–

A-Fonds, esindaja: R. van der Jagt,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P.‑J. Loewenthal, A. Bouchagiar, S. Noë ja N. Gossement,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on A-Fonds ja Inspecteur van de Belastingdienst (maksuameti inspektor, Madalmaad; edaspidi „maksuhaldur“) ning mille ese on Madalmaade maksuhalduri kinni peetud dividendimaksu tagastamine.

3

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti c kohaselt on „uus abi“„kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused“.

4

Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkt c näeb ette normid, mis on eelmises punktis viidatud normidega identsed.

5

Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse määrust nr 659/1999 (ELT 2004, L 140, lk 1), artikli 4 lõige 1 näeb ette:

„[Määruse nr 659/1999] artikli 1 punkti c kohaldamisel tähendab olemasoleva toetuse muudatus mis tahes muutust, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta abimeetme ühisturuga kokkusobivuse hindamist. Olemasoleva abikava algse eelarve suurenemist kuni 20% võrra ei peeta siiski olemasoleva abikava muutmiseks.“ [Mitteametlik tõlge]

6

8. oktoobri 1969. aasta juriidiliste isikute tulumaksu seadus (Wet op de vennootschapsbelasting) nägi põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „Wet Vpb 1969“) artikli 2 lõike 1 punktides f ja g ette:

„Riigi maksukohustuslastena maksustatakse järgmisi Madalmaades asuvaid üksusi:

[…]

7

Wet Vpb 1969 artikli 2 lõige 3 näeb ette teatud majandusvaldkondades tegutsevate ettevõtjate nimekirja.

8

Wet Vpb 1969 artikli 2 lõige 7 sätestab, et üksused, mille aktsionärid, osanikud või liikmed on otseselt või kaudselt ainult Madalmaade avalik-õiguslikud juriidilised isikud, ning üksused, mille juhtorganite liikmeid otseselt või kaudselt nimetavad ja kutsuvad tagasi ainult Madalmaade avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja mille vara läheb likvideerimise korral ainult Madalmaade avalik-õiguslike juriidiliste isikute käsutusse, „maksustatakse maksuga ainult osas, milles nad käitavad lõikes 3 nimetatud ettevõtjaid“.

9

Ajavahemikul, mil põhikohtuasja asjaolud aset leidsid, muudeti dividendi maksustamise seadust (Wet op de dividendbelasting, edaspidi „Wet DB 1965“) mitu korda.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab 11. juulist 2008 kehtima hakanud Wet DB 1965 redaktsioonile, mis näeb artikli 1 lõikes 1 ette:

„Mõiste „dividendimaks“ all mõistetakse otsest maksu, mida maksavad isikud, kes – otse või sertifikaadi kaudu – saavad tulu aktsiatelt […]“.

11

Wet DB 1965 sama redaktsiooni artikkel 10 täpsustab selle maksu tagastamise korda järgmiselt:

„1.   Maksuinspektori otsusega, mille peale saab vaide esitada, tagastatakse Madalmaades asuvale juriidilisele isikule, kes ei ole juriidilise isiku tulumaksu maksukohustuslane, tema taotlusel temalt kalendriaasta jooksul kinni peetud dividendimaks, kui selle maksu summa on suurem kui 23 eurot.

[…]

3.   Lõiget 1 kohaldatakse analoogia alusel üksusele, kes asub teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid kelle tulu selles riigis ei maksustata ning kellelt ei peetaks juhul, kui ta asuks Madalmaades, kinni ka juriidilise isiku tulumaksu. Esimest lauset ei kohaldata üksusele, kes täidab ülesannet, mis on sarnane [Wet Vpb 1969] artiklis 6a või artiklis 28 nimetatud investeerimisfondi ülesandega.“

12

A‑Fonds on Saksa õiguse alusel asutatud Spezial-Sondervermögen (eriinvesteerimisfond), mis ei ole eraldiseisev õigussubjekt.

13

Niisugune fond on vabastatud juriidilise isiku tulumaksu ja kaubandusmaksu tasumisest. Investorid, kes selles fondis osalevad, saavad tulu proportsionaalselt oma osalusele fondis. Fondi tulu maksustatakse investorite tasemel vastavalt sellele, milline on Saksa maksuõiguse kohaselt nende isiklik staatus maksukohustuslasena.

14

Alates A‑Fondsi asutamisest kuuluvad kõik selle aktsiad BBB‑le.

15

BBB on õigusvõimeline Saksa avalik-õiguslik üksus (Anstalt des öffentlichen Rechts), mille asutas rühm Saksa omavalitsusüksusi, kes on avalik-õiguslikud juriidilised isikud. BBB tegutseb pangana, aga tema eesmärk ei ole ainult kasumit teenida. Tal on ka avalikust huvist tulenev roll. BBB suunab osa oma tulust sotsiaal-, kultuuri-, spordi-, teadus- ja haridustegevuse toetamisse sellel liidumaal, kus ta tegutseb.

16

BBB tasub Saksamaal juriidilise isiku tulumaksu ja kutsetegevuse lõivu. Samuti nähtub eelotsusetaotlusest, et dividend, mida ta saab, on 95% ulatuses vabastatud Saksa tulumaksust ning et ta ei saa maha arvata Madalmaades kinni peetud dividendimaksu põhjusel, et tema osalus A‑Fondsis on osa tema põhivarast (Anlagebuch).

17

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kuulusid BBB‑le A‑Fondsi kaudu aktsiad Madalmaade äriühingutes, kellele kohaldati seadust Wet DB 1965. Dividendilt, mida nende aktsiate pealt 2002/2003. aasta kuni 2007/2008. aasta majandusaastate eest maksti, peeti kinni Madalmaade dividendimaks.

18

BBB esitas mitu taotlust, milles ta palus Wet DB 1965 artikli 10 lõike 1 alusel, et Madalmaade maksuhaldur talle tasutud maksusumma tagastaks. Maksuhaldur jättis need taotlused rahuldamata.

19

Eelotsusetaotlusest nähtub, et vähemalt majandusaastate osas, mis hõlmasid ajavahemikku 1. novembrist 2002 kuni 31. oktoobrini 2008, oli maksuhaldur seisukohal, et BBB ei saanud niisugust tagastamist taotleda, sest tema asukoht ei olnud Madalmaades.

20

A‑Fonds esitas Rechtbank Zeeland‑West‑Brabant te Bredale (Zeeland‑West‑Brabant te Breda esimese astme kohus, Madalmaad) maksu tagastamisest keeldumise otsuste peale kaebused, milles nõudis nende tühistamist, kuid see kohus jättis kaebused põhjendamatuse tõttu 6. mai 2014. aasta otsusega rahuldamata. Nimetatud kohus asus muu hulgas seisukohale, et A‑Fonds ei olnud Wet DB 1965 artikli 10 lõikes 1 nimetatud üksusega sarnases olukorras.

21

A‑Fonds esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof’s‑Hertogenboschile (’s‑Hertogenboschi apellatsioonikohus, Madalmaad).

22

Viimati nimetatud kohus leidis, et nii A‑Fondsi poolt maksuhaldurile esitatud tagastamistaotlusi kui ka kohtusse esitatud kaebusi tuleb pidada BBB nimel esitatuks.

23

Ta asus seisukohale, et maksuhalduri otsused, millega BBB taotletud dividendimaksu tagastamisest keelduti põhjusel, et ta asub teises liikmesriigis, mitte Madalmaades, rikuvad kapitali vaba liikumist.

24

See kohus märgib, et dividendilt, mida makstakse niisuguste avalik-õiguslike juriidiliste isikute investeeringutelt, kes asub Madalmaades ja kes Wet Vpb 1969 kohaselt juriidilise isiku tulumaksu ei maksa, sest nad ei tegutse Wet Vpb 1969 artikli 2 lõikes 3 loetletud tegevusaladel, tasutakse Madalmaades üldjuhul dividendimaksu. Kuid see tagastatakse hiljem Wet DB 1965 artikli 10 lõike 1 alusel.

25

Ta järeldab sellest, et BBB jaoks on kapitali vaba liikumise piirang see, et ta ei saa sama sätte alusel taotleda dividendimaksu tagastamist, kuigi tema tegevus sarnaneb Madalmaade avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegevusega, kes Madalmaades juriidilise isiku tulumaksu ei maksa.

26

Tema hinnangul tuleb seetõttu BBB‑le tagastada sama summa, mis tagastataks Wet DB 1965 artikli 10 lõike 1 alusel Madalmaades asuvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, kes ei ole kohustatud selles liikmesriigis juriidilise isiku tulumaksu maksma.

27

Kuid see kohus ei ole kindel, kas niisuguse tagastamise lubamine on kooskõlas liidu õigusega riigiabi valdkonnas.

28

Olles seisukohal, et Wet DB 1965 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud dividendimaksu tagastamine on põhikohtuasjas lahutamatult seotud juriidilise isiku tulumaksu vabastusega, mida avalik-õiguslikele ettevõtjatele kohaldatakse Wet Vpb 1969 artikli 2 lõike 3 alusel ja mida Euroopa Komisjon on oma 2. mai 2013. aasta otsuses C(2013) 2372 final pidanud siseturuga kokkusobimatuks olemasolevaks abikavaks, järeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest, et see tagastamine on seega samuti käsitatav olemasoleva abikavana.

29

Neid asjaolusid arvestades on tal tekkinud küsimus, kas see, et põhikohtuasja kaebajale antakse õigus nõuda maksu tagastamist EÜ artikli 56 lõike 1 (hiljem ELTL artikli 63 lõige 1) alusel, on olemasoleva abikava muudatus, mis on käsitatav uue abina määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses.

30

Kui see on nii, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas on võimalik vastu võtta sellist taotlust rahuldav otsus ja eriti, kas sellest otsusest tuleb komisjonile ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teatada.

31

See kohus märgib, et tegemist on „näidiskohtuasjaga“ ja et maksuhaldur on saanud juba ligi 1000 samalaadset tagastamistaotlust.

32

Nendel asjaoludel otsustas Gerechtshof ’s-Hertogenbosch (’s-Hertogenboschi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

33

Komisjoni hinnangul on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu, sest selles ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida on Euroopa Kohtul vaja selleks, et anda esitatud küsimustele tarvilik vastus.

34

Selle kohta tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõlemas küsimuses lähtutakse eeldusest, et põhikohtuasjas käsitletavat dividendimaksu tagastamise korda tuleb pidada olemasolevaks abikavaks.

35

Täpsemalt põhineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüs asjaolul, et põhikohtuasjas on Wet DB 1965 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud dividendimaksu tagastamine lahutamatult seotud Wet Vpb 1969 artiklis 2 ette nähtud avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele antava maksuvabastusega juriidilise isiku tulumaksust, mille komisjon kvalifitseeris oma otsuses C(2013) 2372 final siseturuga kokkusobimatuks olemasolevaks abikavaks.

36

Ent tuleb asuda seisukohale, millel oli ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et see otsus puudutab ainult seaduses Wet Vpb 1969 avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele kohaldatavat juriidilise isiku tulumaksust vabastamise korda, mitte aga Wet DB 1965 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud dividendimaksu tagastamise korda.

37

Lisaks ei kattu nende kordade kohaldamisala, sest viimane hõlmab laiemalt kõiki Madalmaade ettevõtjaid, kes on juriidilise isiku tulumaksu maksmisest vabastatud.

38

Nii ei saa põhjendatult väita, et komisjoni järeldus, mille kohaselt on Wet Vpb 1969 artiklis 2 Madalmaade avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ette nähtud juriidilise isiku tulumaksust vabastamise kord käsitatav siseturuga kokkusobimatu olemasoleva abikavana, kehtib mutatis mutandis Wet DB 1965 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud dividendimaksu tagastamise korra kohta.

39

Kuid ei saa eitada, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, et konkreetses olukorras, kus seda dividendimaksu tagastamist võimaldatakse Madalmaade avalik-õiguslikule ettevõtjale põhjusel, et ta on Wet Vpb 1969 artikli 2 alusel vabastatud juriidilise isiku tulumaksust, on see tagastamine riigiabi andmise otsene ja lahutamatu tagajärg ja et seetõttu võib ka seda pidada riigiabiks.

40

Seega, kuna asjakohase õigustloova meetme riigiabiks kvalifitseerimist ei saa välistada ja kuna liikmesriigi kohus peab seda kontrollima, et tagada ELTL artikli 108 lõike 3 järgimine, tuleb asuda seisukohale, et esitatud küsimustele antavad vastused on eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja lahendamiseks tarvilikud ja et neid küsimusi tuleb seega mõista põhinevatena eeldusel, et põhikohtuasjas käsitletav dividendimaksu tagastamise kord on abikava.

41

Alustuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi Euroopa Kohtult seda, kuidas tõlgendada EÜ artikli 56 lõiget 1 (hiljem ELTL artikli 63 lõige 1), mis keelab kõik kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning mille rikkumine tundub talle selge. Nimelt tekib see rikkumine eelotsusetaotluse kohaselt põhjusel, et Madalmaade õigusnormid, mis näevad ette dividendimaksu tagastamise, seavad õiguse sellele tagastamisele sõltuvusse nõudest, et asukoht on Madalmaades.

42

Samuti on oluline märkida, et määruse nr 659/1999 asjakohased sätted, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, on täpselt samas sõnastuses sätestatud ka sellele määrusele järgnenud määruses 2015/1589, mistõttu puudub vajadus kindlaks teha nende kahe määruse ajalist kohaldatavust põhikohtuasja faktilistele asjaoludele.

43

Arvestades eeltoodut, tuleb asuda seisukohale, et oma kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus see, et liikmesriigi kohus otsustab EÜ artikli 56 lõike 1 (hiljem ELTL artikli 63 lõige 1) järgimise tagamiseks, et teises liikmesriigis asuval ettevõtjal on õigus tema suhtes niisuguse abikava kohaldamisele nagu see, mis põhikohtuasjas seisneb dividendimaksu tagastamise korras. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib täpsemalt, kas juhul, kui seda abikava käsitatakse olemasoleva abina, on otsus, millega tuvastatakse selle kava kohaldatavus, käsitatav määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses uue abina, millest ta peab komisjonile ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lause kohaselt teatama.

44

Olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused eeldavad – nagu ta isegi tõdeb –, et eelnevalt tehakse kindlaks, kas liidu õigusega on või ei ole vastuolus see, et nimetatud kohus tunnistab end pädevaks uurima põhikohtuasjas käsitletava asukoha nõude vastavust kapitali liikumise vabadusele, või on selle vastavuse kontrollimine ainult komisjoni pädevuses, et ta saaks hinnata abikava kokkusobivust siseturuga.

45

Nagu nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, täidavad liikmesriikide kohtud ja komisjon aluslepinguga kehtestatud riigiabi kontrollisüsteemi rakendamisel teineteist täiendavaid, kuid eraldiseisvaid rolle (vt selle kohta 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus SFEI jt, C‑39/94, EU:C:1996:285, punkt 41, ning 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus PGE, C‑574/14, EU:C:2016:686, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Kuigi abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine jääb liidu kohtute kontrollile alluva komisjoni ainupädevuse piiresse, on liikmesriigi kohtute ülesanne kaitsta isikute õigusi olukorras, kus on rikutud ELTL artikli 108 lõike 3 viimases lauses ette nähtud kohustust komisjonile riigiabi andmisest eelnevalt teatada (vt selle kohta 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 27). Niisuguse rikkumise esinemisel – kui isikud sellele tuginevad ja liikmesriigi kohus selle tuvastab – peab liikmesriigi kohus tegema sellest riigisisese õiguse alusel kõik asjakohased järeldused, ilma et tema otsuse tegemisel tuleks hinnata abi kokkusobivust siseturuga, kuivõrd selle hinnangu andmine on komisjoni ainupädevuses ning selle üle teostab kontrolli Euroopa Kohus (vt selle kohta 23. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Nygård, C‑234/99, EU:C:2002:244, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et abikava rakendamise korra vastavust aluslepingu nendele vahetu õigusmõjuga sätetele, mis ei puuduta riigiabi, on liikmesriigi kohus pädev hindama ainult juhul, kui seda korda saab hinnata eraldi ja kui olles küll asjasse puutuva abikava osa, ei ole see kord vajalik abikava eesmärgi saavutamiseks või selle kava toimimiseks (vt selle kohta 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Iannelli & Volpi, 74/76, EU:C:1977:51, punkt 14, ja 23. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Nygård, C‑234/99, EU:C:2002:244, punkt 57).

48

Abi rakendamise kord võib aga olla abi esemega niivõrd lahutamatult seotud, et seda ei ole võimalik eraldi hinnata, mistõttu selle korra mõju abi kui terviku kokkusobivusele või kokkusobimatusele tuleb seega tingimata hinnata ELTL artikli 108 menetluses (vt selle kohta 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Iannelli & Volpi, 74/76, EU:C:1977:51, punkt 14).

49

Käesolevas asjas ongi niisuguse olukorraga tegemist asukoha nõude puhul, mis on ette nähtud põhikohtuasjas käsitletavas dividendimaksu tagastamise korras – kui asuda siiski seisukohale, et see on abikava –, kuna see nõue näib olevat lahutamatult seotud asjasse puutuva maksuvabastusmeetme esemega, mis annab selle soodustuse ainult liikmesriigi ettevõtjatele.

50

Lisaks tuleb märkida, et põhikohtuasjas oleks niisuguse kontrolli tagajärjeks paratamatult see, et seatakse kas või kaudselt kahtluse alla Wet Vpb 1969 artiklis 2 ette nähtud asukoha nõue avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes kehtestatud maksuvabastuse saamiseks, mis on selle abikava eesmärgi saavutamiseks ja selle kava toimimiseks vajalik nõue.

51

Sellest tulenevalt ei ole järelikult võimalik ilma, et eirataks komisjoni ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotust riigiabi valdkonnas, niisugust nõuet eraldi käsitleda, kuivõrd see on vajalik abikava eesmärgi saavutamiseks ja selle kava toimimiseks.

52

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi kohus võiks hinnata, kas niisugune asukoha nõue nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on kooskõlas kapitali vaba liikumisega, kui asjasse puutuv dividendimaksu tagastamise kord on käsitatav abikavana.

53

Sellest tuleneb, et seda enam ei saa liikmesriigi kohus teha järeldusi selle kohta, kas selle asukoha nõudega, mis näeb niisuguse tagastamise ette, võidakse rikkuda kapitali vaba liikumist, ja seetõttu ei ole vaja vastata käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud küsimusele.

54

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artikleid 107 ja 108 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus ei saa hinnata, kas niisugune asukoha nõue nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on kooskõlas EÜ artikli 56 lõikega 1 (hiljem ELTL artikli 63 lõige 1), kui asjasse puutuv dividendimaksu tagastamise kord on käsitatav abikavana.

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

ELTL artikleid 107 ja 108 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus ei saa hinnata, kas niisugune asukoha nõue nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on kooskõlas EÜ artikli 56 lõikega 1 (hiljem ELTL artikli 63 lõige 1), kui asjasse puutuv dividendimaksu tagastamise kord on käsitatav abikavana.