutsemise võimaluse suhtes kehtivad erandid, mis olenevad sellest, kas isikul on kutsesobivustunnistus. Dekreedi nr 91‑1197 artiklis 98 on sätestatud need erandid seoses selle kutsesobivustunnistusega.

20.

Põhikohtuasjas vaidluse all olev erand on sätestatud dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4. Selle sõnastus sisaldab kolme nõuet: i) „A‑kategooria ametnikud […] või sellesse kategooriasse kuuluvate ametnikega samastatavad isikud“, ii) kes on „teinud juriidilist tööd vähemalt kaheksa aastat“ ja iii) kes on teinud seda juriidilist tööd „haldusasutuses või avalikus teenistuses või rahvusvahelises organisatsioonis“.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud, et seda erandit käsitatakse kohtupraktika kohaselt nii, et taotlejad peavad vastama kolmele kumuleeruvale tingimusele: i) nad kuuluvad Prantsuse avalikku teenistusse, ii) nad on teinud juriidilist tööd Prantsuse territooriumil ja iii) nad on praktiseerinud Prantsuse õigust.

22.

Pean tunnistama, et minu jaoks ei ole läbinähtav, millistest dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 tekstis sätestatud tingimustest seesugune kohtupraktika ja seesugused tingimused tulenevad. Samuti ei aita konkreetne juhtum põhikohtuasjas ega ka see, mis näib olevat laiem kohaldamispraktika riigi tasandil, tõlgendajat õieti selle mõistmisel, millised tingimused on tegelikult riigisisesel tasandil vastavalt dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikele 4 kohaldatavad.

23.

Põhikohtuasjas vaidluse all oleva konkreetse juhtumi tasandil märgin, et esiteks jättis Pariisi advokatuuri nõukogu kassaatori taotluse rahuldamata, sest ta ei kuulunud Prantsuse avalikku teenistusse ega olnud lähetatud Prantsuse avalikust teenistusest rahvusvahelisse organisatsiooni. Samuti toonitas Pariisi advokatuuri nõukogu, tuginedes selles suhtes üldiselt „Cour de cassationi (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) praktikale“, et kassaator ei olnud omandanud oma kutsealast töökogemust Prantsuse territooriumil.

24.

Teiseks, kuigi Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis taotluse rahuldamata jätmise otsuse muutmata, põhjendas ta oma järeldust siiski teisiti, nimelt sellega, et kassaator ei vasta Prantsuse õiguse praktiseerimist puudutavale tingimusele. Ta rõhutas, et asjakohase Prantsuse õiguse praktiseerimise kohta tuleb hinnang anda konkreetselt. Olles sellise hinnangu andnud, järeldas nimetatud kohus, et kassaator ei ole tõendanud, et tal on Prantsuse õigusega seoses üldse mingeid kogemusi.

25.

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et selleks et vaidlusalune erand oleks kohaldatav, peavad taotlejad vastama kolmele kumuleeruvale tingimusele, mis on nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 21.

26.

Üldisemal tasandil ei saa vaidlusaluse vabastuse täpne toimimine palju selgemaks, kui vaadata mõningaid näiteid riigisisesest kohtupraktikast, mille on toonud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja käesoleva menetluse osalised. Nendest näidetest nähtub palju eri lähenemisviise dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 sätestatud tingimuste tõlgendamisel.

27.

Esiteks, mis puudutab Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise tingimust, siis Prantsuse valitsus on ägedalt vastu vaielnud sellelegi, et see tingimus üldse olemas on. Nimetatud valitsus jäi kindlaks väitele, et tema arvates ei tulene sellist nõuet seaduse nr 71‑1130 artiklist 11, kus on mainitud kõigest tegutsemist Prantsusmaal, ( 2 ) ega ka dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikest 4, kus on viidatud põhimõtteliselt isikutele, keda samastatakse„A‑kategooria“ ametnikega (prantsuskeelses originaaltekstis „les personnes assimilées“).

28.

Mõni käesolevas menetluses toodud kohtupraktika näide puudutab ÜRO või Euroopa Liidu ametnike esitatud taotlusi. ( 3 ) Näib, et nende taotluste rahuldamata jätmist ei põhjendatud mitte sellega, et isik ei kuulunud Prantsuse avalikku teenistusse, vaid sellega, et isikul puudus Prantsuse õiguse praktiseerimise kogemus või ta ei vastanud territoriaalsustingimusele. Täheldan siiski, et Cour d’Appel d’Aix-en-Provence (Aix-en-Provence’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) nõustus, et vaidlusalused tingimused oli täitnud Monaco Vürstiriigi ametnik, kellel oli Prantsuse kodakondsus. Otsuses, mille üle kohtuistungil mõningal määral arutleti, märkis nimetatud kohus, et Monaco õigus on väga sarnane Prantsuse õigusega ja et taotleja täidetud ülesanded saab liigitada A‑kategooria Prantsuse ametnike või nendega samastatavate ametnike omadeks. ( 4 ) Nii rahuldati erandi tegemise taotlus ilmselgelt Prantsusmaa avalikku teenistusse mitte kuulunud isiku suhtes.

29.

Dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 sõnastuse kohaselt on vaidlusalune erand kohaldatav ka rahvusvahelises organisatsioonis tegutsenud ametnike suhtes. Ei ole selge, kas see asjaolu puudutab (Prantsusmaal asuva) rahvusvahelise organisatsiooni mis tahes ametnikku või üksnes selliseid isikuid, kes kuuluvad Prantsuse avalikku teenistusse ja on rahvusvahelisse organisatsiooni lähetatud. Pariisi advokatuuri nõukogu otsus põhikohtuasjas näib põhinevat viimati nimetatud arusaamal.

30.

Teiseks, mis puudutab territoriaalsuse tingimust, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, et see on kohaldatav ka siis, kui isik on õiguse alal praktiseerinud rahvusvahelises organisatsioonis. See arusaam on esitatud nii, et see tuleneb seaduse nr 71‑1130 artikli 11 lõikest 2. See säte puudutab vabastust kohustusest omada õigusteaduse diplomit ja seal on käesolevas asjas olulises osas täpsustatud, et see on kohaldatav isikutele, kes on täitnud teatavaid ülesandeid Prantsusmaal. Näib, et riigisiseses kohtupraktikas on sellele sättele viidatud ka siis, kui kaaluti kutsesobivustunnistust puudutavat vabastust, olgugi et dekreedis nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 ei ole selle kohta midagi.

31.

Saan aru, et samalaadset põhjenduskäiku järgisid pädevad Prantsuse ametiasutused ( 5 ) seoses eranditega, mis olid ette nähtud ettevõtte juristidele (dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 3 ( 6 )) ja ametiühingutes õigusalast tööd teinutele (sama dekreedi artikli 98 lõikes 5 ( 7 )). Sellepärast tõlgendati artikli 98 lõikeid 3 ja 5 samuti nagu lõiget 4 nii, et nendes on nähtud ette territoriaalsuse nõue, isegi kui need sätted seda ei sisalda, erinevalt seaduse nr 71‑1130 artikli 11 lõikest 2. ( 8 )

32.

Kolmandaks, mis puudutab Prantsuse õiguse praktiseerimisega seotud tingimust, siis näib olevat otsustatud, et kuigi mõistet „Prantsuse õigus“ võib tõlgendada nii, et see hõlmab liidu õigust, ei saa see piirduda ainult viimasega. Saan aru, et mõiste „Prantsuse õigus“ tõlgendus koostoimes vajadusega tõlgendada vaidlusalust erandit kitsalt, on korduvalt viinud liidu ametnike taotluste rahuldamata jätmiseni.

33.

Euroopa Kohus peab lähtuma riigisisest õigusest sellisel kujul, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda kirjeldanud. Seetõttu hindan järgmiseks eeltoodud kolme (kumuleeruva) tingimuse vastavust liidu õigusele nii, nagu neid tingimusi on kirjeldatud eelotsusetaotluses ja (taas) kinnitatud kirjalikes selgitustes, mille on Euroopa Kohtu palvel andnud Cour de cassation (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) ja tema procureur général (peaprokurör).

34.

Selles kontekstis võtan siiski arvesse kahte asjaolu, mille juurde tulen käesoleva ettepaneku lõpus tagasi. Esiteks näib esinevat teatav vastuolu dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 tekstis ette nähtud vabastustingimuste ja nende tingimuste vahel, mida näib kohaldatavat praktikas. Teiseks kohaldatakse neid tingimusi praktikas märkimisväärse varieeruvusega, mis ulatub selgelt kaugemale eri tulemustele jõudmisest faktiliselt eri juhtumite puhul: see erinevus puudutab nende õiguses sätestatud tingimuste endi tõlgendamist.

35.

Oma esimese küsimuse on eelotsust taotlev kohus esitanud seoses dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 sätestatud kohustusega, mille kohaselt isik peab olema õppinud tundma Prantsuse õigust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, kas selles nõudes on võetud nõuetekohaselt arvesse lühidalt öeldes seda, et liidu õigus on liikmesriikide riigisisese õiguse lahutamatu osa.

36.

Esiteks nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest, et „Prantsuse õiguse tundmist“, millele selle küsimuse sõnastuses on viidatud, tuleks käsitada pigem kui „Prantsuse õiguse praktiseerimist“.

37.

Nimelt nähtub käesolevas asjas, sealhulgas kohtuistungil esitatud seisukohtadest, et vaidlusaluse vabastuse taotlejate Prantsuse õiguse tundmist ei ole kontrollitud. Näib, et ainus eksam, mida neilt on nõutud, puudutab deontoloogia reegleid vastavalt dekreedi nr 91‑1197 artiklile 98‑1. ( 9 )

38.

Teiseks ei pea ma käesoleva asja kontekstis vajalikuks esimest küsimust eraldi käsitleda. Küsimus liidu õiguskorra ja liikmesriikide õiguskordade vahelise suhte laadist ning nende vastastikuse lõimumise ja vastastikuse sõltuvuse määrast on tõepoolest põnev. Ent sellesse küsimusse, mis väärib lausa galileilikku dialoogi, ei ole vaja käesoleva kohtuasja raames süüvida. Käesolevas asjas tekib see küsimus õigupoolest kõigest palju piiritletumas kontekstis seoses sellega, mida võib mõistlikult nõuda kui asjakohast õigusalast kogemust, et liikmesriigi advokatuur isiku vastu võtaks. Seega on vastust eelotsusetaotluse esimesele küsimusele vaja sisuliselt käsitleda, ent palju kitsamast ja pragmaatilisest vaatenurgast, teise eelotsuse küsimuse raames.

39.

Nii pean neid asjaolusid arvesse võttes asjakohaseks käsitleda mõlemat eelotsuse küsimust koos kui palvet selgitada, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud kolm tingimust, mida kohaldatakse dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 alusel, on kooskõlas ELTL artiklitega 45 ja 49.

40.

Kõigepealt ei tohi unustada, et käesolev juhtum ei kuulu direktiivi 98/5/EÜ ( 10 ) kohaldamisalasse. See kord puudutab ainult niisuguseid advokaate, kes on oma päritoluliikmesriigis sellistena kvalifitseeritud. ( 11 ) Käesolev juhtum on seotud liikmesriigis advokaadi kutsealal esmakordse tegutsema asumise tingimusi.

41.

Väljakujunenud kohtupraktikas on selgitatud, et „kui kutsealal tegutsemise alustamise tingimused ei ole ühtlustatud, on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata sellel kutsealal tegutsemiseks vajalikud teadmised ja kvalifikatsioon“. ( 12 )

42.

