–

Bastei Lübbe GmbH & Co. KG, esindajad: Rechtsanwalt B. Frommer, Rechtsanwalt R. Bisle ja Rechtsanwalt M. Hügel,

–

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf, F. Wilman ja K.‑P. Wojcik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõiget 1 ja artikli 8 lõikeid 1 ja 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artikli 3 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud kirjastuse Bastei Lübbe GmbH & Co. KG ja Michael Strotzeri vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab failijagamise teel autoriõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet.

3

Direktiivi 2001/29 põhjendustes 3, 9 ja 58 on märgitud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

2.   Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata üldsusele kättesaadavaks tegemist kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu nii, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal, on:

[…]

[…]

3.   Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.“

5

Direktiivi artikli 8 „Sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid näevad käesolevas direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Sätestatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õiguste valdajad, kelle huve on nende territooriumil õigusi rikkuva tegevusega kahjustatud, saavad kohtu kaudu taotleda kahjutasu ja/või ettekirjutust ning vajaduse korral õigusi rikkuva materjali, samuti artikli 6 lõikes 2 nimetatud seadmete, toodete ja komponentide konfiskeerimist.“

6

Direktiivi 2004/48 põhjendustes 3, 10, 20 ja 32 on märgitud:

[…]

[…]

7

Direktiivi artiklis 3 „Üldised kohustused“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.   Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“

8

Direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et kui osapool on esitanud oma nõuete toetamiseks piisava mõistlikult kättesaadava tõendusmaterjali ning on täpsustanud oma väidete põhistamiseks vastaspoole käsutuses olevad tõendid, on kohtuasutused volitatud nõudma vastaspoolelt nende tõendite esitamist, asjakohastel juhtudel konfidentsiaalse teabe kaitset tagavaid tingimusi järgides. Käesoleva lõike kohaldamisel võivad liikmesriigid sätestada, et olulise hulga teoste koopiate või mis tahes kaitstud objektide sobivad näidised võib pädev kohtuasutus lugeda sobivaks tõendusmaterjaliks.“

9

Direktiivi 2004/48 artiklis 8 „Õigus teabele“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et intellektuaalomandi õiguste rikkumise menetlemisel ning hageja õigustatud ja proportsionaalse nõude vastuseks võivad pädevad kohtuasutused nõuda, et teave intellektuaalomandi õiguste rikkumise päritolu ja kaupade või teenuste levitamisvõrgustiku kohta esitaks rikkuja ja/või kes tahes isik, kes:

2.   Lõikes 1 nimetatud meetmed hõlmavad vastavalt vajadusele:

3.   Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, kohaldatakse muid õigusnorme, mis:

[…]

[…]“.

10

Direktiivi artiklis 13 „Kahjutasu“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.

[…]

2.   Kui rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise, võivad liikmesriigid kehtestada, et kohtuasutused võivad määrata kasumi sissenõudmise või kahjutasu maksmise, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.“

11

Autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi reguleeriva 9. septembri 1965. aasta seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz; BGBl. 1965 I, lk 1273), mida on muudetud 1. oktoobri 2013. aasta seadusega (BGBl. 2013 I, lk 3728), §‑s 97 on sätestatud:

„1.   Igaühe vastu, kes on autoriõigust või mõnda muud käesoleva seadusega kaitstavat õigust õigusvastaselt rikkunud, võib isik, kelle õigust on rikutud, esitada rikkumise lõpetamise nõude ja kordumise ohu korral edasisest rikkumisest hoidumise nõude. Õigus nõuda edasisest rikkumisest hoidumist on ka siis, kui rikkumise oht esineb esimest korda.

2.   Igaüks, kes on tahtlikult või hooletusest rikkumise toime pannud, on kohustatud isikule, kelle õigust on rikutud, rikkumisega tekitatud kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse arvutamisel võidakse arvesse võtta ka tulu, mida õiguse rikkuja rikkumisega sai. Kahjuhüvitise nõude aluseks võib olla ka summa, mille oleks rikkuja pidanud maksma õiglase tasuna, kui ta oleks rikutud õiguse kasutamiseks luba taotlenud. Teadusteoste autorid, koostajad (§ 70), fotograafid (§ 72) ja esitajad (§ 73) võivad nõuda ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, niivõrd kuivõrd see on õiglane.“

12

Bastei Lübbele kui fonogrammitootjale kuuluvad ühe audioraamatu autoriõigused ja nendega kaasnevad õigused.

13

M. Strotzerile kuulub internetiühendus, mille kaudu jagati seda audioraamatut 8. mail 2010 allalaadimiseks piiramatule arvule interneti jagamisplatvormi (peer-to-peer) kasutajatele. Ekspert tuvastas kindlalt, et asjaomane IP‑aadress kuulub M. Strotzerile.

14

Bastei Lübbe nõudis 28. oktoobri 2010. aasta kirjas M. Strotzerilt, et viimane lõpetaks autoriõiguse rikkumise. Kuna seda nõuet eirati, esitas Bastei Lübbe Amtsgericht Münchenile (Müncheni esimese astme kohus, Saksamaa) M. Strotzeri kui kõnealuse IP-aadressi valdaja vastu hagi rahalise hüvitise nõudes.

15

M. Strotzer eitab siiski, et tema ise on autoriõiguse rikkumise toime pannud, ja väidab, et tema internetiühendus oli piisavalt kaitstud. Lisaks väidab ta, et see internetiühendus oli kättesaadav ka tema vanematele, kes elavad temaga samas majas, kuid tema teada nende arvutis vaidlusalust teost ei olnud, nad ei teadnud selle olemasolust ega kasutanud ka ühtegi failijagamisprogrammi. Pealegi oli M. Strotzeri arvuti autoriõiguse rikkumise ajal välja lülitatud.

16

Amtsgericht München (Müncheni esimese astme kohus) jättis Bastei Lübbe hüvitisnõude rahuldamata põhjendusega, et M. Strotzerit ei saa väidetava autoriõiguse rikkumise eest vastutavaks pidada, kuna ta on osutanud, et rikkumise toimepanijatena tulevad kõne alla ka tema vanemad.

17

Bastei Lübbe esitas Amtsgericht Müncheni (Müncheni esimese astme kohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Landgericht München I‑le (Müncheni I apellatsioonikohus, Saksamaa).

18

Viimati nimetatud kohus kaldub M. Strotzerit vastutavaks pidama, kuna tema selgitustest ei nähtu, et rikkumise toimepaneku ajal oleks internetiühendust kasutanud kolmas isik. Seetõttu on tõsist alust kahtlustada, et autoriõiguse rikkumise pani toime M. Strotzer.

19

See kohus leiab siiski, et ta peab kohaldama autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi reguleeriva seaduse (muudetud 1. oktoobri 2013. aasta seadusega) § 97, nagu seda on tõlgendanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), ja sellega võib kostjalt hüvitise väljamõistmine tema arvates vastuolus olla.

20

Tõlgenduse kohaselt, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktikale annab, on autoriõiguse rikkumise asjaolude esitamine ja tõendamine selle kohtupraktika kohaselt nimelt hageja ülesanne. Lisaks on Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) seisukohal, et eeldatakse, et internetiühenduse valdaja on rikkumise toime pannud, kui rikkumise toimepaneku ajal ei saanud ükski teine isik kõnealust internetiühendust kasutada. Kui aga internetiühendus ei olnud rikkumise toimepaneku ajal piisavalt turvatud või oli teadlikult jäetud teiste isikute kasutusse, ei saa eeldada, et rikkumise on toime pannud internetiühenduse valdaja.

21

Sellisel juhul on internetiühenduse valdajal Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktika kohaselt siiski teisene kohustus väiteid esitada. Teisest kohustust täidab internetiühenduse valdaja piisavalt juhul, kui ta avaldab, kas teistel isikutel – ja kui jah, siis millistel – oli võimalus tema internetiühendust iseseisvalt kasutada, mistõttu tulevad nad autoriõiguse väidetava rikkumise toimepanijatena kõne alla. Kui kõnealune internetiühendus oli kättesaadav selle ühenduse valdaja pereliikmele, ei pea internetiühenduse valdaja siiski esitama täpsemat teavet selle ühenduse kasutamise aja ja viisi kohta, võttes arvesse Euroopa liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7 ning Saksamaa põhiseaduse asjakohaste sätetega tagatud abielu ja perekonna kaitset.

22

Neil asjaoludel otsustas Landgericht München I (Müncheni I apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Oma kirjalikes seisukohtades väidab Euroopa Komisjon, et esitatud küsimused on vastuvõetamatud, kuna need on hüpoteetilised. Kõnealused küsimused käsitlevad nimelt Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktika kooskõla liidu õigusega, samas kui see kohtupraktika ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

24

Sellega seoses on oluline meelde tuletada, Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada riigisiseste õigusnormide tõlgendamise ja kohaldatavuse üle ega teha kindlaks faktilisi asjaolusid, mis on põhikohtuasja lahendamiseks olulised. Euroopa Kohus peab nimelt liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse seisukohast võtma arvesse eelotsusetaotluses kirjeldatud konteksti, milles eelotsuse küsimus on esitatud (13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kostov, C‑62/12, EU:C:2013:391, punkt 25). See kontekst võib sisaldada andmeid faktide, õigusnormide või ka kohtupraktika kohta.

25

Kuna Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktika on osa kontekstist, millesse kuuluvad esitatud küsimused ja mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on määratlenud, ei ole põhjust neid küsimusi nende väidetavalt hüpoteetilise laadi tõttu vastuvõetamatuks tunnistada.

26

Kõigepealt tuleb märkida, et mõlemad eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimused tõstatavad sama õigusliku probleemi, mis puudutab autoriõiguse rikkumise korral määratavate sanktsioonide ja võetavate meetmete laadi, ja on esitatud suuresti identses sõnastuses, kusjuures ainus ilmne erinevus seisneb selles, et üks viitab direktiivile 2001/29, samas kui teine viitab direktiivile 2004/48.

27

Väärib siiski märkimist, et arvestades liidu õiguskorra ühtsusest ja järjepidevusest tulenevaid nõudeid, tuleb kõikide intellektuaalomandit käsitlevate direktiivide tõlgendamisel lähtuda nende ühistest eeskirjadest ja põhimõtetest (vt selle kohta eelkõige 30. juuni 2011. aasta kohtuotsus VEWA, C‑271/10, EU:C:2011:442, punkt 27).

28

Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb direktiivide 2001/29 ja 2004/48 teineteist täiendavaks rakendamiseks vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahele küsimusele ühiselt.

29

Nimetatud kohus palub oma küsimustega sisuliselt selgitada, kas esiteks direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikeid 1 ja 2 koostoimes artikli 3 lõikega 1 ning teiseks direktiivi 2004/48 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt isikut, kellele kuulub internetiühendus, mille kaudu pandi failijagamise teel toime autoriõiguse rikkumine, ei peeta vastutavaks, kui ta nimetab vähemalt ühe pereliikme, kellel oli peale tema enda võimalik kõnealust internetiühendust kasutada, tegemata teatavaks väljaselgitamise käigus tuvastatud täpsemaid andmeid selle kohta, millisel hetkel ning millisel viisil kõnealune pereliige internetiühendust kasutas.

30

Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 2001/29 põhjendusest 9 nähtuvalt on selle direktiivi põhieesmärk kehtestada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kõrgetasemeline kaitse, sest nimetatud õigused on intellektuaalse loomingu seisukohalt olulised.

31

Nimetatud eesmärgi tagamiseks on direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 1 koostoimes selle põhjendusega 58 märgitud, et liikmesriigid näevad direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste rikkumise puhuks ette asjakohased sanktsioonid ja õiguskaitsevahendid ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende sanktsioonide ja õiguskaitsevahendite kohaldamise tagamiseks. Selles artiklis on ka täpsustatud, et sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

32

Lisaks ilmneb direktiivi artikli 8 lõikest 2, et iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et õiguste valdajad, kelle huve on nende territooriumil õigusi rikkuva tegevusega kahjustatud, saavad esitada kahju hüvitamise nõude.

33

Teiseks tuleb märkida, et nähtuvalt direktiivi 2004/48 põhjendusest 10 taotletakse selle direktiiviga eesmärki ühtlustada liikmesriikide õigusnorme seoses vahenditega intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks, et kindlustada siseturul intellektuaalomandi kaitse kõrge, võrdväärne ning ühetaoline tase.

34

Selleks on direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud, et liikmesriikide poolt ette nähtud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

35

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kohaselt eeldatakse, et isik, kellele kuulub internetiühendus, mille kaudu pandi toime autoriõiguse rikkumine, on selle rikkumise toimepanija, kui ta on tema IP‑aadressi abil kindlalt tuvastatud ja ühelgi teisel isikul ei olnud võimalik rikkumise toimimise ajal seda ühendust kasutada.

36

Eelotsusetaotlusest nähtub aga samuti, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides on ette nähtud, et selle eelduse saab ümber lükata juhul, kui muudel isikutel peale internetiühenduse valdaja oli samuti võimalik ühendust kasutada. Lisaks, kui internetiühenduse valdaja pereliikmel oli selline võimalus, võib ühenduse valdaja lähtuvalt põhiõigusest perekonnaelu puutumatusele vastutusest vabaneda ainuüksi sellele pereliikmele viitamise teel, ilma et ta oleks kohustatud esitama täpsemat teavet selle kohta, millisel hetkel ja millisel viisil kõnealune pereliige internetiühendust kasutas.

37

Neil asjaoludel tuleb analüüsida, kas niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas nõudega, et asjaomane liikmesriik peab autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste rikkumise puhuks ette nägema asjakohased õiguskaitsevahendid, mis võivad õiguste rikkujatele kaasa tuua tõhusad ja hoiatavad sanktsioonid, nagu on sätestatud direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikes 1 koostoimes direktiivi põhjendusega 58, ning direktiivi 2004/48 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusega näha ette tõhusad ja hoiatavad meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid, et tagada intellektuaalomandi õiguste järgimine.

38

Sellega seoses on põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud, et kui isik, kelle õigusi on rikutud, esitab hagi, ei ole sellise internetiühenduse valdaja, mis on kindlalt tuvastatud autoriõiguse rikkumise allikana, käesoleva kohtuotsuse punktis 36 kirjeldatud tingimustel kohustatud esitama rikkumisega seotud tõendeid, mis on tema kontrolli all.

39

Mis aga puudutab täpsemalt direktiivi 2004/48, siis selle artikli 6 lõikega 1 on liikmesriikidele pandud kohustus tagada, et kui pool on esitanud oma nõuete toetamiseks piisava mõistlikult kättesaadava tõendusmaterjali ning on täpsustanud oma väidete põhistamiseks vastaspoole käsutuses olevad tõendid, on kohtuasutused volitatud nõudma vastaspoolelt nende tõendite esitamist, asjakohastel juhtudel konfidentsiaalse teabe kaitset tagavaid tingimusi järgides.

40

Lisaks ilmneb direktiivi 2004/48 põhjendusest 20 muu hulgas, et tõendusmaterjal on intellektuaalomandi õiguste rikkumise selgitamisel esmatähtis ja et tuleb tagada tõhusad meetmed tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ning säilitamiseks.

41

Seega tuleb direktiivi 2004/48 artikli 6 lõiget 1 koostoimes direktiivi põhjendusega 20 tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad isikul, kelle õigusi on rikutud, tõhusalt võimaldama saada oma väidete kinnituseks vajalikke tõendeid, mis on vastaspoole kontrolli all, tingimusel et niisuguste tõendite esitamine vastab konfidentsiaalse teabe kaitse tingimustele.

42

Lisaks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 36 märgitud, on põhiõiguse perekonnaelu puutumatusele järgimine asjaomaste riigisiseste õigusnormide seisukohast takistus, mis ei võimalda isikul, kelle õigusi on rikutud, saada vastaspoolelt vajalikke tõendeid oma väidete kinnituseks.

43

Direktiivi 2004/48 põhjendusest 32 nähtub aga, et direktiiv austab põhiõigusi ja järgib hartaga tunnustatud põhimõtteid. Täpsemalt püütakse direktiiviga tagada intellektuaalomandi täielik austamine vastavalt harta artikli 17 lõikele 2.

44

Seega tõstatab käesolev eelotsusetaotlus küsimuse, kuidas saavutada vajalik kooskõla nõuete vahel, mis puudutavad selliste mitmesuguste põhiõiguste kaitset nagu ühelt poolt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja intellektuaalomandi õigus ning teiselt poolt õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele (vt analoogia alusel 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 33).

45

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nõuab liidu õigus liikmesriikidelt, et nad direktiivide ülevõtmisel jälgiksid, et nad tuginevad direktiivide sellisele tõlgendusele, mis võimaldab tagada õige tasakaalu erinevate liidu õiguskorras kaitstud põhiõiguste vahel. Seejärel ei ole direktiivide ülevõtmise meetmete rakendamisel liikmesriikide ametiasutuste ja kohtute ülesanne mitte ainult tõlgendada oma riigisisest õigust kooskõlas nende direktiividega, vaid ka jälgida, et nad ei tugineks direktiivide sellisele tõlgendusele, mis on vastuolus kõnealuste põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 34).

46

Teiseks tuleb märkida, et harta artikli 52 lõikes 1 on muu hulgas täpsustatud, et hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise mis tahes piirang peab arvestama nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, ning Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et meedet, mis toob kaasa hartaga kaitstava õiguse selge rikkumise, ei saa pidada vastavaks nõudele tagada õige tasakaal põhiõiguste vahel, mis tuleb omavahel kokku sobitada (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 35).

47

Põhikohtuasjas kõne all olevate erinevate riigisiseste õigusnormide hindamisel peab Euroopa Kohus lähtuma õige tasakaalu nõudest.

48

Sellega seoses väärib mainimist, et mis puudutab õigust eraelu puutumatusele selle kitsas tähenduses, siis ilmneb harta artikli 7 sõnastusest, et selle artikliga antud kaitse peab hõlmama „igaüht“ ja see ei piirdu ainuüksi sellise isiku pereliikmetega, kellele kohtud on teinud ettekirjutuse esitada kõnealused tõendid, kuna nendel pereliikmetel ei ole sellel alusel õigust erilisele kaitsele.

49

Ometi ei saa eitada, et harta artikli 7 kohaselt võivad samasse perekonda kuuluvad isikud sellel alusel saada erilise kaitse, mis võimaldab neil mitte täita kohustust, mis sunnib neid üksteist süüstama, kui neist üht või teist kahtlustatakse õigusvastase teo toimepanemises.

50

Pealegi peegeldab direktiivi 2004/48 artikli 8 lõike 3 punkt d koostoimes selle artikli lõigetega 1 ja 2 niisugust muret, kuna sellega ei ole vastuolus selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis annavad rikkujale võimaluse keelduda esitamast teavet, mis sunniks teda tunnistama omaenda või oma lähedaste sugulaste osalust intellektuaalomandi õiguse rikkumises.

51

Tuleb aga tõdeda, et kui niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, takistavad riigisisesed õigusnormid, nagu neid on tõlgendanud pädevad liikmesriigi kohtud, kahju hüvitamise hagi lahendava liikmesriigi kohtu võimalust hageja taotlusel nõuda, et esitataks ja hangitaks vastaspoole pereliikmeid puudutavad tõendid, on autoriõiguse väidetava rikkumise tuvastamine ja rikkumise toime pannud isiku kindlakstegemine muudetud võimatuks ning see toob kaasa autoriõiguse omaja põhiõiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja põhiõiguse intellektuaalomandile selge rikkumise, mistõttu ei ole täidetud nõue tagada õige tasakaal erinevate asjasse puutuvate põhiõiguste vahel (vt analoogia alusel 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 41).

52

Kuna põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on antud peaaegu absoluutne kaitse selle isiku pereliikmetele, kellele kuulub internetiühendus, mille kaudu pandi failijagamise teel toime autoriõiguse rikkumine, ei saa neid õigusnorme seega vastupidi direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikega 1 kehtestatud nõuetele pidada piisavalt tõhusaks ja selliseks, mis võimaldab lõpuks määrata rikkumise toimepanijale tõhusa ja hoiatava sanktsiooni. Põhikohtuasjas kõne all oleva õiguskaitsevahendi kasutamise tulemusel algatatud menetlusega ei saa pealegi tagada intellektuaalomandi õiguste järgimist, mida nõuab direktiivi 2004/48 artikli 3 lõige 1.

53

See oleks siiski teisiti, kui lubamatuks peetava perekonnaellu sekkumise vältimiseks võiks õiguste omajatel olla muud liiki tõhus õiguskaitsevahend, mis võimaldab neil sel juhul eelkõige lasta tuvastada asjaomase internetiühenduse valdaja tsiviilvastutuse.

54

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab lisaks viimasena kontrollima, kas asjaomases riigisiseses õiguses esineb muid meetmeid, menetlusi või õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid pädevatel kohtutel määrata kohustuse esitada vajalik teave, mis sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võimaldab tuvastada autoriõiguse rikkumise ja teha kindlaks rikkumise toimepanija isiku (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Coty Germany, C‑580/13, EU:C:2015:485, punkt 42).

55

Kõiki eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb esitatud küsimustele vastata, et esiteks direktiivi 2001/29 artikli 8 lõikeid 1 ja 2 koostoimes artikli 3 lõikega 1 ning teiseks direktiivi 2004/48 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mida on tõlgendanud pädev liikmesriigi kohus ning mille kohaselt isikut, kellele kuulub internetiühendus, mille kaudu pandi failijagamise teel toime autoriõiguse rikkumine, ei peeta vastutavaks, kui ta nimetab vähemalt ühe pereliikme, kellel oli võimalik kõnealust internetiühendust kasutada, esitamata täpsemat teavet selle kohta, millisel hetkel ja millisel viisil kõnealune pereliige internetiühendust kasutas.

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 8 lõikeid 1 ja 2 koostoimes artikli 3 lõikega 1 ning teiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mida on tõlgendanud pädev liikmesriigi kohus ning mille kohaselt isikut, kellele kuulub internetiühendus, mille kaudu pandi failijagamise teel toime autoriõiguse rikkumine, ei peeta vastutavaks, kui ta nimetab vähemalt ühe pereliikme, kellel oli võimalik kõnealust internetiühendust kasutada, esitamata täpsemat teavet selle kohta, millisel hetkel ja millisel viisil kõnealune pereliige internetiühendust kasutas.