–

H. Löber, esindaja: Rechtsanwalt L. Aigner,

–

Barclays Bank plc, esindaja: Rechtsanwalt H. Bielesz,

–

Kreeka valitsus, esindajad: G. Papadaki, S. Papaioannou ja T. Papadopoulou,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja M. Heller,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 3.

2

Taotlus on esitatud Helga Löberi ja Barclays Bank plc vahelises kohtuvaidluses seoses selle panga vastu deliktilise vastutuse alusel esitatud nõudega.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11 ja 12 on märgitud:

4

Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“

5

Määruse artikli 5 punktid 1 ja 3 näevad ette:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

6

Barclays Bank on Londonis (Ühendkuningriik) asuv pank, millel on filiaal Maini-äärses Frankfurdis (Saksamaa).

7

See pank emiteeris esitajavõlakirjadena X1 Global EUR Index sertifikaate (edaspidi „sertifikaadid“), mida märkisid institutsioonilised investorid, kes siis omakorda müüsid neid järelturul, eelkõige Austria tarbijatele.

8

Sertifikaadid emiteeriti Österreichische Kontrollbank AG (Austria kontrollipank) juures registreeritud 22. septembri 2005. aasta saksakeelse põhiprospekti ja 20. detsembri 2005. aasta üldtingimuste alusel. Avalik pakkumine sertifikaatide märkimiseks kestis 20. detsembrist 2005 kuni 24. veebruarini 2006. Sertifikaadid emiteeriti 31. märtsil 2006.

9

Tagasimakstav summa ja seega sertifikaatide väärtus põhines mitmest alusfondist koosneva portfelli indeksil nii, et sertifikaadi väärtus oli otseselt seotud selle portfelliga. Portfelli koostajaks ja halduriks määrati Saksamaal asuv äriühing X1 Fund Allocation GmbH. Sertifikaatidesse investeeritud raha, mida kasutati pettuslikes püramiidskeemides, suures osas kadus ning sertifikaadid muutusid väärtusetuteks.

10

Viinis (Austria) elav H. Löber investeeris kahe Austria panga vahendusel, üks neist asukohaga Salzburgis (Austria) ja teine asukohaga Grazis (Austria), nendesse sertifikaatidesse 28648,43 eurot.

11

H. Löber esitas kahjustatud investorina Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) hagi, nõudes Barclays Bankilt 34459,06 euro väljamõistmist, Barclays Banki lepingulise ja deliktilise vastutuse tuvastamist ning panga finantsseisundi avalikustamist. Ta väitis oma nõude toetuseks eelkõige, et sertifikaatide kohta prospektis esitatud informatsioon oli puudulik.

12

Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) leidis 18. juuli 2016. aasta määruses, et kohtuasi ei allu talle ja jättis selle läbi vaatamata eelkõige põhjendusega, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tingimuste kohta ei ole H. Löber väitnud, et kõnealune kahju oleks tekkinud vahetult tema pangakontol Viinis (Austria) asuva panga juures. Kuivõrd H. Löber omandas sertifikaadid Grazis ja Salzburgis asuvate pankade vahendusel, tekkis selle kohtu hinnangul kahju viimati nimetatud paikades, mitte selle kohtu asukohas.

13

H. Löber esitas selle määruse peale määruskaebuse Oberlandesgericht Wienile (liidumaa kõrgeim kohus, Viin, Austria), kes 6. detsembri 2016. aasta kohtumäärusega jättis määruse muutmata, leides, et kohaldatav on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a ning kohtuasi ei allu Austria kohtutele.

14

H. Löber esitas Oberlandesgericht Wieni (liidumaa kõrgeim kohus, Viin) määruse peale määruskaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, paludes tunnustada kohtuasja allumist Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus) nimelt määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 alusel.

15

Nendel asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 44/2001] artikli 5 punkti 3 kohaselt allub asi lepinguvälisest kahjust tulenevate nõuete korral prospektiga seotud vastutuse alusel, kui

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt selgitust, kuidas tuleks tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3, et määrata kindlaks, millise liikmesriigi kohtutele – kahju tekkimise koha järgi selle sätte tähenduses – allub hagi, mille on ühes liikmesriigis asuva panga vastu, kes on emiteerinud sertifikaadi, deliktilise vastutuse alusel esitanud teises liikmesriigis elav sertifikaati investeerinud investor, viidates sertifikaadi prospektis esitatud informatsiooni puudulikkusele, kui selle investori väidetav kantud kahju on rahaline kahju, mis realiseerub pangakontol tema elukohaga sama liikmesriigi territooriumil asuvas pangas.

17

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 3 ette nähtud valikulise kohtualluvuse aluseid tuleb tõlgendada autonoomselt ja kitsalt (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 43; 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 37, ning 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑572/14, EU:C:2016:286, punkt 29).

18

Määruse nr 44/2001 artiklis 2 sätestatud kohtualluvus, see tähendab asja allumine selle liikmesriigi kohtutele, kelle territooriumil on kostjal alaline elukoht, kujutab endast üldpõhimõtet. Viidatud määrus sätestab sellest üldpõhimõttest kõrvale kaldudes valikulise ja erandliku kohtualluvuse eeskirjad vaid ammendavalt loetletud juhtudeks, mil kostjat võib või tuleb – vastavalt asjaoludele – hageda teise liikmesriigi kohtus (13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Reisch Montage, C‑103/05, EU:C:2006:471, punkt 22, ja 12. mai 2011. aasta kohtuotsus, BVG, C‑144/10, EU:C:2011:300, punkt 30).

19

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab mõiste „lepinguväline kahju“ kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud“ määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Kalfelis, 189/87, EU:C:1988:459, punktid 17 ja 18; 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 20; 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Austro-Mechana, C‑572/14, EU:C:2016:286, punkt 32, ning 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 24).

20

Täpsemalt on Euroopa Kohus leidnud, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 on kohaldatav hagile, milles palutakse tuvastada sertifikaadi emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning emitendil lasuvate muude teavitamiskohustuste rikkumise eest, juhul kui selle vastutuse puhul ei ole tegemist lepingust tuleneva vastutusega nimetatud määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 57).

21

Mis puutub põhikohtuasja, siis piisab, kui märkida, et esiteks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sellele, et tema lahendatav kohtuasi prospektiga seotud vastutuse küsimuses ei ole lepinguga seotud asi ning teiseks nähtub põhikohtuasja hagist, et H. Löber on soovinud esitada nõude Barclays Banki vastu nimelt deliktilise vastutuse alusel.

22

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 3 kasutatud mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“ kohta on oluline meeles pidada, et selles on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise kohta, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (10. juuni 2004. aasta kohtuotsus Kronhofer, C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 16; 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 45; 21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 38, ning 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 28).

23

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud“ ei saa tõlgendada nii laiendavalt, et see hõlmaks kõiki kohti, kus võib täheldada kahjulike tagajärgede tekkimist teo tagajärjel, mis on juba põhjustanud tegelikku kahju teises kohas (19. septembri 1995. aasta kohtuotsus Marinari, C‑364/93, EU:C:1995:289, punkt 14; 10. juuni 2004. aasta kohtuotsus Kronhofer, C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 19, ja 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 34), ning et see mõiste ei tähenda hageja elukohta, kus on tema vara peamine asukoht, ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud varalist kahju vara osalise kaotamise tagajärjel teises liikmesriigis (10. juuni 2004. aasta kohtuotsus Kronhofer, C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 21, ja 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 35).

24

Nõnda ei õigusta üksnes hagejal finantstagajärgede tekkimise asjaolu asja andmist tema elukohajärgsete kohtute alluvusse, kui nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on teise liikmesriigi territooriumil (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 49).

25

Seevastu on sel alusel kohtualluvuse määramine õigustatud juhul, kui hageja elukoht on tõepoolest ka kahju tekkimise või kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 50).

26

Käesoleval juhul puudutab põhikohtuasi kahju tekkimise koha küsimust.

27

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on selleks koht, kus tekitatud kahju konkreetselt ilmneb (21. mai 2015. aasta kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 52).

28

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 5 punktile 3 allub hagi, milles palutakse tuvastada sertifikaadi emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning emitendil lasuvate muude teavitamiskohustuste rikkumise eest, hageja elukoha kohtutele kahju tekkimise koha järgi eelkõige juhul, kui väidetav kahju realiseerub otse hageja pangakontol pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 57).

29

Oma 16. juuni 2016. aasta kohtuotsuses Universal Music International Holding (C‑12/15, EU:C:2016:449) täpsustas Euroopa Kohus, et see järeldus jääb siiski nimetatud kohtuotsuseni viinud asja erilisse konteksti, mida iseloomustavad nimetatud kohtutele pädevuse andmist toetavad asjaolud (16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 37).

30

Ta leidis, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et „paigaks, kus kahjustav sündmus on toimunud“ ei saa muude seoste puudumisel pidada kohta, mis asub liikmesriigis, kus kahju tekkis, kui selle kahju puhul on tegemist üksnes rahalise kaotusega, mis tekib otse hageja pangakontol ja mis on mõnes muus liikmesriigis toime pandud ebaseadusliku teo otsene tagajärg (16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Universal Music International Holding, C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 40).

31

Kokkuvõttes näib käesoleval juhul, et põhikohtuasja konkreetsed asjaolud toetavad kohtualluvuse määramist Austria kohtutele.

32

Tegelikult nähtub eelotsusetaotlusest, et H. Löber elas Austrias ja et kõik põhikohtuasjas kõne all olevad investeerimistehinguga seotud maksed olid teostatud Austria pangakontodelt, täpsemalt H. Löberi isiklikult pangakontolt ja spetsiaalselt selle tehingu jaoks ette nähtud tasaarvestuskontodelt.

33

Lisaks sellele, et H. Löberit teenindasid selle tehingu käigus üksnes Austria pangad, ilmneb ka eelotsusetaotlusest, et ta omandas sertifikaadid Austria järelturult, et teave, mis talle seoses nendega esitati, lähtus Österreichische Kontrollbankis (Austria kontrollipank) registreeritud prospektist, ning et just Austrias võttis ta endale selle info põhjal investeerimiskohustuse, mis siduvalt koormas tema omandit.

34

Ka oleks asja allumine Austria kohtutele sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kooskõlas määrusega nr 44/2001 silmas peetud kohtualluvuse eeskirjade etteaimatavuse, kohtu ja menetluse tiheda seose ning tõrgeteta õigusemõistmise eesmärgiga, mis on sätestatud selle määruse põhjendustes 11 ja 12.

35

Siinkohal tuleb nimelt meeles pidada, et selle panga asukoha, mille juures on hagejal avatud pangakonto, millel otseselt kahju realiseerub, kahju tekkimise kohana määratlemine vastab määruse nr 44/2001 eesmärgile tugevdada Euroopa Liidus elavate isikute õiguskaitset, ühtaegu võimaldades hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võib kaevata, kuna sertifikaadi emitent, kes ei täida neid prospektiga seotud seadusjärgseid kohustusi, peab juhul, kui ta otsustab sertifikaadiga seotud prospekti teistes liikmesriikides registreerida, olema valmis selleks, et teistes liikmesriikides asuvad ebapiisavalt teavitatud isikud investeerivad sellesse sertifikaati ja kannavad kahju (vt selle kohta 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 56).

36

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus investor esitab hagi panga vastu, kes on emiteerinud sertifikaadi, millesse ta investeeris, selle sertifikaadi prospektiga seotud deliktilise vastutuse alusel, allub see kohtuasi – kahju tekkimise koha järgi selle sätte tähenduses – selle investori elukoha kohtutele, kui väidetav kahju on rahaline kahju, mis realiseerub vahetult investori pangakontol nende kohtute tööpiirkonnas asuvas pangas ning muud konkreetsed asjaolud toetavad samuti kohtualluvuse määramist nimetatud kohtutele.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus investor esitab hagi panga vastu, kes on emiteerinud sertifikaadi, millesse ta investeeris, selle sertifikaadi prospektiga seotud deliktilise vastutuse alusel, allub see kohtuasi – kahju tekkimise koha järgi selle sätte tähenduses – selle investori elukoha kohtutele, kui väidetav kahju on rahaline kahju, mis realiseerub vahetult investori pangakontol nende kohtute tööpiirkonnas asuvas pangas ning muud konkreetsed asjaolud toetavad samuti kohtualluvuse määramist nimetatud kohtutele.