Siiski seab liidu õigus sellele pädevusele piirid. Liikmesriigi õigusnormid ei tohi takistada käesoleval juhul asjakohaste ELTL artiklitega 45 ja 49 tagatud põhivabaduste tõhusat teostamist. ( 13 )

43.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, et advokaadi kutsealal võib Prantsusmaal tegutseda nii füüsilisest isikust ettevõtjana kui ka töötajana. Seepärast tuleb vaidlusaluse korra analüüsimisel arvesse võtta mõlemat aluslepingu artiklit. Põhiosas aga, eriti mis puudutab piiranguid ja nende põhjendatust, on hinnang mõlema artikli suhtes suuresti sama.

44.

Käesolev juhtum puudutab isikut, kes ei soovi liikuda kahte eri liikmesriiki kuuluvate kutsealaste keskkondade vahel. Kassaator soovib tagada endale võimaluse vahetada töö Euroopa Komisjoni avalikus teenistuses liikmesriigis advokaadi kutsealal tegutsemise vastu.

45.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu ametnikul võõrtöötaja staatus. „[Liidu] kodanik, kes töötab muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik, ei lakka olemast […] töötaja rahvusvahelises organisatsioonis töötamise tõttu […]“. ( 14 ) Sama peab kehtima liidu kodanikele ELTL artikliga 49 antud õiguste teostamise suhtes.

46.

Käesolevas asjas olen seisukohal, et see, kas vaidlusalused tingimused kujutavad endast otsest diskrimineerimist ja/või vaba liikumise takistust, vajab vaid minimaalset arutelu. Põhjus on selles, et minu arvates kujutavad vaidlusalused tingimused endast mõlemat.

47.

Esiteks selle kohta, mis puudutab väidet kaudse diskrimineerimise kohta, täheldan, et kassaator on Rumeenia ja Portugali kodanik.

48.

ELTL artikkel 45 (ja samuti artikkel 49) „keelab […] mitte ainult ilmse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise, vaid ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult sama tulemuseni“. ( 15 ) Kaudne diskrimineerimine esineb juhul, kui vaidlusalune liikmesriigi õigusnorm „võib oma olemuselt mõjutada pigem võõrtöötajaid kui selle riigi töötajaid ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini“. ( 16 )

49.

Olen kassaatori ja komisjoniga nõus, et vaidlusalused tingimused peavad oma olemuselt mõjutama rohkem isikuid, kes ei ole Prantsuse kodanikud, nagu kassaator. Võib üpris julgelt eeldada, et enamikul Prantsuse ametnikel on juhtumisi Prantsuse kodakondsus. Seega, isegi kui kohaldatav õigusnorm põhineb mingil muul kriteeriumil kui kodakondsus (kuulumine Prantsuse avalikku teenistusse, Prantsuse kodakondsuse puudumine), kujutab selline õigusnorm endast selgelt kaudset diskrimineerimist kodakondsuse tõttu.

50.

Kohtuistungil rõhutasid Pariisi advokatuuri nõukogu ja president, et apellandi taotluse kohta tehtud otsus ei põhinenud tema kodakondsusel ja oleks olnud täpselt samasugune ka juhul, kui ta oleks Prantsuse kodanik.

51.

Ma ei näe selle argumendi asjakohasust. Selleks et hinnata võimaliku kaudse diskrimineerimise esinemist, piisab, kui kassaator satuks tõenäoliselt halvemasse olukorda põhjusel, mis on kaitstud (käesoleval juhul kodakondsus). See, et keegi teine, kes kaitstud rühma ei kuulu, võiks olla samas olukorras, ei ole õigupoolest asjakohane seoses järeldusega, et on olemas õigusnorm, millega kaudselt soositakse omaenda kodanikke.

52.

Samuti välistavad Prantsuse valitsus ning Pariisi advokatuuri nõukogu ja president võimaluse, et praktikal põhinevad tingimused võiksid kujutada endast kaudset diskrimineerimist, sest isikud, kes praktiseerivad Prantsusmaal ja tunnevad seega Prantsuse õigust, ning teises liikmesriigis (või Euroopa Komisjoni teenistuses) praktiseerivad isikud, kes seega Prantsuse õigust ei tunne, ei ole advokaadi kutsealale pääsemisel sarnases olukorras, sest nende vastavad õigusalased oskused on seotud eri õiguskordadega.

53.

Ma ei nõustu.

54.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb olukordade sarnasuse hindamisel arvesse võtta vaidlusalust eristamist tingivate liikmesriigi õigusnormide eset ja eesmärki, vajaduse korral ka nendes õigusnormides käsitletava valdkonna põhimõtteid ja eesmärke. ( 17 )

55.

Käesolevas asjas tähendab see olenevalt valitud abstraktsioonitasandist arutelu selle üle, kas Prantsuse ametnikud ja komisjoni ametnikud on Prantsuse advokatuuri liikmeks astumist taotledes sarnases olukorras või mitte (üldine eesmärk) või teise võimalusena, kas need kaks isikute rühma on sarnases olukorras seoses konkreetse erandiga, millele kassaator soovib tugineda (konkreetne eesmärk).

56.

Üldise eesmärgi osas ei näe ma, miks ei peaks saama pidada ühte advokaati advokatuuri vastuvõtmisel ja advokaadi kutsealale pääsemisel üldiselt teistega sarnaseks.

57.

Järgmiseks, mis puudutab erandi konkreetset eesmärki, selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et allutades advokaadi kutsealale pääsemise tingimustele, mille üle arutletakse käesolevas asjas, taotletakse selle erandiga eesmärki tagada menetluspoolte tõhus kaitse ja samuti korrakohane õigusemõistmine.

58.

Kui analüüsida seda eesmärki nii, nagu on mõnes käesolevas ettepanekus viidatud kohtuastmes konkreetselt soovitatud, ( 18 ) ei näe ma ikkagi struktuurse sarnasuse puudumist Prantsuse ametnike ja liidu ametnike vahel. Väidetavalt loevad tõendid Prantsuse õiguse praktiseerimise kohta, mitte selle eeldamine. Kui aga lihtsalt eeldada, et vaid Prantsuse ametnik tunneb Prantsuse õigust, ilma et seda kuidagi kontrollitaks, ei välistaks selline eeldus, olgugi et sellest tekib omaette probleeme, ikkagi olemuslikku sarnasust, kui pidada silmas väidetavat konkreetse erandi eesmärki: tagada, et erandit kasutaval isikul on tegelikult oskused, mida on vaja advokaadi kutsealal tegutsemiseks.

59.

Ent igal juhul nähtub sellest arutelust kaks probleemi. Esiteks puudutavad sellised kaalutlused õigupoolest juba konkreetse tingimuse põhjendamist, mitte üldist sarnasust. Seda sarnasust tajutakse harilikult üsna laialt, just selleks, et mitte nihutada kogu arutelu põhjendamise tasandilt sarnasuse tasandile, kusjuures mõlemas osas on argumendid suuresti samalaadsed. ( 19 ) Teiseks ei saa pidada liikmesriigi seadusandlikke valikuid sellises kontekstis määravaks. Kui need seda oleksid, viiksid riigisiseses õiguses mõeldavad kategooriad sarnasuse välistamiseni Euroopa tasandil, seega välistades igasuguse kontrolli. ( 20 )

60.

Nendel kaalutlustel ei jää mul üle muud, kui kinnitada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud kolm tingimust, mis tingivad dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 kohaldamise, põhjustavad tõepoolest kaudset diskrimineerimist, millega soodustatakse Prantsusmaal advokaadi kutsealale pääsemisel Prantsuse kodanikke.

61.

Teiseks olen samuti nõus kassaatori ja komisjoniga, et need tingimused kujutavad endast ka takistust Prantsusmaal advokaadi kutsealal tegutsema asumisel.

62.

ELTL artiklite 45 ja 49 kohaldamisala ei piirdu kodakondsuse alusel otsese või kaudse diskrimineerimise juhtudega. Nende sätetega on vastuolus ka meetmed, mis on küll kohaldatavad kodakondsuse tõttu diskrimineerimata, kuid „võivad takistada liidu kodanikel EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle neile vähem atraktiivseks“. ( 21 )

63.

Dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 kohaldamine võib takistada või heidutada isikuid, kes soovivad teostada oma liikumis‑ või asutamisvabadust, et asuda Prantsusmaal advokaadina tööle või tegutsema, enda päritoluliikmesriigist (või mis puudutab käesolevat juhtumit, liidu avalikust teenistusest) lahkumast.

64.

Dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 kohaldamise tingimused, mis puudutavad Prantsuse avalikku teenistusse kuulumist, nende töökogemuse territoriaalsust ja Prantsuse õiguse praktiseerimist, kujutavad endast seega ka ELTL artiklites 45 ja 49 ette nähtud töötajate vaba liikumise ja asutamisvabaduse piirangut.

65.

Olenemata sellest, kas pidada vaidlusaluseid tingimusi kaudseks diskrimineerimiseks või vaba liikumise takistuseks, on igal juhul vaja kontrollida, kas neid saab põhjendada aluslepingus loetletud õiguspärase eesmärgiga või ülekaaluka üldise huviga. Samuti peab vaidlusalune kord olema selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi ulatuda kaugemale selle saavutamiseks vajalikust. ( 22 )

66.

On välja pakutud, et vaidlusaluse erandi eesmärk on menetluspoolte õiguste tõhus kaitse ja korrakohane õigusemõistmine. Selles suhtes ja nagu on märkinud eelotsusetaotluse esitanud kohus, on tarbijakaitse, sealhulgas õigusteenuste saajate kaitse ja korrakohane õigusemõistmine nende eesmärkide hulgas, mida võib pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millega saab põhjendada põhivabaduste piiramist. ( 23 )

67.

Olen täiesti nõus. Täheldan samuti, et ükski menetlusosaline ei ole vaielnud vastu selliste eesmärkide õiguspärasusele, millega saab kindlasti põhjendada meetmeid ja tingimusi, mis piiravad liikmesriigis advokaadi kutsealal tegutsema asumist.

68.

Samas on vaja analüüsida, kas vaidlusalused tingimused vastavad proportsionaalsuse kriteeriumile, mis eeldab sõnastatud eesmärkide ja nende saavutamiseks valitud vahendite vahelise seose kontrollimist. Sellega seoses on üsna oluline selgitada, et i) tarbijate kui õigusteenuste saajate kaitse, nagu ka ii) korrakohane õigusemõistmine niisugustel juhtudel nagu käesolev taanduvad sisuliselt asjakohastele kogemustele, mis peaksid võimaldama isikul, kes soovib liikmesriigis õigust praktiseerida, selles süsteemis mõistlikult ja sõltumatult tegutseda. Lõppude lõpuks annab kõnealuse erandi kohaldamine taotlejatele ju vabastuse nõutavast algsest õigusalasest õppest ja selle lõpueksamist.

69.

Niisiis püüan järgmiseks kontrollida kõiki kolme vaidlusalust tingimust, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on neid tutvustanud: kas selline tingimus saab olla ühtaegu asjakohane ja vajalik seoses sõnastatud eesmärgiga teha kindlaks, et vaidlusalust erandit kasutada soovivatel isikutel on vajalikul määral asjakohaseid kogemusi advokaadi kutsealal tegutsemiseks?

70.

Nagu eespool, käesoleva ettepaneku punktides 27 ja 28 märgitud, on Prantsuse avalikku teenistusse kuulumisega seotud tingimust tõlgendatud erinevalt.

71.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul eeldab see tingimus tõepoolest, et kuulumist Prantsuse avalikku teenistusse käsitatakse igast muust Euroopa või riigisisesest avalikust teenistusest erinevana.

72.

Prantsuse valitsus aga ei nõustu selle tõlgendusega. Tema arvates tuleb seda tingimust tõlgendada laialt kui niisugust, mis hõlmab ka Euroopa või riigisiseseid avalikke teenistusi peale Prantsuse oma. Nimetatud valitsuse hinnangul võib dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 tekstis kasutatud mõiste „A‑kategooria ametnikega samastatavad isikud“ (personnes assimilées) hõlmata ka Euroopa Komisjoni AD‑kategooria ametnikke. Prantsuse valitsus selgitas kohtuistungil, et ametnike A‑kategooriat ei ole selgelt määratletud. On vaid ilmne, et see ei hõlma B‑ ja C‑kategooria ametnikke, hõlmates samas väidetavalt ametnikke, keda ei saa liigitada A‑, B‑ ega C‑kategooriasse, nagu vanglateenistuse ametnikud või sõjaväeametnikud.

73.

Käesoleva asja kontekstis näib, et Pariisi advokatuuri nõukogu otsuses sisalduv tõlgendus on sama, mille pakkus välja eelotsusetaotluse esitanud kohus. Seevastu Cour d’Appel de Paris’ (apellatsioonikohus, Pariis) otsus oli kooskõlas sellega, mida väidab Prantsuse valitsus: see, et apellant ilmselgelt ei kuulu Prantsuse avalikku teenistusse, ei takistanud seda kohut konkreetselt hindamast tema varasemat kogemust.

74.

Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada riigisisese õiguse tõlgendamise üle. Tooksin siiski välja kolm mõtet.

75.

Esiteks, kui lähtuda lõpuks kitsast tõlgendusest, mis on de facto niisugune, et Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise korral antakse vabastus automaatselt, andmata konkreetselt tegelikku hinnangut selle kohta, kas advokaadi kutsealal tegutsemiseks asjakohane Prantsuse õiguse praktiseerimise tingimus on täidetud, ei oleks selline tingimus minu arvates sobiv sõnastatud eesmärgi saavutamiseks. Pidades silmas A‑kategooriasse kuuluvate ametnike arvu ning varieeruvaid ja vahel kitsapiirilisi ametikirjeldusi, mida tõenäoliselt seostatakse teatavates ametites töötamisega, oleks tõesti väga keeruline eeldada, et kõik need isikud automaatselt omandavad vajaliku praktika ja oskused advokaadi kutsealal tegutsemiseks, eriti üldiseks ja sõltumatuks tegevuseks advokatuuri kuuluva füüsilisest isikust ettevõtjana. Seetõttu oleks Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise põhjal automaatne vabastamine tagasihoidlikult väljendudes ülemäära hõlmav, kui pidada silmas taotletavaid eesmärke.

76.

Teiseks väidavad Pariisi advokatuuri nõukogu ja president, et selle vabastuse andmine ei ole automaatne ja et kõiki vabastamise taotlusi analüüsitakse konkreetselt. Täheldan, et kohtuistungil olid kõik pooled nõus, et faktiliselt tuleb anda konkreetne hinnang. Seisukohad lahknesid aga küsimuses, mida täpselt tuleb konkreetselt analüüsida, ja seda käsitlen edaspidi seoses kolmanda tingimusega.

77.

Igal juhul olen siiski seisukohal, et isegi kui automaatsus on välistatud, ulatub Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise tingimus kaugemale sellest, mida on vaja eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Eesmärk on tagada, et seda erandit kasutada soovivatel isikutel on asjakohased, praktilised teadmised Prantsuse õigusest, et nad saaksid õigust praktiseerida. Ent selle eesmärgi võrdsustamine Prantsuse avalikku teenistusse kuulumisega hõlmab, nagu juba märkisin, liiga laialt Prantsuse ametnikke ja märkimisväärselt liiga vähe teisi isikuid, kes ei ole Prantsuse ametnikud. Minu arvates on üpriski selge, et Prantsuse õigust praktiseerida ja Prantsuse õigusest teadmisi omandada on võimalik ka mujal kui Prantsuse avalikus teenistuses. Kindlasti ei saa välistada, et Euroopa Komisjonis on ametnikke, kes võivad olla töötanud Prantsuse õiguse alal või isegi osalenud oma tööandja nimel Prantsuse kohtute menetlustes.

78.

Selles viimati nimetatud perspektiivis piiraks Prantsuse avalikku teenistusse kuulumisega seotud tingimus vaidlusaluseid vabadusi rohkem kui vaja, kuivõrd jääksid välja taotlejad, kes ei kuulu Prantsuse avalikku teenistusse, kuid võivad olla tegelikult omandanud asjakohase praktika. ( 24 )

79.

Kolmandaks kaob probleem seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud esimese tingimusega siiski täiesti, kui tõlgendada vaidlusalust tingimust – nagu on välja pakkunud Prantsuse valitsus – laialt, nii et see hõlmab ka liidu avaliku teenistuse ametnikke, niivõrd kui neid saab pidada „A‑kategooriasse kuuluvate ametnikega samastatavateks isikuteks“. See tähendaks, et selliseid isikuid ei arvataks vaidlusaluse erandi kaalumisel automaatselt välja ja et ka nende kvalifikatsiooni osas oleks võimalik nende varasemat praktiseerimist konkreetselt hinnata.

80.

Nii jõuan vahepealsele (ja tõepoolest üsna tingimuslikule) järeldusele, et ELTL artiklitega 45 ja 49 on vastuolus Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise tingimus, mille puhul kehtib vabastus advokaadi kutsealase väljaõppe ja kutsesobivustunnistuse omamise nõudest vastavalt dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikele 4, niivõrd kui selle tingimuse kohaldamine praktikas ei võimalda kontrollida nõutava (riigisisese) õiguse praktiseerimist isikute puhul, kes Prantsuse avalikku teenistusse ei kuulu.

81.

Saan territoriaalsuse tingimusest aru nii, et seda kohaldatakse sõltumatult ja see peab olema täidetud kumuleeruvalt koos ülejäänud kahe tingimusega. Saan samuti aru, et seda tingimust tõlgendatakse kui nõuet, et taotleja peab olema nõutavat Prantsuse õigust praktiseerinud ajal, mil tema kutsealase tegutsemise koht oli Prantsusmaal. Teisisõnu, nõutavat kogemust ei ole võimalik omandada, kui taotleja avalik-õigusliku tööandja asukoht on väljaspool Prantsuse territooriumi, isegi kui taotleja saaks faktiliselt praktiseerida Prantsuse õigust kas Prantsuse kohtute menetluses ja seega Prantsuse territooriumil või muul viisil Prantsuse õiguse küsimustega töötades.

82.

Kui see tõepoolest nii on, asun seisukohale, et selle tingimusega kaasnevad samad probleemid nagu need, mis on potentsiaalselt kindlaks tehtud seoses Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise tingimusega, nagu eespool selgitatud. ( 25 ) Probleem seisneb olemuslikus automaatsuses, mis lihtsalt ei vasta seatud eesmärgile.

83.

Seda tähelepanekut kinnitab ka dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 viimane osa, millest järeldub, et vaidlusaluse vabastuse saab anda – vähemalt selle sätte teksti põhjal öeldes – kandidaatidele, kes tuginevad rahvusvahelises organisatsioonis saadud kogemustele. Ei ole välistatud, et töötades niisuguse organisatsiooni nagu UNESCO või OECD heaks, millel on asukoht Prantsusmaal, saab isik tegelda Prantsuse õiguse küsimustega ja osaleda Prantsuse kohtute menetlustes. Samas, kui vabastus on nendel juhtudel automaatselt tagatud (ja võib ka piirduda niisugustesse organisatsioonidesse lähetatud Prantsuse ametnikega), siis vaevalt on vaidlusaluste tingimustega taotletavad eesmärgid saavutatavad.

84.

Nii jõuan järgmisele vahepealsele (ja jällegi mõnevõrra tingimuslikule) järeldusele, et ELTL artiklitega 45 ja 49 on vastuolus territoriaalsuse tingimus, millele on allutatud vabastus advokaadi kutsealase väljaõppe ja kutsesobivustunnistuse omamise nõudest vastavalt dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikele 4.

85.

Saan aru nii, et Prantsuse õiguse praktiseerimist puudutav tingimus on seotud dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 tekstis sätestatud nõudega, et isik oleks „teinud juriidilist tööd“ (prantsuskeelses algtekstis „activités juridiques“).

86.

Sellega seoses saab vaid rõhutada, et riigisisese õiguse praktiseerimise ja tundmise tähtsust advokaadi kutsealal tegutsemiseks on Euroopa Kohtu praktikas põhimõtteliselt tunnustatud. ( 26 ) Seega oleks nõue, et isik oleks selleks, et olla vabastatud advokatuuri liikmeks astumisele tavapäraselt eelnevast praktiseerimise nõudest, omandanud piisavalt õigusalaseid kogemusi, põhimõtteliselt asjakohane ja vajalik piirang.

87.

Käesolevas menetluses aga ei ole olukord nii selge. Õieti jääb mõnevõrra ebamääraseks, milline täpselt on asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaselt nõutava varasema õigusalase praktiseerimise ese nii sisu kui ka menetluse osas.

88.

Esiteks ei ole selge, mida täpselt nõutakse seoses sellega, et isik oleks „teinud juriidilist tööd“, võttes asjakohaselt arvesse olemuslikku paindlikkust, mida on vaja kõiksugustest eluvaldkondadest tulevate inimeste taotluste menetlemisel.

89.

Mõistet „juriidiline töö“ võiks intuitiivselt mõista kui vastandit „haldustööle“. Ent nagu nähtub selgitusest, mille on andnud eelkõige Pariisi advokatuuri nõukogu ja president, nõutakse tegelikult teatava kvaliteediga juriidilist tööd, mis peaks võimaldama kindlaks teha, et taotleja kutsealane töökogemus on valmistanud teda tõhusalt ette tegutsemiseks advokaadi kutsealal.

90.

Dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 tekst aga ei viita riigisisese õiguse praktiseerimisele. Loogiliselt on selline nende taotlejate olukord, kes on A‑kategooria ametnikud ja kes on praktiseerinud õigust rahvusvahelistes organisatsioonides või kes on peamiselt või samuti praktiseerinud teistes õigusvaldkondades, nagu Euroopa Liidu õigus või rahvusvaheline õigus, töötades samal ajal Prantsusmaal. Kohtuistungil tekkinud arutelust nähtub, et liidu õiguse praktiseerimist võidakse (või koguni tuleb) sel eesmärgil arvesse võtta, isegi kui on ebaselge, mil määral saab see praktiseerimine korvata riigisisese õiguse praktiseerimise puudumist.

91.

Samuti ei ole mulle selge, kas nõutavale standardile vastamiseks piisab kutsealasest tegevusest mis tahes õigusvaldkonnas. Jällegi tekkis kohtuistungil selle üle mõningane üsna lahtiseks jäänud arutelu, mis hõlmas näiteid isikutest, kes võivad olla kogu kaheksa-aastase tähtaja kestel töötanud kõigest väga kitsas õigusvaldkonnas, ( 27 ) ning kommentaare selle kohta, kas laiem praktiseerimine on tegelikult nõutud.

92.

Samamoodi ei ole selge, kas tuleb tõendada teatavat menetluskogemust, mis on omandatud Prantsuse kohtutes, ja mil määral tuleb seda teha või kas piisab ka muust (s.o kohtumenetlusvälisest) kogemusest. Täheldan, et Pariisi advokatuuri nõukogu ja president näivad pooldavat esimest võimalust, kuid käesolevas menetluses esitatud tõendid kohtupraktikast ei ole selles suhtes selged ega muul viisil selgusttoovad. ( 28 )

93.

Siis saab anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele tarviliku vastuse vaid selles kontekstis. ( 29 ) Kui nõutava praktiseerimise sisu osas nõuaksid dekreedi nr 91-1197 artikli 98 lõiget 4 kohaldavad riigisisesed ametiasutused järjepidevalt kõikidelt taotlejatelt Prantsuse õiguse alal omandatud kogemust kas Prantsuse kohtutes tõendatult omandatud menetluskogemuse tähenduses või piirduksid sellega tihedalt seotud õigusvaldkondadega, oleks liidu õiguse väljajätmine vaid praktilistest kogemustest täiesti loogiline. Ent kui aktsepteeritakse igasugust riigisisese õiguse praktiseerimist sama hästi kui igas riigisisese õiguse valdkonnas, sealhulgas nendes, mis on asjakohasest menetluspraktikast üsna kaugel, ei ole liidu õiguse praktiseerimise väljajätmine üksnes asjakohaste kogemuste alalt põhjendatud. ( 30 )

94.

Teiseks on Pariisi advokatuuri nõukogu ja president ning Prantsuse valitsus selgitanud Prantsuse õiguse praktiseerimisega seotud tingimuse kontrollimise kohta, et seda tehakse igal korral konkreetselt. Iga taotluse võtab kõigepealt vastu Pariisi advokatuuris töötav advokaat, kelle ülesanne on kontrollida, kas toimik on täielik, paluda taotlejal see vajaduse korral täielikult vormistada ning koostada ülevaatekiri. Seejärel antakse taotlus edasi komiteele, mis koosneb advokatuuri liikmetest ja endistest liikmetest, ning määratakse nende hulgast ühele, kes vestleb taotlejaga ning esitab komiteele selles asjas oma arvamuse. Komitee kas aktsepteerib taotluse või kui see osutub võimatuks, saadab toimiku edasi haldusorganile, mille menetluses saab taotleja ära kuulata. Seejärel teeb see haldusorgan selles asjas ametliku otsuse, mis allub kohtulikule kontrollile. Pariisi advokatuuri nõukogu ja presidendi sõnul välistab selline individuaalne ja üksikasjalik hinnangu andmine automaatsuse. Selle väite põhjenduseks viitas nimetatud menetlusosaline kohtuistungil mitmele näitele, mil Pariisi advokatuur on andnud äraütleva vastuse taotlejatele, kes ei suutnud enda senist juriidilist tegevust järjepidevalt, piisavalt, otseselt või isiklikult põhjendada. ( 31 )

95.

Eelkõige kohtuistungil esitatud selgitusest saan aru, et nimetatud konkreetse hindamise eesmärk on kontrollida, kas taotleja on teinud „juriidilist tööd“, eristatuna muust tööst. Selles aspektis ei näi ükski pool olevat vastu vaielnud sellele, et niisugune konkreetne hindamine tõepoolest toimub, ehkki, nagu juba märgitud ja võtmata arvesse eespool kirjeldatud läbivaatamismenetlust, jääb mõnevõrra ebamääraseks, mille suhtes täpselt. ( 32 )

96.

Kokkuvõttes on asjakohase Prantsuse õiguse praktiseerimise tingimus üldiselt niisugune tingimus, mis võib kindlasti olla nii sobiv kui ka vajalik sõnastatud eesmärkide saavutamiseks. Rõhutan kaalutletult Prantsuse õigust: kui soovitakse praktiseerida õigussüsteemis ja olla vabastatud selle süsteemi advokatuuri vastuvõtmise üldkohaldatavast nõudest, mis puudutab nõutavat väljaõpet ja selle edukat läbimist lõpueksami vormis, on täiesti asjakohane kui ka vajalik nõuda, et isikul oleks selles õigussüsteemis mõistlikul hulgal praktilisi kogemusi.

97.

Ent olenemata sellest, mis liiki sellekohane nõue on süsteemis kehtestatud, peavad nii tingimused kui ka nende kohaldamine olema ettenähtavad ja järjepidevad kõikide kandidaatide jaoks, kes taotlevad enda vastuvõtmist. Viimati nimetatud asjaolu toob mind käesoleva ettepaneku viimase, üldise aspektini, mis väärib eraldi käsitlust.

98.

Käesoleva juhtumi kontekst on mõnevõrra iseäralik. Nagu olen sissejuhatavates märkustes ( 33 ) nimetanud ja sellele järgnenud arutelus veelgi esile tõstnud, ei ole tingimused, mis näivad olevat dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõike 4 kohaselt kohaldatavad, mitte ainult mõneti varieeruvad, vaid ka nende tekstiline alus on selles sättes üsna piiratud. Samuti, nagu komisjon kohtuistungil asjakohaselt märkis, näib, et kõiki vaidlusaluseid tingimusi on kohaldatud omajagu paindlikult.

99.

Käesolevas asjas analüüsitavad kolm tingimust on konstrueeritud kohtupraktikas. Nendega seoses tekib küsimusi, mis puudutavad nende kohaldamise järjepidevust ja ettenähtavust, eriti kui vaadata neid kui aluslepinguga tagatud vabaduste piiranguid, mida need endast kujutavad. Järjepidevuse nõude suhtes on Euroopa Kohus otsustanud, et aluslepingutega tagatud vabaduste piirangud peavad tõepoolest järjepidevalt ja süstemaatiliselt järgima sõnastatud eesmärki. ( 34 ) Mis puudutab ettenähtavuse nõuet, on see mõistagi tõhusamalt täidetud siis, kui vastavad piirangud on üldkohaldatavate õigusnormidega selgelt määratletud.

100.

Kindlasti ei väida ma, et asjakohast järjepidevust ja ettenähtavust ei ole kohtupraktikas võimalik saavutada ja see tuleb tekitada vaid seadusandlikult. Näiteks rangemas, vaid „seadusega ette nähtavate“ õiguste piirangute kontekstis on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) nõustunud, et niisugune piirang ei pea olema tingimata õigusaktides määratletud. Selle saab kehtestada ka kohtupraktika kaudu. Ent EIK sõnul eeldab sõnastus „seadusega ette nähtud“ ikkagi seda, et õigusnormid peavad olema „piisavalt arusaadavad“ ja et „normi ei saa pidada „seaduseks“, kui see ei ole sõnastatud piisavalt täpselt, et kodanik saaks oma tegevust reguleerida“. ( 35 ) Nimelt „peaksid õigusnormid, millel sekkumine põhineb, olema piisavalt arusaadavad, täpsed ja kohaldamise seisukohast ettenähtavad“. Selles kontekstis on „õigusnorm „ettenähtav“, kui see võimaldab teatavat kaitset ametiasutuste meelevaldse sekkumise eest“. ( 36 )

101.

Samas on olnud juhtumeid, mil Euroopa Kohus on pidanud kohaldatavate õigusnormide ettenähtavuse suhtes vajalikuks rangemaid nõudeid. ( 37 ) Ent kui jätta kõrvale need juhtumid, mis puudutasid eri kontekstis vabaduse võtmist, mille puhul peavad loomulikult kehtima kõrgemad standardid, ( 38 ) ei pruugi seesama kehtida seoses kutsealale pääsemise tingimuste määratlemisega. Seega, kuigi võib kindlasti nõustuda, et sellised standardid võiksid olla kohtupraktikas nüansirikkamad, tuleb siiski austada ettenähtavuse põhijoont (niisiis arusaadavust ja täpsust). ( 39 )

102.

Nende mõõdupuude järgi hinnates pean tunnistama, et mul on üpris keeruline näha, kuidas käesolevas asjas käsitletavad tingimused saaksid nendele nõuetele vastata. Minu arvates ei ole võimalik jätta tähelepanuta olulist vastuolu ühest küljest dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikes 4 sätestatud kirjalike normide ja teisest küljest nende normide käesolevas asjas käsitletud tingimuste kaudu kohaldamise vahel koostoimes mitme ebaselge aspektiga küsimuses, mida need tingimused õigupoolest tähendavad ja kuidas neid kohaldatakse.

103.

Loomulikult tunnistan, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus reguleeritaval kutsealal, näiteks advokaadi kutsealal tegutsema asumise tingimuste, sealhulgas nende tingimuste erandite määratlemisel, tagamaks, et sellel kutsealal saavad asuda tegutsema vaid isikud, kellel on olemas nõutavad oskused.

104.

Samuti ei ole mul kavas eitada liikmesriikide pädevust sätestada vajaduse korral üsna rangeid kriteeriume riigisisese õigusega seotud kogemuste ja teadmiste suhtes, nagu toonitas kohtuistungil Prantsuse valitsus, ja neid kriteeriume rakendada, et tõhusalt laiendada kohtumenetluse poolte õiguste kaitset ja korrakohast õigusemõistmist.

105.

Nii ei ole käesolevas jaos ja kogu ettepanekus sõnastatud tähelepanekud sugugi inspireeritud veendumusest, et võimalus asuda tegutsema riikide advokatuurides, sealhulgas isikutel, kes nõutavatele standarditele ei vasta ja seega ei saa anda kohtumenetluse poolte õiguste kaitse ja korrakohase õigusemõistmise suhtes vajalikke tagatisi, peaks olema võimalikult ulatuslik. Õigupoolest vastupidi. Usun, et liikmesriik on täiesti pädev nõudma riigi advokatuuri vastuvõtmiseks üsna ranget kutsealase töökogemuse taset, mis hõlmab, kui see liikmesriik nii otsustab, nii tõhusat riigisisese õiguse praktikat kui ka praktilist kogemust kohtumenetluses ja riigisisestes kohtutes esinemist.

106.

Käesoleva ettepaneku mõte on lõppkokkuvõttes teine: olenemata sellest, kui range otsustab liikmesriik olla, peab ta seda olema järjepidevalt ja läbipaistvalt, allutades kõik kandidaadid, kodanikud, aga ka mittekodanikud ühtedele ja samadele ettenähtavatele tingimustele, mida kohaldatakse üht‑ ja samamoodi. Liikmesriik võib otsustada olla leebe või range, kuid ta peab seda olema vahet tegemata. Siiski ei saa liikmesriik vaevalt õigustatud eelduste süsteemi kaudu, millel on kõigest piiratud seos sõnastatud eesmärgiga, milleks on asjakohane töökogemus (mille puhul iseenesest kodakondsust arvesse ei võeta), tõhusalt käigus hoida süsteemi, mis näib kõikide Euroopa Kohtule esitatud faktiliste asjaolude kohaselt olevat üsna leebe omaenda kodanikega, ent palju rangem, isegi tõrjuv isikute suhtes, kellel tema kodakondsust ei ole.

107.

Niisiis, kuigi rõhutan veel kord liikmesriikide kaalutlusruumi ulatust selles valdkonnas, tuleb seda kaalutlusõigust kasutada nii, et need tingimused vastaksid eespool kirjeldatud nõuetele, nii et oleksid sätestatud selgelt sõnastatud kriteeriumid, mis võimaldavad taotlejatel teada, mida neilt oodatakse ning mille alusel ja mis tingimuste kohaselt nende analüüs läbi vaadatakse ja selle suhtes otsus tehakse.

108.

Teen Euroopa Kohtule vastata Cour de cassationile (kassatsioonikohus, Prantsusmaa) järgmiselt:

ELTL artiklitega 45 ja 49 on vastuolus Prantsuse avalikku teenistusse kuulumise tingimus ja territoriaalsuse tingimus, millele on allutatud advokaadi kutsealase väljaõppe ja kutsesobivustunnistuse omamise nõudest vabastamine vastavalt dekreedi nr 91‑1197 artikli 98 lõikele 4, niivõrd kui nende tingimuste praktilisel kohaldamisel on välistatud asjakohase riigisisese õiguse praktiseerimise kontroll Euroopa Komisjoni avaliku teenistuse liikmete suhtes.

Igal juhul on ELTL artiklitega 45 ja 49 vastuolus see, kui liikmesriigis on reguleeritavale kutsealale pääsemine allutatud tingimustele, mis ei põhine järjepidevatel ja ettenähtavatel kriteeriumidel ja mida kõik huvitatud taotlejad ei saa mõistlikult ette kindlaks teha.