1

Hageja Alessandro Quadri di Cardano on sündinud 19. aprillil 1980 Bolognas (Itaalia), tema isa on itaallane ja ema belglanna ning tal on nii Itaalia kui ka Belgia kodakondsus.

2

Hageja elas Itaalias kuni 2006. aastani, omandades seal alg-, kesk- ja kõrghariduse.

3

Hageja õppis 13. septembrist 2006 kuni 22. juunini 2007 magistriõppes Collège d’Europe’is, Brugges (Belgia).

4

Hageja oli 21. septembrist 2007 registreeritud Itaalia konsulaadis Brüsselis (Belgia). Ta abiellus 6. detsembril 2008 Brüsselis Belgia kodanikuga, kes elab Brüsselis, ja sai temaga kolm last, kes on sündinud Brüsselis 2010., 2013. ja 2015. aastal. Hageja abikaasa teeb Brüsselis tööd. Hageja on 18. veebruarist 2009 registreeritud Schaerbeeki rahvastikuregistrisse (Belgia).

5

Hageja oli 2. maist kuni 28. juulini 2006 Brüsselis praktikal Provincia Autonoma di Bolzano-Alto Adige (Bolzano – Alto Adige autonoomne provints, Itaalia) esinduses Euroopa Liidu institutsioonide juures.

6

Hageja töötas 4. septembrist 2007 kuni 27. augustini 2008 Euroopa Parlamendis praktikandina, seejärel 28. augustist 2008 kuni 31. juulini 2009 parlamendiliikme assistendina.

7

Hageja töötas parlamendis 1. augustist 2009 kuni 31. jaanuarini 2010 parlamendiliikme akrediteeritud assistendina.

8

1. veebruarist 2010 kuni 31. jaanuarini 2013 töötas hageja Euroopa Komisjonis lepingulise abiteenistujana teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis. Hagejal täitus lepingulise töötajana maksimaalne kolmeaastane ajavahemik vastavalt sellel kuupäeval kehtivatele reeglitele.

9

Hageja nimi lisati selliste lepinguliste töötajate nimekirja, kes on välja pakutud renditöölepingute sõlmimiseks teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis.

10

Teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi R‑direktoraadi direktor teavitas 20. novembri 2012. aasta kirjas hagejat sellest, et talle saab pakkuda renditöölepingut 1. veebruarist 2013 esialgu kuueks kuuks (katkestusega augustis).

11

Hageja lõi endale 29. jaanuaril 2013 kasutajakonto äriühingus R ning sõlmis selle äriühinguga oma esimese renditöölepingu.

12

Hageja ja äriühingu R‑i renditöölepingute kogukestus hõlmab esimest ajavahemikku 1. veebruarist kuni 31. juulini 2013 ja seejärel teist ajavahemikku 1. kuni 13. septembrini 2013 (edaspidi koos „renditöö ajavahemik“).

13

Renditöö ajavahemikul töötas hageja teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi renditöötajana.

14

Renditöö ajavahemikul osales hageja mitmel koolitusel, kus said osaleda komisjoni töötajad.

15

Pärast seda, kui tema puhul oli välistatud Belgia töötushüvitise saamine, sai hageja 2013. aasta augustis Euroopa töötushüvitist.

16

Hageja kandideeris aastatel 2012–2013 erinevatesse liidu institutsioonidesse ja asutustesse, mis asusid väljaspool Belgiat.

17

Teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi üksuse R.1 juhataja andis välja 5. oktoobri 2016. aasta tunnistuse, mis tõendas, et hageja on töötanud komisjonis teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis üksuse RTD.B2 lepingulise töötajana 1. veebruarist 2010 kuni 31. jaanuarini 2013 ning renditöötajana ajavahemikus 1. veebruarist 31. juulini 2013 ja 1. kuni 13. septembrini 2013.

18

Hageja töötas 16. septembrist 2013 kuni 15. maini 2014 parlamendis lepingulise töötajana.

19

16. maist 2014 kuni 15. juulini 2016 töötas hageja lepingulise töötajana Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusametis (EASME).

20

Hageja võeti 16. juulil 2016 Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusametisse (INEA) tööle lepingulise töötajana.

21

Hageja sai parlamendiliikme akrediteeritud assistendina parlamendiga sõlmitud lepingu raames, mida on mainitud eespool punktis 7, ajavahemikus 1. augustist 2009 kuni 31. jaanuarini 2010 kodumaalt lahkumise toetust vastavalt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) VII lisa artiklile 4.

22

28. oktoobril 2010 määrati hageja päritolukohaks alates 1. veebruarist 2010 Bologna.

23

Hageja sai teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis lepingulise abiteenistuja lepingu raames, mida on mainitud eespool punktis 8, ajavahemikus 1. veebruarist 2010 kuni 31. jaanuarini 2013 kodumaalt lahkumise toetust.

24

Parlamendi lepingulise töötaja lepingu raames, mida on mainitud eespool punktis 18, ei määratud hagejale parlamendi 24. oktoobri 2013. aasta otsusega kodumaalt lahkumise toetust ajavahemikuks 16. septembrist 2013 kuni 15. maini 2014. Hageja ei esitanud kohtusse hagi parlamendi otsuse peale, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus otsuse peale, millega talle kodumaalt lahkumise toetust ei määratud.

25

Hageja sai EASME lepingulise töötaja lepingu raames, mida on mainitud eespool punktis 19, ajavahemikus 16. maist 2014 kuni 15. juulini 2016 kodumaalt lahkumise toetust.

26

INEA lepingulise töötaja lepingu raames, mida on mainitud eespool punktis 20, ei määratud hagejale ajavahemikus, mis algas 16. juulist 2016, kodumaalt lahkumise toetust komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) 19. juuli 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

27

Hageja esitas 17. oktoobril 2016 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse vaidlustatud otsuse peale.

28

Komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 3. veebruari 2017. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata sisuliselt põhjusel, et hagejat, kelle üks kodakondsustest on Belgia kodakondsus, ei saa pidada isikuks, kes ei ole viiteperioodil säilitanud sidet või kellel ei ole tekkinud sidet Belgiaga vastavalt personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktile b. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oli nimelt arvamusel, et ajavahemikus 15. juulist 2006 kuni 15. juulini 2016 valis hageja oma elukohaks Brüsseli, kus ta abiellus ja sai kolm last. Lisaks tuleb märkida, et kuna hageja tegeles kuus kuud ja kaks nädalat ajavahemikul veebruarist septembrini 2013 Brüsselis eraõigusliku renditöötajana, siis seda töötamise ajavahemikku ei saa pidada rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamiseks. Peale selle ei tõendanud hageja, et 2013. aasta augustit hõlmaval ajavahemikul, kui hageja oli töötu, oli tema alaline elukoht väljaspool Belgiat.

29

PMO tegi 28. veebruaril 2017 otsuse, nõudes tagasi alusetult saadud kodumaalt lahkumise toetust, mida on mainitud eespool punktis 25 ja mida maksti hagejale EASME lepingulise töötaja lepingu raames.

30

Komisjoni asepresident adresseeris 30. mail 2012 esindavatele ametiühingutele ja kutseorganisatsioonidele teate eelkõige selle kohta, mis puudutab käimasolevat personalieeskirjade uuesti läbivaatamise seadusandlust ning „üleminekusätteid, millest võivad kasu saada lepingulised töötajad, kellel saab komisjoni teenistuses järgnevate kuude jooksul täis maksimaalne teenistuse ajavahemik“. Sellega seoses oli teatises ühest küljest märgitud, et „ei ole võimalik teha erandeid kehtivatest personalieeskirjade sätetest“ ning teisest küljest meenutati teenistustele, et „koguvahendeid [võib] samuti kasutada renditöölepingute rahastamiseks, järgides kohaldatavaid riigisiseseid sätteid“.

31

Teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi peadirektor teavitas 16. oktoobri 2012. aasta teates selle direktoraadi direktoreid, et seni, kuni ei ole täielikku poliitilist kokkulepet personalieeskirjade kohta, on tehtud ettepanek pakkuda renditöötaja kohta teatud lepingulistele töötajatele, kelle lepingud lõppevad 2013. aasta esimese poolaasta jooksul ning kelle töö on peadirektoraadi toimimiseks ülioluline.

32

Aastatel 2012 ja 2013 esitas komisjon mitmeid renditöölepingute, sealhulgas hageja renditöölepingu taotlusi.

33

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2017.

34

Komisjon esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. juulil 2017.

35

Üldkohtu kantseleisse saabus 7. septembril 2017 repliik ja 18. oktoobril 2017 vasturepliik.

36

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu esitatud küsimustele antud vastused kuulati ära 10. aprilli 2018. aasta kohtuistungil.

37

Hageja palub Üldkohtul:

38

Komisjon palub Üldkohtul:

39

Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet. Esimene väide käsitleb õigusnormi rikkumist, renditöölepinguid puudutavate Belgia õigusnormide rikkumist ja seaduse kuritarvitamist. Teine väide on seotud võimu kuritarvitamisega. Kolmas väide käsitleb ilmset hindamisviga ja hea halduse põhimõtte rikkumist. Neljas väide puudutab hageja õiguspäraste ootuste rikkumist ning õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja omandatud õiguste põhimõtete rikkumist.

40

Üldkohtu arvates on kohane analüüsida esimest ja kolmandat väidet koos.

41

Esimese ja kolmanda väitega väidab hageja, et sisuliselt on vaidlustatud otsusega rikutud õigusnormi, renditöölepinguid puudutavaid Belgia õigusnorme, kuritarvitatud seadust, tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud hea halduse põhimõtet.

42

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu. Lisaks tõstatab komisjon vasturepliigis seoses kolmanda väitega hea halduse põhimõtte rikkumist puudutava osaväite vastuvõetamatuse.

43

Esimese ja kolmanda väite saab jagada kolmeks osaks. Esimene osa puudutab kümneaastase viiteperioodi arvutamist. Teine osa käsitleb seda, et hageja tööd renditöö ajavahemikul ei määratletud kui töötamist rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses personalieeskirjade VII lisa artikli 4 tähenduses. Kolmas osa puudutab hageja alalist elukohta kümneaastase viiteperioodi jooksul.

44

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on personalieeskirjade artiklis 69 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse eesmärk kompenseerida erakorralised kulud ja ebamugavused, mis tulenevad liidu teenistusse asumisest ametnikele, kes peavad seetõttu asuma oma elukohariigist ümber teenistuskohariiki ning lõimuma uude keskkonda. Kodumaalt lahkumise mõiste oleneb samuti ametniku subjektiivsest olukorrast, see tähendab sellest, kuivõrd ta uude keskkonda on lõimunud, mis väljendub näiteks tema alalises elukohas või põhilise tegevusalaga tegelemises (vt 24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Adam vs. komisjon, C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Samuti tasub esile tuua, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 määratletud kodumaalt lahkumise toetuse määramise tingimusi kohaldatakse ajutistele teenistujatele ja lepingulistele töötajale vastavalt personalieeskirjade artiklile 20 ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 92.

46

Mis puudutab täpsemalt personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse määramise tingimusi, siis ametnik, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema teenistuskoht, peab tõendama, et enne teenistusse asumise kuupäeva elas ta lõppenud kümne aasta jooksul alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

47

Lisaks on piisav teenistuskohariigi kodakondsusega ametnike puhul asjaolu, et nad säilitasid alalise elukoha või nende alaliseks elukohaks sai isegi väga lühikeseks ajaks kümneaastasel viiteperioodil teenistuskohariik, et kaob õigus kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks või selle maksmisest keeldutakse (27. veebruari 2015. aasta kohtuotsus EMSK vs. Achab, T‑430/13 P, EU:T:2015:122, punkt 54).

48

Mis puudutab konkreetselt alalise elukoha mõistet, siis kohtupraktikas on selle tõlgendus välja kujunenud nii, et alaline elukoht on koht, kus on asjaomase isiku püsiv või harilik huvide kese ja mille ta on valinud kavatsusega anda sellele püsiv tähendus. Lisaks eeldab elukoha mõiste, toetumata üksnes kvantitatiivsetele andmetele selle kohta, millise riigi territooriumil veedab isik rohkem aega, veel füüsilist viibimist teatud kohas, kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist ning tavapäraste sotsiaalsete suhete olemasolu (vt 16. mai 2007. aasta kohtuotsus F vs. komisjon, T‑324/04, EU:T:2007:140, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Mis puudutab viiteperioodi piiritlemist, siis kohtupraktikast selgub, et arvestades personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud erandit, on selle tulemus, et asjaomane isik olnud muu riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, see, et asjaomane isik on säilitanud erilise seose selle teise riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, mis takistab nii püsiva sideme loomist teenistuskohariigiga ning järelikult asjaomase isiku piisavat lõimumist viimati nimetatud riigi ühiskonda. Kuna töötamine riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses takistab eeldatavasti püsivate sidemete loomist asjaomase isiku ja teenistuskohariigi vahel, siis kehtib selline eeldus samuti seoses personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktiga b, sõltumata asjaolust, et nende kahe sätte sõnastus on erinev. Kümneaastase viiteperioodi arvutamisel tuleb seega arvesse võtta ajavahemikke, mil asjaomane isik töötas riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses. Selline lähenemisviis, mille kohaselt riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamine ei mõjuta kuidagi viiteperioodi piiritlemist, on vastuolus nii personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b sõnastuse kui ka eesmärgiga, kuna see tähendaks praktikas sellise töö samastamist ükskõik millise teise tööandja heaks töötamisega (vt 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Mis puudutab mõistet „rahvusvaheline organisatsioon“, siis tuleb juhtida tähelepanu sellele, et liidu institutsioonides ja asutustes töötamist tuleb pidada rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamiseks personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab asjaomane ametnik tõendama, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 nimetatud tingimused on täidetud (vt 21. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Jelenkowska-Luca vs. komisjon, F‑114/12, EU:F:2014:3, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Eespool ära näidatud õiguslikku ja kohtupraktika raamistikku arvestades tuleb analüüsida hageja esimese ja kolmanda väite raames esitatud argumentide põhjendatust.

53

Esimese ja kolmanda väite esimeses osas väidab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on kümneaastase viiteperioodina ekslikult kindlaks tehtud aastad 2006–2016. Hageja täpsustab sellega seoses, et ta ei sea kahtluse alla asjaolu, et tema personalieeskirjade kohased õigused tuleb uuesti kindlaks määrata, kui ta asub INEA teenistusse, vaid asjaolu, et komisjon arvutas kümneaastase viiteperioodi nullimata ajavahemikke, kui ta töötas rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, ja ilma, et viiteperiood oleks samavõrra pikenenud. Hageja arvates oleks pidanud kümneaastase viiteperioodi kindlaks tegema nii, et see algas 1999. aastal ning lõppes 2009. aastal, kuna nullida tuleb ajavahemik hetkest, kui ta asus parlamendi teenistusse (2009. aastal) kuni tema INEA teenistusse asumise hetkeni (2016. aastal). Nimelt oli tema elukoht Belgia territooriumil kogu sellel ajavahemikul, sealhulgas renditöö ajavahemikul põhjendatud tema töötamisega rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

54

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

55

Käesolevas asjas on selge, et hageja taotleb kodumaalt lahkumise toetust alates INEA teenistusse asumisest 16. juulil 2016. Lisaks selgub toimiku andmetest, et hagejal oli selle riigi kodakondsus, mille territooriumil asus tema teenistuskoht, ehk Belgia kodakondsus ning teise riigi ehk Itaalia kodakondsus.

56

Kuna hagejal on selle riigi kodakondsus, mille territooriumil asub tema teenistuskoht, on tema olukord hõlmatud selle teenistuja olukorraga, „kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht,“ mis on ette nähtud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b.

57

Järelikult on asjakohane viiteperiood, mis on ette nähtud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b, „teenistusse asumise kuupäeva[ga] lõppenud kümme aastat“.

58

Lisaks tuleb märkida, et hageja ei sea kahtluse alla seda, et tema individuaalsed õigused, sealhulgas kodumaalt lahkumise toetuse saamine, tuleb kindlaks määrata INEA teenistusse asumisel.

59

Sellest tuleneb, et kümneaastase viiteperioodi lõpp on kuupäev, mil hageja asus INEA teenistusse.

60

Vastupidi aga hageja väidetele ei pea kümneaastase viiteperioodi arvutamiseks käesolevas asjas „nullima“ ajavahemikku, kui töötati riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mille tulemusel viiteperiood samavõrra pikeneb.

61

Sellega seoses tuleb täpsustada, et kohtupraktikat, mida on osundatud eespool punktis 49 ja mille kohaselt tuleb personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldades „nullida“ – nagu selle artikli lõike 1 punkti a kohaldamiselgi – ajavahemik, mil töötati riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mille tulemusena viiteperiood sama ajavahemiku võrra pikeneb, ei saa käesolevale kohtuasjale üle kanda (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punkt 51). Kui selles kohtupraktikas käsitletud olukorras „nullitakse“ need ajavahemikud, mil töötati rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, ja viiteperioodi samavõrra pikendatakse, on eesmärk kontrollida, et asjaomane isik töötas kümme aastat väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumit, mille kodanik ta on või on olnud, ilma selle kümne aasta jooksul riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamata (vt selle kohta 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ohrgaard vs. komisjon, F‑151/12, EU:F:2014:8, punktid 36 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

62

Sellest tuleneb, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldamisel võivad üksnes ajavahemikud, mil asjaomane isik töötas sellise riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mis asuvad „väljaspool“ teenistuskohariiki, nullimist põhjendada. Sellest järeldub, et käesolevas asjas ei tule personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud kümneaastase viiteperioodi arvutamisel nullida ajavahemikke, mille jooksul hageja töötas rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mis asus teenistuskohariigis, mille kodakondsus tal on, ning sellevõrra viiteperioodi pikendada.

63

Seevastu tuleb käesolevas asjas võtta arvesse rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötamist, et teha kindlaks hageja alaline elukoht, kuna eeldatakse, et seetõttu on takistatud püsivate sidemete loomine tema ja teenistuskohariigi vahel (vt selle kohta 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punkt 50). Seda küsimust analüüsitakse kolmandas osas, mis puudutab alalist elukohta.

64

Eeltoodust tuleneb, et komisjon määras õiguspäraselt kindlaks kümneaastase viiteperioodi nii, et see hõlmas ajavahemikku 15. juulist 2006 kuni 15. juulini 2016 ehk see lõppes siis, kui hageja asus INEA teenistusse, ning see algas kümme aastat varem.

65

Esimese ja kolmanda väite teises osas vaidleb hageja vastu tema töö määratlemisele renditöö ajavahemikul nii, et tegemist ei ole tööga rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses personalieeskirjade VII lisa artikli 4 tähenduses. Hageja on arvamusel, et renditöö ajavahemikul oli „otsene õiguslik seos“ tema ja komisjoni vahel, mis ilmneb eelkõige asjaolust, et ta võeti renditöötajana tööle, et täita töökoht tema enda asendamiseks teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis, et talle andis korraldusi komisjon ise ning tal ei olnud äriühinguga R eelnevaid suhteid. Lisaks väidab hageja, et käesoleva asja kõik asjaolud põhjendavad sellele seisukohale jõudmist, et tema tööandja renditöö ajavahemikul ei olnud mitte renditööd vahendav äriühing R, vaid komisjon, mis ei järginud Belgia õigusnorme renditöö valdkonnas. Hageja leiab, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 kohaldamiseks tuleb asuda seisukohale, et tema teenistusse asumisest parlamendis 2009. aastal ei ole ta kutsetegevus hõlmanud muud kui liidu institutsioonides töötamist.

66

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

67

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et nagu selgub eespool punktidest 8–13, lisati hageja nimi siis, kui tal sai lepingulise töötajana teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi teenistuses täis maksimaalne kolmeaastane ajavahemik, nende lepinguliste töötajate nimekirja, kelle peadirektoraat pakub välja renditöölepingu sõlmimiseks. Seejärel sõlmis hageja äriühinguga R renditöölepingud ning nende lepingute alusel töötas ta komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis esimese ajavahemiku 1. veebruarist kuni 31. juulini 2013, seejärel teise ajavahemiku 1.–13. septembrini 2013.

68

Sellega seoses tuleb ühest küljest märkida, et Üldkohus on juba otsustanud, et nende liidu institutsioonide kasutusse antud töötajate olukord, kelle on tööle võtnud renditööd vahendavad äriühingud, ei tähenda seda, et tegemist on „rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevate asjaoludega“ personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses (vt selle kohta 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Nevin vs. komisjon, T‑127/00, EU:T:2002:211, punktid 4, 6, 21, 32 ja 52–58). Nimelt iseloomustab renditööd kolmepoolne suhe töötaja, välise äriühingu ja liidu institutsiooni või asutuse vahel, mis tähendab kahe lepingu sõlmimist: esimene leping on renditöö äriühingu ja liidu institutsiooni või asutuse vaheline leping ja teine on renditöötaja ja renditöö äriühingu vaheline leping (vt selle kohta 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Nevin vs. komisjon, T‑127/00, EU:T:2002:211, punkt 53). Seega iseloomustab seda suhet eraõigusliku renditööd vahendava äriühingu olemasolu, kes annab töötaja liidu institutsiooni kasutusse või määrab ta liidu institutsiooni või liidu institutsiooni arvel konkreetsete ülesannete täitmiseks. Nende väliste äriühingute sekkumine vahendajatena ei võimalda jõuda järeldusele, et asjaomase isiku ja liidu institutsiooni või asutuse vahel on otsene õiguslik seos (vt selle kohta 19. juuni 2007. aasta kohtuotsus Asturias Cuerno vs. komisjon, T‑473/04, EU:T:2007:184, punkt 50).

69

Teisest küljest tasub märkida, et kohtupraktikast ilmneb, et arvestades personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 erinevaid sätteid, on väljendil „rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevad asjaolud“, mis esineb personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a, palju laiem ulatus kui väljendil „töö rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses“, mis esineb personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b (3. mai 2001. aasta kohtuotsus Liaskou vs. nõukogu, T‑60/00, EU:T:2001:129, punkt 47).

70

Eespool punktis 68 osundatud kohtupraktika kohaldub käesolevas asjas, kuna asjaomast renditöö ajavahemikku iseloomustab ka sel puhul hageja, välise äriühingu R‑i ja komisjoni kolmepoolne suhe. Järelikult ei võimalda äriühingu R sekkumine, kellega hageja sõlmis renditöölepingu, jõuda järeldusele, et hageja ja komisjoni vahel oli renditöö ajavahemikul otsene õiguslik seos.

71

Lisaks tuleb märkida, nagu väidab komisjon, et eespool punktis 68 osundatud kohtupraktikat kohaldatakse seda enam käesolevas asjas, kui hageja olukord on hõlmatud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktiga b, milles kasutatud väljend „rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud töö“ on kitsama ulatusega kui personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a kasutatud väljend, nagu on meenutatud eespool punktis 69. Seega ei saa asuda seisukohale, et renditöö ajavahemik, mis põhines hageja ja eraõigusliku äriühingu lepingul, vastab tööle „rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses“.

72

Seda õiguslikku hinnangut renditööle ei saa kahtluse alla seada hageja argumentidega, mille kohaselt on käesolevas asjas otsene alluvusseos komisjoni ja tema vahel, kuna renditöölepingud on kohaldatavat Belgia õigust arvestades õigusvastased ja nende lepingute alusel ei ole komisjon Belgia õiguse kohaselt mitte „kasutaja“, vaid „tööandja“.

73

Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et käesoleva hagi ese ei ole selle analüüsimine, kas renditöölepingud on väidetavalt õigusvastased, mida hageja ei ole pealegi pädevates Belgia kohtutes tõstatanud, vaid see puudutab üksnes otsust, millega hagejale keelduti INEA teenistusse asumisel kodumaalt lahkumise toetuse määramisest.

74

Seega tuleb kohe tõdeda, et vaidlustatud otsuse tühistamise eesmärgil jäävad edutuks hageja argumendid, mis puudutavad väidetavalt õigusvastaseid renditöölepinguid (vt selle kohta analoogia alusel 9. juuni 2009. aasta kohtuotsus Nardin vs. parlament, F‑12/08, EU:F:2009:57, punkt 38).

75

Seejärel tuleb märkida, et renditöölepingu raames on hageja ja komisjoni suhe „puhtalt faktiline“, kuna renditööd vahendaval äriühingul on seadusjärgne õigus teostada tööandjapoolset järelevalvet renditöötaja suhtes ning see läheb tegelikult osaliselt üle renditööjõu kasutajale ajavahemikul, kui töötaja on tema kasutuses (vt selle kohta 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Nevin vs. komisjon, T‑127/00, EU:T:2002:211, punkt 57). Asjaolu, et hageja osales renditöö ajavahemikul mitmel komisjoni sisekoolitusel, ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada, kuna neid koolitusi saab käsitleda üksnes hageja ja komisjoni vahelise faktilise suhte kontekstis.

76

Lisaks tuleb märkida, et isegi kui möönda, et hagejale andis korraldusi komisjon otse, siis see asjaolu vastab renditöö olemusele ning on kooskõlas eespool punktis 68 kirjeldatud kolmepoolse suhtega (vt selle kohta 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Nevin vs. komisjon, T‑127/00, EU:T:2002:211, punkt 65).

77

Samamoodi ei mõjuta asjaolu, et komisjon sai valida või heaks kiita hageja isiku ja see valik või heakskiit oli selle eeltingimus, et renditööd vahendav äriühing võtaks hageja tööle, õiguslikku hinnangut renditööle vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele ja asjaomastele lepingutele ega kujuta endast muu hulgas takistust sellele, et tööandja on juriidiline isik, kellega tööleping sõlmiti, mitte kasutajainstitutsioon (vt selle kohta 11. septembri 2002. aasta kohtuotsus Nevin vs. komisjon, T‑127/00, EU:T:2002:211, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et hagejal oli renditöö ajavahemikul otsene õiguslik seos ja alluvussuhe renditööd vahendava äriühinguga, kellega ta oli renditöölepingutega järjest seotud.

79

Järelikult ei saa möönda, et hageja oli olukorras, kus ta töötas „rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses“ personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses.

80

Seetõttu on komisjon õiguspäraselt leidnud, et hageja ei töötanud „rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses“ personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses renditöö ajavahemikul 1. veebruarist 31. juulini 2013 ja 1.–13. septembrini 2013.

81

Esimese ja teise väite kolmanda osaga väidab hageja, et komisjon leidis ekslikult, et tema alaline elukoht oli Belgias, kuna ta määras sinna kindlaks oma huvide keskme muude vajaduste tõttu kui töötamine rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses. Hageja sõnul on see, et ta on Belgia elanikuga abielus ja et tema lapsed sündisid Belgias, üksnes selle tulemus, et ta asus 2009. aastal elama Brüsselisse eesmärgiga pikaaegselt töötada liidu institutsioonide teenistuses. Lisaks väidab hageja, et ainus ajavahemik, mil ta ei töötanud liidu institutsiooni teenistuses, oli 2013. aasta augustis, kui ta oli töötuna arvel.

82

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

83

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu on ära näidatud eespool punktis 47, on hagejal teenistuskohariigi kodakondsus, mistõttu on asjaolu, et tema alaline elukoht oli kümneaastase viiteperioodi jooksul isegi väga lühikeseks ajaks seal, piisav, et kaob kodumaalt lahkumise toetuse saamise õigus.

84

Nagu ilmneb toimiku andmetest, tuleb seega tõdeda, et kümneaastase viiteperioodi 2006–2016 jooksul registreeriti hageja isiklikus kontekstis 21. septembril 2007 Brüsselis Itaalia konsulaadis. Ta abiellus 6. detsembril 2008 Brüsselis Belgia kodanikuga, kes elas ja töötas Brüsselis, ja sai temaga kolm last, kes on sündinud Brüsselis 2010., 2013. ja 2015. aastal. Hageja registreeriti 18. veebruarist 2009 Schaerbeeki rahvastikuregistrisse. Samuti tuleb tõdeda, et ametialases kontekstis töötas hageja 1. augustist 2009 kuni 31. jaanuarini 2010 parlamendis parlamendiliikme akrediteeritud assistendina, seejärel 1. veebruarist 2010 kuni 31. jaanuarini 2013 teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis lepingulise abiteenistujana. Ajavahemikus 1. veebruarist 31. juulini 2013 ja 1.–13. septembrini 2013 sõlmis hageja renditöölepingud äriühinguga R ja töötas teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis renditöötajana. Hageja sai 2013. aasta augustis töötushüvitist. Seejärel töötas hageja parlamendis lepingulise töötajana 16. septembrist 2013 kuni 15. maini 2014 ning pärast seda EASMEs 16. maist 2014 kuni 15. juulini 2016. Lõpuks võeti hageja 16. juulil 2016 INEAsse tööle lepingulise töötajana (vt eespool punktid 4, 7, 8, 12, 13 ja 18–20).

85

Komisjon leiab, et eespool punktis 84 mainitud asjaolud tõendavad, et kümneaastase viiteperioodi jooksul viis hageja esiteks oma elukoha üle Belgiasse, teiseks töötas ta Brüsselis eraõigusliku renditöötajana ning kolmandaks ei ole ta tõendanud, et tal oli alaline elukoht väljaspool Belgiat sel kuul, kui ta oli töötu.

86

Hageja väited ei lükka seda analüüsi ümber.

87

Nimelt on eespool punktis 84 mainitud hageja eraelulised andmed objektiivsed asjaolud, mis tõendavad hageja püsivate sotsiaalsete seoste olemasolu teenistuskohariigiga. Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et hageja on tõendanud, et tema elamine Belgias kümneaastase viiteperioodi jooksul oli ajutine või et see ei hõlmanud tema püsiva või hariliku huvide keskme püsivalt üleviimist.

88

Lisaks tuleb hageja eraelu puudutavaid asjaolusid võtta arvesse koos tema tööelu puudutavate teiste asjaoludega, nagu need on ära näidatud eespool punktis 84, kusjuures kõik need andmed võimaldavad jõuda järeldusele, et hageja ei ole tõendanud, et kümneaastase viiteperioodi jooksul oli tema elukoht Belgias põhjustel, mis puudutavad üksnes tema töötamist riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

89

Nagu on märgitud eespool punktis 79, ei saa möönda, et hageja oli renditöö ajavahemikul olukorras, kus ta töötas „rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses“ personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses.

90

Peale selle tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et konkreetseid põhjuseid, mille tõttu hageja jäi teenistuskohariiki, mille kodakondsus tal on, ei tohi kodumaalt lahkumise toetuse määramisel arvesse võtta. Nimelt tugineks nende erinevate põhjuste sisuline analüüsimine, mille tõttu asjaomane isik asus elama riiki, mille kodakondsus tal on, paratamatult subjektiivsetele hinnangutele, mis ei ole personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b sõnastuse ega eesmärkidega kooskõlas (vt selle kohta analoogia alusel 25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, T‑86/13 P, EU:T:2014:815, punktid 56–58). Seega ei ole subjektiivsed põhjused, mille tõttu hageja ühest küljest abiellus ja sai lapsed Belgias, elades seal katkematult, ning teiselt küljest see, et ta nõustus renditöölepingutega, asjakohased selleks, et analüüsida kodumaalt lahkumise toetuse määramise tingimusi.

91

Eeltoodut arvestades tuleb jõuda järeldusele, et toimiku andmetest ei tulene, et hageja harilik ja põhiline huvide kese oli kümneaastase viiteperioodi jooksul väljaspool Belgiat, arvestades ühest küljest seda, et tal on Belgia kodakondsus, ta elas Brüsselis katkematult kogu kümneaastase viiteperioodi jooksul, abiellus Brüsselis Belgia kodanikuga, kellega ta sai kolm last, kes samuti sündisid Brüsselis, ning teisest küljest töötas ta sellel ajavahemikul eraõigusliku töötajana. Pealegi tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et kümneaastase viiteperioodi jooksul oli tema elukoht Belgias põhjustel, mis puudutavad üksnes tema töötamist riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

92

Sellest tuleneb, et peale selle, et hageja elas Brüsselis aastaid, on ta tõendanud oma kavatsust jätkata harjumuspäraselt seal viibimist, mis tuleneb sellest, et tal on seal püsiv või harilik huvide kese.

93

Järelikult leidis komisjon õiguspäraselt, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli kümneaastase viiteperioodi jooksul alaline elukoht väljaspool teenistuskohariiki Belgiat, mille kodakondsus tal on.

94

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus ei sisalda vigu ja rikkumisi, mida hageja esimese ja kolmanda väite raames on kinnitanud.

95

Eeltoodut arvestades tuleb esimene ja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida eespool punktis 42 mainitud vastuvõetamatuse küsimust, kuna liidu kohtul on õigus konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et eelnevalt tehtaks otsust vastuvõetamatuse kohta (11. juuli 2014. aasta kohtuotsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, T‑533/10, EU:T:2014:629, punkt 170).

96

Teise väitega väidab hageja sisuliselt, et tema teenistusse võtmine renditöötajana teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraati kujutab endast võimu kuritarvitamist komisjoni poolt.

97

Hageja on arvamusel, et komisjon on võimu kuritarvitanud, kuna ta kuritarvitas Belgia seadust renditöölepingute kohta, kasutades seda muudel põhjustel kui need, millega on põhjendatud selle seaduse vastuvõtmine. Nimelt oli komisjoni eesmärk siis, kui ta sõlmis lepinguliste abiteenistujatega renditöölepinguid, vältida kvalifitseeritud ja peadirektoraatide korrakohaseks toimimiseks hädavajalike töötajate kaotust. See eesmärk on vastuolus Belgia õigusega ning selle eesmärk oli asendada lepingulise töötaja staatus ebakindla lepingulise raamistikuga olukorras, kus töökoht, tööandja ja palk jäid samaks. Kuna komisjon kasutas ebakindlates töösuhetes oleva töötaja staatust selleks, et vältida hageja individuaalsete õiguste kindlaksmääramist, kuritarvitas ta võimu.

98

Lisaks väidab hageja, et komisjon on võimu kuritarvitanud, kuna ta sundis teda sõlmima järjestikuseid renditöölepinguid, et täita samu ülesandeid kui need, mida ta täitis teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadis lepingulise abiteenistujana, ning kasutas seejärel neid lepinguid, et vältida tema individuaalsete õiguste kindlaksmääramist siis, kui hageja võeti uuesti tööle INEAsse. Renditöölepingu sõlmimine on hagejale ja temaga samas olukorras olevatele kolleegidele „kohustuslik“, kuna ühest küljest oli tegemist ainsa võimalusega liidu institutsioonides tööd mitte kaotada ning teisest küljest neile kinnitati, et nad saavad seejärel tagasi oma lepingulisele töökohale, kui personalieeskirjade reform on vastu võetud.

99

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

100

Tasub meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähistab mõiste „võimu kuritarvitamine“ seda, et haldusasutus on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui see, milleks see pädevus on talle antud. Otsus on tehtud võimu kuritarvitades vaid siis, kui objektiivsetest, asjakohastest ja piisavatest tõenditest lähtudes on see vastu võetud just võimu kuritarvitamise eesmärgil. Kui kavandatud eesmärke on mitu, ja isegi kui sisuliselt õigete põhjenduste hulgas esineb väär põhjendus, ei ole otsus siiski tehtud võimu kuritarvitades, kui see ei kahjusta otsuse peamist eesmärki (vt 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Oltis Group vs. komisjon, T‑497/15, ei avaldata, EU:T:2017:895, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et puudub seos ühest küljest renditöölepingute kasutamise otsuse ja teisest küljest niisuguse otsuse vahel, millega määratakse kindlaks hageja individuaalsed õigused tema teenistusse asumisel INEAsse. Nimelt on tegemist erinevate otsustega, mis on võetud erinevate üksuste poolt ning eraldiseisvate õigusnormide alusel, millel on igaühel enda eesmärgid. Lisaks ei olnud renditöö ajavahemiku lõppedes kuidagimoodi kindel, et hageja võetakse tööle liidu institutsiooni või asutuse ametniku või teenistujana ning et järelikult oleks olnud vaja võtta otsus kodumaalt lahkumise toetuse kohta, mistõttu ei saa neil asjaoludel tuvastada mingit seost asjaomaste otsuste vahel.

102

Seega ei saa hageja põhjendamatuid väiteid eelkõige osas, mis puudutab renditöö väidetavat kasutamist selleks, et vältida individuaalsete õiguste kindlaksmääramist võimaliku tulevikus aset leidva teenistuse puhul liidu institutsioonis või asutuses, pidada objektiivseteks, asjakohasteks ja ühtelangevateks kaudseteks tõenditeks selle kohta, et vaidlustatud otsus on vastu võetud muudel eesmärkidel, kui hageja individuaalsete õiguste analüüsimine kodumaalt lahkumise toetusega seoses.

103

Lisaks ei ole kuidagi põhjendatud hageja väide, et komisjon kuritarvitas võimu, kui ta sundis hagejat sõlmima renditöölepinguid. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et nagu ilmneb eespool punktidest 11 ja 12, tulenevad nii kasutajakonto loomine äriühingus R kui ka renditöölepingute sõlmimine selle äriühinguga ja nende lepingute lõppemine 13. septembril 2013 üksnes hageja enda tahtest ning tema valikutest tööelus.

104

Järelikult tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105

Neljanda väitega väidab hageja sisuliselt, et tal on omandatud õigus kodumaalt lahkumise toetuse määramise tingimuste kohaldamisele, kuna tema faktiline olukord ei ole muutunud alates sellest, kui ta esimest korda 2009. aasta augustis asus liidu institutsiooni teenistusse, ta on alati töötanud rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses ning tema alaline elukoht ei ole kunagi olnud Belgias – määrates sinna kindlaks oma huvide keskme – muude vajaduste tõttu kui töötamine rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.

106

Hageja rõhutab sellega seoses, et kuna komisjon muutis kodumaalt lahkumise toetuse õiguse analüüsi, rikkus komisjon tema omandatud õigusi nende tagajärgede suhtes, mis on seotud renditöölepinguga, milles komisjon tol ajal teenistuse huvides kokku leppis. Just seetõttu, et hageja õigused lepiti kokku ning need pidid säilima, nõustusid hageja ja tema kolleegid ajutise töökohaga renditöötajatena.

107

Hageja väidab lisaks, et komisjoni analüüs, mis puudutab renditöö ajavahemikku, on ekslik, kuna komisjon asus seisukohale, et selle ajavahemiku tõttu on välistatud personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse maksmine. Sõltumata tema topeltkodakondsusest, mida ta ei ole kunagi varjanud, ning vaatamata tema abielule ja laste sünnile Brüsselis, ei ole ta Belgiat kunagi pidanud oma elukohaks ja püsivalt oma huvide keskmeks muul põhjusel kui liidu institutsioonides ja asutuste teenistuses töötamiseks. Seega ei saa kuuekuuline renditöö ajavahemik tema suhtes muuta alalise elukoha määratlust. Lisaks tuleb märkida, et kuna asjaolud, mis tuvastati selleks, et maksta talle kodumaalt lahkumise toetust, on samad kui asjaolud, mida tema suhtes praegu tõlgendatakse, on komisjoni teinud „ümberpöörde“ toimiku analüüsimisel ja jätnud kõrvale kõik asjaolud, mis põhjendavad tema teenistusse võtmist renditöötajana.

108

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

109

Tasub märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et liidu pädevad ametiasutused on asjaomasele isikule andnud kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised (vt 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P – C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Käesolevas asjas selgub Üldkohtule esitatud dokumentidest, et ei olnud võimalik tuvastada, et liidu institutsioon, organ või asutus oleks andnud kindla, tingimusteta ja ühtelangeva tagatise selle kohta, et hagejale antakse kodumaalt lahkumise toetust. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et vaidlustatud otsus on hilisem kui eespool punktis 24 mainitud parlamendi otsus, millega juba keelduti hagejale kodumaalt lahkumise toetust maksmast.

111

Nimelt nähtub toimiku andmetest, et hageja sai kodumaalt lahkumise toetust enne renditöö ajavahemikku, kuid talle keelduti selle toetuse maksmisest pärast renditöö ajavahemikku. Konkreetselt selgub eespool punktidest 24–26, 28 ja 29, et kodumaalt lahkumise toetuse määramisest keelduti 16. septembrist 2013 kuni 15. maini 2014 lepingu raames parlamendiga ning tehti otsus nõuda tagasi alusetult saadud toetus, mis maksti talle EASMEga sõlmitud lepingu alusel ajavahemikus 16. maist 2014 kuni 15. juulini 2016.

112

Pealegi tuleb märkida, et käesoleval juhul, kui hageja ning liidu institutsioonide ja asutuste vahelised erinevad lepingud, mida on mainitud eespool punktides 7, 8 ja 18–20, ei ole järjestikku, peab hageja tasusid puudutavate õiguste, sealhulgas kodumaalt lahkumise toetuse kindlaksmääramine toimuma igakordsel teenistusse asumisel (vt selle kohta 5. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Grazyte vs. komisjon, F‑76/11, EU:F:2012:173, punktid 45–47). Järelikult on viiteperiood ja asjakohased faktid selleks, et analüüsida personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimusi, iga lepingu puhul erinevad. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kui hageja asus INEA teenistusse, ei saa ta tugineda eelnevatele otsustele, mis puudutavad kodumaalt lahkumise toetust, ega seetõttu omandatud õiguste rikkumisele.

113

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsusega ei rikutud hageja õiguspäraseid ootusi ega õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja omandatud õiguste põhimõtteid. Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

114

Kõike eeltoodud arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

115

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: