1

Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych (edaspidi „Igpour“), kes on Poolas asuv meelelahutusautomaatide tootjate, turustajate ja haldajate huve esindav ühing, palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. juuli 2018. aastamäärus Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon (T‑514/15, ei avaldata, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2018:500), millega Üldkohus otsustas, et puudub vajadus teha otsus Igpouri hagi kohta, millega ta nõudis, et tühistataks komisjoni 12. juuni 2015. aasta otsuse GestDem 2015/1291, millega keelduti apellandile võimaldamast tutvuda Euroopa Komisjoni üksikasjaliku arvamusega teavitamismenetluses 2014/537/PL, ja komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsuse GestDem 2015/1291, millega keelduti apellandile võimaldamast tutvuda Malta Vabariigi üksikasjaliku arvamusega teavitamismenetluses 2014/537/PL (edaspidi „vaidlusalused otsused“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artiklis 4 on sätestatud:

„[…]

2.   Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

[…]

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

[…]“.

3

Komisjon saatis 20. novembril 2013 Poola Vabariigile ja mitmele teisele liikmesriigile rikkumismenetluse 2013/4218 raames ELTL artikli 258 alusel ametliku kirja, milles ta palus adressaatidel viia hasartmänguteenuseid reguleerivad riigisisesed õigusaktid vastavusse EL toimimise lepingus määratletud põhivabadustega.

4

Selleks et tegeleda komisjoni osutatud murekohtadega, teatas Poola Vabariik oma vastuses, mille komisjon sai kätte 3. märtsil 2014, kavatsusest teavitada komisjoni vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivile 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), seaduseelnõust, millega muudetakse Poola hasartmänguseadust.

5

5. novembril 2014 teatas Poola Vabariik komisjonile mainitud seaduseelnõust direktiivi 98/34 artikli 8 alusel. Nimetatud teade registreeriti numbriga 2014/537/PL.

6

Komisjon ja Malta Vabariik esitasid vastavalt 3. ja 6. veebruaril 2015 direktiivi 98/34 artikli 9 lõike 2 tähenduses kaks üksikasjalikku arvamust teatatud seaduseelnõu kohta.

7

Igpour taotles 17. veebruaril 2015 määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõike 1 alusel võimalust tutvuda komisjoni ja Malta Vabariigi esitatud üksikasjalike arvamustega.

8

10. märtsil 2015 keeldus komisjon Igpourile võimaldamast taotletud dokumentidega tutvuda.

9

Igpour esitas komisjonile 16. aprillil 2015 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse dokumentidega tutvumiseks.

10

Komisjon selgitas vaidlusalustes otsustes, et kõnealuste dokumentide avalikustamine oleks kahjustanud rikkumismenetluses 2013/4218 kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes, kuna need arvamused olid nimetatud menetlusega lahutamatult seotud.

11

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. septembril 2015, esitas Igpour hagi vaidlusaluste otsuste tühistamise nõudes. Rootsi Kuningriigil lubati astuda menetlusse Igpouri nõuete toetuseks ning Poola Vabariigil lubati menetlusse astuda komisjoni nõuete toetuseks.

12

Komisjon lõpetas 7. detsembril 2017 Poola Vabariigi suhtes rikkumismenetluse 2013/4218.

13

Komisjon otsustas 28. veebruaril 2018 võimaldada Igpouril tutvuda taotletud dokumentidega.

14

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 28. septembri 2017. aasta kohtuistungil.

15

Komisjon palus Üldkohtu kantseleisse 6. märtsil 2018 saabunud menetlusdokumendiga Üldkohtul tuvastada, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus selle kohta otsus teha, kuna komisjon oli otsustanud võimaldada Igpouril tutvuda kahe dokumendiga, mida vaidlusalused otsused puudutasid. Komisjon palus lisaks, et kohtukulud mõistetaks välja Igpourilt.

16

Üldkohus otsustas 14. märtsi 2018. aasta määrusega uuendada menetluse suulist osa ja palus teistel pooltel esitada oma seisukohad kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemise taotluse kohta, mille komisjon esitas. Igpour vaidles oma seisukohtades vastu väitele, et ta on kaotanud igasuguse põhjendatud huvi. Poola Vabariik märkis oma seisukohtades üksnes, et ta ei vaidle komisjoni taotlusele vastu. Rootsi Kuningriik ei esitanud seisukohti kohtulahendi tegemise vajaduse äralangemise taotluse kohta.

17

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruses esiteks, et oli vähetõenäoline, et nii ebatüüpiline olukord tulevikus kordub. Üldkohus asus teiseks seisukohale, et Igpour piirdus sellega, et viitas komisjoni suhtes Euroopa Liidu (lepinguvälise) vastutuse alusel hagi esitamise võimalusele, ilma et ta oleks siiski täpsustanud, kas tema või tema liikmed kavatsevad seda võimalust kasutada.

18

Seetõttu otsustas Üldkohus, et puudub vajadus teha hagi kohta otsus ning pooled kannavad ise oma kohtukulud.

19

Apellatsioonkaebuses palub Igpour Euroopa Kohtul:

20

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

21

Rootsi Kuningriik palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus ja vaidlusalused otsused.

22

Poola Vabariik esitas oma seisukohad kohtuistungil ja palub sisuliselt jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

23

Igpour põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega.

24

Esimeses väites väidab Igpour, et vaidlustatud kohtumääruse punktid 30 ja 32 on väärad kahel põhjusel.

25

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tõdes, et on vähetõenäoline, et Igpouri väidetud õigusvastasus tulevikus kordub. Teiseks rikkus Üldkohus väidetavalt õigusnormi, leides, et määravaks asjaoluks on küsimus, kas on võimalik, et tulevikus kordub konkreetne olukord, nagu on kõne all käesolevas asjas, samas kui asjakohane oleks välja selgitada, kas komisjon kohaldab tulevikus määruse nr 1049/2001 või direktiivi 98/34 tõlgendusi, millele Igpour vastu vaidleb.

26

Igpour on seisukohal, et ühelt poolt ei leidnud Üldkohus, et on ebatõenäoline, et komisjon tugineb tulevikus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tõlgendusele, mille kohaselt avalikustamata jätmise üldine eeldus hõlmab dokumente, mis sisaldavad viiteid või milles puuduvad viited ametlikele kirjadele, mis on poolelioleva rikkumismenetlusega „lahutamatult seotud“.

27

Üldkohus ei hinnanud tõenäosust, et see tõlgendus kordub tulevikus, vaid pigem tõenäosust, et sellele tõlgendusele tuginetakse uuesti käesoleva asjaga sarnases olukorras, see tähendab uue juhtumi raames, milles rikkumismenetlus on pooleli, ja kus liikmesriik teatab komisjonile seaduseelnõust, et tegeleda murekohtadega, mille tõttu seda menetlust alustati, ja komisjon esitab üksikasjaliku arvamuse selle eelnõu kohta, keeldudes seejärel selle arvamuse avalikustamisest vajaduse tõttu kaitsta rikkumismenetluse eesmärki.

28

Teiselt poolt tegi Üldkohus sama vea, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktides 26 ja 27 ning mis puudutab komisjoni argumenti, mille kohaselt läbipaistvuse põhimõte, mis on direktiivi 98/34 (mis on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1)) aluseks, ei keela tugineda mittekonfidentsiaalses teatamismenetluses esitatud üksikasjalike arvamuste puhul avaldamata jätmise üldisele eeldusele.

29

Pealegi, arvestades direktiiviga 2015/1535 liikmesriikidele pandud teatamiskohustuste märkimisväärset ulatust, on tõenäoline, et mitme teatatud seaduseelnõu puhul peavad komisjoni osutatud murekohad vähemalt osaliselt paika, mistõttu on pooleliolev rikkumismenetlus õigustatud, ning seega kordub käesolevaga asjaga sarnane olukord. Üldkohus ei ole oma vastupidist väidet kuidagi põhjendanud ning sellist põhjendust on võimatu tuua.

30

Igpour märgib, et teine teda puudutav kohtumäärus, nimelt 19. juuli 2018. aasta kohtumäärus Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon (T‑750/17, ei avaldata, EU:T:2018:506) näitab, et komisjon kaitseb järjepidevalt oma tõlgendusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande ning direktiivides 98/34 ja 2015/1535 sätestatud läbipaistvuse põhimõtte kohta, ning kinnitab, et on tõenäoline, et selline tõlgendus tulevikus kordub.

31

Peale selle väidab Igpour, et on vägagi tõenäoline, et ta esitab ise tulevikus dokumentidega tutvumise taotlusi, millele komisjon siis vastab, tuginedes liidu õiguse tõlgendusele, millele käesolevas asjas vastu vaieldakse. Ta rõhutab sellega seoses, et kuna ta on ettevõtjate organisatsioon, puudutab tema tegevus tema liikmete äritehingute kõiki aspekte, mitte ainult neid aspekte, mis on otseselt seotud tema esindatava konkreetse valdkonnaga või mida riigisisesed hasartmängualased õigusnormid puudutavad.

32

Rootsi valitsus nendib, et kuigi Igpouril on nüüd võimalik tutvuda asjaomaste dokumentidega, ei ole komisjon vaidlusaluseid otsuseid ametlikult tagasi võtnud, mistõttu vaidluse ese on säilinud.

33

Rootsi valitsuse sõnul taotles Igpour tahtlikult teatamismenetluse raames üksikasjalike arvamustega tutvumist, kuigi rikkumismenetlus oli veel pooleli. Kuna taotletud dokumendid avalikustati alles pärast kõnealuste menetluste lõppu, ei võimaldanud see täielikult saavutada dokumentidega tutvumise taotlusega seatud eesmärke.

34

Rootsi valitsus jagab Igpouri seisukohta, mille kohaselt Üldkohus oleks pidanud analüüsima, kas komisjon võib tulevikus tugineda üldise eelduse reeglile, mida komisjon vaidlustatud otsustele kohaldab. Seda järeldust kinnitab otseselt 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon (C‑57/16 P, EU:C:2018:660), millest ilmneb, et tulebki just analüüsida küsimust, kas osutatud õigusvastasus võib tulevikus korduda.

35

Rootsi valitsus leiab sarnaselt Igpouriga, et on väga tõenäoline, et selline olukord võib tulevikus korduda. Esiteks esineb vahetu risk, et komisjon võib vaidlustatud üldise eelduse reeglile viidates põhjendada otsuseid, millega jäetakse rahuldamata tulevased dokumentidega tutvumise taotlused, mis on esitatud direktiivis 2015/1535 ette nähtud teatamismenetluste raames. Teiseks, komisjon kohaldas tegelikult seda üldise eelduse reeglit juba pärast vaidlusaluste otsuste vastuvõtmist selleks, et põhjendada Igpouri täiendava taotluse – mis esitati direktiiviga 2015/1535 ette nähtud teatamismenetluse raames ning mille eesmärgiks oli komisjoni seisukohtade ja ühe üksikasjaliku arvamusega tutvumine – rahuldamata jätmist. Kolmandaks, asjaolu, et Igpouri puhul on võimalik suur risk, et üldise eelduse reeglile tuginetakse ka tulevikus, on tingitud ka sellest, et Igpour on organisatsioon, mis esindab Poolas meelelahutusautomaatide tootjate, turustajate ja haldajate huve, kusjuures tema tegevus puudutab tema liikmete äritehingute kõiki aspekte, mitte ainult neid aspekte, mis on otseselt seotud tema esindatava konkreetse valdkonnaga või mille kohta käivad riigisisesed hasartmängualased õigusnormid. Viimasena ei puuduta see risk mitte ainult Igpouri, vaid ka teiste isikute esitatud taotlusi tutvuda dokumentidega.

36

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse esimene väide on põhjendamatu.

37

Igpour, keda toetab Rootsi valitsus, väidab esimeses väites sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtumääruse punktides 30 ja 32, et on vähetõenäoline, et tema väidetud õigusvastasus tulevikus kordub, ning et järelikult ei ole Igpouril mingit huvi menetluse jätkumise vastu. Tema arvates ei olnud selles kontekstis asjakohane küsimus mitte see, kas on võimalik, et käesoleva kohtuasjaga analoogiline konkreetne olukord tulevikus kordub, vaid küsimus, kas üldiselt esineb risk, et väidetav õigusvastasus tulevikus kordub, ja konkreetselt risk, et komisjon tugineb tulevikus määruse nr 1049/2001 samale tõlgendusele, mille kohaselt on komisjonil õigus kohaldada konfidentsiaalsuse üldist eeldust pooleliolevates rikkumismenetlustes.

38

Sellega seoses olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab vaidluse ese, nagu ka põhjendatud huvi, säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Hagejal võib teatud juhtudel säilida põhjendatud huvi nõuda vaidlustatud akti tühistamist, selleks et akti andja teeks tulevikus asjakohased muudatused ja seega saaks vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 48).

40

Põhjendatud huvi säilib eeldusel, et õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata käesoleva juhtumi eriomastest asjaoludest (7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 52, ja 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 48).

41

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et hageja põhjendatud huvi säilimist tuleb hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtudes, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt tekitatud kahju laadi (28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65).

42

Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 30, et kuna Igpouri hagis käsitleti keeldumist võimaldada tutvuda direktiivi 98/34 alusel esitatud üksikasjalike arvamustega, mis puudutasid seaduseelnõud, millest liikmesriik oli teatanud selle direktiivi alusel, ning et komisjon põhjendas oma keeldumist need arvamused avalikustada vajadusega kaitsta poolelioleva rikkumismenetluse eesmärki, on vähetõenäoline, et nii ebatüüpiline olukord tulevikus kordub.

43

On küll selge, et komisjon tugines taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldudes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele ning eelkõige üksikasjalike arvamuste ja kõnealuse Poola Vabariigi vastu algatatud rikkumismenetluse vahelise lahutamatu seose väidetavale olemasolule ning seega üldisele konfidentsiaalsuse eeldusele, mida kohaldatakse pooleliolevate rikkumismenetlustega seotud dokumentide suhtes.

44

Seega ei saa välistada, nagu väidab Igpour, et kui komisjon keeldub võimaldamast tutvuda mis tahes dokumendiga, mis on olemuslikult seotud poolelioleva rikkumismenetlusega, tugineb ta tulevikus uuesti oma põhjendustes sellele avalikustamata jätmise üldisele eeldusele.

45

Euroopa Kohus on siiski juba tunnistanud üldise konfidentsiaalsuse eelduse olemasolu liikmesriigi kohustuste rikkumise kohtueelset menetlust käsitlevate dokumentide suhtes, mille hulka kuuluvad komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel EU‑Piloti menetluses vahetatud dokumendid (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Rajades oma põhjendatud huvi argumendile, et tema väidetav õigusvastasus võib korduda tulevikus, sõltumata kõnealuse juhtumi eriomastest asjaoludest, soovib Igpour tegelikult vaielda vastu üldise konfidentsiaalsuse eelduse olemasolule, mida Euroopa Kohus on juba kinnitanud.

47

Kui nõustuda „tulevikus korduda võiva õigusvastasuse“ sellise üldistatud tõlgendusega, oleks sellel paradoksaalsed tagajärjed, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 73. Nimelt säiliks hagejal igas dokumentidega tutvumise võimaldamise valdkonda puudutavas menetluses automaatne põhjendatud huvi pelgalt seetõttu, et tulevikus võib asjaomane institutsioon konkreetset sätet tõlgendada vaidlustatud viisil.

48

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Igpour ja nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 115, ei esine käesolevas asjas konkreetset põhjust, mille põhjal võiks arvata, et Igpour on „selle üldise eelduse tulevikus kasutusele võtmise suhtes eriti tundlik“.

49

Käesoleva juhtumi asjaolud erinevad nimelt selle kohtuasja asjaoludest, milles tehti 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon (C‑57/16 P, EU:C:2018:660). Selles kohtuasjas puudutas dokumentidega tutvumise taotlus esiteks liidu keskkonnaalase õigusloomeprotsessiga seotud dokumente. Teiseks tunnistas Euroopa Kohus selles apellandi põhjendatud huvi menetlust jätkata, sõltumata taotletud dokumentide avalikustamisest, põhjendusel, et apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus, millega esimest korda tunnustati üldise konfidentsiaalsuse eelduse kohaldamist teatava kategooria dokumentide suhtes nimetatud õigusliku aluse põhjal. Sellise eelduse kasutamine, mille õiguspärasus vaidlustati, võib seega tõepoolest korduda tulevikus, sõltumata selle juhtumi eriomastest asjaoludest, samas kui käesoleval juhul puudutab väidetav õigusvastasus Euroopa Kohtu poolt juba tunnustatud eelduse rakendamist eriomastel asjaoludel, mistõttu ei saa selline õigusvastasus väljaspool neid asjaolusid korduda.

50

Järelikult tuleb tõdeda, et Üldkohus toimis õiguspäraselt, hinnates konkreetsel viisil eriomaseid asjaolusid, milles väidetav õigusvastasus aset leidis, ning asus seisukohale, et sellised asjaolud ei võinud nende eripära arvestades korduda, mistõttu väidetav õigusvastasus ei võinud korduda väljaspool käesoleva juhtumi eriomaseid asjaolusid.

51

Lisaks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktides 28–31 esitatud argumente, siis tuleb tõdeda, et nendega heidab Igpour Üldkohtule sisuliselt ette sama õigusnormi rikkumist nagu see, mida on juba analüüsitud käesoleva kohtuotsuse punktides 42–50. Seega tuleb need samadel põhjustel tagasi lükata.

52

Eeltoodust järeldub, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

53

Teises väites väidab Igpour, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 sisuliselt, et kohtuasja lõpetamine sisulist otsust tegemata ei võimaldaks komisjonil vältida tõhusat kohtulikku kontrolli. Nimelt võib komisjon alati otsustada võimaldada taotletud dokumentidega tutvuda, kui ta saab aru, et esineb risk kohtuvaidlus kaotada.

54

Igpour väidab, et Üldkohtu arutluskäik, mille kohaselt „nõustumine argumendiga, [mille kohaselt kohtuasja lõpetamine ilma sisulist otsust tegemata võimaldaks komisjonil vältida tõhusat kohtulikku kontrolli], tähendaks seda, et ilma, et oleks vaja tõendada iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, võiks iga hageja, kelle dokumentidega tutvumise taotlus jäeti algul rahuldamata, taotleda, et tema ja asjaomase taotluse adressaadiks oleva institutsiooni vaheline vaidlus lahendataks, ning seda sõltumata asjaolust, et tema taotlus rahuldati pärast hageja poolt liidu kohtusse hagi esitamist“, rajaneb selle argumendi vääral tõlgendusel.

55

Esiteks on Igpouri väitel käesoleval juhul olemas põhjendatud huvi menetlust jätkata, kuna ühelt poolt tugineb vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine taotletud dokumentide ja poolelioleva rikkumismenetluse väidetavale „lahutamatule seosele“ ning teiselt poolt on rikkumismenetlus lõpetatud ja dokumendid esitati nii pärast menetluse kirjaliku kui ka suulise osa lõppemist. Kui need tingimused on täidetud, on vaja, et liidu kohtud teevad hagi kohta otsuse. Kuna rikkumismenetluse otstarbekuse ja lõpetamise hetke üle otsustamine on üksnes komisjoni pädevuses, võib ta sellise otsuse teha, kui pärast kohtuistungit ja suulise menetluse lõppu esineb risk, et ta kaotab vaidluse. Ta saaks seega otsustada vältida lahendust, mis oleks talle ebasoodne. Kui rikkumismenetluse lõpetamine kõrvaldaks Üldkohtu otsuse tegemise vajaduse, võib selline lähenemine praktikas võimaldada komisjonil aeglustada kõigi dokumentidega tutvumise võimaldamist mõne aasta vältel, ilma et selle otsuse üle oleks mingit kohtulikku kontrolli.

56

Teiseks ei ole Üldkohtu arutluskäik väidetavalt ilmselgelt kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis on esitatud 28. mai 2013. aasta kohtuotsuse Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) punktides 78 ja 79, mille kohaselt huvi jätkata menetlust pärast vaidlustatud akti õigusliku mõju lõppemist võib olla põhjendatud asjaoluga, et väidetava õigusvastasuse tunnistamine võib tuua hagejale mingit kasu.

57

Kolmandaks väidab Igpour, et Üldkohus ei ole tegelikult sisuliselt vaielnud vastu tema väitele, et komisjon ei allu mingile kohtulikule kontrollile, ning et see väide on piisav tuvastamaks, et Igpouril on huvi oma hagi edasi menetlemise vastu. Õigus tutvuda dokumentidega tuleneb väidetavalt otse ELTL artiklist 15 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 42. Seega on eriti oluline tagada nende komisjoni otsuste tõhus kohtulik kontroll, millega keeldutakse võimaldamast dokumentidega tutvuda.

58

Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud.

59

Teises väites leiab Igpour sisuliselt, et kui Üldkohus lõpetas kohtuasjas menetluse ilma sisulist otsust tegemata, võimaldab see komisjonil vältida tõhusat kohtulikku kontrolli, ning kuna Üldkohus otsustas, et see nii ei olnud, siis on vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 rikutud õigusnormi.

60

Sellega seoses tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktis 39 juba viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi teatud asjaoludel säilib apellandil põhjendatud huvi tühistamishagi esitamiseks isegi siis, kui aktil, mille tühistamist taotletakse, ei ole pärast hagi esitamist enam toimet, ei ole see igal juhul nii.

61

Apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsist ilmneb aga, et Igpour ei ole suutnud tõendada, et käesoleva juhtumi asjaolud olid sellised, et Üldkohus oleks viidatud kohtupraktikat arvestades pidanud tuvastama tema põhjendatud huvi säilimise, vaatamata asjaolule, et Üldkohtu menetluse käigus võimaldas komisjon tutvuda kahe dokumendiga, mida vaidlusalused otsused puudutasid.

62

Lisaks, kuivõrd Igpour väidab selle väitega sisuliselt, et Üldkohus jättis ta vaidlustatud kohtumäärusega ilma õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, rikkudes põhiõiguste harta artiklit 47, siis olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole selle sätte eesmärk muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse Euroopa Liidu Kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97, ning 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika) ning seega samamoodi ei muuda põhjendatud huvi hindamise tingimusi.

63

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 33, et Igpouri argumendiga nõustumine tähendaks seda, et ilma, et oleks vaja tõendada iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, võiks hageja, kelle dokumentidega tutvumise taotlus jäeti algul rahuldamata, taotleda, et tema ja asjaomase taotluse adressaadiks oleva institutsiooni vaheline vaidlus lahendataks, ning seda sõltumata asjaolust, et tema taotlus rahuldati pärast hageja poolt liidu kohtusse hagi esitamist.

64

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

65

Kolmandas väites väidab Igpour sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et asjaolu, et komisjoni suhtes esitatud võimaliku kahju hüvitamise hagi raames peab ta tõendama vaidlusaluste otsuste õigusvastasust, ei kujuta endast põhjendamatut koormat, kuna ta võib siis tugineda argumentidele, mis on juba tühistamishagi raames esitatud.

66

Igpour leiab, et see arutluskäik on väär kahel põhjusel. Esiteks oleks akti tühistamine liidu kohtute poolt siduv liidu või liikmesriigi kohtutele, kellel tuleb vaadata läbi kahju hüvitamise hagi, või võiks see olla aluseks liidu institutsioonide kohtuvälistele läbirääkimistele tekitatud kahju hüvitamisele. Teisisõnu annab Üldkohtu otsuse siduvus talle eelise. Teiseks, arvestades Üldkohtu menetluse staadiumi, milles vaidlustatud kohtumäärus tehti, see tähendab pärast kirjaliku ja suulise menetluse lõpetamist, oleks Igpourile pandud koorem juhul, kui tulevases kahju hüvitamise hagis peaksid kõik need asjaolud korduma, igal juhul põhjendamatu.

67

Neljandas väites väidab Igpour, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 tagasi tema argumendi, mille kohaselt vaidlusaluste otsuste tühistamine võib talle anda eelise aruteludes komisjoniga ja ka komisjoni suhtes esitatud võimaliku kahju hüvitamise hagi puhul, pelgalt seetõttu, et Igpour ei täpsustanud, kas tal on „tegelikult“ kavatsus selline hagi esitada, ning kuna ta ei tuginenud täpsetele, konkreetsetele ega kontrollitavatele tõenditele vaidlusaluste otsuste mõju kohta. Lisaks heidab Igpour Üldkohtule ette, et viimane jättis tema enda kanda kohtukulud, mis kujutavad endast vaidlusaluste otsustega tekitatud konkreetset ja kindlat kahju.

68

Igpour leiab, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, ei ole tal mingit kohustust veenda kohut, et ta soovib „tegelikult“ esitada kahju hüvitamise hagi. See, mis ei tohi olla puhthüpoteetiline, ei ole mitte tema huvi, vaid kahju hüvitamise hagi esitamise võimalus. Nimelt piisab, kui ta esitab põhjused, miks vaidlusalused otsused tekitasid talle varalist kahju. Selle kokkuvõtte põhjenduseks esitatud faktilisi asjaolusid ei ole vaja muuta täpseks või kontrollitavaks, kuna Üldkohtu ülesanne ei ole neid kontrollida. Selline nõue on seega esemetu. See raskendaks lisaks nii tühistamishagi kui ka kahju hüvitamise hagi tingimusi, muutes need tarbetult keerulisemaks.

69

Igal juhul esineb Igpouri väitel põhjuslik seos ühelt poolt vaidlusaluste otsuste ja teiselt poolt tühistamishagi kulude vahel. Lisaks, kui võtta arvesse Üldkohtu otsust kohtukulude kohta, siis need muutusid pärast vaidlustatud kohtumääruse kuulutamist hüvitamisele mittekuuluvateks. Igpour väidab, et seda argumenti esitades ei vaidlusta ta mitte kohtukulusid käsitlevat Üldkohtu otsust, vaid üksnes Üldkohtu otsust kohtulahendi tegemise vajaduse puudumise kohta, kuna kohus ei võtnud arvesse asjaolu, et Igpouri kantud kulud kujutasid endast vaidlusaluste otsustega tekitatud erilist kahju.

70

Komisjon väidab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

71

Nende kahe väitega, mida tuleb uurida koos, väidab Igpour sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et asjaolu, et võimaliku kahju hüvitamise hagi raames peab ta kordama argumente, mis on juba esitatud selle tühistamishagi raames, ei kujuta endast põhjendamatut koormat, mis võiks tõendada tema põhjendatud huvi käesolevas asjas. Lisaks heidab ta Üldkohtule ette, et viimane asus seisukohale, et apellant ei täpsustanud, kas tal oli „tegelikult“ kavatsus selline hagi esitada, ega esitanud täpseid, konkreetseid ega kontrollitavaid tõendeid vaidlusaluste otsuste mõju kohta, ning järeldas sellest, et see, et selline hagi võidakse esitada, ei tõenda, et apellandi põhjendatud huvi säilis.

72

Sellega seoses olgu märgitud, et hageja peab oma põhjendatud huvi esinemist tõendama ning see on põhiline ja esmane tingimus iga kohtule esitatud hagi puhul (7. november 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 33)

73

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et põhjendatud huvi esinemiseks piisab, kui kahju hüvitamise hagi võidakse esitada ja see ei ole ainult hüpoteetiline (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 69 ja 79 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 43). Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, tuleb põhjendatud huvi säilimist hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtudes, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt tekitatud kahju laadi.

74

Sellest tuleneb, et Igpour ei saanud põhjendatud huvi õigustada pelgalt viitega võimalusele esitada tulevikus kahju hüvitamise hagi, ilma et ta tugineks konkreetsetele asjaoludele, mis puudutavad väidetava õigusvastasuse tagajärgi tema olukorrale ja talle väidetavalt tekitatud sellise kahju laadi, mille hüvitamist sellise hagiga taotletakse.

75

Faktiliste asjaolude ja tõendite sõltumatu hindamise raames tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et apellant viitas sellise kahju hüvitamise hagi esitamise võimalusele, täpsustamata, kas tal endal või tema liikmetel oli tegelikult kavatsus seda võimalust kasutada, piirdudes väidetavalt tekitatud kahju puhul märkimisega, et „hagid jäeti rahuldamata ja et kostjad olid süüdi mõistetud“, esitamata siiski ühtegi täpset, konkreetset ega kontrollitavat tõendit, kusjuures lisaks ei väitnud apellant sellega seoses kuidagi, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid või argumente, mille apellant Üldkohtule esitas.

76

Neil asjaoludel võis Üldkohus õigusnormi rikkumata sisuliselt asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 73 viidatud kohtupraktikast tulenevad tingimused, mis võimaldavad tuvastada, et see, et kahju hüvitamise hagi võidakse esitada, võib olla aluseks põhjendatud huvile tühistamishagi esitamiseks, ei olnud täidetud.

77

Pealegi, mis puudutab argumenti, et Igpourile tekitati erilist kahju seetõttu, et Üldkohus jättis tema kohtukulud tema enda kanda, siis olgu märgitud, et see asjaolu ei võimalda iseenesest ilmselgelt tõendada, et põhjendatud huvi tühistamishagi esitamiseks on säilinud, kuna vastasel juhul kaotaks see tingimus igasuguse ulatuse.

78

Mis puudutab argumenti, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et asjaolu, et võimaliku kahju hüvitamise hagi raames peab Igpour kordama argumente, mis ta on juba oma tühistamishagi raames esitanud, ei kujuta endast põhjendamatut koormat, mis võiks tõendada tema põhjendatud huvi käesolevas asjas, siis tuleb märkida, et sellise argumendiga nõustumine tooks kaasa selle, et Üldkohus on kohustatud kahju hüvitamise hagi läbi vaatama, kuigi see on puhtalt hüpoteetiline. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 74–76, leidis Üldkohus käesoleval juhul aga õigesti, et selline viide ei ole piisav, et tõendada põhjendatud huvi säilimist, kui puuduvad konkreetsed tõendid, mille apellant esimeses kohtuastmes selle kohta esitas.

79

Sellest tuleneb, et kolmas ja neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80

Viiendas väites väidab Igpour sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 seisukohale, et apellandil puudub huvi menetlust jätkata, kuigi vaidlusaluste otsuste tühistamine oli vajalik talle kui kutseorganisatsioonile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja sellise kahju hüvitamiseks ei ole muid vahendeid.

81

Komisjoni arvates on see väide vastuvõetamatu.

82

Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 kohaselt ei või apellatsioonkaebuses muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Seega on Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses piiratud esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. Pool ei saa järelikult esitada esimest korda Euroopa Kohtus väidet, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, kuna see võimaldaks tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus (vt selle kohta 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Igpour ei ole Üldkohtus väitnud, et tal oleks säilinud huvi vaidlusaluste otsuste tühistamise vastu põhjusel, et tühistamine oleks kujutanud endast hüvitist väidetava mittevaralise kahju eest, mis tekkis nende otsuste väidetavast õigusvastasusest, vaid ta tugineb sellele esimest korda oma apellatsioonkaebuses.

84

Sellest järeldub, et viies apellatsioonkaebuse väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

85

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

86

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

87

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Igpour on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

88

Kodukorra artikli 140 alusel kannavad Rootsi Kuningriik ja Poola Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: