1.

Apellatsioonkaebuses paluvad Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland, Stichting Het Groninger Landschap, Vereniging It Fryske Gea, Stichting Het Drentse Landschap, Stichting Landschap Overijssel, Stichting Het Geldersch Landschap, Stichting Flevo-Landschap, Stichting Het Utrechts Landschap, Stichting Landschap Noord-Holland, Stichting Het Zuid-Hollands Landschap, Stichting Het Zeeuwse Landschap, Stichting Het Noordbrabants Landschap ja Stichting Het Limburgs Landschap Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. oktoobri 2018. aasta otsus Vereniging Gelijkberechtiging Grondbezitters jt vs. komisjon ( 2 ), millega Üldkohus tühistas komisjoni 2. septembri 2015. aasta otsuse C(2015) 5929 final riigiabi SA.27301 (2015/NN) kohta – Madalmaad, seoses looduslike alade toetuse abil omandamise või tasuta kasutusse andmisega, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.

Euroopa Kohtu palvel analüüsitakse käesolevas ettepanekus üksnes apellatsioonkaebuse esimese väite teist osa ja teise väite esimest osa.

3.

Esimese väite teine osa puudutab sisuliselt küsimust, kas Vereniging Gelijkberechtiging Grondbezitters (edaspidi „VGG“), Exploitatiemaatschappij De Berghaaf BV, Stichting Het Nationale Park De Hoge Veluwe, BV Landgoed Den Alerdinck II, Landgoed Ampsen BV, Pallandt van Keppel Stichting, Landgoed Kasteel Keppel BV, Baron van Lynden, Stichting het Lijndensche Fonds voor Kerk en Zending, Landgoed Welna BV, Landgoed „Huis te Maarn“ BV, Vicariestichting De Vijf Capellarijen/Ambachtsheerlijkheid Kloetinge, Maatschappij tot Exploitatie van het Landgoed Tongeren onder Epe BV, Landgoed Anderstein NV, Landgoed Bekspring BV, Landgoed Nijenhuis en Westerflier BV, Landgoed Caprera BV, Landgoed Schapenduinen BV, Stichting Schapenduinen ja Landgoed de Noetselenberg BV kui hagejad esimeses kohtuastmes (edaspidi üheskoos „VGG jt“) võib kvalifitseerida „huvitatud pooleks“ määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 4 ) artikli 1 punkti h tähenduses, samas kui teise väite esimese osaga vaidlustatakse sisuliselt Üldkohtu hinnang, mille kohaselt eksisteerisid tõsised raskused, mistõttu oli Euroopa Komisjon kohustatud avama ametliku uurimismenetluse.

4.

Määruse nr 659/1999 artikli 1 punktis h on mõiste „huvitatud pool“ määratletud järgmiselt:

„[M]is tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud.“

5.

Selle määruse artikli 4 lõiked 1–4 sätestavad:

„1.   Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud. Ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist, teeb komisjon otsuse vastavalt lõigetele 2, 3 või 4.

2.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb asutamislepingu artikli 92 lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku […]. Otsuses tuleb täpsustada, millist asutamislepingu erandit on kohaldatud.

4.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [ELTL artikli 108 lõikes 2] sätestatud menetluse […]“.

6.

Komisjoni 11. jaanuari 2012. aasta teatise „Euroopa Liidu suunised, mida kohaldatakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes“ ( 5 ) punktist 11 nähtub, et „riigiabi […] võib tunnistada [ELTL] artikli 106 lõikega 2 kokkusobivaks, kui see on vajalik asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks ja see ei mõjuta kaubanduse arengut liidu huvide vastasel määral“.

7.

Vaidluse tausta, nagu see on esitatud vaidlustatud kohtuotsuses, võib kokku võtta järgmiselt.

8.

Keskkonnakaitseorganisatsioonid on valitsusvälised mittetulunduslikud ühingud ja sihtasutused, mille põhikirjajärgne tegevusala on loodushoid ja ‑kaitse.

9.

Bioloogilise mitmekesisuse kaitse eesmärgil ökoloogilise struktuuri ja Natura 2000 võrgustiku loomiseks on Madalmaade Kuningriik andnud toetusi looduslike alade omandamiseks (edaspidi „PNB kava“) 13‑le keskkonnaorganisatsioonile, kes on menetlusse astunud esimeses kohtuastmes. Toetuskõlblikud kulud selles toetuskavas olid maa ostuhind, muud soetuskulud ja neid maatükke koormavate põllumajanduslike kasutusvalduste lõpetamisega seotud kulud.

10.

Lisaks looduskaitsealasele põhitegevusele tegelesid need 13 keskkonnaorganisatsiooni ka majanduslikku laadi kõrvaltegevustega, nagu kinnistute omandamine, metsakasvatus, puidu ja liha müük, jahipidamise‑ ja kalapüügiõiguste andmine või turismitegevus. Need tegevused toovad neile tulu, mida kasutatakse põhitegevuse rahastamise allikana halduskulude katmiseks, samamoodi kui PNB kava raames saadud toetusi.

11.

PNB kava kehtis aastatel 1993–2012. Komisjon sai 23. detsembril 2008 kaebuse kahelt Madalmaade õiguse alusel asutatud erakapitalil põhinevalt mittetulundusühingult, nimelt Stichting het Nationale Park De Hogue Veluwelt ja Stichting Linschotenilt, kes haldavad maad, tegelevad looduskaitse ja kultuuripärandi säilitamisega ning kõrvaltegevustega, nagu maa rendile andmine, põllumajandus, metsandus ja turism. Kaebuse esitajad asendati 2009. aastal kõnealuses haldusmenetluses VGGga, mis on asutus, mille põhikirjajärgne eesmärk on tagada kõigi eramaaomanike võrdsed õigused maa omandamise toetamise raames.

12.

Pärast komisjoni, VGG ja Madalmaade ametiasutuste vahel toimunud korduvat kirjavahetust ja koosolekuid võttis komisjon esialgse uurimise staadiumi järel 2. septembril 2015 vastu vaidlusaluse otsuse, millega ta tunnistas looduslike alade omandamise korra siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2.

13.

Vaidlusaluses otsuses leidis komisjon esiteks, et kuigi keskkonnaorganisatsioonide põhiülesanne ei ole majanduslikku laadi, kuna selle eesmärk on kaitsta loodust, tegelevad nad siiski teatud majanduslike kõrvaltegevustega, mistõttu tuleb need keskkonnaorganisatsioonid kvalifitseerida nende tegevustega seoses „ettevõtjateks“ konkurentsieeskirjade tähenduses.

14.

Teiseks esitas komisjon põhjused, miks ta leidis, et PNB kava kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Ta rõhutas seega, et toetustega, mida 13 keskkonnaorganisatsiooni said maa omandamiseks, said nad esimese riigi ressurssidest antud majandusliku eelise. Lisaks leidis ta, et need keskkonnaorganisatsioonid võisid saada ka teist majanduslikku kasu toetuste abil omandatud maa edasimüümisest. Komisjon märkis, et lisaks oli PNB kava valikuline, kuna sellest said kasu üksnes need 13 keskkonnaorganisatsiooni. Lõpuks leidis komisjon, et tingimused, mille Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg ( 6 ), ei olnud täidetud, kuna PNB kavast kasusaajate hüvitist ei määratud kohase menetlusega.

15.

Kolmandaks uuris komisjon kõnealuse abimeetme kokkusobivust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eeskirjade alusel. Täpsemalt leidis ta, et 13‑le keskkonnaorganisatsioonile oli abimeetme alusel pandud looduskaitse avaliku teenuse osutamise kohustus ja PNB kava vastas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku tingimustele, mistõttu tuleb see kava tunnistada ELTL artikli 106 lõike 2 alusel siseturuga kokkusobivaks.

16.

VGG jt esitasid vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. veebruaril 2016.

17.

13 keskkonnakaitseorganisatsiooni esitasid 17. mail 2016 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

18.

Pärast poolte ärakuulamist rahuldas Üldkohtu teise koja esimees menetlusse astumise avalduse 6. aprilli 2017. aasta määrusega.

19.

VGG jt esitasid oma tühistamishagi põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutab nende menetlusõiguste rikkumist, teine tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist, kolmas – teise võimalusena –õigusnormi rikkumist ja põhjenduse puudumist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku kohaldamisel, ning neljas ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumist.

20.

Komisjon ja 13 keskkonnaorganisatsiooni vaidlustasid VGG jt „puudutatud isikute“ staatuse ning hagi teise ja neljanda väite vastuvõetavuse.

21.

Vaidlustatud kohtuotsuses tunnistas Üldkohus hagi vastuvõetavaks, nõustus VGG jt esimese väitega ja tühistas seetõttu vaidlusaluse otsuse ilma teisi väiteid analüüsimata.

22.

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

23.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

24.

Madalmaade valitsus palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus.

25.

VGG jt paluvad Euroopa Kohtul:

26.

Kohtuistungit ei peetud.

27.

Esimeses väites leiavad apellandid, keda selles osas toetavad komisjon ja Madalmaade valitsus, et Üldkohus rikkus VGG jt hagi vastuvõetavaks tunnistades õigusnormi, kuna neid ei saa pidada „huvitatud pooleks“ ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses.

28.

Apellandid ja komisjon väidavad, et „huvitatud poolteks“ kvalifitseerimiseks pidi olema tõendatud esiteks see, et VGG jt on abisaajatega konkurentsisuhtes, ja teiseks see, et abi võis mõjutada konkreetselt nende olukorda, rikkudes kõnealust konkurentsisuhet.

29.

Kuid apellandid ja komisjon väidavad, et hinnates abi konkreetset mõju VGG jt konkurentsiolukorrale, on Üldkohtu arutluskäik õiguslikult vigane.

30.

Mulle näib olevat vajalik esitada mõned üldised märkused mõiste „huvitatud pool“ kohta ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 tähenduses ning seejärel analüüsida neid märkusi arvestades Üldkohtu arutluskäiku vaidlustatud kohtuotsuses.

31.

Tuletan meelde, et ELTL artiklis 108 sätestatud kontrollimenetluse raames tuleb eristada kahte etappi. Esiteks ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimise etapp, mis võimaldab komisjonil kujundada esialgse arvamuse kõnealuse abi kokkusobivuse kohta. Teiseks ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, mis võimaldab komisjonil hankida juhtumi asjaolude kohta täielikku teavet. Alles selle menetluse raames näeb ELTL ette komisjoni kohustuse küsida asjasse puutuvatelt isikutelt selgitusi. ( 7 )

32.

Kui ametlikku uurimismenetlust ei algatata, puudub huvitatud pooltel, kes oleksid saanud selle teise etapi jooksul märkusi esitada, selline võimalus. Menetlusliku tagatisena on tunnustatud õigustatud isikute võimalust vaidlustada komisjoni otsus mitte avada ametlikku uurimismenetlust ( 8 ). Seega on hagi, millega taotletakse ELTL artikkel 108 lõike 3 alusel tehtud otsuse tühistamist ning mille esitab huvitatud pool ELTL artikkel 108 lõike 2 tähenduses, vastuvõetav juhul, kui hagi esitaja soovib seeläbi kaitsta oma viimati nimetatud sättest tulenevaid menetlusõigusi. ( 9 )

33.

Käesolevas asjas on selge, et komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust ja et VGG jt väitsid Üldkohtus, et nende menetlusõigusi on rikutud. Seega, nagu Üldkohus ( 10 ) õigesti märkis, sõltub hagi vastuvõetavus peamiselt sellest, kas VGG jt on tõendanud, et nad on huvitatud pooleks ELTL artikli 108 lõike 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti h tähenduses.

34.

Teisena nimetatud sättes on huvitatud pool defineeritud kui „mis tahes liikmesriik, isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti abi saaja, konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud“. See säte kordab sisuliselt mõiste „huvitatud pool“ kinnistunud määratlust, mille Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas sellele andnud. ( 11 )

35.

Teisisõnu on tegemist „piiramatu hulga adressaatidega“ ( 12 ), mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „ei välista, et ettevõtja, kes ei ole abisaaja otsene konkurent […], kvalifitseeritakse huvitatud pooleks, kui ta väidab, et abi andmine võib tema huve mõjutada“ ( 13 ).

36.

Selge on, et „huvitatud poole“ staatus sõltub peamiselt sellest, kas abimeetme kohaldamine võib mõjutada sellele staatusele tugineva üksuse huve. Seega tuleb määratleda, kuidas on võimalik kindlaks teha, kas abi andmine võib kahjustada ettevõtja huve selliselt, et see annab talle „huvitatud poole“ staatuse.

37.

Minu arvates tuleneb nii määruse nr 659/1999 tekstist kui ka Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast, et eristada tuleb kahte olukorda, nimelt esiteks abisaajaga konkureerivate ettevõtjate olukorda ja teiseks selliste üksuste olukorda, kes ei ole abisaaja konkurendid.

38.

Esiteks, mis puudutab abisaajatega konkureerivaid ettevõtjaid, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et need on „vaieldamatult asjasse puutuv[ad] isik[ud]“. ( 14 )

39.

Üldkohus tunnistab väljakujunenud kohtupraktikas ka seda, et ainuüksi sel põhjusel on abi saajaga konkurentsisuhtes olev ettevõtja „huvitatud pool“. ( 15 )

40.

Teisisõnu piisab ettevõtja jaoks pelgalt sellest, et ta on abisaaja konkurent, tõendamaks, et abi andmine kahjustab tema huve, ja seega tema kvalifitseerimiseks „huvitatud pooleks“. Sellises olukorras peab ettevõtja, kes tugineb „huvitatud poole“ staatusele abisaaja konkurendi staatuse tõttu, üksnes tõendama, et ta on abisaajaga konkurentsisuhtes. Üldkohus on oma kohtupraktikas märkinud, et „põhimõtteliselt võib iga ettevõtja, kes tugineb kas tegelikule või potentsiaalsele konkurentsisuhtele, olla „asjasse puutuv isik““. ( 16 )

41.

Teiseks, mis puudutab üksust, mis ei ole abisaaja konkurent, siis võib teda pidada „huvitatud pooleks“, kui on võimalik tõendada, et abi andmine võib tema huve mõjutada. Selleks peab ta kohtupraktika kohaselt tõendama, et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit. ( 17 )

42.

Euroopa Kohus on muu hulgas möönnud, et töötajate ametiühingut võib pidada huvitatud pooleks, tingimusel, et on tehtud kindlaks, et abi andmisega võidi mõjutada tema või ta liikmete huve, tõendades, et abi võib avaldada tegelikku mõju nende töötajate olukorrale, keda nad esindavad. ( 18 )

43.

Niisiis selleks, et üksusi saaks kvalifitseerida „huvitatud poolteks“, peavad nad tõendama, et abi andmine mõjutab nende huve. Selleks peavad abisaajaga konkureerivad ettevõtjad üksnes tõendama konkurentsisuhte olemasolu abisaajaga. Seevastu ettevõtjad, kes sellises konkurentsisuhtes ei ole, peavad tõendama, et abil võib olla nende olukorrale konkreetne mõju.

44.

Selles osas tuleb märkida, et selline vahetegemine on vastuolus Üldkohtu praktika – mille osa vaidlustatud kohtuotsus on – vähemusega.

45.

Selle Üldkohtu praktika kohaselt peab üksus „selleks, et kvalifitseeruda huvitatud pooleks, esiteks tõendama, et ta on konkurentsisuhetes abisaajaga, ja teiseks tõendama, et abil võib olla nende olukorrale konkreetne mõju, mis moonutades kõnealust konkurentsisuhet“ ( 19 ). Teisiti öeldes nõutakse abisaajatega konkureerivatelt ettevõtjatelt, et nad tõendaksid nii konkurentsisuhte olemasolu kui ka abi konkreetset mõju nende olukorrale.

46.

Leian siiski, et sellise lahendusega ei saa nõustuda. Kuna selles on „huvitatud poole“ staatuse tunnustamiseks kehtestatud lisatingimused abisaaja konkurendi staatusele, on see kõigepealt vastuolus määruse nr 659/1999 tekstiga, milles on huvitatud poolena sõnaselgelt märgitud abisaaja konkurent, ning Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt on abisaaja konkurent vaieldamatult huvitatud pool.

47.

Lisaks on see lahendus vastuolus ka Üldkohtu valdava praktikaga, mille kohaselt piisab pelgast tõendist konkurendi staatuse kohta, et kvalifitseerida ettevõtjat, kes sellele tugineb, „huvitatud pooleks“ ( 20 ), ilma et oleks vaja lisaks tõendada, et on olemas oht, et abi mõjutab konkreetselt konkureeriva ettevõtja olukorda, mis võib rikkuda tuvastatud konkurentsisuhet.

48.

Lõpuks leian, et selline lahendus võib põhjustada mõningat segadust konkurendi hagi vastuvõetavust käsitleva kohtupraktikas, kui hagi eesmärk on seada kahtluse alla mitte ainult tema menetlusõiguste rikkumise, nagu see on käesolevas asjas, vaid ka sellise otsuse põhjendatuse, millega hinnatakse abi kokkusobivust siseturuga. ( 21 )

49.

Selle kohtupraktika kohaselt ei saa ettevõtja, kes vaidlustab komisjoni otsuse, millega viimane otsustas mitte avada ametlikku uurimismenetlust, põhjendatuse, tugineda üksnes oma „konkurendi“ staatusele suhetes abisaajaga, vaid peab lisaks tõendama, et kõnealune abi mõjutab tema olukorda turul oluliselt. ( 22 ) Vastuolus Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga lähendab Üldkohtu praktikas pakutud lahendus teataval määral hagi vastuvõetavuse tingimused, kui ettevõtja vaidlustab oma menetlusõiguste rikkumise, kuna komisjon keeldus avamast ametlikku uurimismenetlust või kui vaidlustatakse sellise otsuse põhjendatust, millega hinnati abi kokkusobivust.

50.

Neil kahel juhul ei saa konkureeriv ettevõtja seega piirduda konkurentsisuhte tõendamisega, vaid peab tõendama ka selle, et abi andmine mõjutab konkreetselt tema olukorda ja rikub konkurentsiolukorda. ( 23 ) Sellega ähmastuvad oluliselt erinevused vastuvõetavuse tingimuste vahel sõltuvalt hagi esemest.

51.

Seega, vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, ja sellele, mida väidavad apellandid, ei saa minu arvates VGG jt-lt nõuda, et nad tõendaksid nii seda, et tal on konkurentsisuhe 13 keskkonnaorganisatsiooniga, kes said kõnealusest abikavast kasu, kui ka seda, et meede mõjutab konkreetselt nende olukorda, rikkudes seda konkurentsisuhet, et tõendada, et nad on „huvitatud pooleks“. Olen seega arvamusel, et Üldkohtu analüüs abi konkreetsest mõjust VGG jt olukorrale on ülearune põhjendus.

52.

Nimelt, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–64 tuvastas Üldkohus asjaolu, et VGG jt konkureerivad 13 keskkonnaorganisatsiooniga, siis kvalifitseeris Üldkohus õigesti VGG jt „huvitatud poolteks“ vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mida on käsitletud käesoleva ettepaneku punktides 37–39, ning määruse nr 659/1999 sätetele.

53.

Otsustades, et VGG jt tuleb pidada nende keskkonnaorganisatsioonide konkurentideks, võis Üldkohus VGG jt õiguspäraselt kvalifitseerida „huvitatud poolteks“.

54.

Seega, isegi kui ilmneb, nagu väidavad apellandid ja komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta hindas meetme konkreetset mõju VGG jt olukorrale, ei saa selline rikkumine mingil juhul viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni, kuna tema hinnang on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud. ( 24 )

55.

Neil asjaoludel olen arvamusel, et esimese väite teine osa on edutu ja seetõttu ei saa sellega nõustuda.

56.

Sellegipoolest märgin, et apellandid, komisjon ja Madalmaade valitsus vaidlevad esimese väite esimeses osas vastu järeldusele, et VGG jt ja asjaomasest abikavast kasu saanud 13 keskkonnaorganisatsiooni vahel on konkurentsisuhe. Ammendavuse huvides pean seega analüüsima, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et abimeede võib konkreetselt mõjutada VGG jt olukorda.

57.

Nimelt juhul, kui esimese väite esimese osaga tuleb nõustuda, saab VGG jt kvalifitseerida „huvitatud poolteks“ üksnes siis, kui õigesti on otsustatud, et kõnealusel meetmel võib olla konkreetne mõju nende olukorrale. Täpsemalt, kuna VGG jt kvalifitseeriti ekslikult 13 keskkonnaorganisatsiooni konkurentideks, tuleb veel kontrollida, et abi andmine ei mõjutanud mingil juhul nende huve, kuna abi võis konkreetselt mõjutada nende olukorda.

58.

Apellandid, keda toetavad Madalmaade valitsus ja komisjon, väidavad esiteks, et kriteerium, mille Üldkohus määratles, et tõendada abi konkreetset mõju VGG jt olukorrale, on õiguslikult väär. Teiseks väidavad samad pooled, et Üldkohus ei saanud piirduda selle tuvastamisega, et abi mõjutas VGG jt olukorda, kuna viimastel tuli tõendada abi tegelikku mõju nende olukorrale. Seega on Üldkohtu arutluskäigus rikutud õigusnormi.

59.

Mis puudutab Üldkohtu rakendatud kriteeriumi, et tuvastada abi konkreetse mõju ohtu VGG jt olukorrale, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et „kui riigi antud abi tugevdab ühe ettevõtja seisundit liikmesriikidevahelises kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjatega võrreldes, tuleb asuda seisukohale, et abi mõjutab viimaseid“. Siiski, nagu apellandid ja komisjon õigesti märgivad, puudutab kohtupraktika, millele Üldkohus tugineb, liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ( 25 ). Kriteerium, mis võimaldab kindlaks teha, kas abi kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, tundub olevat selgelt asjakohatu olukorras, kui on vaja hinnata, kas meetmel võiks olla mõju VGG jt olukorrale. Selle kohtupraktikas segadust tekitava põhjendusega on minu arvates rikutud õigusnormi.

60.

Ma ei arva siiski, et niisugune õigusnormi rikkumine selle kriteeriumi määratlemisel, mis võimaldaks kindlaks teha, kas esineb konkreetse mõju oht VGG jt olukorrale, oleks mõjutanud Üldkohtu poolt sellele tingimusele antud hinnangu tulemust. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei too kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui selle resolutsioon on põhjendatud muude õiguslike asjaoludega ( 26 ), mis minu arvates on nii vaidlustatud kohtuotsuse puhul.

61.

Esiteks, ja seda vastupidi sellele, mida väidavad apellandid ja komisjon, tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et tõendada, et abi võib mõjutada hageja huve, ei pea näitama oma olukorra tegelikku muutust, vaid üksnes et abi võib konkreetselt mõjutada tema seisundit. ( 27 ) Seega ei arva ma, et Üldkohus eksis õigusnormi kohaldamisel, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et see mida „hagejad peavad esitama […], ei ole tõend nende konkurentsipositsiooni olulise mõjutuse kohta, vaid lihtsalt [abi] mõju kohta“ nende olukorrale.

62.

Teiseks on selge, et abimeede võib mõjutada ettevõtja olukorda „[eri] viisi[de]l, põhjustades näiteks tulu saamata jäämise või ebasoodsama arengu kui see, mis oleks toimunud juhul, kui abi ei oleks antud“. ( 28 )

63.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71, et VGG jt pidid „investeerima looduslikesse maa-aladesse, et tegelda sarnase majandusliku kõrvaltegevusega“, millega tegelesid 13 keskkonnaorganisatsiooni, mis asetas nad ebasoodsasse olukorda võrreldes viimati nimetatutega, kes said tänu kõnealusele meetmele omandada maad soodsamatel tingimustel. Lisaks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 VGG jt argumentatsioonile, mida ei ole vaidlustatud ja mille kohaselt „[nende] võimatus laiendada oma maavaldusi nimetatud abisaajatega samadel tingimustel tõi kaasa nende tegevuse vähem soodsa arengu kui see, mis oleks toimunud sellise abimeetme puudumisel“.

64.

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta rikkus õigusnormi, kui ta leidis sisuliselt, et kõnealusel meetmel võib olla konkreetne mõju VGG jt olukorrale, ning otsustades, et viimati nimetatud tuleb seega kvalifitseerida „huvitatud poolteks“.

65.

Seetõttu olen arvamusel, et esimese väite teine osa on edutu või igal juhul põhjendamatu, ning sellega ei saa nõustuda.

66.

Apellandid, keda selles osas toetavad komisjon ja Madalmaade valitsus, leiavad oma teises väites, et Üldkohus leidis ekslikult, et kõnealuse abimeetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel esinesid tõsised raskused, mistõttu oleks tulnud algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus.

67.

Nimelt kinnitavad apellandid teise väite esimeses osas esiteks, et Üldkohus ei saanud õigusnorme rikkumata otsustada, et „kõikehõlmava“ ja „ebatüüpilise“ üldist majandushuvi pakkuva teenuse olemasolu keskkonnaorganisatsioonide puhul näitas tõsiste raskuste olemasolu, ning teiseks, et Üldkohtu arutluskäik on lisaks piisavalt põhjendamata, ning et kolmandaks, otsustades, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise kvalifitseerimine „kõikehõlmavaks“ ja „ebatüüpiliseks“ viitas tõsistele raskustele, tugines Üldkohus vaidlusaluses otsuse olevale vastuolule, millele hagejad ei olnud tuginenud.

68.

Kõigepealt olen arvamusel, et argument, mille kohaselt tegi Üldkohus otsuse ultra petita, tuginedes vastuolule komisjoni arutluskäigus vaidlusaluses otsuses, millele VGG jt ei olnud tuginenud, ei ole tulemuslik.

69.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117–120 viitas Üldkohus küll sellele, et vaidlusaluses otsuses esineb vastuolu komisjoni järelduste, mis puudutavad keskkonnaorganisatsioonide kvalifitseerimist „ettevõtjateks“, ning nende järelduste vahel, mis puudutavad asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlust, mis hõlmab nii keskkonnaorganisatsioonide looduskaitsealast tegevust kui ka kõrvaltegevusi. Pooled esimeses kohtuastmes sellisele vastuolule ei tuginenud.

70.

Siiski piirdus Üldkohus seda tehes esiteks sellega, et tõi välja erinevate poolte argumendid kõnealuse vastuolu kohta, millega seoses oli pooltele esitatud küsimusi menetluse korralduslike meetmete raames.

71.

Teiseks, kuigi Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 komisjoni arutluskäigule seoses keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevuste majandusliku laadiga, ei toonud ta siiski välja võimalikku vastuolu selle arutluskäigu ja vaidlusaluses otsuses üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise aluseks olevate põhjenduste vahel, millele pooled ei olnud viidanud.

72.

Lahendus, milleni Üldkohus jõudis ja mille kohaselt keskkonnaorganisatsioonide tegevuse kvalifitseerimine „kõikehõlmavaks“ ja „ebatüüpiliseks“ üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks võib kujutada endast kaudset tõendit tõsiste raskuste olemasolu kohta, ei põhine seega komisjoni otsuses leiduval vasturääkivusel. ( 29 )

73.

Seega, isegi kui Üldkohus esitas poolte argumentide ülevaate osas argumendi, mida VGG jt ei olnud esitanud, ei mõjuta see antud lahendust.

74.

Apellandid, keda selles küsimuses toetab komisjon, väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta otsustas, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemine „ebatüüpilise“ üldist majandushuvi pakkuva teenusena oli kaudne tõend tõsistest raskustest.

75.

Kõigepealt ajas Üldkohus segamini küsimuse, kas keskkonnaorganisatsioonide tegevus on majandustegevus, ja küsimuse, kas see tegevus on osa üldist majandushuvi pakkuvast teenusest, mis on usaldatud keskkonnaorganisatsioonidele. Seejärel kohaldas Üldkohus ilmselgelt ekslikku kriteeriumi, et teha kindlaks, kas kõrvaltegevused kuuluvad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulka. Seejärel leidis Üldkohus ekslikult, et komisjonil ei olnud piisavalt tõendeid, et otsustada, et keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused kujutasid endast kõikehõlmavaid ja ebatüüpilisi üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid. Nii toimides eiras Üldkohus liikmesriikide kaalutlusruumi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel. Lõpuks märgivad apellandid ja komisjon, et Üldkohtu arutluskäik on arusaamatu, ja toovad seega sisuliselt esile põhjenduse ebapiisavuse.

76.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 127 nähtub, et Üldkohus järeldas, et vaidlusaluses otsuses esinesid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel tõsised raskused, kuna „komisjoni uurimine esialgses uurimismenetluses oli ebapiisav või puudulik“, mis kohtupraktika kohaselt viitab tõsistele raskustele. ( 30 )

77.

Üldkohus meenutas, et kuigi liikmesriikidel on üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande määratlemisel ulatuslik kaalutlusõigus, ei ole see siiski piiramatu. Kohtupraktikast tuleneb, et „selleks, et teenust saaks kvalifitseerida üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, peab sellel olema üldine majandushuvi, millel on erilised tunnused võrreldes muu majandustegevusega seotud tegevusega“. ( 31 )

78.

Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 esiteks, et komisjon leidis, et kuigi keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused tulenevad looduskaitsealasest põhitegevusest, ei muutnud see põhitegevus neid kõrvaltegevusi kohustuslikeks, ja teiseks, et komisjon ei analüüsinud, kas keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused olid üldistes huvides.

79.

Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128, et „kuigi kõrvaltegevustest saadud tulu kasutatakse osa loodushoiuga seotud põhitegevuses tekkivate kulude katmiseks ja need on tihedalt seotud nimetatud põhitegevuse üldise huvi ülesandega, ei võimaldanud komisjoni käsutuses olevad tõendid tal ainuüksi sel alusel järeldada, et [need] teenivad üldist majandushuvi“.

80.

Üldkohus lisas punktis 129, et kuigi ettevõtja, kellele on üle antud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine, võib teostada muud majandustegevust, mis on seotud talle usaldatud üldist huvi pakkuva ülesandega, ei tähenda see automaatselt, et viimati nimetatud teenused kuuluvad üldist majandushuvi pakkuva teenuse hulka.

81.

Neil asjaoludel järeldas Üldkohus, et komisjoni uurimine oli puudulik ja kujutab endast kaudset tõendit tõsiste raskuste olemasolu kohta.

82.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128, et seda järeldust kinnitab asjaolu, et komisjoni käsutuses olevad tõendid ei võimaldanud tal ka „järeldada, et kõrvaltegevused olid vajalikud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punkti 11 tähenduses, mida ta vaidlustatud otsuses kohaldas“.

83.

Sellega seoses märgin, et Üldkohus tõepoolest tõdes õigesti, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemist puudutava uurimise ebatäielikkus või ebapiisavus võib olla märk tõsiste raskuste olemasolust. Leian siiski, et Üldkohtu arutluskäigus, mille tulemusel ta selle järelduseni jõudis, on mitu vastuolu.

84.

Mis puudutab esiteks Üldkohtu järeldust, et komisjon ei saanud tema käsutuses olevate tõenditega järeldada, et keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused olid vajalikud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punkti 11 tähenduses, mistõttu kõrvaltegevuste hõlmamine üldist majandushuvi pakkuvate teenustega ei olnud ilmne ja tekitas tõsiseid raskusi, olen ma sarnaselt apellantide ja komisjoniga arvamusel, et Üldkohus tõlgendas raamistiku suuniseid vääralt.

85.

Nimelt näeb üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punkt 11 lihtsalt ette, et „riigiabi […] võib lugeda [ELTL] artikli 106 lõikega 2 kokkusobivaks, kui see on vajalik üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks“. ( 32 ) Seega ei pea üldist majandushuvi pakkuva teenuse toimimiseks vajalikud olema mitte kõrvaltegevused, vaid abimeede, mille kokkusobivust tuleb analüüsida.

86.

Üldkohus kehtestab selliselt toimides ilmselgelt eksliku kriteeriumi, heites komisjonile ette, et ta ei ole tõendanud kõrvaltegevuste vajalikkust üldist majandushuvi pakkuva teenuse toimimiseks, kuigi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku punkt 11 ei kohusta komisjoni seda tegema. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei kohaldanud nimetatud punkti õigesti ainuüksi sel põhjusel.

87.

Neil asjaoludel ei saanud Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata tugineda sellele asjaolule, et järeldada, et komisjoni uurimine ei olnud täielik ja seega esines tõsiseid raskusi üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel.

88.

Kuna komisjoni analüüsi puudulikkus üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel ei põhine üksnes väidetaval veal üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raamistiku kohaldamisel, ei ole selline õigusnormi rikkumine iseenesest piisav, et nõustuda teise väite käesoleva osaga. Õigusnormi rikkumine Üldkohtu poolt ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kui otsuse resolutsioon on põhjendatud muude õiguslike asjaoludega ( 33 ). Kuna Üldkohus tugines lisaks asjaolule, et komisjon ei olnud kindlaks teinud, kas keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused olid üldistes huvides, et järeldada komisjoni analüüsi puudulikkus, tuleb mul lisaks analüüsida Üldkohtu põhjendusi seoses selle elemendiga.

89.

Mis puudutab teiseks tõdemust, et komisjon ei ole tõendanud, et kõrvaltegevused olid üldistes huvides, mistõttu komisjoni analüüs on selles küsimuses ebatäielik, leian ma, et seda järeldust ei ole piisavalt põhjendatud.

90.

Üldkohus piirdus nimelt märkusega, et komisjoni käsutuses olevad tõendid ei olnud piisavad, et jõuda järeldusele, et need kõrvaltegevused olid üldistes huvides, samas kui Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128 ja 129, et komisjon tõi välja asjaolud, mis tõendavad kindlat seost keskkonnaorganisatsioonide looduskaitsetegevuse ja kõrvaltegevuste vahel, mis seega osalevad tuvastatud üldistes huvides oleva ülesande täitmisel. Nii ei ole Üldkohus millegagi põhjendanud, miks need tõendid, mis on küll ilmselgelt asjakohased, ei ole piisavad.

91.

Lisaks ei võimalda Üldkohtu arutluskäik ka mõista, millised tõendid oleksid võimaldanud õiguslikult piisavalt tõendada, et keskkonnaorganisatsioonide kõrvaltegevused oli üldistes huvides, seda enam, kui nende tegevuste ja taotletava üldise huvi vahelise tiheda seose olemasolu ei võimalda seda Üldkohtu arvates tuvastada.

92.

Selles küsimuses märgin, et kohtuotsuste põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 81 kohaselt on kohaldatav Üldkohtu suhtes. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Üldkohtu otsuse põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma Üldkohtu arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista vastuvõetud otsuse põhjusi ja Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli. ( 34 )

93.

Üldkohus piirdus aga kinnitusega, et komisjoni käsutuses olevad tõendid ei olnud piisavad, et jõuda järeldusele, et komisjon ei ole kindlaks teinud, et kõrvaltegevused on üldistes huvides, kuid ei selgitanud siiski, miks need tõendid olid ebapiisavad, ega täpsustanud, millised tõendid oleksid olnud piisavad. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohtu arutluskäik ei ole selge ja minu arvates ei võimalda see huvitatud isikutel teada saada valitud lahenduse põhjendusi, mistõttu on see minu arvates ebapiisavalt põhjendatud.

94.

Seega ei ole Üldkohtu arutluskäik, mis puudutab komisjoni üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlust puudutava analüüsi puudulikkust, esiteks õigusnormidega kooskõlas ja teiseks on esitatud põhjendused ebapiisavad.

95.

Seetõttu olen arvamusel, et teise väite esimese osaga tuleb nõustuda.

96.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades leian, et esimese väite teine osa kui edutu tuleb tagasi lükata ja teise väite esimese osaga tuleb nõustuda, ilma et see mõjutaks apellatsioonkaebuse teiste väidete põhjendatust.