–

ExxonMobil Production Deutschland GmbH, esindaja: Rechtsanwalt S. Altenschmidt,

–

Bundesrepublik Deutschland, esindaja: M. Fleckner,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. C. Becker ja J.-F. Brakeland,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), artikli 3 punkti u, artikli 10a ja I lisa tõlgendamist ning komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad direktiivi 2003/87 artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1), artikli 3 punktide c ja h tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ExxonMobil Production Deutschland GmbH (edaspidi „ExxonMobil“) ja Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariik) ning mis puudutab taotlust kasvuhoonegaaside saastekvootide (edaspidi „saastekvoodid“) tasuta eraldamiseks maagaasi töötlemiskäitisele, mis muu hulgas tegeleb väävli kogumisega, mille raames ta toodab kütuste põletamise teel elektri- ja soojusenergiat ning seejuures eraldub atmosfääri süsinikdioksiidi (CO2).

3

Direktiivi 2003/87 põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid peaksid saastekvootide eraldamisel võtma arvesse tööstustegevusest tulenevat heitkoguste vähendamise võimalust.“

4

Direktiivi artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem […], mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

[…]“.

5

Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside suhtes.“

6

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

7

Direktiivi 2003/87 artikli 10 „Lubatud heitkoguse ühikute müük enampakkumisel“ lõige 1 sätestab järgmist:

„Alates 2013. aastast müüvad liikmesriigid enampakkumisel kõik saastekvoodid, mida kooskõlas artiklitega 10a ja 10c ei eraldata tasuta. […]“.

8

Direktiivi artiklis 10a „Ühenduse üleminekueeskirjad saastekvootide tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ on sätestatud:

„1.   Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed […] saastekvootide eraldamiseks […]

[…]

Kuivõrd see on võimalik, määratakse esimeses lõigus osutatud meetmetega kindlaks kogu ühendust hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada saastekvootide eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ega ergutata heitkoguste suurendamist. Elektritootmise eest tasuta saastekvoote ei eraldata, välja arvatud artiklis 10c kirjeldatud juhtudel ning heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul.

[…]

3.   Kui lõigetest 4 ja 8 ei tulene teisiti, ning olenemata artiklist 10c, ei eraldata tasuta lubatud heitkoguse ühikuid elektritootjatele, süsinikdioksiidi koguvatele käitistele, süsinikdioksiidi transportivatele torujuhtmetele ega süsinikdioksiidi säilitamiskohtadele.

4.   Soojus- või jahutusenergia tootmise eest eraldatakse tasuta saastekvoote kaugküttele ning [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta] direktiivis 2004/8/EÜ [soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel, millega muudetakse direktiivi 92/42/EMÜ (ELT 2004, L 52, lk 50: ELT eriväljaanne 12/03, lk 3)] määratletud suure tõhususega koostootmisele majanduslikult õigustatud nõudluse osas. Pärast 2013. aastat kohandatakse kõnealustele käitistele eraldatavaid saastekvoote kõnealuse soojuse tootmise eest igal aastal artiklis 9 osutatud lineaarse teguriga.

5.   Saastekvootide aastane maksimumkogus, mille alusel arvutatakse sellistele käitistele eraldatavad saastekvoodid, mis ei ole hõlmatud lõikega 3 ja mis ei ole uued osalejad, ei ületa:

Vajaduse korral kohaldatakse ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti.

[…]

7.   […]

Uutele osalejatele elektritootmisega seoses tasuta saastekvoote ei eraldata.

[…]

8.   Kuni 31. detsembrini 2015 on uute osalejate reservist võimalik saada kuni 300 miljonit saastekvooti, et aidata stimuleerida kuni 12 kaubandusliku näidisprojekti ehitamist ja toimimist, mille eesmärk on süsinikdioksiidi keskkonnaohutu kogumine ja geoloogiline säilitamine, ning uuenduslikke taastuvenergiatehnoloogia näidisprojekte liidu territooriumil.

Saastekvoodid eraldatakse selliste näidisprojektide toetamiseks, mis tagavad mitmesuguste majanduslikult veel mittetasuvate süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning uuenduslike taastuvenergiatehnoloogiate arendamise geograafiliselt tasakaalustatud asukohtades. Saastekvootide eraldamine sõltub süsinikdioksiidi heitkoguste tõendatud vältimisest.

[…]

11.   Kui artiklist 10b ei tulene teisiti, on käesoleva artikli lõigete 4–7 kohaselt tasuta eraldatavate saastekvootide kogus 2013. aastal 80% lõikes 1 osutatud meetmete kohaselt kindlaks määratud kogusest. Seejärel vähendatakse tasuta saastekvoote igal aastal võrdse koguse võrra, nii et 2020. aastal on tasuta saastekvoote 30%, kuni 2027. aastal enam tasuta saastekvoote ei eraldata.

12.   Kui artiklist 10b ei tulene teisiti, eraldatakse 2013. aastal ja igal järgneval aastal kuni 2020. aastani lõike 1 kohaselt käitistele sektorites või allsektorites, mille puhul esineb märkimisväärne süsinikdioksiidi lekke oht, tasuta saastekvoote 100% ulatuses lõikes 1 osutatud meetmete kohaselt kindlaks määratud kogusest.

[…]

14.   Selleks et teha kindlaks lõikes 12 osutatud sektorid või allsektorid, hindab komisjon ühenduse tasandil, millises ulatuses on asjaomase jaotustaseme korral asjaomases sektoris või allsektoris võimalik nõutavate saastekvootidega seotud otseseid kulusid ja käesoleva direktiivi rakendamise tulemusena kõrgemast elektrienergia hinnast tulenevaid kaudseid kulusid edasi suunata tootehindadesse, ilma et see tooks kaasa märgatava turuosa loovutamise süsinikdioksiidi heidete seisukohast vähem tõhusatele ühendusevälistele käitistele. […]

[…]“.

9

Direktiivi 2003/87 artikkel 10c annab liikmesriikidele, kui nad esitavad komisjonile taotluse, võimaluse eraldada tasuta saastekvoote elektritootmise moderniseerimiseks.

10

Direktiivi I lisa sisaldab selle pealkirjast nähtuvalt tabelit, kus on loetletud tegevusalade liigid, mille suhtes direktiivi kohaldatakse. Nende tegevuste hulka kuulub „[k]ütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 [megavati (MW)] (v.a ohtlike või olmejäätmete põletamisega tegelevad käitised)“.

11

Direktiivi II lisas „Artiklites 3 ja 30 nimetatud kasvuhoonegaasid“ on muu hulgas mainitud süsinikdioksiidi.

12

Direktiivi 2009/29 põhjendused 15 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

13

Otsuse 2011/278 põhjenduses 31 on märgitud:

„Arvestades seda, et alates 2013. aastast tuleks energeetikasektoris eraldada kõik saastekvoodid enampakkumise teel ning et kõnealusel sektoril on võimalus süsinikdioksiidiga seotud suurenenud kulud edasi suunata, ning samuti asjaolu, et elektritootmisele ei tohiks üldse eraldada tasuta saastekvoote, välja arvatud üleminekuperioodi tasuta saastekvoodid elektritootmise moderniseerimiseks ja jääkgaasidest elektri tootmiseks, ei peaks käesolevas otsuses käsitlema tasuta saastekvootide eraldamist elektritootmise või -tarbimisega seotud heitele. […]“.

14

Otsuse artikkel 3 näeb ette:

„Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]“.

15

Otsuse artikkel 6 „Käitiseosadeks jagamine“ näeb ette:

„1.   Käesoleva otsuse kohaldamisel jagavad liikmesriigid direktiivi [2003/87] artikli 10a alusel tasuta saastekvootide saamise õigusega käitised nõuetekohaselt üheks või mitmeks järgmiseks käitiseosaks:

[…]“.

16

Otsuse artikkel 10 „Saastekvootide eraldamine käitisele“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid arvutavad igaks aastaks artikli 7 kohaselt kogutud andmete põhjal selliste saastekvootide arvu, mis lõigete 2–8 kohaselt eraldatakse tasuta igale liikmesriigi territooriumil asuvale tegevkäitisele alates 2013. aastast.

2.   Kõnealuse arvutuse tegemiseks määravad liikmesriigid esiteks esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu iga käitiseosa jaoks eraldi järgmiselt:

[…]

[…]“.

17

Komisjoni 21. juuni 2012. aasta määruse (EL) nr 601/2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT 2012, L 181, lk 30) artikli 3 punktis 40 on „oma-CO2“ määratletud kui „kütuses olev CO2“.

18

Määruse artikli 48 lõikes 1 on sätestatud:

„Käitisesse üle kantud kütuse, sealhulgas sellise maagaasi või jääkgaasi, mis sisaldab kõrgahjugaasi või koksiahjugaasi, koostises olev oma-CO2 lisatakse vastava kütuse heitekoefitsiendile.“

19

21. juuli 2011. aasta kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise seaduse (Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz) (BGBl. 2011 I, lk 1475, edaspidi „TEHG“) §-s 9 on sätestatud:

„(1)   Käitajatele eraldatakse tasuta saastekvoodid vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud [direktiivi 2003/87] artikli 10a kehtivas redaktsioonis ning [otsuses 2011/278]

[…]

(6)   Käitisele eraldatud saastekvootide lõplik kogus võrdub lõigete 1–5 sätete kohaselt arvutatud ja käitisele eraldatud kvootide esialgse koguse ning Euroopa Komisjoni poolt Euroopa Liidu ühtlustatud saastekvootide eraldamise eeskirjade artikli 15 lõike 3 kohaselt kindlaks määratud sektoriülese paranduskoefitsiendi korrutisega. Elektritootjatele toodetud soojuse eest saastekvootide eraldamisel asendatakse esimeses lauses esitatud paranduskoefitsient direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikes 4 nimetatud lineaarse teguriga ning arvutus tehakse asjaomasele elektritootjale 2013. aasta eest tasuta eraldatavate saastekvootide esialgse aastakoguse alusel.“

20

TEHG 1. lisa 2. osa „Tegevusalad“ punktis 1 tuuakse välja käitiste hulgas, kelle heide on hõlmatud selle seaduse kohaldamisalasse, „kütuste põletamiseks mõeldud põletusseadmed, mille summaarne nimisoojusvõimsus on käitises 20 MW või suurem, tingimusel et neid ei ole loetletud mõnes järgnevas punktis“. 1. lisa 2. osa punktides 2–4 on loetletud eri tüüpi „[k]äitised elektrienergia, auru, sooja vee, protsessisoojuse või kuuma heitgaasi tootmiseks“, mille heitkogused kuuluvad TEHG kohaldamisalasse.

21

Kasvuhoonegaaside saastekvootide eraldamist kauplemisperioodiks 2013–2020 käsitleva 26. septembri 2011. aasta määruse (Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020) (BGBl. 2011 I, lk 1921, edaspidi „ZuV 2020“) § 2 punktis 21 on „elektritootja“ määratletud kui „käitis, mis toodab ja müüb kolmandatele isikutele elektrienergiat pärast 31. detsembrit 2004 ning mis tegutseb üksnes [TEHG] 1. lisa 2. osa punktides 1–4 nimetatud tegevusalal“.

22

ZuV 2020 § 2 punktides 29 ja 30 on mõisted „protsessiheite käitiseosa“ ja „soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa“ määratletud samas sõnastuses kui otsuse 2011/278 artikli 3 punktides h ja c. ZuV 2020 § 2 punkti 29 alapunkti b alapunkt ee vastab seega otsuse 2011/278 artikli 3 punkti h alapunktile v.

23

ExxonMobil käitas kuni 2013. aasta lõpuni maagaasi töötlemise käitist (edaspidi „kõnealune käitis“) Steyerbergis (Saksamaa). Käitis koosnes maagaasi väävlitustamise ja veetustamise rajatistest, väävli kogumise rajatistest (nn Clausi seadmed), heitgaaside puhastamise rajatistest ja kõrvalrajatistest. Viimati nimetatud seadmete hulka kuulusid aurukatel, gaasimootorite plokk, tõrvikpõletamise seadmed eriolukorras kasutamiseks ja kondensatsioonielektrijaam.

24

See jõujaam oli ühendatud avaliku elektrivõrguga ning võrku suunati pidevalt väikeseid elektrikoguseid, et tagada käitise pidev varustamine elektrienergiaga Clausi seadmete tööhäire korral, mis oleks toonud kaasa teatud aurukoguste kadumise. Elektrienergia bilansist, milles on esitatud kõnealuses käitises elektrienergia tootmist, importimist, eksportimist ja tarbimist hõlmavad andmed aastate 2005–2010 kohta, ilmneb, et neist aastatest mõnel oli selle käitise elektritarbimine suurem kui elektritoodangu maht.

25

Deutsche Emissionshandelsstelle (Saksamaa saastekvootidega kauplemise talitus, edaspidi „DEHSt“) eraldas 24. veebruari 2014. aasta otsusega ettevõttele ExxonMobil 1179523 tasuta saastekvooti kauplemiseperioodiks 2013–2020. Selle eraldamise aluseks oli osaliselt soojuspõhine võrdlusalus ja osaliselt kütusepõhine võrdlusalus. Selle eraldamisega seotud arvutustes võeti arvesse asjaolu, et asjaomases sektoris oli olemas süsinikdioksiidi heite ülekandumise oht. Ent DEHSt ei nõustunud ExxonMobilile eraldama täiendavaid tasuta saastekvoote, mida ettevõte oli taotlenud protsessiheite eest. Samal kuupäeval tehtud otsusega tunnistas DEHSt oma otsuse alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks seetõttu, et ExxonMobil lõpetas sellest kuupäevast oma tegevuse. Seda kehtetuks tunnistamist ei ole vaidlustatud.

26

DEHSt jättis 12. veebruari 2016. aasta otsusega rahuldamata ExxonMobili esitatud vaide, mis puudutas keeldumist eraldada ExxonMobilile täiendavaid tasuta saastekvoote 2013. aasta protsessiheite eest.

27

Viimati nimetatud otsuse kohta DEHSt esitatud põhjendustest nähtub, et protsessiheitega seoses esitatud saastekvootide eraldamise taotlus hõlmas maagaasis looduslikult sisalduvat CO2-heidet ehk määruse nr 601/2012 artikli 3 punkti 40 tähenduses „oma-CO2“, mis tekkis Clausi seadmetes toimuva protsessi (edaspidi „Clausi protsess“) käigus. Clausi protsessi näol on tegemist eksotermilise keemilise reaktsiooniga, mille käigus vesiniksulfiid (H2S) muudetakse väävliks. Selle reaktsiooni käigus eralduv soojus koguti kogumiskatelde abil enne kõnealuses käitises kasutamist. Selle soojuse kasutamise eest eraldati tasuta saastekvoote soojuspõhise võrdlusaluse kohaldamise alusel. Clausi protsessi lõppedes juhiti oma-CO2 korstna kaudu välja. Selle protsessi käigus ei tekkinud muud CO2-heidet kui maagaasis looduslikult sisalduv CO2.

28

DEHSt leidis, et sellistel asjaoludel ei ole võimalik eraldada tasuta saastekvoote „protsessiheite käitiseosale“ ZuV 2020 § 2 punkti 29 alapunkti b alapunkti ee alusel, millega võeti Saksa õigusesse üle otsuse 2011/78 artikli 3 punkti h alapunkt v. DEHSt arvates ei olnud täidetud neis sätetes ette nähtud tingimus, et heide peab tulenema süsinikku sisaldava tooraine kasutamisest. Nimelt ei tulenenud oma-CO2 heide Clausi protsessist, kuna see CO2 ei osalenud Clausi protsessi iseloomustavas keemilises reaktsioonis ega olnud selle reaktsiooni jaoks vajalik. DEHSt sõnul on väävli tootmiseks vajalik tooraine ainult H2S ning CO2 on käsitatav üksnes H2S-i „kõrvalgaasina“.

29

ExxonMobil esitas 10. märtsil 2016 DEHSt 12. veebruari 2016. aasta otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule – Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa).

30

Kaebuses nõuab ExxonMobil õigust saada tasuta eraldatavaid saastekvoote 2013. aasta protsessiheite käitiseosa eest, tuues põhjenduseks asjaolu, et väävli tootmise käigus tekkinud CO2-heide tulenes sellest, et kasutati toorainet, mis sisaldas süsinikku CO2 kujul. ExxonMobili väitel ei olnud väävli tootmiseks kasutatud tooraine mitte H2S eraldivõetuna, vaid happeline gaas, mille koostisosad on H2S ning metaan (CH4), CO2 ja veeaur. Kui Clausi protsessi käigus ei kasutata happelist gaasi, ei juhita maagaasis sisalduvat oma-CO2 atmosfääri. Lisaks sellele on CO2 eraldamine selle protsessi käigus vajalik, et saada sellest gaasist puhast väävlit. Seejuures ei ole oluline, et CO2 on tooraines algupäraselt olemas ega osale keemilises reaktsioonis. Igal juhul ei oleks CO2-heidet võimalik vältida ei kütuse vahetamise ega tõhusama tehnoloogia abil.

31

Lisaks sellele väidab ExxonMobil, et asjaolu, et tasuta saastekvoote eraldati soojuspõhist võrdlusalust kohaldades kõnealuses käitises toodetud mõõdetava soojuse eest, mille näol oli tegemist Clausi protsessi iseloomustava keemilise reaktsiooni kõrvalproduktiga, ei takista taotletud täiendavate saastekvootide eraldamist. Euroopa Kohus sedastas 8. septembri 2016. aasta kohtuotsuses Borealis jt (C‑180/15, EU:C:2016:647), et kuigi tootepõhise võrdlusaluse kohaselt saastekvootide eraldamine on prioriteetne kolme varuvariandi puhul, milleks on eraldamine soojuspõhise võrdlusaluse, kütusepõhise võrdlusaluse ja protsessiheite alusel, puudub nende kolme varuvariandi vahel hierarhia.

32

DEHSt väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus esimest korda, et väävli tootmise näol ei ole tegemist tegevusega, millega kaasneb saastekvootidega kauplemise kohustus, ning et kõnealust käitist tuleb pidada „elektritootjaks“, kui käitis on tootnud elektrienergiat ja müünud seda kolmandatele isikutele pärast 31. detsembrit 2004 ning kui käitis tegutseb üksnes TEHG 1. lisa 2. osa punktides 1–4 osutatud tegevusalal „kütuste põletamine“. DEHSt väitel taotles ExxonMobil elektrienergia tootjale ettenähtud saastekvootide eraldamist ning need kvoodid eraldati, kusjuures kvootide arvu vähendati TEHG § 9 lõike 6 kohaselt, kohaldades elektritootjaid hõlmavat lineaarset koefitsienti. Saastekvootide tasuta eraldamine elektritootjatele oleks olnud võimalik vaid direktiivi 2003/87 artiklis 10a sätestatud tingimustel.

33

DEHSt on seisukohal, et seejuures ei saa arvesse võtta sellist saastekvootidega kauplemise süsteemi mitte kuuluvat toodet nagu väävel, ilma et õigusvastaselt laiendataks kauplemissüsteemi kohaldamisala. Saastekvootide tasuta eraldamine vastavalt protsessiheitele ZuV 2020 § 2 punkti 29 alapunkti b alusel oleks võimalik vaid siis, kui ka soojuse eest saastekvootide eraldamist käsitlevad reeglid näeksid ette saastekvootide eraldamise protsessiheite jaoks. Käesoleval juhul see aga nii ei ole. Lisaks nähtub ExxonMobili saastekvootide eraldamise taotlusest, et Clausi protsessile omane keemiline reaktsioon ei tekita CO2-heidet. Nimelt ei kasuta see protsess süsinikku sisaldavat toorainet, sest süsinik ei osale ei rakendatavas protsessis ega reaktsioonis.

34

Peale selle vaidleb DEHSt vastu ExxonMobili väitele, et sellise heite tekkimine on vältimatu. DEHSt arvates on olemas järjestatud hierarhia saastekvootide eraldamisel soojuspõhise võrdlusaluse, kütusepõhise võrdlusaluse ja protsessiheite alusel.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kõigepealt teada, kas kõnealust käitist tuleks pidada „elektritootjaks“ direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses. Sellisel juhul oleks nimelt tasuta saastekvootide eraldamine ExxonMobilile soojuspõhise ja kütusepõhise võrdlusaluse alusel põhimõtteliselt õigusvastane. See tuleneb asjaolust, et elektritootjatele on lubatud tasuta saastekvoote eraldada vaid direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmandas lõigus ning lõigetes 3 ja 4 sätestatud tingimustel, mis käsitlevad sisuliselt heitgaaside põletamist, kaugkütet ja suure tõhususega koostootmist. Clausi protsessi puhul ei ole aga tegemist ühegagi nendest.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et mõistet „elektritootja“ tuleks tõlgendada kitsalt, sest direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u sõnastus on direktiivi mõttest ja eesmärgist laiema ulatusega. Käesolevas asjas on kaheldav ka see, kas kõnealuses käitises toodetud elektrienergia on mõeldud „müügiks kolmandatele isikutele“ selle sätte tähenduses. See elektrienergia on ette nähtud põhiliselt käitises tarbimiseks ning avalikku elektrivõrku suunatakse elektrienergiat vaid selleks, et tagada elektrivarustus käitise tööhäire korral.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui mõistet „elektritootja“ tõlgendada laialt, siis toob see kaasa sellise käitise nagu kõnealune käitis, mida peetakse „elektritootjaks“, ja samuti elektrit tootva käitise, milles tegeldakse peale TEHG 1. lisa 2. osa punktides 1–4 osutatud tegevusala „kütuste põletamine“ ka muu tegevusalaga, millega kaasneb saastekvootidega kauplemise kohustus, erineva kohtlemise, sest viimati nimetatud käitist ei peeta „elektritootjaks“. Selline erinev kohtlemine oleks aga järjekindlusetu, sest kumbki neist käitistest ei kuulu „klassikalisse elektrienergia sektorisse“, mida on mainitud otsuse 2011/278 põhjenduses 31.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seetõttu seisukohal, et mõistet „elektritootja“ tuleks kasutada vaid selliste elektrit tootvate ja kolmandatele isikutele müüvate käitiste puhul, mis tegutsevad üksnes tegevusalal „kütuste põletamine“ ja mitte ühelgi muul – ei TEHG I lisas nimetatud ega seal nimetamata – tegevusalal.

39

Kui sellise tõlgendusega ei nõustuta, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas direktiivist 2003/87 tulenevaid piiranguid seoses elektritootjatele tasuta saastekvootide eraldamisega on võimalik vältida, kui võtta aluseks otsuse 2011/278 artikli 3 punktis c määratletud „soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa“ mõiste, mille puhul selliseid piiranguid ei kohaldata.

40

Lõpuks tõstatab kohus küsimuse, kas Clausi protsessist tulenev heide annab võimaluse tasuta saastekvootide eraldamiseks „protsessiheite käitiseosale“ selle otsuse artikli 3 punkti h tähenduses. Kuivõrd protsessi käigus tekkiv soojus võib samuti anda võimaluse eraldada saastekvoote soojuspõhise võrdlusaluse põhjal, tekib kohtul küsimus, kas üks nendest kahest võrdlusaluse tüübist võib olla teise suhtes prioriteetne.

41

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega sisuliselt selgitada, kas ja millises ulatuses on sellisel käitisel nagu kõnealune käitis, mis tegeleb maagaasi väävlitustamise ja väävli kogumisega Clausi protsessi teel, õigus saada nimetatud tegevuste käigus eralduva CO2 eest tasuta saastekvoote kauplemisperioodiks 2013–2020.

43

Need küsimused lähtuvad nimetatud kohtu poolt eelotsusetaotluses seatud eeldusest, et niisugune käitis kuulub direktiiviga 2003/87 loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi.

44

Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil kahtlesid ExxonMobil ja komisjon selles eelduses ning väitsid, et niisugune käitis nagu kõnealune käitis ei kuulu saastekvootidega kauplemise süsteemi, sest sellest käitisest eralduv CO2 on oma-CO2, kuna see kasvuhoonegaas on algupäraselt olemas tooraines, antud juhul happelises gaasis, mida see käitis töötleb.

45

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 36 märkis, ei oleks sellisel juhul eelotsuse küsimustele antavad vastused põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased ning seega oleks eelotsusetaotlus hüpoteetiline. Nimelt võivad ainult käitised, mille tegevused kuuluvad vastavalt direktiivi 2003/87 artiklile 2 saastekvootidega kauplemise süsteemi, saada kasu nende kvootide tasuta eraldamisest (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 68).

46

Järelikult tuleb kontrollida, kas niisugune käitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2003/87 ja sellest tulenevalt ka direktiiviga loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi kohaldamisalasse.

47

Seoses sellega tuleb meeles pidada, et vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 2 lõikele 1, milles on määratletud direktiivi kohaldamisala, kohaldatakse seda direktiivi „I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate“ ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside – mille seas on CO2 – heitkoguste suhtes (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Vattenfall Europe Generation, C‑457/15, EU:C:2016:613, punkt 28; 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punktid 42, 45 ja 46, ning 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Evonik Degussa, C‑229/17, EU:C:2018:323, punkt 31); I lisas on CO2-heitega seoses nimetatud kütuste põletamist käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW.

48

Direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti b kohaselt eeldab direktiivi tähenduses „heitkogus“ käitise allikatest pärineva kasvuhoonegaasi heidet atmosfääri.

49

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et selline käitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tegutseb tegevusalal „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ direktiivi 2003/87 I lisa tähenduses, sest direktiivi artikli 3 punkti t arvestades on selline tegevusala nii soojuse eraldumist põhjustav H2S oksüdatsioonireaktsioon Clausi protsessi käigus kui ka sellele järgnev Clausi seadmetest väljuva gaasi järelpõletamise protsess, mida mainis Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil.

50

Peale selle nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest – mida ei ole eitanud ükski kirjalikke seisukohti esitanud või Euroopa Kohtu kohtuistungil osalenud menetlusosaline –, et tegevusala „kütuste põletamine“, millel kõnealune käitis tegutseb, tekitab direktiivi 2003/87 artikli 2 lõike 1 ja artikli 3 punkti b tähenduses CO2„heitkoguseid“, sest see käitis põhjustab käitise seadmetest pärineva kasvuhoonegaasi heidet atmosfääri.

51

Nagu ExxonMobil ja komisjon rõhutasid, on sellisest kütuste põletamisest tulenev CO2-heide „oma-CO2“ määruse nr 601/2012 artikli 3 punkti 40 tähenduses, sest põhikohtuasjas kõnealuse käitise töödeldavas happelises gaasis sisaldub see kasvuhoonegaas looduslikult.

52

See asjaolu ei jäta aga niisugust käitist direktiivi 2003/87 kohaldamisalast välja.

53

Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 47 ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 47, on vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 2 lõikele 1, mille sõnastus on selles osas ühemõtteline, direktiiv kohaldatav selle „I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste“ suhtes, kusjuures ei ole nõutav, et eralduv kasvuhoonegaas oleks tekkinud mainitud tegevuste käigus. Samuti ei piira direktiivi artikli 3 punkt t mõistet „põletamine“ oksüdatsioonireaktsioonidega, mille käigus tekib kasvuhoonegaas.

54

Sellist tõlgendust toetavad määruses nr 601/2012 sätestatud seire-eeskirjad. Nimelt näeb selle määruse artikli 48 lõige 1 sõnaselgelt ette, et määruse artikli 3 punktis 40 määratletud „oma-CO2“, kui see on maagaasi koostises, tuleb lisada vastava kütuse heitekoefitsiendile.

55

Sellist tõlgendust toetab ka direktiivi 2003/87 eesmärk, milleks on direktiivi artikli 1 kohaselt vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid (vt eelkõige 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus PPC Power, C‑302/17, EU:C:2018:245, punkt 18, ja 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Evonik Degussa, C‑229/17, EU:C:2018:323, punkt 41).

56

Nagu ilmneb eeskätt direktiivi põhjendusest 8, sõltub selle eesmärgi saavutamine eeldusest, et süsteemi on kaasatud tegevusalad, millel on teatud potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Evonik Degussa, C‑229/17, EU:C:2018:323, punkt 42).

57

Euroopa Kohtu istungil peetud kohtukõnedest ilmneb, et kuigi CO2 on happelise gaasi koostises, on kütuste põletamisel, mida teeb põhikohtuasjas kõnealune käitis maagaasi väävlitustamiseks ja väävli kogumiseks Clausi protsessi teel, teatud potentsiaal vähendada CO2 heitkoguseid, sest happelises gaasis sisalduv CO2 kogus võib maardlati erineda. Vastupidi sellele, mida väidab ExxonMobil, ei ole seejuures oluline, et seda CO2 sisaldust ei ole võimalik süstemaatiliselt ette näha.

58

Sellest järeldub, et niisugune käitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2003/87 kohaldamisalasse ning järelikult ka direktiiviga loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi, olenemata sellest, kas käitise tegevusest tulenev CO2 on käitise töödeldavas tooraines looduslikult olemas või ei.

59

Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata.

60

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tuleb tõlgendada nii, et sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis seoses direktiivi I lisas nimetatud tegevusega „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ toodab elektrienergiat peamiselt oma tarbeks, tuleb pidada „elektritootjaks“ selle sätte tähenduses, kui esiteks valmistatakse käitises samal ajal toodet, mille tootmine ei kuulu selles lisas loetletud tegevusalade hulka, ja teiseks suunatakse pidevalt väike osa toodetud elektrienergiast tasu eest avalikku elektrivõrku, millega käitis peab olema tehnilistel põhjustel pidevalt ühendatud.

61

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus on esitatud sooviga teha kindlaks, kas põhikohtuasjas kõnealusele käitisele võib eraldada tasuta saastekvoote seoses CO2 heitkogustega, mis on tekkinud kütuste põletamisest, mida tehakse maagaasi väävlitustamiseks ja väävli kogumiseks Clausi protsessi teel.

62

Seoses sellega tuleb meeles pidada, et direktiivi 2003/87 eesmärk on luua kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, mis on suunatud kasvuhoonegaaside õhku paisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse (vt eelkõige 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Rodange et Schifflange, C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 24; 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 26, ning 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 39).

63

See süsteem põhineb majanduslikul loogikal, mis innustab igat süsteemiosalist tekitama talle esialgu antud kvoodist madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab talle antud kvooti (vt eelkõige 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Rodange et Schifflange, C‑321/15, EU:C:2017:179, punkt 22; 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 27, ning 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 40).

64

Direktiivi 2003/87 eesmärk on vähendada 2020. aastaks majanduslikult tõhusalt liidu kasvuhoonegaaside heitkoguseid kokku vähemalt 20% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punkt 23; 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 28, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 41).

65

Sel eesmärgil on direktiivi 2003/87 artikliga 10a loodud üleminekukord, mis selleks, et vältida ettevõtjate konkurentsivõime kaotust saastekvootidega kauplemise süsteemi kehtestamise tõttu (vt selle kohta eelkõige 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus ŠKO-Energo, C‑43/14, EU:C:2015:120, punkt 28, ja 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus PPC Power, C‑302/17, EU:C:2018:245, punkt 20), näeb teatavate tegevusvaldkondade käitiste jaoks ette saastekvootide tasuta eraldamise, mille kogust vähendatakse selle artikli lõike 11 kohaselt perioodil 2013–2020 järk-järgult nii, et 2027. aastal enam tasuta saastekvoote ei eraldata (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus E.ON Kraftwerke, C‑461/15, EU:C:2016:648, punkt 24; 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt, C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 46; 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 29, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 67).

66

Nagu nähtub eeskätt direktiivi 2003/87 artikli 10 lõikest 1 ja direktiivi 2009/29 põhjendusest 15, on kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks nähtud ette, et saastekvootide eraldamise peamiseks meetodiks peaks olema enampakkumine, mida liidu seadusandja peab üldiselt majanduslikult kõige tõhusamaks.

67

Vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 3 ei eraldata tasuta saastekvoote elektritootjatele, välja arvatud juhul, kui nad vastavad selle artikli lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimustele, millest esimene käsitleb soojus- või jahutusenergia tootmist kaugkütte vajadusteks või suure tõhususega koostootmise abil, nagu on määratletud direktiivis 2004/8, ning teine tingimus käsitleb uusi osalejaid. Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 3 on kohaldatav olenemata direktiivi artikli 10c kohaldamisest, mis annab liikmesriikidele võimaluse eraldada tasuta saastekvoote elektritootmise moderniseerimiseks.

68

Sellest järeldub, et alates 2013. aastast on elektritootjate puhul reegliks saastekvootide müük enampakkumisel, mis on olnud ka liidu seadusandja tahe, nagu nähtub direktiivi 2009/29 põhjendustest 15 ja 19 (vt selle kohta 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Iberdrola jt, C‑566/11, C‑567/11, C‑580/11, C‑591/11, C‑620/11 ja C‑640/11, EU:C:2013:660, punkt 40, ning 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 82).

69

Selleks et teha kindlaks, mil määral on sellise käitise puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 3 alusel välistatud õigus saada tasuta saastekvoote, on vaja niisiis hinnata, kas seda käitist tuleks pidada direktiivi tähenduses „elektritootjaks“.

70

Seoses sellega tuleb märkida, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 3 kasutatud mõiste „elektritootja“ on määratletud direktiivi artikli 3 punktis u.

71

Tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt eelkõige 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Länsförsäkringar Sak Försäkringsaktiebolag jt, C‑542/16, EU:C:2018:369, punkt 39).

72

Direktiivi 2003/87 artikli 3 punktist u nähtub, et „elektritootjaks“ tuleb pidada käitist, mis 1. jaanuaril 2005 või pärast seda on tootnud elektrienergiat „müügiks kolmandatele isikutele“ ja milles ei tegelda ühegi teise I lisas loetletud tegevusalaga peale kütuste põletamise summaarse nimisoojusvõimsusega üle 20 MW (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt, C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 33, ning 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt, C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 23).

73

On vaieldamatu, et põhikohtuasjas kõnealune käitis sellele teisele tingimusele vastab. Nagu käesoleva otsuse punktis 49 juba märgitud, tegeldakse selles käitises tegevusalaga „kütuste põletamine“ I lisa tähenduses. Nagu nähtub ka esimese küsimuse sõnastusest, ei tegelda kõnealuses käitises ühegi muu selles lisas nimetatud tegevusalaga. Nimelt ei ole selles lisas loetletud tegevusalade hulgas ei väävli tootmist ega ka maagaasi töötlemist.

74

Mis puudutab esimest direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis u sätestatud tingimust ehk elektrienergia tootmist „müügiks kolmandatele isikutele“, siis tuleb tõdeda, et esimese küsimuse sõnastusest nähtub lisaks, et põhikohtuasjas kõnealune käitis vastab ka sellele tingimusele, sest ta suunab pidevalt ühe osa oma tarbeks toodetavast elektrienergiast tasu eest avalikku elektrivõrku.

75

On tõsi, et antud juhul müüakse kolmandatele isikutele vaid väike osa toodetud elektrienergiast, sest selle suunamine avalikku elektrivõrku toimub tehnilistel põhjustel, et tagada käitise pidev varustamine elektrienergiaga Clausi seadmete tööhäire korral.

76

Direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u sõnastusest ei nähtu aga, et „elektritootjaks“ kvalifitseerimise tingimusele vastamiseks peaks käitise toodetud elektrienergia olema mõeldud ainult või peamiselt kolmandate isikute energiavarustuse tagamiseks.

77

Seoses sellega tuleb eeskätt märkida, et nimetatud sättes ei ole elektritootjaks kvalifitseerimiseks ette nähtud mingit elektrienergia tootmise künnisväärtust, sest elektritootjana käsitamine ei sõltu, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis, müüdud elektrienergia ja tootja enda vajadusteks kasutatava elektrienergia vahekorra muutumisest aja jooksul.

78

Järelikult tuleb sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, isegi kui põhiosa selle toodetud elektrienergiast kasutatakse tema enda vajadusteks, pidada vastavaks ka esimesele direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis u sätestatud tingimusele, sest ta on müünud ühe osa enda toodetud elektrienergiast, ehkki väikese osa, kolmandatele isikutele, suunates pidevalt selle osa elektrienergiast tasu eest avalikku elektrivõrku.

79

Veel nähtub direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u sõnastusest, et sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada selle sätte tähenduses „elektritootjaks“, sest tema ainus tegevusala on direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ ja ta müüb osa oma elektritoodangust kolmandatele isikutele.

80

Niisugust tõlgendust toetab ka direktiiviga 2003/87 taotletav eesmärk ja direktiivi üldine ülesehitus.

81

On küll tõsi, nagu rõhutas ExxonMobil oma kirjalikes seisukohtades, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 3 liikmesriikidele seatud põhimõtteline tasuta saastekvootide eraldamise keeld kehtestati direktiivi 2009/29 põhjendustest 15 ja 19 nähtuvalt selleks, et lõpetada elektritootjatel kuni 2013. aastani olnud võimalus saada juhuslikku kasumit seeläbi, et vajaliku konkurentsisurve puudumisel suunavad nad tasuta eraldatud saastekvootide väärtuse edasi tarbija makstavatesse elektrihindadesse (vt selle kohta 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Iberdrola jt, C‑566/11, C‑567/11, C‑580/11, C‑591/11, C‑620/11 ja C‑640/11, EU:C:2013:660, punkt 40).

82

Siiski tuleb esmalt märkida seda, mis nähtub ka käesoleva otsuse punktidest 65 ja 66, et direktiivi 2003/87 artiklis 10a ette nähtud tasuta saastekvootide eraldamine kuulub üleminekueeskirjade erikorra alla, mis on erand direktiivi artiklis 10 sätestatud põhimõttest, et saastekvoodid tuleb eraldada enampakkumise mehhanismi kohaselt (vt selle kohta 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 36).

83

Järelikult ei saa direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 3 sätestatud reeglit – kuivõrd selle järgi tuleb direktiivi artikli 3 punkti u tähenduses „elektritootjatele“ eraldada saastekvoodid üldjuhul enampakkumise mehhanismi kohaselt, välistades tasuta saastekvootide eraldamise – tõlgendada kitsendavalt. Neil asjaoludel tuleb direktiivi artikli 3 punktis u määratletud mõistet „elektritootja“ tõlgendada laialt.

84

Olgu veel lisatud, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiked 1, 3 ja 5 kajastavad eristust, millel selle artikli sätted põhinevad ja mis seisneb selle artikli lõikega 3 hõlmatud käitiste, sealhulgas direktiivi artikli 3 punkti u tähenduses „elektritootjate“ eristamises muudest kasvuhoonegaase tekitavatest käitistest, mida nimetatakse „tööstuskäitisteks“ (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 70, ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Vattenfall Europe Generation, C‑457/15, EU:C:2016:613, punktid 40 ja 41).

85

See direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses „elektritootjate“ eristamine muudest kasvuhoonegaase tekitavatest käitistest mõjutab otseselt direktiivi artikli 10a lõikes 5 ette nähtud „sektoriülese paranduskoefitsiendi“ arvutamist, mille kohaldamine liikmesriikide arvutatavale tasuta saastekvootide esialgsele aastasele üldkogusele määrab nende kvootide lõpliku aastakoguse, mida liikmesriigid eraldavad neid kvoote saama õigustatud tööstuskäitistele (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 71).

86

Nimelt tuleneb direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikest 5, et kui direktiivi artikli 10a lõikega 3 hõlmamata käitistele eraldatud tasuta saastekvootide esialgne kogus ületab tööstusele kehtestatud piirmäära, mis vastab sama artikli lõikes 5 sätestatud saastekvootide maksimumkogusele, siis peavad liikmesriigid seda esialgset kogust proportsionaalselt vähendama, kohaldades selles sättes ette nähtud „ühtset sektoriülest paranduskoefitsienti“, mis vastab nimetatud esialgse koguse ja selle piirmäära suhtele (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punktid 62 ja 63, ning 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 37).

87

Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 5 sõnastusest nähtub aga selgelt, et paranduskoefitsiendi arvutamisel ei võeta arvesse elektritootjate heitkoguseid, sest need heitkogused on välja jäetud selles sättes määratletud saastekvootide aastasest maksimumkogusest, mis laieneb vaid „käitistele, mis ei ole hõlmatud [selle artikli] lõikega 3“ (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punktid 64, 68, 72, 74, 75 ja 83, ning 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt, C‑506/14, EU:C:2016:799, punktid 24, 26 ja 32).

88

Sellest tuleneb, et kui direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses „elektritootjaks“ olemine peaks sõltuma sellest, kas käitise elektrimüük on tema põhi- või kõrvaltegevus, siis oleks kvoote saama õigustatud käitistele tasuta eraldatavate saastekvootide lõpliku koguse kindlaksmääramise aluseks liidu seadusandja määratud künnisväärtuse puudumisel kriteeriumid, mille sisu ei oleks piisavalt selge ega prognoositav ja mis võiksid seetõttu ohustada õiguskindlust, sest need võimaldaksid eraldatud saastekvoodid hiljem kahtluse alla seada.

89

ExxonMobil väidab siiski, et selline tõlgendus on võrdse kohtlemise üldpõhimõttega vastuolus, sest selle tulemusel koheldaks erinevalt käitist, mille ainus tegevusala on nagu põhikohtuasjas kõnealusel käitisel direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, ja käitist, mis tegeleb üheaegselt selle tegevusalaga ja muu I lisas nimetatud tegevusalaga.

90

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtteks olev võrdse kohtlemise põhimõte, et võrreldavaid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23; ning 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 64).

91

Tuleb tõdeda, et elektrit tootvad käitised, mille ainus tegevusala on direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, ei ole saastekvootidega kauplemise süsteemi osas võrreldavas olukorras elektrit tootvate käitistega, mis peale kütuste põletamise tegelevad veel ühe või mitme muu tegevusalaga, mida on selles lisas nimetatud.

92

Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 58, kuulub selline käitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, direktiivi kohaldamisalasse vaid seoses sellisest kütuste põletamisest tulenevate CO2 heitkogustega. Järelikult kuulub see käitis saastekvootidega kauplemise süsteemi üksnes nimetatud tegevuse osas, välistades muud tegevused, mida ei ole direktiivi I lisas nimetatud. Seevastu käitis, mis tegeleb üheaegselt nii kütuste põletamise kui ka ühe või mitme muu tegevusalaga, mida on selles lisas nimetatud, kuulub saastekvootidega kauplemise süsteemi kõigi oma tegevuste osas, mis tekitavad CO2 heitkoguseid. Kuigi mõlemat tüüpi käitised toodavad elektrit, on teisena kirjeldatud tüüpi käitisel, mis kuulub saastekvootidega kauplemise süsteemi kõigi oma tegevustest tulenevate CO2 heitkoguste osas, õigus saada nende heitkoguste jaoks tasuta saastekvoote – erinevalt esimesena kirjeldatud tüüpi käitisest, mis kuulub saastekvootidega kauplemise süsteemi üksnes kütuste põletamisest tulenevate CO2 heitkoguste osas ning millel ei ole õigust saada tasuta saastekvoote.

93

Vastupidi sellele, mida väidab ExxonMobil, ei ole niisugune direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tõlgendus vastuolus sellega, et komisjoni 24. detsembri 2009. aasta otsuse 2010/2/EL, millega määratakse kindlaks vastavalt direktiivile 2003/87 selliste sektorite ja allsektorite loetelu, mille puhul kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu peetakse märkimisväärseks (ELT 2010, L 1, lk 10), punktis 1.4 lisati sellesse loetellu maagaasi tootmine.

94

Esiteks, nagu nähtub direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikest 12, ei ole sektori või allsektori sellesse loetellu lisamise eesmärgiks selle artikli lõikest 3 erandi tegemine, vaid selle ainsaks tagajärjeks on, et kauplemisperioodiks 2013–2020 eraldatakse käitistele sektorites või allsektorites, mille puhul esineb märkimisväärne süsinikdioksiidi lekke oht, tasuta saastekvoote 100% ulatuses selle artikli lõikes 1 osutatud meetmete kohaselt kindlaks määratud kogusest (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Yara Suomi jt, C‑506/14, EU:C:2016:799, punkt 47).

95

Teiseks olgu rõhutatud, nagu seda tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 83, et sektori või allsektori lisamine sellesse loetellu tähendab, nagu nähtub direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikest 14, et suutmatust saastekvootidega seotud kulusid tootehindadesse edasi suunata ei tõendata – nagu seda soovitab ExxonMobil – mitte iga sektorisse või allsektorisse kuuluva käitise puhul eraldi, vaid see toimub pärast seda, kui komisjon on liidu tasandil hinnanud sektorisse või allsektorisse kuuluvate käitiste kogu tegevust.

96

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tuleb tõlgendada nii, et sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis seoses direktiivi I lisas nimetatud tegevusega „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ toodab elektrienergiat peamiselt oma tarbeks, tuleb pidada „elektritootjaks“ selle sätte tähenduses, kui esiteks valmistatakse käitises samal ajal toodet, mille tootmine ei kuulu selles lisas loetletud tegevusalade hulka, ja teiseks suunatakse pidevalt osa toodetud elektrienergiast, olgugi väike osa, tasu eest avalikku elektrivõrku, millega käitis peab olema tehnilistel põhjustel pidevalt ühendatud.

97

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuivõrd sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada „elektritootjaks“ direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses, siis on sellel käitisel õigus saada tasuta saastekvoote direktiivi I lisas nimetud tegevusega „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ seoses toodetud soojusenergia eest, kui soojusenergiat kasutatakse muu tegevuse jaoks kui elektritootmine.

98

Kõigepealt olgu märgitud, et see küsimus tuleneb hinnangust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus andis omal algatusel, kuivõrd põhikohtuasja pooled ei vaielnud vastu sellele, et tasuta saastekvootide eraldamine ExxonMobilile kütuste põletamisega seoses toodetud soojusenergia eest on põhjendatud.

99

Eelotsusetaotlus annab alust arvata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib riigisisese õiguse alusel ja selle hinnangu raames tunnistada kõik ExxonMobilile tasuta eraldatud kvoodid õigusvastaseks.

100

Neil asjaoludel ning eelotsusetaotlusest nähtuvalt on selle küsimuse eesmärk kindlaks teha, kas käesolevas asjas võib kõnealune käitis saada tasuta saastekvoote, kui tema poolt kütuste põletamise tagajärjel ei toodeta ainult elektrit, vaid Clausi protsessi iseloomustava keemilise reaktsiooni tulemusel ka peaasjalikult soojust, mida salvestatakse selles käitises maagaasi väävlitustamiseks ja väävli kogumiseks Clausi protsessi teel.

101

Olgu meenutatud, et vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 1 kehtestas komisjon otsusega 2011/278 kogu liitu hõlmavad ühtlustatud eeskirjad tasuta saastekvootide eraldamiseks. Kõnealuste ühtlustatud eeskirjadega on täpsustatud olulist nõuet minimeerida konkurentsimoonutusi siseturul (22. juuni 2016. aasta kohtuotsus DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 53; 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 26, ja 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus INEOS Köln, C‑572/16, EU:C:2018:100, punkt 30).

102

Seejuures määrab komisjon kindlaks konkreetse sektori või allsektori võrdlusalused vastavalt direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikele 2 (vt selle kohta 8. septembri 2016. aasta kohtuotsus Borealis jt, C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 60, ning 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 27).

103

Seoses sellega on otsuse 2011/278 artikli 10 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et liikmesriigid arvutavad esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu, korrutades iga käitiseosa võrdlusaluse väärtuse asjaomase varasema tootmistasemega. Selleks peavad nad vastavalt otsuse artiklile 6 eristama käitiseosad vastavalt nende tegevusele, et saaks kindlaks määrata, kas neil tuleb kohaldada tootepõhist, soojuspõhist või kütusepõhist võrdlusalust, või hoopis eritegurit „protsessiheite käitiseosa“ puhul (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Borealis jt, C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 61; ning 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 28).

104

Selle kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et otsuse 2011/278 artiklis 3 esitatud tootepõhise, soojuspõhise ja kütusepõhise võrdlusaluse ning protsessiheite käitiseosa määratlused on üksteist vastastikku välistavad (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Borealis jt, C‑180/15, EU:C:2016:647, punkt 62; ning 18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 29).

105

Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c kohaselt on soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa sisend, väljund ja vastav heide, mida tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ei hõlma ning mis on seotud sellise mõõdetava soojuse tootmisega või impordiga (või mõlemaga) liidu süsteemi kuuluvast käitisest või muust üksusest. Nimetatud sättes on täpsustatud, et seda soojust tuleb muu hulgas tarbida toodete tootmiseks või eksportida teise, liidu süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse välja arvatud eksport elektri tootmiseks (8. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Borealis jt, C‑180/15, EU:C:2016:647, punktid 64 ja 116).

106

Otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c sõnastusest nähtub selgelt, et see säte keelab tasuta saastekvootide eraldamise elektritootmiseks toodetud soojuse eest.

107

Niisiis rakendatakse selle sättega, nagu märkis õigesti ExxonMobil oma kirjalikes seisukohtades, direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 kolmanda lõigu teist lauset ja artikli 10a lõike 7 kolmandat lõiku, mis välistavad tasuta saastekvootide eraldamise elektritootmise eest, välja arvatud esiteks juhtudel, mida on kirjeldatud direktiivi artiklis 10c, mis annab liikmesriikidele võimaluse eraldada tasuta saastekvoote elektritootmise moderniseerimiseks, ja teiseks heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus, ArcelorMittal Atlantique et Lorraine, C‑80/16, EU:C:2017:588, punkt 20).

108

Ent nagu nähtub teise küsimuse sõnastusest, ei soovi kõnealune käitis saada tasuta saastekvoote mitte elektritootmise eest, vaid mõõdetava soojuse tootmise eest.

109

Seoses sellega olgu tõdetud, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkt c ei välista sõnaselgelt seda, et tasuta saastekvoote eraldatakse elektritootjate toodetud soojuse eest, mida kasutatakse muuks otstarbeks kui elektritootmine.

110

Tuleb siiski märkida, et esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 3 koostoimes direktiivi artikli 3 punktiga u välistab – ilma et see mõjutaks direktiivi artiklis 10c nimetatud juhtusid – tasuta saastekvootide eraldamise elektritootjatele, välja arvatud juhul, kui elektritootjad vastavad selle artikli lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimustele, mis käsitlevad soojus- või jahutusenergia tootmist kaugkütte vajadusteks või suure tõhususega koostootmise abil, nagu on määratletud direktiivis 2004/8, ning uusi osalejaid. Samas on vaieldamatu, et kõnealune käitis ei vasta direktiivi 2003/87 artikli 10a lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimustele ning Saksamaa Liitvabariik ei ole direktiivi artiklis 10c antud võimalust kasutanud.

111

Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 3, milles on sätestatud keeld eraldada tasuta saastekvoote elektritootjatele, kui muudest sätetest ei tulene teisiti, näeb seega ette üldreegli (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 66).

112

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb otsust 2011/278 tõlgendada kooskõlas selle direktiivi sätetega (vt selle kohta 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Schaefer Kalk, C‑460/15, EU:C:2017:29, punktid 40–42; 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Trinseo Deutschland, C‑577/16, EU:C:2018:127, punkt 68, ja 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Evonik Degussa, C‑229/17, EU:C:2018:323, punkt 29).

113

Sellest tulenevalt võib rajatis, mida tuleb pidada „elektritootjaks“ direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses, saada käitises otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tähenduses „soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa“ raames toodetud soojuse eest tasuta saastekvoote vaid siis, kui on täidetud direktiivi artikli 10a lõike 1 kolmandas lõigus ning lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimused.

114

Seejuures ei saa väita, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõige 3 keelab, kui selle artikli lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimused ei ole täidetud, elektritootjale tasuta saastekvootide eraldamise vaid elektritootmise eest.

115

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 94 märkis, kaotaks selline tõlgendus direktiivi artikli 10a lõike 3 kasuliku mõju, sest direktiivi artikli 10a lõike 1 kolmanda lõigu teises lauses on – vähemalt põhimõtteliselt – juba sõnaselgelt välistatud saastekvootide tasuta eraldamine elektritootmise eest.

116

Olgu lisatud, et keeld eraldada elektritootjatele tasuta saastekvoote toodetud soojuse eest on täielikult kooskõlas direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 3 eesmärgiga, mida on mainitud käesoleva otsuse punktis 68 ja milleks on eraldada elektritootjatele saastekvoodid üldjuhul enampakkumise mehhanismi kohaselt.

117

Sellest järeldub, et põhikohtuasjas kõnealusele käitisele – mille puhul ei ole vaidlust selle üle, nagu nähtub teise küsimuse sõnastusestki, et see ei vasta direktiivi 2003/87 artikli 10a lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimustele – ei saa otsuse 2011/278 sätetest tuleneda mingit õigust saada tasuta saastekvoote soojuse tootmise eest.

118

Igasugune muu tõlgendus oleks vastuolus direktiivi 2003/87 eesmärkidega ja annaks komisjonile pädevuse, millel puudub vähimgi õiguslik alus (vt selle kohta 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 82).

119

Saksamaa valitsus väitis siiski, et käesoleva otsuse punktis 113 esitatud tõlgendus läheb vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega ja direktiivi 2003/87 eesmärgiga vältida konkurentsi moonutamist, kuna tasuta saastekvoote eraldatakse soojuse eest, mida on tootnud võrreldavad käitised, mis kuuluvad muudesse sektoritesse. Eeskätt on olemas erinevaid koostootmisvorme, mis küll ei vasta suure tõhususe tingimustele, nagu need on määratletud direktiivis 2004/8, kuid mis on oluliselt tõhusamad kui üksnes soojust tootvad käitised.

120

Ent käesoleva otsuse punktidest 91 ja 92 nähtub, et käitised, mis põhikohtuasjas kõnealuse käitisega sarnaselt toodavad soojust nii, et nende ainus tegevusala on direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, ei ole olukorras, mis oleks võrreldav olukorraga, milles on käitised, mis toodavad soojust nii, et nad tegutsevad veel mõnel lisas nimetatud tegevusalal. Saastekvootidega kauplemise süsteemis ei saa erinevat kohtlemist seetõttu pidada nende kahe käitise vahelist konkurentsi moonutavaks (vt analoogia alusel 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Schaefer Kalk, C‑460/15, EU:C:2017:29, punkt 47).

121

Sama kehtib väite suhtes, et erinevalt koheldakse käitisi, mis toodavad soojust suure tõhususega koostootmise abil, nagu on määratletud direktiivis 2004/8, ja muid käitisi, mis toodavad elektrit ja soojust. Kuna viimati nimetatud käitised ei vasta direktiivis sätestatud tingimustele, ei ole need ka esimesena nimetatud käitistega võrreldavas olukorras.

122

ExxonMobil ei saa ka väita, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tõlgendus, mis on esitatud käesoleva otsuse punktis 113, viiks selleni, et käitisi, mis toodavad ise oma elektrit, diskrimineeritaks võrreldes käitistega, mis ostavad elektrit kolmandatelt isikutelt, näiteks tõhusa koostootmise jaamadelt.

123

Esiteks, ise oma elektrit tootval käitisel puudub õigus saada tasuta saastekvoote soojuse tootmise eest vaid juhul, kui ta on direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses „elektritootja“. Nagu nähtub käesoleva otsuse punktidest 91, 92 ja 120, ei ole elektritootjaks olev käitis tööstuskäitistega võrreldavas olukorras. Teiseks, elektrit kolmandatelt isikutelt ostval käitisel ei ole samuti õigust saada tasuta saastekvoote, kui ta on elektritootja.

124

Kõigest eeltoodust tuleneb, et kui sellist käitist nagu põhikohtuasjas kõnealune käitis tuleb pidada „elektritootjaks“ direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses, ei ole sellel käitisel õigust saada tasuta saastekvoote direktiivi artikli 10a ja otsuse 2011/278 sätete alusel.

125

Seega niisugune käitis, mis kuulub direktiivi 2003/87 artikli 2 lõike 1 kohaselt direktiiviga loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi, sest see tegutseb direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud tegevusalal „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“, mis tekitab CO2 heitkoguseid, peab hankima saastekvoodid enampakkumise mehhanismi raames.

126

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artikli 3 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kuivõrd sellist käitist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb pidada „elektritootjaks“ direktiivi 2003/87 artikli 3 punkti u tähenduses, siis ei ole sellel käitisel õigust saada tasuta saastekvoote direktiivi I lisas nimetud tegevusega „kütuste põletamine käitistes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on üle 20 MW“ seoses toodetud soojusenergia eest, kui soojusenergiat kasutatakse muu tegevuse jaoks kui elektritootmine, sest selline käitis ei vasta direktiivi artikli 10a lõigetes 4 ja 8 sätestatud tingimustele.

127

Arvestades kahele esimesele küsimusele antud vastust, ei ole vaja kolmandale ja neljandale küsimusele vastata.

128

ExxonMobil palub Euroopa Kohtul piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju juhul, kui Euroopa Kohus vastab teisele küsimusele eitavalt.

129

Seoses sellega tuleb märkida, et Euroopa Kohus võib liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades vaid erandjuhtudel piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Selleks et sellist piiramist lubada, peavad olema täidetud kaks olulist tingimust, nimelt huvitatud isikute heausksus ja raskete tagajärgede oht (vt eelkõige 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Transportes Jordi Besora, C‑82/12, EU:C:2014:108, punkt 41, ja 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Oftalma Hospital, C‑65/17, EU:C:2018:263, punkt 57).

130

Ent tuleb tõdeda, et ExxonMobil ei ole esitanud ühtegi konkreetset tõendit oma taotluse põhjendatuse kohta, vaid piirdub üldise väitega, et alates 2013. aastast on soojuse tootmise eest eraldatud tasuta saastekvoote paljudele elektritootjatele.

131

Seetõttu puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju.

132

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: