–

Rumeenia valitsus, esindajad: C. Canţăr, E. Gane ja A. Voicu,

–

Euroopa Komisjon, esindaja: M. Wilderspin, keda abistas avocate D. Calciu,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1) artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5.

2

Taotlus on esitatud Ühendkuningriigis elava R‑i ja Rumeenias elava P vahelises kohtuvaidluses abielu lahutamist, nende alaealisele lapsele hooldamiseks elatise maksmist ja vanemlikku vastutust puudutavates nõuete üle.

3

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), põhjendused 5 ja 12 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

[…]

[…]“.

5

Määruse artikli 2 punkti 7 kohaselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Määruse artikli 3 lõike 1 punkti b järgi on abielulahutuse asjad selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle kodanikud mõlemad abikaasad on.

7

Määruse nr 2201/2003 artiklis 8 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

8

Määruse artiklis 12 „Lepinguline kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:

ning

[…]“.

9

Määruse nr 4/2009 põhjenduste 1 ja 2 kohaselt tuleb selle määruse alusel võtta meetmeid piiriülese mõjuga tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ning selle määruse eesmärk on eelkõige edendada liikmesriikides seaduste ja kohtualluvuse suhtes kohaldatavate eeskirjade kokkusobivust.

10

Määruse nr 4/2009 põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Ülalpidamist saama õigustatud isikul peaks olema võimalik saada hõlpsasti liikmesriigis kohtuotsus, mis oleks teises liikmesriigis automaatselt täidetav, ilma et selleks oleks vaja teha mingeid lisatoiminguid.“

11

Määruse põhjendus 15 kõlab järgmiselt:

„Et kaitsta ülalpidamist saama õigustatud isikute huve ja edendada Euroopa Liidus tõrgeteta õigusemõistmist, tuleks [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusest (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] tulenevaid kohtualluvuseeskirju kohandada. Asjaolu, et kostja alaline elukoht [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] on kolmandas riigis, ei tohiks oma olemuselt välistada ühenduse kohtualluvuseeskirjade kohaldamist ning nüüdsest ei tohiks enam kavandada ühtegi viitamist siseriiklikule õigusele. Seega tuleks käesoleva määrusega kindlaks määrata, millal võib liikmesriigi kohus teostada pädevust muudel juhtudel.“

12

Määruse artikli 2 lõike 1 punktis 10 on „õigustatud isik“ määratletud kui „füüsiline isik, kellel on või väidetavalt on õigus elatisele“.

13

Määruse artiklis 3 on ette nähtud:

„Liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:

14

Määruse nr 4/2009 artiklis 5 „Kohtualluvus kostja kohtusse ilmumise alusel“ on sätestatud:

„Lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks.“

15

Määruse artiklis 10 „Kohtualluvuse kontrollimine“ on ette nähtud:

„Kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud küsimuses, mis käesoleva määruse kohaselt ei ole tema pädevuses, teatab kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev.“

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peavad Rumeenia kohtud kontrollima kohtualluvust omal algatusel. Isegi kui kohus leiab, et asja arutamine kuulub tema alluvusse, võivad pooled sellele menetluse igas staadiumis vastuväite esitada ja kohus peab seda kontrollima.

17

Rumeenia kodanikud R ja P abiellusid 15. augustil 2015 Rumeenias. Nad on 8. novembril 2015 Belfastis (Ühendkuningriik) sündinud lapse ema ja isa, samas kohas elasid nad ka enne lahkuminekut.

18

Pärast nende lahkuminekut 2016. aastal, läks isa P elama Rumeeniasse, ema R jäi koos lapsega Belfasti.

19

R pöördus 29. septembril 2016 P vastu Judecătoria Constanțasse (Constanța esimese astme kohus, Rumeenia), paludes abielu lahutada, määrata lapse elukoht tema juurde, lubada tal teostada üksinda vanemlikku vastutust ja mõista P‑lt välja lapsele elatis.

20

P leidis, et asja arutamine ei allu eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kuhu oli pöördutud.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti b järgi kuulub abielu lahutamise taotluse lahendamine tulenevalt abikaasade kodakondsusest tema alluvusse.

22

8. juunil 2017 otsustas see kohus siiski eraldada nõude, mis puudutas vanemliku vastutuse teostamist ema poolt ja lapse elukoha määramist tema juurde, ning lapsele elatise maksmise nõude. Seega algatas ta nende kahe nõude osas kaks uut kohtuasja.

23

Esimese nõude kohta, mis puudutab vanemliku vastutuse teostamist, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle arutamine ei kuulu tema alluvusse, sest määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 1 ette nähtud lepingulise kohtualluvuse tingimused, sealhulgas lapse parimate huvide tingimus, ei ole täidetud. Ühtlasi leidis see kohus, et määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 järgi kuulub selle nõude lahendamine Ühendkuningriigi kohtute alluvusse, sest lapse harilik viibimiskoht on tema sünnist saadik olnud selles liikmesriigis. Pooled ei ole esitanud kaebust otsuse peale, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et selle nõude lahendamine ei kuulu tema alluvusse.

24

Teise nõude kohta, mis puudutab isa poolt lapsele elatise maksmist, leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti a järgi kuulub selle lahendamine tema alluvusse tulenevalt kostja harilikust viibimiskohast. Kohus lisab, et P ilmus kohtusse ega esitanud selle nõude suhtes kohtualluvuse puudumise vastuväidet, ta soovis nagu ka R, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitaks Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus jagab kohtuasja poolte kahtlusi tema kohtualluvuse osas ning täpsustab, et Rumeenia õiguse järgi võib ta omal algatusel kontrollida kohtualluvust igas menetluse staadiumis. Ta soovib teada, kas 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest A (C‑184/14, EU:C:2015:479) nähtub, et kui ühe kohtu alluvusse kuulub nõue lahutada alaealise lapse vanemate abielu ja teise kohtu alluvusse selle lapsega seotud vanemlikku vastutust käsitlevad küsimused, võib ainult viimasena nimetatud kohus langetada otsuse lapse ülalpidamise kohustust puudutavas asjas.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et ta soovib eelkõige teada, milline on määruse nr 4/2009 järgnevate sätete omavaheline suhe: artikli 3 punkt a, mis määrab alluvuse kostja hariliku viibimiskoha kohtule, sama määruse artikli 3 punkt d, mis määrab kindlaks vanemliku vastutuse küsimuste kohtualluvuse, ja selle määruse artikkel 5, mis annab kohtualluvuse sellele kohtule, kuhu kostja ilmus ega esitanud kohtualluvuse puudumise vastuväidet.

27

Neil asjaoludel otsustas Judecătoria Constanța (Constanța esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28

Nende kolme küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 4/2009 artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud kolm ühistaotlust, mis puudutavad vastavalt alaealise lapse vanemate abielu lahutamist, vanemlikku vastutust selle lapse suhtes ja lapse ülalpidamise kohustust, siis kuulub abielulahutust arutava kohtu, kes leiab, et tema alluvusse ei kuulu vanemlikku vastutust puudutav nõue, pädevusse siiski selle lapse ülalpidamise kohustust puudutav nõue, sest tema tööpiirkonnas on ka kostja harilik viibimiskoht ja ta on kohus, kuhu kostja on ilmunud, või kas ülalpidamiskohustust puudutavat nõuet võib arutada ainult see kohus, mille alluvusse kuulub selle lapse suhtes vanemliku vastutuse teostamist puudutav nõue.

29

Määruse nr 4/2009 artikli 3 „Üldsätted“ sõnastusest nähtub, et selles on ette nähtud üldised kriteeriumid kohtualluvuse kindlaksmääramiseks liikmesriigi kohtutes, mis arutavad ülapidamiskohustuste küsimusi. Need kriteeriumid on alternatiivsed, nagu seda näitab sidesõna „või“ pärast iga kriteeriumi (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus A, C‑184/14, EU:C:2015:479, punkt 34).

30

Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 4/2009 eesmärk on selle põhjendusest 15 nähtuvalt kaitsta ülalpidamist saama õigustatud isikute huve, keda peetakse ülalpidamiskohustust puudutavas menetluses nõrgemaks pooleks, ja määruse artikkel 3 pakub neile hagejatena võimaluse hagi esitamisel valida määruse artikli 3 punktis a ette nähtud kohtualluvusest erineva kohtualluvuse (vt selle kohta 15. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Blijdenstein, C‑433/01, EU:C:2004:21, punkt 29, ning 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Sanders ja Huber, C‑400/13 ja C‑408/13, EU:C:2014:2461, punktid 27 ja 28).

31

Ülalpidamist saama õigustatud isik võib seega esitada oma nõude kostja hariliku viibimiskoha kohtule artikli 3 punkti a järgi või õigustatud isiku enda hariliku viibimiskoha kohtule sama artikli punkti b järgi või siis hoopis vastavalt sama artikli punktidele c ja d, kui ülalpidamiskohustust käsitlev asi on seotud põhikohtuasjaga, mis puudutab perekonnaseisu, nagu näiteks abielu lahutamise nõue (punkt c) või vanemlikku vastutust puudutav nõue (punkt d), sellele kohtule, mille alluvusse kuulub vastavalt ühe või teise nendest nõuetest lahendamine.

32

Määruse nr 4/2009 artiklis 5 on lisaks ette nähtud selle liikmesriigi kohtu alluvus, kuhu kostja ilmub, ilma et kostja kohtusse ilmumise eesmärk oleks kohtualluvusele vastu vaielda. Nagu nähtub selle artikli sõnastusest „[l]isaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele“, on selles ette nähtud kohtualluvuse alus, mida kohaldatakse eelkõige siis, kui määruse artikli 3 kriteeriume ei saa kohaldada.

33

Seega kuulub sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kostja hariliku viibimiskoha kohtu, kuhu on pöördunud ülalpidamist saama õigustatud isik, pädevusse lapse ülalpidamise kohustust puudutav nõue vastavalt määruse nr 4/2009 artikli 3 punktile a. Kohtualluvus tekib ka sama määruse artikli 5 järgi kohtuna, kuhu kostja ilmus ega esitanud kohtualluvuse puudumise vastuväidet.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib siiski teada, kas asjaolu, et ta tunnistab enda kohtualluvuse puudumist vanemlikku vastutust käsitleva nõude osas, mis puudutab eelkõige vanema hooldusõiguse teostamist ja isikuhooldusõigust, sealhulgas lapse viibimiskohta, ei välista tema pädevust lapse ülalpidamise kohustust puudutava nõude osas.

35

Nagu on näidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23, rõhutab see kohus, et ta tunnistas enda kohtualluvuse puudumist vanemliku vastutuse teostamise nõude osas põhjusel, et määruse nr 2201/2003 artiklis 12 ette nähtud lepingulise kohtualluvuse tingimused ei olnud täidetud. Ta nendib samuti, et selle määruse artikli 8 lõike 1 järgi allub asja arutamine kohtutele Ühendkuningriigis, kus on lapse harilik viibimiskoht. Eelotsusetaotlusest nähtub samas, et selle liikmesriigi kohtutele ei ole esitatud vanemliku vastutuse teostamist puudutavat nõuet.

36

Selle kohta tuleb meenutada, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuse A (C‑184/14, EU:C:2015:479) punktis 40 nentis Euroopa Kohus, et alaealiste laste ülalpidamise kohustust puudutav nõue on oma olemuselt seotud vanemlikku vastutust käsitleva kohtuasjaga. Euroopa Kohus märkis sama otsuse punktis 43 samuti, et kohus, kes on pädev tegema otsust vanemlikku vastutust käsitlevate nõuete suhtes, oskab konkreetsel juhul paremini hinnata lapsele elatise maksmiseks esitatud nõudega seotud probleeme ning määrata kindlaks lapse hooldamiseks ja koolitamiseks vajaliku summa suuruse, mis tuleb kindlaks määrata – vastavalt sellele, kas vanematel on laste suhtes ühine isikuhooldusõigus või on see määratud ühele vanematest – kooskõlas suhtlusõigusega, selle õiguse kestusega ja teiste teguritega, mis mängivad rolli vanemliku vastutuse tegelikul teostamisel.

37

Selle arutluskäigu kokkuvõttes otsustas Euroopa Kohus nimetatud otsuse punktis 48, et kui ühe liikmesriigi kohtule on esitatud hagi alaealise lapse vanemate lahuselu tunnustamiseks või abielu lahutamiseks ning teise liikmesriigi kohtule on esitatud selle lapsega seoses vanemlikku vastutust puudutav hagi, siis on samale lapsele elatise maksmise nõue seotud üksnes vanemlikku vastutust käsitleva kohtuasjaga määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti d tähenduses.

38

Siiski nähtub 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest A (C‑184/14, EU:C:2015:479), et juhul kui, nagu põhikohtuasjas, tunnistab kohus enda kohtualluvuse puudumist alaealise lapsega seoses vanemlikku vastutust puudutava hagi suhtes ja peab seda teisele kohtule alluvaks, kuulub ainult selle teise kohtu alluvusse igal juhul ka igasuguste selle lapse ülalpidamise kohustusi puudutavate nõuete lahendamine.

39

Selle kohta tuleb rõhutada, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuses A (C‑184/14, EU:C:2015:479) tõlgendas Euroopa Kohus üksnes määruse nr 4/2009 artikli 3 punkte c ja d ega tõlgendanud teisi selle määruse artiklis 3 või artiklis 5 ette nähtud kohtualluvuse kriteeriume. Need kriteeriumid ei omanud selles kohtuasjas tähtsust, sest erinevalt käesoleva põhikohtuasja asjaoludest oli abikaasade, ülalpidamist saama õigustatud laste vanemate, harilik viibimiskoht samas liikmesriigis kui nende lastel, nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktis 52, ja samuti oli kostja ilmunud kohtusse üksnes selleks, et esitada vastuväide kohtualluvusele.

40

Järelikult ei mõjuta asjaolu, et kohus on tunnistanud enda kohtualluvuse puudumist alaealise lapsega seoses vanemlikku vastutust puudutava hagi suhtes, selle kohtu pädevust sama lapse ülalpidamise kohustusega seotud nõuetega, kui see kohtualluvus võib põhineda, nagu põhikohtuasjas, määruse nr 4/2009 artikli 3 punktil a või selle määruse artiklil 5.

41

Seda järeldust kinnitavad ka määruse nr 4/2009 ülesehitus ja eesmärgid.

42

Mis puudutab määruse nr 4/2009 ülesehitust, siis selle II peatükis „Kohtualluvus“ on ette nähtud kõik need normid, mille alusel määratakse kindlaks kohtualluvus ülalpidamiskohustuste küsimustes. Määruse põhjenduses 15 on selle kohta märgitud, et nüüdsest ei tohiks enam kavandada ühtegi viitamist riigisisesele õigusele, selle määruse normid on ammendavad.

43

Seega, kui selle kohtu alluvusse, millele esitatakse lapse ülalpidamist puudutav nõue, ei kuulu sama lapse suhtes vanemlikku vastutust puudutava hagi lahendamine, tuleb kõigepealt kontrollida, kas kohtualluvus võib tuleneda selle määruse mõnest muust alusest (16. jaanuari 2018. aasta kohtumäärus PM, C‑604/17, ei avaldata, EU:C:2018:10, punkt 33, ja 10. aprilli 2018. aasta kohtumäärus CV, C‑85/18 PPU, EU:C:2018:220, punkt 55).

44

Samuti tuleb rõhutada, et määruses nr 4/2009 ei ole ette nähtud võimalust, et mõne selle sätte järgi pädev kohus, millele on nõuetekohaselt taotlus esitatud, loobuks selle menetlemiseks teise kohtu kasuks, kus on tema arvates asja arutamiseks paremad võimalused, nagu see on lubatud vanemlikku vastutust puudutavas asjas määruse nr 2201/2003 artikli 15 järgi.

45

Selline tõlgendus vastab ka määruse nr 4/2009 eesmärgile, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 30. Nagu märkis kohtujurist enda ettepaneku punktides 59 ja 61, siis on selles määruses ette nähtud alternatiivsed kohtualluvuse kriteeriumid, mida ei ole tähtsuse järgi reastatud ja mille puhul eelistatakse hageja valikut.

46

Sellise valiku tähtsus ülalpidamist saama õigustatud isiku kaitse eesmärgil vastab 23. novembri 2007. aasta Haagi protokollile ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsusega 2009/941/EÜ (ELT 2009, L 331, lk 17) ja mille kohta on Euroopa Kohus märkinud, et see on tihedalt seotud määrusega nr 4/2009 (7. juuni 2018. aasta kohtuotsus KP, C‑83/17, EU:C:2018:408, punkt 49). Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et see protokoll annab ülalpidamist saama õigustatud isikule võimaluse de facto valida ülalpidamist puudutava taotluse osas kohaldatav õigus, nähes ette, et kui õigustatud isik esitab nõude kohustatud isiku hariliku viibimiskoha riigi pädevale asutusele, kohaldub esmajärjekorras kohtu asukohariigi õigus ja mitte õigustatud isiku hariliku viibimiskoha riigi õigus (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Mölk, C‑214/17, EU:C:2018:744, punktid 31 ja 32).

47

Selline määruse nr 4/2009 tõlgendus, mille kohaselt kuulub ainult vanemliku vastutuse küsimustes pädeva kohtu alluvusse ülalpidamiskohustust puudutav nõue, võib kitsendada elatist saama õigustatud isiku võimalust valida mitte ainult pädev kohus, vaid ka seeläbi tema nõudele kohalduv õigus.

48

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tuleb märkida, et ülalpidamist saama õigustatud alaealist last esindava lapsevanema esialgne valik koondada kõik oma nõuded samasse kohtusse põrkub kostja esitatud kohtualluvuse puudumise vastuväitega ja kohtu poolt vanemlikku vastutust puudutava taotluse osas määruse nr 2201/2003 artikli 12 alusel tehtud otsusega, et kohtuasja arutamine ei kuulu tema alluvusse.

49

Arvestades ohtu, et ta peab esitama ülalpidamiskohustust ja vanemlikku vastutust puudutavad nõuded kahele erinevale kohtule, võib see vanem lapse parimates huvides soovida tagasi võtta abielu lahutamist arutavale kohtule esimesena esitatud ülalpidamiskohustust puudutava nõude, et vanemliku vastutuse küsimustes pädev kohus arutaks samuti ülalpidamiskohustuse osas esitatud nõuet.

50

Siiski võib see vanem ka lapse parimates huvides soovida, et lapse ülalpidamise kohustust puudutav esimene taotlus jääks abielu lahutamist arutava kohtu alluvusse, kui tegemist on ka kohtuga, mille piirkonnas on kostja harilik viibimiskoht.

51

Mitmed põhjused, nagu näiteks need, mille on kohtujurist välja toonud enda ettepaneku punktides 65–71, võivad mõjutada õigustatud isikut sellist valikut tegema, eelkõige võimalus valida, et kohalduks kohtu asukoha õigus, milleks on käesolevas asjas Rumeenia õigus, võimalus väljendada ennast emakeeles, ka menetluskulud võivad olla väiksemad, lisaks võib veel mõjutada asjaolu, et kohus tunneb paremini kostja majanduslikke võimalusi, ning ka täiturile vajadusel makstava tasu suurus.

52

Järelikult tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 4/2009 artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud hagi, mis sisaldab kolme nõuet, mis puudutavad vastavalt alaealise lapse vanemate abielu lahutamist, vanemlikku vastutust selle lapse suhtes ja lapse ülalpidamise kohustust, siis kuulub abielulahutust arutava kohtu, kes leiab, et tema alluvusse ei kuulu vanemlikku vastutust puudutav nõue, pädevusse siiski selle lapse ülalpidamise kohustust puudutav nõue, kui tegemist on ka kostja hariliku viibimiskoha riigi kohtuga või kohtuga, kuhu kostja on ilmunud kohtualluvusele vastu vaidlemata.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud hagi, mis sisaldab kolme nõuet, mis puudutavad vastavalt alaealise lapse vanemate abielu lahutamist, vanemlikku vastutust selle lapse suhtes ja lapse ülalpidamise kohustust, siis kuulub abielulahutust arutava kohtu, kes leiab, et tema alluvusse ei kuulu vanemlikku vastutust puudutav nõue, pädevusse siiski selle lapse ülalpidamise kohustust puudutav nõue, kui tegemist on ka kostja hariliku viibimiskoha riigi kohtuga või kohtuga, kuhu kostja on ilmunud kohtualluvusele vastu vaidlemata.