1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 18. oktoobri 2018. aasta otsus GEA Group vs. komisjon (T‑640/16, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:700), milles Üldkohus tühistas komisjoni 29. juuni 2016. aasta otsuse C(2016) 3920 (final), millega muudetakse komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsust K(2009) 8682 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

Ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

Kui ettevõtjate ühenduse rikkumine on seotud selle liikmete tegevusega, ei ületa trahv 10% nende liikmete kogukäivete summast, kes tegutsevad turul, mida ettevõtjate ühenduse rikkumine mõjutab.

3.   Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“

3

Selle määruse artikli 25 lõike 5 kohaselt:

„Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. Aegumistähtaeg möödub hiljemalt päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik lõpeb, ilma et komisjon oleks määranud trahvi või karistusmakset. Kõnesolev tähtaeg pikeneb aja võrra, mille jooksul oli aegumistähtaeg vastavalt lõikele 6 peatunud.“

4

Vaidluse taust on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–23 ja selle võib kokku võtta alljärgnevalt.

5

GEA Group AG (edaspidi „GEA“) tekkis Metallgesellschaft AG (edaspidi „MG“) ja ühe teise äriühingu ühinemise tulemusel 2005. aastal. MG oli valdusühing, kellele kuulusid enne 2000. aastat otse või tütarettevõtjate kaudu Chemson Gesellschaft für Polymer-Additive mbH (edaspidi „OCG“) ja Polymer-Additive Produktions- und Vertriebs GmbH (edaspidi „OCA“).

6

MG võõrandas 17. mail 2000 OCG, mille uueks ärinimeks sai Aachener Chemische Werke Gesellschaft für glastechnische Produkte und Verfahren mbH (edaspidi „ACW“).

7

Pärast seda, kui OCA 2000. aasta mais lõpetati, võttis selle tegevuse üle äriühing, kelle ärinimi oli alates 30. augustist 2000 Chemson Polymer-Additive AG (edaspidi „CPA“), kes vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise päeval ei kuulunud enam kontserni, mille valdusühing GEA oli.

8

11. novembri 2009. aasta otsuses K(2009) 8682 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid) (edaspidi „2009. aasta otsus“) tuvastas komisjon, et teatud arv ettevõtjaid on rikkunud EÜ artiklit 81 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artiklit 53, osaledes kahes konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste kogumis, mis hõlmasid EMP territooriumi ja puudutasid esiteks tinastabilisaatorite sektorit ning teiseks poksiiditud sojaõli ja estrite põhiste termostabilisaatorite sektorit (edaspidi „ESBO/estrite sektor“).

9

2009. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punktis k tunnistas komisjon GEA vastutavaks ESBO/estrite sektori turul 11. septembrist 1991 kuni 17. maini 2000 toime pandud rikkumiste eest.

10

MG õigusjärglasena tuvastati tema vastutus kogu rikkumisperioodil seoses rikkumistega, mille pani toime OCG 11. septembrist 1991 kuni 17. maini 2000 ning OCA 13. märtsist 1997 kuni 17. maini 2000.

11

Lisaks määrati ACW-le karistus OCG õigusjärglasena esiteks rikkumise eest, mille OCG pani toime kogu rikkumisperioodi vältel, see tähendab 11. septembrist 1991 kuni 17. maini 2000, ning teiseks rikkumise eest, mille OCA pani toime 30. septembrist 1999 kuni 17. maini 2000, kui osalus viimases kuulus 100% ulatuses OCG-le.

12

CPA-le määrati karistus OCA õigusjärglasena esiteks rikkumise eest, mille pani toime OCA 13. märtsist 1997 kuni 17. maini 2000, ning teiseks rikkumise eest, mille pani toime OCG 30. septembrist 1995 kuni 30. septembrini 1999, kui osalus viimases kuulus 100% ulatuses OCA-le.

13

2009. aasta otsuse artiklis 2 on sätestatud:

„[…]

[ESBO/estrite sektoris] toime pandud rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

31) [GEA], [ACW] ja [CPA] vastutavad solidaarselt 1913971 euro ulatuses;

32) [GEA] ja [ACW] vastutavad solidaarselt 1432229 euro ulatuses.

Trahvid tuleb tasuda kolmekuulise tähtaja jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest […].“

14

GEA esitas 2009. aasta otsuse tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. jaanuaril 2010.

15

Üldkohus jättis selle hagi 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega GEA Group vs. komisjon (T‑45/10, ei avaldata, EU:T:2015:507) rahuldamata. Selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud.

16

ACW juhtis 15. detsembril 2009 komisjoni tähelepanu asjaolule, et talle 2009. aasta otsuses määratud trahv ületab 10% tema käibest – ülempiiri, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2.

17

Komisjon võttis seetõttu 8. veebruaril 2010 vastu otsuse K(2010) 727 (lõplik), millega muutetakse 2009. aasta otsust (edaspidi „2010. aasta otsus“).

18

Komisjon asus 2010. aasta otsuses seisukohale, et trahv, mille ACW pidi tasuma solidaarselt esiteks GEA ja CPAga ning teiseks GEAga, ületas käibe 10% ülempiiri, mistõttu tuli 2009. aasta otsust muuta.

19

Komisjon täpsustas selles otsuses veel, et GEA-le ja CPA-le määratud trahvi ei muudeta, kuid et ACW-le määratud trahvi tuleb vähendada ning et 2010. aasta otsus ei mõjuta kuidagi teisi 2009. aasta otsuse adressaate.

20

2010. aasta otsuse artikliga 1 muudeti 2009. aasta otsuse artikli 2 teist lõiku järgmiselt:

„Artikli 2 [teise lõigu] punkt 31 asendatakse järgmisega:

„31.a [GEA], [ACW] ja [CPA] vastutavad solidaarselt 1086129 euro ulatuses;

31.b [GEA] ja [CPA] vastutavad solidaarselt 827842 euro ulatuses“.

Artikli 2 [teise lõigu] punkt 32 asendatakse järgmisega:

„32) [GEA] vastutab 1432229 [euro] ulatuses.““

21

GEA esitas 2010. aasta otsuse peale tühistamishagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. aprillil 2010 ja milles ta palus Üldkohtul teise võimalusena muuta talle määratud trahvi summat.

22

Üldkohus tühistas 15. juuli 2015. aasta otsusega GEA Group vs. komisjon (T‑189/10, EU:T:2015:504) GEAd puudutavas osas 2010. aasta otsuse. Üldkohus leidis, et komisjon rikkus selle äriühingu kaitseõigusi, kuna ta ei kuulanud teda enne selle otsuse vastuvõtmist ära. Selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust ei esitatud.

23

29. juunil 2016 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

24

Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 korrati identses sõnastuses käesoleva kohtuotsuse punktis 20 esitatud 2010. aasta otsuse artiklit 1, millega muudeti 2009. aasta otsuse artikli 2 teist lõiku.

25

Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 määrati trahvide tasumise tähtpäevaks 10. mai 2010.

26

GEA esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2016, paludes vaidlusalune otsus tühistada.

27

Hagi põhjendamiseks esitas GEA viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud aegumisnorme, teise kohaselt on rikutud ELTL artiklit 266 ja kaitseõigusi, kolmanda kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3, neljanda kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja viienda väite kohaselt, mis koosneb kahest osast, on võimu kuritarvitatud ja puuduvad põhjendused.

28

Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses neljanda väitega ning viienda väite esimese osaga ning tühistas vaidlusaluse otsuse, leides, et hagi ülejäänud väiteid ei olnud vaja analüüsida.

29

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

30

GEA palub Euroopa Kohtul:

31

Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on vääralt kohaldatud võrse kohtlemise põhimõtet, ettevõtja mõistet ja solidaarvastutuse norme ning rikutud põhjendamiskohustust, ning teise kohaselt on rikutud konkurentsi valdkonnas trahvide tasumise tähtpäeva kindlaksmääramise norme ja põhjendamiskohustust.

32

GEA leiab, et komisjoni apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu.

33

Sellega seoses väidab GEA esimesena, et komisjonil puudub apellatsioonkaebuse esitamise vastu põhjendatud huvi, kuna 2009. aasta otsus ei ole enam õiguslik alus, mis võimaldaks nõuda trahvi maksmist.

34

Teisena leiab GEA, et komisjonil puudub põhjendatud huvi apellatsioonkaebuse esitamise vastu, kuna vaidlusalune otsus ei ole kehtiv. Nimelt möödus aegumistähtaeg trahvi määramiseks enne selle otsuse vastuvõtmist, kuna määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 5 tähenduses oli möödunud üle kümne aasta, olenemata sellest, kas see tähtaeg katkes või mitte.

35

Komisjon vastab, et tal on põhjendatud huvi esitada vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus, kuna esiteks jäeti tema nõuded Üldkohtus rahuldamata ja teiseks väites, et sellel institutsioonil ei ole põhjendatud huvi esitada apellatsioonkaebust trahvi määramiseks aegumistähtaja väidetava ületamise tõttu, vaidlustab GEA vaidlusaluse otsuse kehtivuse. Ent komisjoni sõnul ei esitatud seda väidet Üldkohtus ja viimane ei analüüsinud seda. Järelikult ei ole vaja seda analüüsida.

36

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 kolmandas lõigus on ette nähtud, et välja arvatud liidu ja nende teenistujate vaheliste vaidlustega seotud asjade puhul, võivad otsuse edasi kaevata ka liikmesriigid ja liidu institutsioonid, kes ei astunud menetlusse Üldkohtus. Olenemata sellest, kas nad olid esimeses kohtuastmes pooled, ei pea liidu institutsioonid seega tõendama oma huvi, et esitada Üldkohtu lahendi peale apellatsioonkaebust (8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 171).

37

Nimelt võib komisjon omal äranägemisel hinnata, kas Üldkohtu lahendi peale apellatsioonkaebus esitada või mitte, ning Euroopa Kohus ei kontrolli sellega seoses komisjoni tehtud valikuid (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EU:C:1999:356, punkt 172).

38

Seega piisab, kui tõdeda, et GEA vastuväide komisjoni põhjendatud huvi väidetava puudumise kohta on alusetu, mistõttu tuleb apellatsioonkaebust pidada vastuvõetavaks.

39

Esimene väide koosneb kahest osast. Väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette viga võrdse kohtlemise põhimõtte, ettevõtja mõiste ja solidaarvastutuse normide kohaldamisel, kuna ta leidis, et komisjon oleks saanud teistmoodi kindlaks määrata trahvi selle osa, mille GEA ja ACW pidid tasuma solidaarselt. Väite teise osa kohaselt, mida tuleb analüüsida esimesena, on rikutud põhjendamiskohustust.

40

Esimese väite teises osas väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 tuvastatu, mille kohaselt komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, põhineb kohtuotsuse punktides 108–110 esitatud vastuolulisel põhjendusel ning eelkõige kohtuotsuse punktis 108 esitatud ebamäärasel kaalutlusel, et „komisjon oleks kindlasti saanud teistmoodi kindlaks määrata trahvi selle osa, mille ACW ja hageja pidid tasuma solidaarselt“.

41

GEA vaidleb nendele argumentidele vastu.

42

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtul lasuv kohustus oma otsuseid põhistada seda, et Üldkohus peab oma põhjendustes ammendavalt ja ükshaaval analüüsima vaidluse poolte kõiki argumente. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trafilerie Meridionali vs. komisjon, C‑519/15 P, EU:C:2016:682, punkt 41).

43

Käesolevas asjas piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111 esitatud Üldkohtu põhjenduskäik võimaldab komisjonil mõista põhjendusi, miks Üldkohus nõustus esimeses kohtuastmes GEA esitatud neljanda väitega, ning annab Euroopa Kohtule piisavat teavet kohtuliku kontrolli tegemiseks.

44

Nimelt nähtub nendest punktidest selgelt, et Üldkohtu hinnangul oleks komisjon pidanud kõigepealt kindlaks tegema, millises proportsioonis on omavahel trahvi see osa, mille tasumise eest ACW vastutas solidaarselt GEA ja CPAga, ning see osa, mille eest ta vastutas solidaarselt ainult GEAga, ning seejärel jaotama ACW trahvi vähendamise samas proportsioonis kahe solidaarsussuhte vahel.

45

Eeltoodust lähtudes tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

46

Esimese väite esimeses osas leiab komisjon, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108 väärale seisukohale, et komisjon oleks võinud teistmoodi kindlaks määrata trahvi selle osa, mille GEA ja ACW pidid tasuma solidaarselt, et piirata trahvi seda osa, mille eest GEA üksi vastutas. Komisjon on seisukohal, et Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111 võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisel vea, eirates Euroopa Kohtu praktikat ettevõtja mõiste ja solidaarvastutuse kohta ning ka kohtupraktikat ühte ettevõtjasse kuuluva tütarettevõtja trahvi vähendamise tagajärgede kohta.

47

Komisjoni arvates on solidaarvastutus üksnes ettevõtja mõiste väljendus ning seda ei saa sellest eraldada.

48

Sellega seoses väidab kõnealune institutsioon, et erinevalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 Üldkohtu tõdetust moodustasid GEA, ACW ja CPA kogu rikkumisperioodil ühe ja sama ettevõtja, kellele ta määras ühe trahvi, ning et neil asjaoludel väljendavad ühelt poolt 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktid 31 ja 32 ja teiselt poolt vaidlusaluse otsusega muudetud 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktid 31.a, 31.b ja 32 selle trahvi erinevaid maksimumsummasid, mille maksmise eest võidi igat selle ettevõtja moodustavat juriidilist isikut pidada solidaarselt vastutavaks.

49

Komisjon täpsustab, et kuna GEA, ACW ja CPA moodustasid ühe ja sama ettevõtja, ei olnud vaja hinnata nende kolme äriühingu võrdset kohtlemist.

50

Komisjon leiab, et olenemata sellest, et asjaomased äriühingud kuulusid samasse ettevõtjasse, eristas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111 kunstlikult kahte solidaarselt vastutavate üksuste rühma, mistõttu kohaldas see kohus teooriat, mis on analoogne solidaarvastutuse omavahelise jaotamise teooriaga; see aga on lähenemine, mis on tema sõnul vastavalt 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest komisjon jt vs. Siemens Österreich jt (C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256) tulenevatele juhistele keelatud.

51

Neil asjaoludel leiab komisjon, et miski ei põhjenda seda, et üks või teine samasse ettevõtjasse kuuluv äriühing vabastatakse neile määratud trahvi mis tahes osa maksmise solidaarvastutusest ning et need äriühingud tasuvad tavaliselt määratud trahvi ühisosad igaühe individuaalsete piiride ulatuses.

52

Komisjon väidab, et maksimaalne trahvisumma, mille iga EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtja moodustav äriühing pidi solidaarselt maksma, ei vasta rikkumises osalemise konkreetsele ajavahemikule.

53

Lõpuks, mis puudutab seda, et ACW-le määratud trahvi vähendati tema käibe 10% ülempiirini, mis on sellele äriühingule kohaldatav, siis nähtub 26. novembri 2013. aasta kohtuotsusest Kendrion vs. komisjon (C‑50/12 P, EU:C:2013:771), et GEA vastutust ei mõjuta see, et tema endise tütarettevõtja trahvi vähendati, kuna 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ei moodustanud viimati nimetatud äriühing ja GEA enam ühte ettevõtjat.

54

GEA vastab kõigepealt, et Üldkohus asus õigesti seisukohale, et komisjon rikkus ilma ühegi objektiivse põhjuseta võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei kohaldata seda põhimõtet mitte ainult eri ettevõtjate suhtes, vaid ka samasse ettevõtjasse kuuluvate äriühingute vahelistes suhetes.

55

Seejärel leiab GEA, et komisjon ei määranud mitte ühte trahvi, vaid kaks eraldi trahvi kahele eraldiseisvale üksuste rühmale, kes on iga rühma siseselt omavahel solidaarselt vastutavad, ja kahe erineva rikkumisperioodi eest. Esiteks on 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktis 31 viidatud ajavahemikule 30. septembrist 1995 kuni 17. maini 2000 ning teiseks selle otsuse artikli 2 teise lõigu punktis 32 ajavahemikule 11. septembrist 1991 kuni 29. septembrini 1995. Selline jaotus tuleneb asjaolust, et CPA osales rikkumises üksnes viimati nimetatud ajavahemikus.

56

Veel leiab GEA, et erinevalt komisjoni väidetust ei kohaldanud Üldkohus analoogia alusel solidaarvastutuse omavahelise jaotamise teooriat. Vaidlustatud kohtuotsus ei puuduta mitte omavahelist vastutust, vaid seda, millises ulatuses vastutavad „GEA kontserni“ äriühingud „väliselt“ komisjoni ees.

57

Lõpuks, mis puudutab ACW suhtes käibe 10% ülempiiri kohaldamise mõju, siis väidab GEA, et erinevalt komisjoni väidetust ei saa 26. novembri 2013. aasta kohtuotsust Kendrion vs. komisjon (C‑50/12 P, EU:C:2013:771) tõlgendada nii, et endist emaettevõtjat ei mõjuta see, et tema endisele tütarettevõtjale kohaldatakse käibe 10% ülempiiri.

58

Kõigepealt tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. Nimetatud põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi vs. komisjon, C‑601/18 P, EU:C:2020:751, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon peab seda põhimõtet järgima, kui ta kasutab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 antud pädevust määrata liidu konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjale trahv ning määrab kindlaks selle trahvi suuruse (vt selle kohta 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Siiski, kui liidu konkurentsieeskirjade rikkumises osalemise eest võib isiklikult vastutavaks pidada mitut juriidilist isikut sel põhjusel, et nad kuuluvad ühte ja samasse ettevõtjasse, keda selles rikkumises võib süüdistada, on komisjonil vastavalt määruse kõnealusele sättele õigus määrata neile trahv solidaarselt (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 120).

60

Juhul kui komisjon otsustab aga seda karistamisõigust teostada, ei saa ta vabalt kindlaks määrata solidaarsuse välimist jaotumist ja eelkõige trahvisummat, mille täielikku tasumist ta võib igalt kaasvõlgnikult nõuda (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 121).

61

Nimelt, kuna liidu õiguse mõiste „solidaarvastutus trahvi maksmise eest“ on vaid ettevõtja mõiste otsese õigusliku tagajärje väljendus, lähtutakse selle trahvisumma kindlaksmääramisel, mille täielikku tasumist võib komisjon igalt solidaarvõlgnikult nõuda, igal konkreetsel juhul kõnealusest ettevõtja mõistest (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 122).

62

Sellega seoses tuleb meenutada, et aluslepingute koostajad otsustasid kasutada ettevõtja mõistet, et määratleda konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, keda saab karistada vastavalt EÜ artiklitele 81 ja 82, mitte aga teisi mõisteid nagu äriühingu või juriidilise isiku mõiste (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 123).

63

Pealegi kasutas liidu seadusandja just seda sama ettevõtja mõistet määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, et määratleda üksus, kellele komisjon võib liidu konkurentsiõiguse normide rikkumise eest karistamiseks trahvi määrata (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 124).

64

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab ettevõtja mõiste liidu konkurentsiõiguse kontekstis mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seda mõistet tuleb mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 125, ning 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punktid 47 ja 48).

65

Kui komisjonil on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 vabadus panna ühe trahvi eest solidaarne vastutus erinevatele juriidilistele isikutele, kes kuuluvad ühte ja samasse, rikkumise eest vastutavasse ettevõtjasse, peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel, kohaldades konkreetsel juhul ettevõtja mõistet, mis on liidu õiguse mõiste, arvestama teatud piirangutega, mis nõuavad, et oleks kohaselt arvesse võetud asjaomase ettevõtja tunnuseid, sellisena nagu ta rikkumise toimepanemise ajal oli (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Siemens Österreich jt, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 51).

66

Sellega seoses, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 49 sisuliselt, võib asjaomane ettevõtja rikkumises osalemise ajal olla eri koosseisudes. Need muudatused võivad aset leida eriti siis, kui – nagu käesolevas asjas – rikkumine kestab pikka aega.

67

Kuna need muudatused ei sea kahtluse alla ettevõtja kui sellise isiku ühtsust, kellele rikkumine süüks pannakse, ei mõjuta need käesoleva kohtuotsuse punktis 59 mainitud komisjoni pädevust määrata solidaarselt trahv ühte ja samasse ettevõtjasse kuuluvatele eri juriidilistele isikutele.

68

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–3 ja 6–8, oli käesolevas asjas GEA kontserni struktuur rikkumise toimepanemise ajavahemikul järgmine. Ajavahemikus 1991. aastast kuni 17. maini 2000 kontrollis OCGd, kelle ärinimi pärast viimast kuupäeva oli ACW, 100% ulatuses MG, kellest omakorda sai 2005. aastast GEA. Samal ajavahemikul kontrollis OCAd, kelle ärinimi alates 30. augustist 2000 on CPA, 100% ulatuses MG ning erinevatel ajavahemikel oli ta kas OCG tütarettevõtja või otsene emaettevõtja. OCA oli emaettevõtja, kellel oli OCG üle otsene 100% kontroll 30. septembrist 1995 kuni 30. septembrini 1999. 30. septembrist 1999 kuni 17. maini 2000 oli OCG ainus emaettevõtja, kellel oli OCA üle otsene 100% kontroll ja kes kontrollis äriühingut otseselt.

69

Arvestades 10. septembri 2009. aasta kohtuotsusest Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑97/08 P, EU:C:2009:536) tulenevaid juhiseid, võis komisjon 2009. aasta otsuses tuvastada, et arvestades asjaomaseid äriühinguid ühendavaid majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, kuulus MG, nüüd GEA, avaldades oma tütarettevõtjatele otsustavat mõju, OCG ja OCAga, nüüd vastavalt ACW ja CPA, ühte ettevõtjasse liidu konkurentsiõiguse tähenduses.

70

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjon võis põhjendatult asuda seisukohale, et GEA, ACW ja CPA moodustasid ühe ja sama ettevõtja, kes oma järjestikustes eri koosseisudes kõnealuse rikkumise toime pani.

71

Seega tuleb tõdeda, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et eksisteerisid esiteks liidu konkurentsiõiguse tähenduses ettevõtja, mille moodustasid GEA, ACW ja CPA 30. septembrist 1995 kuni 17. maini 2000, ning teiseks selle õiguse tähenduses ettevõtja, mille moodustasid GEA ja ACW 11. septembrist 1991 kuni 29. septembrini 1995, tuvastas Üldkohus kahe ettevõtja olemasolu liidu konkurentsiõiguse tähenduses ja rikkus seega õigusnormi, eirates EÜ artikli 81 tähenduses ettevõtja mõistet.

72

Kuna solidaarvastutus on üksnes ettevõtja mõiste otsese mõju väljendus ja kuna käesolevas asjas eksisteeris üks ja sama ettevõtja, võis komisjon algul 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktides 31 ja 32 ning seejärel vaidlusaluse otsusega muudetud 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktides 31.a, 31.b ja 32 kindlaks määrata trahvi maksimumsummad, mille eest võidi ühe trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks pidada GEAd, ACWd ja CPAd kui üksusi, kes kuulusid ühte ja samasse ettevõtjasse, kellele rikkumine on süüks pandav. Nimelt, nagu märkis komisjon, ei kajasta sellises olukorras nagu käesolevas asjas selliste maksimumsummade kehtestamine rikkumises ühe ettevõtja moodustavate üksuste osalemise konkreetseid perioode.

73

Neid asjaolusid arvestades rikkus Üldkohus õigusnormi, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106 ja 109, et käesolevas asjas oli GEA, ACW ja CPA vahel kaks solidaarsussuhet, samas kui nad kulusid ühte ja samasse ettevõtjasse, ning kaks trahvi, mis määrati kahe konkreetse ajavahemiku eest, mis kajastavad nende kolme äriühingu osalemist rikkumises, ning rikkus seega solidaarvastutuse kindlaksmääramist käsitlevaid norme, nagu need tulenevad määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2.

74

Mis puudutab seda, et vaidlusaluse otsuse kohaselt vastutab GEA üksi 1432229 euro ulatuses, siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, tuleneb see puhtautomaatselt ACW-le määratud trahvi vähendamisest.

75

Sellega seoses tuleb märkida, et kui kaks eraldiseisvat juriidilist isikut, näiteks emaettevõtja ja tema tütarettevõtja, ei moodusta konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramise otsuse vastuvõtmise ajal enam ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, on mõlemal neist õigus sellele, et neile kohaldataks individuaalselt käibe 10% ülempiiri (vt selle kohta 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 57).

76

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 2 ja 3, on käesolevas asjas kindel, et 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ei moodustanud GEA enam ACW ja CPAga EÜ artikli 81 tähenduses majandusüksust.

77

Selle iseärasuse tõttu arvutas komisjon eraldi selle ülempiiri käibe alusel, mis saadi vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal (vt analoogia alusel 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 67).

78

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 8, oli summa, mida komisjon alguses pidas sobivaks ACW solidaarvastutusega seoses tema osalemise tõttu keelatud kokkuleppes, 3346200 eurot, st täpselt sama summa kui see, mis kehtestati GEAle.

79

Tuleb aga asuda seisukohale, et asjaolu, et komisjon pidas vaidlusaluses otsuses ühelt poolt GEAd solidaarselt vastutavaks 3346200 euro suuruse trahvi kogusumma maksmise eest, ning teiselt poolt ACWd solidaarselt vastutavaks 1086129 euro suuruse summa maksmise eest, tuleneb sellest, et ACW-le kohaldati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud käibe 10% ülempiiri.

80

Niisiis asjaolu, et GEA vastutab nüüd üksi 1432229 euro ulatuses, tuleneb konkreetselt sellest, et 2009. aasta otsuse vastuvõtmise ajal ei moodustanud see äriühing enam ACW ja CPAga EÜ artikli 81 tähenduses ühte ettevõtjat.

81

Seda arvestades ei saa GEA tulemuslikult väita, et tema suhtes pandi toime võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Sellega seoses piisab, kui märkida, et selle põhimõtte rikkumine on võimalik tuvastada üksnes sellises olukorras nagu asjasse puutuv, kus tütarettevõtjast äriühingul, kes ajal, mil võeti vastu vaidlusalune otsus, millega määrati trahv ühele ettevõtjale, kuhu ta kuulus, ei ole enam selle ühe ettevõtja osa, on õigus sellele, et tema suhtes kohaldatakse individuaalselt käibe 10% ülempiiri. See konkreetne asjaolu ei võimalda asuda seisukohale, et asjaomased äriühingud olid võrreldavas olukorras (vt selle kohta 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 68).

82

Igal juhul ei saa tulemuslikult võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tugineda, kuna nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 73, ei esine käesolevas asjas kahte solidaarsussuhet, mis kajastavad konkreetseid ajavahemikke, ning järelikult ei saa solidaarvastutust jaotada.

83

Seega, vaidlusaluse otsusega muudetud 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punkt 32, milles GEA-le määratakse 1432229 euro suurune trahv, ei ole adresseeritud CPA-le mitte seetõttu, et see punkt puudutab konkreetset rikkumisperioodi, mille jooksul ta ei osalenud komisjoni tuvastatud ühes rikkumises, mis nii ei ole, vaid lihtsalt seetõttu, et trahvisumma, mille eest CPA vastutab selles rikkumises isikliku osalemise tõttu tulenevalt tema kuulumisest rikkumise toime pannud ettevõtjasse, on täielikult hõlmatud artikli 2 teise lõigu punktides 31.a ja 31.b nimetatud trahvidega.

84

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 leidis, et komisjon ei täitnud võrdse kohtlemisega seotud kohustusi.

85

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda.

