–

Germanwings GmbH, esindajad: Rechtsanwalt W. Bloch ja Rechtsanwalt Y. Pochyla,

–

W. Pauels, esindajad: Rechtsanwalt E. Stamer ja Rechtsanwalt M. Hofmann,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Möller, M. Hellmann, M. Kall, J. Techert ja A. Berg,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Simonsson, B. Bertelmann ja K.‑Ph. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 5 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud Wolfgang Pauelsi ning lennuettevõtja Germanwings GmbH vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane keeldus maksmast hüvitist kõnealusele reisijale, kelle reis hilines pikaajaliselt.

3

Määruse nr 261/2004 põhjendustes 14 ja 15 on märgitud:

4

Määruse artikli 5 „Tühistamine“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Lennu tühistamise korral:

[…]

[…]

3.   Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.“

5

Määruse artikli 7 „Õigus hüvitisele“ lõike 1 punktis a on ette nähtud:

„Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:

[…]“.

6

W. Pauels broneeris Germanwingsilt lennu Dublinist (Iirimaa) Düsseldorfi (Saksamaa).

7

Lend toimus 28. augustil 2015, saabudes 3 tunni ja 28‑minutilise hilinemisega.

8

Germanwings keeldus W. Pauelsi hüvitisenõuet rahuldamast põhjendusel, et asjaomase lennu hilinemise tingis „erakorraline asjaolu“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, mis vabastab ta kohustusest maksta selle määruse artikli 5 lõikes 1 ette nähtud hüvitist.

9

Germanwings väidab, et hilinemise tingis asjaolu, et kõnealuse lennu stardi ettevalmistamisel avastati selle lennu teostamiseks kasutatava lennuki rehvist kruvi, mistõttu tuli rehv välja vahetada.

10

W. Pauelsi hagi lahendav Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa) mõistis Germanwingsilt tema kasuks välja 250 eurot, millele lisandus viivis, leides et lennuki rehvi kahjustus, mille põhjustas lennurajal asunud kruvi, on tavapärase lennutegevuse juurde kuuluv asjaolu, mis on tegelikult kontrollitav. Oma otsuse põhjenduseks lisas Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus), et tema järeldus vastab ka Saksamaa seadusandja arusaamale, nagu näitab lennuraja kontroll ja seadusest tulenev kohustus seda läbi viia.

11

Germanwings kaebas selle otsuse edasi Landgericht Kölni (Kölni apellatsioonikohus). Ta leiab, et Amtsgericht Köln (Kölni esimese astme kohus) ülehindas tema kontrollitavat tegevussfääri. Selles osas väidab ta, et lennuradade kasutamine tuleb omistada lennutranspordile üldiselt ning mitte seostada seda lennuettevõtja konkreetse tegevusega. Ta leiab, et ka lennuradade puhastamine ei kuulu lennuettevõtja kohustuste hulka ega allu tema kontrollile.

12

Landgericht Köln (Kölni apellatsioonikohus) leiab, et vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3, koostoimes selle määruse põhjendusega 14, kohaselt on lennuki rehvi kahjustumine lennurajal lebanud kruvi tõttu asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane või mitte, ja kas see sündmus oma olemuselt või päritolult väljub tema tegeliku kontrolli alt.

13

Ta märgib, et on varasemates menetlustes korduvalt järeldanud, et lennuki rehvi kahjustumine lennurajal olevate naelte või muude sarnaste esemete tõttu on „erakorraline asjaolu“, kuna niisuguste võõrkehade olemasolu kujutab endast ohtu, mis väljub lennuettevõtja kontrolli alt ja on seega – erinevalt sellest, kui teatavad lennukiosad regulaarsest hooldamisest hoolimata langevad enneaegselt rivist välja – välise mõjuga sündmus.

14

Siiski viitab ta teiste kohtute kohtupraktikale, milles jõutakse vastupidisele järeldusele, eelkõige pärast 14. novembri 2014. aasta kohtumäärust Siewert (C‑394/14, EU:C:2014:2377), kuid märgib, et lennuki rehvi kahjustumine lennurajal oleva võõrkeha tõttu ei ole sama, mis kokkupõrge trapiga selle kohtumääruse tähenduses, vaid pigem tuleb seda samastada lindudega kokkupõrkega, millele viidatakse 4. mai 2017. aasta kohtuotsuses Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342). Selles osas märgib ta, et lennuradade koristamine kuulub lennuohutuse ja mitte lennuettevõtja vastutusalasse.

15

Ta peab seega vajalikuks pöörduda Euroopa Kohtu poole, nentides samas, et kui käesoleval juhul tuleb kohaldada „erakorralise asjaolu“ kvalifikatsiooni määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, siis nõuaks see temapoolset täiendavat selgitamist.

16

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Köln (Kölni apellatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas lennuki rehvi kahjustumine stardi- või maandumisrajal lebanud kruvi (võõrkehakahjustus/FOD) tõttu on „erakorraline asjaolu“ [määruse nr 261/2004] artikli 5 lõike 3 tähenduses?“

17

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3, koostoimes selle määruse põhjendusega 14, tuleb tõlgendada nii, et lennuki rehvi kahjustumine lennurajal olnud võõrkeha, näiteks mõne lahtise eseme tõttu kuulub mõiste „erakorralised asjaolud“ alla selle sätte tähenduses.

18

Olgu märgitud, et lennu tühistamise või pikaajalise ehk kolm või rohkem tundi hilinemise puhuks on liidu seadusandja soovinud panna lennuettevõtjatele kohustused, mis on kehtestatud määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 1 (vt 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Selle määruse põhjenduste 14 ja 15 ning artikli 5 lõike 3 kohaselt, nii nagu Euroopa Kohus neid tõlgendab, on lennuettevõtja vabastatud kohustusest maksta reisijatele hüvitist vastavalt määruse nr 261/2004 artiklile 7, kui ta suudab tõendada, et lennu tühistamise või kolm või rohkem tundi hilisema saabumise põhjustas „erakorraline asjaolu“, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed (vt 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika), ning niisuguse asjaolu esinemisel tõendada, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni, nõudmata temalt siiski seda, et ta nõustuks oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel hetkel vastuvõetamatute ohverdustega (vt selle kohta 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 29 ja 34).

20

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorraliste asjaoludena“ kvalifitseerida sündmusi, mis oma olemuselt või päritolult ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 23, ja 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 22), kusjuures need kaks tingimust on kumuleeruvad (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt, C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punkt 34).

21

Mis puudutab küsimust, kas lennuki rehvi – mis on lennuki toimimiseks hädavajalik – kahjustumist võib pidada „erakorraliseks asjaoluks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, tuleb kõigepealt tuvastada, kas täpsemalt lennuki teatavate osade enneaegne või isegi ootamatu rivist väljalangemine kujutab endast põhimõtteliselt sündmust, mis on lahutamatult seotud lennuki töötamissüsteemiga (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus van der Lans, C‑257/14, EU:C:2015:618, punktid 41 ja 42, ning 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 23).

22

Võttes nimelt arvesse õhutranspordi toimumise eritingimusi ja õhusõidukite tehnoloogilise keerukuse astet, seisavad lennuettevõtjad alaliselt silmitsi niisuguste riketega (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 24; 14. novembri 2014. aasta kohtumäärus Siewert, C‑394/14, EU:C:2014:2377, punkt 19, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus van der Lans, C‑257/14, EU:C:2015:618, punktid 37 ja 42).

23

Selles osas ei ole vaidlust, et lennuki rehvidel on õhkutõusmise ja maandumise ajal väga suur koormus, mistõttu on neil pidev oht viga saada, mis õigustab eriti ranget regulaarset ohutuse kontrolli, mis on sisse viidud lennuettevõtjate tavalistesse käitamistingimustesse.

24

Seega, kui asjaomase rikke põhjustab üksnes põrkumine võõrkehaga – mille tõendamine on lennuettevõtja ülesanne –, ei saa seda riket pidada lahutamatult seotuks lennuki töötamissüsteemiga.

25

Just nii on see juhul, kui lennuki kahjustused on tekkinud selle lennuki kokkupõrkest linnuga (4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 24), ja põhikohtuasjas kõne all oleval juhul, kui rehvi on kahjustanud lennurajal olev võõrkeha, näiteks mõni lahtine ese.

26

Sellest tulenevalt ei saa rehvi riket, mille põhjustas üksnes põrkumine lennurajal oleva võõrkehaga, pidada oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärase lennutegevuse juurde kuuluvaks asjaoluks. Lisaks, võttes arvesse õhkutõusmisel ja maandumisel lennuettevõtjat mõjutavaid konkreetseid piiranguid – eelkõige kiirust, millega neid toiminguid teostatakse, pardal viibivate reisijate ohutuse tagamise nõuet ja ka asjaolu, et lennuradade hooldus ei kuulu üldse lennuettevõtja pädevusse, väljub nimetatud asjaolu tema tegeliku kontrolli alt.

27

Seetõttu tuleb nimetatud rike kvalifitseerida „erakorraliseks asjaoluks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

28

Nagu ilmneb kohtujuristi ettepaneku punktist 78, on selline järeldus kooskõlas määruses nr 261/2004 taotletud ja selle põhjenduses 1 täpsustatud eesmärgiga tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, mis tähendab seda, et lennuettevõtjaid ei innustata hoiduma niisugusest intsidendist tingitud meetmete võtmisest, seades nende lendudel hoolduse ja õigeaegsuse ohutusest tähtsamale kohale.

29

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka lahendus, milleni jõuti 14. novembri 2014. aasta kohtumääruses Siewert (C‑394/14, EU:C:2014:2377), milles Euroopa Kohus otsustas, et trapi põrkamist vastu lennukit ei saa kvalifitseerida „erakorraliseks asjaoluks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

30

Nimelt on niisuguse seadme kasutamine reisijate õhuveol tingimata vajalik, kuna see võimaldab neil lennuki pardale ja sealt maha minna (14. novembri 2014. aasta kohtumäärus Siewert, C‑394/14, EU:C:2014:2377, punkt 19), ning niisuguse seadme paigaldamine toimub tavaliselt koostöös asjaomase lennuki meeskonnaga. Seega ei saa nimetatud asjaolu pidada ei asjaomase lennuettevõtja tavapärase lennutegevuse juurde mittekuuluvaks asjaoluks ega ka tema tegeliku kontrolli alt väljuvaks asjaoluks.

31

Siiski, nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktis 19 on märgitud, on lennuettevõtja „erakorralise asjaolu“ ilmnemisel vabastatud kohustusest maksta reisijatele hüvitist vastavalt määruse nr 261/2004 artiklile 7 üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni, nõudmata temalt siiski seda, et ta nõustuks oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel hetkel vastuvõetamatute ohverdustega.

32

Selles osas ilmnes kohtuistungil, et lennukite rehve hooldatakse regulaarselt ning vahetatakse välja standardmenetluse käigus, kusjuures lennuettevõtjatel võivad olla neid teenindavates lennujaamades – sealhulgas nendes, mis ei ole nende põhilennujaamad – lepingud rehvide vahetamiseks, mis on sõlmitud lennukite hooldusettevõtetega, kes tagavad neile nimetatud rehvide eelisjärjekorras väljavahetamise.

33

Seega on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas asjaomase lennuettevõtja ülesanne tõendada, et ta oli kasutanud kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid, vältimaks seda, et lennurajal olnud võõrkeha tõttu kahjustatud rehvi vahetamine viiks asjaomase lennu pikaajalise hilinemiseni, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

34

Nendel asjaoludel tuleb küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3, koostoimes selle määruse põhjendusega 14, tuleb tõlgendada nii, et lennuki rehvi kahjustumine lennurajal olnud võõrkeha, näiteks mõne lahtise eseme tõttu kuulub mõiste „erakorraline asjaolu“ alla selle sätte tähenduses.

Selleks, et vabaneda määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud kohustusest maksta reisijatele hüvitist, peab lennuettevõtja, kelle lend niisuguse „erakorralise asjaolu“ tõttu pikaajaliselt hilines, siiski tõendama, et ta oli kasutanud kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid, vältimaks seda, et lennurajal olnud võõrkeha, näiteks mõne lahtise eseme tõttu kahjustatud rehvi vahetamine viiks asjaomase lennu pikaajalise hilinemiseni.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3, koostoimes selle määruse põhjendusega 14, tuleb tõlgendada nii, et lennuki rehvi kahjustumine lennurajal olnud võõrkeha, näiteks mõne lahtise eseme tõttu kuulub mõiste „erakorraline asjaolu“ alla selle sätte tähenduses.

Selleks, et vabaneda määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud kohustusest maksta reisijatele hüvitist, peab lennuettevõtja, kelle lend niisuguse „erakorralise asjaolu“ tõttu pikaajaliselt hilines, siiski tõendama, et ta oli kasutanud kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid, vältimaks seda, et lennurajal olnud võõrkeha, näiteks mõne lahtise eseme tõttu kahjustatud rehvi vahetamine viiks asjaomase lennu pikaajalise hilinemiseni.