1.

Käesolevad eelotsusetaotlused puudutavad direktiivi 93/13/EMÜ ( 2 ) tõlgendamist täielikult täidetud krediidilepingute konkreetses kontekstis. Täpsemalt võimaldavad need taotlused Euroopa Kohtul selgitada, kas seda direktiivi kohaldatakse edasi pärast lepingu täielikku täitmist, ja vajaduse korral, kas ebaõiglaseks peetavate lepingutingimuste alusel sissenõutud summade tagastamise nõude suhtes võib kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema lepingu lõppemise hetkest. Seega tuleb sisuliselt kindlaks määrata direktiiviga tarbijatele antud kaitse ajaline ulatus.

2.

Direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b kohaselt on „tarbija“ füüsiline isik, kes direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus‑, majandus‑ ega kutsetegevusega.

3.

Vastavalt direktiivi artikli 6 lõikele 1:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

4.

6. novembri 2000. aasta seaduse nr 193/2000 ebaõiglaste tingimuste kohta ettevõtjate ja tarbijate vahel sõlmitud lepingutes (Legea nr. 193/2000 privind clauzele abuzive din contractele încheiate între profesioniști și consumatori; Monitorul Oficial al României, nr 560, 10.11.2000), uuesti avaldatud 2012. aastal (Monitorul Oficial al României, nr 543, 3.8.2012), muudetud viimati 2014. aastal (edaspidi „seadus nr 193/2000“), artikli 1 lõige 3 keelab müüjal või teenuse osutajal kasutada tarbijaga sõlmitud lepingutes ebaõiglasi tingimusi. Lisaks näeb selle seaduse artikkel 6 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad.

5.

Nimetatud seaduse artikli 12 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Ebaõiglasi tingimusi sisaldavate tüüplepingute kasutamise tuvastamise korral pöörduvad artiklis 8 nimetatud järelevalveorganid kohtusse vastavalt ettevõtja elu‑ või asukoha järgi, ning nõuavad kehtivate lepingute muutmist ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamise teel.

[…]

4.   Lõigete 1–3 sätted ei piira tarbijal, kelle vastu esitatakse nõue ebaõiglast tingimust sisaldava tüüplepingu alusel, õigust tugineda tingimuse tühisusele seaduses ette nähtud tingimustel hagi või vastuväite esitamise teel.“

6.

Põhikohtuasjas lepingute sõlmimise kuupäeval kohaldatavas redaktsioonis 1864. aasta tsiviilseadustiku (Codul civil) artikkel 993 näeb nimelt ette, et isikul, kes tasub ekslikult võla, arvates end olevat võlgniku, on võlausaldaja vastu üleantu tagastamise nõue.

7.

10. aprilli 1958. aasta dekreedi nr 167 aegumise kohta (Decretul nr. 167/1958 privitor la dipția extinctivă) (Monitorul Oficial al României, nr 19, 21.4.1958), artikli 1 kohaselt:

„Õigus esitada varalise nõudega hagi lõpeb aegumise tõttu, kui seda ei ole esitatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul.

Põhiõigust puudutava hagi esitamise õiguse lõppemine toob kaasa kõrvalõigusi puudutava hagi esitamise õiguse lõppemise.“

8.

Selle dekreedi artikli 2 kohaselt „[v]õib tehingu tühisusele tugineda igal ajal, hagi või vastuväite esitamise teel“.

9.

Nimetatud dekreedi artikkel 7 näeb ette:

„Aegumine algab päevast, mil tekib nõudeõigus või õigus nõuda sundtäitmist.

Kohustuste puhul, mis tuleb täita võlausaldaja taotlusel, samuti kohustuste puhul, mille täitmise tähtaeg ei ole kindlaks määratud, hakkab aegumistähtaeg kulgema päevast, mil õigussuhe tekib.“

10.

Sama dekreedi artikkel 8 sätestab:

„Õigusvastase teo tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema päevast, mil kahjustatud isik sai või oleks pidanud saama teada nii kahjust kui ka selle eest vastutavast isikust.

Eelmise lõigu sätteid kohaldatakse ka alusetu rikastumise korral.“

11.

Juunis 2008 sõlmisid SC Raiffeisen Bank SA (edaspidi „Raiffeisen Bank“) ja põhikohtuasja hageja laenulepingu tähtajaga 84 kuud, mis lõppes 2015. aastal, päeval, mil laen tagastati täies ulatuses.

12.

Leides, et teatavad lepingutingimused on ebaõiglased, esitas hageja detsembris 2016 Judecătoria Târgu Mureşile (Târgu‑Mureşi esimese astme kohus, Rumeenia) hagi, milles palus tuvastada, et need lepingutingimused on ebaõiglased, ning nõudis nende alusel makstud summade tagastamist koos seadusjärgse intressiga.

13.

Raiffeisen Bank esitas hageja kaebeõiguse puudumise vastuväite, väites, et hageja ei ole enam tarbija seaduse nr 193/2000 tähenduses, kuna hagi esitamise ajaks olid lepingulised suhted poolte vahel lõppenud, sest krediidileping lõppes eelmisel aastal selle täieliku täitmise tõttu.

14.

Esimeses kohtuastmes rahuldas liikmesriigi kohus hageja hagi täielikult.

15.

Kuna Raiffeisen Bank leidis, et see otsus kahjustab tema huve, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, korrates argumenti, mille kohaselt kaotas hageja tarbija staatuse enne hagi esitamist pärast laenulepingu lõppemist selle täieliku täitmise tõttu.

16.

Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Specializat Mureş (Mureși erikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mõlemas kohtuasjas järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Mais 2003 sõlmisid põhikohtuasja hageja ja üks teine pool kaaslaenusaajana BRD Groupe Société Générale SA‑ga krediidilepingu. Märtsis 2005 loeti nõue ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu täidetuks ning krediidileping lõppes.

18.

Rohkem kui kümme aastat hiljem, juulis 2016, esitas hageja Judecătoria Târgu Mureşile (Târgu‑Mureşi esimese astme kohus, Rumeenia) hagi, milles palus tuvastada, et selle lepingu tingimused on ebaõiglased. Lisaks nõudis hageja nende tingimuste kehtetuks tunnistamist ja nende alusel makstud summade tagastamist ning tagastamisele määratud summadelt seadusjärgse intressi maksmist.

19.

BRD Groupe Société Générale tugines asjaolule, et hageja ei olnud enam tarbija, võttes arvesse asjaolu, et kohtumenetluse alguskuupäeval olid pooltevahelised suhted lõppenud ja leping oli täidetud ennetähtaegse tagasimaksmise teel juba 11 aastat tagasi.

20.

Esimeses kohtuastmes rahuldas liikmesriigi kohus hagi osaliselt.

21.

Kuna BRD Groupe Société Générale leidis, et see otsus kahjustab tema huve, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, korrates argumenti, mille kohaselt oli hageja kaotanud tarbija staatuse juba 11 aastat enne hagi esitamist, siis kui leping ennetähtaegse tagasimaksmise tõttu lõppes.

22.

Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Specializat Mureș (Mureși erikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, mis on identsed kohtuasjas C‑698/18 esitatud küsimustega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et kohtuasjas C‑699/18 esitas hageja lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise hagi üksteist aastat pärast laenulepingu lõppemist, st pärast liikmesriigi seadusandja poolt varaliste õiguste kasutamiseks ette nähtud kolmeaastase aegumistähtaja möödumist.

23.

Euroopa Kohtu presidendi 12. detsembri 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑698/18 ja C‑699/18 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning samuti kohtuotsuse huvides.

24.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, välja arvatud taotleja kohtuasjas C‑698/18, Rumeenia, Tšehhi, Poola ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon.

25.

Samad huvitatud isikud olid esindatud kohtuistungil, mis peeti 12. detsembril 2019.

26.

Oma eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 93/13 on vastuolus esiteks see, et täielikult täidetud lepingus sisalduva ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse alusel saadu tagastamise nõue allub aegumisele. Teiseks soovib ta teada, kas selle direktiiviga on vastuolus see, kui sellise nõude suhtes kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema lepingu lõppemise hetkest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab need küsimused liikmesriikide menetlusautonoomia piiride vaatenurgast. Kuna iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene õigusnorm järgib neid piire, tuleb analüüsida arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära ( 3 ), siis leian, et neid küsimusi tuleb analüüsida koos.

27.

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal tuleb lahendada probleemistik, mis seondub ajalises plaanis „tarbija“ staatuse kindlaksmääramisega direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus seda küsimust sõnaselgelt ei esita, sedastab see kohus, et tuleb kindlaks teha, kas seda direktiivi kohaldatakse jätkuvalt pärast sellise lepingu täielikku täitmist, mille on sõlminud isik, kes oli ebaõiglasi lepingutingimusi sisaldava lepingu sõlmimise ajal kahtlusteta tarbija staatuses.

28.

Eeltoodut arvestades ja pärast seda, kui olen enne analüüsinud eelotsuse küsimuste vastuvõetavust (A osa), esitan neile tarviliku vastuse andmiseks kõigepealt Rumeenia õiguses tuntud lahendusi, mis puudutavad sanktsioone ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on sõlminud tarbijaga (B osa). Seejärel käsitlen küsimust, kas direktiiv 93/13 on kohaldatav täielikult täidetud lepingutele (C osa). Lõpuks, mis puudutab liikmesriikide menetlusautonoomia piire, siis analüüsin ma, kas selle direktiiviga on vastuolus see, kui täielikult täidetud lepingus sisalduva ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse alusel üleantu tagastamise nõue allub aegumisele, ning see, et kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema lepingu lõppemise hetkest (D osa).

29.

Hageja kohtuasjas C‑699/18 väidab esimese võimalusena, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud.

30.

Esiteks väidab ta, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimustega kindlaks teha, kas riigisiseses õiguses sellele kohtule hagi esitamiseks ette nähtud tähtaega on järgitud või mitte. Eelotsuse küsimus aga ei tohiks puudutada mitte liikmesriigi õigusega seotud aspekte, vaid liidu õiguse tõlgendamist. Teiseks märgib hageja, et tagastamiskohustuse piiramine pärast ebaõiglase lepingutingimuse tuvastamist on vastuolus loogikaga, millel tarbijakaitse põhineb.

31.

Ma ei nõustu hageja väljendatud reservatsioonidega.

32.

Oma eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada õiguse tõlgendamise juhiseid, mis võimaldaksid tal sisuliselt kindlaks teha, kas riigisisene õigusnorm ja tema pooldatav tõlgendus sellele on kooskõlas direktiiviga 93/13 kehtestatud tarbijakaitseõiguse süsteemiga. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama ( 4 ). Lisaks, kui pidada eelotsusetaotluse küsimusi vastuvõetamatuteks põhjusel, et tagastamiskohustuse piiramine pärast ebaõiglase lepingutingimuse tuvastamist on vastuolus loogikaga, millel põhineb tarbijakaitse, oleks tegemist neile küsimustele antavale vastusele eelhinnangu andmisega.

33.

Sellel taustal teen Euroopa Kohtule ettepaneku leida, et tal puudub pädevus vastata kohtuasjas C‑699/18 esitatud küsimustele. Kõnealune leping selles kohtuasjas oli sõlmitud 2003. aastal ja see lõppes 2005. aastal, seega enne 1. jaanuari 2007, mil Rumeenia liiduga ühines. Kuid Euroopa Kohus on pädev tõlgendama liidu õigust üksnes seoses selle kohaldmisega liikmesriigis alates viimase ühinemise kuupäevast ( 5 ). Samal põhjusel on Euroopa Kohus siiski pädev vastama kohtuasjas C‑698/18 esitatud küsimustele, mis käsitlevad 2008. aastal sõlmitud lepingut.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab eelotsusetaotlustes, et Rumeenia õiguses on õigusnormi rikkumise eest ette nähtud kolm erinevat tsiviilõiguslikku sanktsiooni, nimelt tuginemise võimatus, suhteline tühisus ja täielik tühisus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et põhikohtuasja aluseks olevate lepingute sõlmimise kuupäeval kohaldatavas materiaalõiguses sõnaselge sätte puudumisel on riigisisene kohtupraktika ja õigusteooria need, kus tõlgendatakse Rumeenia õigust, et määrata kindlaks tsiviilõiguslike tehingute tühisuse õiguslik kord, mille seadusandja soovis riigisisesel tasandil kehtestada ( 6 ).

35.

Tühisuse kui õigusliku sanktsiooni roll on välistada seadusesätteid rikkudes tehtud tehingu õiguslikud tagajärjed. Vastavalt tsiviilõigusliku tehingu tegemisel rikutud õigusnormiga kaitstud (individuaalsele või üldisele) huvile on sanktsioon suhteline tühisus või täielik tühisus.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et erahuve kaitsva kohustusliku õigusnormi rikkumine toob kaasa suhtelise tühisuse ning et tühiseks tunnistamise nõue allub aegumisele. Täielik tühisus on tagajärjeks siis, kui tsiviilõigusliku tehingu tegemisel ei järgita õigusnormi, mis kaitseb avaliku korra kohustusliku õigusnormiga kaitstud üldist huvi. Kaitstava huvi tõttu ei saa kinnitamine korvata täielikku tühisust, mistõttu tarbija, kes saab sellele tühisusele tugineda, ei saa sellest õigusest loobuda. Sellele võivad tugineda kõik huvitatud isikud, kõik institutsioonid, keda seadus on selleks volitanud, samuti kohus omal algatusel ( 7 ). Täieliku tühisuse tuvastamise nõue ei aegu, mistõttu võib sellele tugineda igal ajal hagi või vastuväite vormis.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt on täieliku tühisuse mõju Rumeenia õiguses üldiselt tagasiulatuv, see tähendab alates tehingu tegemise hetkest (ex tunc mõju). Sellest põhimõttest on siiski rida erandeid, mille raames on täielikul tühisusel ex nunc mõju. Nii on see juhul, kui vilja andva asja heauskne valdaja jätab endale vilja, mille ta on saanud ajal, mil ta oli heauskne. Lisaks annab täielik tühisus aluse varasema olukorra taastamiseks (restitutio in integrum), mis väljendub asjaolus, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse. Sünallagmaatiliste lepingute puhul toimub tagasitäitmine alusetult saadu tagastamise instituudi alusel.

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb Rumeenia õiguses eristada tühisuse tuvastamise nõuet, mis ei aegu, ja saadu tagastamise nõuet, mis kujutab endast varalist nõuet ja allub alati aegumisele. Samas on saadu tagastamise nõue allutatud eelnevale otsusele tühisuse kohta, mis tähendab, et õigus nõuda üleantu tagastamist tekib alles pärast tühisuse tuvastamist. Selles osas tuntakse erandeid, mis võimaldavad korrigeerida viisi, kuidas kohaldatakse tagastamisnõude aegumise eeskirju. Üks neist eranditest on kohaldatav, kui menetluslikust seisukohast ei ole tuginetud kahele nõudele (põhinõudena tühisuse tuvastamine ja saadu tagastamise nõue kõrvalnõudena). Teist erandit kohaldatakse kestuslepingute puhul, kui ühelt poolt üle antu (üürileandmiseks kasutatava vara puhul) tagastamist ei ole objektiivselt võimalik nõuda, mistõttu ei saa ka teise poole poolt üleantut tagastada, et vältida ühe poole alusetut rikastumist.

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Rumeenia riigisiseses kohtupraktikas on välja kujunenud, et ebaõiglaste tingimuste mõju kõrvaldamine samastatakse täieliku tühisuse institutsiooniga.

40.

Peale selle märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi direktiivis 93/13 on sätestatud, et ebaõiglane tingimus ei ole tarbijale siduv, mistõttu tarbijale ei saa sellist tingimust kohaldada ja ta ei pea sellega arvestama, mis vastab „võimatusele tugineda“, siis arvestades tühisuse ja tuginemise võimatuse tunnuseid nagu neid reguleerib Rumeenia õigus, tundub tühisus sanktsioonina olevat selles direktiivis ette nähtud korrale vastav.

41.

Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 93/13 artikli 7 lõikele 2 ja märgib, et menetlusautonoomia kohaselt määratlevad liikmesriigid piisavad ja tõhusad vahendid, et võimaldada isikutel pöörduda kohtusse, et saada otsus lepingutingimuste ebaõiglase laadi kohta. Ta märgib, et seadus nr 193/2000 tühisust sanktsioonina sõnaselgelt ei nimeta, kuid selle seaduse artikli 12 lõike 4 sätted viitavad sellele sanktsioonile.

42.

Ka osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolule, et Euroopa Kohtu kasutatud sõnastuse kohaselt tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on liikmesriigi õiguskorras avaliku korra normide tasemel ( 8 ). Selles kontekstis selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna riigisisene kohus peab kontrollima potentsiaalselt ebaõiglasi tingimusi omal algatusel, on riigisisene kohtupraktika järginud täieliku tühisuse õiguslikku korda. Samuti on riigisiseses õigusteoorias leitud, et kui ettevõtjatel on kohustus mitte lisada ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutesse, siis on see kohustus kehtestatud avaliku korra imperatiivse õigusnormiga, mille rikkumise tagajärjeks on selliste tingimuste täielik tühisus ( 9 ).

43.

Järelikult võib isik, kes väidab, et tal on krediidilepingu raames tarbija staatus, igal ajal esitada kohtule hagi ebaõiglase lepingutingimuse tuvastamiseks. Kui tuvastatakse, et lepingutingimused on ebaõiglased, siis arvestades nende lepingutingimuste täielikku tühisust, kohaldatakse neile selle tagajärjega kaasnevaid põhimõtteid, eelkõige täieliku ennistamise (restitutio in integrum) põhimõtet.

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab asjaolu, et põhikohtuasju iseloomustab see, et nende vaidluste aluseks olevad lepingud täideti enne liikmesriigi kohtu poole pöördumist. Ta märgib, et riigisiseses kohtupraktikas on välja kujunenud erinevad lahendused seoses täielikult täidetud lepingus sisalduva tingimuse ebaõigluse tuvastamise tagajärgedega.

45.

Ühe kohtupraktika suundumuse kohaselt toob ebaõiglase olemuse tuvastamine kaasa tingimuse täieliku tühisuse. Järelikult, kuna ebaõiglaste tingimuste täieliku tühisuse tuvastamise nõue ei aegu, ei kohaldata tagastamisnõude suhtes aegumistähtaega.

46.

Teine kohtupraktika suund põhineb tõlgendusel, mille kohaselt kujutab lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise õiguslik tagajärg endast sui generis sanktsiooni, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed tulevikus, seadmata kahtluse seni üleantu õigusliku aluse, nagu see on tühisuse puhul.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on aga võimalik toetada tõlgendust, mille kohaselt on hetk, mil leping lõpeb täieliku täitmise või ennetähtaegse tagasimakse tõttu, ühtlasi hetk, mil krediidisaaja ei ole enam ettevõtjaga võrreldes nõrgemal positsioonil ja on vabastatud igasugustest kohustustest viimase ees. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgenduse kohaselt on see seega objektiivne hetk, mil tarbija pidi või oleks pidanud teadma, et tingimus on ebaõiglane.

48.

Selle tõlgenduse kohaselt võib tühisuse tuvastamise hagi, milles tarbija võib nõuda lepingutingimuste ebaõiglase laadi kindlaks tegemist, esitada ilma igasuguse ajalise piiranguta, samas kui nende tingimuste alusel saadu tagastamise nõue tuleks esitada kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist.

49.

Pean osutama ka sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks selle hetke eristamisel, millal algab ebaõiglaste lepingutingimustega seotud varaliste nõuete aegumistähtaja kulg, jättes kõrvale sellega vastuolus oleva liikmesriigi õiguse, tegemist liidu õiguse vahetu kohaldamise väljendusega. See kohus märgib siiski ka, et tema tõlgendus lähtub vajadusest järgida õiguskindluse põhimõtet. Sellega seoses ei viita ta mitte liidu õiguse õiguskindluse põhimõttele, vaid tsiviilõigussuhete kindluse põhimõttele või kaubanduse kindluse põhimõttele. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus mitmele kohtuotsusele, kus Euroopa Kohus on leidnud, et liidu õigusega on kooskõlas, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg ( 10 ). Nendes kohtuotsustes on Euroopa Kohus viidanud õiguskindluse põhimõttele kui põhimõttele, millel põhineb riigisisene õigussüsteem ( 11 ). Seetõttu tuleb sedastada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus oma riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel õiguskindluse põhimõttest, mida kohaldatakse Rumeenia õiguses ja mis on selle liikmesriigi tsiviilõigussüsteemi alus.

50.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 27 märkisin, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema eelotsuse küsimusi tuleb analüüsida lõpetatud lepingute poolte „tarbija“ staatuse säilitamise seisukohast direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses. See kaalutlus vastab vastustajate esitatud argumendile, mille kohaselt kaotab krediidisaaja pärast krediidilepingu täielikku täitmist tarbija staatuse ja sellest tulenevalt direktiivis 93/13 ette nähtud kaitse.

51.

On tõsi, et direktiivi 93/13 artikli 2 punktis b on tarbija määratletud kui „füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus‑, majandus‑ ega kutsetegevusega“. Vastustajad näivad sisuliselt tuletavat asjaolust, et seadusandja on selles määratluses kasutanud kindla kõneviisi olevikku, järelduse, et pärast lepingu täitmist ei tegutse isik, kes on selle lepingu sõlminud, enam lepingu raames, ning järelikult ei ole ta enam „tarbija“ selle direktiivi tähenduses.

52.

Kuid samuti on tõsi, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike sätestama, et „ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad“. Selles sättes on ette nähtud, et liikmesriigid on samuti kohustatud tagama, et ebaõiglasi tingimusi sisaldav leping „jääb lepinguosalistele jätkuvalt siduvaks“. Vastustajad näivad seadusandja kasutatud sõnastust tõlgendavat nii, et see säte puudutab üksnes lepinguid, mida veel ei ole täidetud, ja kui leping lõpeb, siis ei ole enam vaja tagada, et ebaõiglased tingimused ei oleks tarbijale enam siduvad või et leping oleks pooltele siduv.

53.

Sellegipoolest leian ma, et asjakohane ei ole uurida mitte seda, kas isik, kes on sõlminud lepingu tarbijana direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses, säilitab pärast lepingu täielikku täitmist tarbija staatuse selle sätte tähenduses, vaid seda, kas see direktiiv loobub selle isiku kaitsest, kui tema sõlmitud leping on täielikult täidetud.

54.

Esiteks lõpeb enamiku eraõiguse süsteemide kohaselt leping niipea, kui kõik sellest lepingust tulenevad kohustused on täidetud ( 12 ), kuigi tuleb arvesse võtta asjaolu, et leping on varem toimunud üleandmiste alus. Täielikult täidetud leping on nimelt jätkuvalt siduv selles mõttes, et see on endiselt varasemate üleandmiste õiguslikuks aluseks. Pealegi ei muuda lepingu täielik täitmine asjaolu, et oma lepinguliste kohustuste täitmisel oli lepingu sõlminud isik kahtlemata „lepingupool“.

55.

Seega, kui ebaõiglaseks tunnistatud tingimus oli lepingu täitmise ajal toimunud üleandmise alus, ei saa asjaolu, et leping on juba täidetud, leevendada selle tingimuse ebaõiglast laadi. Lisaks on olemas huvi tunnistada selles lepingus sisalduvad tingimused ebaõiglaseks ning vajaduse korral säilitada lepingu siduvus ülejäänud osas. Direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada seda loogikat järgides.

56.

Teiseks väidavad vastustajad sisuliselt, et tarbija ja müüja või teenuste osutaja vaheline asümmeetria esineb üksnes lepingu sõlmimise ja selle täitmise ajal. Järelikult ei ole direktiiv 93/13 pärast lepingu täitmist kohaldatav, kuna tema sekkumine ei ole selle asümmeetria kompenseerimiseks vajalik. Vastustajad esitavad sellega seoses oma tõlgenduse Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem põhineb eeldusel, et tarbija ja müüja või teenuste osutaja vaheline suhe on ebavõrdne ( 13 ) ning et see direktiiv käsitleb lepinguid, mille raames esineb oluline tasakaalustamatus ( 14 ).

57.

Siiski ilmneb samast Euroopa Kohtu praktikast, et tarbija on nõrgemal positsioonil suhetes müüja või teenuste osutajaga, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – seetõttu peab tarbija nõustuma müüja või teenuste osutaja varem kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu. ( 15 ) Lepingu täitmine ei muuda tagasiulatuvalt asjaolu, et selle sõlmimise ajal oli tarbija nõrgemal positsioonil. Ning just sellises olukorras lisatakse lepingusse ebaõiglased tingimused, mis tekitavad olulise tasakaalustamatuse ning mis on tarbijale siduvad ( 16 ). Nagu käesoleva ettepaneku punktis 54 sedastatud, on samad tingimused jätkuvalt aluseks poolte poolt lepingu täitmise käigus tehtud üleandmistele.

58.

Neil asjaoludel viiks seisukoht, et lepingu täitmine välistab igasuguse võimaluse need tingimused ebaõiglaseks tunnistada, olukorrani, kus igasugune nende alusel toimuv üleandmine jääks vaieldamatuks ja lõplikuks. Nagu märgib Poola valitsus, täidetakse mõned lepingud kohe pärast nende sõlmimist või isegi nende sõlmimise hetkel. Nii on see eelkõige müügilepingu puhul. Kui nõustuda vastustajate tõlgendusega, et direktiivi 93/13 ei kohaldata enam pärast sellise lepingu täielikku täitmist, siis ei oleks poolel isegi teoreetilist võimalust esitada tulemuslik hagi enne lepingu lõppemist. Samas ei viita direktiivis miski sellele, et need lepingud oleksid selle kohaldamisalast välja jäetud.

59.

Kolmandaks, nagu nähtub direktiivi 93/13 artikli 7 lõikest 1 koostoimes põhjendusega 24, kohustab direktiiv liikmesriike nägema ette piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“. Sellised vahendid peavad avaldama müüjatele või teenuste osutajatele pärssivat mõju ( 17 ). Tõlgendus, mille kohaselt seda direktiivi ei kohaldata enam pärast lepingu täitmist, võib kahjustada direktiivi eesmärgi saavutamist pikas perspektiivis. Nimelt ei saa välistada seda, et tarbija, kes ei ole täielikult teadlik tingimuste ebaõiglusest ja kardab, et müüja või teenuste osutaja võib tema vastu esitada hagi, püüab täita oma lepingulisi kohustusi.

60.

Pean veel märkima, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas lepingu lõppemise viis võib mõjutada direktiivi 93/13 kohaldatavust. Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ennetähtaegsele tagasimaksmisele ja lepingu täielikule täitmisele tähtajal.

61.

Tõlgendus, mille kohaselt direktiivi 93/13 ei kohaldata enam pärast lepingu vabatahtlikku täitmist, peaks minu arvates põhinema arusaamal, et tarbija, kes täidab ebaõiglasi tingimusi sisaldavat lepingut, loobub kaudselt selle direktiiviga talle antud kaitsest.

62.

Kuid Euroopa Kohus on oma praktikas ühemõtteliselt leidnud, et selleks, et tarbija saaks direktiiviga 93/13 antud kaitsest tulemuslikult loobuda, peab ta andma direktiivis ette nähtud sanktsiooni kohaldamata jätmiseks vaba ja selge nõusoleku. ( 18 ) Ei saa eeldada, et tarbija saab lepingus sisalduvate tingimuste ebaõiglusest teada oma lepinguliste kohustuste täitmise ajal. Samuti ei saa asuda seisukohale, et lepingu täitmisega annab tarbija nõusoleku, mis läheb kaugemale üksnes asjaomase kohustuse täitmise tahtest. Tarbija võib täita oma kohustusi heauskselt või soovist mitte riskida müüja või teenuste osutaja poolt tema vastu hagi esitamisega.

63.

Järelikult ei välista asjaolu, et leping on vabatahtlikult täidetud, iseenesest direktiivi 93/13 kohaldatavust ega välista kaitset, mille see direktiiv annab isikule, kes on sõlminud lepingu tarbijana selle direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses.

64.

Eelnevast järeldub, et direktiivi 93/13 kohaldatakse ka täielikult täidetud lepingute suhtes. Tarbija poolt lepingu sõlmimine on see, mis tingib direktiivi kohaldamise. Lisaks ei välista lepingu täielik täitmine selle direktiivi kohaldamist. Siiski tuleks eristada direktiivi kohaldatavust täielikult täidetud lepingute suhtes ja liikmesriigi õigust kehtestada riigisisesel tasandil aegumistähtaegu, et piirata ajaliselt tagastamisnõuete esitamist.

65.

Liidu õigus ei ühtlusta norme, mida kohaldatakse lepingutingimuse väidetavalt ebaõiglase laadi hindamisele. Sellised normid tuleb menetlusautonoomia põhimõtte alusel kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras, kuid siiski tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õigusega reguleeritavaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) ( 19 ).

66.

Leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud õiguskindluse põhimõtet arvestades tuleb seega kindlaks teha, kas see, et ebaõiglaseks tunnistatud tingimuse alusel saadu tagastamise nõue allub aegumisele, on kooskõlas nende kahe põhimõttega, ning seejärel analüüsida sellest vaatenurgast, kas liikmesriik võib ette näha kolmeaastase aegumistähtaja, mida arvutatakse alates lepingu lõppemise hetkest.

67.

Oma praktikas on Euroopa Kohus direktiivi 93/13 puudutavalt möönnud, et tarbija kaitse ei ole absoluutne. ( 20 ) Sellega seoses on Euroopa Kohus täheldanud, et asjaolu, et konkreetne menetlus hõlmab teatavaid menetlusnõudeid, mida tarbija peab oma õiguste teostamiseks täitma, ei tähenda seda, need nõuded ei oleks kooskõlas tõhususe põhimõttega ( 21 ) või et tarbija ei saa tõhusat kohtulikku kaitset ( 22 ). Teatud valvsust võib tarbijalt oma huvide kaitsmisel seega nõuda, ilma et see võiks ohustada tõhususe põhimõtet või õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Nii on see näiteks juhul, kui tarbijalt nõutakse täiendavat pingutust õigusemõistmise ja ennustatavuse üldeesmärgi huvides ( 23 ). Analüüsides, kas riigisisesed õigusnormid, millega seadusandja on direktiivi 93/13 üle võtnud, on kooskõlas tõhususe põhimõttega, tuleb vajaduse korral arvesse võtta selliseid riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine ( 24 ).

68.

Lisaks, mis puudutab konkreetsemalt direktiivil 93/13 põhinevate hagide ajalisi piiranguid, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks see, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg ( 25 ).

69.

Järeldan sellest, et tõhususe põhimõtte seisukohast ja juhul, kui õiguskindluse põhimõte on riigisisese õigussüsteemi aluseks ja seda nõuab, on põhimõtteliselt lubatav liidu õigusel põhinevate hagide ajaline piiramine. Euroopa Kohtu praktikas kasutatud sõnastust kasutades peavad kehtestatud tähtajad olema „mõistlikud“, mis tähendab seda, et need ei muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Seega tuleb kindlaks teha, kas kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab täies ulatuses täidetud lepingute puhul kulgema alates lepingu lõppemise hetkest, võib pidada selle kohtupraktika tähenduses „mõistlikuks“ tähtajaks.

70.

Euroopa Kohus on juba erinevatel asjaoludel tõdenud, et kolmeaastane riigisisene õigust lõpetav aegumistähtaeg tundub mõistlik. ( 26 ) Kuid tähtaja mõistlikkust – ja seeläbi selle vastavust tõhususe põhimõttele – ei saa kindlaks teha üksnes selle kestuse järgi. Tuleb arvesse võtta kõiki selle tähtajaga seotud tingimusi, st sündmust, millest alates hakkab tähtaeg kulgema, neid asjaolusid, millel on tema suhtes katkestav või peatav mõju, ning vajaduse korral tähtaja järgimata jätmise tagajärgi ja võimalust see uuesti avada ( 27 ). Nimelt võivad kõik need asjaolud muuta tarbijatele direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.

71.

Selles kontekstis tekkisid eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimused üksnes seoses sündmusega, mis käivitab aegumistähtaja kulu, ja aegumistähtaja kestusega. Sel põhjusel lähtun oma analüüsis eeldusest, et ühtegi sündmust, mis oleks võinud seda tähtaega katkestada või peatada, ei ole toimunud. Ammendavuse huvides märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud, et lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise hagi esitamisel peatub tagastamisnõude suhtes kohaldatav aegumistähtaeg.

72.

Selleks et teha kindlaks, kas aegumistähtaeg koos kõigi asjakohaste tingimustega järgib tõhususe põhimõtet, tuleb arvesse võtta seda, et aegumistähtajad ja nende kohaldamise eeskirjad peavad olema kohandatud asjaomase valdkonna eripäraga, et mitte muuta asjakohaste liidu õigusnormide täielikku tõhusust olematuks ( 28 ).

73.

Tarbijalt seoses oma huvide kaitsega teatud valvsuse nõudmine ei ole vastuolus direktiivi 93/13 sätetega ( 29 ). Samal põhjusel näib kolmeaastane aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema lepingu lõppemise hetkest, põhimõtteliselt jätvat tarbijale, kes ei tea oma õigusi ja/või lepingutingimuste ebaõiglast laadi, piisavalt aega, et saada teavet nende tingimuste õiguspärasuse kohta ja hinnata, kas on otstarbekas esitada hagi. Selleks, et tarbijal oleks see võimalik, peab aegumistähtaeg – nagu ka kõik selle kohaldamise eeskirjad – olema kehtestatud ja teada juba ette. ( 30 ) Seega saab neid kehtestada üksnes seadusega või vastavalt tõlgendusele, mis sellele seadusele kohtupraktikas on antud.

74.

Selles kontekstis võib tarbija enne lepingu lõppemise hetkest kulgenud kolmeaastase tähtaja möödumist esitada liikmesriigi kohtule hagi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamiseks, et teha müüjale või teenuste osutajale siduvalt kindlaks, kas ta on lepingusse lisanud direktiiviga 93/13 vastuolus olevad tingimused. Kuid kui kontrollimisel – mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne – ei ilmne vastupidist, siis näib, et eelotsuse küsimustes silmas peetud aegumistähtaeg, mis on kohaldatav tagastamisnõuete suhtes, ei peatu, kui tarbija esitab hagi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamiseks. Nii võib juhtuda, et seni, kuni lepingutingimuste ebaõiglase laadi selline kindlaksmääramine on kohustuslik, riskib tarbija sellega, et tema tagastamisnõue aegub tulenevalt tingimuste ebaõiglaseks tunnistamise menetluse pikkusest. Seega on olemas märkimisväärne oht, et tarbija ei tee temast sõltumatutel põhjustel õigel ajal toiminguid, mis on vajalikud direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kasutamiseks.

75.

Jättes selle reservatsiooni kõrvale, ei takista asjaolu, et direktiiv 93/13 on jätkuvalt kohaldatav täielikult täidetud lepingute suhtes – nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktis 64 esitatud kaalutlustest – näha liikmesriigil ette aegumistähtaega direktiivi rakendamiseks liikmesriigi tasandil esitatud tagastamisnõude suhtes. Käesolevates kohtuasjades ei tõstatata küsimust sellise hagi ajalise piiramise kohta, millega tarbija võib nõuda lepingutingimuste ebaõiglase laadi tuvastamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et sellise hagi võib esitada ilma ühegi ajalise piiranguta ning et pärast aegumistähtaja möödumist on tarbijale makstav hüvitis oma olemuselt mittevaraline ja sellega kaasneb ettevõtjate suhtes hoiatav mõju. Lisaks tuleneb seadusest nr 193/2000, et tarbija võib lepingutingimuse tühisusele tugineda ka vastuväite esitamise teel. Järeldan sellest, et tagastamisnõuete suhtes kohaldatava kolmeaastase aegumistähtaja möödumine ei takista tarbijal vaidlustada müüja või teenuste osutaja nõuet, millega viimane palub tarbijal täita ebaõiglasest tingimusest tulenevat kohustust. Lisaks ei viita miski sellele, et selle tähtaja möödumine keelab liikmesriigi kohtul kontrollida omal algatusel, kas lepingutingimused on ebaõiglased, mis eristab käesolevaid kohtuasju kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus Cofidis ( 31 ).

76.

On tõsi, et kohtuotsuses Gutiérrez Naranjo jt ( 32 ), mis käsitleb riigisisest kohtupraktikat, mis piirab tagastamiskohustust ajaliselt, märkis Euroopa Kohus, et lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine peab põhimõtteliselt tooma kaasa selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles tarbija oleks olnud selle lepingutingimuse puudumisel. Ka kaasneb liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, tagajärjena põhimõtteliselt kohustamine samade summade tagasimaksmisele.

77.

Kuid esiteks tuleb arvestada, et kohtuotsuses Gutiérrez Naranjo jt ( 33 ) on Euroopa Kohus rõhunud asjaolule, et tagasimaksmise kohustus tuleb põhimõtteliselt ühildada lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise hagiga. Teiseks leidis selles kohtuotsuses käsitletud tagasimaksmise kohustuse ajaline piiramine aset konkreetses kontekstis. Näib, et see piirang tulenes tõlgendusest, mille liikmesriigi kõrgeim kohus andis liidu õigusele vastavalt kriteeriumidele, mida Euroopa Kohus järgib, kui tal palutakse piirata oma kohtuotsuste ajalist mõju ( 34 ). Kuid käesolevates kohtuasjades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjades kohaldada riigisisese õiguse tõlgendust. Kolmandaks eristas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses selgelt ühelt poolt liidu õigusnormi tõlgenduse ajalist piiramist ja teiselt poolt niisuguse menetluseeskirja nagu mõistlik aegumistähtaeg kohaldamist ( 35 ).

78.

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb ette, et lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamisega seotud tagastamisnõue allub aegumisele. Lisaks ei viita ükski eelotsusetaotlustes esitatud teabe element sellele, et käesoleval juhul ei järgiks tõhususe põhimõtet riigisiseste õigusnormide tõlgendus, mille kohaselt kohaldatakse lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamisega seotud tagastamisnõude suhtes kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema hetkest, kui lõpeb tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud leping. See kaalutlus kehtib kahel tingimusel: esiteks, et see tähtaeg peatatakse menetluse ajaks, mille käigus tarbija püüab tõendada, et need tingimused on ebaõiglased, ning teiseks, et nii see tähtaeg kui ka kõik selle kohaldamise tingimused oleksid kehtestatud ja teada juba ette.

79.

Võrdväärsuse põhimõte nõuab, et kõik õiguskaitsevahendite suhtes kohaldatavad normid oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii liidu õiguse rikkumisest tulenevate õiguskaitsevahendite kui ka riigisisese õiguse eiramisest tulenevate sarnaste õiguskaitsevahendite puhul. Liikmesriigi kohtu ülesanne on kindlaks teha, millised riigisisese õiguse alusel esitatud hagid on sarnased liidu õigusel põhinevate hagidega. Hinnangu andmiseks, mille liikmesriigi kohus peab läbi viima, võib Euroopa Kohus anda talle teatud juhiseid liidu õiguse tõlgendamiseks.

80.

Selleks et kontrollida, kas põhikohtuasjades on järgitud võrdväärsuse põhimõtet, tuleb analüüsida, kas arvestades nende eset, alust ja põhielemente, võib direktiivi 93/13 alusel esitatud hagisid ja hagisid, mille nad oleksid saanud esitada riigisisese õiguse alusel, pidada sarnasteks ( 36 ).

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta sõnaselgelt, millised on hagid, mida võiks pidada sarnaseks nendega, mis põhinevad direktiivil 93/13. Eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdub tõdemusega, et Rumeenia kohtud samastavad sanktsiooni, mis kaasneb ebaõiglaste lepingutingimuse kasutamisega tarbijalepingutes, täieliku tühisusega kaasneva õigusliku tagajärjega. Sellest seisukohast ei ole avaliku korra normide rikkumise ja direktiiviga 93/13 seotud õiguskaitsevahendite vaheline sarnasus ilmne. ( 37 ) Siiski võrdleb eelotsusetaotluse esitanud kohus nende hagide tingimusi nendega, mis on seotud tühisusega. Seega näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks võib alust (avaliku korra normi rikkumine), eesmärki (sellise rikkumise heastamine ja lepingutingimuse õiguslike tagajärgede kaotamine) ning nende hagide olulisi osi (eelkõige asjaolu, et selle rikkumise sanktsioonina on ette nähtud kahe hagi kogum ja et liikmesriigi kohus peab rikkumise tõstatama omal algatusel) pidada sarnaseks või võrreldavaks. Leian, et eelotsusetaotlused ei sisalda ühtegi täpsustust, mis võimaldaks selle kaalutluse kahtluse alla seada. Lisaks näib, et ka käesolevates kohtuasjades seisukohti esitanud pooled ei sea seda kahtluse alla. Siiski on selle kohtu ülesanne viia läbi lõplik sellekohane kontroll.

82.

Põhimõtteliselt on liikmesriigi kohtute ülesanne kontrollida, kas menetlusnormid, mille eesmärk on tagada riigisiseses õiguses isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, on võrdväärsuse põhimõttega kooskõlas. Sama kehtib ka samalaadsete riigisiseste õiguskaitsevahendite kindlakstegemise kohta. Kui põhikohtuasja toimiku materjalid seda võimaldavad, võib Euroopa Kohus siiski esitada märkusi selle kohta, kas menetlusnormid on selle põhimõttega kooskõlas. ( 38 )

83.

Selles kontekstis ei piisa võrdväärsuse põhimõttega kooskõlas olevaks tunnistamiseks ainuüksi asjaolust, et sama aegumistähtaeg on kohaldatav liidu õigusel ja riigisisesel õigusel põhinevatele hagidele. See põhimõte eeldab, et kõik tagastamisnõuete suhtes kehtivad reeglid oleksid samamoodi kohaldatavad kõigi selliste õiguskaitsevahendite suhtes ( 39 ). Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tema tõlgendus, mille kohaselt kolmeaastane aegumistähtaeg, mis vastab üldisele aegumistähtajale, algab lepingu lõppemise hetkest, kehtib üksnes direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglasteks tunnistatud lepingutingimustega seotud tagastamisnõuete suhtes. Lisaks ei viita miski sellele, et selline tõlgendus vastaks mõnele käesoleva ettepaneku punktis 38 nimetatud erandile, mis võimaldaks korrigeerida aegumistähtaja kulgemise alguse hetke kindlaksmääramist täieliku tühisusega seotud hagide puhul riigisisese korra järgi.

84.

Lisaks ei saa – erinevalt tõhususe põhimõttest tulenevatest nõuetest – võrdväärsuse põhimõttest tulenevaid nõudeid leevendada viitega põhimõtetele, mis on riigisisese süsteemi aluseks, näiteks õiguskindluse põhimõte. Nimelt eeldab võrdväärsuse põhimõtte järgimine liikmesriigi normi erisusteta kohaldamist õiguskaitsevahendite suhtes, mis esitatakse kas liidu õiguse või riigisisese õiguse alusel. Seisukoht, et mittediskrimineeriv kohtlemine liidu õigusel põhineva õiguskaitsevahendi puhul on tagatud vaatamata sellele, et riigisisesel õigusel põhinevat õiguskaitsevahendit koheldakse erinevalt, oleks vastuolus võrdväärsuse põhimõtte enda tähendusega. Kuigi õiguskindluse põhimõte nõuab, et aegumistähtaeg hakkaks kulgema konkreetsest hetkest, tuleb aegumistähtaega puudutavat sätet kohaldada vahet tegemata olukordade suhtes, mis on seotud liidu õiguskorrast tulenevate õigustega ja sarnaste riigisiseste olukordadega.

85.

Neil asjaoludel on ilmne, et käesoleval juhul on rikutud võrdväärsuse põhimõtet, kuna on selge, et selle sündmuse kindlaksmääramine, millest hakkab aegumistähtaeg kulgema, sõltub tagastamisnõude alusest.

86.

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et võrdväärsuse põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või nende tõlgendus, mis näevad ette, et direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimustega seotud tagastamisnõuete suhtes kohaldatav kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil neid tingimusi sisaldav leping lõpeb, vaatamata asjaolule, et riigisisese õiguse teatud sätetel põhinevatele sarnastele nõuetele kohaldatav kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, mil kohus tuvastab nende nõuete aluse.

87.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunalul Specializat Mureşi (Mureşi erikohus, Rumeenia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Kohtuasjas C‑698/18:

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas C‑699/18, mille asjakohased asjaolud leidsid aset enne riigi ühinemist Euroopa Liiduga, ei ole Euroopa Kohus pädev eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimustele vastama.