86

Teine väide koosneb kahest osast. Väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule sisuliselt ette seda, et ta rikkus õigusnormi, kui leidis, et trahvi maksmise tähtpäeva saab kindlaks määrata alles vaidlusaluse otsuse teatavakstegemise kuupäevast. Väite teine osa, mida tuleb analüüsida esimesena, puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist.

87

Teise väite teises osas heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et ta ei põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 piisavalt järeldust, et trahvide maksmise kohustus tuleneb üksnes vaidlusaluse otsuse artiklist 1 ja et nende trahvide maksekuupäeva sai kindlaks määrata alles alates selle otsuse teatavakstegemisest.

88

GEA vastab, et vaidlustatud kohtuotsus on piisavalt põhjendatud.

89

Nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 42, peab Üldkohus temal lasuva põhjendamiskohustuse kohaselt selgelt ja üheti mõistetavalt teatavaks tegema tema järgitud põhjenduskäigu, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjendusi ning Euroopa Kohtul kohtulikku kontrolli teostada.

90

Käesolevas asjas piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122–125 esitatud Üldkohtu põhjenduskäik võimaldab komisjonil mõista, miks Üldkohus nõustus esimeses kohtuastmes GEA esitatud viienda väite esimese osaga, ning annab Euroopa Kohtule piisavat teavet kohtuliku kontrolli tegemiseks.

91

Nimelt nähtub nendest punktidest sisuliselt, et kuna 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktide 31 ja 32 sõnastus asendati vaidlusaluse otsuse artiklist 1 tuleneva sõnastusega, jõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 järeldusele, et trahvide maksmise kohustus tuleneb üksnes vaidlusaluse otsuse artiklist 1 ja et nende trahvide maksekuupäeva sai kindlaks määrata alles alates selle otsuse teatavakstegemisest.

92

Seega tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

93

Teise väite esimeses osas heidab komisjon Üldkohtule ette seda, et ta rikkus õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et trahvi maksmise tähtpäeva sai käesolevas asjas kindlaks määrata alles vaidlusaluse otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

94

Komisjon täpsustab, et 2010. aasta otsuse tühistamise tagajärjel ei taastunud mitte ainult 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktid 31 ja 32, vaid ka selle otsuse artikli 2 teises lõigus määratud maksetähtaeg.

95

Neil asjaoludel väidab komisjon, et tal oli õigus muuta määratud trahvi summat ja solidaarvastutust, ilma et ta oleks tingimata pidanud kindlaks määrama uue trahvi maksmise tähtpäeva. Seega leiab komisjon, et kuigi ta muutis vaidlusaluse otsusega 2009. aasta otsuse resolutsiooni osasid, milles määrati kindlaks trahvi suurus ja solidaarvastutus, ei olnud ta kohustatud kehtestama määratud trahvi maksmise tähtpäeva, mis on hilisem vaidlusaluse otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

96

See institutsioon on seisukohal, et kui Euroopa Kohus peaks kinnitama, et ta peab määrama trahvide maksmise tähtpäeva, mis on hilisem sellise muutmisotsuse nagu vaidlusalune otsus teatavakstegemise kuupäevast, tooks see kaasa trahvi tasumata osalt alates alguses määratud maksekuupäevast kogunenud intressi kaotuse, mis piirab tema kaalutlusruumi ja vähendab tema määratud trahvide tõhusust.

97

Neil asjaoludel leiab komisjon, et käesolevas asjas oli tal selleks, et mitte seada GEAd võrreldes ACW ja CPAga ebasoodsamasse olukorda, õigus määrata trahvide maksmise tähtpäevaks 10. mai 2010.

98

GEA vastab, et kuigi komisjonil on tõepoolest pädevus määrata kindlaks kuupäev, mil trahvid tuleb tasuda, ja kuupäev, millest alates hakkab viivis jooksma, ei hõlma see pädevust määrata viivise maksekuupäeva kindlaks trahvide määramise kuupäevast varasemale kuupäevale. Liidu õiguse tõhususega ei saa põhjendada trahvi maksmise kuupäeva määramist selle trahvi aluseks oleva otsuse teatavakstegemisest varasemale kuupäevale.

99

GEA on seisukohal, et kuna trahvi tasumise tähtpäeva ei saa määrata vaidlusaluse otsuse teatavakstegemisest varasemale kuupäevale, saab järelikult trahvi maksmisega seotud intress vastavalt põhimõttele, mille kohaselt kõrvalnõue järgib põhinõuet, hakata jooksma alles selle otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

100

Komisjoni otsustes, milles ta määrab trahve liidu konkurentsiõiguse rikkumiste eest, on muu hulgas kindlaks määratud trahvide suurus ja viivis ning komisjoni pangakonto andmed, millele ettevõtjad peavad trahvid tasuma. Nendes otsustes on kehtestatud ka määratud trahvide tasumise tähtaeg. Sundtäitmise vältimiseks tuleb makse teha enne selle tähtaja möödumist.

101

Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artiklis 299 on sätestatud, et muu hulgas komisjoni õigusaktid, mis panevad rahalise kohustuse muudele isikutele peale riikide, saab pöörata täitmisele.

102

Samuti tuleb märkida, et ELTL artikli 278 kohaselt ei ole seda liiki otsuste peale Euroopa Liidu Kohtule esitatud hagidel peatavat toimet.

103

Järelikult on komisjoni otsused täitmisele pööratavad ELTL artiklis 299 kehtestatud tingimustel ning nendega kaasnevad trahvid kuuluvad põhimõtteliselt tasumisele nendes otsustes määratud tähtaja möödudes.

104

Neil asjaoludel ja arvestades eesmärki tagada liidu konkurentsieeskirjade tõhus järgimine, tuleb asuda seisukohale, et põhimõtteliselt peab võlgnik tasuma võlgnetava summa enne selle tasumise tähtpäeva, mille komisjon oma otsuses on määranud.

105

Käesolevas asjas nägi komisjon alguses 2009. aasta otsuse artikli 2 teises lõigus ette kõigile otsuse adressaadiks olevatele ettevõtjatele määratud trahvide tasumise tähtpäeva, milleks määrati kolmekuulise tähtaja möödumine alates selle otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

106

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 124, tühistas Üldkohus 2010. aasta otsuse, milles komisjon otsustas, et 2009. aasta otsust oli vaja muuta, kuna esiteks ACW-le määratud trahv ületas käibe 10% ülempiiri ning teiseks, et trahvisummat, mille eest ACW oli solidaarselt vastutav GEA ja CPAga, tuli vähendada, 15. juuli 2015. aasta otsuses GEA Group vs. komisjon (T‑189/10, EU:T:2015:504) GEAd puudutavas osas. Selle tühistamise tagajärjel taastus 2009. aasta otsuse artikli 2 algne sõnastus, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125.

107

Kuid see sõnastus asendati uuesti sõnastusega, mis tulenes vaidlusaluse otsuse sõnastusest. Selle otsuse artiklis 2 määrati trahvide tasumise tähtpäevaks 10. mai 2010.

108

See tähtpäev on esiteks varasem vaidlusaluse otsuse teatavakstegemise kuupäevast ning teiseks hilisem 2009. aasta otsuses määratud trahvide tasumise tähtpäevast. See vastab 2010. aasta otsusega kaasas olnud komisjoni 9. veebruari 2010. aasta kirjas märgitud tasumise tähtpäevale.

109

Selles kontekstis tuleb märkida, et komisjonile on antud pädevus, mis sisaldab õigust kindlaks määrata, millal tema määratud trahvid maksmisele kuuluvad, millal hakkab viivis jooksma ja milline on intressimäär, ning kehtestada oma otsuse rakendussätted, nõudes vajaduse korral pangagarantii esitamist, mis kataks määratud trahvi põhisumma ning intressid. Kui sellist pädevust ei oleks, nõrgendaks eelis, mille ettevõtjad võivad saada trahvide hilinenud maksmisega, sanktsioone, mille komisjon määrab liidu konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamise ülesande täitmisel.

110

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 62, puudutas käesolevas asjas muudatus, mis tehti 2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktidesse 31 ja 32 kõigepealt 2010. aasta otsusega, mis vahepeal tühistati, ja seejärel vaidlusaluse otsusega, üksnes ACW-le määratud trahvi summat ning solidaarsussuhete uut kindlaksmääramist, mitte trahvi kui sellise määramist ega selle kogusummat. Seega tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, on GEA, ACW ja CPA trahvi tasumise kohustuse õiguslik alus 2009. aasta otsuse artikkel 2, mitte vaidlusaluse otsuse artikkel 1.

111

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et trahvi maksmise tähtpäeva sai käesolevas asjas kindlaks määrata alles vaidlusaluse otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

112

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viienda väite teise osaga nõustuda.

113

Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

114

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61 tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

115

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtul ei ole käesolevas asjas vajalikku teavet, et teha lõplik otsus kõigi esimeses kohtuastmes esitatud väidete kohta.

116

Nendes väidetes tõstatatud vaidluse aspektid eeldavad faktiküsimuste analüüsimist tõendite alusel, mida esiteks Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hinnanud, kuna ta leidis selle kohtuotsuse punktis 128, et selline analüüs on üleliigne, sest ta nõustus GEA esitatud neljanda väite ja viienda väite esimese osaga, ja mida teiseks ei ole kõiki Euroopa Kohtus arutatud, mistõttu ei luba menetlusstaadium kohtuasjas selles küsimuses otsust teha.

117

Seega tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse ning jätta otsuse tegemine kohtukulude kandmise kohta edaspidiseks.

118

Kuna asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: