1. 

Euroopa Kohus käsitles kohtuotsuses Coty Germany ( 2 ) ühte valikulise turustamise süsteemi probleemidest, mida „kolmandate isikute platvormid tekitavad [luksuskaupade] interneti teel müügi“ raames. Selles kohtuasjas käsitleti küsimust, kas teatavate kosmeetikatoodete volitatud turustajate suhtes luksustoote maine säilitamiseks ette nähtud nimetatud platvormide (või internetimüüki kolmandate ettevõtjate kaasamise) kasutamise keeld on kehtiv.

2. 

Sama äriühing, kellest sai alguse see kohtuvaidlus (Coty Germany Gmbh), on algatanud Saksamaa kohtutes hagi, mis puudutab samuti e-kaubanduse platvormide, konkreetselt ühe kõige tuntuma, Amazoni, toimimist. Tema arvates on mõni Amazoni kontserni ettevõtja rikkunud liidu kaubamärgi omaniku õigust keelata kolmandal isikul tähist kasutada. ( 3 ) Õigusrikkumine on toime pandud, kuna nimetatud ettevõtjad osalesid ilma omaniku loata litsentsisaaja Coty Germany kaubamärgiga kaitstud lõhnaõli müügis.

3. 

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellel tuleb kohtuvaidlus lahendada viimases astmes pärast esimese astme ja apellatsioonikohtu tehtud kohtuotsuseid, esitab Euroopa Kohtule küsimused määruse (EÜ) nr 207/2009 ( 4 ) artikli 9 lõike 2 tõlgendamise kohta, milles on piiritletud liidu kaubamärgi omaniku õigused. ( 5 )

4.

Määrusega 2017/1001 kodifitseeriti ja asendati määrus nr 207/2009, mis oli kohaldatav vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmise ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab mõlemale, rõhutades, et menetluse olemust arvestades tuleb kohaldada praegu kehtivat määrust. Igal juhul ei ole käesoleva kohtuasja jaoks olulises sättes ( 7 ) neid määrusi kõrvutades olulisi erinevusi.

5.

Artiklis 9 („ELi kaubamärgiga antavad õigused“) on ette nähtud:

„1.   ELi kaubamärgi registreerimine annab kaubamärgiomanikule selle suhtes ainuõiguse.

2.   Ilma et see piiraks kaubamärgiomanike õigusi, mis on omandatud enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedikuupäeva, on sama ELi kaubamärgi omanikul õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast äritegevuse käigus ilma tema loata kaupade või teenustega seoses mis tahes tähist, kui:

[…]

3.   Lõike 2 alusel võib eelkõige keelata järgmised toimingud:

[…]

[…]“.

6.

Coty Germany, kes müüb Saksamaal kosmeetikatooteid, on liidu kaubamärgi DAVIDOFF litsentsi omanik kaupade „parfümeeriatooted, eeterlikud õlid ja kosmeetikavahendid“ jaoks. Litsentsisaajana on tal (registreeritud kaubamärgi omaniku antud) õigus kasutada sellest tähisest tulenevaid õigusi oma nimel.

7.

Amazon Services Europe S.a.r.l. (edaspidi „Amazon Services“), kelle registrijärgne asukoht on Luksemburgis, pakub kolmandast isikust müüjatele võimalust avaldada oma kauba pakkumisi veebisaidil amazon.de. Selliselt turule lastud kauba müügilepingud sõlmitakse kolmandatest isikutest müüjate ja ostjate vahel.

8.

Müüjad võivad osaleda Amazoni logisitikaprogrammis, ( 8 ) mis eeldab nii kauba ladustamist Amazoni kontserni ettevõtjate logistikakeskustes kui ka kauba saatmist ostjale ja muid lisateenuseid.

9.

Coty Germany teenistuses töötav kontrollostja tellis 8. mail 2014 veebisaidi amazon.de kaudu müüjalt OE (edaspidi „müüja“) lõhnaõli Davidoff Hot Water EdT 60 ml, mille pakkumise juures oli märge „Versand durch Amazon“ [Amazoni kaudu saatmine] („Amazoni logistikaprogramm“), sest müüja oli liitunud selle programmiga.

10.

Amazon Services oli tellinud sama kontserni ettevõtjalt Amazon FC Graben GmbH (edaspidi „Amazon FC“), kes käitab Grabenis Saksamaal asuvat kaubaladu, müüja kauba ladustamise.

11.

Kui Coty Germany sai nende kaupade müügist teada, nõudis ta müüjalt, et see lõpetaks nende kaupade pakkumise, väites, et lõhnaõli kaubamärgiõigus ei ole ammendunud. Vastuseks võttis müüja kirjalikult kohustuse rikkumine lõpetada, millele lisati klausel, et kohustuse täitmata jätmise korral on ette nähtud kriminaalkaristus.

12.

Coty Germany esitas 2. juuni 2014. aasta kirjaga äriühingule Amazon Services nõude kõik müüja lõhnaõlid Davidoff Hot Water EdT 60 ml üle anda. Amazon Services saatis talle paki 30 lõhnaõliga. Pärast seda, kui üks teine Amazoni kontserni äriühing oli teatanud, et 11 nendest 30st tooteühikust pärinevad ühe teise müüja laovarudest, esitas Coty Germany äriühingule Amazon Services nõude teha teatavaks teise müüja nimi ja aadress; ta lisas, et 30st saadud lõhnaõlist 29 puhul ei ole kaubamärgiõigused ammendunud. Amazon Services teatas, et ettevõtjat, kelle varudest 11 nimetatud tooteühikut pärinevad, ei ole võimalik kindlaks teha.

13.

Kuna Coty Germany leidis, et äriühingute Amazon Services ja Amazon FC tegevus rikub tema kaubamärgiõigust, esitas ta hagi nõudega, et mõlemat ettevõtjat kohustataks lõpetama kaubamärgiga Davidoff Hot Water tähistatud lõhnaõli valdamine või selle Saksamaal kaubandustegevuses turule laskmine (võimalik, et kolmandate isikute poolt).

14.

Rikkumise lõpetamise nõue puudutas kaupu, mida ei turusta kaubamärgi omanik või kolmandad isikud tema loal riigi territooriumil, nagu ka mõnes teises liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigis. ( 9 ) Selle hagiga koos esitati kahju hüvitamise nõue (taotletud hüvitise suurus oli 1973,90 eurot, millele lisandus intress 5% alates 24. oktoobrist 2014).

15.

Nii esimese kui ka apellatsiooniastme kohtuotsusega ( 10 ) jäeti Coty Germany nõuded rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis eelkõige, et:

16.

Kui see kohtuotsus kassatsioonkaebusega Bundesgerichtshofis (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) vaidlustati, märkis see kohus, et kuna Coty Germany oli esitanud rikkumise lõpetamise nõude, mille puhul eeldatakse kordumise ohtu, on hagi põhjendatud üksnes juhul, kui vastustajate toimingud võivad kujutada endast rikkumist nii nende toimepanemise ajal kui ka kassatsioonkaebuse lahendamise ajal.

17.

Asja menetlev kohus soovib seega kindlaks teha, kas määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punkti b alusel isik, kes ladustab kaupa, millega rikutakse kaubamärgiõigust sellest rikkumisest teadlik olemata, valdab seda kaupa eesmärgiga seda müügiks pakkuda või turustada, kui seda kaupa ei kavatse pakkuda või turustada mitte tema ise, vaid kolmas isik.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, sest:

19.

Nendel asjaoludel esitab Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 2 punkti b ja määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punkti b tõlgendamise kohta:

„Kas isik, kes kolmanda isiku huvides ladustab kaubamärgiõigust rikkuvat kaupa, ilma et ta oleks rikkumisest teadlik, valdab seda kaupa pakkumise või turule laskmise eesmärgil, kui kavatsust kaupa pakkuda või turule lasta ei ole temal endal, vaid üksnes kolmandal isikul?“

20.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 7. septembril 2018 ja kirjalikud seisukohad on esitanud Coty Germany, Amazon Services ja Euroopa Komisjon. Kõik nad esitasid suuliselt oma seisukohad 19. septembril 2019 toimunud kohtuistungil, kus osales ka Saksamaa Liitvabariigi valitsus.

21.

Coty Germany väidab, et eelotsusetaotlus ei kajasta vaidluse seisu nõuetekohaselt, mis seab kahtluse alla eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse põhjusel, et küsimus on hüpoteetiline. Ta väidab, et ettevõtjate Amazon Services ja Amazon FC tegevus ei vasta pelgalt laopidaja või vedaja tegevusele: nende osa lepingutes, mis sõlmitakse platvormil pakutavate kaupade kohta, ja müügihinna sissenõudmisel viitab muu hulgas sellele, et neid on ladustatud ja transporditud kaupadest üksikasjalikult teavitatud.

22.

Coty Germany arvates ei piirdu need kaks ettevõtjat üksnes elektroonilise müügiplatvormi kättesaadavaks tegemisega ja oma klientide müüdavate kaupade ladustamisega, vaid pakuvad rida teenuseid, mis kujutavad lisandväärtust nende kaupade (käesolevas kohtuasjas kaup, mis rikub kaubamärgiõigusi) turustamisel. Lisaks on müüja väidetavalt kaupade tegeliku valduse neile täielikult üle andnud.

23.

Euroopa Kohus on ühel ja teisel puhul tuvastanud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses on tal keelatud nii hinnata aspekte, mis kujutavad endast faktilisi küsimusi, ( 12 ) kui ka kontrollida nende samade faktide õigsust. ( 13 ) Liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuste jaotuse raames tuleb esimesel neist võtta arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu see on eelotsusetaotluses kindlaks määratud. ( 14 )

24.

Sellest, et üks kohtuvaidluse pooltest eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud faktiliste asjaolude versiooniga ei nõustu või peab seda ebapiisavaks, ei piisa selleks, et eelotsuse küsimus vastuvõetamatuna tagasi lükata. Euroopa Kohtul ei paluta kontrollida selle versiooni õigsust ja ülekaalus peab olema eelotsuse küsimuste puhul kehtiv asjakohasuse eeldus. ( 15 ) Need tunnistatakse vastuvõetamatuks muude põhjuste hulgas juhul, kui on ilmselge, et liidu õiguse tõlgendamine, mida on palutud, ei ole kohtuvaidluse tegelikkuse või esemega kuidagi seotud. ( 16 ) Käesolevas eelotsusetaotluses midagi sellist ei esine.

25.

Samas on kindel, et kuigi faktiliste asjaolude hindamine on liikmesriigi kohtu ülesanne, peab Euroopa Kohus püüdma anda talle tarvilikud vastused. ( 17 ) Miski ei takista Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtule põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud seisukohtadest tuletatud juhiseid aspektide kohta, mida ei ole eelotsusetaotluses käsitletud, kui ta peab seda oma koostöö parandamiseks asja menetleva kohtuga asjakohaseks. ( 18 )

26.

Kohtuistungil palus Euroopa Kohus äriühingutel Amazon Services ja Amazon FC täpsustada Amazoni logistikaprogrammi raames Amazoni pakutavate teenuste ulatust“. Ta palus neil konkreetselt „võtta seisukoht kirjelduse suhtes, mille on esitanud Coty Germany oma kirjalikes seisukohtades […] toimingute kohta, mida Amazon teeb põhikohtuasjas kolmandast isikust müüja nimel“. Need küsimused iseenesest näitavad põhimõttelist valmisolekut täiendada faktilist teavet, mille eelotsusetaotlus esitab ehk mõnevõrra lakooniliselt.

27.

Seepärast lähtun eelotsusetaotluse menetluse kujunemist arvestades kahesugusest käsitlusviisist, mis põhinevad pigem teatud arusaamadel – kui versioonidel – faktidest:

28.

Kordan, et esimeses käsitlusviisis peetakse Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud ülevaadet kokkulangevaks apellatsiooniastme kohtuotsuse omaga. Lõppkokkuvõttes tuleb sellel kohtul lahendada küsimus, kas lähtuda ainult faktilistest asjaoludest, nii nagu need jõuavad temani madalamatest kohtuastmetest (mis on kassatsioonikohtule omane), või võib ta minna kaugemale ja hinnata teiste elementide mõju, mida ta ise ei ole eelotsusetaotluses arvestanud.

29.

Igal juhul on kaks elementi, mida ei ole kumbki pool vaidlustanud: a) kaubamärki on kaubanduses kasutatud ilma selle omaniku loata (või selle litsentsisaaja loata); b) selle kasutamisega rikuti kaubamärgiõigust, mis ei olnud määruse 2017/1001 artikli 15 tähenduses ammendunud, kuna tegemist ei olnud „kaupadega, mille kõnealuse kaubamärgi all on Euroopa Majanduspiirkonna turule lasknud kaubamärgi omanik või mis on seal turule lastud tema loal“.

30.

Liidu kaubamärgi registreerimine annab selle omanikule ainuõiguse takistada kolmandal isikul kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Nii on sätestatud määruse 2017/1001 artikli 9 lõikes 2.

31.

Ainult siis, kui need tingimused on täidetud (st lõikes 2 osutatud tingimused), võib kaubamärgiomanik keelata kolmandatel isikutel „tähisega kaupade pakkumise, turulelaskmise või ladustamise nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumise või osutamise“. Nii on sätestatud sama artikli lõike 3 punktis b.

32.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi selle lõike 2 nõuete kohta, pean kohaseks sellel lõikel peatuda, kuna see võib mõjutada vastust tema eelotsuse küsimusele. Lisaks sellele tekivad probleemid seoses kasutamisega siis, kui on vaja välja selgitada sama artikli lõike 3 tõlgendus.

33.

Apellatsiooniastme kohtuotsusega tuvastati, et Amazon FC tegevus ei kätke kasutamist nimetatud lõike 2 tähenduses, ( 19 ) kuid seda väidet ei seletatud lahti, sest ta lahendas kohtuvaidluse, tuginedes sellele, et kaupu ei vallatud kavatsusega neid müüa, ega teatud, et see oli kaup, millega seotud kaubamärgiõigus ei olnud ammendunud.

34.

Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsitluse põhjal tuleb asjaoludele, kui Amazon Services ja Amazon FC vaidlusalust kaubamärki kasutavad, vaikimisi kohaldada määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 2 punkti a.

35.

Komisjon märgib siiski, et Amazoni kontserni ettevõtjad ei kasutanud tõenäoliselt kõnealust tähist kaubamärgina, nii et määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 2 kohaldamise tingimused ei olnud tema sõnul täidetud. Kuna lõige 2 on lõike 3 kohaldamiseks tingimata vajalik eeltingimus, langeks komisjoni seisukohaga nõustumise korral vajadus lõiget 3 analüüsida ära.

36.

Komisjon on seisukohal, et Euroopa Kohu praktikast nähtuvalt ei vastuta vahendajad ( 20 ) nagu kauba ladustajad ja vedajad, kes osutavad teenuseid kolmandatele isikutele, kaubamärgiõiguste rikkumise eest, mida nad toime panevad, sest nad ei kasuta tähist oma kommertsteadaannetes ega majandustegevuses. ( 21 )

37.

Samamoodi tuletab komisjon meelde, et Euroopa Kohtul on tulnud avaldada seisukoht seoses eelotsuse küsimusega internetipõhise kauplemiskoha (eBay) ettevõtja tegevuse kohta, kelle veebisaidil avaldati teateid ELi kaubamärkidega kaitstud kauba kohta, mis olid müüki pandud isikute poolt, kes olid selleks registreerunud ja loonud müüjakonto (kusjuures eBay nõudis sõlmitud tehingute pealt protsenti). Euroopa Kohtu hinnangul ei kasuta see ettevõtja kaubamärki ainuüksi seetõttu, et ta pani selle välja oma internetipõhise kauplemiskoha platvormil müüja kasuks. ( 22 )

38.

Euroopa Kohus tuvastas, et:

39.

Euroopa Kohus teeb seega ettevõtjatel vahet selleks, et kindlaks määrata, kas kolmas isik kasutab kaubamärgiga identset tähist. Sellist kasutust määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 2 kohaselt ei esine, kui kolmas isik lihtsalt pakub tähise kasutamiseks vajaliku tehnilise lahenduse ( 25 ) või kui ta tegevus on olnud passiivne, ilma kasutamisele vastavat tegevust otseselt või kaudselt juhtimata. ( 26 )

40.

Samal eesmärgil arendab Euroopa Kohus, analüüsides, kas seda tüüpi juhtudel toimub tähise kasutamine, tähise ja teenuseosutaja teenuse vahelise seose analüüsi. ( 27 ) Selle seose puudumisel ei ole tegemist kaubamärgi kasutamisega teenuseosutaja poolt.

41.

Faktilistest asjaoludest, nagu neid on eelotsusetaotluses kirjeldatud, võiks järeldada, et Amazon Services ja Amazon FC ei kasuta lõhnaõli kaubamärki enda omana: nad ainult pakuvad müüjatele ja ostjatele tüüpilisi vahendusteenuseid, kasutamata tähist Davidoff enda kommertsteadaannetes ega iseenda majandustegevuses.

42.

Kui aga lähtuda alternatiivsest faktiliste asjaolude käsitlusviisist, millele ma eespool viitasin, võiks nõustuda, et Amazoni kontserni ettevõtjad kasutasid küll tähist Davidoff, kuna nad ei piirdunud üksnes digitaalsete tehniliste vahendite müüjatele kättesaadavaks tegemisega, vaid pakkusid teenust, nii et tähise ja teenuse vahel loodi seos.

43.

Seetõttu näib mulle õige komisjoni seisukoht, kes seab kõigepealt kaubamärgi kasutamise kahtluse alla, kui Amazoni kontserni ettevõtjad ainult lõid vajalikud tehnilised tingimused kaubamärgi kasutamiseks kolmandate isikute poolt, ( 28 ) jätab aga seejärel lahtiseks võimaluse, et need samad ettevõtjad kasutavad kaubamärki majandustegevuses. Selleks et see nii oleks, pidanuks nende teenuste osutamine tähendama aktiivset tegutsemist ning otsest või kaudset kasutamisele vastava tegevuse juhtimist, ( 29 ) mida tuleks analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtul. Käsitlen seda hiljem.

44.

Kui dialektiliselt nõustuda, et määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud, tuleks seejärel piiritleda ius prohibendi, mida reguleerib selle lõike 3 punkti b.

45.

Tegevuste hulgas, mille võib kaubamärgi omanik keelata kolmandatel isikutel, kellel tema luba puudub, on „kaupade pakkumine“, nende „turulelaskmine“ või „ladustamine nimetatud otstarbel“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib konkreetselt fraasi kaubamärgiõigust rikkuvate kaupade „valdamine pakkumise või turulelaskmise otstarbel“ tähenduse kohta. ( 30 )

46.

Terminit „valdus“, mille spetsiifilisi jooni püüab eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punkti b üheski keeleversioonis ei esine. Ainult prantsuskeelses („détenir“) ja saksakeelses („besitzen“) versioonis on kasutatud sõnu, mis on otseselt seotud valdamise (possessio) õigusliku institutsiooniga. Teistes, nagu hispaania-, itaalia-, portugali-, inglis- ja rootsikeelses versioonis eelistatakse verbe või nimisõnu, mis tähendavad kaupade ladustamise toimingut. ( 31 )

47.

Mulle tundub siiski, et kõikides keeltes lastakse läbi kumada kaubanduslikul eesmärgil valdamise ideel, sest ladustamisele (või valdamisele keeleversioonides, kus seda terminit kasutatakse) lisandub nõue, et seda toimingut tuleb teha „nimetatud otstarbel“, see tähendab kaupade pakkumiseks või turule laskmiseks, ilma et lause selle teise osa puhul täheldataks mingeid keelelisi erinevusi.

48.

Kaubamärgi omaniku ius prohibendi selle tahu kohaldamise tingimusi on seega kaks ja selleks, et seda õigust oleks rikutud, peavad olema mõlemad tingimused täidetud:

49.

Valdamise puhul tuleb eristada laopidaja ja internetipõhise kauplemiskoha haldajat:

50.

Nende kategooriate kohaldamisel faktilistele asjaoludele, nagu neid on kirjeldanud asja menetlev kohus, ei tegeleks Amazon Services ja Amazon FC kaubamärki rikkuva kauba valdamisega nende turule laskmise või pakkumise otstarbel määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punkti b tähenduses. Seepärast nõustun selle kohtu järeldusega, et nende ettevõtjate tegevus kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse.

51.

Seda hinnangut võiks aga muuta, kui lähtuda alternatiivsest käsitlusviisist, millele ma eespool viitasin. Sellest seisukohast osalevad Amazon Services ja Amazon FC, kes on mõlemad integreeritud ärimudeli osalised, aktiivselt müügiprotsessis, mida hõlmavad õigusnormis nimetatud niisugused tegevused nagu „kaupade pakkumine“, „turulelaskmine“ või „ladustamine“. Selline aktiivne tegevus võib päädida näiliselt müügiprotsessi täieliku kontrollimisega.

52.

Amazoni kontserni ettevõtete tegevuses, kui seda analüüsida sellest aspektist, tuleb eristada väliseid (mida tajub keskmine tarbija, kes ostab Amazonist kaupa) ja sisemisi elemente (mis seonduvad müüja ja Amazoni suhtega, ilma et neid väliselt tajutaks). ( 34 )

53.

Keskendun lõpptarbijale, kes ostab kaupu kolmandalt isikult veebilehe nagu amazon.de kaudu, ja see tehing põhineb Amazoni logistikaprogrammil. Kuna ostja võib tõlgendada, et kaupa turustab Amazon Services, ning seega esineb „konkreetne side majandustegevuses selle kauba ja selle päritoluettevõtja vahel“, ( 35 ) võib teha sama järelduse, mida on täpsustanud Euroopa Kohus oma varasemas kohtupraktikas, mis pooldab hinnangut, et kasutatakse kaubamärki.

54.

Ostjale, kes otsib kaupa Amazoni veebilehel, näidatakse sama kauba eri pakkumisi, mis võivad pärineda nii müüjatelt, kes on sõlminud Amazoniga lepingu oma kaupade turustamise kohta tema e-turu kaudu, kui ka Amazonilt endalt, kes müüb neid enda nimel. Mitte alati ega isegi tavapäraselt informeeritud ja mõistlikult tähelepaneliku internetikasutaja jaoks ei ole kerge vahet teha, kas kaup, mida talle näidatakse, pärineb kaubamärgi omanikult või ettevõtjalt, kellega see on majanduslikult seotud, või vastupidi, kolmandalt isikult. ( 36 ) Selliselt kahjustatakse kaubamärgi peamist ülesannet, mis on näidata kauba päritolu.

55.

Amazoni logistikaprogrammi raames ei tegele selle kontserni kooskõlastatult tegutsevad ettevõtjad mitte üksnes kauba neutraalse ladustamise ja transportimisega vaid palju laiemas valikus tegevustega.

56.

Selle programmi valimisel nimelt annab müüja kliendi valitud kauba Amazoni kontserni ettevõtjatele üle ning viimased võtavad kauba vastu, ladustavad oma jaotuskeskustes, valmistavad ette (võivad neid ka märgistada, nõuetekohaselt pakkida või kingipakiks pakkida) ja saadavad ostjale. Amazon võib oma veebilehel tegeleda ka pakkumiste reklaamimise ( 37 ) ja levitamisega. Lisaks on Amazon see, kes pakub klienditeenindust konsulteerimiseks ja kaupade tagastamiseks ning kes haldab defektse kauba eest tagasimakseid. ( 38 ) Samuti on Amazon see, kes saab ostjatelt kauba eest tasu, mille summa ta maksab pärast müüja pangakontole. ( 39 )

57.

Selline Amazoni ettevõtjate aktiivne ja kooskõlastatud osalemine kaupade turustamises tähendab suure osa müüjale omaste ülesannete enda peale võtmist, kelle eest Amazon „teeb raske töö ära“, nagu tuleneb Amazoni veebilehelt. Sellelt leheküljelt võib lugeda müüjat Amazoni logistikaprogrammiga liituma innustamiseks järgmist lauset: „Saada oma kaup meile ja jäta ülejäänu meie hooleks“. Nendel tingimustel teostavad Amazoni ettevõtjad „aktiivset tegutsemist ning otsest või kaudset [kaubamärgi] kasutamisele vastava tegevuse juhtimist“. ( 40 )

58.

Kui käesoleval juhul leiab kinnitust, et Amazoni ettevõtjad on osutanud Amazoni logistikaprogrammis neid teenuseid (või vähemalt kõige olulisemaid), ( 41 ) tuleks arvestada, et neil on e-turu ettevõtjana või laopidajana kauba turustamisel teatavad ülesanded, mis lähevad tähise kasutamisel pelgalt tehniliste tingimuste loomisest kaugemale. Järelikult, seoses kaubaga, mis rikub selle kaubamärgi omaniku õigusi, võib viimase reaktsioon õiguspäraselt seisneda selles, et ta keelab neil tähist kasutada.

59.

Amazoni ettevõtjate olulist rolli turustusprotsessis ei saa pisendada, vaadeldes neist igaühe konkreetset tegevust eraldiseisvana. Majandusliku reaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega oleks vastuolus käsitleda ladustamist, tellimuste haldamist ja ülejäänud teenuseid, mida nad osutavad, samamoodi teenustega, mida osutab lihtne eraldiseisev veoettevõtja või laopidaja ärimudelis, mis ei ole turustusahela mingi muu toiminguga seotud. ( 42 )

60.

Samuti ei lükka eespool märgitut ümber asjaolu, et Amazoni kontserni ettevõtjad väidavad, et nad tegutsevad vahendajana müüja arvel. Ühelt poolt on selline väidetav vahendustegevus aktiivse turustamises osalemise tunnustega, mis on juba välja toodud. Teiselt poolt on Euroopa Kohus seisukohal, et „tähtsust ei ole […] asjaolul, et kolmas isik kasutab kaubamärki kauba turustamisel teise ettevõtja nimel, kellel on ainsana õigus sellele kaubale“. ( 43 )

61.

Lõpetuseks ei ole siinkohal tähtis, et Amazoni kontserni ettevõtjad ei omanda „tehingu raames, milles [nad] osale[vad], sellele kaubale õigust“. ( 44 )

62.

Kuna siin ei ole vahendaja roll neutraalne, ei ole infoühiskonna teenusepakkujate vastutusest direktiivi 2000/31 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud erandid käesolevas kohtuvaidluses kohaldatavad. Need erandid piirduvad kolmandate isikute pakutava teabe edastamiseks või ajutiseks talletamiseks vajaliku sidevõrgu käitamise ja sellele juurdepääsu võimaldamise tehnilise toiminguga. ( 45 ) Seetõttu ei saa neid kohaldada sellise tegevuse suhtes nagu kauba füüsiline ladustamine ja reaalne kättetoimetamine.

63.

Lisaks on Euroopa Kohus välistanud, et direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 1 on kohaldatav e-turu ettevõtjale, kes täidab aktiivset osa, nagu seda on „abi [osutamine], mis muu hulgas seisneb […] müügipakkumiste kuvamise optimeerimises või nende […] pakkumiste edendamises“. ( 46 )

64.

Määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punktis b nõutakse, et kaubamärgiõigust rikkuva kauba valdamine peab olema seotud kauba üldsusele pakkumise või turule laskmise eesmärgiga.

65.

Amazon Services ja Amazon FC väidavad, et neil ei ole otsest seost nende eesmärkidega, sest nad osutavad teenuseid üksnes tegelikele müüjatele. Nad juhivad tähelepanu sellele, et kui vastutust kaubamärgiõiguse rikkumise eest laiendatakse ka kaupmeestele, kes kaupa ladustavad ilma kavatsuseta neid müüa (mis on mis tahes vahendajale, laopidajale, veoettevõtjale või transiidiettevõtjale ühine), tekiks seadusliku kaubanduse suhtes suur õiguslik ebakindlus.

66.

Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub selle seisukohaga, kuna tema küsimus puudutab „isikut, kes kolmanda isiku huvides ladustab kaubamärgiõigust rikkuvat kaupa, […] kui kavatsust kaupa pakkuda või turule lasta ei ole temal endal, vaid üksnes kolmandal isikul“.

67.

Seega võiks väita, et selliselt sõnastatud küsimus kätkeb vastust: kui ainult kolmas isik (müüja) soovib kaupa pakkuda või lasta see turule või kavatseb seda teha, siis on välistatud, et see kavatsus on ka Amazoni ettevõtjatel. Viimati nimetatud tegevus lihtsalt ei kuulu määruse 2017/1001 artikli 9 lõike 3 punkti b kohaldamisalasse, kuna puudub eesmärgi element, mis on selles sättes nõutav.

68.

Jällegi võib vastus olla teistsugune, kui lähtuda asjaolude käsitlusest, mis asetab rõhu Amazoni ettevõtjate eraldi tegevusele väga oluliste osalistena kauba turustamisel Amazoni logistikaprogrammi raames.

69.

Sellest seisukohast, mille kohaselt on tegemist palju enamaga kui üksnes müüja neutraalse abiga, on raske eitada, et nendel ettevõtjatel on koos müüjaga vaidlusaluse kauba pakkumise või turule laskmise eesmärk.

70.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on muu hulgas sõnaselgelt toonud välja, et ettevõtjad, kelle valduses on kaup, ei ole rikkumisest teadlikud (ta peab enesestmõistetavaks, et kaupa kavatseb pakkuda või turule lasta kolmas isik), tegurina, mis võib mõjutada nende vastutust. Ta peab silmas loomulikult Amazoni ettevõtjaid, kes on kohtuvaidluse kostjad.

71.

Määruse 2017/1001 artikli 17 kohaselt reguleerib ELi kaubamärgi rikkumist liikmesriigi õigus, mis käsitleb riigisisese kaubamärgi rikkumist (lõige 1). Määrus ise „ei välista ELi kaubamärki käsitlevaid õigustoiminguid eelkõige tsiviilvastutust […] käsitleva siseriikliku õiguse alusel“ (lõige 2). Määruse artikli 129 lõikes 2 on lisatud, et selle „määrusega reguleerimata kaubamärgiküsimustes kohaldab asjaomane ELi kaubamärgi kohus kohaldatava siseriikliku õiguse sätteid“.

72.

Direktiivi 2004/48 ( 47 ) artikli 1 kohaselt on kohaldatav riigisisene õigus see, mis tuleneb direktiivi ülevõtmisest. Lisaks sellele ei mõjuta direktiiv 2004/48 selle põhjenduse 15 alusel direktiivi 2000/31, nii et kohaldatavad on ka selle direktiivi üle võtnud riigisisesed õigusaktid.

73.

Asjaolu, kas kaubamärgiõiguse rikkumisest ollakse teadlik või mitte, on e‑turu puhul oluline: nii nähtub direktiivi 2000/31 artikli 14 esimesest lõigust (vahendusteenuste osutajate vastutusest vabastamise kohta) ja selle tõlgendamisest Euroopa Kohtu poolt.

74.

Kohtuotsuses L’Oréal, nagu juba öeldud, tehti vastutusest vabastamisest erand ettevõtja puhul, kes täidab olulist rolli, mille alusel ta saab teada andmeid oma serveris talletatud müügipakkumiste kohta. ( 48 )Neutraalne ettevõtja ei ole samuti vastutusest vabastatud, kui ta on tegevuse või teabe ebaseaduslikkusest tegelikult teadlik, ja kui ta kahjutasunõuete osas teadis fakte või asjaolusid, millest ilmneb, et tegevus või teave on ebaseaduslikud. ( 49 )

75.

Mis puutub kahju hüvitamisse, siis võib direktiivi 2004/48 kontekstis olla ebaseaduslikkusest teadlikkus (või mitteteadlikkus) samuti oluline. See tuleneb artikli 13 lõike 1 sõnastusest seoses õigusrikkujatega. Vahendajate puhul on sama artikliga (lõige 2) jäetud liikmesriikidele õigus otsustada, milline kord kehtib siis, kui „rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise“.

76.

Teadlikkuse asjakohasusest erinev, ehkki sellega seotud küsimus, on vahendaja hoolsuskohustus teada saamisel. Euroopa Kohtu praktika direktiivi 2004/48 artikli 11 viimase taande kohta (esialgne õiguskaitse vahendajate suhtes, kelle teenuseid kasutas kolmas osapool intellektuaalomandi õiguste rikkumisel) annab mõned juhtnöörid. ( 50 )

77.

Kohtuotsuses L’Oréal tuli Euroopa Kohtul analüüsida meetmeid, mida võib kõnealuse sätte alusel kehtestada internetipõhiste teenuste osutajale, et vältida tulevikus kolmanda isiku intellektuaalomandi õiguste rikkumist. Ta tuletas esiteks meelde direktiivi 2000/31 artiklit 15, mis välistab üldise kohustuse teha teenuseosutajate üle järelevalvet. Teiseks viitas ta direktiivi 2004/48 artikli 3 lõikele 2, juhtides tähelepanu sellele, et intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamise meetmeid tuleb kohaldada viisil, mis aitab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele.

78.

Selles kontekstis oleks minu arvates ettepanek, millega on võimalik tagada õiglane tasakaal kaubamärgiõiguste kaitse ja seadusliku kaubanduse tõkete puudumise vahel, eristada vahendajaid selle järgi, milliseid teenuseid nad kaubamärgirikkumise vahetule toimepanijale osutavad.

79.

Seega vabastatakse üksnes abiülesandeid täitvad laopidajad vastutusest, kui nad ei osalenud ebaseaduslikus tegevuses teadlikult ning neil ei olnud põhjendatult alust arvata, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega. Teisisõnu siis, kui nad ei olnud ega saanud olla teadlikud niisuguse kauba turustamise ebaseaduslikkusest, mille on müüja turule lasknud kaubamärgi omaniku õigust rikkudes.

80.

Kui nüansid, mida ei ole praegu tingimata vaja nimetada, välja arvata, ei saa nendelt üksnes laopidajatelt nõuda erilist hoolsuskohustust veenduda igal üksikjuhul, et tema hoolde usaldatud kaupu tähistava kaubamärgi omaniku õigusi austatakse, välja arvatud juhul, kui rikkumise ebaseaduslikkus on ilmne. See üldiselt kehtestatav nõue oleks nende ettevõtjate tavapärases tegevuses kaubanduse abiteenuste osutajana liiga koormav. ( 51 )

81.

Pilt on teistsugune, kui tegemist on selliste ettevõtjatega nagu vastustajad, kes osalevad oma teenuste osutamisel Amazoni logistikaprogrammi raames kauba turustamises eespool kirjeldatud viisil. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need ettevõtjad ei teadnud, et kaupadega rikutakse selle kaubamärgi õigust, mille litsentsisaaja oli Coty Germany, kuid olen seisukohal, et see teadmatus ei vabasta neid tingimata vastutusest.

82.

Nende ettevõtjate märkimisväärse osalemise tõttu kaupade turustamises selle programmi kaudu võib neilt nõuda erilist hoolsust (hoolsuskohustust) nende kaupade seaduslikkuse kontrollimisel, millega nad kauplevad. Just sellepärast, et nad teavad, et ilma nimetatud kontrollita ( 52 ) on neid lihtne kasutada kanalina „ebaseaduslike, võltsitud, piraat-, varastatud või muul viisil õigusvastaste või ebaeetiliste kaupade [müümiseks], mis rikuvad kolmandate isikute omandiõigusi“, ( 53 ) ei saa neid vastutusest lihtsalt vabastada, omistades selle ainult müüjale.

83.

Vastustajate tsiviilvastutuse üle teeb lõpliku otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohus, arvestades faktilisi asjaolusid, mida ta peab tõendatuks. Pidades silmas eelotsuse küsimuse seda viimast osa, kas seda otsust võib mõjutada asjaolu, et vastustajad ei olnud kaubamärgi omaniku õiguse rikkumisest teadlikud, leian, et ainuüksi see teadmatus neid vastutusest ei vabasta.

84.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

„Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 2 punkti b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et: