1.

Käesolev kohtuasi on tekkinud äriühingu Esso Raffinage SAS (edaspidi „Esso Raffinage“) ja Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „ECHA“ või „amet“) vahelisest vaidlusest seoses registreerimistoimiku vastavuskontrolliga vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (edaspidi „REACH-määrus“). ( 2 )

2.

Nagu REACH-määruse pealkirjastki nähtub, on selle määruse eesmärk luua liidus kemikaalide reguleerimise üldine raamistik, mis põhineb neljal peamisel aspektil: registreerimine, hindamine, lubamine ja piiramine. ECHA on liidu ametiasutus, mis on loodud REACH-määrusega ja mille ülesanne on koos Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega seda regulatsiooni hallata.

3.

Seoses hindamisega on REACH-määruses ette nähtud, et ECHA kontrollib tootjate või importijate esitatud keemiliste ainete registreerimistaotluste vastavust, veendumaks, et need sisaldavad kogu nõutavat teavet. Selle määruse kohaselt võib ECHA teha otsuse nõuda registreerijalt mis tahes teavet, mida on vaja toimiku nõuetega vastavusse viimiseks (edaspidi „esmane vastavuskontrolli otsus“), ning registreerija peab selle teabe ECHA‑le esitama määratud tähtajaks. REACH-määruses ei ole aga täpselt piiritletud, kas ja millist menetlust ECHA peab järgima olukordades, kus ta leiab, et esitatud teave ei ole selle otsusega kooskõlas. Eelkõige on see nii juhul, kui registreerija püüab selles otsuses ette nähtud loomkatsete läbiviimise asemel tugineda alternatiivsetele meetoditele või nn kohandustele, mis on ette nähtud REACH-määruses, ning ECHA ei pea neid piisavaks. Sellistes olukordades saadab ECHA liikmesriigi asjaomasele pädevale ametiasutusele mittevastavusteatise, et jõustamiseesmärkidel teatada talle ECHA läbi viidud vastavuskontrolli tulemusest, nagu ka käesoleval juhul.

4.

Esso Raffinage esitas Euroopa Liidu Üldkohtule tühistamishagi, paludes tunnistada õigusvastaseks ECHA 1. aprilli 2015. aasta kirja, mis oli adresseeritud Ministère de l’écologie, du développement durable, des transports et du logement’ile (ökoloogia‑, säästva arengu, transpordi ja elamumajanduse ministeerium, Prantsusmaa) kui pädevale asutusele Prantsusmaal (edaspidi „pädev Prantsuse asutus“) ja mille pealkiri oli „Määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel toimiku hindamise otsuse põhjal koostatud mittevastavusteatis“ (edaspidi „vaidlusalune meede“) ning mis käsitles ECHA poolt Esso Raffinage’i teatava keemilise aine registreerimistoimiku suhtes läbi viidud vastavuskontrolli tulemust.

5.

Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Saksamaa Liitvabariik, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik, Euroopa Kohtul tühistada 8. mai 2018. aasta kohtuotsus Esso Raffinage vs. Euroopa Kemikaaliamet (T‑283/15, EU:T:2018:263; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas vaidlusaluse akti. Tema apellatsioonkaebuse põhiväide seisneb selles, et REACH-määruses ei ole ette nähtud, et ECHA kontrollib täpsemalt esitatud teabe vastavust esmase vastavuskontrolli otsusele, ning et see küsimus kuulub sama määruse rakendussätete kohaselt liikmesriikide pädevusse. Oma seisukohta põhjendab ta väitega, et registreerija peab viima läbi selles otsuses viidatud loomkatsed ega saa selles staadiumis kohandusi esitada.

6.

Esimese kohtuastme hageja Esso Raffinage ja kostja ECHA, keda toetavad European Coalition to End Animal Experiments (edaspidi „ECEAE“), Higher Olefins and Poly Alpha Olefins REACH Consortium (edaspidi „HOPA REACH“) ning Higher Olefins & Poly Alpha Olefins VZW (edaspidi „HOPA“) on Euroopa Kohtu menetluses seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb jätta muutmata ning et Üldkohus otsustas õigesti, et ECHA‑l on ainupädevus hinnata koos esmase vastavuskontrolli otsusega esitatud teabe vastavust ning teha selles suhtes siduvaid otsuseid vastavalt REACH-määruse artikli 42 lõikele 1, järgides sama määruse artikli 41 lõikes 3 sätestatud korda. Oma seisukohta põhjendavad nad nii, et registreerija peab saama esitada kohandusi selle asemel, et viia läbi loomkatseid, millele on viidatud esmase vastavuskontrolli otsuses.

7.

Niisiis pakub käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimalust teha esimest korda otsus REACH-määruse sätete kohta, mis käsitlevad toimikute hindamist ning eelkõige ECHA ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust, kui hinnatakse registreerimistoimikute vastavust selle määruse nõuetele. Kahtlemata on sellel kohtuasjal oluline praktiline tähtsus REACH-määrusega sisse seatud süsteemi toimimisele. Samuti võib sellel olla laiemaid tagajärgi loomade heaolu edendamisele liidu õiguses.

8.

REACH-määruse VI jaotise „Hindamine“ 1. peatüki pealkiri on „Toimiku hindamine“ ja 4. peatüki pealkiri on „Ühissätted“. Nimetatud 1. peatükk sisaldab muu hulgas artikleid 41 ja 42. Nimetatud 4. peatükk sisaldab muu hulgas artikleid 50 ja 51.

9.

REACH-määruse artikli 41 „Registreerimistaotluste vastavuse kontrollimine“ asjasse puutuval ajal kehtinud redaktsioonis ( 3 ) oli sätestatud:

„1.   Amet võib läbi vaadata kõik registreerimistaotlused, et kontrollida järgmist:

[…]

3.   12 kuu jooksul pärast vastavuskontrolli alustamist võib amet lõike 1 kohaselt tehtud läbivaatamise alusel koostada otsuse eelnõu, mis nõuab registreerija(te)lt sellise teabe esitamist, mis on vajalik registreerimisdokumentide vastavusse viimiseks teabele esitatavate asjakohaste nõuetega; otsuse eelnõus sätestatakse ka piisavad tähtajad täiendava teabe esitamiseks. Selline otsus võetakse vastu artiklites 50 ja 51 sätestatud korras.

4.   Registreerija esitab ametile nõutava teabe määratud tähtpäevaks.

5.   Tagamaks, et registreerimistoimikud on määrusega vastavuses, valib amet toimikute vastavuse kontrollimiseks välja teatud arvu toimikuid, mis moodustavad vähemalt 5% kõigist ametile iga koguste vahemiku kohta saadetud toimikutest. […]“.

10.

REACH-määruse artiklis 42 „Esitatud teabe kontrollimine ja toimiku hindamise järelmeetmed“ on sätestatud:

„1.   Amet vaatab läbi artikli 40 või 41 alusel tehtud otsuse tulemusena esitatud teabe ja koostab vajaduse korral asjakohase otsuse vastavalt nendele artiklitele.

2.   Pärast toimiku hindamise lõpetamist teavitab amet komisjoni ja liikmesriikide pädevaid asutusi hindamisel saadud teabest ja tehtud järeldustest. […]“.

11.

REACH-määruse artiklis 50 „Registreerijate ja allkasutajate õigused“ on sätestatud:

„1.   Amet teeb artiklite 40, 41 või 46 alusel koostatud otsuse eelnõu asjaomas(t)ele registreerija(te)le või allkasutaja(te)le teatavaks, teavitades neid nende õigusest esitada omapoolseid märkusi 30 päeva jooksul alates otsuse eelnõu kättesaamisest. Kui asjaomane registreerija või allkasutaja või asjaomased registreerijad või allkasutajad soovivad märkusi esitada, esitavad nad need ametile. Amet omakorda teatab pädevale asutusele viivitamata märkuste esitamisest. Pädev asutus (artikli 46 kohaselt tehtud otsuste puhul) ja amet (artiklite 40 ja 41 kohaselt tehtud otsuste puhul) võtab arvesse kõiki esitatud märkusi ja võib otsuse eelnõu vastavalt muuta.

[…]“.

12.

REACH-määruse artiklis 51 „Otsuste vastuvõtmine toimiku hindamisel“ on sätestatud:

„1.   Amet teeb artiklile 40 või 41 vastava otsuse eelnõu liikmesriikide pädevatele asutustele teatavaks koos registreerija märkustega.

2.   30 päeva jooksul alates otsuse edastamisest võivad liikmesriigid esitada ametile ettepanekuid otsuse eelnõu muutmiseks.

3.   Kui ametile muudatusettepanekuid ei esitata, võtab amet otsuse vastu lõike 1 kohaselt teatavaks tehtud kujul.

4.   Kui ametile esitatakse muudatusettepanekuid, võib amet otsuse eelnõud muuta. Amet suunab otsuse eelnõu koos esitatud muudatusettepanekutega liikmesriikide komiteele 15 päeva jooksul alates lõikes 2 osutatud 30 päeva möödumisest.

5.   Amet edastab viivitamata iga muudatusettepaneku asjaomastele registreerijatele ja allkasutajatele ja annab neile märkuste esitamiseks aega 30 päeva. Liikmesriikide komitee võtab saadud märkusi arvesse.

6.   Kui liikmesriikide komitee jõuab 60 päeva jooksul alates suunamisest otsuse eelnõu suhtes ühehäälsele kokkuleppele, võtab amet otsuse vastavalt vastu.

7.   Kui liikmesriikide komitee ei jõua ühehäälsele kokkuleppele, koostab komisjon otsuse eelnõu, mis võetakse vastu artikli 133 lõikes 3 sätestatud korras.

8.   Käesoleva artikli lõigete 3 ja 6 kohased ameti otsused võib vastavalt artiklitele 91, 92 ja 93 edasi kaevata.“

13.

REACH-määruse XIV jaotis „Järelevalve“ sisaldab muu hulgas artikleid 125 ja 126.

14.

REACH-määruse artiklis 125 „Liikmesriikide ülesanded“, on sätestatud:

„Liikmesriigid kasutavad ametlike kontrollide süsteemi ning muid asjaoludele vastavaid tegevusi.“

15.

REACH-määruse artiklis 126 „Karistused määruse mittetäitmise korral“ on sätestatud:

„Liikmesriigid kehtestavad karistusi käsitlevad sätted, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. […]“.

16.

Menetluse tausta, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–19, võib käesolevas asjas kokku võtta järgmiselt. Vaja on mõningaid sissejuhatavaid märkusi REACH-määruse ja toimingute hindamise kohta (A jagu), misjärel saan asuda sündmuste juurde, mis viisid Üldkohtu menetluseni (B jagu).

17.

Nagu sissejuhatuses märkisin, on REACH-määrus oluline õigusakt kemikaalide reguleerimisel Euroopa Liidus. Nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, on REACH-määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. ( 4 )

18.

Selleks on REACH-määrusega sisse seatud ühtne keemiliste ainete seire süsteem, mis hõlmab nende registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja võimalikke kasutamise piiranguid. Nende aspektide reguleerimise aluspõhimõtteid kirjeldas komisjon oma ettepanekus REACH-määruse kohta järgmiselt: esiteks eeldab registreerimine, et „tööstus peab koguma asjakohast teavet tema toodetud kemikaalide kohta ning kasutama seda teavet nimetatud ainete ohutu käitlemise tagamiseks“; teiseks, hindamine „peab võimaldama kontrollida, et tööstus peab kinni enda kohustustest ja väldib tarbetuid katseid“; kolmandaks võimaldab autoriseerimine teatavate väga ohtlike ainete erikasutamist, millega seotud „riske […] käsitletakse sobivalt või [mille puhul] kaaluvad sotsiaal-majanduslikud eelised üles selle riski[, kui] muu sobiva lahendusena puuduvad alternatiivsed ained või tehnoloogiad“, ning neljandaks „pakub piirangute seadmise menetlus turvavõrgustikku, mis peaks neutraliseerima riske, mida ei olnud võimalik kohaselt käsitleda mõne muu REACH-süsteemi elemendi raames“. ( 5 )

19.

Täpsemalt nõuab liidu seadusandja nähtuvalt REACH-määruse põhjendusest 19 seoses registreerimisega, et tootjad või importijad esitaksid ECHA‑le andmed oma ainete kohta, kasutaksid neid andmeid nende ainetega seotud riskide hindamiseks ning kujundaksid ja soovitaksid asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid. Võttes arvesse eesmärki kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, on ainete registreerimine vajalik avalikkuse ning ainete kutsealases tegevuses allkasutajate teadlikkuse suurendamiseks riskide kohta ning seega tuleb seda registreerimist käsitada nimetatud kaitse tõhustamise vahendina. ( 6 )

20.

Konkreetselt on REACH-määruse artiklites 6 ja 7 kehtestatud selliste tootjate või importijate üldine kohustus registreerida oma ained ECHAs, kelle toodetavates või imporditavates toodetes esineb kõnealust ainet vähemalt üks tonn aastas. Vastasel juhul ei saa aineid, mis ei ole ECHAs nõuetekohaselt registreeritud, liidus toota ega turustada vastavalt sama määruse artiklis 5 ette nähtud reeglile, mille kohaselt „puuduvad andmed, puudub turg“. REACH-määruse artiklite 10 ja 12 kohaselt peab registreerija esitama registreerimistoimiku, mis sisaldab kogu nõutavat teavet, sealhulgas teavet ainete olemuslike omaduste kohta selle määruse VII–X lisa katsetamisnõuete kohaselt, asjakohases kogusevahemikus. Registreerija võib vastata nendele nõuetele nii, et ta esitab teabe asjakohase uuringu kohta või teise võimalusena konkreetse kohanduse (asjasse puutuva lisa 2. veeru kohaselt) või üldise kohanduse, millega kaasneb alternatiivseid meetodeid, nagu tõendite kaalukus ja analoogmeetodid (vastavalt REACH-määruse XI lisale).

21.

Üldiselt hõlmab hindamine tootjate või importijate poolt keemiliste ainete kohta esitatud teabe läbivaatamist. Seega, nagu on märgitud REACH-määruse põhjenduses 20, kujutab see endast järelmeetmeid, võimaldades kontrollida, kas registreerimine vastab selle määruse nõuetele (toimiku hindamine), ning vajaduse korral koguda lisateavet ainete omaduste kohta (aine hindamine). Sellisena koosneb REACH-määruse kohane hindamine kahest peamisest hindamisliigist: toimiku hindamine ja aine hindamine. ( 7 )

22.

Toimikuid hindab ECHA ja see tegevus on jaotatud kaheks menetluseks: esiteks hinnatakse ettepanekuid katsete läbiviimiseks vastavalt REACH-määruse artiklile 40 ja teiseks kontrollitakse sama määruse artikli 41 alusel registreerimistaotluste vastavust, mis on vaidluse all käesolevas asjas. Sellega seoses võib ECHA REACH-määruse artikli 41 lõike 1 kohaselt algatada mis tahes registreerimistoimiku vastavushindamise kontrollimaks, et asjakohased teabenõuded on täidetud, sama artikli lõike 5 kohaselt aga peab ECHA kontrollima eelisjärjekorras teatavatele kriteeriumidele vastavaid toimikuid ning valima vastavuse kontrollimiseks välja minimaalse protsendimäära ulatuses toimikuid. ( 8 ) Selle kontrollimise raames võib ECHA koostada vastavalt REACH-määruse artikli 41 lõikele 3 otsuse, millega kohustatakse registreerijat esitama teavet, et registreerimisdokumendid vastavusse viia, s.o esmase vastavuskontrolli otsuse, ning sama artikli lõike 4 kohaselt tuleb see teave määratud tähtpäevaks ECHA‑le esitada. Mõlema menetluse osas on ECHA artikli 42 lõike 1 kohaselt kohustatud artikli 40 või 41 alusel tehtud otsuse tulemusel esitatud teabe läbi vaatama ning vajaduse korral koostama asjakohase otsuse vastavalt nendele artiklitele.

23.

Aine hindamise viivad seevastu läbi liikmesriigi pädevad ametiasutused koostöös ECHAga ja see ei puuduta mitte konkreetset registreerimistoimikut, vaid kogu teavet, mis on saadaval aine kohta, mida kahtlustatakse ohtlikkuses inimese tervisele või keskkonnale. ( 9 ) See hindamine koosneb kahest etapist: esiteks ainete loetlemine nn ühenduse hindamisplaani hindamiseks ja teiseks hindamismenetlus, mille viib läbi liikmesriigi asjaomane pädev ametiasutus. ( 10 ) Selle raames võib nimetatud asutus koostada otsuse, milles palutakse registreerijal esitada lisateavet, mis võib ulatuda kaugemale kehtivatest registreerimisteabe nõuetest. ( 11 )

24.

Toimiku hindamine ja aine hindamine erinevad teineteisest, kuid siiski juhindutakse nendes ühistest sätetest, mis käsitlevad muu hulgas registreerijate ja allkasutajate õigusi ning otsuste vastuvõtmise korda. ( 12 ) Muu hulgas on registreerijal REACH-määruse artikli 50 lõike 1 kohaselt õigus esitada otsuse eelnõu kohta märkusi ning ECHA teeb otsuse vastavalt sama määruse artiklis 51 täpsemalt ette nähtud korrale, välja arvatud juhul, kui ECHA-sisene liikmesriikide komitee ei jõua muudatusettepanekuid sisaldavate otsuste eelnõude suhtes ühehäälsele kokkuleppele: sel juhul teeb otsuse komisjon komiteemenetluses. ( 13 )

25.

Sellega seoses kuulub ECHAsse tema ülesannete täitmiseks mitu üksust, sealhulgas liikmesriikide komitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja vastutab eeskätt võimalike hindamist puudutavate lahkarvamuste lahendamise eest seoses otsuste eelnõudega; ( 14 ) sekretariaat, mis vastutab muu hulgas registreerimis‑ ja hindamismenetlustes vajaliku töö eest, ( 15 ) ning foorum jõustamisalase teabe vahetamiseks (edaspidi „foorum“), mis koordineerib REACH-määruse jõustamise eest vastutavate liikmesriikide ametiasutuste võrgustiku tegevust. ( 16 )

26.

Esso Raffinage on Prantsusmaal asuv äriühing. Ta toodab ja turustab ainet, mille kohta ta esitas REACH-määruse kohaselt ECHA‑le registreerimistoimiku (edaspidi „registreerimistoimik“).

27.

ECHA algatas 9. juulil 2010 REACH-määruse artikli 41 lõike 1 alusel registreerimistoimiku vastavuse kontrolli.

28.

ECHA teatas 28. juunil 2011 Esso Raffinage’ile REACH-määruse artikli 41 lõike 3 alusel koostatud otsuse eelnõust registreerimistoimiku nõuetele vastavuse kontrolli kohta ja palus tal esitada selle määruse artikli 50 lõike 1 alusel oma märkused. Selles otsuses asus ECHA seisukohale, et registreerimistoimik ei vasta kõigile asjakohastele teabealastele nõuetele, ( 17 ) ning palus Esso Raffinage’il esitada muu hulgas sünnieelseid arenguhäireid põhjustava toksilisuse uuringu (edaspidi „SAPT-uuring“) ühel liigil, mis on selgroogsete loomadega tehtav katse. ( 18 )

29.

Esso Raffinage esitas 28. juulil 2011 oma märkused otsuse eelnõu kohta. Samuti ajakohastas ta 6. septembril 2011 registreerimistoimikut, et kõrvaldada selles otsuses näidatud puudused.

30.

ECHA tegi 14. juunil 2012 otsuse eelnõu koos Esso Raffinage’i märkustega REACH-määruse artikli 51 lõike 1 kohaselt liikmesriikide pädevatele ametiasutustele teatavaks ning kutsus neid esitama sama artikli lõike 2 alusel muudatusettepanekuid. Selles otsuses märgiti, et ECHA on Esso Raffinage’i ajakohastatud registreerimistoimiku alusel otsuse eelnõud muutnud, kustutades muu hulgas nõude esitada SAPT-uuring rottidel.

31.

ECHA teatas 18. juulil 2012 Esso Raffinage’ile teatavate liikmesriikide pädevate asutuste esitatud muudatusettepanekutest ja kutsus teda esitama märkusi vastavalt REACH-määruse artikli 51 lõikele 5. Muu hulgas asus Taani Kuningriigi pädev asutus oma muudatusettepanekutes seisukohale, et SAPT-uuring teisel liigil, küülikutel on nõutav.

32.

Esso Raffinage nende ettepanekute kohta märkusi ei esitanud.

33.

ECHA suunas 30. juulil 2012 otsuse eelnõu REACH-määruse artikli 51 lõike 4 alusel liikmesriikide komiteele.

34.

Liikmesriikide komitee jõudis oma 25. koosolekul, mis peeti 19.–21. septembrini 2012, ühehäälsele kokkuleppele otsuse eelnõu suhtes, mis sisaldas muu hulgas ettepanekut seoses SAPT-uuringuga teisel liigil, küülikutel. Esso Raffinage oli sellel kohtumisel esindatud. Muu hulgas väljendas ta seisukohta, et seda uuringut ei ole vaja, millega komitee liikmed ei nõustunud.

35.

ECHA tegi 6. novembril 2012 Esso Raffinage’ile teatavaks „määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 41 lõike 3 alusel tehtud otsuse registreerimise vastavuskontrolli kohta“ (edaspidi „6. novembri 2012. aasta otsus“), mis seega kujutas endast esmast vastavuskontrolli otsust. Selles otsuses asus ECHA seisukohale, et registreerimistoimik ei vasta nõuetele, ning palus Esso Raffinage’il esitada ühe aasta jooksul teatav teave, et olukord lahendada. See teave hõlmas muu hulgas SAPT-uuringut teisel liigil, küülikutel, samuti pikaajalist toksilisuse katset põhjasette organismidega.

36.

Vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele ajakohastas Esso Raffinage 6. novembril 2013 registreerimistoimikut. Muu hulgas esitas ta kohanduse, millele on REACH-määruse XI lisas viidatud kui tõendite kaalukusele, selle asemel, et viia läbi selles otsuses nõutud SAPT-uuring teisel liigil, küülikutel ja pikaajaline toksilisuse katse põhjasette organismidega.

37.

ECHA saatis 1. aprillil 2015 vaidlusaluse meetme pädevale Prantsuse asutusele. See sisaldas dokumenti pealkirjaga „Määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel toimiku hindamise otsuse põhjal koostatud mittevastavusteatise lisa“ (edaspidi „lisa“).

38.

Vaidlusalune meede on asjakohases osas sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) teostas määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH-määrus) artikli 41 lõike 3 alusel [registreeritud aine] toimiku vastavuskontrolli. ECHA tegi REACH-määruse artiklites 50 ja 51 ette nähtud menetluse kohaselt [6. novembri 2012. aasta otsuse], mis on lisatud käesolevale kirjale.

Selle otsusega määrati [Esso Raffinage’ile] tähtaeg, 6. november 2013, mille jooksul tuli toimiku ajakohastamise teel esitada ECHA‑le selles otsuses nõutud teave. Toimiku ajakohastatud versioon laekus 6. novembril 2013 […].

ECHA hindas ajakohastatud toimikusse esitatud teavet. ECHA jõudis järeldusele, et ajakohastatud registreerimistoimik ei sisalda kogu teavet, mida ECHA otsuses nõuti. Selle järelduse tegemise aluseks olnud põhjenduste täpne analüüs on toodud käesoleva kirja lisas. […].

Sellest lähtuvalt järeldab ECHA:

ECHA otsuse ja REACH‑määruse rikkumise korral võivad liikmesriikide ametiasutused võtta jõustamismeetmeid vastavalt REACH-määruse artiklile 126.

Seetõttu kohustame teid võtma oma pädevuse raames jõustamismeetmeid, et tagada ECHA otsuse rakendamine.

ECHA loodab, et registreerija ja Prantsuse ametiasutuste suhtlus ECHA otsuse järgimata jätmise teemal jätkub, kuni see juhtum on lahendatud. Kui [Esso Raffinage] ajakohastab toimikut vastuseks otsusele, on ta kohustatud Prantsuse ametiasutusi sellest teavitama.

ECHA jääb ootama teiepoolset tagasisidet selle mittevastavusega seoses võetud riigisiseste meetmete kohta.“

39.

Lisas on märgitud ECHA põhjendused selle kohta, miks ta järeldas muu hulgas, et Esso Raffinage’i esitatud tõendite kaalukus kui asendus nõutud SAPT-uuringule teisel liigil ja pikaajalise toksilisuse katsele põhjasette organismidega ei ole vastuvõetav.

40.

Esso Raffinage esitas 29. mail 2015 Üldkohtule vaidlusaluse meetme peale tühistamishagi.

41.

ECHA palus jätta hagi rahuldamata.

42.

Üldkohtu viienda koja esimees andis 7. juuni 2016. aasta määrustega Saksamaa Liitvabariigile, Prantsuse Vabariigile ja Madalmaade Kuningriigile loa astuda menetlusse ECHA nõuete toetuseks.

43.

Vaidlustatud kohtuotsuses tunnistas Üldkohus hagi vastuvõetavaks, nõustus Esso Raffinage’i esimese väitega ja tühistas vaidlusaluse akti.

44.

Esiteks otsustas Üldkohus, et vaidlusalune meede on ELTL artikli 263 kohaselt vaidlustatav akt, leides, et see tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi Esso Raffinage’ile ja Prantsuse Vabariigile (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 49–83).

45.

Teiseks otsustas Üldkohus, et vaidlusalune meede puudutab Esso Raffinage’i otseselt ja isiklikult ning tal on seepärast kaebeõigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 91–97).

46.

Kolmandaks nõustus Üldkohus sisuliselt tema menetluses esitatud esimese väitega, et vaidlusalune meede võeti vastu ultra vires ja REACH-määruse artikli 42 lõiget 1 rikkudes (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 107–117). Asudes seisukohale, et ECHA ei järginud vaidlusalust meedet vastu võttes asjakohaseid õigusnorme, mis on sätestatud REACH-määruse artiklites 41, 42 ja 51, tühistas Üldkohus vaidlusaluse meetme. ( 19 )

47.

Käesolevas apellatsioonkaebuses, mis on esitatud 18. juulil 2018, palub Saksamaa Liitvabariik Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, jätta Esso Raffinage’i hagi rahuldamata ja mõista Esso Raffinage’ilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

48.

Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik, kes astusid esimeses kohtuastmes menetlusse ECHA toetuseks, toetavad Saksamaa Liitvabariigi nõudeid.

49.

Esso Raffinage palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt ja võtta kõik muud õigusemõistmiseks vajalikud meetmed.

50.

ECHA palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

51.

Euroopa Kohtu presidendi 12. märtsi 2019. aasta määrusega ( 20 ) anti ECEAE‑le, HOPA REACHile ja HOPA‑le luba astuda menetlusse Esso Raffinage’i nõuete toetuseks.

52.

Euroopa Kohus palus 3. aprillil 2020 kohtuasja pooltel esitada oma seisukohad seoses võimalusega loobuda kohtuistungist, mis oli algul kavandatud 29. aprilliks 2020, kuid COVID‑19 pandeemia tõttu edasi lükatud. Saadud vastuseid arvesse võttes otsustas Euroopa Kohus 24. aprillil 2020, et kohtuistungit ei peeta, ja palus kohtuasja pooltelt kirjalikku vastust neile kohtuistungiks esitatud küsimustele. ECHA, Esso Raffinage, Saksamaa Liitvabariik ja Prantsuse Vabariik esitasid igaüks sellise vastuse.

53.

Saksamaa Liitvabariik on esitanud kaks apellatsioonkaebuse väidet. Esimene väide puudutab Üldkohtu järeldusi hagi vastuvõetavuse kohta. Teine väide puudutab Üldkohtu sisulisi järeldusi REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamise kohta.

54.

Järgmiselt kirjeldatud põhjendustel olen seisukohal, et need kaks väidet ei ole õiguslikult põhjendatud ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

55.

Esimeses väites märgib Saksamaa Liitvabariik, keda toetavad üldjoontes Madalmaade Kuningriik ja üksikasjalikumalt Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67, 69–72, 81, 82 ja 91 õigusnormi, kui ta tunnistas Esso Raffinage’i hagi vastuvõetavaks.

56.

Esiteks väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlusalune meede kujutab endast ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt vaidlustatavat akti. Tema arvates ei ole sellel meetmel reguleerivat jõudu ja tegu on vaid informatiivse seisukohaga. Ta põhjendab seda nii, et esiteks ei kavatsenud ECHA vaidlusalusele meetmele selle koostamise ajal siduvat toimet anda; teiseks nähtub selle sõnastusest, et sellel ei ole Esso Raffinage’i ega Prantsuse ametiasutuste jaoks siduvaid tagajärgi; kolmandaks kinnitab selle kontekst REACH-määrusega ette nähtud toimikute hindamise süsteemis selle mittesiduvust, sest see kujutab endast mitteametlikku praktikat ECHA ja liikmesriikide vahel, ning neljandaks ei põhine see REACH-määruse artikli 42 lõikel 1, vaid seda käsitletakse hoopis ECHA‑lt REACH-määruse artikli 77 lõike 1 kohaselt nõutava üldise toetuse raames. Seda kinnitavad Saksamaa arvates REACH‑määruse artikli 22 lõiked 2 ja 3, mis koostoimes artikli 20 lõikega 2 näitavad, et nimetatud määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt ei tehta esmase vastavuskontrolli otsuse peale esitatud teabe läbivaatamisel lõplikku otsust.

57.

Teiseks märgib Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis arvesse võtmata, et Esso Raffinage’il ei ole põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu, sest vaidlusaluse meetmega ei ole kehtestatud Esso Raffinage’ile uusi kohustusi, mis mõjutaksid tema olukorda ebasoodsalt. Saksamaa Liitvabariigi väitel kohustas juba 6. novembri 2012. aasta otsus Esso Raffinage’i esitama ette nähtud tähtaja jooksul teavet ning selle kohustuse täitmata jätmisel tekkis iseenesest mittevastavus, mille tõttu tekkis võimalus, et Esso Raffinage’i suhtes rakendatakse jõustamismeetmeid.

58.

Kolmandaks väidab Saksamaa Liitvabariik teise võimalusena, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune meede puudutab Esso Raffinage’i otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Saksamaa Liitvabariik väidab, et kuna liikmesriikidel on esmase vastavuskontrolli otsuse jõustamisel kaalutlusõigus, ei tulene selle otsuse rakendamine üksnes liidu õigusnormidest ja sellega on seotud liikmesriigi õigusel põhinevad vahenormid.

59.

Saksamaa Liitvabariik lisab, et Üldkohtu hinnang pädevuse jaotumise kohta ECHA ja liikmesriikide vahel ei pea paika. Ta ei vaidle vastu, et ECHA‑l on ainupädevus REACH‑määruse artikli 41 tähenduses toimiku hindamise menetluste suhtes. Sellegipoolest on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et see ei takista liikmesriike tuvastamast registreerimisnõuete täitmata jätmist seoses nende endi jõustamistoimingutega, mis põhinevad REACH-määrusel; muidu ei saaks kemikaalide järelevalve REACH-määruse alusel nõuetekohaselt toimida.

60.

Esso Raffinage väidab, et esimene väide on vastuvõetamatu ja põhjendamatu.

61.

Esiteks väidab Esso Raffinage, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et vaidlusalune meede on ELTL artikli 263 alusel vaidlustatav akt. Ta märgib, et Saksamaa Liitvabariigi argumentide sisuline eesmärk on asjasse puutuvate faktiliste asjaolude ja tõendite uuesti hindamine ilma väiteta, et neid on moonutatud, ning seetõttu on need argumendid vastuvõetamatud. Ta väidab, et igal juhul ei ole need argumendid põhjendatud, sest Üldkohus võttis täiel määral arvesse poolte subjektiivseid arusaamu ning vaidlusaluse meetme sõnastust ja konteksti, leides, et see tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi. Esso Raffinage on seisukohal, et see meede saab põhineda vaid REACH-määruse artikli 42 lõikel 1; see ei ole üldine nõu, mida ECHA on andnud sama määruse artikli 77 alusel, ega ole ka seotud registreerimistoimiku täielikkuse kontrolliga, mida ECHA teeb sama määruse artiklite 20 ja 22 alusel, eriti kuna see kontroll lõpetati ammu enne seda. ( 21 ) Esso Raffinage toonitab, et Üldkohtu järeldust, et ECHA on ainupädev hindama REACH-määruse artiklite 41 ja 42 alusel registreerimistoimikute vastavust, toetavad muu hulgas selle määruse eesmärgid ja kujunemislugu.

62.

Teiseks märgib Esso Raffinage, et Üldkohus otsustas õigesti, et vaidlusaluse meetmega pandi Esso Raffinage’ile uusi kohustusi, mis avaldasid tema olukorrale ebasoodsat mõju. Ta põhjendab seda nii, et ECHA leidis selles meetmes esimest korda, et Esso Raffinage rikub REACH-määrusest tulenevaid kohustusi ja vaid ECHA järeldus, et kohandus ei ole piisav, tekitas õiguslikke tagajärgi, mille tõttu ta oli kohustatud viima läbi nõutud loomkatseid.

63.

Kolmandaks ei nõustu Esso Raffinage seisukohaga, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et vaidlusalune meede Esso Raffinage’i otseselt puudutas. Tema väitel tuvastati selles meetmes, et kohustusi on rikutud, mis otseselt mõjutas tema õiguslikku olukorda ega jätnud Prantsuse ametiasutustele selles suhtes kaalutlusruumi.

64.

ECHA on seisukohal, et esimene apellatsioonkaebuse väide ei ole põhjendatud.

65.

Esiteks väidab ECHA, et Üldkohus lähtus vaidlusaluse meetme siduvust tuvastades kohaldatava õigusliku raamistiku ja ECHA pädevuse paikapidavast analüüsist. Ta on REACH-määruse artiklite 41 ja 42 sõnastuse ja kujunemisloo põhjal seisukohal, et liidu seadusandja soovis anda ECHA‑le ainupädevuse registreerimistoimikute vastavuskontrolli läbiviimiseks, ja kui panna selle läbiviimise kohustus liikmesriikidele, võib see viia vastuoludeni ECHA ja liikmesriikide otsuste vahel.

66.

Teiseks märgib ECHA, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et vaidlusalune meede tekitas Esso Raffinage’i õiguslikule olukorrale otseseid ja siduvaid õiguslikke tagajärgi. Muu hulgas märgib ta, et seda meedet ei võetud ECHA üldiste nõuandvate ülesannete raames, mis tulenevad REACH-määruse artiklist 77. Samuti ei tulenenud see sama määruse artikli 22 lõigete 2 ja 3 alusel tehtud täielikkuse kontrollist, sest see sisaldas niisugust kvalitatiivset hinnangut, mis on selle määruse artikli 20 lõikega 2 välistatud.

67.

Kolmandaks väidab ECHA, et vaidlusaluse meetmega pandi Esso Raffinage’ile uusi kohustusi. Ta osutab, et see meede sisaldas ECHA uut hinnangut kohanduse kohta, mis oli välja pakutud vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele ja mida registreerimistoimik sel ajal, kui ECHA selle otsuse tegi, ei sisaldanud. Nii on Esso Raffinage seisukohal, et kuna vaidlusaluse meetmega lükati see kohandus tagasi ja kohustati teda viima läbi nõutud katseid, on tal põhjendatud huvi nõuda selle meetme tühistamist.

68.

ECEAE toetab Esso Raffinage’i ja ECHA argumente.

69.

Eelkõige väidab ECEAE, et niivõrd kui Üldkohus kirjeldas vaidlusalust meedet õigesti kui REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel tehtud otsust, järeldub sellest, et vastuvõetavuse ja kaebeõiguse kriteeriumid on täidetud, kuna seda meedet saab pidada niisuguseks, mis tekitas Esso Raffinage’i olukorrale otseseid ja siduvaid õiguslikke tagajärgi. Samuti osutab ECEAE, et ECHA väljastatud täielikkuse kontrolli otsusest nähtus tema kavatsus hinnata REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel esitatud teabe vastavust.

70.

Ka HOPA REACH ja HOPA toetavad Esso Raffinage’i ja ECHA argumente.

71.

Eelkõige väidavad HOPA REACH ja HOPA, et registreerimistoimikuid tuleb REACH-määruse kohaselt hinnata tsentraliseeritud menetluses, mis kuulub ECHA ainupädevusse, erinevalt ainete hindamise menetlusest, millesse on kaasatud liikmesriikide pädevad ametiasutused. Nad toonitavad, et kui liikmesriigid saaksid ise registreerimistoimikute vastavust kontrollida, ei oleks ECHA ja liikmesriikide ametiasutuste otsused selle tagajärjel tõenäoliselt omavahel kooskõlas ning see muudaks REACH-määruse järgimise registreerijate jaoks keeruliseks.

72.

Esimeses väites on Saksamaa Liitvabariik seisukohal, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta luges Esso Raffinage’i tühistamishagi vastuvõetavaks.

73.

Sisuliselt jaguneb see väide kolmeks osaks. Esimeses osas vaidleb Saksamaa Liitvabariik vastu Üldkohtu õiguslikule hinnangule, et vaidlusalune meede on ELTL artikli 263 alusel vaidlustatav akt (a jagu). Teises osas seab Saksamaa Liitvabariik küsimärgi alla Üldkohtu õigusliku hinnangu, et vaidlusalune meede oli Esso Raffinage’i jaoks ebasoodne ja seetõttu on tal põhjendatud huvi ELTL artikli 263 alusel menetluse algatamise vastu (b jagu). Kolmandas osas heidab Saksamaa Liitvabariik Üldkohtule ette, et too tõlgendas vääralt ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese puutumuse nõuet (c jagu).

74.

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa põhineb argumendil, et vaidlusalune meede ei ole siduv akt ja seetõttu ei saa seda vaidlustada ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt, mis lubab Euroopa Kohtul kontrollida niisuguste liidu institutsioonide ja organite õigusaktide seaduslikkust, „mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“, st siduvate aktide seaduslikkust.

75.

Kõigepealt tuleb märkida, et Esso Raffinage’i argumentidega, milles ta vaidleb vastu esimese väite esimese osa vastuvõetavusele (vt käesoleva ettepaneku punkt 61), ei saa nõustuda.

76.

Väljakujunenud kohtupraktikas on selgitatud, et kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte. ( 22 ) Samuti, kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus pädev kontrollima nende õiguslikku kvalifikatsiooni ja nende põhjal tehtud õiguslikke järeldusi. ( 23 )

77.

Käesolevas asjas soovib Saksamaa Liitvabariik apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas vaidlustada just nimelt õigusliku põhjenduskäigu, mida järgides Üldkohus otsustas, et vaidlusalune meede tekitas Esso Raffinage’ile ja Prantsuse Vabariigile siduvaid õiguslikke tagajärgi. Seega kritiseerib ta õiguslikke tagajärgi, mis on tuletatud vaidlustatud kohtuotsusest seoses vaidlusaluse meetme vaidlustatavusega ELTL artikli 263 alusel, mis kujutab endast apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust. ( 24 )

78.

Seepärast on apellatsioonkaebuse esimene väide minu arvates vastuvõetav.

79.

Ei tohiks unustada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–51, võib tühistamishagi esitada kõikide liidu institutsioonide ja organite aktide peale, mille eesmärk on olenemata nende laadist või vormist luua siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada füüsiliste või juriidiliste isikute huve, muutes selgelt nende õiguslikku olukorda. ( 25 ) Selleks et kindlaks teha, kas niisugune meede loob siduvaid õiguslikke tagajärgi, on vaja analüüsida selle meetme põhiolemust ja hinnata neid tagajärgi objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu selle akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ja akti vastu võtnud institutsiooni või organi pädevust. ( 26 ) Samuti võib sellega seoses arvesse võtta asjaomase meetme autori tahet. ( 27 )

80.

Seda kohtupraktikat silmas pidades täheldan, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas tekib uudseid ja keerulisi küsimusi REACH-määruse artikli 42 lõikest 1 tulenevate ECHA volituste kohta, mis hõlmavad kõiki käesoleva apellatsioonkaebuse aspekte. Nimelt, nii vastuvõetavusega seotud küsimus, kas ECHA võib võtta REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel vaidlusaluse meetme, mille põhjal tuleb teha kindlaks, kas see meede tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, kui ka Esso Raffinage’i huvi ja kaebeõigus, mille suhtes on esitatud käesolevas apellatsioonkaebuses vastuväiteid, langevad kokku sisulise küsimusega, kas REACH-määruse artikli 42 lõige 1 saab olla korrakohane õiguslik alus vaidlusalusele meetmele, mis on vaidluse all ka käesolevas apellatsioonkaebuses. Niisiis kirjutab otsustus, mille Euroopa Kohus teeb apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa kohta, suuresti ette tema otsustused käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud etteheidete kohta. ( 28 )

81.

Niisiis analüüsin esmalt, millise ulatusega on ECHA pädevus võtta vaidlusalune meede vastavalt REACH-määruse artikli 42 lõikele 1 (i jagu). Seejärel võtan seisukoha küsimuses, kas see meede tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi (ii jagu).

82.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54–61, et võttes arvesse kohaldatavat õiguslikku raamistikku ning pädevuse jaotust ECHA ja liikmesriikide vahel, on ECHA‑l ainupädevus algatada REACH-määruse artikli 41 alusel registreerimistoimiku vastavuskontrolli ja hinnata sama määruse artikli 42 lõike 1 alusel esmasele vastavuskontrolli otsusele vastuseks esitatud teabe vastavust ühe ja sama menetluse raames. Liikmesriikide ülesanne aga on näha REACH-määruse artikli 126 kohaselt ette asjakohased karistused registreerijatele, kelle kohta on kindlaks tehtud, et nad on rikkunud määruse artikli 42 lõikes 1 sätestatud kohustusi.

83.

Minu arvates ei ole need järeldused õigusnorme rikkuvad.

84.

Ei tohi unustada, et REACH-määruse artikli 41 lõike 1 kohaselt võib ECHA algatada iga registreerimistoimiku vastavuskontrolli, et kontrollida selle vastavust asjakohastele teabealastele nõuetele. Selle kontrolliga võib kaasneda otsus, mille ECHA koostab REACH-määruse artikli 41 lõike 3 alusel, paludes registreerijalt teavet, mida on vaja, et registreerimistoimik vastaks nõuetele, s.o esmast vastavuskontrolli otsust, mis tehakse sama määruse artiklites 50 ja 51 sätestatud korra kohaselt. Pärast seda on REACH-määruse artikli 42 lõikes 1 sätestatud, et ECHA „vaatab läbi artikli 40 või 41 alusel tehtud otsuse tulemusena esitatud teabe ja koostab vajaduse korral asjakohase otsuse vastavalt nendele artiklitele“.

85.

Seega tuleneb REACH-määruse artikli 42 lõike 1 sõnastusest, et ECHA on kohustatud analüüsima kogu teavet, mille on talle esitanud registreerija, nagu Esso Raffinage, vastuseks eeskätt esmasele vastavuskontrolli otsusele, mis on tehtud sama määruse artikli 41 lõike 3 alusel, nagu seda on 6. novembri 2012. aasta otsus, ja koostama vajaduse korral asjakohase otsuse vastavalt selle määruse artiklile 41.

86.

Tõsi küll, REACH-määruse artikli 42 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt kirjas, et ECHA võib teha otsuse selle kohta, kas esmase vastavuskontrolli otsuse alusel on nõuded täidetud või mitte. Siiski on REACH-määruse artikli 41 lõikes 3 omakorda viidatud sama määruse artiklis 51 sätestatud korrale, mis puudutab „otsuste vastuvõtmist toimiku hindamisel“. Seega võib REACH-määruse artiklite 41, 42 ja 51 koostoimelise tõlgenduse põhjal asuda seisukohale, et ECHA‑le on antud otsustuspädevus, mis võib viia siduvate otsusteni selle kohta, et registreerija on rikkunud REACH-määrusest tulenevaid kohustusi, esitades mittevastavat teavet, nagu käesoleval juhul.

87.

Samuti esineb REACH-määruse artikli 41 ja artikli 42 lõike 1 sõnastust, konteksti, kujunemislugu ja eesmärke arvesse võttes veenvaid viiteid sellele, et ECHA‑l on nende sätete kohaselt ainupädevus algatada registreerimistoimikute vastavuskontrolli ja hinnata esmasele vastavuskontrolli otsusele vastuseks esitatud andmete vastavust.

88.

Esiteks näib, et REACH-määruse artikkel 41 („Registreerimistaotluste vastavuse kontrollimine“) ja artikli 42 („Esitatud teabe kontrollimine“) lõige 1, kui võtta arvesse nende sõnastust, mida äsja mainisin, ja pealkirju, kujutavad endast ühtset registreerimistoimikute vastavuskontrolli korda toimikute hindamise raames, millega kaasneb esmane vastavuskontrolli otsus ja sellele otsusele vastuseks esitatud teabe hindamine, mida viib läbi ECHA.

89.

Seevastu REACH-määruse artiklite 125 ja 126 kohaselt on liikmesriikidele antud keskne funktsioon selle määruse täitmise tagamisel ning põhimõtteliselt on iga liikmesriik pädev otsustama, kuidas rakendada asjakohased jõustamismeetmed selle määruse ühe või teise sätte suhtes. ( 29 ) Nendes artiklites aga ei viita miski sellele, nagu oleks liikmesriikide ülesanne ise hinnata registreerimistoimikute vastavust REACH-määruse nõuetele käesoleva juhtumi asjaoludel, kui on olemas ühtne registreerimistoimikute vastavuskontrolli kord, millega kaasneb ECHA interaktiivne tegevus. Kui REACH-määruse artikleid 125 ja 126 nii tõlgendada, kalduks see riivama ECHA‑le sama määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt antud pädevust kontrollida, kas mis tahes teave, mille registreerija on esitanud vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele, on nõuetele vastav, ning seega jätma REACH-määruse artikli 42 lõike 1 sisutühjaks.

90.

See käsitus on kooskõlas REACH-määruse artikli 41 ja artikli 42 lõike 1 kontekstiga. Muu hulgas on REACH-määruse artiklis 46, mis käsitleb ainete hindamist, ühendatud ühte ja samasse sättesse „nõuded täiendava teabe esitamiseks ja esitatud teabe kontrollimine“, mis viitab, et need kaks aspekti on ühe ja sama menetluse osad, erinevalt sama määruse artiklist 48, mis käsitleb „ainete hindamise järelmeetmeid“, kui see hindamine on lõpule viidud, mis on võrreldav selle määruse artikli 42 lõikega 2.

91.

Samuti ei ole REACH-määruse artiklis 41 ega artikli 42 lõikes 1 mainitud, et liikmesriikide pädevad ametiasutused viivad toimikute hindamise raames läbi registreerimistoimikute vastavuskontrolli, ( 30 ) erinevalt ainete hindamist käsitlevatest sätetest, nagu REACH-määruse artiklid 45 ja 46, kus on sõnaselgelt antud nendele asutustele ülesanne aineid hinnata ja koostada otsused, milles palutakse registreerijatelt selle kohta lisateavet. See ilmneb muudest REACH-määruse sätetest seoses hindamisega. Näiteks REACH-määruse artikli 50 lõikes 1, mis käsitleb registreerijate ja allkasutajate õigusi, on viidatud asjaomasele liikmesriigi pädevale asutusele seoses ainete hindamise kontekstis tehtavate otsustega ja ECHA‑le seoses toimikute hindamise kontekstis tehtavate otsustega.

92.

See tõlgendus on kooskõlas ka REACH-määruse artikli 41 ja artikli 42 lõike 1 kujunemislooga. Üks peamisi küsimusi, mida REACH-määruse vastuvõtmise menetluses põhjalikult arutati, oli see, kas hindamise eest peaks vastutama ECHA või liikmesriigid. ( 31 ) Komisjoni eelnõus oli algul antud liikmesriikide pädevatele ametiasutustele vastutus nii toimikute kui ka ainete hindamise eest. ( 32 ) Selle eelnõu esimesel lugemisel toetas Euroopa Parlament ( 33 ) koos Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomiteega ( 34 ) ECHA tugevamat osalemist hindamises, s.o nii toimikute kui ka ainete hindamises. Nõukogu ühises seisukohas anti vastutus toimikute hindamise eest (nii katsete läbiviimise ettepanekute kui ka vastavuskontrolli osas) üle ECHA‑le, mistõttu ECHA vastutab ainete hindamise protsessi koordineerimise eest, tuginedes seejuures liikmesriikide pädevatele asutustele, kelle ülesanne on see hindamine läbi viia. ( 35 ) See kokkulepe säilis ka vastuvõetud lõpptekstis. Seega võib komisjoni ettepaneku tagasilükkamisest ja kokkuleppest anda toimikute hindamise pädevus reservatsioonideta ECHA‑le järeldada, et liidu seadusandja tahe on, et ECHA‑l oleks registreerimistoimikute hindamisel ainupädevus, mida võib pidada kõiki menetluse etappe hõlmavaks.

93.

Lõpuks on põhjust asuda seisukohale, et see tõlgendus on kooskõlas REACH-määruse eesmärkidega. Eelkõige näib see olevat kooskõlas hindamise funktsiooniga REACH-määruses ja selle määruse eesmärkidega kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, tagades ainete vaba ringluse siseturul ja selle, et registreerimistoimikute vastavuse hindamiseks on olemas keskne menetlus, mida haldab ECHA.

94.

Nagu on märgitud REACH-määruse artiklis 75 koostoimes selle määruse põhjendusega 15, on ECHA kavandatud keskseks asutuseks, mis tagab REACH-määruse tehniliste, teaduslike ja haldusaspektide tõhusa juhtimise liidu tasandil, ( 36 ) mis näib iseäranis oluline toimikute hindamise kontekstis. Sellele viitab nimetatud määruse põhjendus 65, kus on märgitud, et „on vajalik saavutada registreerimiste üldise kvaliteedi usaldusväärsus ja tagada, et nii laiem avalikkus kui ka kõik keemiatööstuse sidusrühmad võiksid olla kindlad, et füüsilised ja juriidilised isikud täidavad nendele pandud kohustusi“, ning seetõttu peab teatavat protsentuaalset osa registreerimistoimikutest nõuetele vastavuse suhtes kontrollima ECHA vastavalt selle määruse artikli 41 lõikele 5. ( 37 )

95.

Samuti, nagu on märkinud ECHA, Esso Raffinage, ECEAE, HOPA REACH ja HOPA, näib ka mulle, et kui lasta liikmesriikidel endil hinnata registreerimistoimikute vastavust esmasele vastavuskontrolli otsusele, võib tekkida koordineerimisprobleeme ja ebakõlasid ECHA ja liikmesriikide otsuste vahel, see aga pärsiks REACH-määrusega ette nähtud registreerimistoimikute hindamise menetluse tõhusust.

96.

Võttes arvesse oma järeldusi seoses pädevuse jaotusega ECHA ja liikmesriikide vahel selles küsimuses, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–72, et vaidlusaluse meetme sisu arvestades kujutab see meede endast otsust, mille ECHA pidi koostama REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt ja mis tuli vastu võtta selle määruse artikli 41 lõike 3 alusel. Seetõttu tekitas see meede siduvaid õiguslikke tagajärgi Esso Raffinage’i õiguslikule olukorrale, sest see kujutas endast ECHA lõplikku hinnangut, et vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele esitatud teave ei vasta nõuetele ning Esso Raffinage rikub sellest otsusest ja REACH-määrusest tulenevaid kohustusi. Samuti oli sellel meetmel siduvaid õiguslikke tagajärgi Prantsuse Vabariigile, sest see sisaldas järeldusi, millest Prantsuse ametiasutused ei saanud üldiselt kõrvale kalduda.

97.

Samuti asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–79 seisukohale, et ECHA tahe mitte vastu võtta siduvat akti on teisejärgulise tähtsusega ning see, et vaidlusalune meede paigutub ECHA ja liikmesriikide vahelise mitteametliku koostöö süsteemi konteksti, ei sea kahtluse alla REACH-määrusega ette nähtud pädevuse jaotust.

98.

Minu hinnangul ei ilmne nendes järeldustes ühtki õigusnormi rikkumist.

99.

Mis puudutab vaidlusaluse meetme sisu, siis nagu nägime käesoleva ettepaneku punktides 38 ja 39, on selles märgitud, et ECHA vaatas läbi teabe, mille Esso Raffinage esitas vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele, ja järeldas, et Esso Raffinage ei ole andnud kogu nõutud teavet. Sellest lähtudes asus ECHA seisukohale, et Esso Raffinage ei ole täitnud sellest otsusest tulenevaid kohustusi, registreerimistoimik ei vasta REACH-määruse artiklile 5 ning Esso Raffinage rikub selle määruse artikli 41 lõiget 4. ECHA palus Prantsuse Vabariigil võtta REACH-määruse artikli 126 alusel jõustamismeetmeid seoses sellega, et Esso Raffinage ei olnud järginud ECHA otsust ja REACH-määrust.

100.

Nagu Üldkohus vaidlustatud otsuse punktides 67–72 minu arvates õigesti märkis, on vaidlusalune meede ECHA‑le REACH-määruse artikli 42 lõikega 1 antud pädevust arvestades sisuliselt midagi enamat kui arvamus või teabe edastamine. See meede kujutab endast hoopis ECHA lõplikku analüüsi nõuetele mittevastavuse kohta, mis tekitas Esso Raffinage’ile siduvaid õiguslikke tagajärgi, nimelt selle, et tema registreerimistoimik ei olnud kooskõlas REACH-määruse artiklis 5 sätestatud reegliga„puuduvad andmed, puudub turg“, mille kohaselt on registreerijal keelatud liidus toota või turule tuua keemilist ainet, mis ei ole nõuetekohaselt registreeritud (vt käesoleva ettepaneku punkt 20), ning et ta on rikkunud oma kohustust esitada teave, mida nõuti esmases vastavuskontrolli otsuses selle määruse artikli 41 lõike 4 alusel. Samuti tekitas vaidlusalune meede siduvaid õiguslikke tagajärgi Prantsuse Vabariigile, niivõrd kui see liikmesriik ei saa kalduda kõrvale ECHA antud hinnangust ega viia läbi omaenda analüüsi seoses jõustamismeetmetega, mida ta võtab REACH-määruse artiklite 125 ja 126 kohaselt.

101.

Seetõttu ei ole veenvad Saksamaa Liitvabariigi argumendid, et vaidlusalune meede võeti seoses ECHA nõuandvate ülesannetega REACH-määruse artikli 77 alusel. Määruse artikli 77 lõikes 1 on üldiselt ette nähtud, et ECHA annab liikmesriikidele ja liidu institutsioonidele „parimat võimalikku teaduslikku ja tehnilist nõu niisugustes kemikaalidega seotud küsimustes, mis kuuluvad tema töövaldkonda ning mis suunatakse [talle] vastavalt käesoleva määruse sätetele“.

102.

Olgugi et selles sättes on viidatud nõule, on selge, et ECHA‑le on antud pädevus teha REACH-määruses ette nähtud konkreetsetes menetlustes otsuseid, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed füüsilistele ja juriidilistele isikutele. ( 38 ) Selle määruse artikli 77 lõike 2 punktis c on sätestatud, et sekretariaat täidab talle hindamist käsitleva VI jaotise alusel määratud ülesandeid, mis vastavalt artikli 76 lõike 1 punktile g hõlmavad muu hulgas „töid, mida [ECHA‑lt] nõutakse“ seoses hindamismenetlusega, ja mille hulka seega kuuluvad ka ECHA otsused seoses registreerimistoimikute hindamisega. Tuleb lisada, et vaidlusaluses meetmes ei ole viidatud REACH-määruse artiklile 77, kuid on viidatud sellele, et esitatud teavet hinnatakse sama määruse artikli 41 lõike 3 alusel tehtud 6. novembri 2012. aasta otsusest tulenevalt. Seega kujutab vaidlusalune meede endast sisuliselt otsust, mis oleks tulnud teha selle määruse artikli 42 lõike 1 alusel.

103.

Vastupidi Saksamaa Liitvabariigi argumentidele ei lükka REACH-määruse artikli 22 lõiked 2 ja 3 seda analüüsi ümber. Registreerimise kontekstis on REACH-määruse artikli 22 lõigetes 2 ja 3 täpsustatud, et registreerija peab esitama ECHA‑le registreerimistoimiku ajakohastatud versiooni, mis sisaldab muu hulgas REACH-määruse artikli 41 lõikel 3 põhinevas esmases vastavuskontrolli otsuses nõutud teavet, ning et ECHA kontrollib selle toimiku täielikkust vastavalt REACH-määruse artikli 20 lõikele 2. REACH-määruse artikli 20 lõike 2 kohaselt peab ECHA tegema iga registreeringu suhtes täielikkuse kontrolli, et teha kindlaks, kas kõik teabealased nõuded on täidetud, kuid ta ei kontrolli esitatud teabe kvaliteeti ega piisavust.

104.

Järelikult võib registreerimistoimikute ajakohastatud versioonide täielikkuse kontroll vastavalt REACH-määruse artiklitele 20 ja 22 olla samm toimiku hindamise menetluse poole, kuid nendest sätetest ei järeldu, et selle määruse artikli 42 lõige 1 ei saa olla vaidlusaluse meetme alus. Need juhivad tähelepanu hoopis sellele, et esmasele vastavuskontrolli otsusele vastuseks esitatud teabe kvalitatiivne hindamine tuleb läbi viia REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel, nagu näitab käesoleval juhul täielikkuse kontrolli otsus. ( 39 )

105.

Vaidlusaluse akti kontekstiga seoses tuleb osutada, nagu on selgitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et see meede on osa mitteametlikust praktikast, milles ECHA ja liikmesriikide pädevad asutused on foorumi (vt käesoleva ettepaneku punkt 25) raames kokku leppinud ning mille kohaselt ECHA teatab liikmesriikidele oma arvamuse olukordade kohta, kus nõuded ei ole täidetud, jättes neile võimaluse võtta teistsugune seisukoht.

106.

Järelikult, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77 ja 78 minu arvates õigesti märkis, ei saa see mitteametlik praktika riivata REACH-määrusega ette nähtud pädevuse jaotust. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 89 märgitud, jätaks selline praktika ECHA ilma talle REACH-määruse artikli 42 lõikega 1 registreerimistoimikute hindamise valdkonnas antud pädevusest. Neil asjaoludel näib mulle, et selline praktika ei võta vaidlusaluselt meetmelt siduvust.

107.

Mis puudutab ECHA tahet mitte võtta vastu siduvat akti, siis tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus võttis seda aspekti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74 ja 75 nõuetekohaselt arvesse, ent omistas sellele vähem tähtsust kui teistele Euroopa Kohtu praktikas ette nähtud kriteeriumidele (vt käesoleva ettepaneku punkt 79), nimelt vaidlusaluse meetme sisule ja ECHA‑le REACH-määrusega antud pädevusele. Võib lisada, et nagu märkis ECEAE, näitab täielikkuse kontrolli otsus ECHA tahet analüüsida teavet, mille Esso Raffinage esitas vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele, REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel. ( 40 )

108.

Nendel kaalutlustel teen ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

109.

Esimese väite teises osas heidab Saksamaa Liitvabariik Esso Raffinage’ile ette põhjendatud huvi puudumist, kuna vaidlusalusel meetmel ei olnud tema õiguslikule olukorrale ebasoodsaid tagajärgi peale nende, mis tulenesid juba 6. novembri 2012. aasta otsusest.

110.

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 seisukohale, et vaidlusalune meede sisaldab ECHA uut hinnangut seoses teabega, mille Esso Raffinage esitas vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele ja mida ECHA ei olnud varem arvesse võtnud.

111.

Minu hinnangul ei ilmne nendes järeldustes ühtki õigusnormi rikkumist.

112.

Kooskõlas analüüsiga, mille käesoleva ettepaneku punktis 100 välja pakkusin, kujutab vaidlustatud akt endast ECHA lõplikku hinnangut, mis põhineb REACH-määruse artikli 42 lõikel 1 ja mille kohaselt Esso Raffinage’i poolt vastuseks 6. novembri 2012. aasta otsusele esitatud teave oli ebapiisav ja Esso Raffinage rikkus talle sellest määrusest tulenevaid kohustusi. Seega sisaldas see meede ECHA uusi järeldusi esmases vastavuskontrolli otsuses nimetatud loomkatsete suhtes pakutud kohanduste mittevastavuse kohta. Selle põhjal tuleb asuda seisukohale, et Esso Raffinage’il on selgelt põhjendatud huvi nõuda vaidlusaluse meetme tühistamist, kuna see mõjutas tema olukorda ebasoodsalt.

113.

Sellepärast teen ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

114.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas märgib Saksamaa Liitvabariik teise võimalusena, et vaidlusalune meede ei puuduta otseselt Esso Raffinage’i, kuna see eeldab riigisiseseid rakendusmeetmeid.

115.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võivad füüsilised või juriidilised isikud esitada hagi muu hulgas sellise liidu õigusakti vastu, mis ei ole nendele adresseeritud, kui see akt puudutab neid otseselt ja isiklikult. ( 41 )

116.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 viidatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab nõue, mille järgi peab hagi esemeks olev meede füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, seda, et oleks täidetud kaks kumuleeruvat kriteeriumi: esiteks peab meede avaldama otsest mõju füüsilise või juriidilise isiku õiguslikule olukorrale ja teiseks ei tohi see meede jätta rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, mispuhul akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. ( 42 )

117.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–94, et esimese kriteeriumiga seoses mõjutas vaidlusalune meede otseselt Esso Raffinage’i õiguslikku olukorda seetõttu, et see sisaldas ECHA hinnangut küsimuses, kas registreerimistoimik vastab nõuetele, pidades silmas 6. novembri 2012. aasta otsusele vastuseks esitatud teavet. Ka teine kriteerium oli täidetud, kuna liikmesriikidel ei ole kaalutlusõigust, et ise tuvastada sellest otsusest ja REACH-määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmine.

118.

Nendes järeldustes ei ilmne ühtki õigusnormi rikkumist.

119.

Käesoleva ettepaneku punktides 85–95 ja 100 esitatud analüüsi põhjal olen seisukohal, et käesolevas asjas on mõlemad otsese puutumuse kriteeriumid selgelt täidetud. Esiteks mõjutab vaidlusalune meede otseselt Esso Raffinage’i õiguslikku olukorda, kuna see kujutab endast siduvate õiguslike tagajärgedega meedet seoses sellega, et Esso Raffinage ei täitnud oma kohustusi, mis tulenevad esmasest vastavuskontrolli otsusest ja REACH-määrusest. Teiseks on vaidlusaluse meetme rakendamine automaatne ega jäta liikmesriikidele mingit kaalutlusruumi mittevastavuse hindamisel, kuna selle hindamise viib läbi üksnes ECHA vastavalt REACH-määruse artikli 42 lõikele 1 ja seega ei põhine liikmesriikide jõustamist käsitlevatel õigusnormidel.

120.

Sellepärast teen ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

121.

Teises apellatsioonkaebuse väites märgib Saksamaa Liitvabariik, keda toetavad üldjoontes Madalmaade Kuningriik ja üksikasjalikumalt Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57, 58, 60–63, 71, 78, 108 ja 112 õigusnormi, kui ta kohaldas vääralt REACH-määruse artikli 42 lõiget 1.

122.

Esiteks väidab Saksamaa Liitvabariik, et REACH-määruse artikli 42 lõige 1 on seotud olukordadega, kus on nõutud lisateavet pärast seda, kui esmases vastavuskontrolli otsuses nõutud teave on esitatud. Seega ei ole see säte kohaldatav niisugustel juhtudel nagu käesolev, mis puudutab selle otsuse täitmata jätmist.

123.

Teiseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et REACH-määruses ei ole registreerimistoimikute hindamise raames ette nähtud ühtegi täiendavat uurimist ning selle määruse artikli 42 lõiget 1 ei saa nii tõlgendada. Eelkõige kahjustab selline tõlgendus REACH-määruse eesmärki kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, põhjustades viivitusi, mille kestel saab ohtlikke kemikaale liidus turustada.

124.

Kolmandaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et loomkatseid asendavaid kohandusi saab hinnata alles REACH-määruse artikli 41 lõike 3 alusel tehtud esmase vastavuskontrolli otsuse staadiumis. Tema arvates ei ole REACH-määruse artikli 25 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et loomkatsed tulevad mängu viimase abinõuna, asjakohane, kui esmases vastavuskontrolli otsuses nõutakse loomkatseid ja see otsus on muutunud lõplikuks. Ta väidab, et Üldkohtu lähenemisviisi, mille kohaselt ECHA ei ole kohustatud hindama kohandusi vastavalt REACH-määruse artikli 42 lõikele 1, kui registreerija tugineb ilmselgelt põhjendamatutele argumentidele, ei ole REACH-määruses ette nähtud ning see ei ole praktikas teostatav, sest see muudab jõustamise keeruliseks, tekitab kõikidele asjaomastele isikutele ebakindlust ja võib kaasa tuua kuritarvitusi.

125.

Neljandaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohtu lähenemisviis kaldub kõrvale liidu üldisest haldusõigusest, sest otsuse adressaat ei saa nõuda, et liidu institutsioonid ja organid vaataksid uuesti läbi seaduslikult tehtud lõplikuks muutunud otsuse. See on nii eelkõige registreerimistoimikute hindamist puudutavate otsuste puhul, mida ECHA teeb koostöös liikmesriikidega ja mis põhinevad igakülgsel huvide tasakaalustamisel, ning REACH-määruses ei ole ette nähtud selliste otsuste hilisemat kahtluse alla seadmist.

126.

Viiendaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohtu lähenemisviis pikendab eriti selliste oluliste ainete registreerimistoimikute läbivaatamist, mille ECHA valib REACH-määruse artikli 41 lõike 5 alusel välja vastavuskontrolli tegemiseks.

127.

Esso Raffinage väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide ei ole põhjendatud.

128.

Esiteks väidab Esso Raffinage, et see, kuidas Saksamaa Liitvabariik REACH-määruse artikli 42 lõiget 1 tõlgendab, on vastuolus selle sätte pealkirja ja sõnastusega, mis hõlmab ECHA‑le vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele esitatud teabe hindamist ja seega ka käesoleval juhul tekkinud olukorda. Samuti on see vastuolus REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kontekstiga, eelkõige artikli 41 lõikega 3 ja artikli 42 lõikega 2, mis on kohaldatavad kronoloogiliselt enne ja pärast seda.

129.

Teiseks väidab Esso Raffinage, et esmasele vastavuskontrolli otsusele vastuseks esitatud teabe analüüsimine ei ole selle otsuse uuesti läbivaatamine. Seega ei ole liidu üldisest haldusõigusest ammutatud argumendid asjakohased. Lisaks väidab ta, et Saksamaa Liitvabariigi mure väidetavate viivituste ja võimaliku kuritarvitamise pärast ei ole põhjendatud, kuna Üldkohus loetles üldjoontes olukorrad, kus REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohast otsust vaja ei ole, ning et REACH-määruse tagasiulatuva rikkumise korral võib võtta jõustamismeetmeid. Esso Raffinage väidab, et igal juhul on REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel otsuse vastuvõtmise tähtaeg mõistlik tagamaks, et järgitakse registreerija õigust olla ära kuulatud ja selle määrusega taotletavaid eesmärke.

130.

Kolmandaks väidab Esso Raffinage, et REACH-määrus ega teised liidu õiguse sätted, nagu ELTL artikkel 13, ei anna alust keelata registreerijatel pakkuda vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele välja kohandusi. Selline lähenemisviis on vastuolus muu hulgas kasvava konsensusega, mis puudutab tõendite kaalukuse kohandamist ja loomkatsetest loobumist liidu õiguses. Ta rõhutab, et REACH-määruse artikli 13 lõike 1 ja artikli 25 lõike 1 kohaselt peavad registreerijad alati kui võimalik vähendama loomkatseid, pakkudes toimiku hindamise menetluse kõikides etappides välja kohandusi. Ta lisab, et tema pakutud heauskne kohandus ei ole käesolevas asjas kahtluse all ja et ECHA on nüüd selle kohandusega nõustunud, mis õigustab tema otsust see üldse välja pakkuda.

131.

Neljandaks märgib Esso Raffinage, et Üldkohtu lähenemisviisi tulemusel ei käsitleta registreerimistoimikuid, mida ECHA selle määruse artikli 41 lõike 5 alusel vastavuskontrolliks välja valib, nii, et see võtaks tõenäoliselt rohkem aega.

132.

ECHA väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide ei ole põhjendatud.

133.

Esiteks ei nõustu ECHA väitega, et REACH-määruse artikli 42 lõige 1 on seotud vaid lisateabe esitamisega pärast seda, kui esmane vastavuskontrolli otsus on täidetud. Tema arvates on ECHA üldiselt kohustatud hindama esitatud teavet ja koostama selle sätte kohaselt otsuse. Ta rõhutab, et see, kuidas Üldkohus REACH-määruse artikli 42 lõiget 1 tõlgendas, tasakaalustab õigesti registreerijatele antud menetlusõigusi, registreerijate kohustust vältida alati kui võimalik loomkatseid ja REACH-määruse eesmärki tagada inimeste tervise ja keskkonnakaitse kõrge tase.

134.

Teiseks märgib ECHA, et Üldkohus käsitles Saksamaa Liitvabariigi muret väidetavate viivituste ja võimaliku kuritarvitamise pärast, kui ta selgitas, et ECHA‑l ei ole vaja koostada otsust REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel, kui esitatud teave ilmselgelt ei ole tõsiseltvõetav, ning et liikmesriigid võivad võtta registreerijate suhtes selle määruse artikli 41 lõikest 4 tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jõustamismeetmeid alates esmases vastavuskontrolli otsuses ette nähtud tähtaja möödumisest. Samuti väidab ta, et Saksamaa Liitvabariik ei ole selgitanud, miks see ilmselge ebamõistlikkuse kriteerium muudab vaidlustatud kohtuotsuse õigusvastaseks.

135.

Kolmandaks lükkab ECHA ümber Saksamaa Liitvabariigi argumendid, mis põhinevad liidu üldisel haldusõigusel, sest käesolevas asjas puudub kohustus otsus uuesti läbi vaadata. Ta osutab, et vaidlustatud kohtuotsusest tulenevalt võib registreerija esmases vastavuskontrolli otsuses viidatud loomkatsete läbiviimise asemel pakkuda välja otse REACH-määruse artikli 13 lõikest 1 tuleneva kohanduse ning et ECHA on kohustatud selle läbi vaatama ja tegema selle määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt uue otsuse, võttes arvesse määruse artiklites 41, 50 ja 51 sätestatud menetlust, kui ta leiab, et kohandus ei ole nõuetekohane.

136.

Neljandaks vaidleb ECHA vastu väitele, et Üldkohtu lähenemisviisi tõttu pikeneb nende registreerimistoimikute läbivaatamine, mille ta REACH-määruse artikli 41 lõike 5 kohaselt kontrollimiseks välja valib.

137.

ECEAE toetab Esso Raffinage’i ja ECHA argumente, lisades kahes aspektis kaalutlusi seoses REACH-määruse artikli 42 lõike 1 tõlgendamisega.

138.

Esiteks väidab ECEAE, et Saksamaa Liitvabariigi pakutud artikli 42 lõike 1 tõlgendus on vastuolus tähtsusega, mida liidu seadusandja on omistanud loomade heaolule REACH-määruses, mis kajastab ELTL artiklit 13. See tõlgendus nimelt tähendaks, et loomkatsed tuleb ikkagi läbi viia, isegi kui uuest teabest, mis ei olnud esmase vastavuskontrolli otsuse tegemise ajal ECHA‑le kättesaadav, nähtub, et sobivat kohandust oli võimalik kasutada. Ta märgib, et see on iseäranis asjakohane käesolevas asjas, sest oli põhjust arvata, et ECHA oleks pidanud REACH-määruse asjakohaste sätete alusel enne teise uuringu nõudmist hindama esimese SAPT-uuringu tulemusi. Ta rõhutab, et registreerijatele pandud kohustused tugineda alternatiivsetele meetoditele ja teha selgroogsete loomadega katseid alles viimase abinõuna, nagu on ette nähtud vastavalt REACH-määruse artikli 13 lõikes 1 ja artikli 25 lõikes 1, kehtivad kogu toimiku hindamise menetluse vältel.

139.

Teiseks väidab ECEAE, et REACH-määruse artikli 42 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et analüüsi on vaja vaid juhul, kui selle tulemusel võib ilmneda vajadus nõuda lisateavet, ja ainult siis, kui registreerija on täitnud esmases vastavuskontrolli otsuses esitatud nõuded. Põhjus on selles, et esiteks ei toeta sellist tõlgendust REACH-määruse sätted; teiseks saab ECHA teada, kas lisateave võib olla teaduslikult soovitav, alles siis, kui ta viib läbi sellekohase analüüsi, ja kolmandaks ei ole ECHA igal juhul, välja arvatud harvadel juhtudel, pädev asjakohaseid teabealaseid nõudeid laiendama.

140.

Esso Raffinage’i ja ECHA argumente toetavad ka HOPA REACH ja HOPA.

141.

HOPA REACH ja HOPA väidavad eelkõige, et kohandused loomkatsete asemel ei ole ette nähtud ainult REACH-määruses, vaid nende suhtes kehtivad ka ulatuslikud regulatiivsed, tehnilised ja teaduslikud nõuded, mille eesmärk on hoida ära kuritarvitamist ja mida ECHA peab kontrollima. Nad rõhutavad, et kohandusi on vaja tarbetute loomkatsete vältimiseks, mis on üks REACH-määruse peamisi eesmärke, ning registreerijad peaksid saama kasutada neid igal ajal enne selliste katsete tegemist.

142.

Teises apellatsioonkaebuse väites märgib Saksamaa Liitvabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et REACH-määruse artikli 42 lõige 1 on vaidlusaluse meetme suhtes kohaldatav.

143.

Teine apellatsioonkaebuse väide põhineb argumentidel, et vaidlusalune meede ei kuulu REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamisalasse (a jagu), et registreerijatel ei ole lubatud välja pakkuda kohandusi esmases vastavuskontrolli otsuses täpsustatud loomkatsete asemel (b jagu) ning et selle sätte väär kohaldamine Üldkohtu poolt põhjustab väidetavalt viivitusi ja registreerimistoimikute hindamise menetluse võimalikku kuritarvitamist (c jagu).

144.

Märgin kõigepealt, et minu arvates ei ole apellatsioonkaebuse teises väites esitatud argumendid põhjendatud.

145.

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–109 seisukohale, et tema kaalutluste põhjal, mis puudutavad ECHA ja liikmesriikide vahelist pädevuse jaotust registreerimistoimikute hindamisel, vastab vaidlusalune meede otsusele, mille ECHA pidi REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt koostama ja mis tulnuks vastu võtta sama määruse artikli 41 lõikes 3 sätestatud korra kohaselt, milles on viidatud selle määruse artiklile 51.

146.

Minu arvates ei ole need järeldused õigusnorme rikkuvad.

147.

Ei tohi unustada, et nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktides 84–86, kohustab REACH-määruse artikli 42 lõige 1 ECHAt läbi vaatama „esitatud teabe“, mille registreerija on andnud vastuseks eelkõige esmasele vastavuskontrolli otsusele, ning koostama vajaduse korral asjakohased otsused vastavalt sama määruse artikli 41 lõikes 3 sätestatud korrale. Sellest sõnastusest tuleneb, et REACH-määruse artikli 42 lõikes 1 ei ole nõutava teabe suhtes eristusi tehtud. Seetõttu ei tule seda sätet käsitada nii, nagu piirduks see lisateabe nõuetega pärast seda, kui esmases vastavuskontrolli otsuses nõutud teave on esitatud.

148.

Ükski Saksamaa Liitvabariigi esitatud argumentidest seda järeldust ei kummuta. Muu hulgas, nagu osutab Esso Raffinage, on REACH-määruse VII–X lisas küll ette nähtud lisakatsete läbiviimine, kuid nendes lisades on üldiselt täpsustatud, et ECHA esitab sellised nõudmised selle määruse artikli 41, mitte artikli 42 lõike 1 kohaselt. ( 43 ) Samuti tuleb tähele panna, et REACH-määruse põhjenduses 20 sisalduv viide „lisateabele“ puudutab ainete, mitte toimikute hindamist (vt käesoleva ettepaneku punkt 21).

149.

Tõsi küll, komisjon asus REACH-määruse eelnõu seletuskirjas seisukohale, et selle määruse praegusele artikli 42 lõikele 1 vastav säte puudutab „veel ühe otsuse koostamist, kui vajatakse veel lisateavet“. ( 44 ) Minu arvates ei ole see siiski määrav, kuna selle sätte sõnastuses ei viita miski sellele, et muud liiki teave on selle sätte kohaldamisalast välja jäetud.

150.

Samuti olen ECHA ja Esso Raffinage’iga nõus, et REACH-määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamisega vaidlusaluse meetme suhtes ei kaasne selle määruse artikli 41 lõike 3 alusel tehtud esmase vastavuskontrolli otsuse uuesti ega ulatuslikumalt läbivaatamist. REACH-määruse artikli 42 lõikes 1 on ette nähtud, et ECHA hindab sellise teabe vastavust, mille registreerija on esitanud vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele, et teha kindlaks, kas see teave vastab seal sätestatud teabealastele nõuetele, nagu nähtub käesolevast juhtumist. Seetõttu ei ole Saksamaa Liitvabariigi argumendid, mis tulenevad liidu üldisest haldusõigusest, minu arvates käesolevas asjas asjakohased.

151.

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 seisukohale, et kui registreerija pakub vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele REACH-määruse XI lisa kohaselt välja loomkatsete kohanduse, on ECHA üldjuhul kohustatud hindama seda kohandust selle määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt, järgides sama määruse artiklis 41 sätestatud korda (välja arvatud teatavates olukordades: vt käesoleva ettepaneku punktid 164 ja 167). Ta lisas, et ECHA peab selle hindamise läbi viima hoolimata sellest, kas kõnealune kohandus tugineb olulistele ja uutele asjaoludele, mis ei olnud teada siis, kui REACH-määruse artikli 41 lõike 3 alusel tehti esmane vastavuskontrolli otsus. ( 45 )

152.

Minu hinnangul ei ilmne nendes järeldustes ühtki õigusnormi rikkumist.

153.

Esiteks ei tohi unustada, et loomkatsete piiramine on üks REACH-määruse aluseks olevaid juhtpõhimõtteid, ( 46 ) nagu nähtub selle eri artiklitest ja põhjendustest. ( 47 )

154.

Muu hulgas on REACH-määruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud, et inimest mõjutava keemiliste ainete toksilisuse hindamiseks tuleb alati kui võimalik koguda teavet muude vahendite kui selgroogsete loomadega tehtavate katsetega, kasutades alternatiivseid meetodeid. ( 48 ) Samuti on REACH-määruse artikli 25 lõikes 1 sätestatud: „Selleks et vältida loomkatseid, tehakse käesoleva määruse kohaldamisel selgroogsete loomadega katseid ainult viimase abinõuna.“ ( 49 )

155.

Nagu on täpsustatud REACH-määruse põhjenduses 47, põhineb selle määruse rakendamine alternatiivsete katsemeetodite kasutamisel „igal võimalusel“ ning komisjon ja ECHA peaksid tagama, et loomkatsete vähendamine on „agentuuri enda menetlustes“ üks peamisi kaalutlusi. Täpsemalt on REACH-määruse XI lisas, millega on kehtestatud kohanduste väljapakkumise üldeeskirjad, sätestatud, et ECHA võib neid kohandusi hinnata toimiku hindamise raames. ( 50 )

156.

Nendest sätetest tuleneb, et REACH-määruse artikli 13 lõige 1 ja artikli 25 lõige 1 kohustavad registreerijaid ( 51 ) (ja vajaduse korral ECHAt ( 52 )) kasutama selgroogsete loomadega tehtavate katsete asemel igal võimalusel alternatiivseid meetodeid ning need on sõnastatud üldiselt, mistõttu neid kohaldatakse eelkõige toimikute hindamise raames tehtava registreerimise vastavuskontrolli suhtes.

157.

Seetõttu olen nõus ECHA, Esso Raffinage’i, ECEAE, HOPA REACHi ja HOPAga, et REACH-määruse artikli 13 lõike 1 ja artikli 25 lõike 1 sõnastust arvesse võttes võib pidada neid lõikeid kohalduvateks kõikides registreerimistoimiku hindamise menetluse etappides. Vastupidi Saksamaa Liitvabariigi argumentidele ei viita minu arvates miski nendes sätetes, sealhulgas REACH-määruse XI lisas sellele, et loomkatsete suhtes võib kohandusi välja pakkuda vaid kuni esmase vastavuskontrolli otsuse etapini.

158.

See tõlgendus on kooskõlas REACH-määruse eesmärkidega. Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 17, on REACH-määruse artikli 1 lõike 1 kohaselt selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. ( 53 ) Osundatud sõnastus väljendab loomade heaolu arvessevõtmist loomsete katsete vähendamise kaudu kui üht REACH-määrusega taotletavat eesmärki. ( 54 ) Laiemalt nähtuna, nagu on märkinud Esso Raffinage ja ECEAE, kajastavad loomade heaolu ja loomkatseid asendavate alternatiivmeetodite edendamine REACH-määruses ELTL artiklit 13, ( 55 ) mille kohaselt peavad Euroopa Liit ja tema liikmesriigid pöörama Euroopa Liidu poliitika sõnastamisel ja kavandamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele. ( 56 )

159.

Samuti nähtub käesoleva juhtumi asjaoludest, kui oluline on kohaldada REACH-määruse artikli 42 lõiget 1 kohanduste esitamisele registreerijate poolt vastuseks esimesele vastavuskontrolli otsusele.

160.

Tuletan meelde, et ECHA palus 6. novembri 2012. aasta otsuses Esso Raffinage’il viia läbi SAPT-uuringu teisel liigil, s.o küülikutel, ning pikaajalise toksilisuse katse põhjasette organismidega (vt käesoleva ettepaneku punkt 35). ( 57 ) Muu hulgas ei tohi unustada, et esimesena nimetatud uuring, s.o kõnealuse keemilise aine toksilisuse uuring küülikute sünnieelse arengu kohta, nõuab katsete tegemist selgroogsetel loomadel ja hõlmab selle aine manustamist märkimisväärsele arvule emasküülikutele kogu nende tiinusperioodi vältel, nende tapmist sünnitusele eelneval päeval ning seejärel emasloomade ja loodete lahkamist, et teha kindlaks selle ainega kokkupuutest tuleneda võivad kõrvalekalded või muutused. ( 58 ) Vastuseks pakkus Esso Raffinage välja tõendite kaalukusel põhineva kohanduse REACH-määruse XI lisa punkti 1.2 tähenduses, mis ei hõlmanud loomkatseid. Vaidlusaluses meetmes hindas ECHA seda kohandust ja luges selle ebapiisavaks.

161.

Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 28–34, oli Esso Raffinage’i ettepanek kõnealuse kohanduse tegemiseks seotud nõudmisega viia läbi loomkatseid, mida ei olnud ECHA otsuse eelnõus mainitud, ning Esso Raffinage’il ei olnud võimalust esitada oma seisukoht kemikaaliameti järelduste kohta, mis puudutasid selle kohanduse mittevastavust, enne, kui ECHA tegi talle teatavaks vaidlusaluse meetme, nagu see oleks olnud juhul, kui see meede oleks võetud REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel, järgides sama määruse artiklites 41, 50 ja 51 sätestatud korda. ( 59 )

162.

Tuleb lisada, et nagu on märkinud ECEAE, on sellisel registreerijal nagu Esso Raffinage mõistlik põhjus arvata, eriti 6. novembri 2012. aasta otsuse tegemise ajal, et SAPT-uuringut teise liigi kohta ei olnud REACH-määruse asjakohaste sätete kohaselt vaja, ( 60 ) ning seega oli heauskse kohanduse väljapakkumine nendel asjaoludel asjakohane. Esso Raffinage tõstatas selle küsimuse esimeses kohtuastmes, kuid Üldkohus leidis, et tema väite kohta ei ole vaja otsust teha. ( 61 ) Seda küsimust käsitleti hiljem ECHA apellatsiooninõukogu otsuses pärast 6. novembri 2012. aasta otsuse tegemist ( 62 ) ning praegu on see Üldkohtu menetluses. ( 63 )

163.

Samuti tuleb rõhutada, et kui välistada kohanduse väljapakkumine vastuseks esmasele vastavuskontrolli otsusele, oleks tagajärg kurb – registreerija peaks nõutud loomkatse läbi viima, olgugi et selles otsuses ette nähtud tähtaja jooksul olnuks võimalik kasutada heauskset kohandust. ECHA poolt REACH‑määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt antav hinnang kohanduste kohta, olenemata sellest, kas need on uued või mitte, võimaldab registreerijal esitada registreerimistoimikus märgituga võrreldes parendatud kohandusi, et täita asjakohased teabealased nõuded. ( 64 )

164.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–113 koostoimes punktidega 62 ja 71 tagasi ECHA argumendid, mille kohaselt REACH-määruse artiklites 41, 50 ja 51 ette nähtud menetluse kasutamine selle määruse artikli 42 lõikel 1 põhinevate otsuste suhtes võib viia lõputu uute otsuste menetlemiseni, mis seab ohtu ECHA otsuste kohaldamise. Ta asus seisukohale, et ECHA ei ole kohustatud seda menetlust igal juhul järgima ning seetõttu, kui registreerija tugineb ilmselgelt tõsiseltvõetamatutele argumentidele, mis kujutab endast menetluse kuritarvitamist, mis on saamaväärne täieliku vastamata jätmisega, võib ECHA tuvastada, et registreerimistoimik ei vasta nõuetele, lihtsalt teavitades sellest liikmesriiki ja huvitatud isikut.

165.

Samuti asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 koostoimes punktiga 61 seisukohale, et kui REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel tehakse otsus, millega tuvastatakse registreerimistoimiku mittevastavus, siis kandub see mittevastavus edasi vähemalt kuni REACH-määruse artikli 41 lõike 3 alusel tehtud esmases vastavuskontrolli otsuses ette nähtud tähtaja lõpuni. Sel juhul on asjaomase liikmesriigi ülesanne teostada talle REACH-määruse artikliga 126 reserveeritud pädevust jõustamismeetmete elluviimiseks ajavahemiku jooksul, mil registreerimistoimik ei vasta nõuetele.

166.

Minu hinnangul ei ilmne nendes järeldustes ühtki õigusnormi rikkumist.

167.

Esiteks tuleb osutada, et nagu selgub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 112, põhineb Üldkohtu põhjenduskäik REACH-määruse artikli 42 lõike 1 sõnastusel, millest nähtub, et ECHA peab koostama selle sätte kohaselt otsuse, järgides „vajaduse korral“ artiklites 41, 50 ja 51 sätestatud korda. See sõnastus tähendab, et võib esineda erandlikke asjaolusid, mille puhul ECHA ei ole kohustatud sellist otsust koostama. Seda arvesse võttes ei saa minu arvates kritiseerida seda, kuidas Üldkohus on kirjeldanud asjaolusid, mille korral ei ole esimesele vastavuskontrolli otsusele täielikult vastatud ja on esitatud ilmselgelt tõsiseltvõetamatuid argumente, mis kujutavad endast menetluse kuritarvitamist registreerija poolt. Selliste asjaolude kohaldamine konkreetsel juhul kuuluks põhimõtteliselt ECHA kaalutlusõiguse alla, mis alluks kohtulikule kontrollile liidu kohtutes. ( 65 )

168.

Peale selle näib ajavahemik, mis on seotud kemikaaliameti poolt REACH-määruse artikli 42 lõike 1 alusel otsuse koostamisega sama määruse artiklites 41, 50 ja 51 sätestatud korda järgides, mulle mõistlik, kui võtta arvesse nendes sätetes ette nähtud ajakava. ( 66 ) Olen seetõttu ECHA ja Esso Raffinage’iga nõus, et Euroopa Kohtule esitatud teabe põhjal ei muutu aeg, mille jooksul ECHA registreerimistoimikuid REACH-määruse artikli 41 lõike 5 kohaselt läbi vaatab, tarbetult pikemaks.

169.

Samuti tuleneb Üldkohtu põhjenduskäik, mille kohaselt on asjakohased jõustamismeetmed, mida liikmesriigid võivad võtta REACH-määruse artikli 126 alusel, kohaldatavad ajavahemikul, mil vastavus puudub, alates esmases vastavuskontrolli otsuses sätestatud tähtajast, selle määruse artikli 41 lõikest 4. Minu arvates võib pidada niisugust lähenemisviisi kaitseks registreerimistoimikute hindamise menetluse võimaliku kuritarvitamise eest, kuna selle eesmärk on tagada, et asjaomane liikmesriik kohaldab registreerija suhtes jõustamismeetmeid, kui ta REACH-määrusest tulenevaid kohustusi rikub, isegi kui see registreerija võib viia oma toimiku nõuetega vastavusse pärast seda, kui on vastu võetud otsus, mille kohaselt see ei vasta REACH-määruse artikli 42 lõike 1 nõuetele.

170.

Seepärast teen ettepaneku apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

171.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

172.

Kuna käesolevas asjas on Esso Raffinage ja ECHA nõudnud kohtukulude hüvitamist ning Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja Esso Raffinage’i ja ECHA kohtukulud.

173.

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 184 lõike 4 alusel võib Euroopa Kohus otsustada, et esimeses kohtuastmes menetlusse astuja, kes osaleb apellatsioonimenetluses, kannab ise oma kohtukulud. Nii peavad Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik kandma oma kohtukulud ise.

174.

Lõpuks on sama kodukorra artikli 140 lõikes 3, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, sätestatud, et Euroopa Kohus võib jätta menetlusse astuja, välja arvatud liikmesriigi või liidu institutsiooni kohtukulud tema enda kanda. Seetõttu tuleb otsustada, et ECEAE, HOPA REACH ja HOPA kannavad oma kohtukulud ise.

175.

Eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: