–

Bundesamt für Güterverkehr, esindaja: A. Marquardt,

–

Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou ja D. Tsagkaraki,

–

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja J. Hottiaux,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), artikli 19 lõike 2 esimese lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuasjas, milles Josef Baumgartner on vaidlustanud trahvi, mille määras talle kui Austrias asuva äriühingu Transporte Josef Baumgartner GmbH & Co KG (edaspidi „äriühing“) esindajale Bundesamt für Güterverkehr (Saksamaa Liitvabariigi kaubaveoamet) määruse nr 561/2006 rikkumise eest, mis pandi toime ettevõtja asukohaliikmesriigis.

3

Määruse nr 561/2006 põhjendustes 14, 19 ja 26 on märgitud:

[…]

[…]

4

Määruse nr 561/2006 artikli 10 lõige 5 sätestab:

5

Määruse nr 561/2006 artikli 19 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste eest sanktsioonid ja võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad. Käesoleva määruse ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 rikkumine ei või kaasa tuua mitut sanktsiooni või menetlust. Liikmesriigid teavitavad komisjoni nimetatud meetmetest ja sanktsioone reguleerivatest sätetest artikli 29 teises lõigus nimetatud kuupäevaks. Komisjon omakorda edastab teabe liikmesriikidele.

2.   Liikmesriik võimaldab asjaomastel ametiasutustel määrata sanktsioon veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile käesoleva määruse rikkumise eest, mis tuvastati liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, seda ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil.

Erandina, kui tuvastatakse rikkumine:

võivad liikmesriigid kuni 1. jaanuarini 2009 sanktsioonide määramise asemel teavitada rikkumisest selle liikmesriigi või kolmanda riigi pädevat ametiasutust, kus asub vedaja asukoht või juhi töökoht.“

6

Määruse nr 3821/85, muudetud komisjoni 16. detsembri 2009. aasta määrusega (EL) nr 1266/2009 (ELT 2009, L 339, lk 3), artikkel 13 nägi ette:

„Tööandja ja autojuhid tagavad ühelt poolt sõidumeeriku ja teiselt poolt juhikaardi korrektse toimimise ja õige kasutamise, kui juht peab juhtima sõidukit, millele on paigaldatud sõidumeerik vastavalt IB lisale.“

7

Nimetatud määruse IB lisa I peatükis oli sätestatud:

„Käesolevas lisas on:

[…]

8

Sõidukijuhte käsitleva seaduse rakendusmääruse (Verordnung zur Durchführung des Fahrpersonalgesetzes, edaspidi „sõidukijuhte käsitlev määrus“) § 2 lõike 5 teine lause näeb sisuliselt ette, et määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse kuuluvate sõidukite puhul on ettevõtja kohustatud kõik andmed juhikaardilt alla laadima hiljemalt 28 kalendripäeva jooksul pärast ettevõttes salvestamist.

9

Väärtegusid käsitleva seaduse (Gesetz über Ordnungswidrigkeiten, edaspidi „OwiG“) § 5 sätestab:

„Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib karistuse määrata ainult selliste väärtegude eest, mis pandi toime käesoleva seaduse territoriaalsel kohaldamisalal või väljaspool seda kohaldamisala vee‑ või õhusõidukis, millel on õigus kanda Saksamaa Liitvabariigi lippu või tunnusmärki.“

10

OWiG §‑s 9 on sisuliselt sätestatud, et füüsilise või juriidilise isiku esindajale võib karistuse määrata tegude eest, mis vastavad esindatava isiku poolt toime pandud rikkumise koosseisutunnustele.

11

Pädevad asutused tuvastasid 19. novembril 2015 Saksamaal teeäärse kontrolli käigus äriühingule kuuluval sõidukil kaks määruse nr 561/2006 rikkumist.

12

Esiteks ei olnud juhikaardi andmeid alla laetud tähtajaks, mis on kehtestatud määruse nr 561/2006 artikli 10 lõike 5 punkti a alapunktiga i koostoimes sõidukijuhte käsitleva määruse § 2 lõikega 5. Teiseks ei olnud ettevõttekaarti kõnealuse sõiduki sõidumeerikusse sisestatud.

13

Äriühingu esindajal J. Baumgartneril paluti esitada oma seisukoht etteheidetavate rikkumiste kohta 15. veebruaril 2016. Puudutatud isik sellele ei reageerinud ja kaubaveoamet otsustas määrata talle nende kahe rikkumise eest trahvi summas 406,25 eurot.

14

J. Baumgartner esitas selle otsuse peale vaide nimetatud ametile, vaidlustades ameti territoriaalse pädevuse tuvastatud rikkumiste eest sanktsiooni määramisel.

15

J. Baumgartner väitis, et sõidukijuhte käsitleva määruse § 2 lõike 5 teise lause kohaselt tuleb kohustust laadida alla juhikaardi andmed ja aktiveerida ettevõttelukk täita üksnes ettevõtte asukohas. Kuna Transporte Josef Baumgartneri asukoht on Austrias, siis leiab põhikohtuasja kaebaja, et etteheidetav rikkumine pandi toime väljaspool OWiG § 5 territoriaalset kohaldamisala.

16

Eelotsusetaotluses märkis J. Baumgartneri kaebust menetlev Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus), et Oberlandsgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis, Saksamaa) lähtus 31. juuli 2017. aasta kohtumääruses sarnases kohtuasjas riigisisese õigusakti sellisest tõlgendusest, nagu on esitatud eelmises punktis.

17

Lisaks on Oberlandsgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis) samas kohtumääruses keeldunud tunnustamast Saksa ametiasutuste pädevust määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 alusel sanktsioone määrata.

18

Kuigi Oberlandsgericht Köln (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis) tuvastas, et määrus nr 561/2006 oli vahetult kohaldatav, kuna see vastas mõistele „seadus“, mida oli kasutatud OWiG § 5 väljendis „[k]ui seaduses ei ole sätestatud teisiti“, leidis ta, et nimetatud määruse artikli 19 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kes on rikkumise tuvastanud, volitab teise liikmesriigi asutusi selle eest sanktsiooni määrama, olenemata rikkumise toimepanemise kohast, mistõttu kaubaveoametil endal puudus pädevus kõnealusel juhul tuvastatud rikkumise eest ise sanktsiooni määrata.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuleb aga määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimest lõiku tõlgendada nii, et see säte volitab liikmesriike määrama sanktsioone nimetatud määruse rikkumiste eest, mis on tuvastatud nende territooriumil, isegi kui rikkumised on toime pandud mõne teise liikmesriigi territooriumil.

20

See kohus leiab, et niisugust tõlgendust kinnitab määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 teine lõik. Selle sätte kohaselt võib liikmesriik, kui tuvastatakse rikkumine, mis ei ole toime pandud tema territooriumil, kuni 1. jaanuarini 2009 sanktsiooni määramise asemel teavitada rikkumise asjaoludest selle liikmesriigi või kolmanda riigi pädevat ametiasutust, kus asub ettevõtte asukoht või juhi töökoht.

21

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 [esimest lõiku] tuleb tõlgendada nii, et veoettevõtjale või veoettevõtja tegevjuhile võib vastavalt [OWiG] §‑dele 30, 9 ja 130 määrata väärteo eest, mis pandi toime ettevõtja asukohas, sanktsiooni ainult liikmesriik, mille territooriumil on ettevõtja asukoht? Või on ka teistel liikmesriikidel õigus määrata väärteo eest sanktsioon, kui väärtegu tuvastati nende territooriumil?“

22

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et see volitab otseselt liikmesriigi pädevaid asutusi määrama ettevõtjale või ettevõtte juhile sanktsiooni nimetatud määruse rikkumise eest, mis on tuvastatud riigi territooriumil, isegi kui rikkumine on toime pandud mõne teise liikmesriigi territooriumil, kus asub ettevõtja asukoht.

23

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vaditrans, C‑102/16, EU:C:2017:1012, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimese lõigu kohaselt võimaldab liikmesriik pädevatel ametiasutustel määrata sanktsiooni veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile selle määruse rikkumise eest, mis tuvastati liikmesriigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, seda ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil.

25

Nagu tõid esile Austria valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on esiteks eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja teiseks põhikohtuasja kaebaja tõlgendused grammatilisest aspektist siiski vastuvõetavad, kuna nimetatud sättes ei ole üheselt mõistetavalt osutatud, millise liikmesriigi „pädevate ametiasutustega“ on tegemist.

26

Euroopa Kohus on juba selgitanud, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimene lõik näeb sõnaselgelt ette, et liikmesriigi pädevate asutuste võimalus määrata kõnesoleva määruse rikkumise eest sanktsioon veoettevõtjale ja/või sõidukijuhile on olemas isegi juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 33).

27

Ühtlasi on Euroopa Kohus leidnud, et lisaks maanteeveo sektori töötajate töötingimuste parandamisele on määruse nr 561/2006 eesmärk ka üldise liiklusohutuse parandamine (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 39).

28

Selle eesmärgi saavutamiseks ja määruse nr 561/2006 sätete tõhusa rakendamise tagamiseks, nagu kinnitab määruse põhjendus 14, on äärmiselt oluline, et teedel kontrolli teostavad pädevad asutused oleksid pärast üleminekuaega võimelised tuvastama, et antud päeva ning sellele eelnenud 28 päeva sõiduaegadest ja puhkeperioodidest on nõuetekohaselt kinni peetud.

29

Nagu tõi esile kaubaveoamet oma seisukohtades, on määruse nr 561/2006 tõhusa rakendamise tagamiseks liiklusohutuse vallas vaja mitte ainult kontrollida määruse sätete täitmist, vaid ühtlasi peaksid liikmesriigid saama rikkumise tuvastamise korral määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid sanktsioone, nagu näeb ette määruse artikli 19 lõige 1.

30

Lisaks tuleb tõdeda, et autovedude piiriülest mõõdet arvestades vastab määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimese lõigu selline tõlgendus, mille kohaselt liikmesriigid võimaldavad oma pädevatel asutustel määrata sanktsiooni oma territooriumil tuvastatud rikkumise eest, isegi kui rikkumine on toime pandud mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, selle määrusega taotletavatele eesmärkidele kõige paremini.

31

Seevastu ei saa neile eesmärkidele vastata määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimese lõigu niisugune tõlgendus, mille kohaselt liikmesriik, kes on tuvastanud rikkumise, mis on toime pandud mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil, peaks võimaldama loa andmise teel teise liikmesriigi pädevatel asutustel selle rikkumise eest sanktsiooni määrata, olenemata rikkumise toimepanemise kohast.

32

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba asunud seisukohale, et liikmesriik, kelle territooriumil on toime pandud määruse nr 561/2006 rikkumine, on igal juhul pädev selle eest sanktsiooni määrama (vt selle kohta 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Eurospeed, C‑287/14, EU:C:2016:420, punkt 33), mistõttu ei ole nõutav, et teise liikmesriigi pädev asutus talle selleks loa annaks.

33

Käesoleva kohtuotsuse punktis 31 esitatud tõlgendus tähendaks liikmesriigi pädevatele asutustele volituse andmist sanktsiooni määramiseks rikkumise eest, mida ei ole ei toime pandud ega tuvastatud selle liikmesriigi territooriumil. Ei saa aga eeldada, et liidu seadusandja tahe oli anda määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimesele lõigule selline kohaldamisala.

34

Lisaks nägi määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 teine lõik erandina ette, et kui tuvastatakse rikkumine, mis ei ole toime pandud asjaomase liikmesriigi territooriumil ja mille on toime pannud veoettevõtja, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis või kolmandas riigis, või juht, kelle töökoht on mõnes teises liikmesriigis või kolmandas riigis, võib liikmesriik, keda rikkumine puudutab, teavitada rikkumisest selle liikmesriigi või kolmanda riigi pädevat ametiasutust, kus asub veoettevõtja asukoht või juhi töökoht. See säte põhineb eeldusel, et asjaomane liikmesriik, kes võis kuni 1. jaanuarini 2009„sanktsiooni määramise asemel“ rikkumisest teavitada, on see liikmesriik, mille territooriumil rikkumine tuvastati.

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 19 lõike 2 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et see volitab otseselt liikmesriigi pädevaid asutusi määrama ettevõtjale või ettevõtte juhile sanktsiooni osutatud määruse rikkumise eest, mis on tuvastatud riigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, isegi kui rikkumine on toime pandud mõne teise liikmesriigi territooriumil, kus asub ettevõtja asukoht.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85, artikli 19 lõike 2 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et see volitab otseselt liikmesriigi pädevaid asutusi määrama ettevõtjale või ettevõtte juhile sanktsiooni osutatud määruse rikkumise eest, mis on tuvastatud riigi territooriumil, kui nimetatud rikkumise eest ei ole veel sanktsiooni määratud, isegi kui rikkumine on toime pandud mõne teise liikmesriigi territooriumil, kus asub ettevõtja asukoht.