1

Apellatsioonkaebuses paluvad Nexans France SAS ja Nexans SA tühistada Üldkohtu presidendi 23. novembri 2017. aasta määruse Nexans France ja Nexans vs. komisjon (T‑423/17 R, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2017:835), millega Üldkohtu president jättis rahuldamata nende taotluse, millega esiteks paluti peatada komisjoni 2. mai 2017. aasta otsuse C(2017) 3051 final konfidentsiaalsena käsitamise taotluse kohta (juhtum COMP/AT.39610 – Elektrikaablid; edaspidi „vaidlusalune otsus“) täitmine, osas, milles see taotlus jäeti rahuldamata seoses vaidlusaluse otsuse punktides 7 ja 8 mainitud asjaoludega, mis tulenevad apellantidelt ja muult ettevõtjalt võetud materjalidest (edaspidi „vaidlusalune teave“), ja teiseks kohustada Euroopa Komisjoni mitte avaldama oma 2. aprilli 2014. aasta otsusest C(2014) 2139 final (juhtum COMP/AT.39610 – Elektrikaablid; edaspidi „elektrikaablite otsus“) versiooni, milles sisaldub vaidlusalune teave.

2

Vaidluse taust ja menetlus Üldkohtus on vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–16 kokku võetud järgmiselt:

3

Pärast seda, kui Üldkohtu president oli vaidlustatud kohtumääruse punktides 18–22 tuletanud meelde Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat ajutiste meetmete kohaldamise tingimuste kohta, asus Üldkohtu president selle kohtumääruse punktis 23 seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kõigepealt analüüsida, kas kiireloomulisuse tingimused on täidetud.

4

Selle kohta tuletas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 24–31 meelde põhimõtteid, mis Euroopa Kohus ja Üldkohus on selles valdkonnas oma praktikas välja kujundanud. Neid põhimõtteid arvestades märkis ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 32–48 järgmist:

5

Nii kontrollis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 48–81, kas hagejad on suutnud tõendada, et nende taotlus on kiireloomuline, andes alust ajutiste meetmete kohaldamisele. Selleks analüüsis ta kolme tekkepõhjusega kahju, mille kohta apellandid väitsid, et neil see tekib, kui vaidlusaluse otsuse täitmist ei peatata; need olid maine kahjustamisest tulenev kahju ja hüvitisenõuete saamise ohust tulenev kahju, mida käsitleti selle kohtumääruse punktides 54–67, samuti ohust kahjustada nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile tulenev kahju – kuivõrd elektrikaablite otsuse võimalikul tühistamisel ei oleks „täielikku mõju“ –, mida käsitleti selle kohtumääruse punktides 68–81.

6

Seda kolmandat kahju tekkepõhjust analüüsides käsitles Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 69–78 hagejate argumenti, et nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tagamiseks on vaja määrata vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine kuni ajani, mil vaidlusaluse teabe kogumise seaduslikkus on kindlaks tehtud. Seejärel märkis ta selle kohtumääruse punktides 79–81 täiendavalt veel järgmist:

7

Selle analüüsi põhjal jättis Üldkohtu president hagejate ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja tunnistas oma 12. juuli 2017. aasta määruse kehtetuks.

8

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul sisuliselt:

9

Apellandid esitasid Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2018 saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.

10

Euroopa Kohtu asepresidendi 2. veebruari 2018. aasta määrusega Nexans France ja Nexans vs. komisjon (C‑65/18 P(R)‑R, ei avaldata, EU:C:2018:62), mis tehti ilma menetluse teisi pooli ära kuulamata, peatati Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõike 7 alusel vaidlusaluse otsuse täitmine ja kohustati komisjoni mitte avaldama elektrikaablite otsuse mittekonfidentsiaalset versiooni, mis sisaldab vaidlusaluse otsuse punktides 7 ja 8 mainitud teavet, kuni tehakse esimene kahest määrusest: kas määrus, millega lõpetatakse ajutiste meetmete kohaldamine, või määrus, millega lahendatakse käesolev apellatsioonkaebus.

11

Vastuses apellatsioonkaebusele, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 6. märtsil 2018, palub komisjon:

12

Apellatsioonkaebus põhineb kahel väitel, mille kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme, kuna ta esiteks keeldus lähtumast eeldusest, et vaidlusalune teave kuulub ametisaladuse alla, ja teiseks hindas ta ebaõigesti hagejate õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

13

Apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendamiseks kinnitavad apellandid, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtumääruse punktides 33–37 ebaõigele seisukohale, et käesolev kohtuasi erineb kohtuasjadest, milles Euroopa Kohtu asepresident tegi 10. septembri 2013. aasta määruse komisjon vs. Pilkington Group (C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558), ja 2. märtsi 2016. aasta määruse Evonik Degussa vs. komisjon (C‑162/15 P‑R, EU:C:2016:142), milles ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik lähtus oma analüüsis eeldusest, et nendes kohtuasjades vaidluse all olnud teave oli konfidentsiaalne. Käesoleva kohtuasja apellandid on nimelt sama moodi nagu nende kohtuasjade apellandid vaielnud oma tühistamishagis vastu komisjoni hinnangule, et vaidlusalune teave ei kuulu ametisaladuse alla, ja kuigi viidatud kohtuasjades ei väitnud apellandid sellega seoses, et kõnealune teave on ärisaladus, kinnitasid nad siiski üksikasjalikult, et see teave on konfidentsiaalne ja peab seetõttu kuuluma ametisaladuse alla vastavalt Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kohtupraktikas välja kujundatud kriteeriumidele. Lisaks, vastupidi seisukohale, millele asus Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 46 ja 47, ei oleks asjaolu, et see küsimus kattub fumus boni juris’e tingimuse analüüsimisega, pidanud takistama sellisest eeldusest lähtumist.

14

Käesoleva väite üle otsustamiseks tuleb meelde tuletada, et Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõikes 4 on sätestatud, et ajutiste meetmete taotluses tuleb märkida „hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist“. Seega võib vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et tõsise ja hüvitamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määrataks ja neid kohaldataks enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub samuti vajaduse korral asjaomaseid huve (vt eelkõige Euroopa Kohtu asepresidendi 10. septembri 2013. aasta määrus komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558, punkt 35, ning 4. oktoobri 2017. aasta määrus Wall Street Systems UK vs. EKP, C‑576/17 P(R)-R, ei avaldata, EU:C:2017:735, punktid 22 ja 23).

15

Selle kohta tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 46 sisuliselt õigesti, et kui tuleb hinnata, kas on vaja kiiresti kohaldada ajutisi meetmeid, et takistada väidetavalt konfidentsiaalse teabe avalikustamist, langeb see hinnang teatavas ulatuses kokku analüüsiga fumus boni juris’e esinemise kohta tulenevalt teabe konfidentsiaalsusest, mida väidab ajutisi meetmeid taotlev pool.

16

Nimelt, nagu pealegi rõhutavad ka apellandid ise, on Euroopa Kohtu asepresidendi 10. septembri 2013. aasta määruse kohtuasjas komisjon vs. Pilkington Group (C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558), milles väideti, et kahju, millele Pilkington tugines, tulenes väidetavalt konfidentsiaalse teabe avaldamisest, punktis 38 leitud, et tõsise ja hüvitamatu kahju esinemise hindamiseks peab Üldkohtu president tingimata lähtuma eeldusest, et väidetavalt konfidentsiaalne teave on seda ka tegelikult, nagu väitis Pilkington.

17

Sellegipoolest täpsustas Euroopa Kohtu asepresident samas punktis 38 samuti, et selle eelduse arvesse võtmine ei mõjuta fumus boni iuris’e uurimist, mis on küll tõsise ja hüvitamatu kahju esinemise hindamisega seotud, kuid sellest siiski eraldiseisev.

18

Samas oli Üldkohtu president 11. märtsi 2013. aasta määruses Pilkington Group vs. komisjon (T‑462/12 R, EU:T:2013:119), mille peale esitati apellatsioonkaebus, mille kohta tegi Euroopa Kohtu asepresident 10. septembri 2013. aasta määruse komisjon vs. Pilkington Group (C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558), ise sõnaselgelt täpsustanud, et selle juhtumi puhul tehti tõsise ja hüvitamatu kahju esinemine kindalaks alles pärast fumus boni iuris’e tingimuse kontrollimist. Seetõttu sai Üldkohtu president alles pärast seda, kui oli selle esimese kohtumääruse punktides 67–72 analüüsinud, kas fumus boni iuris’e tingimus on täidetud – ja seda analüüsi ei seatud apellatsioonkaebuses kahtluse alla – taotletud ajutiste meetmete kohaldamiseks tegelikult lähtuda eeldusest, et vaidluse all olnud teave on konfidentsiaalne.

19

Asjade käik oli samasugune ka kohtuasjas, mille Euroopa Kohtu asepresident tegi 2. märtsi 2016. aasta määruse Evonik Degussa vs. komisjon (C‑162/15 P‑R, EU:C:2016:142), milles Euroopa Kohtu asepresidendile oli Üldkohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus. Selles kohtuasjas tõi ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik enne, kui ta asus selle kohtumääruse punktis 85 seisukohale, et kiireloomulisuse hindamiseks selles asjas tuleb lähtuda eeldusest, et vaidlusalune teave kuulub ametisaladuse alla, selle kohtumääruse punktis 84 esile, et apellant mitte üksnes ei vaielnud oma apellatsioonkaebuses Üldkohtus vastu hinnangule, mille kohaselt ei kujuta vaidlusalune teave endast ärisaladust ja see ei kuulu ka ametisaladuse alla, vaid samuti, et sellega seoses asjakohaste apellatsioonkaebuse väidete toetuseks esitatud argumentide prima facie analüüs ei võimaldanud järeldada, et see teave ei ole ilmselgelt konfidentsiaalne.

20

Seevastu 14. jaanuari 2016. aasta kohtumääruses AGC Glass Europe jt vs. komisjon (C‑517/15 P‑R, EU:C:2016:21) ei saanud Euroopa Kohtu asepresident, kellele oli Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta otsuse AGC Glass Europe jt vs. komisjon (T‑465/12, EU:T:2015:505) otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, nähtuvalt selle kohtumääruse punktist 33 sellest eeldusest lähtuda, kuna selles kohtuasjas oli Üldkohus oma kohtuotsuse punktides 22–54 analüüsinud ja lükanud tagasi hagejate poolt tühistamishagi põhjendamiseks esitatud kuuenda väite, millega nad vaidlesid vastu ärakuulamise eest vastutava ametniku hinnangule, et selles kohtuasjas asjasse puutuva teabe puhul ei ole tegemist ärisaladusega, ja kuna hagejate esitatud apellatsioonkaebus ei puudutanud vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, tuli asuda seisukohale, et lõplikult on otsustatud, et asjasse puutuva teabe puhul ei ole tegemist ärisaladusega.

21

Järelikult peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ainult juhul, kui esiteks ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool väidab, et teave, mille avaldamist ta ajutiselt takistada soovib, kujutab endast ärisaladust või kuulub ametisaladuse alla, ja kui teiseks see väide täidab fumus boni juris’e tingimuse, kiireloomulisuse tingimuse täidetuse hindamisel lähtuma eeldusest, et see teave kuulub vastavalt kas ärisaladuse või ametisaladuse alla.

22

Vastupidi sellele, mida tunduvad väitvat hagejad, ei piisa seega ajutiste meetmete määramiseks väitest, et teave, mida kavatsetakse avaldada, on konfidentsiaalne, kui selline väide ei täida fumus boni juris’e tingimust. Käesoleval juhul ilmneb aga vaidlustatud kohtumääruse punktidest 37–46, et apellantide väide, et vaidlusalune teave on konfidentsiaalne, ei täida fumus boni juris’e tingimust.

23

Selle kohta tuleb märkida, et nagu meenutas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 21, on ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul täitmise peatamise ja muude ajutiste meetme kohaldamiseks vajalike kõikide kumulatiivsete tingimuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta võib konkreetsete asjaolude alusel vabalt otsustada, kuidas ja mis järjekorras nende erinevate tingimuste esinemist tuleb kontrollida, kuna mitte ühegi õigusnormiga ei ole sätestatud, millises korras peab kohtunik otsustama ajutiste meetmete kohaldamise vajalikkuse üle (19. juuli 2012. aasta kohtumäärus Akhras vs. nõukogu, C‑110/12 P(R), ei avaldata, EU:C:2012:507, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Käesoleval juhul märkis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 23, et esimeses järjekorras analüüsib ta, kas täidetud on kiireloomulisuse tingimus. Sellegipoolest asus ta oma analüüsi raames selle kohtumääruse punktides 37–46 tegelikult analüüsima hagejate väiteid küsimuse kohta, kas vaidlusalune teave kuulub ametisaladuse alla, ilma et ta oleks sellest sõnaselgelt teinud järeldusi küsimuse kohta, kas need väited täidavad fumus boni juris’e tingimuse või ei täida.

25

Kui see analüüsi struktuur ei ole päris järjekindel, selgub vaidlustatud kohtumäärusest siiski piisava selgusega, et Üldkohtu president asus seisukohale, et käesoleval juhul ei täida hagejate väited, et kõnealune teave on konfidentsiaalne, fumus boni juris’e tingimust.

26

Sellega seoses tuletas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 meelde Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt teavet, mis oli salajane või konfidentsiaalne, kuid mis on vähemalt viis aastat vana, tuleb möödunud aja tõttu põhimõtteliselt pidada vananenuks ja on seetõttu oma salajasuse või konfidentsiaalsuse kaotanud, välja arvatud erandjuhul, kui sellele tuginev isik tõendab, et vaatamata teabe vanusele on see endiselt oluline tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi jaoks. Need kaalutlused, mis viivad ümberlükatava eelduseni, kehtivad nii liidu kohtutes hagimenetlustes osalevate isikute suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kontekstis kui ka komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamise otsuste avalikustamise perspektiivis konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste kontekstis (14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, C‑162/15 P, EU:C:2017:205, punkt 64).

27

Teiseks asus Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 43 seisukohale, et käesoleval juhul koguti vaidlusalune teave komisjoni talituste poolt 2009. aastal läbi viidud kontrollimise käigus ja hagejad ei üritanud esitada põhjusi, mille tõttu ei ole vaidlusalune teave möödunud ajast hoolimata oma laadi tõttu kaotanud oma salajasust või konfidentsiaalsust.

28

Juba ainuüksi sellel alusel oli Üldkohtu presidendil põhjust asuda seisukohale, et fumus boni juris’e tingimus ei ole täidetud. Seetõttu on üleliigsed vaidlustatud kohtumääruse teised põhjendused, mis on esitatud selle kohtumääruse punktides 37–41 ja 44–46 ning mille eesmärk on teha kindlaks, kas kõnealuse teabe konfidentsiaalsus on välistatud.

29

Apellandid piirduvad aga vaidlustatud kohtumääruse viimati mainitud punktide kritiseerimisega, vaidlemata samas vastu selle määruse punktis 43 sisalduvale järeldusele, mistõttu tuleb apellantide poolt nende põhjenduste vastu esitatud argumendid tulemustuse tõttu tagasi lükata.

30

Neil asjaoludel asus Üldkohtu president ilma õigusnormi rikkumata seisukohale, et käesolev kohtuasi erineb kohtuasjadest, milles Euroopa Kohtu asepresident tegi 10. septembri 2013. aasta määruse komisjon vs. Pilkington Group (C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558) ja 2. märtsi 2016. aasta määruse Evonik Degussa vs. komisjon (C‑162/15 P‑R, EU:C:2016:142).

31

Nendel põhjustel ei ole apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendatud.

32

Apellatsioonkaebuse teise väitega vaidlevad apellandid vastu Üldkohtu presidendi hinnangule vaidlustatud kohtumääruse punktides 68–81, mille tulemusel lükkas Üldkohtu president tagasi nende argumendi, et vaidlusalune otsus rikub nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

33

Selleks analüüsis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 69–78 hagejate argumenti, et nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tagamiseks on vaja määrata vaidlusaluse otsuse täitmise peatamine kuni ajani, mil vaidlusaluse teabe kogumise seaduslikkus on kindlaks tehtud. Teiseks ja täiendavalt asus Üldkohtu president selle kohtumääruse punktides 79–81 seisukohale, et igal juhul ei ole hagejad tõendanud, et kahju, mis konkreetselt nende jaoks väidetavalt tuleneb õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumisest, on eraldiseisev kahjust, mis nende väitel tuleb asjaolust, et nende maine võib kahjustada saada ja nende vastu võidakse esitada hüvitisenõudeid, samas kui ta oli eelnevalt sama määruse punktides 62 ja 67 välistanud selle teist liiki kahju esinemise.

34

Võttes arvesse Üldkohtu presidendi arutluskäigu struktuuri, tuleb kõigepealt kontrollida, kas apellandid on apellatsioonkaebuses näidanud, et Üldkohtu president rikkus oma põhjenduse kahes lisapunktis õigusnormi.

35

Nii see aga ei ole.

36

Nimelt, kõigepealt osas, milles apellandid väidavad, et nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile väidetav rikkumine võib juba iseenesest tekitada neile tõsist ja hüvitamatut kahju, tuleb märkida samamoodi, nagu märgib komisjon ja nagu meenutas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 79 – punkt, mida apellandid apellatsioonkaebuses ei kritiseeri –, et ei saa nõustuda seisukohaga, et kui kahju puudutab põhiõiguste sfääri, siis on see oma olemuselt tõsine ja hüvitamatu, kuna abstraktsest viitest põhiõiguste riivele ei piisa selleks, et tõendada, et kahju, mis sellest tekkida võib, on tõsine ja hüvitamatu (Euroopa Kohtu asepresidendi 10. septembri 2013. aasta määrus komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EU:C:2013:558, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Mis järgmiseks puudutab apellantide argumenti, et vaidlusaluse teabe avaldamine tekitaks neile tõsist ja hüvitamatut kahju, sest see vallandaks hüvitisenõuded, siis tuleb märkida, et Üldkohtu president analüüsis kahju tekkepõhjust ja leidis vaidlustatud kohtumääruse punktides 60 ja 61, et isegi kui vaidlusalune otsus saab olema väidetava kahju tekkimise määrav põhjus ja see rahaline kahju saab olema hüvitamatu, ei ole hagejad esitanud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada, et kahju, mida nad väidavad esinevat, on tõsine ja hüvitamatu.

38

Sama kehtib ka apellantide maine kahjustamisest tuleneva väidetava kahju kohta. Üldkohtu president tegi vaidlusaluse kohtumääruse punktis 67 nimelt ka järelduse, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kindlaks teha, kas ja millises ulatuses võib vaidlusalusest otsusest tuleneva elektrikaablite otsuse avaldamine hagejate mainet kahjustada.

39

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohtu president ühtegi õigusnormi, kui ta viitas vaidlustatud kohtumääruse punktis 81 järeldustele, millele ta oli jõudnud selle määruse punktides 62 ja 67, selleks et lükata tagasi hagejate argument, et nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumine on neile tekitanud tõsise kahju, mis tuleneb nende maine kahjustamisest ja hüvitisenõuete saamise ohust.

40

Mis viimaseks puudutab apellantide argumenti, et vaidlustatud kohtumääruse punkt 81 põhineb ebaõigesti järeldusel, et kõigi nende kahju tekkepõhjuste „määrav põhjus“ ei ole mitte vaidlusaluse teabe avaldamine, vaid elektrikaablite otsusega tuvastatud õigusrikkumine – võttes arvesse, et kui see otsus tühistataks, ei tekitaks kahju mitte see otsus, vaid vaidlusaluse teabe avaldamine kui selline –, siis piisab, kui tõdeda, et apellandid ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks aru saada põhjustest, mille tõttu see argument seaks isegi juhul, kui see on põhjendatud, kahtluse alla Üldkohtu presidendi otsuse, et hagejad ei esitanud piisavaid tõendeid, mis võimaldaks tuvastada, et nende maine kahjustamisest ja hüvitisenõuete saamise ohust tulenev väidetav kahju oleks tõsine.

41

Sellest järeldub, et kuivõrd Üldkohus ei rikkunud vaidlustatud kohtumääruse punktis 81 ühtegi õigusnormi, tuleb käsitletava väite argumendid, mis on suunatud vaidlustatud kohtumääruse punktide 68–78 vastu, käesoleva määruse punktides 33–34 toodud põhjenduste tõttu ainetuks lugeda.

42

Kuna ka apellatsioonkaebuse teine väide ei ole põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

43

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida nimetatud kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

44

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellantidelt ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva apellatsioonimenetluse kohtukulud ning samuti ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud kohtuasjas C‑65/18 P(R)‑R vastavalt komisjoni nõuetele apellantidelt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident otsustab: