–

Slovakkia valitsus, esindajad: B. Ricziová ja M. Kianička,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Pavliš, J. Vláčil ja L. Dvořáková,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin, A. Tokár ja B.‑R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikli 1 punkti w ja artikleid 4 ja 5 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 34 lõikeid 1 ja 2.

2

Taotlus on esitatud UB ja Generálny riaditel’ Sociálnej poist’ovne Bratislava (Bratislava sotsiaalkindlustusasutuse peadirektor, Slovakkia) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab sellise otsuse õiguspärasust, millega keelduti teatud tippsportlastele ettenähtud hüvitise maksmisest UB‑le.

3

Määruse nr 883/2004 artiklis 1 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

4

Määruse artiklis 3 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse ka artikliga 70 hõlmatud mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes.

[…]“.

5

Määruse artikkel 4 „Võrdne kohtlemine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

6

Sama määruse artiklis 5 „Hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdne kohtlemine“ on ette nähtud:

„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:

7

Määruse nr 883/2004 III jaotises on 9. peatükk „Mitteosamakselised rahalised erihüvitised“. Peatükis on üks artikkel, milleks on määruse artikkel 70 „Üldsäte“ ning mille lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse mitteosamakseliste rahaliste erihüvitiste suhtes, mida makstakse nende õigusaktide alusel, millel oma ulatuse, eesmärkide ja/või kohaldamistingimuste tõttu on nii artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust kui ka sotsiaalabi reguleerivate õigusaktide iseloom.

2.   Käesolevas peatükis tähendavad „mitteosamakselised rahalised erihüvitised“ hüvitisi, mis:

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

9

Seaduse nr 112/2015 riiki esindanud sportlaste hüvitise kohta ning sotsiaalkindlustuse seaduse nr 461/2003 muutmise kohta (zákon č. 112/2015 Z.z. o príspevku športovému reprezentantovi a o zmene a doplnení zákona č. 461/2003 Z.z. o sociálnom poistení v znení neskorších predpisov) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „seadus nr 112/2015“) §‑s 1 on sätestatud:

„Käesolev seadus reguleerib riiki esindanud sportlastele hüvitise (edaspidi „hüvitis“) maksmist riikliku sotsiaalkindlustushüvitisena, mille eesmärk on kindlustada rahaliselt sportlast, kes on Tšehhoslovakkia Vabariiki, Tšehhoslovakkia Sotsialistlikku Vabariiki, Tšehhoslovakkia Liitvabariiki, Tšehhi ja Slovaki Liitvabariiki või Slovaki Vabariiki esindava sportlasena saanud medali olümpiamängudel, paraolümpiamängudel, kurtide olümpiamängudel (Deaflympics), maailmameistrivõistlustel või Euroopa meistrivõistlustel.“

10

Seaduse § 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Hüvitisele on õigus füüsilisel isikul, kes:

11

Seaduse §‑s 3 on sätestatud:

„Hüvitise summa võrdub vahega

12

Tšehhi kodanik UB on elanud 52 aastat praegu Slovakkiale kuuluval territooriumil ning ta sai 1971. aastal jäähoki Euroopa meistrivõistlustel kuldmedali ja samal spordialal maailmameistrivõistlustel hõbemedali Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi koondise liikmena.

13

Tšehhi ja Slovaki Liitvabariigi lagunemisel, mis leidis aset 31. detsembri 1992. aasta keskööl, valis UB Tšehhi kodakondsuse. Elama jäi ta siiski Slovakkia territooriumile. Kohtuistungil täpsustas Slovakkia valitsus, ilma et teised menetlusosalised oleksid sellele vastu vaielnud, muu hulgas seda, et kui Slovaki Vabariik ja Tšehhi Vabariik ühinesid 1. mail 2004 Euroopa Liiduga, töötas UB ühes põhikoolis ja jätkas sellel töökohal töötamist vähemalt kuni 2006. aastani.

14

UB esitas 17. detsembril 2015 taotluse saada riiki esindanud sportlaste hüvitist, mis on ette nähtud seaduses nr 112/2015 (edaspidi „riiki esindanud sportlaste hüvitis“). Bratislava sotsiaalkindlustusasutus tuvastas, et asjaomane isik ei täida Slovaki Vabariigi kodanikuks olemisega seotud tingimust, mis on ette nähtud kõnealuse seaduse § 2 lõike 1 punktis b, ja jättis selle taotluse rahuldamata.

15

UB esitas selle otsuse peale kaebuse Krajský súd v Košiciachile (Košice maakonna kohus, Slovakkia), väites, et liidu õiguse seisukohast on Slovakkia õigusnormid kodakondsuse alusel diskrimineerivad ja nendes on jäetud arvesse võtmata seda, et ta on elanud Slovakkia territooriumil 52 aastat.

16

Kuna kaebus jäeti rahuldamata, esitas UB eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

17

Nimetatud kohus tõdeb seaduse nr 112/2015 ettevalmistavaid materjale lugedes, et Slovakkia seadusandja põhjendas asjaomase hüvitise saamise sõltuvusse seadmist Slovakkia kodakondsuse omamisest asjaoluga, et see hüvitis on riiklik sotsiaalkindlustushüvitis, mitte pensionihüvitis ja selle eesmärk on aidata kaasa nende tippsportlaste rahalisele kindlustatusele, kes on Slovakkia kodanikena esindanud Slovaki Vabariiki või tema õiguseellasi olulistel rahvusvahelistel spordivõistlustel. Pealegi ei kohaldata seda seadust riiki esindanud sportlastele, kes on teiste riikide kodanikud.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole riiki esindanud sportlastele ette nähtud hüvitis siiski esiteks kõigest riiklik sotsiaalkindlustushüvitis, kuna hüvitist makstakse pensionihüvitisega paralleelselt ja regulaarselt, et tõsta pensionihüvitise summa seaduse § 3 punktides a–c ette nähtud summadeni. UB‑d kui riiki esindanud võistkondliku spordiala koondise liiget koheldi oma koondisekaaslastega võrreldes teisiti üksnes sellepärast, et erinevalt neist ei ole ta Slovakkia kodanik, kuigi ka tema andis oma sportlike võimetega ja tehtud pingutustega panuse riigi koondise kollektiivsesse tulemusse.

19

Nendel asjaoludel otsustas Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas põhikohtuasja asjaoludel saab [määruse nr 883/2004] artikli 1 punkti w ning artikleid 4 ja 5 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 34 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud õigusega sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalsetele soodustustele tõlgendada nii, et need keelavad kohaldada riigisisest õigusnormi, mille kohaselt käsitab Slovakkia sotsiaalkindlustusasutus taotleja kodakondsust olulise tingimusena, mille alusel riiki esindanud sportlane saab õiguse vanaduspensioni lisahüvitisele, isegi kui selle õigusnormi osa on ka üks teine seaduslik nõue, nimelt Slovaki Vabariigi õiguseellaste, sealhulgas Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi koondises osalemine?“

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimusega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti w ning artikleid 4 ja 5 koostoimes harta artikli 34 lõigetega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on teatud tippsportlaste jaoks, kes on seda liikmesriiki või selle õiguseellasi rahvusvahelistel spordivõistlustel esindanud, ettenähtud hüvitise saamise tingimuseks seatud muu hulgas see, et taotlejal on selle liikmesriigi kodakondsus.

21

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb sissejuhatuseks teha kindlaks, kas selline hüvitis, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, on hõlmatud määruse nr 883/2004 esemelise kohaldamisalaga.

22

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt seisneb määruse nr 883/2004 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste erinevus peamiselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte asjaolus, kas hüvitis loetakse riigisiseses õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C‑679/16, EU:C:2018:601, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Hüvitist saab seega pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse esiteks hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning teiseks siis, kui see on seotud ühega riskidest, mis on määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C‑679/16, EU:C:2018:601, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Eelmises punktis mainitud kahe tingimuse kumulatiivsust arvestades tähendab see, kui üks neist ei ole täidetud, et kõnealune hüvitis ei kuulu määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus A (abi puudega inimesele), C‑679/16, EU:C:2018:601, punkt 33).

25

Mis puudutab konkreetselt teist tingimust, siis tuleb analüüsida, kas selline hüvitis, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, on seotud ühega riskidest, mis on määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud.

26

Mis puudutab konkreetselt sotsiaalkindlustushüvitise kvalifitseerimist vanadushüvitiseks määruse artikli 3 lõike 1 punkti d tähenduses, siis Euroopa Kohus täpsustas, et täiendava toetuse vormis makstavaks vanadushüvitiseks võib liigitada toetuse, mida makstakse ainuüksi teatava vanadus‑ ja toitjakaotuspensioni saajale, mida rahastatakse samadest vahenditest, millest rahastatakse ka vastavat vanadus‑ ja toitjakaotuspensioni, ja mis kaasneb vanaduspensioniga, võimaldades õigustatud isikutel ära elada, tagades neile täiendava tulu (vt selle kohta 20. jaanuari 2005. aasta kohtuotsus Noteboom, C‑101/04, EU:C:2005:51, punktid 25–29, ja 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia, C‑361/13, EU:C:2015:601, punkt 56).

27

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et isegi kui üks riiki esindanud sportlaste hüvitise eesmärkidest on „kindlustada rahaliselt sportlast“, nagu on sõnaselgelt ette nähtud seaduse nr 112/2015 §‑s 1, siis Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et see hüvitis on olemas peamiselt sellel põhjusel, et tunnustada väga väikese ringi tippsportlaste erakordseid pingutusi ja tähelepanuväärseid tulemusi teatud rahvusvaheliste spordivõistluste raames. Hüvitise põhieesmärk on seega premeerida hüvitisesaajaid saavutuste eest riigi esindamisel spordivaldkonnas.

28

Nimetatud põhieesmärk seletab esiteks asjaolu, et hüvitist rahastab vahetult riik, tehes seda vahenditega, millega ei rahastata riiklikku sotsiaalkindlustusskeemi, ja see ei olene hüvitisesaajate tehtud osamaksetest, ning teiseks, et seda ei maksta mitte kõigile sportlastele, kes sellistel võistlustel osalesid, vaid neist ainult väga piiratud hulgale, kes on selle raames saanud teatud medaleid.

29

Isegi kui põhikohtuasjas vaidlusaluse hüvitise maksimumsumma ülempiiri seadmisel on viidatud võimalikule vanaduspensionile, mida hüvitisesaaja täiendavalt saaks, siis selle hüvitise maksmine ei ole seatud sõltuvusse mitte hüvitisesaaja õigusest sellist pensioni saada, vaid üksnes tema sellekohase taotluse esitamisest.

30

Sellest tuleneb, et sellist hüvitist, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, ei saa pidada vanadushüvitiseks ja järelikult ei ole see seotud ühegi riskiga, mis on määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud.

31

See tähendab, et käesoleva kohtuotsuse punktis 23 viidatud teine tingimus ei ole täidetud.

32

Kuna see hüvitis ei ole pealegi seotud ühegi riskiga, mis on hõlmatud määruse nr 883/2004 artikli 3 lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega, see ei ole kavandatud andma üksnes eriloomuga kaitset puudega isikutele ja igal juhul ei ole seda loetletud määruse X lisas, siis ei saa hüvitist samuti pidada mitteosamakseliseks rahaliseks erihüvitiseks määruse artikli 70 tähenduses.

33

Eeltoodut arvestades ei kuulu põhikohtuasjas vaidlusalune hüvitis määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse.

34

Nendel asjaoludel ei tule esitatud küsimust analüüsida harta artikli 34 lõigete 1 ja 2 seisukohast.

35

Olgu siiski märgitud, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud. Selleks võib Euroopa Kohus tuletada liikmesriigi kohtu esitatud materjalide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse normid ja põhimõtted, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Abcur, C‑544/13 ja C‑545/13, EU:C:2015:481, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Kuigi käesolevas asjas küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult formaalselt üksnes määruse nr 883/2004 tõlgendust, tuleb analüüsida, nagu pakkus välja komisjon, kas määrust nr 492/2011, eelkõige selle artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas.

37

Nimelt, nagu on täheldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 13, täpsustas Slovakkia valitsus Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele vastates, et Slovaki Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi ühinemisel liiduga töötas UB ühes põhikoolis ja jätkas sellel töökohal töötamist vähemalt kuni 2006. aastani.

38

ELTL artikli 45 lõikes 2 on aga ette nähtud, et töötajate vaba liikumine nõuab igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 sotsiaalsete soodustuste andmise konkreetses valdkonnas ELTL artikli 45 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte konkreetne väljendus ning seda tuleb tõlgendada samamoodi nagu viimati nimetatud sätet (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 kohaselt on aga liikmesriigi kodanikust töötajal teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

41

Euroopa Kohus on leidnud, et sellele sättele peavad ilma vahet tegemata saama tugineda nii vastuvõtvas liikmesriigis elavad võõrtöötajad kui ka piirialatöötajad, kes küll töötavad kõnealuses liikmesriigis, kuid elavad teises liikmesriigis (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Depesme jt, C‑401/15–C‑403/15, EU:C:2016:955, punkt 37, ja 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Aubriet, C‑410/18, EU:C:2019:582, punkt 24).

42

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et töötaja, kes töötas vastuvõtvas liikmesriigis tema päritoluliikmesriigi liiduga ühinemise ajal ja jätkas sellist tegevust pärast ühinemist, võib ühinemise kuupäevast alates tugineda nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (ELT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 7 lõikele 2, mille sõnastus on üle võetud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2, kui ühinemisaktis ette nähtud üleminekukorras ei ole sätestatud teisiti (vt selle kohta 27. septembri 1989. aasta kohtuotsus Lopes da Veiga, 9/88, EU:C:1989:346, punktid 9, 10 ja 19).

43

Alates Slovaki Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi liiduga ühinemisest 1. mail 2004 kohaldatakse töötajate vaba liikumist põhimõtteliselt täielikult Tšehhi töötajatele, kes töötavad Slovakkias vastavalt akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33) artiklile 24 ning selle akti V lisa punktile 1.1, kuid vaid tingimusel, et punktides 1.2–1.14 ette nähtud üleminekusätetest ei tulene teisiti. Kuna määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohta ei ole selliseid üleminekusätteid olemas, siis kohaldatakse seda sätet Tšehhi kodanikele alates 1. maist 2004 (vt analoogia alusel 27. septembri 1989. aasta kohtuotsus Lopes da Veiga, 9/88, EU:C:1989:346, punkt 9).

44

Järelikult kohaldatakse määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 samuti sellisele töötajale nagu UB, kes küll oma elukohta ei vahetanud, kuid leidis ennast võõrtöötaja olukorrast, kuna liiduga ühines riik, kelle kodanik ta on, ja riik, mille territooriumil on tema elukoht.

45

Seega tuleb kontrollida, kas riiki esindanud sportlaste hüvitis, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, on hõlmatud mõistega „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses.

46

Selles sättes tehtud viidet sotsiaalsetele soodustustele ei saa tõlgendada kitsendavalt (vt selle kohta 30. septembri 1975. aasta kohtuotsus Cristini, 32/75, EU:C:1975:120, punkt 12, ja 17. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Reed, 59/85, EU:C:1986:157, punkt 25).

47

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 taotletud võrdse kohtlemise eesmärgist tuleneb nimelt, et mõiste „sotsiaalne soodustus“, mis laieneb selle sättega teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele, hõlmab kõiki töölepinguga seotud või mitteseotud soodustusi, mis – sõltumata seotusest töölepinguga – on tavaliselt liikmesriigi töötajatel põhimõtteliselt sel alusel, et objektiivselt on nad töötajad või nende elukoht on lihtsalt selle riigi territooriumil, ning mille laiendamine teiste liikmesriikide kodanikest töötajatele näib seega olevat sobiv, et lihtsustada liidu piires nende liikuvust (vt selle kohta 17. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Reed, 59/85, EU:C:1986:157, punkt 26; 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Martínez Sala, C‑85/96, EU:C:1998:217, punkt 25, ja 15. septembri 2005. aasta kohtuotsus Ioannidis, C‑258/04, EU:C:2005:559, punkt 35) ja seega nende lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis.

48

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on selliste soodustustega muu hulgas hõlmatud noortele, kes on hiljuti lõpetanud õpingud ja kes otsivad oma esimest töökohta, ette nähtud töötu abiraha (vt selle kohta 15. septembri 2005. aasta kohtuotsus Ioannidis, C‑258/04, EU:C:2005:559, punkt 34), õppetoetus töötaja lapsele (vt selle kohta 12. mai 1998. aasta kohtuotsus Martínez Sala, C‑85/96, EU:C:1998:217, punkt 26), võõrtöötaja lese ja alaealiste laste õigus saada paljulapselistele peredele kohaldatavat raudteeveo hinnaalandust (vt selle kohta 30. septembri 1975. aasta kohtuotsus Cristini, 32/75, EU:C:1975:120, punkt 13), töötajast süüdistatava õigus kasutada ühte keelt nendest, mis on kättesaadavad vastuvõtva liikmesriigi kommuuni elanikele (vt selle kohta 11. juuli 1985. aasta kohtuotsus Mutsch, 137/84, EU:C:1985:335, punktid 16 ja 17), või veel ka õigus sellele, et töötaja elukaaslasel, kes ei ole temaga abielus ega ole vastuvõtva liikmesriigi kodanik, oleks lubatud seal temaga koos elada (vt selle kohta 17. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Reed, 59/85, EU:C:1986:157, punkt 28), kuna kõik need meetmed võivad aidata kaasa võõrtöötaja vastuvõtvasse liikmesriiki lõimumisele ning seega töötajate vaba liikumise eesmärgi saavutamisele.

49

Samamoodi tuleb möönda, et võõrtöötaja võimalus olla premeeritud samal alusel kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikest töötajad tähelepanuväärsete sportlike tulemuste eest, mille ta saavutas seda liikmesriiki või selle õiguseellasi esindades, võib aidata kaasa selle töötaja sellesse liikmesriiki lõimumisele ning seega töötajate vaba liikumise eesmärgi saavutamisele.

50

Vastupidi Slovakkia valitsuse esitatud seisukohtadele kohtuistungil, ei sea seda tõlgendust kahtluse alla 31. mai 1979. aasta kohtuotsus Even ja ONPTS (207/78, EU:C:1979:144) ja 16. septembri 2004. aasta kohtuotsus Baldinger (C‑386/02, EU:C:2004:535).

51

On küll tõsi, et Euroopa Kohus otsustas nendes otsustes, et endistele relvajõudude võitlejatele, kes on sõja tõttu täielikult töövõimetud, või endistele sõjavangidele, kes peavad tõendama oma pikka sõjavangis viibimist, määratud hüvitised riikliku tunnustusena nende poolt läbielatud kannatuste eest ei ole mõistega „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses hõlmatud seetõttu, et neid makstakse vastutasuna riigile osutatud teenete eest, ja seda isegi siis, kui selliste hüvitiste taotlejad olid võõrtöötajad. Niisiis ei aita taolised hüvitised kaasa nende töötajate vastuvõtvasse liikmesriiki lõimumisele.

52

Seevastu on põhikohtuasjas vaidlusaluse hüvitise eesmärk premeerida vastuvõtvat liikmesriiki või selle õiguseellasi rahvusvahelistel spordivõistlustel esindanud ja tähelepanuväärseid tulemusi saavutanud tippsportlasi. Konkreetselt ei ole selle hüvitise tagajärg mitte üksnes hüvitisesaajate rahaline kindlustamine, nimelt eesmärgiga kompenseerida tööturult täielikku eemalolekut tippspordile pühendatud aastate jooksul, vaid samuti ja mis peamine, anda neile sellise esindamise käigus saavutatud sportlike tulemuste eest eriline sotsiaalne staatus. Asjaolu, et võõrtöötajal on see staatus, mis on samuti vastuvõtva liikmesriigi kodanikel, kes on samas olukorras ehk kes on toonud medaleid võistkondliku spordiala samas koondises, hõlbustab nende võõrtöötajate sellesse liikmesriiki lõimumist. Pealegi on Euroopa Kohus juba tunnustanud ELTL artiklis 165 kajastatud spordi, eriti harrastusspordi märkimisväärset sotsiaalset tähtsust liidus, ja spordi rolli vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda lõimumise tegurina (vt selle kohta 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus TopFit ja Biffi, C‑22/18, EU:C:2019:497, punkt 33).

53

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas vaidlusalune hüvitis on hõlmatud mõistega „sotsiaalne soodustus“ määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses, mistõttu liikmesriik, kes määrab sellise hüvitise oma kodanikest töötajatele, ei saa keelduda selle määramisest teiste liikmesriikide kodanikele, sest muidu oleks tegemist kodakondsusel põhineva diskrimineerimisega, mis on selle sättega keelatud.

54

Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: