–

OL, esindajad: dikigoros C. Athanasopoulos ja dikigoros A. Alexopoulou,

–

PQ, esindaja: dikigoros S. Sfakianaki,

–

Kreeka valitsus, esindajad: T. Papadopoulou, G. Papadaki ja A. Magrippi,

–

[14. septembri 2017. aasta kohtumäärusega parandatud] Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Brandon, keda abistas E. Devereux, QC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis, M. Wilderspin ja A. Katsimerou,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (EÜT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 11 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud menetluses, mille pooled on OL ja PQ ning mille ese on OLi esitatud taotlus tuua nende laps, kes on Kreekas, liikmesriigis, kus ta sündis ja kus ta elab koos oma emaga, tagasi Itaaliasse, kus oli vanemate harilik viibimiskoht enne lapse sündi.

3

Haagis 25. oktoobril 1980 sõlmitud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) eesmärk on – nagu selle preambulist ilmneb – muu hulgas rahvusvaheliselt kaitsta last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ning menetluse loomine, et tagada lapse viivitamatu tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki. Selle konventsiooni on ratifitseerinud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid.

4

1980. aasta Haagi konventsiooni artikkel 1 sätestab:

„Konventsiooni eesmärk on tagada:

5

Nimetatud konventsiooni artikkel 3 näeb ette:

„Lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane, kui:

Punktis a nimetatud hooldusõigus tekib seaduse, kohtulahendi, haldusakti või selles riigis õigusliku toimega kokkuleppe alusel.“

6

Nimetatud konventsiooni artikli 5 punktis a on ette nähtud, et „hooldusõigus“ selle konventsiooni tähenduses tähendab lapse isiku hooldamisega seotud õigust ja eelkõige õigust määrata lapse elukoht.

7

Sama konventsiooni artikkel 8 sätestab:

„Isik, asutus või muu organ, kes teatab, et laps on ära viidud või teda hoitakse kinni hooldusõigust rikkudes, võib taotleda lapse hariliku viibimiskoha järgselt keskasutuselt või muu lepinguosalise riigi keskasutuselt abi lapse tagastamise saavutamiseks.

[…]“.

8

1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 11 esimene lõik näeb ette, et lepinguosalise riigi kohus või haldusorgan peab lapse tagastamise menetluses viivitamata tegutsema.

9

Määruse nr 2201/2003 põhjendustes 12 ja 17 on märgitud:

[…]

10

Nimetatud määruse artikkel 2 määratleb järgmised mõisted:

„[…]

[…]

11

Nimetatud määruse artikkel 8 „Üldine kohtualluvus“ näeb ette:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle harilik viibimiskoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.

12

Sama määruse artikkel 10 „Kohtualluvus lapseröövi korral“ sätestab:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni [lapse harilikuks viibimiskohaks on saanud teine liikmesriik] ja

13

Määruse nr 2201/2003 artikkel 11 „Lapse tagasitoomine“ sätestab:

„1.   Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [1980. aasta Haagi konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus [oli lapse harilik viibimiskoht] vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist, kohaldatakse lõikeid 2–8.

[…]

3.   Kohus, kellele on esitatud lõikes 1 nimetatud lapse tagasitoomise taotlus, tegutseb taotluse menetlemisel kiiresti, kasutades kõige kiiremat siseriiklikus õiguses sätestatud korda.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, teeb kohus otsuse hiljemalt kuus nädalat pärast taotluse esitamist, kui see ei ole erandlike asjaolude tõttu võimatu.

[…]“.

14

Eelotsusetaotluse esitamise otsuses sisalduvast teabest nähtub, et Kreekas tuleb tagasitoomise taotlus 1980. aasta Haagi konventsiooni tähenduses esitada Monomeles Protodikeiole (ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus) kohas, kus asub laps pärast tema röövi, või selle röövi toime pannud isiku elukohas. Selle taotluse võib esitada kas justiitsministeerium, kes on selles liikmesriigis tagasitoomise taotlusi käsitlev keskasutus, või otse isik, asutus või organ, kellel on väidetavalt lapse isikuhooldusõigus. Taotlus vaadatakse läbi ajutiste meetmete kohaldamise menetluses, kuid lapse tagasipöördumise küsimuses on kohtu otsus lõplik.

15

Eelotsusetaotlusest ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuleneb, et Itaalia kodanik OL ja Kreeka kodanik PQ abiellusid 1. detsembril 2013 Itaalias, liikmesriigis, kus nad Sassoferrato piirkonda koos elama asusid.

16

Kui PQ oli kaheksandat kuud rase, leppisid abikaasad kokku, et ta sünnitab nende lapse Ateenas (Kreeka), kus teda abistavad isapoolsed sugulased, ning et seejärel pöördub PQ koos lapsega tagasi abikaasade ühisesse koju Itaalias.

17

Abikaasad suundusid koos Ateenasse, kus PQ sünnitas 3. veebruaril 2016 tütre, kes sellest ajast alates elab seal koos oma emaga. OL pöördus pärast lapse sündi tagasi Itaaliasse. Viimase sõnul nõustus ta sellega, et laps jääb Kreekasse kuni 2016. aasta maikuuni, mil ta ootas oma abikaasa ja imiku tagasipöördumist. Kuid sama aasta juunis otsustas PQ ühepoolselt koos lapsega Kreekasse jääda.

18

PQ sõnul ei olnud abikaasad määranud täpselt kindlaks tema ja lapse Itaaliasse naasmise päeva. PQ kinnitab muu hulgas, et 2016. aasta maikuus ja seejärel sama aasta juunis külastas OL teda Kreekas. Nad olevat ka kokku leppinud suvepuhkuse veetmises selles liikmesriigis.

19

20. juulil 2016 esitas OL Tribunale ordinario di Anconale (Ancona esimese astme kohus, Itaalia) abielulahutuse hagi. Selles nõudis ta muu hulgas, et lapse isikuhooldusõigus määrataks ainult talle, et kehtestataks ema suhtlusõiguse kord, et antaks korraldus laps Itaaliasse tagasi tuua ja talle määrataks lapse ülalpidamiseks elatis. Nimetatud kohus tuvastas 7. novembri 2016. aasta lahendis, et kuna laps viibib alates oma sünnist teises liikmesriigis, mitte Itaalias, tuleb jätta läbi vaatamata last puudutavad vanemliku vastutuse nõuded. OL esitas selle lahendi peale apellatsioonkaebuse, kuid Corte d’appello di Ancona (Ancona apellatsioonikohus) jättis selle 20. jaanuari 2017. aasta lahendiga muutmata. Samuti keeldus Tribunale ordinario di Ancona (Ancona esimese astme kohus, Itaalia) 23. jaanuari 2017. aasta lahendiga läbi vaatamast elatise väljamõistmise nõuet, jällegi põhjusel, et lapse harilik viibimiskoht ei ole Itaalias. Viimaks, 23. veebruaril 2017 lahutas see kohus OLi ja PQ abielu, ilma et ta oleks lahendanud last puudutava vanemliku vastutuse küsimust.

20

Paralleelselt menetlusega Itaalia kohtutes esitas OL 20. oktoobril 2016 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus, Kreeka) lapse tagasitoomise taotluse.

21

Selles küsimuses on nimetatud kohus arvamusel, et kuigi last ei olnud kindlasti ühest liikmesriigist teise „ära viidud“ määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõike 1 või 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 3 tähenduses, hoidis tema ema teda Kreekas siiski õigusvastaselt kinni, ilma et isa oleks andnud oma nõusolekut selleks, et seal oleks lapse harilik viibimiskoht, kuigi vanemad teostavad oma vanemlikku vastutust lapse suhtes ühiselt.

22

See kohus on seisukohal, et olukordades, kus laps sünnib näiteks juhuse või vääramatu jõu tõttu – selleks võib olla tema vanemate reis välismaale – kohas, mis ei ole tema vanemate hariliku viibimiskohaga seotud, ja kui üks vanematest ta seejärel õigusvastaselt ära viib või teda õigusvastaselt kinni hoiab, rikutakse oluliselt vanemlikke õigusi ja põhjustatakse lapse tõeline võõrdumine kohast, kus muidu oleks olnud tema harilik viibimiskoht. Neil põhjustel tuleks sellistes olukordades kohaldada tagasitoomise menetlust, mis on ette nähtud 1980. aasta Haagi konventsioonis ja määruses nr 2201/2003.

23

Lapse füüsiline kohalolek teatud kohas ei peaks olema eeldus tema „hariliku viibimiskoha“ tuvastamiseks määruse nr 2201/2003 artikli 11 tähenduses. Nimelt, mis puudutab eriti vastsündinuid ja imikuid, siis ei ole asjassepuutuvad tavalised kriteeriumid, mille alusel harilikku viibimiskohta kindlaks määrata, kuna nii väiksed lapsed sõltuvad täielikult isikutest, kellel on nende hooldusõigus. Ka Euroopa Kohus ise on asunud seisukohale, et lapse füüsilise kohalviibimise tingimus on imikute puhul vähetähtis, kuna ta otsustas 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Mercredi (C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829), et imiku viibimisest teatud kohas vaid paar päeva, koos muude tõenditega, piisab, et tuvastada, et seal on tema harilik viibimiskoht.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tuleb vastsündinu või imiku hariliku viibimiskoha kindlaksmääramise peamise kriteeriumina pigem vaadelda vanemliku vastutusega isikute ühist tahet, mille võib tuletada lapse saabumiseks tehtud ettevalmistustest, nagu lapse sünnist teatamine nende hariliku viibimiskoha rahvastikuregistrile, lapsele hädavajalike rõivaste või talle mõeldud mööbli ostmine, tema toa ettevalmistamine või ka suurema maja üürimine.

25

Neil asjaoludel otsustas Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kuidas tõlgendada terminit „harilik viibimiskoht“ [määruse nr 2201/2003] artikli 11 lõikes 1 kasutatud tähenduses, kui tegemist on imikuga, kes juhuse või vääramatu jõu tõttu on sündinud mujal kui see koht, mille tema suhtes ühiselt vanemlikku vastutust teostavad vanemad tema harilikuks viibimiskohaks kavandasid, ning keda üks vanematest on sellest sündmusest saadik hoidnud õigusvastaselt riigis, kus ta on sündinud, või kes on viidud kolmandasse riiki? Täpsemalt, kas füüsiline viibimine on kõigil juhtudel vajalik ja ilmne eeldus, millest lähtudes tuleks isiku, eriti vastsündinu harilik viibimiskoht kindlaks määrata?“

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 alusel eelotsuse kiirmenetluses.

27

Oma taotlust põhjendab ta sellega, et põhikohtuasi puudutab vaevalt aastast last, kes on isast eemal olnud üle üheksa kuu, ilma et viimasel oleks olnud võimalust lapsega suhelda, ja et selline olukord võib oluliselt kahjustada nende tulevast suhet.

28

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada määrust nr 2201/2003, mis võeti vastu muu hulgas EÜ artikli 61 punkti c, nüüd ELTL artikli 67 alusel, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisesse, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Eelotsusetaotluse saab seega lahendada kiirmenetluses.

29

Teiseks tuleneb eelotsusetaotlusest, et asjassepuutuv laps lahutati oma isast arengu seisukohast tundlikus eas, ja et praeguse olukorra jätkumine võib oluliselt kahjustada lapse tulevast suhet oma isaga.

30

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu viies koda 16. märtsil 2017 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada eelotsusetaotlus eelotsuse kiirmenetluses.

31

Kõigepealt tuleb täheldada, et põhikohtuasja asjaolud erinevad osaliselt eelotsuse küsimuses esitatutest.

32

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et OLi ja PQ laps sündis Kreekas mitte „juhuse või vääramatu jõu tõttu“, vaid tema vanemate ühisel soovil, et PQ isapoolsed sugulased saaksid talle enne sünnitust ja lapse esimestel elukuudel abiks olla. Samuti on selge, et last ei ole hiljem „viidud kolmandasse riiki“. Lisaks, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses nii „vastsündinule“ kui ka „imikule“, tuleb märkida, et kuna vahetult enne väidetavat kinnihoidmist, see tähendab 2016. aasta juunis oli see laps juba viiekuune, puudutab põhikohtuasi imikut.

33

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole aga Euroopa Kohtu ülesandeks soovituslike arvamuste koostamine üldiste või oletuslike küsimuste kohta (kohtuotsus, 16.7.1992, Meilicke, C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 25, ja kohtumäärus, 11.1.2017, Boudjellal, C‑508/16, ei avaldata, EU:C:2017:6, punkt 32).

34

ELTL artiklis 267 sätestatud riigisiseste kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne siiski anda riigisisesele kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral temale esitatud küsimused ümber sõnastada (vt eelkõige kohtuotsus, 13.10.2016, M. ja S., C‑303/15, EU:C:2016:771, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Seetõttu tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tõlgendada mõistet „harilik viibimiskoht“ määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõike 1 tähenduses, et kindlaks teha, kas tegemist on „õigusvastase kinnihoidmisega“ olukorras nagu põhikohtuasjas, kus laps on vanemate ühisel tahtel sündinud ja järjepidevalt elanud koos oma emaga mitu kuud liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus oli lapse vanemate harilik viibimiskoht enne tema sündi. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas sellises olukorras on vanemate algne kavatsus, et ema pöördub lapsega koos tagasi viimati nimetatud liikmesriiki, määrav tegur, mis lubab järeldada, et lapse „harilik viibimiskoht“ selle määruse tähenduses on selles liikmesriigis, sõltumata asjaolust, et ta ei ole füüsiliselt kunagi selles liikmesriigis viibinud.

36

Tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 11 sätestatud asjakohasele määratlusele – mille sõnastus on väga sarnane 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 3 sõnastusele – tähendab mõiste „ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine“ lapse äraviimist või kinnihoidmist juhul, kui sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud isikuhooldusõigust „liikmesriigi seaduse alusel, kus laps harilikult viibis vahetult enne äraviimist või kinnipidamist“.

37

Lisaks näeb määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõige 1 ette, et selle artikli sätteid kohaldatakse juhul, kui isik, kellel on isikuhooldusõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, et saavutada lapse tagasitoomine, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni hoitud „liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist harilikult viibis“.

38

Nendest sätetest tuleneb, et mõiste „harilik viibimiskoht“ on tagasitoomise taotluse põhjendatuse hindamisel keskse tähtsusega. Nimelt saab selle taotluse rahuldada vaid siis, kui vahetult enne väidetavat ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist oli tema harilik viibimiskoht liikmesriigis, kuhu tema tagasitoomist taotletakse.

39

Mis puudutab väljendi lapse „harilik viibimiskoht“ tähendusse, siis tuleb meenutada, et seda mõistet ei määratle määrus nr 2201/2003 ega ka 1980. aasta Haagi konventsioon. Nimetatud määruse artiklites, milles seda mõistet kasutatakse, ei viidata selle tähenduse ja ulatuse kindlakstegemiseks ka selgelt liikmesriikide õigusele.

40

Seetõttu on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega, mida tõlgendades tuleb arvestada seda mõistet sisaldavate sätete konteksti ja määruse nr 2201/2003 eesmärke, eriti selle põhjendusest 12 tulenevat eesmärki kujundada nimetatud määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused lapse parimaid huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal (vt kohtuotsused, 2.4.2009, A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punktid 34 ja 35, ning 22.12.2010, Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punktid 44–46).

41

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et mõistel „harilik viibimiskoht“ peab määruses nr 2201/2003 olema ühtne tähendus. Nii on selle määruse artikli 11 lõikele 1 üle kantav tõlgendus, mis antakse sellele mõistele nimetatud määruse artiklites 8 ja 10, mis käsitlevad vanemliku vastutuse rahvusvahelist kohtualluvust (vt selle kohta kohtuotsus, 9.10.2014, C, C‑376/14 PPU, EU:C:2014:2268, punkt 54).

42

Samuti tuleneb sellest kohtupraktikast, et lapse „harilik viibimiskoht“ on koht, mis väljendab lapse teatavat integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Selle koha peab kindlaks tegema siseriiklik kohus, võttes iga konkreetse juhtumi korral arvesse konkreetseid faktilisi asjaolusid (kohtuotsused, 2.4.2009, A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punktid 42 ja 44, ning 22.12.2010, Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punkt 47).

43

Selleks tuleb lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis arvesse võtta ka muid tegureid, millest võib ilmneda, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et lapse viibimiskoht näitab seda integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda (kohtuotsus, 2.4.2009, A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punkt 38).

44

Nende tegurite hulgas on lapse liikmesriigi territooriumil viibimise kestus, regulaarsus, tingimused ja põhjused ning tema kodakondsus (vt selle kohta kohtuotsus, 2.4.2009, A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punkt 39). Lisaks erinevad asjassepuutuvad tegurid olenevalt konkreetse lapse vanusest (kohtuotsus, 22.12.2010, Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punkt 53).

45

Euroopa Kohus on märkinud, et kui asjassepuutuv laps on imik, on tema keskkond peamiselt perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik või -isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad, ja et laps jagab paratamatult selle isiku või nende isikute sotsiaalset ja perekondlikku keskkonda. Seetõttu olukorras nagu põhikohtuasjas, kus imikut hoiab tegelikult tema ema liikmesriigis, mis ei ole tema isa hariliku viibimiskoha liikmesriik, tuleb eelkõige võtta arvesse esiteks seda, millise kestusega, regulaarsusega, tingimustel ja põhjustel viibib ema esimesena nimetatud liikmesriigi territooriumil, ning teiseks seda, milline on ema geograafiline ja perekondlik päritolu ning ema ja lapse perekondlikud ja sotsiaalsed suhted selles liikmesriigis (vt kohtuotsus, 22.12.2010, Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punktid 54–56).

46

Mis puudutab vanemate kavatsust asuda koos lapsega elama teatud liikmesriiki, siis on Euroopa Kohus möönnud, et ka seda asjaolu võib arvesse võtta, kui see kavatsus väljendub teatud aktiivsetes meetmetes, nagu vastuvõtvas liikmesriigis elukoha ostmine või üürimine (vt selle kohta kohtuotsus, 2.4.2009, A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punkt 40).

47

[12. juuni 2017. aasta kohtumäärusega parandatud] Nii nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et vanemate kavatsus üksi ei saa üldjuhul olla määrava tähtsusega kriteerium, mille alusel kindlaks määrata lapse harilik viibimiskoht määruse nr 2201/2003 tähenduses, vaid et see on „kaudne tõend“, mis täiendab hulka muid üksteisega kooskõlas olevaid tõendeid.

48

Tõsi, sellele kaalutlusele omistatav tähtsus lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel sõltub iga juhtumi eripärastest asjaoludest (vt selle kohta kohtuotsus, 22.12.2010, Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punktid 50 ja 51).

49

Ent tuleb meenutada, nagu toonitati käesoleva kohtuotsuse punktis 32, et põhikohtuasjas sündis laps teatud liikmesriigis vastavalt tema vanemate ühisele tahtele ja vahetult enne väidetavat kinnihoidmist oli ta elanud selles liikmesriigis koos oma emaga järjest viis kuud ema isapoolsete sugulaste juures, ilma et ta selle liikmesriigi territooriumilt oleks iialgi lahkunud.

50

Neid asjaolusoid arvestades mindaks sellega, kui vanemate esialgu väljendatud kavatsust – et ema pöördub lapsega tagasi teise liikmesriiki, mis oli vanemate harilik viibimiskoht enne lapse sündi – käsitataks määrava tähtsusega kriteeriumina, kehtestades de facto üldise ja abstraktse reegli, et imiku harilik viibimiskoht on tingimata tema vanemate harilik viibimiskoht, kaugemale mõiste „harilik viibimiskoht“ piiridest määruse nr 2201/2003 tähenduses, ja see oleks vastuolus tagasitoomise menetluse ülesehituse, tõhususe ja eesmärgiga. Ka lapse parimad huvid ei anna alust toetada eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja pakutud tõlgendust.

51

Selle kohta tuleb esiteks meenutada, et mõiste „harilik viibimiskoht“ määruse nr 2201/2003 tähenduses on peamiselt faktiküsimus. Seetõttu on selle mõistega raske ühildada seisukohta, et vanemate esialgne kavatsus, et laps hakkab elama teatud kohas, on olulisem kui asjaolu, et alates oma sünnist viibib laps järjepidevalt ühes teises liikmesriigis.

52

Teiseks, arvestades 1980. aasta Haagi konventsiooni ülesehitust ja määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõiget 1, ei saa lapse „hariliku viibimiskoha“ kindlaksmääramisel selle määruse tähenduses olla määrava tähtsusega argument, et vanematel on ühine isikuhooldusõigus ja ema ei saa seega üksi otsustada lapse hariliku viibimiskoha üle.

53

Nimelt, vastavalt viidatud määruse artikli 2 punktis 11 ja 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 3 määratletud mõistele „ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine“, mida meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 36, hinnatakse lapse äraviimise või kinnihoidmise õiguspärasust või õigusvastasust isikuhooldusõiguse alusel, mis on saadud selle liikmesriigi seaduse alusel, kus laps harilikult viibis enne äraviimist või kinnihoidmist. Seega tuleb tagasitoomise taotluse hindamisel enne isikuhooldusõiguse võimaliku rikkumise kindlakstegemist määratleda lapse harilik viibimiskoht.

54

Seetõttu ei saa see, kas isa annab isikuhooldusõigust teostades oma nõusoleku lapse elamiseks teatud kohas või keeldub sellest, olla määrava tähtsusega kaalutlus lapse „hariliku viibimiskoha“ kindlakstegemisel määruse nr 2201/2003 tähenduses, mis on lisaks kooskõlas ideega, et see mõiste väljendab peamiselt faktilist olukorda.

55

Sellist tõlgendust toetab ka nimetatud määruse artikkel 10, mis näeb ette just olukorra, kus lapse harilik viibimiskoht muutub tema ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmise tagajärjel.

56

Kolmandaks oleks kohtuasjas nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, tagasitoomise menetluse tõhususe ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus see, kui lapse hariliku viibimiskoha määramisel peetaks määrava tähtsusega teguriks vanemate algset kavatsust.

57

Selles küsimuses tuleb meenutada, et tagasitoomise menetlus on laadilt kiirmenetlus, kuna nagu ette nähtud 1980. aasta Haagi konventsiooni preambulis ja määruse nr 2201/2003 põhjenduses 17, on selle eesmärk tagada lapse viivitamatu tagastamine. Liidu seadusandja on ka seda eesmärki täpsustanud määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikes 3, kehtestades kohtutele, kellele on esitatud tagasitoomise taotlus, kohustuse teha otsus hiljemalt kuus nädalat pärast taotluse esitamist, kui see ei ole erandlike asjaolude tõttu võimatu.

58

Tagasitoomise taotluse aluseks peavad seega olema kiirelt ja kergelt kontrollitavad ning võimalikult üheselt mõistetavad asjaolud. Kuid niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi, võib olla keeruline või lausa võimatu mõistliku kahtluseta tuvastada muu hulgas seda, mis kuupäevaks kavandasid vanemad esialgu ema tagasipöördumist nende harilikku viibimiskohta, ja kas ema otsus jääda lapse sünniliikmesriiki oli isa poolt esimesena nimetatud liikmesriigi kohtule abielu lahutamise hagi esitamise põhjus või vastupidi, selle tagajärg.

59

Kokkuvõttes, niisuguses kontekstis tähendaks see, kui nõustuda määruse nr 2201/2003 mõttes „hariliku viibimiskoha“ niisuguse tõlgendusega, et määrava tähtsusega tegur on vanemate algne kavatsus koha suhtes, mis „oleks pidanud olema“ see viibimiskoht, et siseriiklikud kohtud on kohustatud kas koguma hulga tõendeid ja ütlusi, et see kavatsus kindlalt välja selgitada – mis oleks aga raskesti ühildatav tagasitoomise menetluse kiireloomulisusega –, või tegema oma otsuse ilma kõigi asjassepuutuvate tõenditeta, mis tekitaks õiguslikku ebakindlust.

60

Neljandaks, niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi oleks mõiste „harilik viibimiskoht“ tõlgendamine nii, nagu pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus, vastuolus tagasitoomise menetluse eesmärgiga.

61

Nimelt tuleneb 1980. aasta Haagi konventsiooni seletuskirjast, et selle konventsiooni ja laiemas tähenduses määruse nr 2201/2003 artikli 11 üks eesmärke on taastada statu quo ante, see tähendab olukord, mis esines enne lapse ebaseaduslikku äraviimist või kinnihoidmist. Tagasitoomise menetluse eesmärk on seega viia laps tagasi keskkonda, mis on talle kõige tuttavam, ja nii taastada tema olme- ja arengutingimuste jätkumine.

62

Kuid olukorras, mis esineb põhikohtuasjas, ei saa vastavalt sellele eesmärgile ühe vanema väidetav ebaseaduslik käitumine üksi põhjendada tagasitoomise taotluse rahuldamist ja seda, et laps viidaks liikmesriigist, kus ta sündis ja kus ta õiguspäraselt järjepidevalt viibib, liikmesriiki, mida ta ei tunne.

63

Tõsi, 1980. aasta Haagi konventsioonis ja määruses nr 2201/2003 ette nähtud tagasitoomise menetluse eesmärk on ka see, et üks vanematest ei saaks tugevdada oma positsiooni isikuhooldusõiguse küsimuses, pääsedes tänu oma õigusvastasele käitumisele kohtualluvusest, mis on muu hulgas selles määruses sätestatud normides põhimõtteliselt ette nähtud selleks, et lahendada lapse suhtes vanemliku vastutuse küsimus (vt selle kohta kohtuotsused, 23.12.2009, Detiček, C‑403/09 PPU, EU:C:2009:810, punkt 49, ja 9.10.2014, C, C‑376/14 PPU, EU:C:2014:2268, punkt 67).

64

Kuid sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et mis puudutab põhikohtuasja, siis ei ole esitatud ühtegi kaudset tõendit, mis lubaks eeldada ema tahet vältida selles määruses vanemliku vastutuse suhtes ette nähtud kohtualluvusreeglite kohaldamist.

65

Lisaks tuleb täpsustada, et otsus lapse tagasitoomise või tagastamata jätmise kohta ei lahenda tema hooldamise küsimust. Selles mõttes ei mõjuta see, kui põhikohtuasjas ei otsustata tagasitoomise menetluse kasuks, isa õigust tugineda oma õigustele lapse suhtes menetluses, mis võidakse algatada määruse nr 2201/2003 sätete alusel vanemlike õiguste sisulistes küsimustes kohtus, mis on pädev seda vaidlust lahendama, ja mille käigus võidakse analüüsida põhjalikult kõiki asjaolusid, sealhulgas vanemate käitumist (vt analoogia alusel kohtuotsus, 5.10.2010, McB., C‑400/10 PPU, EU:C:2010:582, punkt 58).

66

Viimaks, kuna mõistet „harilik viibimiskoht“ määruse nr 2201/2003 tähenduses tõlgendatakse lapse parimaid huve silmas pidades, nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, tuleb toonitada, et see esmatähtis kaalutlus ei toeta käesolevas asjas tõlgendust, mille pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus. Täpsemalt ei tähenda see, et lapsel on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõike 3 alusel õigus säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma kahe vanemaga, et laps on kohustatud lahkuma liikmesriiki, kus oli vanemate viibimiskoht enne tema sündi. Nimelt saab selle põhiõiguse säilitada eelmises punktis viidatud isikuhooldusõiguse sisulist vaidlust puudutava menetluse kaudu, ja selles menetluses võidakse hooldamise küsimus ümber vaadata ja vajaduse korral kehtestada suhtlusõigus.

67

Lisaks on rohkem kooskõlas läheduskriteeriumiga, mida liidu seadusandja määruse nr 2201/2003 raames primaarseks peab – just selleks, et tagada lapse parimate huvide arvessevõtmine –, see, et võimalikud last puudutavad otsused teeks selle liikmesriigi kohus, kus laps järjepidevalt alates oma sünnist elab (vt selle kohta kohtuotsused, 23.12.2009, Detiček, C‑403/09 PPU, EU:C:2009:810, punkt 36, ja 15.7.2010, Purrucker, C‑256/09, EU:C:2010:437, punkt 91).

68

Igal juhul ei ole Euroopa Kohtul mingeid tõendeid, mis lubaksid arvata, et põhikohtuasja eripärastel asjaoludel kahjustatakse lapse parimaid huve.

69

Neil põhjustel ei saa määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõiget 1 niisuguses kohtuasjas nagu põhikohtuasi tõlgendada nii, et vahetult enne kinnihoidmist, millele isa viitab, oli lapse „harilik viibimiskoht“ selle sätte tähenduses liikmesriigis, kus oli lapse vanemate harilik viibimiskoht enne lapse sündi. Seetõttu ei saa ema keeldumist – pöörduda koos lapsega tagasi sellesse liikmesriiki – käsitada lapse „ebaseadusliku äraviimise või kinnihoidmisena“ nimetatud sätte tähenduses.

70

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et olukorras nagu põhikohtuasjas, kus laps on vanemate ühisel tahtel sündinud ja järjepidevalt elanud koos oma emaga mitu kuud liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus oli lapse vanemate harilik viibimiskoht enne lapse sündi, ei võimalda vanemate algne kavatsus, et ema pöördub lapsega koos tagasi viimati nimetatud liikmesriiki, järeldada, et seal on selle lapse „harilik viibimiskoht“ viidatud määruse tähenduses.

Seetõttu ei saa niisuguses olukorras käsitada lapse „ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamisena“ viidatud artikli 11 lõike 1 tähenduses ema keeldumist pöörduda koos lapsega tagasi sellesse liikmesriiki.

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 11 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et olukorras nagu põhikohtuasjas, kus laps on vanemate ühisel tahtel sündinud ja järjepidevalt elanud koos oma emaga mitu kuud liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus oli lapse vanemate harilik viibimiskoht enne lapse sündi, ei võimalda vanemate algne kavatsus, et ema pöördub lapsega koos tagasi viimati nimetatud liikmesriiki, järeldada, et seal on selle lapse „harilik viibimiskoht“ viidatud määruse tähenduses.

Seetõttu ei saa niisuguses olukorras käsitada lapse „ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamisena“ viidatud artikli 11 lõike 1 tähenduses ema keeldumist pöörduda koos lapsega tagasi sellesse liikmesriiki.