–

Wagram Invest SA, esindajad: avocats B. Paquot ja J. Terfve,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, J.-C. Halleux ja P. Cottin,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, U. Bartl, M. Hellmann ja T. Henze ning hiljem J. Möller, U. Bartl ja M. Hellmann,

–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll ja G. Hesse,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk, N. Gossement ja C. Perrin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ, mis põhineb [EÜ artikli 44 lõike 2 punktil g] ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (EÜT 1978, L 222, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 17), tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Wagram Invest SA ja Belgia riigi vahelises kohtuvaidluses selle äriühingu poolt maksustamisaastatel 2000 ja 2001 tasumisele kuuluva äriühingu tulumaksu üle.

3

Direktiivi 78/660 kolmandas põhjenduses on märgitud:

„[…] on vaja kehtestada ühenduses võrdväärsed miinimumnõuded finantsteabe suhtes, mille konkureerivad äriühingud peaksid avaldama“.

4

Selle direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

3.   Raamatupidamise aastaaruanne peab andma õige ja erapooletu ülevaate äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta.

4.   Kui käesoleva direktiivi kohaldamisest ei piisa, et anda õige ja erapooletu ülevaade lõike 3 tähenduses, tuleb anda lisateavet.

5.   Kui käesoleva direktiivi mõne sätte kohaldamine ei sobi erandlikult kokku lõikes 3 sätestatud kohustusega, tuleb sellest sättest kõrvale kalduda, et anda õige ja erapooletu ülevaade lõike 3 tähenduses. Iga selline kõrvalekaldumine tuleb avaldada raamatupidamisaruannete lisades koos selle põhjenduse ning aruandega selle mõju kohta varale, kohustustele, finantsseisundile ning kasumile või kahjumile. Liikmesriigid võivad määratleda kõnesolevad erandjuhud ning sätestada asjakohased erinormid.

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artikli 31 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et raamatupidamise aastaaruandes näidatud kirjeid hinnatakse kooskõlas järgmiste üldpõhimõtetega:

[…]

[…]“.

6

Sama direktiivi artikkel 32 näeb ette:

„Raamatupidamise aastaaruandes näidatud kirjeid hinnatakse kooskõlas artiklitega 34–42, mis põhinevad soetus- või tootmismaksumuse põhimõttel.“

7

Direktiivi 78/660 artikkel 35 näeb ette:

„1.   

2.   Soetusmaksumuse arvutamisel liidetakse tasutud hinnale muud soetuskulutused.

3.   

4.   Intressid kapitalilt, mis on võetud laenuks, et finantseerida põhivara tootmist, võib hõlmata tootmismaksumusse määral, mil need on seotud kõnealuse tootmisperioodiga. Sel juhul tuleb selliste intresside hõlmamine aktivasse avaldada raamatupidamisaruannete lisades.“

8

30. jaanuari 2001. aasta kuningliku määruse äriseadustiku rakendamise kohta (arrêté royal portant exécution du Code des sociétés, Moniteur belge, 6.2.2001, lk 3008, edaspidi „30. jaanuari 2001. aasta kuninglik määrus“) artikkel 24 sätestab:

„Raamatupidamise aastaaruanne peab andma õige ja erapooletu ülevaate äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta.

Kui selle kohustuse täitmiseks ei piisa käesoleva jaotise sätete kohaldamisest, tuleb aruande lisas anda lisateavet.“

9

Selle kuningliku määruse II. peatükis asuva artikli 29 „Hindamiskriteeriumid“ esimene lõik näeb ette:

„Erijuhtudel, kui artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud kohustuse täimiseks ei piisa käesolevas peatükis ette nähtud hindamiskriteeriumide kohaldamisest, tuleb sellest viidatud artikli alusel erand teha.“

10

Nimetatud kuningliku määruse artikkel 35 näeb ette:

„Ilma et see piiraks määruse artiklite 29, 57, 67, 69, 71, 73 ja 77 kohaldamist, hinnatakse aktivas kirjendatavat vara soetusväärtuse alusel ja kajastatakse bilansis sellesama väärtusega, arvates maha amortisatsiooni ja sellega seotud väärtuse vähenemise.

Soetusväärtuse all tuleb mõista kas artiklis 36 määratletud soetushinda, artiklis 37 määratletud tootmismaksumust või artiklis 39 määratletud omakapitali sissemakse väärtust.“

11

30. jaanuari 2001. aasta kuningliku määruse artikli 67 lõikes 2 on sätestatud:

„Samal ajal bilansis nõuete kajastamisega nende nominaalväärtuses kirjendatakse passivas viitvõlgade ja ettemakstud tulu kontot ning prorata temporis kasumi või kahjumi kontot intressi alusel, mis vastab:

[…]

c) nõuete diskontole, mis ei teeni intressi või teenib ebanormaalselt madalat intressi, kui need nõuded:

1) muutuvad sissenõutavaks rohkem kui aasta pärast äriühingu vara hulka lisamist ning

2) on seotud kas summadega, mis kajastuvad kasumiaruandes tuluna, või finantsvara või tegevusüksuse võõrandamise hinnaga.

[…]“.

12

Selle kuningliku määruse artikli 77 kohaselt on nimetatud määruse artikkel 67 analoogia alusel kohaldatav vastavat laadi ja vastava tähtajaga võlgade suhtes.

13

Wagram Invest, mille asukoht on Belgias ja mille ärinimi oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal SCRL HDB de promotion et de gestion, ostis oma juhatajalt 10. jaanuari 1997. aasta lepingu alusel IENA SA aktsiaid hinnaga 24 000 000 Belgia franki (BEF) (594944,45 eurot), mis tuli tasuda ilma intressita 16 poolaastamaksena, millest igaühe suurus oli 1500000 Belgia franki (37184,02 eurot) ja millest viimase poolaasta makse kuulus tasumisele 10. juulil 2004.

14

10. märtsil 1999 sõlmitud teise lepingu alusel ostis Wagram Invest oma juhatajalt veel IENA aktsiaid hinnaga 31760400 Belgia franki (787319,75 eurot), mis tuli tasuda ilma intressita 12 poolaastamaksena, millest igaühe suurus oli 2646700 Belgia franki (65609,97 eurot).

15

Hind, mis võeti nendes kahes IENA aktsiate müügilepingus aluseks, vastas hinnale, mida tasusid selle aktsiaseltsi aktsionärid veidi aega varem toimunud aktsiakapitali suurendamisel aktsiaid märkides.

16

Aktsiaostu tehingute raamatupidamises kajastamiseks tegi Wagram Invest järgmised raamatupidamiskirjed:

17

Maksustamisaasta 2000 lõpus kajastas Wagram Invest selle kulu proportsionaalse osa kuludes summas 1970339 Belgia franki (48843,42 eurot), millest 1000506 Belgia franki (24801,89 eurot) oli kulu seoses 1997. aastal omandatud aktsiatega ja 969833 Belgia franki (24041,53 eurot) kulu seoses 1999. aastal omandatud aktsiatega.

18

Maksustamisaasta 2001 lõpus kajastas Wagram Invest selle kulu proportsionaalse osa kuludes summas 2676318 Belgia franki (66344,19 eurot), millest 843090 Belgia franki (20899,65 eurot) oli kulu seoses 1997. aastal omandatud aktsiatega ja 1833228 Belgia franki (45444,53 eurot) kulu seoses 1999. aastal omandatud aktsiatega.

19

Nüüdisväärtuse leidmiseks kasutatavaks diskontomääraks oli turul selliste võlgade suhtes nende bilansis arvele võtmise ajal kohaldatav määr ehk 8%.

20

Kontrolli tulemusel leidis Belgia maksuhaldur, et ei saa nõustuda maksustamisaastate 2000 ja 2001 diskonto summade kuludesse kandmise ning nende summade tulust maha arvamisega ning tegi 28. oktoobril 2002 Wagram Investi eriarvamusest hoolimata talle maksuotsuse.

21

Belgia maksuhaldur kohustas selle põhjal Wagram Investi tasuma kaks täiendavat äriühingu tulumaksu makset maksustamisaastate 2000 ja 2001 eest, vastavalt 20. ja 18. novembril 2002.

22

Kuna vaide suhtes, mille Wagram Invest 18. veebruaril 2003 esitas, ei teinud maksuhalduri direktor selleks ette nähtud kuue kuu jooksul otsust, esitas see äriühing 10. märtsil 2005 kaebuse Tribunal de première instance de Namurile (Namuri esimese astme kohus, Belgia).

23

20. detsembri 2007. aasta kohtuotsusega tunnistas see kohus maksuhalduri otsuse tühistamise nõude põhjendamatuks ja kinnitas, et vaidlustatud täiendavad maksusummad kuuluvad tasumisele.

24

Wagram Invest esitas nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse cour d’appel de Liège’ile (Liège’i apellatsioonikohus, Belgia), kes jättis 14. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusega esimese astme kohtu otsuse muutmata.

25

Seejärel esitas Wagram Invest 2. juulil 2014 kassatsioonkaebuse. Cour de cassation (Belgia kassatsioonikohus) tühistas 11. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega cour d’appel de Liège’i kohtuotsuse ning saatis kohtuasja uueks läbivaatamiseks cour d’appel de Monsile (Monsi apellatsioonikohus, Belgia).

26

Kuigi viimati nimetatud kohus möönab, et Wagram Investi poolt kasutatud raamatupidamises kajastamise meetod on kooskõlas Belgia õiguse sätete, täpsemalt 30. jaanuari 2001. aasta kuningliku määruse artikliga 77, kahtleb ta, kas selline meetod on kooskõlas direktiivi 78/660 artikli 2 lõigetega 3–5, koostoimes selle direktiivi artikliga 32.

27

Neil asjaoludel otsustas cour d’appel de Mons (Monsi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasi on olemuselt maksuvaidlus. Kuid direktiivi 78/660, mille tõlgendamist käesolevas asjas taotletakse, eesmärk ei ole määrata kindlaks tingimusi, millel äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid võib või peab aluseks võtma, et liikmesriikide maksuhaldurid saaksid kindlaks määrata maksustatava summa ja maksusumma, nagu on põhikohtuasjas kõne all olev äriühingu tulumaks (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 28).

29

Kuid Euroopa Kohus on tunnistanud, et liikmesriigid võivad raamatupidamise aastaaruandeid kasutada maksustamise eesmärgil võrdlusalusena, nagu seda tehakse Belgia õiguses (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punktid 27 ja 28, ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Immo Chiaradia ja Docteur De Bruyne, C‑444/16 ja C‑445/16, EU:C:2017:465, punkt 33).

30

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui aktsiaselts soetab finantsvara, mille hind tuleb tasuda osamaksetena pika aja jooksul ilma intressita, tingimustel, mis on sarnased laenutingimustega, tuleb direktiivi 78/660 artikli 2 lõikes 3 sätestatud õige ja erapooletu ülevaate põhimõtet tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise raamatupidamismeetodi kasutamine, mille kohaselt kantakse esiteks kasumiaruandes kuludesse sellest soetamisest tuleneva rohkem kui ühe aasta pärast tasumisele kuuluva ilma intressita võlaga seotud diskonto ning teiseks selle põhivara soetusmaksumus bilansi aktivasse nii, et see diskonto on maha arvatud.

31

Alustuseks tuleb rõhutada, et direktiivi 78/660 kolmanda põhjenduse kohaselt on selle direktiivi eesmärk üksnes kehtestada miinimumnõuded finantsteabe suhtes, mis tuleks avaldada (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Õige ja erapooletu ülevaate põhimõtte järgimine on direktiivi 78/660 peamine eesmärk. Selle nimetatud direktiivi artikli 2 lõikes 3 sätestatud põhimõtte kohaselt peavad raamatupidamise aastaaruanded andma õige ja erapooletu ülevaate äriühingu vara, kohustuste, finantsseisundi ning kasumi või kahjumi kohta (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et see põhimõte nõuab esiteks, et aruanded kajastaksid tegevusi ja tehinguid, mida need peavad kirjeldama, ning teiseks, et raamatupidamisandmed esitataks kolmandate isikute teabevajaduste rahuldamiseks kõige tulemuslikumaks ja kohasemaks peetavas vormis, kahjustamata asjasse puutuva äriühingu huve (14. septembri 1999. aasta kohtuotsus DE + ES Bauunternehmung, C‑275/97, EU:C:1999:406, punkt 27).

34

Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et õige ja erapooletu ülevaate põhimõtte kohaldamisel tuleb võimalikult suures ulatuses lähtuda direktiivi 78/660 artikli 31 üldpõhimõtetest, mille seas on eriline tähtsus direktiivi artikli 31 lõike 1 punktis c sätestatud ettevaatliku hindamise põhimõttel (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Direktiivi 78/660 artikli 31 lõike 1 punkti c sätete kohaselt võimaldab kõikide asjaomase majandusaastaga reaalselt seotud tegurite – realiseeritud kasum, kohustused, tulu, riskid ja kahjum – arvessevõtmine tagada õige ja erapooletu ülevaate põhimõtte järgimise (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Samuti tuleb õige ja erapooletu ülevaate põhimõtet mõista ka direktiivi 78/660 artiklis 32 sätestatud põhimõtte aspektist, mille kohaselt võetakse raamatupidamise aastaaruandes näidatud kirjete hindamisel aluseks vara soetus‑ või tootmismaksumus (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 34).

37

Selle artikli kohaselt põhineb õige ja erapooletu ülevaade, mille äriühingu raamatupidamise aastaaruanne peab andma, vara hindamisel mitte selle tegeliku väärtuse, vaid soetusmaksumuse põhjal (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus GIMLE, C‑322/12, EU:C:2013:632, punkt 35).

38

Käesolevas asjas esinevas olukorras, kus finantsvara soetamise leping näeb ette hinna tasumise osamaksetena pika aja jooksul ilma intressita, käsitas Belgia seadusandja soetustehingut – mis formaalselt on üks tehing – tegelikult kahest eraldi osast koosnevana, milleks on esiteks finantsvara soetamine otseses mõttes ja teiseks kaudselt tehtud laenutehing.

39

Neil asjaoludel koosneb finantsvara soetamisel makstud hinna nominaalväärtus – mis vastab selle põhivara soetusmaksumusele – tegelikult kahest osast, nimelt esiteks põhivara soetamise hinna nüüdisväärtusest, mis vastab ostuhinnale ilma kaudse laenuintressita, ja teiseks summast, mis vastab sellele kaudsele intressile.

40

Seega annab põhikohtuasjas kõne all olev raamatupidamismeetod, mis näeb ette esiteks, et aktivasse kantakse finantsvara eest makstud hinna nüüdisväärtus, st nominaalväärtus ilma kaudse intressita, ja teiseks, et viitvõlgade ja ettemakstud tulu kontol kajastatakse kaudset intressi näitav diskonto, mille summa vastab põhivara omandamistehingust tuleneva võla nominaalväärtuse ja selle võla nüüdisväärtuse vahele, selle tehingu kahest osast õige ja erapooletu ülevaate.

41

Nagu rõhutab ka Euroopa Komisjon, eelistab see raamatupidamismeetod, kui seda kohaldatakse tavapärastes turutingimustes, tehingu sisu selle vormile, mille tulemusel võetakse põhivara väärtust arvesse õige ja erapooletu ülevaate põhimõtet järgides, hinnangu põhjal, milles arvestatakse kõiki asjakohaseid tegureid ning nende seas käesoleval juhul finantskulu, isegi kui see kulu kaudse kuluna ei nähtu formaalselt asjasse puutuva aktivas kirjendatava vara soetushinna nominaalväärtusest.

42

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et juhul, kui aktsiaselts soetab finantsvara, mille hind tuleb tasuda osamaksetena pika aja jooksul ilma intressita, tingimustel, mis on sarnased laenutingimustega, tuleb direktiivi 78/660 artikli 2 lõikes 3 sätestatud õige ja erapooletu ülevaate põhimõtet tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellise raamatupidamismeetodi kasutamine, mille kohaselt kantakse esiteks kasumiaruandes kuludesse sellest soetamisest tuleneva rohkem kui ühe aasta pärast tasumisele kuuluva ilma intressita võlaga seotud diskonto turuintressimääraga ning teiseks selle põhivara soetusmaksumus bilansi aktivasse nii, et see diskonto on maha arvatud.

43

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Kui aktsiaselts soetab finantsvara, mille hind tuleb tasuda osamaksetena pika aja jooksul ilma intressita, tingimustel, mis on sarnased laenutingimustega, tuleb nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiivi 78/660/EMÜ, mis põhineb [EÜ artikli 44 lõike 2 punktil g] ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid, artikli 2 lõikes 3 sätestatud õige ja erapooletu ülevaate põhimõtet tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellise raamatupidamismeetodi kasutamine, mille kohaselt kantakse esiteks kasumiaruandes kuludesse sellest soetamisest tuleneva rohkem kui ühe aasta pärast tasumisele kuuluva ilma intressita võlaga seotud diskonto turuintressimääraga ning teiseks selle põhivara soetusmaksumus bilansi aktivasse nii, et see diskonto on maha arvatud.