24

Materiaalõiguslikust aspektist esitab hageja üheainsa väite, mis puudutab sisuliselt määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b rikkumist seeläbi, et tema hinnangul asus apellatsioonikoda ebaõigele seisukohale, et vaidlustatud kaubamärkide registreerimist oli taotletud pahauskselt. Ta põhjendab oma väidet kolme etteheitega, mis puudutavad hindamisvigu, mis on tehtud esiteks seoses vastandatud tähiste sarnasusega, mis toob kaasa segiajamise tõenäosuse, ja asjaoluga, et vaidlustatud kaubamärkide omanik oli teadlik identse või sarnase kaubamärgi olemasolust, teiseks seoses vaidlustatud kaubamärkide omaniku kavatsusega kaubamärkide taotlemise ajal ja nende tõendite tõendusliku jõuga, mis menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks, ning kolmandaks seoses tõendamiskoormisega.

25

Menetlusse astuja väidab, et neid etteheiteid esitades ei järgi hageja määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 2, kuna ta ei viita ühelegi materiaalõigus- ega menetlusnormi rikkumisele apellatsioonikoja poolt, vaid piirdub üksnes apellatsioonikoja hinnangutele ja järeldustele vastuvaidlemisega.

26

Sellega seoses väärib esiteks meeldetuletamist, et määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 2 kohaselt võib apellatsioonikodade otsuste peale hagi esitada muu hulgas selle määruse rikkumise korral.

27

Nagu aga eespool punktis 24 märgitud, põhineb käesolev hagi ühelainsal väitel, mis puudutab sisuliselt määruse 2017/1001 ühe sätte, st artikli 59 lõike 1 punkti b rikkumist.

28

Teiseks ilmneb kohtupraktikast, et määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 2 raames võib Üldkohus teostada täielikku kontrolli EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse üle, analüüsides vajaduse korral, kas apellatsioonikojad on vaidluse asjaoludele andnud korrektse õigusliku kvalifikatsiooni või kas apellatsioonikodadele esitatud faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud vigu (18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑16/06 P, EU:C:2008:739, punkt 39).

29

Hagejal on seega õigus oma ainsa väite raames paluda Üldkohtul kontrollida vaidlustatud otsuste aluseks olevate nii õiguslike kui ka faktiliste hinnangute paikapidavust.

30

Vastupidi sellele, mida väitis menetlusse astuja kohtuistungil, on hagejal täpsemalt õigus paluda Üldkohtul vaidlustatud otsuste õiguspärasuse täieliku kontrolli raames analüüsida EUIPO‑le poolte esitatud tõendeid, et teha kindlaks, kas apellatsioonikoda võttis neid piisavalt arvesse ning hindas nende asjakohasust ja tõenduslikku jõudu õigesti ning kas ta järeldas sellel alusel õigusega, et vaidlustatud kaubamärkide registreerimist taotleti pahauskselt.

31

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi pahausksuse mõistet ei ole liidu õigusnormides määratletud, võib selle üldlevinud tähendusest ning määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b kontekstist ja eesmärkidest järeldada, et nagu kohtujurist Sharpston leidis oma ettepaneku punktis 60 kohtuasjas Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:148), seondub see asjaomase kaubamärgi registreerimise taotleja subjektiivse motivatsiooniga – ehk ebaausa kavatsuse või muu nurjatu motiiviga – ning hõlmab käitumist, mis kaldub kõrvale eetilise käitumise põhimõtetest või ausatest tööstus- ja kaubandustavadest (kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:148, punkt 60, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Copernicus-Trademarks vs. EUIPO – Maquet (LUCEO), T‑82/14, EU:T:2016:396, punkt 28).

32

See mõiste ei ole järelikult kohaldatav, kui registreerimistaotlust võib pidada õiguspärasele eesmärgile vastavaks ja kui taotleja kavatsus ei ole vastuolus kaubamärgi peamise ülesandega tagada tarbijale või lõppkasutajale asjaomase kauba või teenuse päritolu, võimaldades tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust muud päritolu kaupadest või teenustest (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 44–49, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus LUCEO, T‑82/14, EU:T:2016:396, punkt 29).

33

Määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b vastab seega üldistes huvides olevale eesmärgile takistada kaubamärkide kuritarvituslikku või ausate tööstus- ja kaubandustavadega vastuolus olevat registreerimist (vt selle kohta analoogia alusel 3. juuni 2010. aasta kohtuotsus Internetportal und Marketing, C‑569/08, EU:C:2010:311, punktid 36 ja 37). Selline registreerimine on nimelt vastuolus põhimõttega, mille kohaselt liidu õiguse kohaldamisala ei või laiendada sellisel määral, et see hõlmaks ettevõtjate kuritarvitusi, mis ei võimalda saavutada asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki (vt selle kohta analoogia alusel 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Emsland-Stärke, C‑110/99, EU:C:2000:695, punktid 51 ja 52, ning 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus LUCEO, T‑82/14, EU:T:2016:396, punkt 52).

34

Kehtetuks tunnistamise taotleja, kes soovib tugineda määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktile b, on kohustatud tõendama asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, et ELi kaubamärgi registreerimise taotlus on esitatud pahauskselt, kuna kaubamärgi taotleja heausksust eeldatakse, kuni ei ole tõendatud vastupidist (8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Biernacka-Hoba vs. EUIPO – Formata Bogusław Hoba (Formata), T‑23/16, ei avaldata, EU:T:2017:149, punkt 45).

35

Sellega seoses väärib märkimist, et kuigi niivõrd, kuivõrd see iseloomustab taotleja kavatsust ELi kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal, on pahausksuse mõiste määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b tähenduses subjektiivne element, tuleb selle mõiste määratlemisel lähtuda juhtumi objektiivsetest asjaoludest (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 42).

36

Samas juhul, kui EUIPO tuvastab, et juhtumi objektiivsed asjaolud, millele kehtetuks tunnistamise taotleja tugineb, võivad kaasa tuua vaidlustatud kaubamärgi registreerimise taotluse suhtes kehtiva heausksuse eelduse ümberlükkamise, on selle kaubamärgi omanik kohustatud andma usutavaid selgitusi selle kohta, milliseid eesmärke ja äriloogikat selle kaubamärgi registreerimise taotlus järgib.

37

Kaubamärgiomanikul on nimelt parimad eeldused selgitada EUIPO‑le kavatsusi, mis tal olid selle kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise ajal, ja esitada EUIPO‑le andmed, mis võivad teda veenda, et hoolimata niisuguste objektiivsete asjaolude esinemisest, nagu on mainitud eespool punktis 36, oli tema kavatsus õiguspärane (vt selle kohta analoogia alusel 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Birkenstock Sales vs. EUIPO (Laineliste ristuvate joontega mustri kujutis), T‑579/14, EU:T:2016:650, punkt 136, ja 5. mai 2017. aasta kohtuotsus PayPal vs. EUIPO – Hub Culture (VENMO), T‑132/16, ei avaldata, EU:T:2017:316, punktid 51–59).

38

Nendest kaalutlustest tulebki lähtuda hageja erinevate etteheidete analüüsimisel.

39

Hageja kinnitab, et vastandatud tähiste sarnasus, mis tekitab segiajamise tõenäosuse, ja asjaolu, et vaidlustatud kaubamärkide omanik oli teadlik sarnase kaubamärgi olemasolust, on kaks tingimust, mis on vajalikud kaubamärgiomaniku pahausksuse kindlakstegemisel.

40

Käesolev etteheide koosneb kahest osast, millest üks puudutab neist tingimustest esimese kohaldamisel tehtud viga ja teine teise tingimuse kohaldamisel tehtud viga.

41

Etteheite esimeses osas väidab hageja, et apellatsioonikoda tegi vea, kui leidis, et esineb sarnasus, mis põhjustab vastandatud tähiste segiajamise, kuigi hõlmatud kaubad ei ole identsed ega sarnased. Hageja väidab nimelt, et EUIPO praktikast tuleneb, et rõivad ja käekellad on erinevad kaubad, mistõttu tarbija ei loo asjaomaste kaubamärkide vahel seost. Hageja on lisaks seisukohal, et menetlusse astuja ei tõendanud õiguslikult piisavalt varasema kaubamärgi mainet.

42

Etteheite teises osas väidab hageja, et käesoleval juhul ei olnud ta vaidlustatud kaubamärkide taotlemise ajal teadlik sellise identse või sarnase kaubamärgi olemasolust, mis võiks põhjustada segiajamise, st sõnalisi osi „ANN TAYLOR“ sisaldava varasema kaubamärgi registreerimisest klassi 14 kuuluvate kaupade jaoks. Lisaks leiab hageja, et isegi juhul, kui ta oleks teadnud, et sellist kaubamärki on taotletud rõivaste jaoks, oleks see asjaolu tähtsusetu.

43

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.

44

Käesoleva etteheite kahte osa tuleb analüüsida teineteise järel.

45

Kõigepealt tuleb märkida, et etteheite käesolev osa põhineb kolmel eeldusel.

46

Esiteks, nagu hageja kohtuistungil kinnitas, väidab ta, et arvestades 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) määratletud kriteeriume, oli menetlusse astujal kohustus pahausksuse tõendamiseks näidata, et liidus on olemas taotletava tähisega identne või sarnane tähis, mis hõlmab identset kaupa ja mis tekitab segiajamise tõenäosuse.

47

Teiseks tugineb hageja kaudselt, kuid vältimatult postulaadile, et apellatsioonikoda tuvastas käesoleval juhul, et liidus on olemas niisugune identset või sarnast kaupa hõlmav identne või sarnane tähis, mis tekitab segiajamise tõenäosuse.

48

Kolmandaks leiab hageja, et pahausksuse tõendamiseks pidi menetlusse astuja tõendama varasema kaubamärgi mainet liidus.

49

Need kolm eeldust on aga väärad.

50

Mis puudutab kõigepealt neist eeldustest esimest, siis väärib meeldetuletamist, et kohtupraktika kohaselt tuleb registreerimistaotluse esitamise ajal taotleja pahausksuse esinemist hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki käsitletaval juhul asjakohaseid tegureid (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 35 ja 37).

51

Euroopa Kohus leidis, et niisugusteks asjakohasteks teguriteks võib pidada asjaolu, et taotleja teadis või pidi teadma, et vähemalt ühes liikmesriigis kasutab mõni kolmas isik identse või sarnase kauba jaoks identset või sarnast tähist, mis võidakse segi ajada tähisega, mille registreerimist taotletakse, taotleja kavatsust takistada kolmandal isikul sellise tähise edasist kasutamist ning ka seda, milline õiguskaitse tase on kolmanda isiku tähisel ja tähisel, mille registreerimist taotletakse (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 53).

52

Samas nähtub 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuse Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) põhjendustest, et eespool punktis 51 loetletud kolm tegurit on üksnes näited asjaoludest, mida võib arvesse võtta, selleks et oleks võimalik võtta seisukoht küsimuses, kas kaubamärgi taotleja oli taotluse esitamise ajal pahauskne (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Peeters Landbouwmachines vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fors MW (BIGAB), T‑33/11, EU:T:2012:77, punkt 20). Selles kohtuotsuses piirdus Euroopa Kohus nimelt vastamisega liikmesriigi kohtu küsimustele, mis puudutasid sisuliselt seda, kas niisugused tegurid on asjakohased (vt selle kohta 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 22 ja 38). Neist teguritest ühe või teise puudumine olenevalt konkreetsele juhtumile omastest asjaoludest ei välista seega tingimata taotleja pahausksuse tuvastamist (vt selle kohta 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus LUCEO, T‑82/14, EU:T:2016:396, punkt 147).

53

Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu kohtujurist Sharpston märkis oma ettepaneku punktis 60 kohtuasjas Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:148), ei või pahausksuse mõistet määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b tähenduses piirata teatud kitsa asjaolude kategooriaga. Nende sätete eesmärk, mis on üldistes huvides ja mis seisneb kaubamärkide kuritarvitusliku või ausate tööstus- ja kaubandustavadega vastuolus oleva registreerimise takistamises, nagu on märgitud eespool punktis 33, seataks nimelt ohtu, kui pahausksust oleks võimalik tõendada üksnes asjaoludega, mis on ammendavalt loetletud 11. juuni 2009. aasta kohtuotsuses Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (C‑529/07, EU:C:2009:361) (vt selle kohta analoogia alusel 3. juuni 2010. aasta kohtuotsus Internetportal und Marketing, C‑569/08, EU:C:2010:311, punkt 37).

54

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et taotleja pahausksuse esinemise igakülgsel hindamisel võib arvesse võtta ka vaidlustatud tähise päritolu ja kasutamist alates selle loomisest, äriloogikat, millest lähtub tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse esitamine, ning nende sündmuste ajalist järjestust, mis viisid taotluse esitamiseni (vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Pangyrus vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – RSVP Design (COLOURBLIND), T‑257/11, ei avaldata, EU:T:2015:115, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Lisaks tuleb märkida, et vastupidi määruse 2017/1001 artiklile 60, milles on loetletud ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjused ja mille eesmärk on seega kaitsta teatud varasemate õiguste omajate isiklikke huve, mis lähevad asjaomase kaubamärgiga vastuollu, soovitakse sama määruse artikli 59 lõikega 1, milles on muu hulgas ette nähtud, et taotleja pahausksus kaubamärgi taotluse esitamisel kujutab endast absoluutset kehtetuks tunnistamise põhjust, kaitsta kõigi õigusi. Järelikult ei ole eespool mainitud suhtelistest kehtetuks tunnistamise põhjustest ühe tuvastamisel asjakohased hinnangud tingimata ülekantavad pahausksuse esinemise tuvastamisele (vt selle kohta analoogia alusel 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus BGW, C‑20/14, EU:C:2015:714, punktid 23–34).

56

Täpsemalt ei saa kehtetuks tunnistamise taotlejalt, kes viitab pahausksusele, süstemaatiliselt nõuda, et ta tõendaks, et esineb talle kuuluva varasema kaubamärgi ja vaidlustatud kaubamärgi segiajamise tõenäosus määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Nimelt, nagu EUIPO ja menetlusse astuja kohtuistungil märkisid, võtaks see esiteks määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b sätetelt suures osas selle soovitava toime. Teiseks võib nendele sätetele, mille eesmärk on kaitsta üldist huvi, tugineda iga füüsiline või juriidiline isik, mitte ainult varasemate õiguste omajad.

57

Käesoleval juhul piisab, kui tõdeda, et tõendamaks hageja pahausksust vaidlustatud kaubamärkide taotlemise ajal, viitas menetlusse astuja EUIPO menetluses asjaoludele, mis puudutavad vaidlustatud kaubamärkidega identsete kaubamärkide taotlemist ja kasutamist Mehhikos neist kahest äriühingust esimese poolt, ning menetlusse astuja hinnangul näitavad need asjaolud kõnealuse äriühingu kavatsust ebaausalt omastada tema sarnane kaubamärk, mida ta oli taotlenud Ameerika Ühendriikides rõivaste jaoks. Määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktiga b kehtestatud tingimused ei saa aga ilmselgelt kujutada endast sobivaid kriteeriume nende asjaolude asjakohasuse hindamiseks.

58

Mis puudutab seejärel etteheite käesoleva osa teist eeldust, siis piisab märkimisest, et käesolevas asjas tuvastas apellatsioonikoda üksnes vaidlustatud kaubamärkide ja menetlusse astuja tähiste identsuse või sarnasuse ning vastastikuse seose klassi 14 kuuluvate, kõnealuste kaubamärkidega hõlmatud käekellade ja klassi 25 kuuluvate rõivasektori kaupade vahel, mille jaoks eespool nimetatud tähiseid kasutati. Seevastu, nagu hageja ise märkis, leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 26 sõnaselgelt, et neid kaupu ei saa käsitada sarnastena 29. septembri 1998. aasta kohtuotsuse Canon (C‑39/97, EU:C:1998:442) tähenduses, mis käsitles küsimust, millistel tingimustel võib kaupade või teenuste sarnasus põhjustada segiajamise tõenäosuse. Seega ei saa apellatsioonikojale ette heita, et ta rajas vaidlustatud otsused ekslikele faktilistele kaalutlustele seeläbi, et ta ekslikult tuvastas, et käesoleval juhul esineb segiajamise tõenäosus.

59

Mis puudutab lõpuks etteheite käesoleva osa kolmandat eeldust, siis tuleb märkida, et varasema kaubamärgi maine on muu hulgas eeltingimus määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 5 ja artikli 60 lõike 1 punkti a kohaldamiseks, millele võib tugineda, kui esineb oht, et taotletava kaubamärgi kasutamine tähendab varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ebaausat ärakasutamist või kahjustamist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nendes sätetes käsitletud rikkumised varasema ja taotletava kaubamärgi teatava sarnasuse tagajärg, mille tõttu asjaomane avalikkus neid üksteisega seostab, st loob nende vahel seose, olgugi et ta ei aja neid tingimata omavahel segi (vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Coca-Cola vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mitico (Master), T‑480/12, EU:T:2014:1062, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Seevastu eespool punktides 55 ja 56 viidatutega analoogsetel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et kui varasema tähise maine liidus võib olenevalt juhtumi asjaoludest olla asjakohane tegur pahausksuse hindamisel, ei saa kehtetuks tunnistamise taotlejalt, kes viitab pahausksusele, nõuda, et ta sellist mainet süstemaatiliselt tõendaks sarnaselt sellega, mida nõutakse kehtetuks tunnistamise taotlejalt, kes tugineb määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõike 5 tingimustele. Täpsemalt, nagu eespool punktis 35 mainitud, iseloomustab pahausksus taotleja kavatsust vaidlustatud kaubamärgi taotlemise ajal. Seevastu, nagu menetlusse astuja kohtuistungil märkis, ei ole selle kaubamärgi kasutamise võimalikud tagajärjed varasema kaubamärgi mainele tingimata asjakohased.

61

Igal juhul, kui oletada, et menetlusse astuja kaubamärkide maine on käesoleval juhul asjakohane, ei tule arvesse võtta mitte nende mainet liidus, vaid mainet, mis neil võib olla Ameerika Ühendriikides ja Mehhikos, pidades silmas asjaolusid, millele tugineb menetlusse astuja. Nagu tema kohtuistungil väljendatud seisukohad kinnitasid, tugineb hageja aga üksnes menetlusse astuja kaubamärkide maine puudumisele liidu territooriumil.

62

Eespool toodust järeldub, et apellatsioonikoda ei ole käesoleval juhul rikkunud õigusnorme ega teinud hindamisvigu seetõttu, et puudub identse või sarnase kauba jaoks kasutatav identne või sarnane tähis, mis võidakse segi ajada tähistega, mille registreerimist taotletakse, või puudub menetlusse astuja varasematel tähistel liidus maine.

63

Sellegipoolest, hoolimata etteheite käesoleva osa eelduste ebaõigsusest tuleb analüüsida selle põhjendatust osas, milles see puudutab viga, mille apellatsioonikoda väidetavalt tegi, kui ta leidis, et esineb vastastikune seos vaidlustatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja menetlusse astuja kasutatavate tähistega hõlmatud kaupade vahel ning et kõnealune vastastikune seos on asjakohane selle tuvastamisel, et taotleja oli kaubamärkide taotluste esitamise ajal pahauskne.

64

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et selliste identsete või sarnaste tähiste olemasolu, mida kasutatakse kaupade jaoks, mis kuuluvad turusegmenti, mis külgneb nende kaupade turusegmendiga, mille jaoks vaidlustatud kaubamärk on registreeritud, võib osutuda asjakohaseks taotleja pahausksuse kindlakstegemisel.

65

Nimelt, isegi kui sellisel juhul on identsete või sarnaste tähistega tähistatud kaubad erinevad, võib turusegmentide lähedus pakkuda vaidlustatud kaubamärgi taotlejale võimaluse soovi korral kasutada kaubamärgi kasutamise strateegiaid, mis on vastuolus eetika või ausate tööstus- ja kaubandustavadega. Näiteks võib ta kaubamärki kasutada selleks, et meelega tekitada sektori asjatundjatel või avalikkusel seos identseid või sarnaseid tähiseid omava või kasutava ettevõtjaga, või selleks, et takistada selle ettevõtja tegevuse laienemist turusegmendile, mille jaoks tema kaubamärk on registreeritud, samas kui oma tegevuse laiendamine võib kõnealuse ettevõtja jaoks olla õiguspärane kaubandustegevuse laiendamise strateegia.

66

Teiseks tuleb märkida, et apellatsioonikoja hinnangutes, mis puudutavad esiteks tähise ANN TAYLOR (või väga sarnase tähise ANNTAYLOR) kasutamist menetlusse astuja poolt ning teiseks vaidlustatud kaubamärkide ja nende tähiste identsust või sarnasust, ei esine vigu.

67

Sellega seoses piisab ühelt poolt, kui tõdeda, et arvestades tõendeid, mis menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise menetluses, võis apellatsioonikoda tuvastada, et see äriühing on kaubamärki ANN TAYLOR vähemalt Ameerika Ühendriikides kasutanud alates 1954. aastast eelkõige rõivaste jaoks ning et ligikaudu 90 riigis kuulub sellele äriühingule mitu identsete või sarnaste kaubamärkide registreeringut just samade kaupade jaoks. Tuleb nimelt märkida, et menetlusse astuja esitas EUIPO‑le ja teatud liikmesriikide asutustele kaubamärgitaotlusi tähise ANN TAYLOR või väga sarnaste tähiste registreerimiseks varem, kui esitati taotlused vaidlustatud kaubamärkide registreerimiseks.

68

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et vaidlustatud sõnamärk on identne menetlusse astujale kuuluva sõnamärgiga ANN TAYLOR ja sarnane menetlusse astuja ühe teise sõnamärgiga ANNTAYLOR, kusjuures viimase puhul seisneb ainus erinevus tühikus elemendi „ann“ ja elemendi „Taylor“ vahel. Lisaks vastab tõele, et nagu nähtub tühistamisosakonna hinnangutest, mida kinnitas apellatsioonikoda, et vaidlustatud kujutismärgist tekkiv üldmulje ei erine oluliselt sellest, mille tekitavad menetlusse astuja eespool viidatud kaubamärgid, kuna kujutismärk sisaldab suurtähtedega kirjutatud elementi „ANN TAYLOR“, millel on selles iseseisev ja domineeriv eristav roll.

69

Kolmandaks ilmneb kohtupraktikast, et sõltumata sellest, kas klassi 14 kuuluvad kaubad, nagu käekellad, ja klassi 25 kuuluvad kaubad, nagu rõivasektori kaubad, on määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses sarnased, kuuluvad need kaubad lähedastesse turusegmentidesse. Nimelt eelkõige luksuskaupade valdkonnas müüakse neid tooteid mainekate moeloojate ja tootjate kuulsate kaubamärkide all ning rõivatootjad pöörduvad seega klassi 14 kuuluvate kaupade sh käekellade turu poole (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Compagnie des montres Longines, Francillon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Cheng (B), T‑505/12, EU:T:2015:95, punktid 47–49 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kuigi käekellade ja rõivaste vahel ei ole võimalik tuvastada vastastikust seost, et teha kindlaks, kas need kaubad on sarnased, vastab siiski tõele, et nende kaupade ühine tunnus on see, et neil on oma osa isiku füüsilises välimuses, mistõttu võib neid ostma ajendada vähemalt osaliselt kuvand, mille nad isikust loovad, või isegi teatud „esteetilise täiendavuse“ taotlemine (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus CMT vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Camomilla (Camomilla), T‑98/13 ja T‑99/13, ei avaldata, EU:T:2015:480, punkt 75, ning 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus The Art Company B & S vs. EUIPO – G‑Star Raw (THE ART OF RAW), T‑593/15, ei avaldata, EU:T:2016:572, punkt 42).

71

Apellatsioonikoda ei eksinud seega, kui ta tuvastas vastastikuse seose vaidlustatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja rõivasektori kaupade vahel, mille jaoks menetlusse astuja kaubamärke on kasutatud või taotletud. Lisaks võis apellatsioonikoda õigusega leida, et moeloojate praktikat, mis seisneb nende pakkumise laiendamises kaupadele, mis kuuluvad rõivaturu lähedastesse turusegmentidesse, näitlikustab käesoleval juhul menetlusse astuja kaubamärkidega tähistatud kaupade valiku laiendamine muudele kaupadele peale rõivaste, nimelt jalanõudele, ehetele, päikeseprillidele, lõhnaõlidele ja käekelladele.

72

Järelikult leidis apellatsioonikoda õigesti, et asjaolu, et vaidlustatud kaubamärkidega identseid või väga sarnaseid kaubamärke kasutatakse ja kaitstakse alates 1954. aastast kaupade jaoks, mis kuuluvad lähedasse turusegmenti, kujutab endast käesoleval juhul asjakohast tegurit selle hindamisel, kas taotleja oli vaidlustatud kaubamärkide taotluste esitamisel pahauskne.

73

Hageja argumendid ja nende argumentide kohta esitatud tõendid ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

74

Ühelt poolt, kuigi vastab tõele, et võrdse kohtlemise ja hea halduse põhimõtet silmas pidades peab EUIPO arvesse võtma otsuseid, mis ta on sarnaste taotluste kohta juba teinud, ning analüüsima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samasugune otsus või mitte, peab nende põhimõtete kohaldamine olema siiski kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega (vt selle kohta analoogia alusel 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Puma, C‑564/16 P, EU:C:2018:509, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Käesolevas asjas viitab hageja Üldkohtus esiteks kahele otsusele, mis on vaidlustatud otsustest hilisemad. Seetõttu ei saa apellatsioonikojale ette heita, et ta ei võtnud neid arvesse. Pealegi nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et määruse 2017/1001 artiklis 65 ette nähtud hagi esitamine Üldkohtule taotleb eesmärki kontrollida apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust ja tühistamishagi menetluses tuleb vaidlustatud akti õiguspärasust hinnata akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal. Seega ei ole Üldkohtu ülesanne faktilisi asjaolusid uuesti hinnata lähtuvalt tõenditest, mis on esimest korda esitatud alles tema menetluses (21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Feng Shen Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Majtczak (FS), T‑227/09, EU:T:2012:138, punkt 25, jäetud muutmata 7. veebruari 2013. aasta kohtumäärusega Majtczak vs. Feng Shen Technology ja Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑266/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:73, punkt 45).

76

Mis puudutab teiseks EUIPO otsuseid, millele hageja tugines kehtetuks tunnistamise menetluses, siis piirdub ta väitega, et neid otsuseid oli enam kui 50 ja et kõigis neis järeldati, et käekellad ja rõivad on erinevad, kuid ei viita täpselt ühelegi konkreetsele otsusele nende hulgast. Need kaalutlused aga ilmselgelt ei saa olla piisavad, et tõendada, et apellatsioonikoda oli kohustatud neid otsuseid arvesse võtma. Pealegi ei saa väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üldine viide teistele dokumentidele heastada õiguslike argumentide nende peamiste elementide puudumist, mis peavad olema esitatud hagiavalduses endas. EUIPO apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi menetledes ei pea Üldkohus EUIPO menetlustoimikust otsima argumente, millele hageja võib viidata, ega neid analüüsima (vt selle kohta 17. juuni 2008. aasta kohtuotsus El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Abril Sánchez ja Ricote Saugar (BoomerangTV), T‑420/03, EU:T:2008:203, punktid 92 ja 93 ning seal viidatud kohtupraktika).

77

Kolmandaks tuleb märkida, et otsustes, millele hageja on tuginenud nii EUIPO kui ka Üldkohtu menetluses, on käekellade ja rõivaste erinevust puudutavad kaalutlused esitatud seoses määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b või sama määruse artikli 8 lõike 5 kohaldamisega. Järelikult ei ole need otsused eespool punktides 55–61 nimetatud põhjustel asjakohased.

78

Teiselt poolt tuleb tagasi lükata hageja kaalutlused, mis puudutavad vaidlustatud kaubamärkide ja menetlusse astuja varasemate kaubamärkide vahel seose puudumist põhjusel, et need koosnevad levinud naise- ja perekonnanimest. Nimelt, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktis 25 õigesti leidis, ei tähenda asjaolu, et eesnimi Ann ja perekonnanimi Taylor on ingliskeelsetes riikides üldlevinud, tingimata, et nende kombinatsioon ise on üldlevinud. Pealegi, nagu apellatsioonikoda samuti leidis, ei ole väidetud, et kolmandad isikud kasutavad turul teisigi kaubamärke, mis sisaldavad seda kombinatsiooni. Niisugune asjaolu ei ilmne ka EUIPOs toimunud kehtetuks tunnistamise menetluse toimiku materjalidest. Seos vaidlustatud kaubamärkide ja menetlusse astuja kaubamärkide vahel, mis on identsed või väga sarnased, ei nõrgene järelikult nende kaubamärkide olemusliku eristusvõime taseme või kasutamise tõttu.

79

Kõigest eespool toodust nähtuvalt tuleb esimese etteheite esimene osa tagasi lükata.

83

Käesolevas asjas leidis apellatsioonikoda, et asjaolu, et hageja oli teadlik menetlusse astuja õigustest vaidlustatud kaubamärkidega identsetele või sarnastele tähistele, mida kasutatakse rõivaste jaoks, oli tõendatud allpool kirjeldatud asjaoludega.

84

Esiteks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuste punktides 33–37 menetlusse astuja huve kaitsnud advokaatide vande all antud kirjalike seletuste põhjal ja hageja advokaadi e‑kirja põhjal, mille ta saatis ühele menetlusse astuja eespool nimetatud nõustajatest, et on tõendatud, et hageja juhataja A. Holzer püüdis ühendust võtta menetlusse astuja vastutavate isikutega, selleks et saada ülemaailmne litsentsileping 2000. aastate alguses. Apellatsioonikoda tuvastas, et see toimus enne, kui 2003. aastal esitati Mehhikos taotlus registreerida kaubamärk ANN TAYLOR, mis oli hageja esimene selles riigis registreeritud kaubamärk ja mis sisaldas sõnalisi osi „ANN TAYLOR“ ning millele tuginedes põhjendab ta oma kaubandustegevuse liitu laiendamise strateegiat. Apellatsioonikoda asus seisukohale, et hoolimata oma argumentidest möönis hageja selle püüde toimumist.

[…]

91

Peale selle vaidlustab hageja esiteks menetlusse astuja advokaatide vande all antud kirjalike seletuste lubatavuse, kuna need advokaadid töötavad menetlusse astuja heaks, ja teiseks neist advokaatidest ühe e‑kirja lubatavuse, kuna sellel advokaadil ei olnud otsest teavet A. Holzeri astutud sammude sisust ja eesmärgist ning kuna kõnealuse e‑kirja konfidentsiaalsus takistas EUIPO‑l seda arvesse võtmast.

92

Käesolevas asjas tuleb ühelt poolt märkida, et toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik järeldada, et advokaadid, kellelt kõnealused seletused pärinevad ja kes esindavad menetlusse astuja huve, töötavad menetlusse astuja heaks või on temaga mingil muul viisil seotud.

93

Seevastu nähtub neid seletusi sisaldavatest kehtetuks tunnistamise taotluse lisadest, et nendest advokaatidest kaks on partnerid advokaadibüroos F., Z., L. ja Z., mille asukoht on New York, New York (Ameerika Ühendriigid), ning et kaks ülejäänut on partnerid kahes Mehhikos asuvas advokaadibüroos, esimene büroos A. & L. ja teine büroos O. & Cia.

94

Sellest tuleb seega järeldada, et need advokaadid on sõltumatud ja menetlusse astuja suhtes kolmandad isikud.

95

Lisaks kehtivad advokaatide suhtes üldjuhul kutse-eetika nõuded, mis kohustavad neid muu hulgas üles näitama ausameelsust, kuna vastasel juhul võidakse nende suhtes algatada distsiplinaarmenetlus (vt selle kohta 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 42 ja 45).

96

Järelikult on asjaomaste vande all antud seletuste tõendusjõud tingimata suurem kui menetlusse astuja töötajate või menetlusse astujaga ühel või teisel viisil seotud isikute puhul (vt selle kohta 13. juuni 2012. aasta kohtuotsus Süd-Chemie vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Byk-Cera (CERATIX), T‑312/11, ei avaldata, EU:T:2012:296, punkt 30).

[…]

102

Pealegi väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust liidu tasandil kaitsta, niivõrd kuivõrd teabevahetus advokaadiga on seotud kliendi kaitsmisega ja see advokaat on sõltumatu (vt 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika). Konkurentsi valdkonnas toob see kaitse kaasa kõnealuse teabevahetuse väljajäämise komisjoni uurimispädevusest ja välistab selle, et komisjon võiks selle teabe põhjal teha otsuse, millega määratakse trahv liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest (29. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, T‑267/12, ei avaldata, EU:T:2016:110, punkt 49).

103

Oletades, et see kohtupraktika kehtib EUIPO menetlustes kasutatavate tõendite suhtes, tuleb aga märkida, et hageja advokaadi e‑kiri, mida on mainitud eespool punktis 84, on adresseeritud ühele menetlusse astuja advokaatidest. Seega ei ole tegemist advokaadi ja kliendi vahelise teabevahetusega eespool punktis 102 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kuigi vastab tõele, et see e‑kiri käsitleb teavet, millest andis hageja advokaadile teada hageja, tuleb tõdeda, et hageja ei väida, et ta ei andnud luba kõnealuse teabe avaldamiseks menetlusse astuja esindajatele ega menetlusse astujale endale, ning see ei ilmne ka kõnealusest e‑kirjast. E‑kirja lõpus esitatud hoiatus, mis on ametialases kirjavahetuses tavapärane, välistab ainult selle e‑kirja avaldamise kolmandatele isikutele või selle avalikustamise ning see iseenesest ei takista e‑kirja kasutamist vaidlusaluses kehtetuks tunnistamise menetluses, mis puudutab hagejat ja menetlusse astujat endid.

104

Igal juhul tuleb märkida, et nimetatud e‑kirjas edastatud teave selle kohta, milline oli A. Holzeri poolt menetlusse astuja suhtes astutud sammude eesmärk, sisaldus ka menetlusse astuja advokaatide vande all antud seletustes ja hageja ise kordas seda osaliselt oma seletustes EUIPO menetluses, nagu on juba märgitud eespool punktis 87. Kõnealune teave ei ole seega iseenesest konfidentsiaalne.

105

Järelikult võis apellatsioonikoda õigusega asuda seisukohale, et menetlusse astuja advokaatide vande all antud seletused ja ühe tema advokaadi e‑kiri olid lubatavad tõendid selle kindlakstegemisel, milline oli A. Holzeri poolt menetlusse astuja suhtes enne kaubamärgi ANN TAYLOR Mehhikos registreerimist astutud sammude eesmärk.

106

Pealegi tuleb märkida, et kuigi hageja eitab, et nende sammude astumise eesmärk oli kokkuleppe sõlmimine käekellade turustamiseks kaubamärgi ANN TAYLOR all, ei esitanud ta ühtegi selgitust selliste sammude eesmärgi ja sisu kohta, kuigi ta tunnistab nende toimumist. Ometi olid temal parimad eeldused apellatsioonikoja teavitamiseks kõnealuste sammude aluseks olnud kavatsustest ja hoolimata eespool nimetatud tõenditest viimase veenmiseks, et need sammud ei olnud seotud kaubamärgi ANN TAYLOR kasutamisega kaubanduses.

[…]

111

Teine etteheide koosneb kahest osast.

112

Ühelt poolt väidab hageja, et asjaolusid, millest apellatsioonikoda lähtus selle järeldamisel, et vaidlustatud kaubamärkide omanikul oli selge kavatsus luua seos nende kaubamärkide ja menetlusse astuja kaubamärkide vahel, ei või arvesse võtta, kuna need ei ole talle otseselt omistatavad ega tema kontrolli või mõju all.

113

Teiselt poolt väidab hageja, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse muid asjaolusid, mis võivad tema käitumist seletada ja tema heausksust tõendada. Sellega seoses väidab ta esiteks, et talle ei saa ette heita, et ta kasutas ära menetlusse astuja kaubamärgi mainet, kuna selline maine puudus, vastandatud tähistega kaitstud kaubad olid erinevad ning mõlemat vaidlustatud kaubamärki kasutati tegelikult ja pidevalt. Teiseks kinnitab ta, et ei ole tõendeid selle kohta, et vaidlustatud kaubamärkide registreerimine, mis kujutas endast tema kaubandusstrateegia loogilist etappi, taotles eesmärki takistada kolmandat isikut turule sisenemast. Kolmandaks väidab ta, et mingit varasemat suhet menetlusse astujaga ei ole tõendatud ja et vaidlustatud kaubamärgid kujutavad endast iseseisvat loomingut.

114

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.

124

Esiteks tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 87–105, võis apellatsioonikoda viga tegemata asuda seisukohale, et on õiguslikult piisavalt tõendatud, et enne esimese Mehhiko kaubamärgi ANN TAYLOR taotlemist püüdis hageja saada õigust turustada käekelli menetlusse astujale kuuluva identse kaubamärgi all ja et viimane keeldus seda õigust andmast.

125

Järelikult võis apellatsioonikoda asuda seisukohale, et need asjaolud olid esimene kaudne tõend hageja pahausksuse kohta. Nimelt viitab neid asjaolusid iseloomustavate faktide jada sellele, et kaubamärgi ANN TAYLOR kasutamine hageja poolt sai alguse kavatsusest see tähis omastada käekellade turustamise jaoks ja tekitada seos menetlusse astuja varasemate identsete või sarnaste kaubamärkidega ilma viimase nõusolekuta, kuna sellist nõusolekut ei saadud, ning hoolimata sellest, et menetlusse astuja oli nimetatud kaubamärgi sellisele kasutamisele sõnaselgelt vastu.

126

Teiseks tuleb märkida, et nagu eespool punktis 54 on märgitud, võib vaidlustatud tähise kasutamine olla asjaolu, mida tuleb selle tähise registreerimise taotlusele eelnenud kavatsuse iseloomustamisel arvesse võtta, sh juhul, kui kasutamine on toimunud pärast taotluse esitamise kuupäeva. Järelikult leidis apellatsioonikoda õigusega, et kuigi asjaolud, millele menetlusse astuja viitas seoses Mehhiko kaubamärkide kasutamisega hageja poolt, leidsid aset pärast vaidlustatud kaubamärkide taotlemist, võisid need selgitada tema kavatsusi taotluse esitamise ajal, mistõttu tuli neid sellega seoses arvesse võtta (vt selle kohta analoogia alusel 16. mai 2017. aasta kohtuotsus Airhole Facemasks vs. EUIPO – sindustrysurf (AIR HOLE FACE MASKS YOU IDIOT), T‑107/16, EU:T:2017:335, punkt 41).

[…]

157

Hageja tugineb sellele, et käesoleval juhul väidetavalt puuduvad asjaolud, mida on varasemas kohtupraktikas peetud pahausksust tõendavateks, nagu katse sõita maine kiiluvees või varasema kaubamärgi mainet ära kasutada (8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PSA Peugeot Citroën (Simca), T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 56), kaubamärgi registreerimise taotlemine ainuüksi eesmärgiga takistada kolmanda isiku turulepääsu ja kasutada omaenda kaubamärki (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 44), rahalise hüvitise nõudmine (8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca, T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 72), ning tingimused, milles vaidlustatud tähis loodi, tähise kasutamine alates selle loomisest, tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse aluseks olev äriloogika ja nende sündmuste ajaline järjestus, mis viisid taotluse esitamiseni.

158

Sellega seoses nähtub esiteks eespool punktis 52 viidatud kohtupraktikast, et ühe sellise teguri puudumine, mida Üldkohus või Euroopa Kohus on konkreetse vaidluse või küsimuse lahendamise kontekstis pidanud asjakohaseks taotleja pahausksuse tõendamisel, ei välista tingimata kaubamärgitaotleja pahausksuse tuvastamist teistsugustel asjaoludel. Nimelt, nagu eespool punktis 53 on märgitud, ei või pahausksuse mõistet määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkti b tähenduses piirata teatud kitsa asjaolude kategooriaga.

159

Teiseks, vastupidi hageja väidetele on nii tingimused, milles vaidlustatud tähis loodi, kui ka selle kasutamine ning vaidlustatud kaubamärkide taotlemise aluseks olev äriloogika ja nende sündmuste ajaline järjestus, mis viisid taotluse esitamiseni, käesolevas asjas asjakohased andmed, mis võivad tõendada tema pahausksust.

160

Nimelt, kuna – nagu hageja ise märgib – vaidlustatud kaubamärkide eesmärk on laiendada nende identsete kaubamärkide kaitset, mida taotleti esimest korda Mehhikos, siis võttis apellatsioonikoda õigesti arvesse tingimusi, milles need kaubamärgid loodi, nende kasutamist, selle aluseks olnud äriloogikat ning nende sündmuste ajalist järjestust, mis viisid taotluse esitamiseni. Nagu nähtub eespool punktidest 124–155, võis apellatsioonikoda järeldada esiteks hageja esimese Mehhiko kaubamärgi ANN TAYLOR loomist iseloomustavate faktide jadast, et hageja kavatsus oli kasutada menetlusse astuja identset kaubamärki ilma tema nõusolekuta ja viimati nimetatud kaubamärgiga seost tekitades, ning teiseks selle Mehhiko kaubamärgi kasutamisest, et ta rakendas kaubandusstrateegiat, millega tekitada sellist seost.

161

Sellel, et kõnealused asjaolud ei ole otseselt seotud vaidlustatud kaubamärkide taotlemisega ja nende kasutamisega liidus, ei ole mingit mõju, kuna hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kaubamärgi taotlemine ja kasutamine taotlesid teistsuguseid eesmärke kui nende kaubamärkide taotlemine ja kasutamine, mille ta registreeris Mehhikos. Vastupidi, hageja enda seletuste kohaselt on vaidlustatud kaubamärkide taotlemine osa sellisest kaubandusstrateegiast, mille eesmärk on laiendada tema varasemate Mehhiko kaubamärkide kaitset.

162

Kolmandaks ei saa nõustuda hageja arutluskäiguga, mille kohaselt ei või talle ette heita, et ta püüdis sõita menetlusse astuja kaubamärgi ANN TAYLOR maine kiiluvees, kuna selline maine puudus.

163

Nimelt, ühelt poolt ilmneb tõenditest, millele apellatsioonikoda tugines, usutava alternatiivse seletuse puudumise tõttu, et menetlusse astuja Ameerika kaubamärgi ANN TAYLOR ja hageja identse Mehhiko kaubamärgi seostamise ärakasutamine oli osa hageja kaubandusstrateegiast. Järelikult tuleb sellest tingimata järeldada, et hageja leidis, et tal on huvi sellise kasutamise vastu, sõltumata küsimusest, kas menetlusse astuja kaubamärgi maine oli tõendatud.

164

Teiselt poolt väärib meeldetuletamist, et menetlusse astuja esitas EUIPO‑le ja liikmesriikide asutustele kaubamärgitaotlusi tähise ANN TAYLOR või sarnaste tähiste registreerimiseks varem, kui taotleti vaidlustatud kaubamärkide registreerimist. Tuleb lisada, et menetlusse astuja esitas tõendeid, mis viitavad sellele, et tema kaubamärki teavad mõned moesektori asjatundjad Ühendkuningriigis ja et liidus asuvad tarbijad on ostnud selle kaubamärgi all turustatud kaupu. Need andmed näitavad, et menetlusse astuja on välja kujundanud liidu tarbijatele suunatud kaubandusstrateegia, millest hageja tema enda strateegiat arvestades võib kasu saada. Need ei võimalda seega seada kahtluse alla apellatsioonikoja arutluskäiku, mille kohaselt vaidlustatud kaubamärkide taotlemine on osa samast menetlusse astuja kaubamärgiga ANN TAYLOR seostamist taotlevast kaubandusstrateegiast, mis on hageja nende Mehhiko kaubamärkide taotlemise ja kasutamise aluseks, mille kaitset vaidlustatud kaubamärkidega püütakse laiendada.

[…]

166

Viiendaks ei kujuta ei asjaolu, et hageja ei nõudnud menetlusse astujalt rahalist hüvitist, ega see – isegi kui oletada, et see on tõendatud –, kui vaidlustatud kaubamärke oleks alates nende taotlemisest tegelikult ja pidevalt kasutatud, käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades endast tõendeid selle kohta, et kaubamärkide taotlemine vastas õiguspärastele kavatsustele. Pahauskne käitumine, mida apellatsioonikoda hagejale süüks paneb, ei ole nimelt seotud ei katsega sundida menetlusse astujat hagejale rahalist tasu maksma ega puhtspekulatiivse kaubamärgi taotlemisega, vaid kavatsusega omastada tähis ANN TAYLOR menetlusse astuja nõusolekuta ja tekitada meelega seos tema identsete või sarnaste varasemate kaubamärkidega.

[…]

173

Järelikult oli apellatsioonikojal õigus asuda seisukohale, et eespool punktides 169 ja 170 viidatud sammud, mis hageja astus, väljendasid tema kavatsust takistada menetlusse astujal laiendada oma kaubamärgi ANN TAYLOR kasutamist käekellade sektorile liidus, kusjuures selline laienemine – juhul kui see oli menetlusse astujal kavas – võis olla käsitatav menetlusse astuja õiguspärase kaubandusstrateegiana. Ümberpöördult, kuna on tõendatud, et vaidlustatud kaubamärkide taotlemine oli osa pahausksest strateegiast, mille eesmärk oli menetlusse astuja nõusolekuta omastada tähis ANN TAYLOR ja tekitada seos viimase identsete või sarnaste kaubamärkidega, ei saa hageja takistamiskatset pidada vastavaks õiguspärasele eesmärgile kaitsta vaidlustatud kaubamärke identse või sarnase tähise ebaausa kasutamise eest isiku poolt, kes on hiljuti turule tulnud (vt selle kohta analoogia alusel 11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 46–49).

174

Kõigest eespool toodust järeldub, et teise etteheite teine osa ja seega teine etteheide tervikuna tuleb tagasi lükata.

175

Hageja väidab, et apellatsioonikoja järeldused põhinevad teisejärgulistel, nõrkadel ja kahtlustäratavatel tõenditel ning et apellatsioonikoda paneb talle kohustuse tõendada, et sündmused ei ole aset leidnud, ning see on käsitatav probatio diabolica’na.

176

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.

177

Sellega seoses piisab, kui märkida, et nagu esimese kahe etteheite läbivaatamisel toimunud analüüsi tulemusel ilmnes, ei saa tõendeid, millel apellatsioonikoja järeldused põhinevad, pidada teisejärgulisteks, nõrkadeks ega kahtlustäratavateks.

178

Ühelt poolt nähtub eespool punktidest 91–103, et hageja ei ole tõendanud, et menetlusse astuja esitatud tõendid selle kohta, et A. Holzer püüdis temalt saada litsentsilepingut, ei olnud tõendusliku jõuga või et apellatsioonikoda ei võinud neid arvesse võtta.

179

Teiselt poolt, nagu nähtub eespool punktidest 126–152, asus apellatsioonikoda õigusega seisukohale, et menetlusse astuja esitatud tõendid hageja Mehhiko kaubamärgi ANN TAYLOR kaubanduses kasutamise kohta olid talle omistatavad. Samamoodi ilmneb eespool punktidest 153–155 ja 169–173, et apellatsioonikoda võis õigusega asuda seisukohale, et neid tõendeid kinnitasid asjaolud, mis puudutasid esiteks varasemate mainekate kaubamärkidega identsete kaubamärkide taotlemist hageja poolt ilma varasemate kaubamärkide omanike nõusolekuta ja teiseks hageja astutud samme selleks, et seista vastu menetlusse astuja poolt kaubamärgi ANN TAYLOR kasutamisele liidus käekellade jaoks.

180

Seetõttu ei saa hageja väita, et apellatsioonikoda pööras tõendamiskoormise tema kahjuks ümber ja pani talle kohustuse esitada tõendeid, mille esitamine on võimatu.

181

Tõepoolest, nagu hageja märgib, on kehtetuks tunnistamise taotleja kohustatud tõendama asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, et taotleja oli vaidlustatud kaubamärgi taotlemise ajal pahauskne. Nagu aga eespool punktis 36 mainitud, peab siiski taotleja, kellel on selleks parimad eeldused, andma usutavaid selgitusi, mis võivad EUIPOt veenda, et hoolimata niisuguste objektiivsete asjaolude esinemisest, mis võivad kaubamärgitaotluse suhtes kehtiva heausksuse eelduse ümber lükata, olid tema kavatsused õiguspärased. Käesolevas asjas esinesidki sellised objektiivsed asjaolud ja hageja ei esitanud mingeid usutavaid selgitusi, mis oleks võimaldanud apellatsioonikojal tuvastada, et hoolimata nendest asjaoludest vastas vaidlustatud kaubamärkide taotlemine õiguspärastele kavatsustele.

182

Eespool toodust järeldub, et kolmas etteheide tuleb tagasi lükata ja seega hagi täielikult rahuldamata jätta.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

Õiguslik käsitlus

Esimene etteheide, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea seoses vastandatud tähiste sarnasusega, mis tekitab segiajamise tõenäosuse, ja seoses asjaoluga, et vaidlustatud kaubamärkide omanik oli teadlik sarnase kaubamärgi olemasolust

Esimene osa, mis puudutab apellatsioonikoja hindamisviga seoses vastandatud tähiste sarnasusega, mis tekitab segiajamise tõenäosuse

Esimese etteheite teine osa, mis puudutab apellatsioonikoja viga seoses asjaoluga, et hageja oli vaidlustatud kaubamärkide taotlemise ajal teadlik menetlusse astuja identsetest või sarnastest kaubamärkidest

Teine etteheide, et apellatsioonikoda tegi hindamisvea seoses hageja kavatsusega vaidlustatud kaubamärkide taotlemise ajal

Teise etteheite esimene osa, mis puudutab selliste asjaolude arvessevõtmist, mida ei saa hagejale omistada

Teise etteheite teine osa, mis puudutab seda, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse asjaolusid, millele hageja tugines oma heausksuse tõendamiseks

Kolmas etteheide, mis puudutab apellatsioonikoja hindamisviga seoses nende tõendite tõendusliku jõuga, mis menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks, ja tõendamiskoormisega