–

Rumeenia valitsus, esindajad: R. H. Radu, hiljem C.‑R. Canţăr, O. C. Ichim ja L. Liţu,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja T. Henze,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek, C. Hödlmayr ja A. Biolan,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artiklit 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (EÜT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 1 lõiget 3, artikli 2 punkti 1 ning artikleid 5, 7 ja 17.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt ametiühingu Sindicatul Familia Constanța (Rumeenia) ja hooldusvanemate ning teiselt poolt Direcția Generală de Asistență Socială și Protecția Copilului Constanța (Constanţa sotsiaalabi ja alaealiste kaitse amet, edaspidi „sotsiaalamet“) vahel seoses hooldusvanemate esitatud nõudega maksta välja töötasu, mis vastab põhitöötasu 100protsendilisele suurendamisele töötamise eest iganädalastel puhkepäevadel, seadusega ette nähtud puhkuse ajal ja muudel puhkepäevadel, ning maksta hüvitist, mis vastab tasustatud põhipuhkuse hüvitisele aastatel 2012–2015.

3

Direktiivi 89/391 artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne).

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.

Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.“

4

Direktiivi 2003/88 põhjendused 1, 2, 4 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.

[…]“.

6

Direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

7

Direktiivi artiklis 5 „Iganädalane puhkeaeg“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 24tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks artiklis 3 nimetatud 11 tunnisele igapäevasele puhkusele.

Kui objektiivsed, tehnilised või töökorralduse tingimused seda eeldavad, võib kohaldada 24tunnist minimaalset puhkeaega.“

8

Direktiivi 2003/88 artikkel 7, mis käsitleb põhipuhkust, näeb ette:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“

9

Direktiivi artiklis 17 on sätestatud:

„1.   Nõuetekohaselt töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldpõhimõtteid arvestades võivad liikmesriigid teha erandeid artiklitest 3–6, 8 ja 16, kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on:

[…]

3.   Käesoleva artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklitest 3, 4, 5, 8 ja 16:

[…]

[…]

4.   Käesoleva artikli lõike 2 kohaselt võib teha erandeid artiklitest 3 ja 5:

[…]

[…]“.

10

Seaduse nr 272/2004 alaealiste õiguste kaitse ja edendamise kohta (Legea nr. 272/2004 privind protecția si promovarea drepturilor copilului) artikkel 4 sätestab:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid: […]

11

Seaduse artikkel 116 sätestab:

„(1)   Avalik-õiguslik talitus, mis on spetsialiseerunud alaealise kaitsele ning allub maakonna volikogudele ja Bukaresti linna [Rumeenia] linnaosade kohalikele volikogudele, ning avalik-õiguslik sotsiaalabitalitus maakondade ja Bukaresti linna linnaosade tasandil korraldatakse ümber sotsiaalabi ja alaealiste kaitse ametiks.

(2)   Sotsiaalabi ja alaealiste kaitse amet on avalik-õiguslik asutus, mis on juriidiline isik, allub maakonna volikogudele või Bukaresti linna linnaosade kohalikele volikogudele ning täidab samu avalik-õigusliku sotsiaalabitalituse ülesandeid maakonna tasandil ja ka avalik-õigusliku sotsiaalabitalituse ülesandeid Bukaresti linna linnaosade tasandil.

(3)   Lõikes 2 nimetatud asutus täidab alaealiste õiguste kaitse valdkonnas käesolevas seaduses ja teistes kehtivates õigusnormides ette nähtud ülesandeid.

[…]“.

12

Seaduse artikkel 117 sätestab:

„Sotsiaalabi ja alaealiste kaitse ameti põhiülesanded alaealiste õiguste kaitse ja edendamise valdkonnas on järgmised:

[…]“.

13

Seaduse nr 272/2004 artikkel 121 sätestab:

„Pereteenused on teenused, millega tagatakse füüsilise isiku või perekonna elukohas oma vanematest ajutiselt või lõplikult lahutatud alaealise kasvatamine ja hooldamine, kui vastavalt käesolevale seadusele on võetud hooldusõiguse määramise meede.“

14

Seaduse artikkel 122 sätestab:

„(1)   Alaealisi võivad hooldada perekonnad ja isikud, kes on vähemalt 18 aastat vanad, kellel on täielik teovõime ja elukoht Rumeenias ning kelle puhul on kindel, et neil on kõlbelised omadused ja materiaalsed tingimused, mis on oma vanematest ajutiselt või lõplikult lahutatud alaealise kasvatamiseks ja hooldamiseks vajalikud.

[…]

(3)   Niisuguse isiku tegevust, kellele on vastavalt seadusele antud õigus olla hooldusvanem, reguleerib alaealise kaitset käsitlev erileping, mis on sõlmitud ameti või heakskiidetud eraõigusliku organisatsiooniga ning mis sisaldab järgmisi tingimusi:

(4)   Individuaalne tööleping sõlmitakse kuupäeval, mil direktor võtab kiireloomulise hooldusõiguse määramise meetme või alaealiste kaitse komisjon/kohus teeb asendushooldusele määramise otsuse.

