1

Menetlusse astuja Landeskammer für Land- und Forstwirtschaft in Steiermarki (Steiermargi liidumaa põllumajandus- ja metsandusamet, Austria) taotlusel registreeris Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) 15. oktoobril 2007 Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu numbriga 900100 järgmise kujutismärgi jaoks:

2

Vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaubad kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 29 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „[v]astavalt [komisjoni 1. juuli 1996. aasta] määruse [(EÜ)] nr 1263/96 [millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisas (EÜT 1996, L 163, lk 19; ELT eriväljaanne 03/19, lk 234)] loetletud spetsifikatsioonidele toodetud „kõrvitsaseemneõli“.

3

Hageja G. Schmid esitas 18. oktoobril 2013 nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) (muudetud kujul) artikli 51 lõike 1 punkti a alusel (nüüd Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1) artikli 58 lõike 1 punkt a) EUIPO‑le taotluse vaidlusalune kaubamärk kasutamata jätmise tõttu tühistada. Oma taotluses väitis hageja, et vaidlusalust kaubamärki ei ole Euroopa Liidus viie järjestikuse aasta vältel sellega hõlmatud kaupade jaoks tegelikult kasutatud.

4

Menetlusse astuja palus 24. veebruaril 2014 lükata tühistamistaotlus tagasi ja esitas vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks mitu dokumenti (menetlusse astuja märkused tühistamisosakonnale, lisad A.1–A.66).

5

EUIPO tühistamisosakond tühistas vaidlusaluse kaubamärgi 8. juuli 2015. aasta otsusega, mis jõustus 18. oktoobril 2013. Ta leidis, et esitatud tõendid ei tõenda piisavalt vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist menetlusse astuja valitud ajavahemiku jooksul, st alates 18. oktoobrist 2008 kuni 17. oktoobrini 2013. Ta on seisukohal, et esitatud arved puudutavad eranditult reklaammaterjali ja koolituskulusid, mis ei tõenda toodete müüki. Tühistamisosakond märkis muude lisade kohta, et neil puudus kuupäev või neil ei olnud vaidlusalune kaubamärk äratuntav ning seega ei ole kaubamärgi tegelik kasutamine kaubamärgiomaniku õiguste säilitamiseks tõendatud.

6

Menetlusse astuja esitas 2. septembril 2015 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse. Ta lisas oma märkustele EUIPO apellatsioonikojale esitatud kaebuse aluste kohta mitu dokumenti vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise ulatuse tõendamiseks.

7

Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda tühistas 7. detsembri 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tühistamisosakonna otsuse. Ta tegi sisuliselt järelduse, et vaidlusaluse kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud.

8

Kõigepealt märkis apellatsioonikoda, et selle kindlakstegemisel, kas vaidlusalust kaubamärki on vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikele 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 18 lõige 1) tegelikult kasutatud, ei ole esiteks oluline, kas nimetus „Steirisches Kürbiskernöl“ on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT 2012, L 343, lk 1) tähenduses geograafilise tähisena kaitstud. Teiseks ei oma sellise kasutamise kindlakstegemisel tähtsust, kas asjaomane nimetus on kirjeldav tähis või üldmõiste (vaidlustatud otsuse punktid 17–19).

9

Edasi leidis apellatsioonikoda tegeliku kasutamise tõendamise suhtes, et esiteks oli tühistamisosakond kaubamärgiomaniku õiguste säilitamise huvides õigesti otsustanud tegeliku kasutamise tõendamiskoormise küsimuse ja teiseks võtnud nõuetekohaselt arvesse nii menetlusse astuja kui ka hageja esitatud tõendid, lähtudes ühtlasi viimati nimetatu ning tema kutseliste esindajate esitatust (vaidlustatud otsuse punktid 21–23). Apellatsioonikoda lisas faktide kohta, mida mõlemad pooled peavad selgeks, et pooltel ei ole neid enam tarvis tõendada ja tühistamisosakond ei pea neid uurima (vaidlustatud otsuse punktid 25 ja 26).

10

Selleks et määrata kindlaks, kas vaidlusalust kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses tegelikult kasutatud, tõdes apellatsioonikoda lõpuks, et kuna kohtuasi ei puuduta kohta, aega ega vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise ulatust, siis ei pidanud tühistamisosakond nimetatud tegureid analüüsima, vaid üksnes ühelt poolt seda, kas kaubamärki kasutati registreeritud kujul, ja teiselt poolt, kas see kujutas endast kaubamärgina kasutamist (vaidlustatud otsuse punkt 26).

11

Selles osas märkis apellatsioonikoda esiteks vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise viisi kohta, et kaubamärki kasutati teistsugusel kujul, kui see on registreeritud. Nimelt tõi ta esile, et kasutati kujutist, millel oli all paremal liidu embleem, mis viitab, et asjaomased tooted on kaitstud liidu tasandil geograafilise tähisega (vaidlustatud otsuse punktid 36 ja 37). Apellatsioonikoda lisas, et kuna selline märge oli kohustuslik kaitstud toodete puhul ja seda tähist võis toodetele asetada ka vaidlusalusest kaubamärgist sõltumatult, ei mõjuta see mingil viisil vaidlusaluse kaubamärgi eristavaid elemente (vaidlustatud otsuse punktid 38 ja 39).

12

Teiseks leidis apellatsioonikoda kaubamärgina kasutamise kohta, et see on tõepoolest aset leidnud (vaidlustatud otsuse punkt 41). Ta märkis sellega seoses, et tähtsust ei ole asjaolul, et vaidlusalust kaubamärki ja kõrvitsaseemneõli tootjate kaubamärke kasutati koos. Ta rõhutas, et iga õlitootja oli paigutanud sildi erinevalt ning mitme sildi kasutamine oli õiguspärane (vaidlustatud otsuse punkt 41). Apellatsioonikoda täpsustas vaidlustatud otsuse punktis 42, et määruse nr 207/2009 artikli 15 ja artikli 51 lõike 1 punkti a eesmärk oli julgustada kaubamärgiomanikku oma kaubamärki tegelikult kasutama ja registreeringu kehtivust mitte kahtluse alla seadma. Siiski leidis apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikkel 15 ei nõua, et kaubamärgiomanik ja toote tegelik tootja oleksid identsed, kuna kaubamärgi ülesanne on tagada, et sellega hõlmatud tooted oleks toodetud teatud ühtse ettevõtja kontrolli all (vaidlustatud otsuse punkt 42). Lõpuks märkis apellatsioonikoda, et oluline ei ole küsimus, millist rolli täidab asjaomase kaubamärgi omanik kui avalik-õiguslik juriidiline isik kõrvitsaseemneõli turustamisel ja tema teostatava järelevalve tõhusus, kuna tegemist ei ole kollektiivkaubamärgiga (vaidlustatud otsuse punkt 42).

13

Seega jättis apellatsioonikoda hageja esitatud vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise taotluse tervikuna rahuldamata ja jättis kulud hageja kanda.

14

Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:

15

Kohtuistungil palus hageja luba muuta oma kolmandat nõuet nii, et Üldkohtul palutakse mõista EUIPO‑lt välja hageja kulud, sealhulgas EUIPO menetluses kantud kulud.

16

EUIPO palub Üldkohtul:

17

EUIPO ei nõustunud kohtuistungil sellega, et hageja muudab oma kolmandat nõuet.

18

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

19

Pidades silmas seda, et kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze (C‑689/15, EU:C:2017:434) kuulutati 8. juunil 2017, jäeti EUIPO esitatud menetluse peatamise taotlus 9. juuni 2017. aasta määrusega rahuldamata.

20

Hageja ja menetlusse astuja esitasid kohtuistungil dokumendid, mis sisaldavad tõendeid, mida ei ole EUIPOs esitatud ja mis esitati esimest korda Üldkohtus. Hageja esitas ärakirja Oberlandesgericht Wien’i (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria) 25. augusti 2017. aasta otsusest, mis on tehtud kohtuasjas, mille pooled on samad kui käesoleva kohtuasja pooled. Menetlusse astuja esitas dokumendi, mis on veebisaidi Steirisches Kürbiskernöl ggA väljatrükk.

21

Ilma et oleks vaja võtta seisukohta nimetatud tõendite tõendusliku väärtuse kohta, tuleb siiski märkida, et need sisaldavad uusi elemente, nagu on märgitud eespool punktis 20, ja need esitati hilinenult.

22

Nimelt tuleb Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 1 kohaselt esitada tõendid ja taotleda tõendite kogumist menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Sama kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt võivad kohtuasja pooled erandkorras esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks veel enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on põhjendatud.

23

Tuleb tõdeda, et kõnealuste tõendite esitamine kohtuistungil toimus siiski hilinenult nende sätete tähenduses. Kuna hageja ja menetlusse astuja ei ole põhjendanud, miks need tõendid esitati hilinenult, siis tuleb need tõendid vastavalt kodukorra artikli 85 lõigetele 1 ja 3 vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, eriti arvestades seda, et need tõendid ei sisaldunud apellatsioonikoja menetlustoimikus ning Üldkohtu ülesanne ei ole hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtule esitatud dokumente (vt 22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Biogena Naturprodukte vs. EUIPO (ZUM wohl), T‑236/16, EU:T:2017:416, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kõigepealt tuleb silmas pidada, et oma esimeses nõudes, mis on esitatud esimese võimalusena, palub hageja Üldkohtul vaidlustatud otsust muuta ja kuulutada vaidlusalune kaubamärk tühiseks. Oma teises väites, mis on esitatud teise võimalusena, taotleb hageja vaidlustatud otsuse tühistamist.

25

Siiski tuleb muutmisnõudega seoses märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on muutmispädevuse teostamine põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72).

26

Üldkohus peab niisiis otstarbekaks apellatsioonikoja antud hinnangut kontrollida ja selleks on tarvis analüüsida esiteks väiteid, milles hageja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist, ja teiseks vaidlustatud otsuse muutmise nõudeid.

27

Oma hagi toetuseks esitab hageja üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1, artikli 51 lõike 1 punkti a ja artikli 55 lõiget 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 62 lõige 1).

28

Hageja väidab esiteks, et vaidlusalust kaubamärki ei ole kasutatud päritolutähisena, st kaubamärgina, mis tagab tarbijale või lõppkasutajale kauba päritolu, mis võimaldab eristada vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupa sama kaubamärgiga kaubast, mis on pärit teiselt ettevõtjalt; teiseks väidab ta, et apellatsioonikoda ei viinud läbi analüüsi selle kohta, kuidas tarbija tähist tajub; kolmandaks leiab ta, et vaidlusalust kaubamärki kasutati üksnes kvaliteedimärgisena ja üldmõistena, ning neljandaks, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine eksitab sihtrühma.

29

Täpsemalt on hageja seisukohal, et küsimust, kas asjaomane avalikkus tajub vaidlusalust kaubamärki päritolutähisena, mis võimaldab eristada vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupa sama kaubamärgiga kaubast, mis on pärit teiselt ettevõtjalt, tuleb hinnata käsitletava kaubamärgi tegeliku kasutamise õigusliku hindamise raames. Käesoleval juhul ei uurinud apellatsioonikoda seda küsimust hageja väitel siiski piisavalt, kuna apellatsioonikoda lühidalt mainis kaubamärgina kasutamist ainult vaidlustatud otsuse kahes kohas, s.o punktides 41 ja 42, kus ta tõdes, et tähist on kõrvitsaseemneõli pudelitel kasutatud eristavalt.

30

Peale selle väidab hageja, et apellatsioonikoda leidis vääralt, et kaubamärgi kasutamiseks on piisav, kui tooteid valmistakse ühe ettevõtja kontrolli all. Hageja väidab selles osas, et apellatsioonikoda ei uurinud, kuidas tarbijad vaidlusalust kaubamärki tajuvad. Tema väitel ei taju keskmine tarbija kõnealust tähist kaubamärgina, vaid üksnes kvaliteedimärgisena ja üldmõistena, mis kuuluvad määruse nr 1263/96 kohaldamisalasse.

31

Hageja leiab niisiis, et apellatsioonikoda ei kontrollinud, kas tarbija tajub asjaomast tähist päritolu tähistava kaubamärgina ja kas tarbija eristab seda teiste tootjate kaubast, kes tootmise raames järgivad samuti määruse nr 1263/96 nõudeid ja kellel on samuti õigus kasutada oma toote puhul nimetust „Steirisches Kürbiskernöl ggA“ (Steiermargi kõrvitsaseemneõli (KGT)).

32

Selles osas rõhutab hageja, et tulenevalt kohtujurist Wathelet’ ettepanekust, mille ta esitas kohtuasjas W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze (C‑689/15, EU:C:2016:916), peab selleks, et kaubamärgiomanik saaks kasutada talle määruse nr 207/2009 artikliga 9 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 9) antud ainuõigust, kvaliteedimärgis tingimata täitma kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet. Seega saab individuaalse kaubamärgi kasutamist kvaliteedimärgina käsitleda kasutamisena ainuõiguste säilitamiseks üksnes siis, kui asjaomane kvaliteedimärk ei kujuta endast mitte üksnes kauba kvaliteeti kinnitavat väidet, vaid tähistab samal ajal ka päritolu (vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2016:916, punktid 46 ja 47). Kohtuistungil palus hageja võtta seisukoht käesoleva menetluse kirjaliku osa toimumise ajal kuulutatud 8. juuni 2017. aasta kohtuotsuse W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze (C‑689/15, EU:C:2017:434) asjakohasuse kohta, kuna tema arvates on see kohtuotsus käesolevas asjas kohaldatav.

33

Käesoleval juhul leiab hageja, et apellatsioonikoda jättis kontrollimata, kas vaidlusaluse kaubamärgi tegelik kasutamine täidab kaubamärgi peamist päritolu tähistamise ülesannet. Nimelt ei ole vaidlusalune kaubamärk hageja arvates seotud päritolutähisega, vaid üksnes kauba kvaliteediga, tagades selle olemuse ja kvaliteedi kooskõla liidu õiguse nõuetega, ning nii tajub seda avalikkus.

34

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

35

EUIPO väidab kõigepealt, et kuna vaidlusalune kaubamärk on registreeritud, siis eeldatakse selle õiguslikku kehtivust, mille saab määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a) kohaselt ümber lükata üksnes kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetluses. Samas ei saanud käesolevas asjas algatatud tühistamismenetluse raames hinnata registreeritud kaubamärgi õiguslikku kehtivust. Seega pidi käesolevas asjas vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise laadi hindamisel tunnustatama kaubamärgi teatava tugevusega eristusvõimet.

36

Seejärel märgib EUIPO, et asjaolu, et vaidlusalust kaubamärki kasutati registreeritud kujul tähistamaks kaupa, mida ta kaitseb, tähendab põhimõtteliselt selle kasutamist kaubamärgina. Nimelt tuleb eristada ühelt poolt tühistamismenetlust, mis seisneb registreeritud kaubamärgi kasutamise kontrollimises, ning teiselt poolt kehtetuks tunnistamise menetlust, mille eesmärk on uuesti hinnata eristusvõimet (mis võib olla omandatud kasutamise käigus) ja registreeritavust kaubamärgina.

37

Lõpetuseks toob EUIPO esiteks esile, et individuaalne kaubamärk võib lisaks oma peamisele ülesandele tähistada sellega hõlmatud kauba kaubanduslikku päritolu täita ka kvaliteedi tagamise ülesannet. Täpsemalt tuleb kaitstud geograafilise tähise puhul silmas pidada, et selle peamine ülesanne on geograafilise päritolu ja erinevate tootjate – kes ei ole majanduslikult omavahel seotud – kauba päritolule omistatavate omaduste tähistamine. See ei võimalda aga tarbijal eristada mõnd sertifitseerimismärgiga hõlmatud kaupa muude tootjate kaubast, mis on sellega tähistatud. Seega, kui individuaalset kaubamärki kasutatakse üksnes kaitstud geograafilise tähisena, ei kujuta see EUIPO arvates endast kaubamärgi kasutamist kaubamärgina.

38

Teiseks väidab EUIPO, et vastus küsimusele, kas individuaalset kaubamärki on tegelikult kasutatud asjaomasel turul, peab põhinema sellel, kuidas asjaomane avalikkus vaadeldavat kaupa tajub, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid. Sellega seoses tuleb arvesse võtta tähise kuju ja sellega tähistatud kauba välimust, sealhulgas kaubale muude märkide paigutamist. Selle kohta lisas EUIPO kohtuistungil, et peamiselt esineb vaidlusalune kaubamärk toodetel domineerivas rollis. See, kuidas asjaomane tarbija kaubamärki tajub, sõltub ühelt poolt ka nende ettevõtjate arvust, kellel on lubatud kaubamärki kasutada, ja teiselt poolt sellest, mil moel kaubamärki reklaamitakse. Seega oli põhjustel, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 41, EUIPO arvates käesoleval juhul tegemist kasutamisega kaubamärgina.

39

EUIPO väitis kohtuistungil, et pärast 8. juuni 2017. aasta kohtuotsust W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze (C‑689/15, EU:C:2017:434) on kaubamärgi individuaalse kaubamärgina kasutamise hindamisel otsustav kriteerium, kas kaubamärk tagab selle, et kaubad on pärit ühtselt ettevõtjalt, kuigi asjaomane kaubamärk võib täita ka muid ülesandeid.

40

Menetlusse astuja rõhutab kõigepealt, et vastuoluline on kinnitus, et kaubamärki ei ole kasutatud eristavalt, samas kui vaidlust ei ole küsimuses, et kaubamärki on tegelikult kasutatud. Käesoleval juhul tõendasid tegelikku kasutamist nii menetlusse astuja kui ka kolmandate isikute, kelleks on ühendus Gemeinschaft Steirisches Kürbiskernöl, esitatud tõendid.

41

Menetlusse astuja väidab, et vaidlusalune kaubamärk on ühtaegu nii kaubamärk kui ka kvaliteedimärk. Sellega seoses märgib ta, et tootjate ühendused võivad samuti esitada taotluse oma kaubamärkide registreerimiseks. Viimati nimetatut tuleks siiski pidada kvaliteedimärgiseks, mis näitab, et tootja on järginud tootmisspetsifikatsioone.

42

Selles osas, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kaubamärgi „tegeliku kasutamisega“ selle sätte tähenduses on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse selle peamise ülesande kohaselt, mis on nende kaupade või teenuste päritolu tagamine, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolset laadi kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine (11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punkt 43; vt ka 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Sellegipoolest ei piisa asjaolust, et kaubamärki kasutatakse nendele kaupadele või teenustele, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, turu loomiseks või säilitamiseks ja mitte üksnes kaubamärgiga kaitstud õiguste säilitamise eesmärgil, et asuda seisukohale, et tegemist on määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses „tegeliku kasutamisega“. Nimelt on lisaks oluline, et kaubamärki kasutataks kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punktid 39 ja 40).

44

Individuaalsete kaubamärkide puhul on kõnealune peamine ülesanne tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaup või teenus on teatud päritolu, nii et ta saab võimaliku segiajamise ohuta eristada kõnealust kaupa või teenust muu päritoluga kaubast või teenusest. Et kaubamärk võiks tegelikult täita olulist osa moonutamata konkurentsi süsteemis, mille loomine ja säilitamine on aluslepingu eesmärk, peab kaubamärk tagama, et kõiki sellega tähistatud kaupu toodetakse või teenuseid osutatakse nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Vajadust, et määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 kohaldamiseks peab päritolutähist olema kasutatud kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega, näitab asjaolu, et kuigi kaubamärki võib küll kasutada selle muude ülesannete täitmiseks, nagu kvaliteedi tagamine või teabe, investeeringute ja reklaamiga seotud ülesanded, rakendatakse selle suhtes nimetatud määruses sätestatud sanktsioone juhul, kui seda ei ole katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul kasutatud kooskõlas selle peamise ülesandega. Sellisel juhul kuulutatakse kaubamärgiomaniku õigused tühistatuks määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktis a sätestatud tingimustel, välja arvatud juhul, kui omanik esitab õiguspärased põhjendused, miks ta ei alustanud sellist kasutamist, mis võimaldab kaubamärgil täita oma peamist ülesannet (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Eespool esitatud põhimõtteid arvestades tuleb nüüd hinnata, kas sellise kaitstud geograafilise tähise kasutamist, mis registreeriti individuaalse kujutismärgina, saab pidada kasutamiseks kooskõlas kaubamärgi peamise ülesandega.

47

Sellega seoses olgu kaitstud geograafilise tähise kohta märgitud, et määruse nr 1151/2012 artikli 5 lõike 2 kohaselt on „geograafiline tähis“ nimetus, mis osutab sellele, et:

48

Samas nähtub kohtupraktikast, et kui individuaalse kaubamärgi kasutamine, hoolimata sellest, et see tõendab geograafilist päritolu ja erinevate tootjate – kes ei ole majanduslikult omavahel seotud – kauba päritolule omistatavaid omadusi, ei taga tarbijatele siiski, et need kaubad või teenused pärinevad konkreetselt ettevõtjalt, kelle kontrolli all kaupa toodetakse või teenuseid osutatakse ja kellele seetõttu saab panna vastutuse kauba või teenuste kvaliteedi eest, siis ei ole selline kasutamine kooskõlas päritolu tähistamise ülesandega (vt analoogia alusel 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 45).

49

Nimelt ei ole individuaalse kaubamärgi peamise ülesandega kooskõlas selle paigutamine kaupadele üksnes selle kauba geograafilise päritolu ja kauba päritolule omistatavate omaduste tähistamise eesmärgil, kuid mitte selleks, et ka tagada, et see kaup pärineb konkreetselt ettevõtjalt, kelle kontrolli all seda toodetakse ja kellele saab panna vastutuse selle kvaliteedi eest (vt analoogia alusel 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 46).

50

Käesolevas asjas nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et menetlusse astuja, see tähendab vaidlusaluse kaubamärgi omanik, on avalik-õiguslik isik. Ta on sõlminud litsentsilepingu ühendusega Gemeinschaft Steirisches Kürbiskernöl. Selle lepingu kohaselt lubab see ühendus kui ainulitsentsiaat oma liikmetel kasutada vaidlusalust kaubamärki. Vaid selle ühenduse liikmetel, kes on seotud „auditeerimisepinguga“, on õigus vaidlusalust kaubamärki kasutada. Vastavalt ühenduse Gemeinschaft Steirisches Kürbiskernöl põhikirja artiklile 2 on muu hulgas ühenduse „eesmärk kaitsta oma liikmete huvisid seoses Euroopa Komisjoni tagatava päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kohaldamisega Steiermargi kõrvitsaseemneõlile […] ja abistada oma liikmeid Steiermargi kõrvitsaseemneõli turustamisel sobivate turundus- ja avalike suhete tegevuste kaudu“.

51

Sellest järeldub, nagu menetlusse astuja kohtuistungil selgitas, et see ühendus kontrollib, mil viisil tema liikmetest tootjad tooteid valmistavad. Siiski ei ole see ühendus seotud oma liikmete toodete tootmisega ega vastuta nende toodete eest (vt analoogia alusel 8. juuni 2017. aasta kohtuotsusW. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 48). Seega ei ole menetlusse astuja, kes on sõlminud kõnealuse ühendusega litsentsilepingu, seotud kõnealuste toodete tootmisega ega ole nende eest vastutav.

52

Samas on oluline mitte ajada segi kaubamärgi peamist ülesannet selle teiste ülesannetega, mis on ära toodud eespool punktis 45, mida kaubamärk võib vajaduse korral samuti täita, näiteks sellistega nagu asjaomase kauba kvaliteedi tagamine (vt selle kohta 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punkt 44) või selle geograafilise päritolu tähistamine. Nimelt, nagu väitis hageja, kinnitas EUIPO kohtuistungil ning meenutati käesoleva kohtuotsuse punktides 44, 48 ja 49 eespool, täidab individuaalne kaubamärk oma päritolu tähistamise ülesannet, kui selle kasutamine tagab tarbijatele, et sellega tähistatud kaup pärineb ühtselt ettevõtjalt, kelle kontrolli all see kaup on toodetud ja kellele saab panna kõnealuse kauba kvaliteedi eest vastutuse. Käesolevas asjas ei ole vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine toimunud kooskõlas sellise päritolu tähistamise ülesandega.

53

Nagu menetlusse astuja ja tema kaasatud ekspert kohtuistungil selgitasid, teostab ühendus Gemeinschaft Steirisches Kürbiskernöl kontrolli kõrvitsaseemneõli tootmise üle, et tagada, et asjaomane toode on toodetud vastavalt kindlaksmääratud spetsifikatsioonidele ja nende spetsifikatsioonide järgimise üle teostab järelevalvet riigi volitatud asutus. Menetlusse astuja rõhutas kohtuistungil, et erinevalt asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze (C‑689/15, EU:C:2017:434), teostas asjaomane ühendus kontrolli kogu tootmisprotsessi üle kõigis selle etappides, mis eristab käesolevat kohtuasja viidatud kohtuasjast, sest viimati nimetatu puhul kontrollis kõnealune ühendus ainult toorainet, st puuvillakiudu. Siiski tuleb rõhutada, et need elemendid ei sea kahtluse alla eespool punktides 51 ja 52 esitatud hinnanguid, kuna need võimaldavad vaidlusalusel kaubamärgil täita tootmisprotsessi käigus toodete kvaliteedi kontrollimise ülesannet, kuid mitte tootja tuvastamisega seotud ülesannet.

54

Lisaks ei ole selle hindamisel, kas kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses tegelikult kasutatud, tähtsust sellel, kas kasutaja oli avalik‑õiguslik või eraõiguslik isik (vt selle kohta 9. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Verein Radetzky-Orden, C‑442/07, EU:C:2008:696, punktid 17 ja 24). Pealegi võib kaubamärgi tegelik kasutaja olla nii kaubamärgiomanik kui ka kolmas isik, kellel on õigus kaubamärki kasutada (vt selle kohta 11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punkt 37). Samas, nagu on meenutatud eespool punktis 44, peab vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine tagama, et kõik sellega tähistatud kaubad või teenused on toodetud või tarnitud ühtse ettevõtja kontrolli all, kes on vastutav nende kvaliteedi eest, mis käesoleval juhul nii ei ole.

55

Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud otsuse punktis 42 esiteks, et määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 ei ole nõutud, et lõpptarbija saab asjaomase tähise kasutamise alusel tuvastada vaidlusaluse kaubamärgi tootja isiku, ja teiseks, et piisab kui kaubamärgiõiguse omanik teostab kontrolli tagamaks, et kõik kaubamärgiga tähistatud tooted on toodetud ühtse ettevõtja kontrolli all.

56

Selles osas tuleneb esiteks asjaomase kõrvitsaseemneõli pudelite kujutistest ja reklaammaterjalist, mis on lisatud menetlusse astuja poolt EUIPO tühistamisosakonnale esitatud märkustele, mis on ära toodud nende märkuste lisades A.1–A.66, ning teiselt poolt Üldkohtu kohtuistungil antud selgitustest, et vaidlusalune kaubamärk ei sisalda ühtki viidet konkreetsele tootjale või kaubamärgiomanikule ja see võimaldab üksnes tähistada geograafilist päritolu ja kõnealuse toote omadusi. Seetõttu tuleb järeldada, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine ei võimalda eristada ühe ettevõtja tooteid, mis on hõlmatud selle kaubamärgiga, teistelt ettevõtjatelt pärinevatest seda kaubamärki kandvatest toodetest.

57

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et ühenduse Gemeinschaft Steirisches Kürbiskernöl liikmed on kohustatud paigutama oma kõrvitsaseemneõli pudelitele lindi kontrollnumbriga. Sellega seoses selgitas menetlusse astuja kohtuistungil üksikasjalikult kontrollnumbrite süsteemi, mille abil võib tarbija selle ühenduse veebisaidilt saada teada üksikasjad asjaomase toote kohta, näiteks selle kaubandusliku päritolu, müügikuupäeva ja pudeli suuruse. Niisiis, tuginedes 22. septembri 2011. aasta kohtuotsusele Interflora ja Interflora British Unit, C‑323/09, EU:C:2011:604, leiab menetlusse astuja, et piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelik tarbija on võimeline aru saama, et vaidlusalust kaubamärki kasutavad üksnes asjaomase ühenduse liikmed.

58

Lisaks asjaolule, et need tõendid on tunnistatud vastuvõetamatuks (vt eespool punkt 23), ei võimalda need samuti kinnitada järeldust, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine ei taga, et sellega tähistatud kaubad pärinevad ühtselt ettevõtjalt, kelle kontrolli all kaup on toodetud ja kellele saab panna kõnealuse kauba kvaliteedi eest vastutuse. Tegelikult lisandub pudeli kaelale kinnitatud märgistusele, mida esitleti kohtuistungil, pudeli kereosal selgelt ära toodud tootja nimi.

59

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, on hagejal alust väita, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 15 lõiget 1.

60

Kuna hageja ainus väide on põhjendatud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

61

Hageja nõuet, et Üldkohus muudaks vaidlustatud otsust ja kuulutaks vaidlusaluse kaubamärgi tühistatuks, tuleb mõista nii, et hageja palub, et Üldkohtus teeks otsuse, mille tema arvates oleks pidanud vastu võtma EUIPO ning milles tuvastatakse, et kõnelusel juhul olid vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise tingimused täidetud. Hageja nõuab seega vaidlustatud otsuse muutmist, nagu on ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikes 3 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 3).

62

Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikes 3 ette nähtud Üldkohtu muutmispädevus ei anna talle pädevust anda hinnangut millelegi sellisele, mille suhtes ei ole apellatsioonikoda veel seisukohta võtnud. Nagu on eespool punktis 25 märgitud, peab muutmispädevuse teostamine seega üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema (5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72).

63

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et Üldkohtu muutmispädevuse kohaldamise tingimused pole täidetud.

64

Nimelt tuleb märkida, et hageja esitab oma hagiavalduses põhjused, miks ta leiab, et menetlusse astuja poolt EUIPO‑le esitatud lisad A.1–A.74 ei võimalda vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist tõendada. Menetlusse astuja näib nõudvat, et Üldkohus arvestaks hagi rahuldamata jätmisel nii tühistamisosakonnale esitatud lisasid A.1–A.66 kui ka apellatsioonikojale esitatud lisasid A.67–A.74, mille ta esitas vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta.

65

Samas nähtub vaidlustatud otsuse punktist 15, et vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamisel tugines apellatsioonikoda üksnes tühistamisosakonnale esitatud lisadele, see tähendab lisadele A.1–A.66. Seevastu vaidlustatud otsuse punktist 16 ilmneb, et apellatsioonikoda ei pidanud vajalikuks hinnata menetlusse astuja esitatud täiendavaid dokumente, see tähendab lisasid A.67–A.74.

66

Ei saa siiski välistada, et tõendid, mis on esitatud lisades A.67–A.74, võivad juhul, kui apellatsioonikoda peab neid vastuvõetavaks, osutuda kasulikuks vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise esinemise hindamisel. Kuna apellatsioonikoda ei uurinud kõiki haldusmenetluses esitatud tõendeid, ei ole Üldkohtu ülesanne neid esimest korda hinnata ja seetõttu käsitleda vaidlustatud otsuse muutmise nõuet (vt selle kohta 5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72).

67

Eeltoodut arvestades tuleb vaidlustatud otsuse muutmise nõue tagasi lükata.

68

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

69

Hagiavalduses palus hageja mõista kohtukulud välja menetlusse astujalt. Kohtuistungil palus hageja Üldkohtul mõista kohtukulud välja menetlusse astuja asemel EUIPO‑lt. EUIPO vaidles sellele taotlusele vastu.

70

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei takista sellise nõude rahuldamist asjaolu, et pool, kelle kasuks tehti kohtuotsus, taotles kohtukulude väljamõistmist EUIPO‑lt alles kohtuistungil (vt 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Consorzio per la tutela del formaggio Grana Padano vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biraghi (GRANA BIRAGHI), T‑291/03, EU:T:2007:255, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. mai 2015. aasta kohtuotsus Cosmowell vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Haw Par (GELENKGOLD), T‑599/13, EU:T:2015:262, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Kuna EUIPO on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja poolt kohtuistungil esitatud nõudele välja mõista EUIPO‑lt. Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannab menetlusse astuja oma kohtukulud ise.

72

Peale selle palus hageja kohtuistungil mõista hageja poolt selle ameti menetluses kantud kulud välja EUIPO‑lt.

73

Selles osas tuleb märkida, et apellatsioonikoda peab käesoleva kohtuotsuse põhjal tegema otsuse nimetatud menetlusega seotud kulude kohta (vt selle kohta 5. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Consorzio vino Chianti Classico vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – FFR (F.F.R.), T‑143/11, ei avaldata, EU:T:2012:645, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab: