1

Oma apellatsioonkaebusega paluvad Canadian Solar Emea GmbH, Canadian Solar Manufacturing (Changshu) Inc., Canadian Solar Manufacturing (Luoyang) Inc., Csi Cells Co. Ltd ja Csi Solar Power Group Co. Ltd, varem Csi Solar Power (China) Inc. (edaspidi „Csi Solar Power“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse JingAo Solar jt vs. nõukogu (T‑158/14, T‑161/14 ja T‑163/14, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:126), kuna Üldkohus jättis selles rahuldamata nende hagi nõudega tühistada nõukogu 2. detsembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1239/2013, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT 2013, L 325, lk 66, edaspidi „vaidlusalune määrus“), hagejaid puudutavas osas.

2

Vastuapellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata tema esitatud vastuvõetamatuse vastuväite.

3

Nõukogu 11. juuni 2009. aasta määruse (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 188, lk 93; edaspidi „algmäärus“), artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui faktide põhjal on lõplikult tuvastatud, et tasakaalustatavad subsiidiumid ja nende põhjustatud kahju on olemas ning kui ühenduse huvid nõuavad artikli 31 kohaselt sekkumist, kehtestab nõukogu komisjoni poolt pärast nõuandekomiteega konsulteerimist esitatud ettepaneku põhjal lihthäälteenamusega lõpliku tasakaalustava tollimaksu.

Nõukogu on ettepaneku vastu võtnud, kui ta ei otsusta ettepanekut lihthäälteenamusega tagasi lükata ühe kuu jooksul pärast selle esitamist komisjoni poolt.

[…]“.

4

Vaidlusaluse määrusega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks 6,4%, mida kohaldatakse Hiina äriühingutele, keda sarnaselt apellantidega ei võetud valimisse, kuid kes tegid uurimise käigus koostööd ja kanti selle määruse lisasse.

5

Kui teatud tingimused on täidetud, on nimetatud määruse artiklis 2 sätestatud sisuliselt, et vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud ja praegu CN-koodi ex85414090 (TARICi koodid 8541409021, 8541409029, 8541409031 ja 8541409039) alla kuuluvad imporditavad tooted, mille kohta on arved esitanud äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud komisjoni 4. detsembri 2013. aasta rakendusotsuse 2013/707/EL (millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks (ELT 2013, L 325, lk 214)) lisas, vabastatakse sama määruse artikliga 1 kehtestatud subsiidiumivastasest tollimaksust.

6

Apellandid kuuluvad Canadian Solari kontserni. Canadian Solar Manufacturing (Changshu), Canadian Solar Manufacturing (Luoyang), Csi Cells Co. ja Csi Solar Power on kristalsest ränist fotoelektriliste elementide ja moodulite eksportivad tootjad. Canadian Solar Emea on nendega ühinenud importija, kes on asutatud liidus.

7

Komisjon avaldas Euroopa Liidu Teatajas6. septembril 2012 teate Hiina Rahvavabariigist pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT 2012, C 269, lk 5).

8

Samal ajal avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas8. novembril 2012 teate Hiina Rahvavabariigist pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) importi käsitleva subsiidiumivastase menetluse algatamise kohta (ELT 2012, C 340, lk 13).

9

Canadian Solari kontsern tegi selles menetluses koostööd.

10

23. novembril 2012 esitasid apellandid taotluse, et neid kaasataks algmääruse artiklis 27 ette nähtud valimisse. Seda taotlust ei rahuldatud.

11

Komisjon võttis 1. märtsil 2013 vastu määruse (EL) nr 182/2013, millega kehtestatakse registreerimisnõue Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) impordi suhtes (ELT 2013, L 61, lk 2).

12

Komisjon võttis 4. juunil 2013 vastu määruse (EL) nr 513/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) impordi suhtes ja muudetakse määrust nr 182/2013 (ELT 2013, L 152, lk 5).

13

Komisjon võttis 2. augustil 2013 vastu otsuse 2013/423/EL, millega kiidetakse heaks pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT 2013, L 209, lk 26), mille esitas koostööd tegevate nende Hiina eksportivate tootjate rühm, kes on loetletud nimetatud otsuse lisas ja kelle hulgas on Canadian Solar Manufacturing (Changshu), Canadian Solar Manufacturing (Luoyang), Csi Cells Co. ja Csi Solar Power, koos China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Productsiga (Hiina masinate ja elektroonikatoodete impordi ja ekspordi kaubanduskoda, edaspidi „CCCME“).

