–

T. Hein, esindaja Rechtsanwältin S. Eidinger,

–

Albert Holzkamm GmbH & Co. KG, esindajad: Rechtsanwältin C. Brehm ja Rechtsanwältin I. Witten,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. Fiandaca,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. S. Bohr ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 7 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Torsten Heini ja Albert Holzkamm GmbH & Co. KG (edaspidi „Holzkamm“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kuidas arvutada puhkusetasu ehk tasu, mida T. Heinil on õigus tasustatud põhipuhkuse eest saada.

3

Harta artikkel 31 „Head ja õiglased töötingimused“ näeb ette:

„1.   Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.

2.   Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja ‑nädalastele puhkeaegadele ja iga‑aastasele tasulisele puhkusele.“

4

Direktiivi 2003/88 artikkel 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ näeb ette:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus‑ ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]“.

5

Direktiivi artikli 2 punktis 1 on „tööaeg“ määratletud kui „iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega“. Artikli 2 punktis 2 on „puhkeaeg“ määratletud kui „iga ajavahemik, mis ei ole tööaeg“.

6

Direktiivi 2003/88 artiklis 7 „Põhipuhkus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“

7

Direktiivi artikkel 15 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus‑ ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast soodsamad.“

8

8. jaanuari 1963. aasta seaduse töötajatele ette nähtud minimaalse puhkuse kohta (Mindesturlaubsgesetz für Arbeitnehmer; BGBl. I, 1963, lk 2) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „puhkuseseadus“) § 3 lõikes 1 on märgitud:

„Iga‑aastase puhkuse kestus on vähemalt 24 tööpäeva.“

9

Puhkuseseaduse § 11 „Seadusest tulenev puhkusetasu“ lõikes 1 on sätestatud:

„Seadusest tulenev puhkusetasu arvutatakse keskmise töötasu alusel, mida töötaja sai puhkuse algusele eelnenud kolmeteistkümne nädala eest, välja arvatud ületundide eest makstud tasu. […] Töötasu vähendamisi, mida on puhkusetasu arvutamise aluseks oleval perioodil tehtud lühendatud tööajaga töötamise, tööseisakute või töötajast mitteoleneva töölt eemalviibimise tõttu, ei võeta seadusest tuleneva puhkusetasu arvutamisel arvesse. […]“

10

Seaduse §‑s 13 on ette nähtud:

„1.   Kollektiivlepingutes võib eespool esitatud sätetest kõrvale kalduda, välja arvatud §‑dest 1, 2 ja § 3 lõikest 1. […]

2.   Ehitustööstuses või muudes majandusharudes, kus ettevõtjate teostatava töö sagedase kohamuutuse tõttu on väga suure hulga töösuhete tavapärane kestus lühem kui üks aasta, võib kollektiivlepingu alusel eespool esitatud sätetest kõrvale kalduda nii, et ületatakse lõike 1 esimeses lauses kindlaks määratud piir, kui see on vajalik selleks, et võimaldada kõigil töötajatel võtta puhkust ühes osas. […]

[…]“

11

4. juuli 2002. aasta ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu (Bundesrahmentarifvertrag für das Baugewerbe) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ehitustööstuse üleriigiline kollektiivleping“) §‑s 8 on sätestatud:

„1.   Õigus puhkusele ja puhkuse kestus

1.1   Töötajal on igal kalendriaastal (puhkuseaastal) õigus 30 tööpäeva pikkusele tasustatud puhkusele.

[…]

1.3   Laupäevi ei loeta tööpäevadeks.

1.4   Puhkuse kestus tuleneb ehitustööstuse ettevõtetes töötatud tööpäevadest.

[…]

2.   Puhkuse kestuse kindlaksmääramine

[…]

2.2   Töötaja saab iga 12 tööpäeva järel – raske puudega isik iga 10,3 tööpäeva järel – õiguse ühele puhkusepäevale.

2.3   Tööpäevad on kõik puhkuseaasta kalendripäevad, mil kehtib töösuhe ehitustööstuse ettevõtetega, välja arvatud päevad, mil töötaja on ilma vabandatava põhjuseta töölt puudunud, ja tasustamata puhkusepäevad, kui tasustamata puhkus on kestnud üle 14 päeva.

[…]

4.   Puhkusetasu

4.1   Töötaja saab punktis 1 sätestatud puhkuse eest puhkusetasu.

Puhkusetasu moodustab 14,25% – raske puudega isikute puhul asjaomaste õigusnormide tähenduses 16,63% – brutopalgast. Puhkusetasu koosneb seadusest tulenevast puhkusetasust, mille suurus on 11,4% – raske puudega isikutel 13,3% – brutopalgast, ja täiendavast puhkusetoetusest. Puhkusetoetus moodustab 25% seadusest tulenevast puhkusetasust. Selle hulka võib arvata tööandja poolt makstava puhkusetoetuse.

[…]

4.2   Brutopalk on

[…]

Brutopalga hulka ei kuulu kollektiivlepingus kindlaks määratud 13. kuupalk või samasuguse iseloomuga toetused (nt jõulupreemia, iga‑aastane eritasu), puhkusehüvitised vastavalt punktile 6 ja hüvitised, mida makstakse töösuhte lõpetamise korral.

[…]

4.3   Osalise puhkuse eest makstavat puhkusetasu arvutatakse nii, et vastavalt punktile 4.1 arvutatud puhkusetasu jagatakse punkti 2 kohaselt kindlaksmääratud puhkusepäevade summaga ning korrutatakse saada olevate puhkusepäevade arvuga.

[…]

4.5   Puhkuseaasta lõpul kantakse ülejäänud puhkusetasu nõuded üle järgmisesse kalendriaastasse.

5.   Minimaalne puhkusetasu

5.1   Iga töötajast mitteoleneva, haigusest tingitud töövõimetuse tõttu puudutud tunni eest, mille suhtes ei olnud töötasunõuet, suureneb punkti 4.1 kohaselt arvutatud puhkusetasu 14,25% võrra brutopalgast, millest on viimati teatatud vastavalt [ehitustööstuse sotsiaalkassa menetluse kollektiivlepingu (Tarifvertrag über das Sozialkassenverfahren im Baugewerbe)] § 6 lõike 1 esimese lause punktile 1.

5.2   Iga puudutud tunni eest ajavahemikul 1. detsembrist kuni 31. märtsini, mille eest töötaja saab hooajatöötaja tasu, suureneb punkti 4.1 kohaselt arvutatud puhkusetasu pärast selle perioodi lõppu 14,25% võrra brutopalgast, millest on viimati teatatud vastavalt ehitustööstuse sotsiaalkassa menetluse kollektiivlepingu § 6 lõike 1 esimese lause punktile 1. Seejuures ei võeta arvesse esimest 90 puudutud tundi seoses hooajatöötaja tasuga.

[…]“.

12

T. Hein töötab Holzkammis betoonitöölisena. Tema ja Holzkammi vahelist töösuhet reguleerib ehitustööstuse üleriigiline kollektiivleping. 2015. aastal töötas T. Hein lühendatud tööajaga kokku 26 nädalat. Aastatel 2015 ja 2016 kasutas ta 30 puhkusepäeva, mis ta oli saanud 2015. aasta eest.

13

Eelotsusetaotlusest nähtub, et puhkuseseaduse § 11 lõige 1 näeb ette, et seadusest tulenev puhkusetasu arvutatakse keskmise töötasu alusel, mida töötaja sai arvestusperioodi jooksul, see tähendab puhkuse algusele eelnenud kolmeteistkümne nädala eest. Nimetatud sätte järgi ei võeta seadusest tuleneva puhkusetasu arvutamisel arvesse töötasu vähendamisi, mida on arvestusperioodil tehtud lühendatud tööajaga töötamise, tööseisakute või töötajast mitteoleneva töölt eemalviibimise tõttu.

14

Puhkuseseaduse § 13 lõigete 1 ja 2 kohaselt on lubatud selle seaduse sätetest kollektiivlepinguga kõrvale kalduda. Ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu pooled kasutasid seda võimalust ja kehtestasid kollektiivlepingus erisätted, mis reguleerivad muu hulgas puhkuseõiguse tekkimist ja puhkuse ajal makstavat tasu, niinimetatud „puhkusetasu“.

15

Puhkusetasu arvutatakse brutopalga alusel, mida maksti arvestusperioodil, milleks on aasta. Kuigi ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu § 8 punkti 4.1 kohaselt on puhkusetasu puhkuseseaduse § 11 lõikes 1 sätestatud seadusest tulenevast puhkusetasust 25% suurem ja moodustab puudeta töötajate aastasest brutopalgast 14,25%, toob puhkusetasu arvutamine arvestusperioodil makstud brutopalga alusel kaasa selle, et juhul kui töötaja on samal arvestusperioodil töötanud lühendatud tööajaga, väheneb asjaomane puhkusetasu, kuna puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse lühendatud tööajaga töötamisest tingitud töötasu vähenemist.

16

Võttes arvesse T. Heini lühendatud tööajaga töötamise perioode 2015. aastal, arvutas Holzkamm tema puhkusetasu summa brutotunnipalga alusel, mis oli tavalisest tunnipalgast väiksem. T. Hein on aga seisukohal, et arvestusperioodil lühendatud tööajaga töötamine ei või vähendada puhkusetasu summat, mida tal on õigus saada, ning ta nõuab sellega seoses 2260,27 euro suuruse summa maksmist.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimustele on vajalik, sest juhul kui liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võetakse puhkusetasu arvutamisel arvesse arvestusperioodil lühendatud tööajaga töötamisest tingitud töötasu vähendamisi, arvutas Holzkamm T. Heinile makstava puhkusetasu liiga madala tunnitasumäära alusel. Kohus täpsustab, et T. Heini esitatud nõue puudutab vähemalt osaliselt puhkusetasu, mida tuleb maksta minimaalse neljanädalase puhkuse eest, mis on direktiivi 2003/88 artiklis 7 ette nähtud.

18

Nimetatud kohtu sõnul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et töötaja peab saama direktiivi 2003/88 mõistes põhipuhkuse eest tavapärast töötasu. Selline töötasu tuleb arvutada, lähtudes esinduslikuks peetava arvestusperioodi keskmisest ja juhindudes põhimõttest, mille kohaselt on õigus põhipuhkusele ja õigus põhipuhkuse ajal tasu saamisele ühe õiguse kaks aspekti.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et Euroopa Kohtu praktikas ei ole käsitletud käesolevas asjas tekkinud küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on lubatud kollektiivlepingus võtta arvesse arvestusperioodil lühendatud tööajaga töötamise tõttu vähenenud töötasu, mis toob kaasa puhkusetasu vähenemise.

20

Neil asjaoludel otsustas Arbeitsgericht Verden (Verdeni töökohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on lubatud kollektiivlepingus ette näha, et puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse töötasu vähenemisi, mis on tingitud sellest, et arvestusperioodil esineb päevi, mil lühendatud tööaja tõttu tegelikult ei töötatud, mille tagajärjel saab töötaja minimaalse põhipuhkuse eest, mida tal on õigus artikli 7 lõike 1 alusel saada, väiksemat puhkusetasu võrreldes sellega, mida talle makstaks juhul, kui puhkusetasu oleks arvutatud arvestusperioodil saadud keskmise töötasu alusel töötasu vähenemisi arvesse võtmata. Jaatava vastuse korral ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus riigisisese õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel kindel, millise määrani võib puhkusetasu vähendada, ilma et sellega rikutaks liidu õigust.

22

Alustuseks olgu esiteks meenutatud, et nagu tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 – säte, millest direktiiv ei luba erandeid teha – sõnastusest, on igal töötajal õigus vähemalt neljanädalasele tasustatud põhipuhkusele ja seda õigust tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt pidada liidu sotsiaalõiguse eriti oluliseks põhimõtteks (20. juuli 2016. aasta kohtuotsus Maschek, C‑341/15, EU:C:2016:576, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

See igale töötajale antud õigus on sõnaselgelt tagatud harta artikli 31 lõikega 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1 (8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 22; 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus King, C‑214/16, EU:C:2017:914, punkt 33, ning 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Dicu, C‑12/17, EU:C:2018:799, punkt 25).

24

Teiseks tuleb märkida, et direktiiv 2003/88 käsitleb õigust põhipuhkusele ja õigust saada põhipuhkuse eest tasu ühe õiguse kahe aspektina (20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz‑Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 60, ning 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Williams jt, C‑155/10, EU:C:2011:588, punkt 26).

25

Lisaks tuleb esimese küsimuse esimesele osale tarviliku vastuse andmiseks kõigepealt hinnata sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas liidu õigusest tuleneva minimaalse põhipuhkuse kestust ja seejärel hinnata tasu, mida töötaja selle puhkuse ajal saab.

26

Minimaalse põhipuhkuse kestuse kohta tuleb esiteks meelde tuletada, et direktiivi 2003/88 artikliga 7 igale töötajale antud õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärk on ühest küljest võimaldada töötajale puhkust tema töölepingust tulenevate ülesannete täitmisest ning teisest küljest anda talle aega lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks (vt eelkõige 20. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Schultz‑Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 25, ning 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Dicu, C‑12/17, EU:C:2018:799, punkt 27).

27

See eesmärk, mis eristab õigust tasustatud põhipuhkusele muid eesmärke teenivatest teist liiki puhkustest, lähtub eeldusest, et töötaja on arvestusperioodil tegelikult töötanud. Eesmärk võimaldada töötajale puhkust eeldab nimelt, et see töötaja on täitnud tööülesandeid, mistõttu tuleb talle direktiivis 2003/88 ette nähtud ohutuse ja tervise kaitse tagamiseks anda aega puhkamiseks, lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks. Seetõttu tuleb õigused tasustatud põhipuhkusele üldjuhul arvutada lähtuvalt ajast, mille jooksul on töölepingu alusel tegelikult töötatud (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Dicu, C‑12/17, EU:C:2018:799, punkt 28).

28

Käesolevas asjas ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja Euroopa Kohtu istungil esitatud seisukohtadest, et sellises olukorras, nagu oli põhikohtuasjas T. Hein lühendatud tööajaga töötamise perioodidel, tööandja ja töötaja vaheline töösuhe jätkub, kuid töötaja tegelikult ei tööta tööandja heaks.

29

Ent käesoleva kohtuotsuse punktis 27 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et sellises olukorras olev töötaja omandab õiguse tasustatud põhipuhkusele direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 alusel üksnes nende perioodide eest, mil ta tegelikult töötas, ning seega ei teki selle sätte kohaselt õigust puhkusele lühendatud tööajaga töötamise perioodide eest, mil ta tegelikult ei töötanud. Kuna käesolevas asjas ei teinud T. Hein 2015. aastal 26 nädalat tegelikku tööd, siis näib, et artikli 7 lõige 1 reguleerib põhimõtteliselt vaid kahte nädalat, kuid puhkuse täpse kestuse peab siiski kindlaks määrama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

30

Direktiivi 2003/88 artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti a ning artikli 7 lõike 1 ja artikli 15 sõnastusest tuleneb siiski sõnaselgelt, et direktiiv sätestab üksnes tööaja korralduse minimaalsed ohutus‑ ja tervishoiunõuded ning ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada töötajate kaitseks soodsamaid riigisiseseid õigusnorme.

31

Siit järeldub, et kõnealuse direktiiviga ei ole vastuolus, kui riigisiseste õigusnormidega või kollektiivlepinguga antakse töötajatele õigus pikemale tasustatud põhipuhkusele, kui on tagatud direktiivis, ning seda sõltumata asjaolust, et töötajate tööaega on lühendatud tööaja tõttu vähendatud (vt selle kohta 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punktid 47 ja 48).

32

Mis puudutab teiseks tasu, mida tuleb töötajale liidu õiguses tagatud minimaalse põhipuhkuse eest maksta, siis on Euroopa Kohus varem täpsustanud, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 olev väljend „tasuline põhipuhkus“ tähendab, et selle direktiivi mõistes „põhipuhkuse“ ajaks tuleb säilitada töötasu, ehk teisisõnu peab töötaja saama selle puhkuseperioodi eest tavapärast töötasu (16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 50, ning 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Williams jt, C‑155/10, EU:C:2011:588, punkt 19).

33

Sellise puhkuse eest tasu maksmise kohustuse eesmärk on nimelt asetada töötaja puhkuse ajal töötasu osas töötamise perioodidega samaväärsesse olukorda (16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 58, ning 15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Williams jt, C‑155/10, EU:C:2011:588, punkt 20).

34

Kuigi töötaja tavapärase töötasu struktuur kui niisugune kuulub liikmesriikide õigusega reguleeritavate sätete ja tava kohaldamisalasse, ei mõjuta see siiski töötaja õigust kasutada puhkuse‑ ja lõõgastusperioodil majanduslikke tingimusi, mis on töötamise perioodil kehtivate tingimustega samaväärsed (15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Williams jt, C‑155/10, EU:C:2011:588, punkt 23).

35

Käesolevas asjas nähtub ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu § 8 punktidest 4.1, 4.2 ja 5.2, et selles võetakse põhipuhkuse eest makstava tasu arvutamisel arvesse – ehkki küll osaliselt – lühendatud tööajaga töötamise perioode. T. Heini juhtumi kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lühendatud tööajaga töötamise perioodide arvessevõtmise tagajärjel väheneb asjaomane tasu märkimisväärselt võrreldes tasuga, mida ta oleks saanud, kui neid perioode ei oleks arvesse võetud. Nimelt töötas T. Hein 2015. aastal, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul arvestusperioodiks, mille jooksul omandas ta põhikohtuasjas kõne all oleva õiguse põhipuhkusele, lühendatud tööajaga 26 nädalat, mis moodustab poole arvestusperioodist.

36

Niisugused normid tähendavad seda, et lühendatud tööajaga töötamise perioodid, mille kestel ei ole töötaja tegelikult töötanud, võetakse arvesse muu hulgas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikest 1 tuleneva põhipuhkuse päevade eest makstava tasu arvutamisel.

37

Siit järeldub, et töötaja, kes on T. Heiniga sarnases olukorras, saab põhipuhkuse päevade eest tasu, mis ei vasta tavapärasele töötasule, mida talle makstakse tegeliku töötamise ajal; see on vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 34 märgitud nõuetega, mille kohaselt peab töötaja saama talle direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 tagatud puhkuse‑ ja lõõgastusperioodil kasutada majanduslikke tingimusi, mis on töötamise ajal kehtivate tingimustega samaväärsed.

38

Holzkamm ja Saksamaa valitsus märgivad siinkohal sisuliselt, et ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu eesmärk on anda ehitussektori ettevõtjatele suurem paindlikkus, et võimaldada neil vähese nõudluse perioodidel lühendatud tööaja rakendamisega hoida ära töötajate koondamist majanduslikel põhjustel. Töötajatele tulenev kasu võib jääda saamata, kui tööandjad oleksid kohustatud maksma kogu puhkusetasu, millele töötajatel oleks õigus, kui nad oleksid töötanud kõikidel päevadel aastas. Holzkamm leiab, et koondamisel võivad olla asjaomaste töötajate jaoks palju raskemad negatiivsed tagajärjed kui need, mis võivad kaasneda puhkusetasu vähenemisega.

39

Lisaks märgib kõnealune äriühing, et ehitustööstuse üleriigilises kollektiivlepingus ette nähtud sätted on vajalikud, et kõik töötajad saaksid kasutada puhkust ühes osas, isegi kui töösuhe on kestnud lühikest aega, ning sellega oleks tagatud, et kasutamata puhkusepäevad kantakse üle ja antakse töötajale ka uue töösuhte raames. Holzkamm väidab veel, et puhkusepäevade arvu, millele töötajatel on õigus, ei vähendata, kui lühendatud tööajaga töötamine on varem otsustatud. Samuti on Holzkamm seisukohal, et põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide tulemusena ei maksta töötajatele igal aastal puhkusetasu kokku direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 nõutud miinimumist väiksemas summas, kuna töötajatel on puhkusepäevi rohkem.

40

Sellele lisaks võetakse puhkusetasu arvutamisel täielikult arvesse töötajatele ületundide eest makstud tasu.

41

Siinkohal tuleb kõigepealt rõhutada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ei ole nõutud, et käesoleva kohtuotsuse punktides 32–34 viidatud kohtupraktikas mainitud tavapärast töötasu peaks maksma kogu põhipuhkuse eest, mida töötajal on riigisisese õiguse alusel õigus saada. Artikli 7 lõike 1 kohaselt on tööandja kohustatud sellist tasu maksma ainult minimaalse põhipuhkuse eest, mis on selles sättes ette nähtud, sest nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 29 märgiti, omandab töötaja õiguse nimetatud puhkusele üksnes nende perioodide eest, mil ta tegelikult töötas.

42

Seejärel, kuigi direktiiviga 2003/88 ei ole vastuolus, nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 30 ja 31, kui tööturu osapooled kehtestavad riigisiseste õigusnormide alusel kollektiivlepingus normid, mille eesmärk on üldiselt aidata kaasa töötajate töötingimuste paranemisele, peavad selliste normide üksikasjalikud rakenduseeskirjad siiski vastama direktiivist tulenevatele piirangutele (vt selle kohta 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 57).

43

Sellega seoses on tasustatud põhipuhkuse õiguste laiendamine üle direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 nõutud miinimumi või võimalus saada õigus kasutada tasustatud põhipuhkust ühes osas töötajate jaoks soodsad meetmed, mis lähevad nimetatud sättes ette nähtud miinimumnõuetest kaugemale ja seega ei reguleeri see säte neid meetmeid. Niisuguseid meetmeid ei saa kasutada sellise negatiivse mõju vähendamiseks, mida tasustatud põhipuhkuse eest saadava puhkusetasu vähenemine töötajale tekitab, sest vastasel korral seataks kahtluse alla asjaomasest sättest tulenev õigus tasustatud põhipuhkusele, mille lahutamatu osa on töötaja õigus kasutada puhkuse‑ ja lõõgastusperioodidel majanduslikke tingimusi, mis on töötamise perioodidel kehtivate tingimustega samaväärsed.

44

Siinjuures olgu meenutatud, et tasustatud põhipuhkuse ajal tavapärase töötasu saamise eesmärk on anda töötajale võimalus tegelikult kasutada puhkusepäevi, millele tal on õigus (vt selle kohta 16. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Robinson‑Steele jt, C‑131/04 ja C‑257/04, EU:C:2006:177, punkt 49, ning 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Lock, C‑539/12, EU:C:2014:351, punkt 20). Kui aga tasu, mida makstakse direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel, on – nagu põhikohtuasjas – väiksem kui tavapärane töötasu, mida makstakse ajal, mil ta tegelikult töötab, võib see töötajat vähemalt sellistel perioodidel ajendada tasustatud põhipuhkust mitte kasutama, kuna selle tulemusena saaks ta asjaomastel perioodidel väiksemat tasu.

45

Sellega seoses tuleb lisada, et ehkki ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu § 8 punkti 1.1 kohaselt on põhipuhkuse kestus 30 päeva, sõltumata lühendatud tööajaga töötamise perioodidest, mil töötaja tegelikult ei töötanud, tuleneb kollektiivlepingu § 8 punktist 4.3, et osalise puhkuse korral vähendatakse puhkusetasu proportsionaalselt. Seega on ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu tagajärg, et töötaja, kes ei kasuta kõiki puhkusepäevi, millele tal on selle kollektiivlepingu alusel õigus, vaid kasutab üksnes neid puhkusepäevi, millele tal on lühendatud töötajaga töötamise perioode arvesse võttes direktiivi 2003/88 artikli 7 alusel õigus, saab väiksemat puhkusetasu võrreldes sellega, mis tal on õigus saada artikli 7 alusel.

46

Mis puudutab lõpetuseks normi, mille kohaselt võetakse tasu arvutamisel, mida tuleb õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel maksta, arvesse töötaja ületunnid, tuleb märkida, et kuna ületundide eest makstav tasu on erakorraline ja ettenägematu, ei ole see üldjuhul tavapärase töötasu osa, mida töötaja võib direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse eest nõuda.

47

Kui aga töölepingust tulenevad kohustused nõuavad, et töötaja teeks ületunde, mis on enamjaolt ettenähtavad ja tavapärased ning mille eest makstav tasu on töötaja tehtud töö eest makstava kogu töötasu oluline koostisosa, peab ületundide eest makstud tasu olema arvatud direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud õiguse tasustatud põhipuhkusele alusel saadava tavapärase töötasu hulka, et töötaja saaks kasutada tasustatud põhipuhkuse ajal majanduslikke tingimusi, mis on töötamise ajal tema suhtes kehtivate tingimustega samaväärsed. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasja vaidluses on tegu sellise juhtumiga.

48

Mis puudutab liikmesriigi kohtu rolli, kui ta peab lahendama eraõiguslike isikute vahelist vaidlust, milles näib, et käsitletav riigisisene õigusnorm on liidu õigusega vastuolus, siis tuleb veel kord meenutada, et liikmesriigi kohtu ülesanne on tagada liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kaitse ja liidu õiguse täielik toime (19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 45, ja 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 29).

49

Sellega seoses on direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada vastavas direktiivis ette nähtud eesmärgid ning liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Siit järeldub, et riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud võtma tõlgendamisel arvesse riigisisest õigust tervikuna ja kasutama riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Kuigi liikmesriigi kohtu kohustust viidata asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel liidu õigusele piiravad õiguse üldpõhimõtted ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele, hõlmab kooskõlalise tõlgendamise nõue siiski liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punktid 32 ja 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Praegusel juhul sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas, kus poolteks on eraõiguslikud isikud – T. Hein ja Holzkamm –, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendama riigisiseseid õigusnorme kooskõlas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1. Sellega seoses olgu täpsustatud, et selline tõlgendus peaks viima tulemuseni, et nimetatud sättes ette nähtud minimaalse puhkuse alusel töötajatele makstav puhkusetasu ei oleks väiksem tavapärasest keskmisest töötasust, mida makstakse töötajatele ajal, mil nad tegelikult töötavad. Kõnealune säte ei kohusta seevastu riigisiseseid õigusnorme tõlgendama nii, et nendega antakse õigus saada täiendavat puhkusetoetust, mis lisandub tavapärasele keskmisele töötasule, ega et arvesse tuleks võtta ületundide eest makstavat tasu, eeldusel et käesoleva kohtuotsuse punktis 47 nimetatud tingimused ei ole täidetud.

53

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et esimese küsimuse esimesele osale tuleb vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on lubatud kollektiivlepingus ette näha, et puhkusetasu arvutamisel võetakse arvesse töötasu vähenemisi, mis on tingitud sellest, et arvestusperioodil esineb päevi, mil lühendatud tööaja tõttu tegelikult ei töötatud, mille tagajärjel saab töötaja minimaalse põhipuhkuse eest, mida tal on õigus artikli 7 lõike 1 alusel saada, väiksemat puhkusetasu võrreldes tavapärase töötasuga, mida talle makstakse töötamise ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama riigisiseseid õigusnorme võimalikult suures ulatuses direktiivi 2003/88 sõnastust ja eesmärki arvestades nii, et artikli 7 lõikes 1 ette nähtud minimaalse puhkuse alusel töötajatele makstav puhkusetasu ei oleks väiksem tavapärasest keskmisest töötasust, mida töötajatele makstakse tegeliku töötamise ajal.

54

Esimese küsimuse esimesele osale antud vastust arvestades ei ole esimese küsimuse teisele osale vaja eraldi vastata.

55

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas on võimalik piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust, juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja harta artiklit 31 tuleb tõlgendada nii, et sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on nende sätetega vastuolus. Kui ajalise kehtivuse piiramist eitatakse, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tagavad riigisisese õiguse alusel tööandjatele kaitse õiguspärase ootuse suhtes, et liikmesriigi kõrgemate kohtute praktika, milles on kinnitatud ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu põhipuhkuse sätete õiguspärasust, jääb kehtima.

56

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt selgitab ja täpsustab tõlgendus, mille Euroopa Kohus talle ELTL artikliga 267 antud pädevust kasutades liidu õigusnormile annab, selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Siit järeldub, et kohus võib ja peab kohaldama nõnda tõlgendatud õigusnormi ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud kohtuotsust, kui peale selle on täidetud muud nimetatud normi kohaldamisega seotud vaidluses pädevasse kohtusse pöördumise tingimused (6. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Meilicke jt, C‑292/04, EU:C:2007:132, punkt 34, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 59).

57

Seetõttu võib Euroopa Kohus liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades vaid erandjuhtudel piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Selleks et sellist piiramist lubada, peavad olema täidetud kaks peamist tingimust, nimelt poolte heausksus ja oht tõsiste probleemide tekkimiseks (22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Konkreetsemalt on Euroopa Kohus kasutanud seda lahendust vaid kindlaksmääratud asjaoludel, kui esines raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige õiguspäraselt kehtivateks peetud õigusnormide alusel heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ning kui ilmnes, et objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus liidu õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või Euroopa Komisjoni käitumisest, viis selleni, et eraõiguslikud isikud ja liikmesriigi ametivõimud tegutsesid liidu õigusnormide vastaselt (15. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Bidar, C‑209/03, EU:C:2005:169, punkt 69; 13. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Bressol jt, C‑73/08, EU:C:2010:181, punkt 93, ning 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Microsoft Mobile Sales International jt, C‑110/15, EU:C:2016:717, punkt 61).

59

Praegusel juhul ei ole võimalik kohtutoimiku materjalide põhjal asuda seisukohale, et tingimus raskete majanduslike tagasilöökide kohta on täidetud.

60

Nendest kaalutlustest tuleneb, et puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust.

61

Küsimuse kohta, kas liidu õiguse kohaselt on lubatud, et liikmesriigi kohtud tagavad riigisisese õiguse alusel tööandjatele kaitse õiguspärase ootuse suhtes, et kõrgemate kohtute praktika, milles on kinnitatud ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu põhipuhkuse sätete õiguspärasust, jääb kehtima, tuleb märkida, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamine eelotsusetaotluse esitanud kohtu kavandatud viisil tähendaks tegelikkuses liidu õigusele antud Euroopa Kohtu tõlgenduse ajalise kehtivuse piiramist, sest sellisel juhul ei oleks see tõlgendus põhikohtuasjas kohaldatav (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 39).

62

Kui erandlikud asjaolud välja arvata, mille olemasolu – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 59 antud hinnangust ilmneb – ei ole tuvastatud, peab kohus kohaldama nõnda tõlgendatud liidu õigust ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud kohtuotsust, kui muus osas – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 56 märgiti – on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada liidu õiguse kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt selle kohta 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et teisele küsimusele tuleb vastata, et puudub alus piirata käesoleva kohtuotsuse ajalist kehtivust ning liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohtud tagavad riigisisese õiguse alusel tööandjatele kaitse õiguspärase ootuse suhtes, et liikmesriigi kõrgemate kohtute praktika, milles on kinnitatud ehitustööstuse üleriigilise kollektiivlepingu põhipuhkuse sätete õiguspärasust, jääb kehtima.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: