1.

Euroopa Komisjon palub hagiavalduses Euroopa Kohtul esiteks tuvastada, et Kreeka Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 49, millega keelatakse asutamisvabadust kitsendavad piirangud, ning direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul ( 2 ) artikli 15 lõike 2 punktidest b ja c ning lõikest 3. Sellega seoses süüdistab komisjon nimetatud liikmesriiki kõnealuste sätete vastases vahendajaid koolitavate asutuste õigusliku vormi piiramises.

2.

Teiseks palub komisjon tuvastada, et Kreeka Vabariik ei ole täitnud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 49, samuti direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ( 3 ) artiklitest 13, 14 ja artikli 50 lõikest 1 ning VII lisast. Sellega seoses heidab komisjon nimetatud liikmesriigile ette, et ta kehtestas vahendajana tegutsemiseks akrediteerimist taotlevate isikute kvalifikatsioonide tunnustamise menetlusele esiteks lisanõudeid, mida nõutavate tunnistuste sisule ei ole nimetatud direktiiviga kehtestatud, ja teiseks korvamismeetmeid, hindamata eelnevalt võimalikke olulisi erinevusi päritoluliikmesriigi poolt nõutud koolitusest, rikkudes seejuures selles samas raamistikus diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu palvele keskendutakse käesolevas ettepanekus väidetele, mis puudutavad kõnealuste Kreeka õigusnormide vastuolu direktiiviga 2005/36 ( 4 ), eriti mis puudutab viimati nimetatud direktiivi ja direktiivi 2008/52/EÜ ( 5 ) vahelisi seoseid.

4.

Direktiivi 2005/36 artikli 13 „Tunnustamise tingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamine või sellel tegutsemine vastuvõtvas liikmesriigis sõltub eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest, võimaldab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus taotlejatel sellel kutsealal tegutsema asuda või tegutseda oma kodanikega samadel tingimustel, kui neil on teises liikmesriigis viimase territooriumil sellel kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks nõutav pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument, millele on osutatud artiklis 11.

Pädevuskinnituse või kvalifikatsiooni tõendava dokumendi annab välja liikmesriigi pädev asutus, kes on määratud kooskõlas kõnealuse liikmesriigi õigus‑ või haldusnormidega.“

5.

Kõnealuse direktiivi artikli 14 „Korvamismeetmed“ lõigetes 1, 4 ja 5 on sätestatud:

1.   Artikkel 13 ei välista võimalust, et vastuvõttev liikmesriik võib taotlejalt nõuda kuni kolmeaastase kohanemisaja läbimist või sobivustesti sooritamist juhul, kui:

[…]

4.   Lõigete 1 ja 5 kohaldamisel tähendavad „oluliselt erinevad teemad“ teemasid, mida käsitlevad omandatud teadmised, oskused ja pädevused on kutsealal tegutsemiseks olulised ja mille puhul sisserändaja läbitud koolitus erineb sisult märkimisväärselt vastuvõtvas liikmesriigis nõutavast koolitusest.

5.   Lõike 1 kohaldamisel järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. Eriti juhul, kui vastuvõttev liikmesriik kavatseb taotlejalt nõuda kas kohanemisaja läbimist või sobivustesti tegemist, peab ta kõigepealt kindlaks tegema, kas taotleja poolt mis tahes liikmesriigis või kolmandas riigis saadud töökogemuse või elukestva õppe kaudu omandatud teadmised, oskused ja pädevused, mida asjaomane asutus on ametlikult kinnitanud, katavad osaliselt või täielikult lõikes 4 osutatud oluliselt erinevaid teemasid.“

6.

Kõnealuse direktiivi artikli 50 „Dokumendid ja formaalsused“ lõikes 1 on sätestatud: „[k]ui vastuvõtva liikmesriigi pädevad ametiasutused otsustavad kõnealuse reguleeritud kutsealal tegutsemise lubamiseks kohaldada käesolevat jaotist, võivad need asutused nõuda VII lisas loetletud dokumentide ja tunnistuste esitamist […]“.

7.

Kõnealune VII lisa „Dokumendid ja tunnistused, mille esitamist võib nõuda artikli 50 lõike 1 kohaselt“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Dokumendid

[…]“.

8.

Seadus nr 3898/2010 ( 6 ) võtab üle direktiivi 2008/52.

9.

Kõnealuse seaduse artikli 6 „Akrediteerimisasutus“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   „Vahendajate akrediteerimiskomisjon“ moodustatakse justiits‑, läbipaistvuse ja inimõiguste ministeeriumi järelevalve all [ja sellel komisjonil on] muu hulgas pädevus […] vahendajakandidaatide akrediteerimiseks […].

3.   Vahendajakandidaatide akrediteerimiseks tuleb läbida eksamid eksamikomisjonis, kus osalevad lõikes 1 nimetatud komisjonist kaks liiget, kelle nimetab komisjoni president, ja kohtunik, kes […] kõnealust eksamikomisjoni juhib. Eksamikomisjon kontrollib, kas kandidaadil on teadmised, pädevus ja artiklis 5 nimetatud koolitusasutuste poolt antud piisav väljaõpe vahendusteenuse osutamiseks; tema otsus on kirjalik ja nõuetekohaselt põhjendatud. […]“

10.

Kõnealuse seaduse artikli 7 lõike 2 punkti a alusel määrab „justiits‑, läbipaistvuse ja inimõiguste minister […] kindlaks vahendajate heakskiitmise ning vahendajate poolt teises Euroopa Liidu liikmesriigis saadud kutsetunnistuse tunnustamise menetluse konkreetsed tingimused. Kõnealune tunnustamine ning heakskiitmise ajutine või lõplik tühistamine toimub artikli 6 lõikes 1 ette nähtud komisjoni eelneval nõusolekul“. Kõnealuse artikli 6 lõikes 5 on muu hulgas ette nähtud, et nimetatud minister „määrab [määrusega] täpselt kindlaks vahendajakandidaatide eksami korra, kriteeriumid ja tingimused eksamikomisjonis“.

11.

Selle sama seaduse artiklit 14 muudeti 4. detsembri 2012. aasta õigusaktiga, ( 7 ) mille alusel on sinna lisatud lõige 2, mille kohaselt „lubatakse tunnustada vahendaja kutsetunnistust, mille on välja andnud välisriigi koolitusasutus Kreekas toimunud koolituse tulemusel, kui kõnealune dokument on saadud hiljemalt asutuse või seaduse nr 3898/2010 artiklis 5 nimetatud koolitusasutuse tegevusloa või tegutsemise alguskuupäeval, kuid igal juhul hiljemalt 31. detsembril 2012“.

12.

Ministri 12. detsembri 2011. aasta määruse nr 109088, ( 8 ) mida on muudetud 20. detsembri 2012. aasta määrusega nr 107309 ( 9 ) (edaspidi „ministri muudetud määrus nr 109088“), ainsa artikli peatüki A lõiked 1, 2 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„A. Välisriigi koolitusasutuse poolt välja antud vahendaja kutsetunnistuse tunnustamise menetlus toimub järgmiselt:

Heakskiidetud vahendajatele välisriigi koolitusasutuse poolt välja antud tunnistuse võrdväärsust tunnustab vahendajate akrediteerimiskomisjon järgmise menetluse kohaselt:

1. Asjaomased isikud esitavad taotluse heakskiidetud vahendaja tunnistuse tunnustamiseks.

[…]

2. Taotluse vormile lisatakse järgmised tõendavad dokumendid:

[…]

[…]

5. Vahendajate akrediteerimiskomisjon aktsepteerib kutsetunnistuse võrdväärsust tingimusel, et kõnealuse dokumendi on välja andnud tunnustatud välisriigi asutus ja kui asjaomane isik suudab tõendada, et ta on vahendusmenetluses vahendajana, vahendaja abilisena või pooltest ühe nõustajana osalenud vähemalt kolmel korral. Komisjon võib omal äranägemisel paluda asjaomaselt isikult täiendava eksami sooritamist eelkõige juhul, kui tema koolitus on toimunud Kreekas välismaa päritolu asutuses.

Välisriigis välja antud või tunnustatud välisriigi koolitusasutuse poolt Kreekas toimunud koolituse tulemusel välja antud kutsetunnistuse võrdväärsuse tunnustamisel võib vahendajate akrediteerimiskomisjon aktsepteerida kutsetunnistuse võrdväärsust, isegi kui asjaomane isik ei tõenda, et ta on vahendusmenetluses vahendajana, vahendaja abilisena või pooltest ühe nõustajana osalenud vähemalt kolmel korral, kui kõikide asjaomase isiku dokumentide põhjal on tema täiendkoolitus ja järjepidev vahendustegevus ilmne ning kui kõnealune kutsetunnistus on saadud hiljemalt 31. detsembril 2012.“

13.

Seadus nr 4512/2018, milles sisaldub II peatükk „Vahendamist käsitlevad eeskirjad“, avaldati 17. jaanuaril 2018. ( 10 )

14.

Kõnealuse seaduse artikli 188 „Vahendajate kvalifikatsioon“ lõikes 1 on sätestatud, et „vahendajad peavad olema: a) [riigi] kõrgharidusdiplomi või välisriigis välja antud võrdväärse diplomi omanikud; b) asutatud vahendajaid koolitavate asutuse poolt, mida on tunnustanud vahenduse keskkomisjon, või niisuguse akrediteerimistunnistuse omanike poolt, mille on väljastanud teine Euroopa Liidu liikmesriik; c) akrediteeritud teise Euroopa Liidu liikmesriigi poolt ning kantud justiits‑, läbipaistvuse ja inimõiguste ministeeriumi poolt peetavasse vahendajate registrisse. Kui [riigi] kõrgharidusdiplomi või välisriigis välja antud võrdväärse diplomi omanikul on vahenduse valdkonnas ka magistri‑ või doktorikraad, mis on saadud välisriigi kõrgharidusasutusest, ei pea ta akrediteerimiseks läbima täiendkoolitust vahendajaid koolitavas asutuses ega osalema eksamitel. Isik, kes on tegutsenud kohtuniku ametis, ei saa tegutseda vahendaja kutsealal“.

15.

Kõnealuse seaduse artikli 202 „Vahendajate akrediteerimine“ lõikes 1 on sätestatud, et „vahendajate akrediteerimise ja nende kandmise artikli 203 lõikes 2 nimetatud registrisse viib läbi vahenduse keskkomisjon pärast eksameid […]“.

16.

Sama seaduse artikli 203 „Üldsuse teavitamine – Register“ lõikes 6 on sätestatud, et „[i]ga vahendaja, kes on akrediteeritud teises Euroopa Liidu liikmesriigis kõnealuses liikmesriigis kehtestatud õigusnorme järgides, et tegutseda õiguspäraselt vahendaja kutsealal, võib kanda vahendajate registrisse […], pärast seda, kui ta on seda taotlenud. Tema taotlusele peavad olema lisatud olulised tõendavad dokumendid, mis kinnitavad tema kvalifikatsiooni vahendajana, ning tema registreerimine toimub pärast dokumentide kontrollimist ja vahenduse keskkomisjoni heakskiitu. Viimati nimetatud komisjon teeb kindlaks asjaomase isiku esitatud dokumentide õiguspärasuse, kasutades selleks kõiki enda hinnangul sobilikke vahendeid“.

17.

Seaduse nr 4512/2018 artiklis 205 on sätestatud, et „alates käesoleva seaduse jõustumisest on kehtetu iga õigusnorm, millega on ükskõik milline vahendust käsitlev küsimus sätestatud teisiti“. Seaduse nr 3898/2010 artikli 1 sätted jäävad kehtima“. Lisaks on seaduse nr 4512/2018 artiklis 206 sätestatud, et „käesolev II peatükk jõustub alates selle avaldamisest valitsuse ametlikus teatajas […]“.

18.

Ühe kaebuse põhjal, milles seati kahtluse alla seaduse nr 3898/2010 ja ministri muudetud määruse nr 109088 vastavus direktiividega 2005/36, 2006/123 ja 2008/52, palus komisjon Kreeka Vabariigilt 11. juuli 2013. aasta kirjas teavet vahendajate koolitamise kohta Kreekas.

19.

Kuna komisjon saadud vastusega rahule ei jäänud, saatis ta Kreeka Vabariigile 11. juulil 2014 märgukirja, milles ta palus Kreeka Vabariigil esitada oma seisukohad direktiivi 2005/36 artiklite 13 ja 14 ning direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punktide b ja c rikkumise kohta.

20.

Kuna komisjon ei jäänud saadud vastusega endiselt rahule, saatis ta 29. mail 2015 täiendava märgukirja, milles ta kinnitas oma eelmist seisukohta ja avaldas muret ka selle kohta, et Kreeka õigus on vastuolus direktiivi 2005/36 artikliga 50 ja VII lisaga ning ELTL artiklites 45 ja 49 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega.

21.

Kuna Kreeka Vabariigi poolt vastuseks esitatud argumendid komisjoni ei veennud, saatis ta Kreeka Vabariigile põhjendatud arvamuse, mis saadi kätte 26. veebruaril 2016. ( 11 ) Selle arvamuse kohaselt esiteks, kuna Kreeka Vabariik piiras vahendajaid koolitavate asutuste õigusliku vormi mittetulundusühinguga, mis peavad hõlmama vastavalt seadusele nr 3898/2010 ja presidendi dekreedile 123/2011 ( 12 ) vähemalt ühte advokaatide ühingut ja vähemalt ühte Kreeka kutsekoda, siis on Kreeka Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklist 49 ning direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punktidest b ja c ning lõikest 3. Teiseks, kuna Kreeka kehtestas akadeemiliste kvalifikatsioonide tunnustamise menetlusele tunnistuste sisu puudutavaid lisanõudeid ja korvamismeetmeid, hindamata eelnevalt olulisi erinevusi, ning kuna ta jättis jõusse diskrimineerivad õigusnormid, mis kohustavad vahendaja kvalifikatsiooni akrediteerimise taotlejat ( 13 ) tõendama, et ta on vähemalt kolm korda osalenud vahendusmenetluses, siis on Kreeka Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad ELTL artiklitest 45 ja 49 ning direktiivi 2005/36/EÜ artiklitest 13, 14 ja 50 ning VII lisast.

22.

Kreeka Vabariik vaidlustas talle etteheidetud rikkumised 10. mai 2016. aasta kirjas. Esiteks väitis ta, et vahendus seisneb avaliku võimu teostamisega seotud tegevuses, täpsemalt õigusemõistmises, mistõttu kuulub see ELTL artikli 51 esimeses lõigus sätestatud erandi alla, ja et direktiivi 2008/52 sätted võimaldavad ka asuda seisukohale, et asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust kitsendavaid meetmeid saab õigustada üldise huviga. Teiseks väitis ta, et teises liikmesriigis kutsekvalifikatsiooni saanud vahendajatelt ei võeta võimalust sellel kutsealal tegutseda, sest kahtluse alla seatud sätted lubavad nende pädevuse tunnustamist eespool viidatud kogemuskriteeriumi asemel nende täiendkoolitust puudutavate dokumentide põhjal.

23.

Kuna komisjon kõnealuse arutluskäiguga ei nõustunud, esitas ta oma põhjendatud arvamuses märgitud rikkumiste tuvastamiseks ELTL artikli 258 alusel käesoleva hagi 22. detsembri 2017. aasta dokumendiga, mis saabus 4. jaanuaril 2018. ( 14 )

24.

Kostja vastuses palus Kreeka Vabariik jätta kõnealuse hagi rahuldamata, väites, et seadus nr 4512/2018 on tunnistanud seaduse nr 3898/2010 ja presidendi dekreedi 123/2011 kehtetuks ning et kahtluse alla seatud riigisisesed sätted kaovad seaduse nr 4512/2018 tagajärjel.

25.

Repliigis jäi komisjon oma hagis esitatud väidete ja argumentide juurde, rõhutades eelkõige, et seadusega nr 4512/2018 kehtestatud muudatused pärast kõnealuse hagi esitamist ei ole väidetud rikkumiste kõrvaldamiseks määrava tähtsusega.

26.

Vasturepliigis esitas Kreeka Vabariik täpsustused seadusega nr 4512/2018 kehtestatud normistiku kohta ja palus jätta hagi rahuldamata.

27.

Kohtuistungil, mis peeti 6. detsembril 2018, kuulati ära Kreeka Vabariigi ja komisjoni suulised seisukohad.

28.

Enne direktiivist 2005/36 tulenevate kohustuste rikkumist – milles Kreeka Vabariiki süüdistatakse ( 15 ) – käsitlevate komisjoni väidete põhjendatuse analüüsimist tuleb kindlaks määrata käesoleva hagi ulatus, selgitades välja hagi esemeks olevad riigisisesed õigusnormid.

29.

Oma hagiavalduses määras komisjon nimelt kindlaks riigisisese õigusliku raamistiku, millega käesolev hagi seondub, mainides eelkõige seadust nr 3898/2010 ja ministri muudetud määrust nr 109088, ( 16 ) mis on kõnealuse menetluse algatamist käsitleva dokumendi kuupäeval kehtinud redaktsioonis. ( 17 )

30.

Kreeka Vabariik väitis siiski kostja vastuses, et just vahendaja elukutset reguleeriva seaduse nr 4512/2018 jõustumise tulemusel tunnistati kehtetuks kõik hagis nimetatud riigisisesed õigusnormid ja asendati liidu õigusega kooskõlas olevate õigusnormidega, mistõttu komisjoni esitatud väited on „nüüd sisutühjad“. Esiteks kinnitas ta eelkõige seda, et „seaduse nr 4512/2018 sätted on kaotanud […] vahendaja kvalifikatsiooni akrediteerimise taotlejatel – kui neil on välisriigist või tunnustatud välisriigi koolitusasutuselt saadud akrediteerimistunnistus – kohustuse osaleda vähemalt kolmes vahendusmenetluses“, ja teiseks on kõnealused sätted muutnud tingimusi, mille alusel vahendajaid kantakse Kreeka registrisse. ( 18 ) Ta kordas kõnealuseid argumente oma vasturepliigis. ( 19 )

31.

Oma repliigis märkis komisjon esiteks just direktiivi 2005/36 väidetava rikkumise kohta, et tema hagis kirjeldatud väited ei ole sisutühjad, ja teiseks, et tuleb saada mitmesuguseid selgitusi seaduse nr 4512/2018 teatud sätete sisu kohta ning varasemate eeskirjade kehtivuse võimaliku säilimise kohta. ( 20 ) Ta lisas, et igal juhul viitab ta oma hagi osadele seoses kõnealuse rikkumisega, mille olid tema sõnul põhjustanud varasemad õigusnormid, „olles seejuures arvestanud uute õigusnormidega“, millele on viidanud kostja.

32.

Käesoleva menetluse suulises osas kordasid pooled sisuliselt oma vastavaid seisukohti. Kreeka Vabariik kinnitas eelkõige seda, et seaduse nr 4512/2018 artikli 205 – mille sõnastus on komisjoni sõnul ebatäpne – tagajärg oli kõigi niisuguste varasemate vahendamist käsitlevate sätete kehtetuks tunnistamine, mille loetelu oli koostatud Kreeka parlamendi arhiivis oleva protokolli põhjal. Komisjon märkis veel, et direktiivil 2005/36 põhinevad väited, mille ta oli esitanud oma hagis nimetatud riigisiseste õigusnormide vastu, olid esitatud ka seadusest nr 4512/2018 tulenevate sätete vastu, täpsustades, et tema arvates ei erine need eelmistega võrreldes ilmselgelt.

33.

Esiteks märgin selle kohta, et Kreeka Vabariik ei ole vormiliselt tõstatanud vastuvõetamatuse vastuväidet käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi suhtes. Euroopa Kohus võib siiski omal algatusel kontrollida, kas ELTL artiklis 258 niisuguse hagi esitamiseks ette nähtud tingimused on täidetud. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb eelkõige Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 120, et põhilised õiguslikud asjaolud, mis on hagi aluseks, peavad ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast ning haginõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, selleks et mõista täpselt liidu õiguse väidetava rikkumise ulatust, mis on vajalik tingimus, et võimaldada asjaomasel liikmesriigil esitada tulemuslikult oma vastuväited ning Euroopa Kohtul teostada nõuetekohaselt oma kontrolli. ( 21 )

34.

Teiseks märgin, et kohtupraktikas on korduvalt leitud, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorrast lähtuvalt, mistõttu hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus liikmesriigi kohustuste rikkumise asetleidmise üle otsustades arvesse võtta. Kostjast liikmesriigi poolt esitatud argumendid tuleb niisiis tagasi lükata osas, milles need puudutavad pärast kõnealuse tähtaja lõppemiskuupäeva aset leidnud seadusandlikku arengut. ( 22 ) Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis puudutab riigisisest normistikku, mis tekitab jätkuvalt tagajärgi ka nimetatud kuupäeval, mis on ainsana asjasse puutuv hagi vastuvõetavuse hindamisel, ei ole esemetu. Juhul kui liikmesriigi kohustuste rikkumine on pärast seda kuupäeva kõrvaldatud, säilib siiski hagi esitamiseks huvi, eelkõige nimelt selleks, et teha kindlaks liikmesriigi kohustuste rikkumisest tekkiv võimalik liikmesriigi vastutus nende isikute ees, kelle õigused põhinevad nimetatud rikkumisel. ( 23 )

35.

Käesolevas kohtuasjas jõustusid aga seaduse nr 4512/2018 II peatüki sätted, millele Kreeka Vabariik tugineb, 17. jaanuaril 2018, ( 24 ) seega pärast põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja möödumist, st 26. aprilli 2016 ( 25 ), ja isegi pärast käesoleva hagi esitamist, mis toimus 4. jaanuaril 2018. Kuna etteheidetud liikmesriigi kohustuste rikkumine ei olnud kindlasti lõppenud kõnealuse tähtaja möödumise kuupäeval, ei ole komisjoni poolt kahtluse alla seatud õigusnormide muutmine, mis toimus pärast kõnealust kuupäeva, muutnud kõnealust hagi esemetuks. Järelikult ei ole minu arvates määrav, kas seadus nr 4512/2018 tunnistas hagis nimetatud Kreeka õiguse sätteid täielikult kehtetuks või mitte, sest see küsimus ei mõjuta mingil juhul hagi vastuvõetavust osas, milles see puudutab nimetatud sätteid.

36.

Kolmandaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kui liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames kahtluse alla seatud riigisiseseid õigusnorme on muudetud pärast põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja möödumist, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei muuda oma hagi eset, kui ta omistab varasemate õigusnormide vastu suunatud väited ka vastuvõetud muudatusest tulenevate õigusnormide vastu, tingimusel siiski, et on tõendatud sisuliselt identne sisu õigusnormide mõlemal redaktsioonil, mistõttu kohtueelse menetluse ajal vaidlustatud õigusnormidega kehtestatud süsteem on säilinud tervikuna. ( 26 )

37.

Käesolevas kohtuasjas näib mulle, et nii kirjalikes kui ka suulistes argumentides, mille komisjon on Euroopa Kohtule esitanud seaduse nr 4512/2018 sätete kohta, väljendub selgusetus ehk need on teatud määral ebamäärased. Komisjon on nimelt märkinud, et ta ei kavatse kohaldada direktiivist 2005/36 tulenevaid väiteid mitte üksnes oma hagis nimetatud riigisiseste normide suhtes, vaid ka seaduse nr 4512/2018 suhtes, toomata siiski täpselt välja, millisel määral on viimati nimetatud seaduse sisu analoogiline varasemate õigusnormidega ning seega ka vastuolus viimati nimetatud direktiiviga, sest selle kohta on ta esitanud pelgalt üksjagu kahtlusi. ( 27 ) Niisugune toimimisviis ei ole aga minu arvates kooskõlas eespool viidatud kohtupraktikaga, mis puudutab komisjoni argumentidelt nõutavat selgust ja täpsust, kui tema eesmärk on liidu õigusest tulenevate kohustustuste rikkumises liikmesriigi süüdimõistmine, ( 28 ) ning kui hageja kõnealuseid nõudeid ei täida, ei pea Euroopa Kohus tema puudujääke kõrvaldama. ( 29 )

38.

Kokkuvõttes leian, et kui komisjoni hagis ( 30 ) nimetatud Kreeka õigusnorme ei ole tunnistatud kehtetuks enne põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja möödumist, siis käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ei ole muutunud esemetuks ja tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks osas, milles see puudutab nimetatud õigusnorme. Seevastu leian, et komisjon ei ole hagis sisalduvate väidete võimalikku seostamist seadusest nr 4512/2018 tulenevate sätetega piisavalt põhjendanud nii, et Euroopa Kohus saaks seda arvesse võtta vähemalt direktiivi 2005/36 rikkumise puhul, mistõttu minu arvates ei tule hinnata liikmesriigi kohustuste väidetavat rikkumist kõnealuste uute õigusnormide puhul.

39.

Arvestades poolte vastavaid argumente käesolevas menetluses, analüüsin kõigepealt seda, kas kahtluse alla seatud Kreeka õigusnormid kuuluvad direktiivi 2005/36 kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta materiaalsesse kohaldamisalasse ning eriti viimati nimetatud direktiivi ja direktiivi 2008/52 ( 31 ) vahelistest seostest lähtudes, pidades silmas käesoleva ettepaneku piiratud eset ( 32 ) (1. jaotis). Kuna direktiiv 2005/36 tuleb tunnistada minu arvates selles osas kohaldatavaks, on vaja seejärel kindlaks teha, kas kõnealused õigusnormid on sellega kooskõlas (2. jaotis).

40.

Kõigepealt märgin, et direktiivi 2005/36 kohaldatavuse küsimus, eelkõige seoses direktiivi 2008/52 sisuga, näib olevat põhiliselt tõstatatud kohtueelse menetluse raames, kuigi kõnealust küsimust on mainitud dokumendis, mille alusel Euroopa Kohtu poole on pöördutud. ( 33 )

41.

Komisjon selgitab oma hagis, et oma vastuses põhjendatud arvamusele seadsid Kreeka ametiasutused direktiivi 2005/36 kohaldatavuse kahtluse alla, väites, et vahendaja elukutse liigitamine „reguleeritud kutsealaks“ võib „sõltuda direktiivi 2005/36 ja hilisema direktiivi 2008/52 vahelisest seosest“.

42.

Esiteks märgin, et hagist nähtub sõnaselgelt, et Kreeka ametiasutused ei ole vaidlustanud komisjoni seisukohta, mille kohaselt vahendaja elukutse Kreekas kujutab endast „reguleeritud kutseala“ direktiivi 2005/36 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses. Kreeka Vabariik ei ole seadnud seda seisukohta kahtluse alla Euroopa Kohtus. Peale selle on kõnealune seisukoht minu arvates õige järgmistel põhjustel.

43.

Kõnealuse sätte sõnastusest ( 34 ) ja sellega seotud Euroopa Kohtu praktikast ( 35 ) järeldub, et kõnealuse mõistega on peetud silmas kutsetegevust, mis, arvestades sellel tegutsema hakkamise või tegutsemise tingimusi, on otseselt või kaudselt reguleeritud riigisiseste sätetega, mis kehtestavad niisuguse spetsiaalse kutsekvalifikatsiooni omamise, mis vastab kvalifikatsiooni tõendavale dokumendile, mis on konkreetselt mõeldud neid omavate isikute ettevalmistamiseks kindlal kutsealal töötamiseks. Vahendaja elukutse, nagu see Kreekas on reguleeritud, vastab aga tegelikult nendele kriteeriumidele, sest sellel tegutsema hakkamine sõltub nõuetekohase koolituse läbimisest, et saada konkreetselt sellel kutsealal tegutsemist võimaldav kutsekvalifikatsioon ja kvalifikatsiooni tõendav dokument eelkõige seaduse nr 3898/2010 ( 36 ) artikli 6 lõigete 1 ja 3 alusel. Direktiiv 2005/36 on seega käesolevas kohtuasjas kohaldatav direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a alusel.

44.

Teiseks märgin, et hagi kohaselt väitsid Kreeka ametiasutused kohtueelses menetluses, et direktiivi 2005/36 kohaldamisala puudutab ainult reguleeritud kutsealaga„tegelemist“, kasutades argumendina kõnealuse direktiivi ja direktiivi 2008/52 vahelist eeldatavat seost. Niimoodi kindlaks tehtud „seost“ kahe nimetatud õigusakti vahel ei ole pooled Euroopa Kohtus siiski selgitanud. Kuigi ma mõistan tõstatatud probleemi tuleb komisjoni poolt esitatud teavet arvesse võttes kindlaks teha, millisel määral direktiivist 2005/36 tulenev ühtlustamine kooskõlas direktiiviga 2008/52 hõlmab reguleeritud kutsealal – nagu vahendaja kutseala Kreekas – tegutsema hakkamise tingimusi.

45.

Sellega seoses olgu märgitud, et vastavalt direktiivi 2005/36 artiklitele 1 ja 2, kehtestab kõnealune direktiiv eeskirjad, mille kohaselt kutsekvalifikatsioone, mille liikmesriikide kodanikud on saanud liikmesriigis või liikmesriikides ehk „päritoluliikmesriigis“, peab tunnustama liikmesriigis ehk „vastuvõtvas liikmesriigis“ reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamiseks kõnealuse direktiivi tähenduses või viimati nimetatud liikmesriigis sellel kutsealal tegutsemiseks. ( 37 )

46.

Mis puudutab direktiivi 2008/52 arvesse võtmist direktiivi 2005/36 materiaalse kohaldamisala piiritlemiseks, siis lisaks sellele, et kõnealuse argumendi asjakohasust ei ole Kreeka Vabariik Euroopa Kohtus tõendanud, on see argument minu arvates igal juhul põhjendamatu. Esiteks ei viita direktiiv 2008/52 nimelt sugugi sellele eelnenud direktiivile 2005/36. ( 38 ) Teiseks ei ole Euroopa Kohus minu teada kunagi oma kohtupraktikas kinnitanud olulist seost kahe kõnealuse õigusakti vahel, kusjuures olgu märgitud, et nende esemed on väga erinevad. ( 39 ) Lugedes direktiivi 2008/52 potentsiaalselt asjakohaseid sätteid, ( 40 ) mis puudutavad põhiliselt vahenduse kvaliteeti, ( 41 ) ei mõista ma ka, kuidas kõnealused sätted saavad mõjutada direktiivi 2005/36 kohaldatavust käesolevas asjas.

47.

Nagu komisjon on märkinud, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui kutsealal tegutsemise alustamise tingimusi ei ole ühtlustatud, on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata sellel kutsealal tegutsemiseks vajalikud teadmised ja kvalifikatsioon, kuid siiski peavad liikmesriigid oma pädevust selles valdkonnas teostama EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadusi järgides. ( 42 ) Käesolevas asjas leian, et vahendajana tegevuse alustamise tingimused ei kuulu käesoleval ajal liidu tasandil ühtlustamisele eelkõige direktiivi 2008/52 sätete alusel, mistõttu neid tingimusi on liikmesriigid pädevad kindlaks määrama, olles seejuures kohustatud jälgima, et selle kohta vastuvõetud riigisisesed õigusnormid ei kujutaks endast põhjendamatut takistust kõnealuste vabaduste tõhusale kasutamisele.

48.

Seetõttu leian nagu komisjongi, et puudub igasugune kahtlus mitte üksnes selles, et vahendaja elukutse Kreekas kujutab endast „reguleeritud kutseala“ direktiivi 2005/36 tähenduses, vaid ka selles, et see kuulub kõnealuse direktiivi esemelisse kohaldamisalasse. Järelikult tuleb kindlaks teha, kas käesolevas hagis kahtluse alla seatud riigisisesed õigusnormid on kooskõlas kõnealuse õigusakti nõuetega.

49.

Sisulistes küsimustes esitatud poolte argumentidest nähtub, et komisjon väidab, et võttes vastu hagis nimetatud õigusnormid, täpsemalt ministri muudetud määruse nr 109088 koosmõjus seadusega nr 3898/2010, ei rikkunud Kreeka Vabariik mitte üksnes direktiivi 2005/36 artikleid 13, 14, 50 ja VII lisa, vaid ka nende samade õigusnormide raames diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

50.

Kreeka Vabariik vaidleb nimetatud argumentidele vastu, ( 43 ) viidates seadusest nr 4512/2018 ( 44 ) tulenevatele uutele sätetele, mis erinevad oluliselt hagis nimetatud sätetest, mis on kõik kõnealuse seadusega kehtetuks tunnistatud. Sellega seoses olgu märgitud, et eespool selgitatud põhjustel olen arvamusel, et viimati nimetatud seaduse sätted ei peaks olema liikmesriigi kohustuste rikkumise hindamise esemeks, mida Euroopa Kohtul tuleb menetleda käesolevas kohtuasjas. ( 45 )

51.

Lisaks rõhutan, et kostja hoidub selgitamast hagis nimetatud Kreeka normistiku varasema redaktsiooni vastavust liidu õigusele, olgugi et muudatused, mille ta argumendiks toob, on jõustunud pärast põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja möödumist, mistõttu kõnealuste muudatuste vastuvõtmine ei saa kujutada endast õiguspärast kaitseargumenti, nagu nähtub eespool viidatud kohtupraktikast. ( 46 ) Viitamine niisuguses menetluse kontekstis üksnes uute õigusnormide kehtestamisele pigem kinnitab minu arvates ka seda, et riigisisene õiguslik raamistik ei olnud asjaomase tähtaja möödudes liidu õigusega tegelikult kooskõlas. ( 47 )

52.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on isegi siis, kui asjasse puutuv liikmesriik rikkumist ei eita, igal juhul Euroopa Kohtu ülesanne tuvastada, kas liikmesriik rikkus oma kohustusi või mitte. ( 48 )

53.

Sellega seoses märgin, et mis puudutab hagis nimetatud Kreeka õigusnormide vastuolu direktiiviga 2005/36, siis komisjon tugineb mitmesugustele väidetele, milles ta süüdistab Kreeka Vabariiki selles, et ta kehtestas akadeemiliste kvalifikatsioonide tunnustamise menetlusele, mida kohaldatakse vahendajakandidaatide suhtes, viimati nimetatud direktiivi artiklites 13, 14, 50 ja VII lisas sätestamata nõudeid. Kõnealune seisukoht vastab minu arvates tõele järgmistel põhjustel.

54.

Kõigepealt täpsustan, et kuna Kreekas reguleeritud ( 49 ) vahendaja kutseala ei ole käsitletud direktiivi 2005/36 III jaotise – mis puudutab asutamisvabadust – II ja III peatüki sätetes, kehtib sellele nimetatud jaotise I peatükis ja eelkõige direktiivi artiklites 10–14 sätestatud haridust tõendavate dokumentide tunnustamise üldsüsteem. ( 50 )

55.

Nimetatud direktiivi artiklis 13 on kindlaks määratud kõnealuse tunnustamise tingimused. Eelkõige on selle lõikes 1 ette nähtud, et vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus peab võimaldama taotlejatel reguleeritud kutsealal tegutsema asuda või tegutseda oma kodanikega samadel tingimustel, kui neil on sama direktiivi artiklis 11 sätestatud pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument, mille on selleks väljastanud teise liikmesriigi pädev asutus. ( 51 )

56.

Direktiivi 2005/36 artiklis 14 on lisatud, et kõnealuse direktiivi artikkel 13 ei välista kindlasti võimalust, et vastuvõttev liikmesriik kehtestab isikutele, kes soovivad reguleeritud kutsealal tegutsema asuda või tegutseda, „korvamismeetmeid“, mis seisnevad kohanemisaja läbimises või sobivustesti sooritamises. Viimati nimetatud artikkel 14 piirab seda võimalust siiski olukordadega, mis on loetletud selle artikli lõikes 1, mille punktis a on mainitud eelkõige olukord, kus „taotleja läbitud koolitus hõlmab vastuvõtvas liikmesriigis nõutava kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga kaetud teemadest oluliselt erinevaid teemasid“. ( 52 ) Kõnealuse artikli lõikes 4 on määratletud mõiste „oluliselt erinevad teemad“ ( 53 ) ja selle lõikes 5 on sätestatud, et viimati nimetatud võimaluse kasutamisel järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. ( 54 )

57.

Lisaks näeb viimati nimetatud direktiivi artikli 50 lõige 1 ette, et vastuvõtva liikmesriigi pädev ametiasutus võib minu arvates nõuda üksnes kõnealuse õigusakti VII lisas loetletud dokumentide ja tunnistuste esitamist. Kõnealuse lisa punkti 1 alapunktides b ja c on märgitud, et selles mainitud tõendeid võib nõuda viimati nimetatud sätetes kindlaksmääratud tingimustel.

58.

Ministri muudetud määruse nr 109088 sätted koosmõjus seaduse nr 3898/2010 sätetega on aga käesolevas asjas ulatuslikumad eeskirjadest, mis on kehtestatud direktiivis 2005/36 ette nähtud eespool viidatud sätetega.

59.

Esiteks on kõnealusele tunnustamisele kehtestatud nõutavate tunnistuste sisu puhul nõudeid, mis ei ole minu arvates kooskõlas viimati nimetatud direktiivis kehtestatud süsteemiga.

60.

Ministri muudetud määruse nr 109088 ainsa artikli peatüki A lõike 2 punkt c loetleb nimelt üksjagu andmeid, mis peavad olema tunnistustel, mille vahendajakandidaadid on kohustatud esitama Kreeka akrediteerimiskomisjonile, ( 55 ) mille hulgas märkan ka andmeid, ( 56 ) mis ei vasta liidu seadusandja poolt kindlaksmääratud eeskirjadele, sest need ei ole adekvaatsed, et hinnata proportsionaalselt asjaomase isiku läbitud koolituse sisu, erinevalt piiritletud hindamiskriteeriumidest, mis minu arvates tulenevad direktiivi 2005/36 artiklist 14, artikli 50 lõikest 1 ja VII lisa punktis 1. ( 57 )

61.

Nagu komisjon märgib, nähtub ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ELTL artikliga 45 tagatud isikute vaba liikumise kohta, et välisriigi diplomi võrdväärsust tuleb eranditult hinnata teadmiste ja kvalifikatsiooni taseme alusel, mis – arvestades dokumendis viidatud õpingute ja praktilise väljaõppe laadi ja kestust – selle dokumendi omanikul eeldatavalt on. ( 58 )

62.

Teiseks, kõnealuste Kreeka õigusnormide alusel on kvalifikatsioonide tunnustamine seotud korvamismeetmetega, mis on kehtestatud ühele vahendajakandidaatide kategooriale, ilma eelnevalt hindamata võimalikke olulisi erinevusi päritoluliikmesriigi poolt nõutud koolitusest, kuigi niisuguse hindamise vajadus tuleneb minu ja komisjoni arvates eelkõige direktiivi 2005/36 artiklist 14 ning eelkõige selle lõigetes 1, 4 ja 5 nimetatud asjaoludest, millele on eespool viidatud.

63.

Ministri muudetud määruse nr 109088 ainsa artikli peatüki A lõikes 5 on nimelt ette nähtud, et kui tegemist on välisriigis välja antud või välisriigi koolitusasutuse poolt Kreekas läbiviidud koolituse tulemusel välja antud kutsetunnistuse võrdväärsuse tunnustamisega, siis on vahendajate akrediteerimiskomisjonil Kreekas võimalik tunnustada seda võrdväärsust tingimustel, mis ei ole minu arvates kooskõlas direktiivis 2005/36 ette nähtud kriteeriumidega ja mis ületavad nimetatud direktiiviga liikmesriikide pädevatele ametiasutustele selles valdkonnas antud kaalutlusõigust. ( 59 ) Leian, et kõnealused tingimused ei ole põhimõtteliselt sobivad selleks, et eelnevalt kindlaks teha, kas vastuvõtvas liikmesriigis nõutav koolitus käsitleb teemasid, mis erinevad oluliselt kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga hõlmatud ja asjaomase isiku poolt saadud koolitusest, mistõttu lünkade täitmise eesmärgiga korvamismeede osutub objektiivselt vajalikuks, nagu on ette nähtud kõnealuse direktiivi artiklis 14.

64.

Kolmandaks väidab komisjon, et samas õiguslikus raamistikus on Kreeka Vabariik rikkunud ka diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest ta on jätnud jõusse riigisisesed õigusnormid, millega on ette nähtud, et isikud, kes taotlevad vahendajana akrediteerimist pärast kutsetunnistuse saamist välisriigi koolitusasutuselt, ( 60 ) tõendavad, et nad on vahendusmenetluses vahendajana osalenud vähemalt kolmel korral, kuigi see on teisiti Kreeka koolitusasutuselt kutsetunnistuse saanud isikute puhul.

65.

Nõustun selle seisukohaga ja ühtlasi leian, et kolmas väide kattub eespool viidatud teise väitega, sest ka selles peetakse silmas ministri muudetud määruse nr 109088 ainsa artikli peatüki A lõike 5 sisu – eespool direktiivi 2005/36 alusel analüüsitud sisu –, ning et viimati nimetatud direktiiv keelab minu arvates ise igasuguse kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kriteeriumi, mis on diskrimineeriv. ( 61 )

66.

Viimaks märgin komisjoni eeskujul, et Kreeka Vabariigi poolt kohtueelses menetluses esitatud sellesisulised vastuargumendid ei ole tulemuslikud. Täpsemalt on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika ( 62 ) alusel tähtsusetu, et halduspraktika võimaldab jätta juhtumipõhiselt kohaldamata direktiiviga 2005/36 vastuolus olevad Kreeka õigusnormid, nagu eelkõige eespool viidatud kogemust nõudvad õigusnormid. ( 63 )

67.

Seepärast leian, et komisjon on tõendanud direktiivi 2005/36 alusel õiguslikult piisavalt, et Kreeka Vabariik on rikkunud liikmesriigi kohustusi, mis puudutab ministri muudetud määrust nr 109088 koosmõjus seadusega nr 3898/2010.

68.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ja ilma, et see mõjutaks käesolevas kohtuasjas esitatud teiste väidete hindamist, teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

Kuna Kreeka Vabariik on kehtestanud akadeemiliste kvalifikatsioonide tunnustamismenetlusele täiendavaid nõudeid nõutavate tunnistuste sisu puhul ja korvamismeetmeid, hindamata eelnevalt võimalikke olulisi erinevusi päritoluliikmesriigi poolt nõutud koolitusest, on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta artiklitest 13, 14 ja 50 ning VII lisast.