14

Komisjon võttis otsuse 2013/423 arvesse võtmiseks samal päeval vastu määruse (EL) nr 748/2013, millega muudetakse määrust nr 513/2013 (ELT 2013, L 209, lk 1). Määruse nr 513/2013 artiklis 6 – mida oli muudetud määrusega nr 748/2013 – on sisuliselt sätestatud, et teatavate tingimuste täitmise korral on määruse nr 513/2013 artikliga 1 kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud selles määruses kindlaks määratud teatud tooted, mille kohta on arved esitanud äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud otsuse 2013/423 lisas.

15

27. augustil 2013 edastas komisjon olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatses teha ettepaneku kehtestada dumpinguvastase tollimaksu Hiinast pärit või sealt saadetud moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordile.

16

Pärast dumpingu- ja subsiidiumivastaste järelduste lõplikku avaldamist teatasid eksportivad tootjad ja CCCME, et nad soovivad oma esialgset pakutud hinnakohustust muuta. Komisjon nõustus pakutud kohustuse tingimustega, et kõrvaldada ka subsideeritud impordist tulenev kahjulik mõju. Lisaks soovis rida täiendavaid eksportivaid tootjaid nimetatud kohustuses osaleda.

17

Nõukogu võttis 2. detsembril 2013 vastu vaidlusaluse määruse. Samal päeval võttis nõukogu vastu ka rakendusmääruse (EL) nr 1238/2013, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 325, lk 1).

18

Komisjon võttis 4. detsembril 2013 vastu rakendusotsuse 2013/707, millega kinnitatakse selle lisas loetletud eksportivate tootjate ning CCCME pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiinast pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks.

19

Pärast seda, kui vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevas asjas esitati tühistamishagi, võttis komisjon 4. juunil 2015 vastu rakendusmääruse (EL) 2015/866, millega tühistatakse kolme eksportiva tootja hinnakohustuse heakskiit, mis anti vastavalt rakendusotsusele 2013/707 (ELT 2015, L 139, lk 30). Selle rakendusmääruse artikli 1 kohaselt tühistatakse eelkõige Canadian Solar Manufacturingile (Changshu), Canadian Solar Manufacturingile (Luoyang), Csi Cells Co.-le ja Csi Solar Powerile antud hinnakohustuse heakskiit. Nimetatud rakendusmäärus jõustus järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ehk 6. juunil 2015.

20

Hagi põhjenduseks esitasid hagejad kolm väidet, mis puudutasid esiteks algmääruse artikli 10 lõigete 12 ja 13 rikkumist, teiseks selle määruse artiklite 1 ja 27 rikkumist ja kolmandaks nimetatud määruse artikli 2 punkti c rikkumist.

21

Üldkohus lükkas kõigepealt tagasi nõukogu ja komisjoni vastuvõetamatuse väite, järeldades eeskätt, et pakutud kohustuste heakskiitmine ei mõjuta tasakaalustavat tollimaksu kehtestanud akti vastu esitatud hagi vastuvõetavust ega selle põhjenduseks esitatud väidete hindamist, ja et hagejatel oli jätkuvalt põhjendatud huvi vaidlusaluse määruse tühistamiseks.

22

Teiseks analüüsis Üldkohus väiteid, mille hagejad olid esitanud oma hagi toetuseks. Ta jättis kaks esimest väidet vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning lükkas kolmanda põhjendamatuse tõttu tagasi. Seega jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.

23

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

24

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

25

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

26

Vastuapellatsioonkaebuses palub komisjon, keda toetab nõukogu, Euroopa Kohtul:

27

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

28

Komisjoni esitatud vastuapellatsioonkaebuse ese on esimese võimalusena vaidlustada esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetavus; see küsimus tuleb aga lahendada enne apellatsioonkaebuses esitatud sisulisi küsimusi. Seetõttu tuleb seda esimesena hinnata.

29

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab komisjon, keda toetab nõukogu, kaks väidet. Esimese võimalusena esitatud esimene väide käsitleb õigusnormi rikkumist sellega, et Üldkohus leidis, et vaidlusalusel määrusel endal võisid olla apellantide suhtes õiguslikud tagajärjed. Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena, puudutab põhjenduse puudumist ja õigusnormi rikkumist sellega, et Üldkohus leidis, et apellantidel oli vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise kuupäeval endiselt huvi vaidlusaluse määruse tühistamise suhtes.

30

Vastuapellatsioonkaebuse esimene väide, mis on esitatud esimese võimalusena, koosneb kahest osast.

31

Selle väite esimeses osas, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 38–44, väidab komisjon, et Üldkohus ei ole piisavalt põhjendanud oma järeldust, et vaidlusalune määrus – ja mitte rakendusotsus 2013/707 – mõjutab apellantide õiguslikku olukorda, ja et igal juhul on Üldkohus seda järeldust tehes rikkunud liidu õiguse üldpõhimõtet institutsioonidevahelise tasakaalu kohta ning algmääruse artikleid 13 ja 14.

32

Komisjon leiab esiteks, et Üldkohtu järeldus, et vaidlustatud määruse tühistamise nõue on sobiv vahend dumpingu esinemise, kahju ja põhjusliku seose kohta tehtud järelduste vaidlustamiseks, jätab täiesti arvestamata asjaolu, et kui hagejate eesmärk oli neid järeldusi vaidlustada, oleksid nad pidanud vaidlustama rakendusotsuse 2013/707. Üldkohtu hinnangud kinnitavad aga üksnes järeldust, et hagi on võimalik esitada nii vaidlusaluse määruse kui ka rakendusotsuse 2013/707 peale. Selle tõttu puuduvad põhjendused, kuna vaidlustatud kohtuotsusest on võimatu järeldada, mis põhjusel tuleb tingimata või tavaliselt vaidlustada vaidlusalune määrus, mitte aga rakendusotsus 2013/707, millest tegelikult tulenevad kõnealuse importija suhtes õigused ja/või kohustused.

33

Teiseks leiab komisjon, et kuna Üldkohus otsustas, et hagi tuleb esitada vaidlusaluse määruse peale, mitte aga rakendusotsuse 2013/707 peale, siis on Üldkohus rikkunud institutsioonidevahelise tasakaalu üldpõhimõtet ning nõukogu ja komisjoni vahelist pädevuste jaotust, nagu see on kehtestatud algmääruse artiklites 13 ja 14. Nimelt tähendab Üldkohtu järeldus, et sellest rakendusotsusest üksi ei piisa ja et seda tuleb kinnitada sõltumatute õiguste ning kohustustega, mille nõukogu on vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega loonud.

34

Lisaks märgib komisjon, et õigusnormi rikkumisi ei saa heastada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 esitatud järeldusega, et liidu kohtud on „kaudselt, kuid tingimata“ kinnitanud sellise hagi vastuvõetavust, mille on esitanud huvitatud isik, kelle pakutud kohustus on heaks kiidetud, määruste vastu, millega kehtestatakse lõplik tollimaks. Esiteks ei ole seda küsimust lihtsalt viidatud kohtupraktikas käsitletud ja teiseks on nimetatud kohtupraktika otseses vastuolus 29. märtsi 1979. aasta kohtuotsusega NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu (113/77, EU:C:1979:91).

35

Vastuapellatsioonkaebuse esimese väite teises osas märgib komisjon, et pakutud kohustuse heakskiit kujutab soodsat akti, mille vastuvõtmist on apellandid taotlenud ja mis ei mõjuta nende õiguslikku olukorda. Isegi kui Üldkohtu vastupidine järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 oleks õige, tõendaks see üksnes huvi nõuda rakendusotsuse 2013/707 tühistamist, mitte aga vaidlusaluse määruse tühistamist. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 on seega kaks korda õigusnormi rikutud.

36

Esiteks ei ole viidatud punktis 43 ühtegi põhjendust selle kohta, miks pakutud kohustuse heakskiit komisjoni poolt on erinev komisjoni otsusest, millega talle teatatud koondumine tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks; komisjoni avaldusest, milles järeldatakse, et kokkulepe ei ole vastuolus ELTL artikli 101 lõikega 1; või otsusest, millega teatatud riigiabi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks.

37

Teiseks kinnitab komisjon, et algmääruse artiklis 13 ei nähta ette erineva akti vastuvõtmist hetkel, kui komisjon on lõpetanud subsiidiumide ja kahju uurimise. Kuid Üldkohtu järeldus tähendab seda, et äriühing, kes pakub kohustused, peaks ennatlikult vaidlustama otsuse, millega kohustusega nõustutakse, isegi enne subsiidiumivastase uurimise lõppemist mitu kuud hiljem.

38

Komisjon märgib ammendavuse huvides, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 sisaldub kaks õigusnormi rikkumist. Esiteks tugineb Üldkohtu kinnitus, et vaidlusalune määrus muutis apellantide õiguslikku olukorda seoses „võetud kohustusega hõlmamata toodetelt tasutava dumpinguvastase tollimaksuga“, õigusnormi rikkumisele, mis on seotud pakutud kohustuse tõlgendamisega, või tõendite moonutamisele Üldkohtu poolt, juhul kui see pakutud kohustus kvalifitseerida „faktiliseks asjaoluks“. Nimelt leidis komisjon, et apellantidel ei olnud õigust müüa asjaomast toodet muul viisil kui kooskõlas pakutud kohustuse tingimustega, nagu ilmneb selgelt ja ühemõtteliselt pakutud kohustuse sõnastusest. Seetõttu oleks saanud tollimaksu kohaldada üksnes toodetele, mis ületavad iga-aastase taseme, mitte aga toodetele „mida võetud kohustus ei hõlma“.

39

Teiseks, kuna tollimaks „toodetelt […], mis ületavad iga-aastase taseme“, oli lisatud pakutud kohustusse, siis ei ole tegu uue tollimaksu või uue kohustusega, mis tuleneb vaidlusalusest määrusest.

40

Apellandid on seisukohal, et vastuapellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

41

Vastuapellatsioonkaebuse esimese väitega märgib komisjon sisuliselt, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–44 õigusnormi rikkunud, leides, et vaidlusalusel määrusel endal võis olla apellantidele õiguslikke tagajärgi.

42

Selle väite esimene osa puudutab sisuliselt seda, et Üldkohus ei põhjendanud piisavalt oma järeldust, et vaidlusalune määrus – ja mitte rakendusotsus 2013/707, millega komisjon nõustus selle lisas märgitud eksportivate tootjate, sealhulgas Canadian Solari kontserni ettevõtjate pakutud kohustustega – mõjutab apellantide õiguslikku olukorda, ja et Üldkohus on igal juhul seda järeldust tehes rikkunud institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet.

43

Esiteks tuleb märkida, et vastupidi komisjoni argumentidele ei kinnitanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse viidatud punktides 38–44 ei seda, et vaidlusalune määrus on tingimata või tavaliselt vaidlustatud akt, ega ka seda, et tühistamishagi tuleb esitada selle määruse peale, mitte rakendusotsuse 2013/707 peale. Seetõttu tuleb märkida, et komisjoni argument lähtub vaidlustatud kohtuotsuse ekslikust tõlgendamisest. Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei põhjendanud midagi sellist, mida ta ei olnud väitnud.

44

Teiseks tuleb ühest küljest järeldada, et kui komisjoni seisukohaga nõustuda, takistataks ettevõtjatel, kelle minimaalse impordihinna kohustuse oli komisjon heaks kiitnud, vaidlustada määrust, millega nende suhtes kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks. Nagu aga märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, ei olnud ei Üldkohus ega Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes, millele selles punktis viidatakse, tunnistanud vastuvõetamatuks tühistamishagi, mille ettevõtja esitas määruse peale, millega kehtestatakse tema suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, põhjusel, et komisjon oli vastu võtnud selle ettevõtja pakutud minimaalse impordihinna kohustuse.

45

Teisest küljest tuleb märkida, et vaidlusalune määrus mõjutab tingimata hagejate õiguslikku olukorda, kuna sellise määruse tühistamise korral kaotaks nende pakutud kohustus kehtivuse. Just seda on Üldkohus sedastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42.

46

Lisaks tuleb märkida, et nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 41 ja 42, siis kehtib apellantidele endiselt vastavalt vaidlusaluse määruse artiklitele 1 ja 2 sellise impordi suhtes kehtestatud tasakaalustav tollimaks, mis ületab minimaalse impordihinna kohustuses ette nähtud iga-aastast taset.

47

Selles kontekstis ei saa komisjon ka tulemuslikult väita, et Üldkohus on rikkunud institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet. Vastupidi, komisjoni seisukohaga, et apellandid oleksid pidanud vaidlustama rakendusmääruse 2013/707, kui nende eesmärk oli vaielda vastu dumpingu esinemist puudutavatele järeldustele, saaks nõustuda üksnes juhul, kui nõukogul oleks kohustus alates hetkest, kui komisjon võtab vastu pakutud minimaalse impordihinna kohustuse, võtta vastu määrus, millega kehtestatakse lõplikud tasakaalustavad meetmed. Nõukogu pädevus selles küsimuses ei ole aga seotud pädevus, nagu ilmneb algmääruse artikli 15 lõikest 1, mille kohaselt nõukogu võtab vastu komisjoni ettepaneku, välja arvatud juhul, kui ta otsustab selle tagasi lükata.

48

Selle kohta tuleb märkida, et komisjoni roll on integreeritud nõukogu otsustusprotsessi. Nagu ilmneb algmääruse sätetest, on komisjoni ülesanne viia läbi uurimisi ja otsustada nende põhjal menetlus lõpetada või vastupidi seda jätkata, võttes vastu ajutised meetmed ja tehes nõukogule ettepaneku võtta vastu lõplikud meetmed. Siiski peab just nõukogu tegema lõpliku otsuse (vt selle kohta 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EU:C:1990:115, punkt 8).

49

Järelikult tuleb vastuapellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tagasi lükata.

50

Mis puudutab selle esimese väite teist osa, mille kohaselt minimaalse impordihinna kohustuse heakskiitmine on hagejate suhtes soodne akt, mis ei mõjuta nende õiguslikku olukorda vastupidi sellele, mis ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 43, siis piisab märkimisest, et see küsimus ei ole asjakohane, kuna akt, mida käsitleti tühistamishagis, mille Üldkohus tunnistas vastuvõetavaks, on vaidlusalune määrus, mitte aga rakendusotsus 2013/707, millega komisjon nõustus pakutud kohustusega.

51

Mis puudutab kahte õigusnormi rikkumist, mis olevat tehtud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 ja mille komisjon toob oma sõnul välja üksnes ammendavuse huvides, siis isegi kui need oleks tõendatud, ei saaks need rikkumised käesoleva kohtuotsuse punktides 41–48 toodut arvestades avaldada mingit mõju Üldkohtu järeldusele, et nõukogu ja komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tuli tagasi lükata seetõttu, et vaidlustatud määrus mõjutab apellantide õiguslikku olukorda.

52

Tuleb lisada, et Üldkohus on juba järeldanud, et liidu seadusandja kehtestas seda määrust vastu võttes kaubanduse kaitsemeetmed, mis moodustavad terviku või „paketi“ ja mille eesmärk on saavutada ühine tulemus, teisisõnu kõrvaldada asjaomaste toodetega seoses Hiina subsiidiumide kahjulik mõju liidu tootmisharule, kaitstes samas selle tootmisharu huve, ja et nimetatud määruse artikkel 2 ei ole selle määruse ülejäänud sätetest eraldatav (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑205/16 P, EU:C:2017:840, punktid 46 ja 57).

53

Seega tuleb vastuapellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

54

Vastuapellatsioonkaebuse teise väitega, mis on esitatud teise võimalusena, märgib komisjon, keda toetab nõukogu, et isegi kui Üldkohtul oli õigus järeldada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et vaidlusalune määrus muutis apellantide olukorda, kuna üksnes selle määruse tõttu on apellandid kohustatud tasuma tollimaksu kõnealuste päikesepaneelide iga-aastast mahtu ületavalt osalt, siis oleks Üldkohtule esitatud tühistamishagi kaotanud oma eseme päeval, kui jõustus rakendusmäärus 2015/866, millega tühistati apellantide pakutud kohustuse heakskiit.

55

Komisjon märgib, et apellantide pakutud kohustuse heakskiidus ette nähtud asjaomase toote iga-aastast imporditaset ei saavutatud kordagi enne nimetatud rakendusmääruse jõustumist. Samuti tuleb tõdeda, et isegi kui apellantidel oleks tekkinud põhjendatud huvi hinnakohustuse selle tingimuse alusel, mis nägi ette tollimaksu tasumise toodetelt, mis on imporditud iga-aastast taset ületades, oleks see põhjendatud huvi lakanud kuupäeval, kui nimetatud rakendusmäärus jõustus, mis oleks viinud järelduseni, et sellel kuupäeval kaotas tühistamishagi oma eseme. Sellega seoses ei vastanud Üldkohus komisjoni sellekohasele argumendile, mille ta oli esitanud Üldkohtus toimunud kohtuistungil.

56

Komisjon lisab, et isegi kui Üldkohus vastas sellele argumendile vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, ei puuduta tema vastus komisjoni esitatud küsimust. Just nimelt seetõttu, et komisjon tühistas kohustuse heakskiidu apellantide suhtes pärast seda, kui seda kohustust rikuti, ei saanud selle heakskiidu õiguslikud tagajärjed enam apellantidele anda põhjendatud huvi hagi esitada.

57

Apellandid leiavad, et see väide tuleb tagasi lükata, kuna see on arusaamatu ja igal juhul edutu.

58

Tuleb märkida, et vastuapellatsioonkaebuse esimese väite tagasilükkamine tingib ka teise väite tagasilükkamise. Nimelt ilmneb hinnangust, mis viis esimese väite tagasilükkamiseni, et vaidlustatud määrus tekitab tagajärgi apellantide õiguslikule olukorrale sõltumata rakendusotsuse 2013/707 olemasolust.

59

Niisiis asjaolu, et rakendusmäärusega 2015/866 tühistati apellantide pakutud kohustuste heakskiit, mis oli antud rakendusotsusega 2013/707, kuigi selles pakutud kohustuses ette nähtud iga-aastast impordi taset ei saavutatud kunagi, ei saa avaldada mingit mõju järeldusele, et vaidlusalune määrus mõjutab apellantide õiguslikku olukorda ja et seega võisid nad esitada Üldkohtule tühistamishagi selle määruse peale.

60

Seetõttu tuleb vastuapellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

61

Mis puudutab komisjoni nõuet, mis on esitatud kolmanda võimalusena ja milles palutakse tunnistada esimeses astmes esitatud hagi põhjendamatuks ja tühistada Üldkohtu tõlgendus, mille ta andis põhjuslikule seosele algmääruse artikli 8 tähenduses, siis tuleb see vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata, kuna selle põhjenduseks ei ole esitatud ühtegi õiguslikku argumenti.

62

Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb käesolev vastuapellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

63

Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks ühe väite, mis käsitleb õigusnormi rikkumist, kuna Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–71 nõudnud apellantidelt, et nad tõendaksid oma põhjendatud huvi esitada oma tühistamishagi esimene ja teine väide, ja igal juhul viga asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, kuna apellantidel on kindlalt selline huvi.

64

Esimesena väidavad apellandid, et kohaldades võimalusele esitada eraldiseisvaid väiteid analoogia alusel sellist Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt peab iga hageja tõendama põhjendatud huvi, st huvi vaidlusaluse akti tühistamise suhtes, on Üldkohus õigusnormi rikkunud neljal põhjusel.

65

Esiteks on Üldkohtu hinnang vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis paneb hagejatele üksnes kohustuse tõendada põhjendatud huvi vaidlusaluse akti tühistamise suhtes.

66

Lisaks ei ole Üldkohus eristanud tühistamishagi esimest ja teist väidet olukordadest, kui väide on vastuvõetamatu põhjusel, et apellandil ei ole õigust seda esitada. Need situatsioonid, mida Euroopa Kohtu praktikas on esile toodud, käsitlevad ühelt poolt olukorda, kui väide ei puuduta hagejat, kuid on esitatud üldistes huvides või seaduse huvides, ja teiselt poolt olukorda, kui väide puudutab eeskirju, mis samamoodi nagu mõne institutsiooni sisekorraeeskirjad ei ole mõeldud üksikisikutele õigusi tagama. Kuid tühistamishagi esimene ja teine väide ei puuduta sellist olukorda ja Üldkohus ei väitnud, et nad seda puudutavad.

67

Teiseks viitavad apellandid oma kaitseõiguste rikkumisele, kuna Üldkohus takistas neil esitada väiteid, mida nad lugesid asjasse puutuvaks, rikkudes nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

68

Kolmandaks leiavad apellandid, et isegi kui tuleks tunnistada, et neil oli kohustus tõendada oma põhjendatud huvi esitada tühistamishagi esimene ja teine väide, rikub Üldkohtu järeldus, et need väited on vastuvõetamatud, nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on esitatud harta artiklis 47. Nimelt pidid apellandid tühistamishagi esitama ELTL artikli 263 kuuendas lõigus toodud tähtaja jooksul, et vältida oma õiguste aegumist, kuna vastupidisel juhul, võttes arvesse kohtupraktikat, mis tuleneb 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90), oleks nad riskinud jääda ilma võimalusest vaidlustada vaidlusalune määrus mõnes liikmesriigi kohtus seoses eelotsusetaotluse esitamisega.

69

Sellega seoses märgivad apellandid, et Üldkohtu sõnul on nende põhjendatud huvi esitada tühistamishagi esimesed kaks väidet hüpoteetiline, mis tähendab, et kui nende huvi neid väiteid esitada tekkis pärast ELTL artikli 263 kuuendas lõigus toodud kahekuulise tähtaja lõppu, oleks neil võimatu kohtusse pöörduda. Selline olukord on veelgi problemaatilisem, arvestades asjaolu, et üks apellantidest, importiv äriühing Canadian Solar Emea oleks saanud igal hetkel vaidlusaluse määruse vaidlustada riigisiseses kohtus, kui ta ei oleks olnud seotud teiste apellantidega, kes on eksportivad äriühingud.

70

Neljandaks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus nende õigust olla ära kuulatud, kuna tühistamishagi kahe esimese väite vastuvõetavuse küsimust ei arutatud Üldkohtus täielikult. Nimelt ei tõstatanud nõukogu ja komisjon seda küsimust kirjalikus menetluses ja samuti ei käsitletud seda täielikult Üldkohtus toimunud kohtuistungil, mis takistas apellantidel tõendamast, et nad toodavad, ekspordivad ja impordivad liitu mooduleid, mis on pärit kolmandast riigist, kuid saadetud Hiinast, ja impordivad liitu Hiinast pärit mooduleid, mis on saadetud kolmandast riigist.

71

Teisena leiavad apellandid, et Üldkohus on teinud vea asjaolude õiguslikus kvalifikatsioonis, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–70, et neil ei ole põhjendatud huvi esitada tühistamishagi esimest ja teist väidet.

72

Esiteks ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et apellantidel on põhjendatud huvi vältida olukorda, kus institutsioonid kordavad vigu, mis tuginevad algmääruse sätete ekslikule tõlgendusele, nagu juhtus käesoleval juhul, kuna komisjon võttis vastu uue määruse (nimelt komisjoni 1. märtsi 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/366, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt määruse (EL) 2016/1037 artikli 18 lõikele 2 ja pärast osalise vahepealse läbivaatamise lõpetamise uurimist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1037 artikli 19 lõikele 3 kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärinevate või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes lõplikud tasakaalustavad tollimaksud (ELT 2017, L 56, lk 1)), millega pikendatakse vaidlusaluse määruse kehtivust täiendava 18 kuu võrra ja milles korratakse samu vigu.

73

Teiseks puudutavad apellantide esitatud väited subsiidiumivastase uurimise ulatust, mis mõjutas omakorda tasakaalustava subsiidiumi esinemist, kahju, põhjuslikku seost ja liidu huvidele antavat hinnangut, mis ajendasid nõukogu vaidlusalust määrust vastu võtma.

74

Nõukogu ja komisjon paluvad jätta esimese väite osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja lükata see osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi, ning igal juhul lükata see tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi.

75

Esiteks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 põhjendatult, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. Põhjendatud huvi, mida hinnatakse hagi esitamise päeva seisuga ning mis on iga kohtule esitatava hagi puhul peamine ja esimene tingimus, tuleb tõendada hagejal (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 37).

76

Nagu Üldkohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 märkis, peab hagejal olema huvi tekkinud ja see huvi peab püsima. See ei saa puudutada tulevikus tekkida võivat olukorda. See huvi peab hagi eset arvestades olema tekkinud hagi esitamise hetkeks, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu, ning see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika). Asja menetlev kohus võib põhjendusel, et pärast hagi esitamise kuupäeva on ilmsiks tulnud mingi asjaolu, omal algatusel igal menetluse hetkel tõstatada tõiga, et poolel puudub huvi oma nõude püsistamiseks (vt selle kohta 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 38).

77

Mis puudutab väidet, et Üldkohus on apellantidelt ekslikult nõudnud, et nad tõendaks oma huvi esitada oma tühistamishagi esimene ja teine väide, siis tuleb märkida esiteks, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et tühistamishagi on vastuvõetamatu põhjendatud huvi puudumise tõttu juhul, kui isegi olukorras, kui see on põhjendatud, ei oleks vaidlusaluse akti selle väite põhjal tühistamise tulemuseks hageja nõude rahuldamine (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. Euroopa Keskpank, C‑401/09 P, EU:C:2011:370, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Mis puudutab väidet, et Üldkohus tegi vea asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast selgub tõesti, et teatud asjaoludel võib hagejal säilida huvi nõuda sellise akti tühistamist, mis on kohtumenetluses kehtetuks tunnistatud, selleks et vaidlustatud akti andja teeks tulevikus kohased muudatused ning selleks, et seeläbi vältida vaidlusaluse akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski (6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 64).

79

Siiski ei saa sellise huvi säilimist – eesmärgiga vältida võimalust, et institutsioonid kordavad vigu, mis tulenevad liidu õiguse mõne sätte ekslikust tõlgendamisest – tunnistada olukorras, kui hageja huvi ei ole kunagi olemas olnud.

80

Niisiis, kui hagejad ei ole tühistamishagi esitamise hetkel tõendanud oma huvi esitada kaks esimest väidet – kusjuures seda huvi tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 75 ja 76 viidatud kohtupraktikale hinnata hagi esitamise kuupäeva seisuga ning see ei saa puudutada tulevast ja hüpoteetilist olukorda –, siis ei saa nad tõendada huvi olemasolu viitega vajadusele vältida seda, et institutsioonid kordavad oma vigu, mis tulenevad liidu õigusnormi ekslikust tõlgendamisest.

81

Mis puudutab argumenti, et kuivõrd tühistamishagi esimene ja teine väide puudutasid subsiidiumivastase uurimise ulatust, tuleb need vastuvõetavaks tunnistada, siis tuleb märkida, et see argument ei saa olla tulemuslik. Nimelt ei saa asjaolu, et sellised väited puudutavad sisuliselt nimetatud uurimise osasid, nagu subsiidium, kahju või põhjuslik seos, iseenesest tähendada, et need väited on vastuvõetavad olukorras, kui apellandid ei ole tõendanud põhjendatud huvi neid väiteid esitada.

82

Sellest tuleneb, et Üldkohus on käesoleva kohtuotsuse punktides 75 ja 76 viidatud Euroopa Kohtu praktikale tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 põhjendatult järeldanud, et need tühistamishagi kaks esimest väidet tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

83

Mis teiseks puudutab argumenti, et Üldkohus on rikkunud harta artiklit 47, siis tuleb märkida, et seal tagatud kaitset silmas pidades ei ole selle sätte eesmärk muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme, nagu see nähtub ka nimetatud artikli 47 selgitustest, mida tuleb vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 võtta arvesse selle sätte tõlgendamisel (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Seetõttu tuleb järeldada, et harta artiklis 47 antud kaitse ei nõua, et õigussubjekt saaks esitada liidu seadusandlike aktide peale tühistamishagi liidu kohtule otse ja ilma igasuguste tingimusteta (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 105).

85

Neil asjaoludel ei saa apellandid õiguspäraselt väita, et nõue tõendada põhjendatud huvi esitada tühistamisväide rikub nende õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu on ette nähtud harta artiklis 47.

86

Mis puudutab lisaks argumenti, et Üldkohus rikkus apellantide õigust olla ära kuulatud, mis tuleneb harta sellest artiklist, siis tuleb märkida, et apellandid ei vaidle vastu sellele, et Üldkohtus toimunud istungil olid erinevad osalevad pooled vaielnud nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väite üle, mis puudutas tühistamishagi kahte esimest väidet. Niisiis ei saa hagejad õiguspäraselt väita, et Üldkohus ei võimaldanud neil vaielda kõigi õiguslike asjaolude üle, mis olid menetluse tulemuse seisukohast otsustavad, ega esitada vajalikke tõendeid oma seisukoha põhjenduseks.

87

Mis kolmandaks puudutab argumenti, et arvestades 9. märtsi 1994. aasta kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf (C‑188/92, EU:C:1994:90) tulenevat kohtupraktikat, takistab Üldkohtu järeldus apellantidel kohtusse pöörduda, kui nende huvi esitada esimene ja teine väide tekib pärast ELTL artikli 263 kuuendas lõigus esitatud kahekuulist tähtaega, siis piisab märkimisest, et sellises olukorras ei takista kõnealune kohtupraktika neil põhimõtteliselt esitada need väited riigisiseses kohtus.

88

Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb apellatsioonkaebuse ainus väide tagasi lükata ja apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata jätta.

89

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotamise Euroopa Kohus.

90

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on kohaldatav apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

91

Kuna Canadian Solar Emea, Canadian Solar Manufacturingi (Changshu), Canadian Solar Manufacturingi (Luoyang), Csi Cells Co. ja Csi Solar Poweri apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja nõukogu ning komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, siis tuleb selle apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud neilt äriühingutelt välja mõista.

92

Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannab apellatsioonkaebuse menetlusse astunud komisjon ise oma kohtukulud.

93

Kuna komisjoni vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja Canadian Solar Emea, Canadian Solar Manufacturing (Changshu), Canadian Solar Manufacturing (Luoyang), Csi Cells Co. ning Csi Solar Power on kohtukulude hüvitamist nõudnud, siis tuleb selle vastuapellatsioonkaebusega seotud kohtukulud komisjonilt välja mõista.

94

Kodukorra artikli 140 lõike 1 alusel, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannab vastuapellatsioonkaebuse menetlusse astunud nõukogu ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: