–

R. Jonsson, esindaja: jur. kand. S. Teste,

–

Horvaatia valitsus, esindaja: T. Galli,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

–

Soome valitsus, esindaja: S. Hartikainen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Simonsson ja M. Heller,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus (ELT 2007, L 199, lk 1; parandus ELT 2015, L 259, lk 40), artikli 16 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Rootsi residendi Rebecka Jonssoni ja Prantsusmaal asuva Société du Journal L’Est Républicain (edaspidi „L’Est Républicain“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab menetluskulude väljamõistmise taotlust.

3

Määruse nr 861/2007 põhjendus 29 on sõnastatud järgmiselt:

„Menetluse kulud kannab kaotanud pool. Menetluse kulud tuleks määrata kooskõlas liikmesriigi õigusega. Pidades silmas lihtsuse ja tasuvuse eesmärke, peaks kohus otsustama, et kaotaja pool on kohustatud kandma üksnes menetluse kulud, sealhulgas näiteks kulud, mis tulenevad asjaolust, et teist poolt esindas advokaat või mõni muu õigusala esindaja, või kulud, mis tekivad dokumentide kätteandmisel või tõlkimisel, tingimusel et need on proportsionaalsed nõude väärtusega või tekkisid põhjendatult.“

4

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„Määrusega kehtestatakse väiksemate nõuete Euroopa menetlus (edaspidi „Euroopa väiksemate nõuete menetlus“), mille eesmärk on lihtsustada ja kiirendada piiriüleste väiksemate nõuete menetlemist ning vähendada kulusid […]“.

5

Määruse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse piiriüleste kohtuasjade puhul tsiviil- ja kaubandusasjades igat liiki kohtutes, kui nõude väärtus ilma nõude intresside, kulude ja muude kõrvalnõueteta ei ületa 2000 eurot ajal, mil nõudevorm pädeva kohtu poolt vastu võetakse. […]“.

6

Määruse artiklis 16 on ette nähtud:

„Menetluse kulud kannab kaotaja pool. Kohus ei mõista siiski võitnud poole kasuks välja kulusid, mis on tehtud vajaduseta või on nõuet arvestades ebaproportsionaalsed.“

7

Määruse nr 861/2007 artiklis 19 „Kohaldatav menetlusõigus“ on sätestatud:

„Kui käesolevas määruses ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse Euroopa väiksemate nõuete menetlemisel selle liikmesriigi menetlusõigust, kus menetlust läbi viiakse.“

8

Kohtumenetluse seadustiku (rättegångsbalken) 18. peatüki § 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohtuasja kaotanud pool hüvitab vastaspoole kulud, kui kohus ei määra teisiti.“

9

Selle seadustiku §-s 4 on ette nähtud:

„Kui ühes ja samas asjas on esitatud mitu nõuet ja kummagi poole nõuded rahuldatakse osaliselt, kannab iga pool oma kulud ise või mõistab kohus ühele pooltest välja sobiva hüvitise, või kui on võimalik eristada kohtuasja eri osade kulusid, määratakse hüvitise maksmise kohustus selle järgi. Kui poole nõue jäetakse rahuldamata ainult väga väikeses osas, võib ta siiski saada oma kulude eest täieliku hüvitise.

Eespool sätestatut kohaldatakse samamoodi olukorras, kus poole nõue rahuldatakse osaliselt.“

10

R. Jonsson filmis 2012. aasta algul seda, kuidas üks isik kukkus jõkke, sest tema benji-hüppe käigus purunes köis. R. Jonsson avastas enda filmi ja ühe kaadri sellest filmist ka pildina L’Est Républicain’ veebisaidilt.

11

Leides, et rikutud on tema ainuõigust filmi ja pilti kasutada, esitas R. Jonsson Attunda tingsrättile (Attunda esimese astme kohus, Rootsi) hagi, milles ta palus kohustada L’Est Républicain’d maksma talle tekitatud kahju eest hüvitist summas 1950 eurot, mis koosneb hüvitisest filmi ja pildi avaldamise eest (vastavalt 379 eurot filmi ja 211 eurot pildi eest), hüvitisest selle eest, et talle ei viidatud kui filmi ja pildi autorile (542 eurot filmi ja 317 eurot pildi eest), hüvitisest autoriõiguse rikkumise, filmi ja pildi töötlemise ja muutmise eest (284 eurot filmi ja 217 eurot pildi eest). Ta palus samuti hüvitada kulud summas 15652,50 Rootsi krooni (SEK) (umbes 1530 eurot).

12

L’Est Républicain vaidles nõudele täies ulatuses vastu ja palus R. Jonssonilt välja mõista sellele äriühingule tõlgetega seoses tekkinud 2040 eurot suurune kulu.

13

Esimese astme kohus rahuldas R. Jonssoni hüvitise nõude osaliselt, mõistes talle tekitatud kahju eest välja 1101 eurot, millest 379 eurot hüvitist filmi ja 211 eurot pildi kasutamise eest, 211 eurot hüvitist pildi autori nimetamata jätmise eest ning 200 eurot hüvitist kahju eest, mis oli tekkinud filmi tahtliku või hooletusest tingitud kasutamise tõttu, pildi kasutamise eest mõisteti samadel põhjustel välja 100 eurot.

14

Kohus otsustas ühtlasi, et mõlemad pooled kannavad enda kulud ise.

15

Kuna R. Jonsson leidis, et tema nõue jäeti esimese astme kohtumenetluses rahuldamata vaid väga väikeses osas, esitas ta selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, piirdudes üksnes kulusid puudutava kohtuotsuse osa vaidlustamisega. Ta palus seega, et L’Est Républicain’lt mõistetaks välja kõik hagejal esimeses kohtuastmes tekkinud kulud.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määrus nr 861/2007 ei täpsusta, kuidas tuleks kulud jaotada sellises olukorras, nagu see on kujunenud tema menetluses olevas põhikohtuasjas.

17

Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt (Svea apellatsioonikohus, Rootsi) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Oma küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 861/2007 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus juhul, kui pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, kohustada menetluse mõlemaid pooli enda menetluskulusid ise kandma või jaotada need kulud poolte vahel.

19

Viidatud artikli esimeses lauses on ette nähtud, et „[m]enetluse kulud kannab kaotaja pool“.

20

Et tuvastada, kas selline olukord nagu põhikohtuasjas, milles pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, kuulub selle artikli kohaldamisalasse, tuleb kindlaks teha, kas väljendiga „kaotaja pool“ peetakse silmas ainult olukorda, milles poole kõik nõuded jäetakse rahuldamata või peetakse selle väljendiga silmas ka olukorda, milles pool kaotab vaid osaliselt.

21

Määruse nr 861/2007 artikli 16 sõnastusest endast ei nähtu ühtegi viidet viimasena nimetatud olukorra kohta.

22

Selle kohta tuleb nentida, et kui ühe poole nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, on ka teine menetluse pool kaotanud. Kui aga seda artiklit tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab olukordi, milles poole nõuded jäetakse vaid osaliselt rahuldamata, võtaks selline tõlgendus nimetatud artiklilt tema soovitava toime, sest liikmesriigi kohtul ei oleks võimalik kindlaks määrata menetluse poolt, kelle kanda jäävad menetluskulud.

23

Lisaks, kui liidu seadusandja oleks soovinud, et ka olukorrad, milles pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, peaksid samuti kuuluma määruse nr 861/2007 artikli 16 kohaldamisalasse, oleks pidanud sellise täpsustuse määrusesse lisama, seda enam, et selle määrusega ühtlustatakse väiksemate nõuete menetlemisel kohaldatavad menetlusnormid vaid osaliselt.

24

Eeltoodust nähtub, et selle määruse artikli 16 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ainult neid olukordi, milles ühe poole kõik nõuded on jäetud rahuldamata.

25

Tuleb ka märkida, et määruse nr 861/2007 artiklist 19 nähtub, et kui selles määruses ei ole ette nähtud teisiti, kohaldatakse Euroopa väiksemate nõuete menetlemisel selle liikmesriigi menetlusõigust, kus menetlust läbi viiakse. Ühtlasi on selle määruse põhjenduses 29 märgitud, et kaotanud pool kannab menetluse kulud, mis tuleks kindlaks määrata kooskõlas liikmesriigi õigusega.

26

Seega, vastavalt nimetatud määruse artiklile 19 koostoimes selle põhjendusega 29, jäävad sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, milles pool võidab kohtuvaidluse vaid osaliselt, poolte vahel menetluskulude jaotamist puudutavad menetlusküsimused liikmesriikide õiguse lahendada.

27

Selles osas tuleb rõhutada, et kui menetluskulude jaotamise riigisiseseid mehhanisme ei ole ühtlustatud, siis tuleb sellise jaotamise menetluskord vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele kehtestada nende oma õiguskorra raames, arvestades määruse nr 861/2007 sätteid. Need menetlusnormid ei tohi aga olla vähem soodsad kui normid, mida kohaldatakse riigisisese õigusega reguleeritavate sarnaste olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt analoogia alusel 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Szyrocka, C‑215/11, EU:C:2012:794, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Eeltoodust nähtub, et kui pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, on liikmesriigi kohtul põhimõtteliselt vabadus määrata menetluskulude jaotus riigisiseses õiguses ettenähtud korra järgi, kui piiriüleste väiksemate nõuete puhul menetluskulude jaotust käsitlevad riigisisesed menetlusnormid ei ole vähem soodsad kui menetlusnormid, mis reguleerivad sarnaseid riigisisese õiguse kohaldamisalasse jäävaid olukordi, ning kui nende menetluskulude jaotamisega seotud menetluslikud nõuded ei ole sellised, mille tõttu huvitatud isikud loobuksid Euroopa väiksemate nõuete menetluse kasutamisest, sest hagejale on pandud juhul, kui ta on kohtuvaidluse valdavas osas võitnud, siiski kohustus kanda ise oma menetluskulud või oluline osa nendest.

29

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 861/2007 artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus juhul, kui pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, kohustada menetluse mõlemaid pooli enda menetluskulusid ise kandma või jaotada need kulud poolte vahel. Sellisel juhul on liikmesriigi kohtul põhimõtteliselt vabadus jaotada nende menetluskulude summa, kui piiriüleste väiksemate nõuete puhul menetluskulude jaotust käsitlevad riigisisesed menetlusnormid ei ole vähem soodsad kui menetlusnormid, mis reguleerivad samasuguseid riigisisese õiguse kohaldamisalasse jäävaid olukordi, ning kui nende menetluskulude jaotamisega seotud menetluslikud nõuded ei ole sellised, mille tõttu huvitatud isikud loobuksid Euroopa väiksemate nõuete menetluse kasutamisest, sest hagejale on pandud juhul, kui ta on kohtuvaidluse valdavas osas võitnud, siiski kohustus kanda ise oma menetluskulud või oluline osa nendest.

30

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate nõuete menetlus, artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi kohus juhul, kui pool on kohtuvaidluse vaid osaliselt võitnud, kohustada menetluse mõlemaid pooli enda menetluskulusid ise kandma või jaotada need kulud poolte vahel. Sellisel juhul on liikmesriigi kohtul põhimõtteliselt vabadus jaotada nende menetluskulude summa, kui piiriüleste väiksemate nõuete puhul menetluskulude jaotust käsitlevad riigisisesed menetlusnormid ei ole vähem soodsad kui menetlusnormid, mis reguleerivad samasuguseid riigisisese õiguse kohaldamisalasse jäävaid olukordi, ning kui nende menetluskulude jaotamisega seotud menetluslikud nõuded ei ole sellised, mille tõttu huvitatud isikud loobuksid Euroopa väiksemate nõuete menetluse kasutamisest, sest hagejale on pandud juhul, kui ta on kohtuvaidluse valdavas osas võitnud, siiski kohustus kanda ise oma menetluskulud või oluline osa nendest.