[…]“.

15

Valitsuse dekreet nr 679/2003 (Hotarârea Guvernului nr. 679/2003) käsitleb kutselise hooldusvanema õiguse saamise tingimusi ning atesteerimismenetlust ja kutselise hooldusvanema staatust.

16

Dekreedi artikkel 1 sätestab:

„Kutseline hooldusvanem on füüsiline isik, kellele on vastavalt käesolevale dekreedile antud õigus kutselise hooldusvanemana tegutseda ning kes tagab oma kodus hooldatava alaealise harmooniliseks arenguks vajaliku kasvatamise, hooldamise ja koolitamise.“

17

Dekreedi artikkel 8 sätestab:

„(1)   Kutselise hooldusvanema õiguse saanud isikud teevad tööd vastavalt individuaalsele töölepingule, mis on eriline leping, mille eripära tuleneb alaealise kaitse vajadustest ja mis on sõlmitud alaealiste kaitsele spetsialiseerunud avalik-õigusliku talituse või heakskiidetud eraõigusliku organisatsiooniga, kellel on kohustus teostada kutseliste hooldusvanemate üle järelevalvet ja toetada neid.

(2)   Individuaalne tööleping sõlmitakse hooldusvanemana tegutsemise õiguse kehtivusajaks.

(3)   Individuaalse töölepingu täitmine algab kuupäeval, mil on kätte saadud otsus määrata laps asendushooldusele või anda kutselise hooldusvanema hoole alla.

[…]“.

18

Dekreedi artikkel 9 sätestab:

„(1)   Iga hooldatava alaealise kohta sõlmib kutseline hooldusvanem lepingu, mis lisatakse tööandjaga sõlmitud individuaalsele töölepingule.

(2)   Leping sõlmitakse kutselise hooldusvanema mehe või naise kirjalikul nõusolekul ja sellest teatatakse alaealiste kaitse komisjonile, kes on alaealise asendushooldusele või muule hooldusele määranud.

(3)   Leping sisaldab järgmisi andmeid:

[…]

19

Valitsuse dekreedi nr 679/2003 artikkel 10 sätestab:

„1.   Kutselisel hooldusvanemal on hooldada võetud alaealiste suhtes järgmised kohustused:

[…]

(2)   Kutselised hooldusvanemad on kohustatud kõigist töötamist mõjutada võivatest muutustest isiklikus, perekondlikus või sotsiaalses olukorras viivitamata teatama avalik-õigusliku alaealiste kaitse talitusele või heakskiidetud eraõiguslikule organisatsioonile.

[…]“.

20

Füüsilised isikud, kes on põhikohtuasja apellandid, on hooldusvanematena töösuhtes sotsiaalametiga, mis on avalik-õiguslik asutus, mille eesmärk on sotsiaalabitegevuse ning perekonna ja alaealiste õiguste kaitse tegevuse koordineerimine maakonna ja Bukaresti linna linnaosade tasandil. Hooldusvanemate ülesanne on hooldada omaenda kodus last, kes on alaliselt või ajutiselt võetud ära oma vanemate hoole alt, ning tagada lapse kasvatamine ja ülalpidamine. Iga hooldusvanem sõlmis sotsiaalametiga individuaalse töölepingu ning asendushoolduslepingu iga nende hoole alla antud lapse kohta.

21

Hooldusvanemad ja neid esindav ametiühing Sindicatul Familia Constanța esitasid Tribunalul Constanţasse (Constanţa esimese astme kohus) hagi, paludes sotsiaalametilt välja mõista lisatöötasu, mis vastab ametikoha põhitöötasu 100protsendilisele suurendamisele, töötamise eest iganädalastel puhkepäevadel, riiklikel pühadel ja muudel puhkepäevadel, ning hüvitise, mis vastab tasustatud põhipuhkuse hüvitisele aastatel 2012–2015. Kuna nende hagi jäeti rahuldamata, esitasid nad selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et niisuguse isiku tegevus, kellele on vastavalt seadusele antud õigus olla hooldusvanem, toimub alaealise kaitset käsitleva erilepingu alusel. Võttes arvesse selle lepingu eset – hooldusvanema hoole alla antud laste kasvatamine, hooldamine ja koolitamine kodus –, näeb leping muu hulgas ette, et tuleb tagada nimetatud tegevuse pidev toimumine, kaasa arvatud iganädalastel puhkepäevadel, riiklikel pühadel ja muudel puhkepäevadel, ning töögraafik määratakse samuti kindlaks vastavalt lapse vajadustele. Selle kohta on kõnealustes töölepingutes töö- ja puhkeaja klauslid, millest ilmneb, et hooldusvanemad täidavad tegelikult oma ülesandeid pidevalt, välja arvatud ajal, kui laps on koolis.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et hooldusvanema töö pidevuse kohustus kehtib ka põhipuhkuse ajal. Põhipuhkuse kestus, mis sõltub hooldusvanemana töötatud ajast, nähakse ette töölepingutega.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib aga, et töölepingus ja iga lapse kohta sõlmitavas asendushoolduslepingus sisalduva tööülesannete kirjelduse kohaselt tagatakse seadusega ette nähtud puhkuse ajal hooldusvanema töö pidev jätkamine, välja arvatud siis, kui tööandja annab selleks ajavahemikuks lapsest lahusoleku loa. Ta märkis, et praktikas on hooldusvanematest, kes on tema menetletavas asjas apellandid, saanud vaid üks hooldusvanem loa minna aastatel 2014 ja 2015 puhkusele ilma tema hoole alla antud lapseta, samas kui aastal 2014 läksid ilma kasulasteta puhkusele kolm apellanti ja aastal 2015 veel kolm apellanti. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab selle kohta, et puhkusetaotlustest, mille esitasid hooldusvanemad, kes on tema menetletavas asjas apellandid, on näha, et neile oli teada võimalus minna puhkusele ilma nende hoole alla antud lapseta, kuid nad olid nõus minema puhkusele koos lapsega.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et esiteks on riigisiseste kohtute kohtupraktikas lahknevusi selles osas, kas hooldusvanematel on õigus lisatasule töötamise eest iganädalastel puhkepäevadel, mil nad ei ole kasulapsest lahutatud. Teiseks, mis puudutab õigust hüvitisele töötamise eest seaduses ette nähtud puhkuse ajal, siis hooldusvanematel ei ole võimalik saada hüvitist selle eest, et nad ei ole nende hoole alla antud lapsest lahutatud. Riigisisene kohtupraktika on siiski ebajärjekindel küsimuses, kas hooldusvanemad võivad saada hüvitise juhul, kui tööandja ei anna luba olla seaduses ette nähtud puhkuse ajal lapsest lahus.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb direktiivi 2003/88 kohaldatavuses tema menetluses olevale vaidlusele, põhjendusel et hooldusvanema tegevusel, mis kuulub avaliku halduse valdkonda, on eripära direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 tähenduses, mis paratamatult välistab direktiivi 2003/88 kohaldamise. Ta leiab, et see tegevus on vanemarolliga samastatav ning seda tuleb täita pidevalt, lähtudes lapse vajadustest. Hooldusvanema tegevust ei ole võimalik täpselt planeerida, vaid seda tuleb korraldada väga üldiselt. Seetõttu on raske kindlaks määrata selleks tegevuseks kuluvat tööaega ning see ei ole ühitatav kohustusliku puhkeajaga.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2003/88 artiklis 5 ette nähtud õigusest iganädalasele puhkeajale on võimalik teha erand. Ta leiab, et võttes arvesse riigisisestest õigusnormidest tulenevat hooldusvanemate tegevuse eripära, võib kõnealune erand põhineda direktiivi artikli 17 lõikel 1, lõike 3 punktidel b ja c või lõikel 4. Seoses sellega toonitab ta, et põhikohtuasjas apellantideks olevad hooldusvanemad töötavad peamiselt kodus ning puudub programm, mis nõuaks nende kohalolu kindlal töökohal või kindlat arvu töötunde.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kui ulatuslik on liikmesriikide tegutsemisvabadus artiklis 17 ette nähtud erandite ülevõtmisel, ja eeskätt seda, kas liikmesriigi õigusaktid peaksid sisaldama sõnaselgeid erandsätteid. Ta märgib, et käesoleval juhul ei näe seadus nr 272/2004 sõnaselgelt ette erandit liikmesriigi tööseadustiku sätetest, millega võetakse üle sätted, mis käsitlevad „tööaega“ ja „maksimaalset iga‑nädalast tööaega“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 ja artikli 6 tähenduses, ega direktiivi artiklite 3–6 sätetest. Ent ta lisab, et nimetatud seaduse artikkel 122 sätestab, et isikud võivad hooldusvanemana töötada vaid pärast seda, kui nad on sõlminud individuaalse töölepingu, mis sisaldab tööaja korralduse kohta konkreetseid reegleid, mis on kaudseks erandiks kõnealustest sätetest.

29

Direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 määratletud mõistega „tööaeg“ seoses toonitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et hooldusvanem on erilises olukorras, sest tal on ühine kodu tema hoole alla antud lapsega ning seetõttu on ta pidevalt tööandja käsutuses, et osutada teenust sellele lapsele, ning seda ka ajal, kui ta ei tööta hooldusvanemana. Kohus ei ole kindel, kas puhkepäevadel või riiklikel pühadel tehakse lisatööd, mille eest tuleb maksta lisatöötasu. Direktiivi 2003/88 artiklis 5 ette nähtud õigus iganädalasele puhkeajale ei ole tagatud, sest seaduse nr 272/2004 artikkel 122 nõuab tegelikult pidevat tegevust. Artiklit 5 ei rikutaks aga siis, kui hooldusvanemate tegevus oleks hõlmatud erandiga, mis on ette nähtud direktiivi 2003/88 artiklis 17, ent kui kohaldatav oleks artikli 17 lõige 3 või lõige 4, kerkiks üles küsimus, kas on olemas võrdväärne korvav puhkeaeg.

30

Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et antud juhul ei ole hooldusvanemal tegelikult võimalik kasutada põhipuhkust direktiivi 2003/88 artikli 7 tähenduses. Ta täpsustab, et kuigi seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punktis d on tunnustatud õigust põhipuhkusele, on selle sättega siiski pandud hooldusvanematele kohustus tagada tegevuse jätkumine ka puhkuse ajal, välja arvatud juhul, kui sotsiaalamet on andnud hooldatavatest lastest lahusoleku loa. Lisaks näevad liikmesriigi õigusaktid ette, et tööandja luba puhata ilma lapseta on erand kohustusest tagada tegevuse jätkumine. Kuivõrd tööseadustiku artikli 146 lõige 3, millega võetakse üle direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2, keelab sõnaselgelt puhkuse asemel sellele vastava hüvitise andmise, välja arvatud töösuhte lõppemise korral, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas apellantideks olevad hooldusvanemad väidavad end olevat kandnud kahju võimatuse tõttu saada tasustatud põhipuhkust või sellele vastavat hüvitist.

31

Seoses sellega on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et on vaja kindlaks teha, kas võimalik rahaline hüvitis võib hõlmata igat liiki hüvitist, sealhulgas hüvitist kahju eest, mis on tingitud võimatusest saada põhipuhkust, või piirdub selline hüvitis töötasuga kasutamata põhipuhkuse aja eest töölepingu lõpetamise korral. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas rahalisel hüvitisel on teistsugune tähendus juhul, kui see on hooldusvanema tegevuse eripära, mis tegelikult takistab põhikohtuasjas apellantideks olevatel hooldusvanematel põhipuhkust kasutada, sõltumata tööandja huvidest.

32

Juhul kui direktiivi 2003/88 artikliga 7 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mis lubavad tööandjal anda oma suva järgi hooldusvanemale loa minna puhkusele ilma tema hoole alla antud lapseta, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas hüvitisnõude kontekstis tuleks selline rikkumine omistada liikmesriigile või tööandjale.

33

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Constanţa (Constanța apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34

Esiteks kahtleb Saksamaa valitsus esitatud küsimuste asjakohasuses, sest põhikohtuasi puudutab summade maksmist, mida hooldusvanemad nõuavad töötasuna.

35

Seoses sellega olgu rõhutatud, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Hälvä jt, C‑175/16, EU:C:2017:617, punkt 25, ja 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punkt 24).

36

See ei tähenda aga, et käesolevas asjas esitatud küsimustele ei tule vastata.

37

Nimelt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses oleva asja lahendamiseks on vaja tõlgendada mitut direktiivi 2003/88 sätet. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 40 ja 41 sisuliselt märkis, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetsemalt teada, kas sellistel hooldusvanematel, nagu on põhikohtuasjas apellandiks olevad füüsilised isikud, on liidu õiguse kohaselt õigus puhkeajale, puhkepäevadele ja puhkusele, millel põhineb nende lisatöötasu ja hüvitise nõue, ning kas seadus nr 272/2004, mis näeb ette, et hooldusvanemate hoole alla antud laste eest tuleb pidevalt hoolitseda, on kooskõlas direktiivi 2003/88 sätetega, kusjuures nende küsimuste vastust on vaja vastamaks lisatöötasu ja hüvitise saamise õigust puudutavale küsimusele, mis tuleb lahendada eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

38

Seetõttu on eelotsuse küsimuste ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva asja faktiliste asjaolude vahel ilmselge seos.

39

Teiseks olgu märgitud, et nii EÜ artiklist 137 (nüüd ELTL artikkel 153), mis on direktiivi 2003/88 õiguslik alus, kui ka direktiivi põhjendustest 1, 2, 4 ja 5 ning artikli 1 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded, mille eesmärk on parandada töötajate elu- ja töötingimusi, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme (vt selle kohta 12. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Wippel, C‑313/02, EU:C:2004:607, punkt 46).

40

Et direktiiv 2003/88 on seega kohaldatav üksnes töötajatele, on vaja kindlaks teha, kas põhikohtuasjas apellandiks olevaid füüsilisi isikuid saab pidada „töötajateks“ direktiivi tähenduses.

41

Direktiivi 2003/88 kohaldamisel ei või mõistet „töötaja“ eri liikmesriikide õiguse kohaselt erinevalt tõlgendada, vaid sellel on liidu õiguses iseseisev tähendus. See mõiste tuleb määratleda töösuhet iseloomustavate objektiivsete kriteeriumide põhjal, võttes arvesse asjaomaste isikute õigusi ja kohustusi. Töösuhtele on iseloomulik olukord, kus töötaja osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Union syndicale Solidaires Isère, C‑428/09, EU:C:2010:612, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellest järeldub, et töösuhe eeldab alluvussuhte olemasolu töötaja ja tööandja vahel. Alluvussuhte olemasolu tuleb igal üksikul juhul hinnata lähtuvalt kõikidest pooltevahelisi suhteid iseloomustavatest asjaoludest ja tingimustest (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Holterman Ferho Exploitatie jt, C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 46).

43

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olevad hooldusvanemad peavad põhimõtteliselt pidevalt hoolitsema avalik-õigusliku asutuse poolt nende hoole alla antud laste kasvatamise, hooldamise ja koolitamise eest ning nad saavad selle eest tasu. Lisaks ei pea need hooldusvanemad mitte üksnes saama kutselise hooldusvanema õiguse, vaid ka sõlmima alaealiste kaitsele spetsialiseerunud pädeva talitusega valitsuse dekreedi nr 679/2003 artikli 8 lõike 1 kohaselt „erilise töölepingu“, mis kehtib hooldusvanemana tegutsemise õiguse kehtivusajal ja mille täitmine algab lapse asendushooldusele määramise otsuse kuupäeval. Lepingu võib peatada või lõpetada vastavalt liikmesriigi tööõigusnormidele. Hooldusvanematel tundub olevat ka õigus sotsiaalkindlustusele ja täiendkoolitusele.

44

Lisaks peavad hooldusvanemad põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormide kohaselt lubama avalik-õigusliku alaealiste kaitse talitusel, kellega nad on sõlminud lepingu, teostada nende kutsetegevuse üle järelevalvet ja hinnata nende hoole alla antud laste arengut.

45

Kõigist neist teguritest järeldub, et põhikohtuasjas apellandiks olevad füüsilised isikud on avalik-õigusliku talitusega, kellega neil on lepinguline suhe, alluvussuhtes, mida tõendab see, et nimetatud talitus pidevalt jälgib ja hindab nende tegevust vastavalt lepingus ette nähtud nõuetele ja kriteeriumidele, et täita seadusega sellele talitusele pandud lastekaitse ülesannet.

46

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et sellistel hooldusvanematel, nagu seda on põhikohtuasjas apellandiks olevad füüsilised isikud, on oma ülesannete igapäevasel täitmisel ulatuslik kaalutlusruum, ega asjaolu, et neile pandud ülesanne on „usaldusülesanne“ või avaliku huvi ülesanne (vt selle kohta 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Haralambidis, C‑270/13, EU:C:2014:2185, punktid 39–41, ja 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus Balkaya, C‑229/14, EU:C:2015:455, punkt 41).

47

Asjaolu, et hooldusvanemate tegevus sarnaneb suurel määral kohustustele, mis on vanematel omaenda laste ees, ei ole käesoleva otsuse punktides 43–45 märgitut arvesse võttes selline, et välistada hooldusvanemate liigitamist „töötajateks“ direktiivi 2003/88 tähenduses.

48

Sellest järeldub, et põhikohtuasjas kõne all olevaid hooldusvanemaid tuleb pidada „töötajateks“ direktiivi 2003/88 tähenduses.

49

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikli 2 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse ei kuulu hooldusvanema tegevus, mis avalik-õigusliku asutusega sõlmitud lepingu kohaselt seisneb selles, et hooldusvanem võtab lapse oma koju ja osaks enda perest ning hoolitseb pidevalt lapse harmoonilise arengu ja kasvatamise eest.

50

Seoses sellega olgu meenutatud, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikes 3 määratletakse nimetatud direktiivi kohaldamisala viitega direktiivi 89/391 artiklile 2.

51

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi „nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes“, mille hulka kuulub ka „teenindus“.

52

Ent direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimesest lõigust nähtuvalt ei kohaldata seda direktiivi juhul, kui teatava avaliku teenistuse, näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus satub oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu. Nimetatud sätte teises lõigus on siiski täpsustatud, et sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi eesmärke.

53

Selle kohta olgu esiteks märgitud, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erandit tuleb tõlgendada nii, et selle ulatus oleks piiratud sellega, mis on rangelt vajalik nende huvide kaitseks, mille kaitsmist see liikmesriikidele võimaldab (vt selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01 – C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 54).

54

Teiseks, mis puudutab mõistet „avalik teenistus“ direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu tähenduses, siis olgu märgitud, et nimetatud sättes ei ole seda mõistet määratletud ega ole selle tähenduse osas ka liikmesriikide õigusele viidatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et liidu sellise õigusnormi mõisteid, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu Euroopa Liidu piires tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selline tõlgendus tuleb leida sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki arvestades (vt 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Flachglas Torgau, C‑204/09, EU:C:2012:71, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Schottelius, C‑247/16, EU:C:2017:638, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Seoses sellega olgu toonitatud, et kriteerium, mida on kasutatud direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus, et välistada selle direktiivi ja kaudselt ka direktiivi 2003/88 kohaldamisalast teatud tegevusalad, ei põhine mitte töötajate kuulumisel mõnda selles sättes loetletud avaliku teenistuse sektorisse tervikuna võetult, vaid üksnes selliste eriülesannete spetsiifilisel laadil, mida töötajad selles sättes nimetatud sektorites täidavad ning mille spetsiifiline laad õigustab töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest erandi tegemist põhjusel, et üldsuse tõhusa kaitse tagamine on absoluutselt vajalik (vt selle kohta 12. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑132/04, ei avaldata, EU:C:2006:18, punkt 24).

56

Sellise kriteeriumi funktsionaalsusest tuleneb, et väljendiga „avalik teenistus“ direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu tähenduses ei peeta silmas mitte üksnes sektoreid, milles töötajad on riigiga või avalik-õigusliku asutusega orgaaniliselt seotud, vaid ka sektoreid, milles töötajad töötavad sellise eraõigusliku isiku nimel, kes täidab riigi põhifunktsioonide alla kuuluvat avaliku huvi ülesannet avalik-õiguslike asutuste järelevalve all.

57

Seoses sellega tuleb lisada, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus on relvajõudude, politsei ja kodanikukaitseteenistuse tegevust nimetatud vaid näitena.

58

Võttes arvesse erinevusi, mis võivad liikmesriikide vahel olla riigi põhifunktsioonide alla kuuluvate avaliku huvi ülesannete konkreetsel korraldamisel, on mõiste „avalik teenistus“ selline funktsionaalne tõlgendamine põhjendatud ka vajaduse tõttu tagada direktiivi 89/391 ühetaoline kohaldamine liikmesriikides (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe, C‑515/11, EU:C:2013:523, punkt 24).

59

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erand on seega samamoodi kohaldatav töötajatele, kelle tegevus on samasugune kui avaliku teenistuse tegevus, olenemata sellest, kas nende tööandja on avalik-õiguslik asutus või eraõiguslik isik, kes täidab riigi põhifunktsioonide alla kuuluvat avaliku huvi ülesannet.

60

Euroopa Kohtule edastatud toimikust nähtub, et Rumeenias võib hooldusvanemaid tööle võtta nii avalik-õiguslik lastekaitse eest vastutav asutus kui ka tema kontrolli all tegutsev eraõiguslik organisatsioon. Kõik põhikohtuasjas apellantideks olevad hooldusvanemad on tööle võtnud avalik-õiguslik asutus. Selle töösuhte raames on nende ülesandeks tagada nende hoole alla antud laste harmooniline areng, tagades nende lõimumise omaenda perekonda ning valmistades neid ette taaslõimumiseks oma pärisperekonda või lõimumiseks kasuperesse.

61

Nende tegevus on seega osa lastekaitsest, mis on riigi põhifunktsioonide alla kuuluv avaliku huvi ülesanne.

62

Selle tegevuse eripära teiste lastekaitsega seotud tegevustega võrreldes tuleneb asjaolust, et kõnealuse tegevuse eesmärk on lõimida hooldusvanema hoole alla antud laps püsivalt ja pikaajaliselt hooldusvanema koju ja perekonda.

63

Sellest järeldub, et niisugust tegevust tuleb pidada direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud tegevuseks.

64

Kolmandaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu alusel erandi tegemist töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest õigustab tegevuse eripära, mis muudab võimatuks tööaja planeerimise (5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01 – C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 55).

65

Seeläbi võimaldab direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik säilitada avaliku teenistuse tegevuse tõhususe, mille pidev jätkumine on hädavajalik, et tagada riigi põhifunktsioonide täitmine (vt selle kohta 14. juuli 2005. aasta kohtumäärus Personalrat der Feuerwehr Hamburg, C‑52/04, EU:C:2005:467, punkt 50).

66

Tegevuse pideva jätkumise nõuet tuleb hinnata vastava tegevuse eripära arvestades.

67

Nagu Euroopa Kohus on toonitanud, ei takista tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna teenuste pideva jätkumise nõue nende teenustega seotud tavatingimustes toimuva tegevuse, kaasa arvatud töötajate tööaja korraldamist, mis tähendab seda, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erand on sellistele teenustele kohaldatav vaid erakordselt tõsiste ja ulatuslike asjaolude esinemisel (vt eelkõige selle kohta 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01 – C‑403/01, EU:C:2004:584, punktid 55 ja 57, ning 12. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑132/04, ei avaldata, EU:C:2006:18, punkt 26).

68

Seda kohtupraktikat ei saa siiski tõlgendada nii, et on välistatud, et teatav avaliku teenistuse tegevus on ka tavatingimustes sedavõrd eripärane, et satub seetõttu vältimatult vastuollu tööaja planeerimisega direktiivis 2003/88 sätestatud nõuete kohaselt.

69

Neid tegureid tuleb silmas pidada hindamisel, kas põhikohtuasjas kõne all oleva hooldusvanema tegevuse eripära õigustab sellele tegevusele niisuguse erandi kohaldamist, mis tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikest 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõiguga.

70

Selle kohta nähtub eelotsusetaotlusest, et välja arvatud näiteks sellised ajavahemikud, mil nende hoole alla antud laps viibib koolis, töötavad hooldusvanemad põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormide alusel pidevalt, sealhulgas iganädalastel puhkepäevadel, riiklikel pühadel ja muudel puhkepäevadel ning põhipuhkuse ajal, kui sotsiaalamet ei anna neile luba olla põhipuhkuse ajal lapsest lahus. Niisiis nägid Rumeenia ametiasutused hooldusvanema funktsiooni ette selliselt, et hooldusvanema hoole alla antud laps lõimitakse püsivalt ja pikaajaliselt hooldusvanema koju ja perekonda. Sellise lõimimise eesmärk on võimaldada lapsel nii kaua kui vaja kasvada harmoonilist arengut soodustavas hoolivas kasvatuskeskkonnas.

71

Oma perekondliku olukorra tõttu eriti haavatavate laste püsiv ja pikaajaline lõimimine hooldusvanema koju ja perekonda on sobiv meede, et tagada lapse parimad huvid, nagu neid on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24.

72

Neil asjaoludel läheks see, kui hooldusvanematele tuleks regulaarselt võimaldada lahusolemist nende hoole alla antud lapsest pärast teatud arvu töötunde või sellistel ajavahemikel nagu iganädalased puhkepäevad või põhipuhkus, mida üldiselt peetakse parimaks ajaks pereelu arendamiseks, otsesesse vastuollu Rumeenia ametiasutuste taotletud eesmärgiga: lõimida hooldusvanema hoole alla antud laps püsivalt ja pikaajaliselt hooldusvanema koju ja perekonda.

73

Selles kontekstis tuleb veel märkida, et vastupidi komisjoni seisukohale kahjustaks hooldusvanemate roteerimise süsteemi sisseseadmine või asendusvanemate kasutamine, kelle hoole alla antaks asendushooldusel lapsed nende eest peamiselt hoolitsevatele hooldusvanematele antud puhkepäevad ajaks, Rumeenia ametiasutuste loodud perekodu süsteemi olulist aspekti, see tähendab asendushooldusel lapse ja hooldusvanema püsivat ja pikaajalist erisuhet, mida iseloomustab lapse püsiv ja pikaajaline lõimimine hooldusvanema koju ja perekonda.

74

Hooldusvanemate iganädalase tööaja piiramine direktiivi 2003/88 artikli 6 kohaselt ja tööandja kohustamine võimaldama direktiivi artiklite 5 ja 7 kohaselt hooldusvanematele iganädalasi puhkepäevi ja põhipuhkust, mille jooksul nad oleksid vabastatud oma tegevusest ja nende hoole alla antud lapse eest hoolitsemisest, ei oleks järelikult ühitatav selle tegevuse eripäraga, mis eeldab, et hooldusvanem võtab tema hoole alla antud lapse püsivalt ja pikaajaliselt oma koju ja perekonda.

75

Kuigi direktiivi 2003/88 artikli 17 alusel võib teatud tingimustel teha erandi iganädalast puhkeaega käsitlevast direktiivi artiklist 5 ja maksimaalset nädalast tööaega käsitlevast direktiivi artiklist 6, ei saa seda teha seoses õigusega põhipuhkusele, nagu see on ette nähtud direktiivi artiklis 7.

76

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletava hooldusvanema tegevuse eripära tuleb pidada selliseks, et see tingimata välistab direktiivi 2003/88 kohaldamise hooldusvanematele.

77

Seoses sellega olgu veel märgitud, et sellisele hooldusvanema tegevusele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, iseloomulik tunnus, mis seisneb kohustuses lõimida laps püsivalt hooldusvanema koju ja perekonda, eristab seda tegevust „perevanemate asendajate“ tegevusest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Hälvä jt (C‑175/16, EU:C:2017:617). Nimelt puudus perevanemate asendajatel selline kohustus ning nende tööaeg oli suures osas eelnevalt kindlaks määratud töölepinguga, mis sidus neid tööandjaga, võttes arvesse esiteks seda, et 24tunniste tööpäevade arv, mida nad pidid aastas tegema, oli lepinguliselt kindlaks määratud, ning teiseks seda, et tööandja koostas eelnevalt töögraafikud, milles olid korrapäraste intervallide järel ette nähtud need 24tunnised ajavahemikud, mille jooksul korraldab perekodu elu perevanema asendaja (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Hälvä jt, C‑175/16, EU:C:2017:617, punkt 33).

78

Neljandaks olgu meenutatud, et isegi kui teatav avaliku teenistuse tegevus on oma eripära tõttu direktiivi 2003/88 kohaldamisalast välja jäetud, nõuab direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 teine lõik pädevatelt asutustelt, et need tagaksid töötajate ohutuse ja tervise „nii hästi kui võimalik“ (14. juuli 2005. aasta kohtumäärus Personalrat der Feuerwehr Hamburg, C‑52/04, EU:C:2005:467, punkt 56).

79

Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punktile c peab hooldusvanema ja avalik-õigusliku asutuse või heakskiidetud eraõigusliku organisatsiooni vahel sõlmitud leping võimaldama hooldusvanemal omada „vaba aega“. Sellest järeldub, et on ajavahemikke, mille jooksul ei ole hooldusvanem kohustatud tema hoole alla antud lapse eest aktiivselt hoolitsema – näiteks aeg, mil laps on koolis –, mis annab hooldusvanemale võimaluse hallata aega oluliste piiranguteta.

80

Peale selle ei ole hooldusvanemad kohustatud pidevalt kodus olema, vaid nad võivad näiteks puhkuse ajal reisile minna, tingimusel et üldjuhul võtavad nad nende hoole alla antud lapse endaga kaasa.

81

Lisaks nähtub seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punktist d ja valitsuse dekreedi nr 679/2003 artikli 10 lõike 1 punktist f, et hooldusvanemad võivad taotleda pädevalt asutuselt luba olla aastas teatud ajavahemikel lapsest lahus. Selle kohta nähtub Euroopa Kohtule edastatud toimikust ja kohtuistungil Rumeenia valitsuse esitatud teabest, et selline luba antakse juhul, kui pädev asutus leiab, et see ei kahjusta hooldusvanematele antud ülesande edukat täitmist.

82

Eeltoodust järeldub, et Rumeenia ametiasutused on direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 teise lõigu kohaselt taganud hooldusvanemate tööaja korraldamisel nende ohutuse ja tervise nii hästi kui võimalik.

83

Veel on vaja lisada, et harta artikli 31 lõikega 2 igale töötajale tagatud õigust igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja tasustatud põhipuhkusele võib piirata üksnes juhul, kui järgitakse harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud rangeid tingimusi ja eelkõige asjaomase õiguse põhiolemust (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 59, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 54).

84

Nagu käesoleva otsuse punktis 79 märgitud, nõuab seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punkt c, et hooldusvanema ja tema tööandja vahel sõlmitud leping sisaldaks andmeid hooldusvanema vaba aja planeerimise kohta. Sellisel planeerimisel tuleb siiski arvestada eeskätt asendushooldusele antud lapse ajakasutust.

85

Lisaks nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 81 mainitud sätetest, et põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormidega tagatakse hooldusvanematele õigus tasustatud põhipuhkusele, kuid nende õigus minna puhkusele ilma nende hoole alla antud lapseta seatakse sõltuvusse tööandja loast, kes peab tagama lapse kaitsmise ülesande eduka täitmise.

86

Selline hooldusvanemate õiguse igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja tasustatud põhipuhkusele piiramine seadusega järgib nimetatud õiguse põhiolemust. Lisaks on see vajalik, et saavutada liidu tunnustatud üldise huvi eesmärk kaitsta lapse huve, mida on tunnustatud harta artiklis 24, nii nagu see eesmärk on sõnastatud Rumeenia õigusnormides, ning millele vastab hooldusvanema kohustus tagada tema hoole alla antud lapse püsiv lõimimine oma koju ja perekonda ning lapse harmooniline areng ja tema hooldamine.

87

Järelikult vastavad sellised piirangud harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud tingimustele.

88

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikli 2 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse ei kuulu hooldusvanema tegevus, mis avalik-õigusliku asutusega sõlmitud lepingu kohaselt seisneb selles, et hooldusvanem võtab lapse oma koju ja osaks enda perest ning hoolitseb pidevalt lapse harmoonilise arengu ja kasvatamise eest.

89

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele kuni seitsmendale küsimusele vaja vastata.

90

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 1 lõiget 3 koostoimes nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta artikli 2 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse ei kuulu hooldusvanema tegevus, mis avalik-õigusliku asutusega sõlmitud lepingu kohaselt seisneb selles, et hooldusvanem võtab lapse oma koju ja osaks enda perest ning hoolitseb pidevalt lapse harmoonilise arengu ja kasvatamise eest.