Christoph Kleini 9. juunil 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 28. septembri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-309/10 RENV: Christoph Klein versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-346/17 P)

(2017/C 300/19)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Christoph Klein (esindaja: advokaat H.-J. Ahlt)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant järgmised väited:

Esiteks, Üldkohus on rikkunud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 lõiget 2, kuna ta ei ole võtnud arvesse Euroopa Kohtu otsuse siduvuse ulatust ja teinud sellest väära õigusliku järelduse, et hageja ei saa kohtumenetluses C-120/14 P esitatud neljanda väite vastuvõetamatuse tõttu nõuda kahju hüvitamist seoses oma tootega „effecto“.

Teise on Üldkohus rikkunud veelkord Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 lõiget 2, kuna, ta ei pidanud ennast seotuks Euroopa Kohtu ratio decidendi‘ ga. Üldkohus on kohtuotsuse punktis 95 jätnud tähelepanuta, et esimene vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada osas, milles Euroopa Kohus jättis rahuldamata hagiavalduses esitatud nõude, mõista komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mis apellandile […] tekkida võib. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis sellele andmata õigusliku hinnangu ja asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu nõuetele vastamatuse tõttu.

Kolmandaks heidab ta Üldkohtule ette Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõike 1 rikkumist, kuna Üldkohus lükkas tagasi väite, et komisjon on oma tegevusetuse tõttu direktiivi 93/42 artikli 8 lõike 2 kohases kaitseklausli menetluses rikkunud ka põhiõiguste harta artiklit 41, põhjendades seda sellega, et tegemist on uue vastuvõetamatu väitega. Sellega rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna hageja viitas tegelikult juba hagiavalduses hea halduse põhimõttele, mis sisuliselt vastab harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttele. Seetõttu ei ole tegemist vastuvõetamatu väitega.

Neljandaks, Üldkohus lähtus sellest, et nimetatud direktiiv ei anna õigusi hagejale isiklikult ega atmed AG-le. Apellatsioonkaebus põhineb sellel, et see seisukoht on vastuolus liidu õigusega, kuna mõlemad isikud on kaitseklausli menetluse adressaadid ja võivad majandusliku puutumuse tõttu tugineda kaupade vaba liikumise põhimõttele.

Viiendaks välistas Üldkohus vääralt põhjusliku seose komisjoni õigusvastase käitumise ja väidetava kahju vahel. Seejuures moonutas ta asjaolusid ja kvalifitseeris faktilised asjaolud valesti. Lisaks rikkus ta veelkord direktiivi 93/42 artikli 8 lõiget 2 jättes õigusliku hindamise läbi viimata ja oma otsuse piisavalt põhjendamata.

Kuuendaks rikkus Üldkohus õiglase menetluse ja õiguse olla ära kuulatud põhimõtteid, EIÕK artiklit 6 ja harta artiklit 47, kuna ta jättis arvesse võtmata tõendid KOM RENV 1 ja 2, millega ta moonutas asjaolusid ja tõendeid.

Seitsmendaks rikkus Üldkohus õiglase menetluse põhimõtet, EIÕK artiklit 6, harta artiklit 47, Üldkohtu kodukorra artikli 64 lõike 3 punkt d ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 24, kui ta jättis rahuldamata hageja nõude kohustada komisjoni tegema otsust kaitseklausli menetluses.