1. 

Õiguskorras, kus see on ette nähtud, võib kaubamärgi registreerimisega kaasneda kirjaliku loobumisteate esitamine, nn disclaimer, kui taotlus puudutab mitmeosalist või kombineeritud tähist, mis sisaldab ühte või mitut kirjeldavat või üldnimetust taotlusega hõlmatud ühe või mitme toote või teenuse kohta. Disclaimer’i, mille sõltuvalt kohaldatavast õigusest võib omal algatusel esitada taotleja või mille võib registreerimise tingimusena kehtestada pädev ametiasutus, eesmärk on selgitada, et tähise, mille registreerimist taotletakse, kirjeldavale ja eristamatule osale või kirjeldavatele ja eristamatutele koostisosadele ei ole antud ainuõigust ja need on endiselt vabalt kasutatavad ( 2 ). Kaubamärgi omanikul ei ole seega õigust takistada teistel ettevõtjatel neid koostisosi kasutada.

2. 

Rootsi õiguses on eespool kirjeldatud disclaimer lubatud. Käesoleva ettepaneku esemeks olevas eelotsusetaotluses küsib Svea hovrätt Patent- och marknadsöverdomstolen (Stockholmi apellatsioonikohus, patendi‑ ja kaubandusasjade apellatsioonikohus, Rootsi) Euroopa Kohtult, kas ja millistel tingimustel, kui esineb konflikt tähise, mille kaubamärgina registreerimist taotletakse, ja varasema kaubamärgi vahel, mõjutab asjaolu, et viimati nimetatud kaubamärgi osa on hõlmatud disclaimer’iga, segiajamise tõenäosuse hindamist vastavalt direktiivi 2008/95 ( 3 ) artikli 4 lõike 1 punktile b?

3. 

See küsimus on kerkinud esile vaidluses, mis puudutab Mats Hanssoni esitatud riigisisese sõnamärgi registreerimise taotluse rahuldamata jätmist Patent- och rigisteringsverketi (Rootsi patendi‑ ja registriamet, edaspidi „PRV“) poolt.

4.

Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 1 punktis b on ette nähtud:

„1.   Kaubamärki ei registreerita ja kui see on registreeritud, võib selle tühiseks tunnistada, kui:

[…]

5.

Direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punkt b näeb ette:

„[r]egistreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus

[…]

6.

2010. aasta seaduse nr 1877 kaubamärgi kohta (Varumärkslagen (2010:1877) (edaspidi „2010. aasta seadus“) ( 6 ) 1. peatüki § 10 esimese lõigu punktis 2, millega võetakse Rootsi õigusse üle direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punkt b, on määratletud registreeritud kaubamärgi omanikule antud ainuõiguse sisu takistada kolmandaid isikuid kasutamast ilma tema loata tähiseid, mis võidakse kaubamärgiga segi ajada või mis võivad nende vahel seoseid tekitada.

7.

Vastavalt 2010. aasta seaduse 2. peatüki §-le 5, millega võetakse Rootsi õigusse üle direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punkt b, peab kaubamärk registreerimiseks olema neid tooteid või teenuseid eristav, mille tarbeks registreerimist taotletakse.

8.

Vastavalt 2010. aasta seaduse 2. peatüki § 12 esimesele lõigule, kui kaubamärk sisaldab osi, mida ei saa iseenesest registreerida, ja kui on ilmne oht, et kaubamärgi registreerimine võib tekitada ainuõiguse omanikus ebakindlust selle õiguse ulatuse suhtes, võib selle osa registreerimise ajal sõnaselgelt kaitse alt välja jätta. Selle paragrahvi teises lõigus on sätestatud, et kui see osa vastab hilisemal kuupäeval registreerimiseks nõutavatele tingimustele, võib selle osa või kaubamärgi tervikuna registreerida ilma esimeses lõigus sätestatud väljajätmiseta, pärast uue taotluse esitamist.

9.

Põhikohtuasjas vastustaja Mats Hansson esitas 16. detsembril 2015 põhikohtuasjas apellandile PRV-le taotluse nimetuse ROSLAGSÖL registreerimiseks riigisisese sõnamärgina 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) (edaspidi „Nizza kokkulepe“) klassi 32 ning eelkõige alkoholivabade jookide ja õllede tarbeks (edaspidi „taotletud kaubamärk“).

10.

PRV jättis 14. juuli 2016. aasta otsusega registreerimistaotluse rahuldamata taotletava kaubamärgi segiajamise tõenäosuse tõttu varasema kujutismärgiga ROSLAGS PUNSCH (edaspidi „varasem kaubamärk“), mis on kujutatud allpool:

registreeritud Nizza kokkulepe alusel klassi 33 kuuluvate alkoholjookide alla ja kuulub alates 2007. aastast Norrtelje Brenneri Aktiebolagile ( 7 ). Viimati nimetatud kaubamärgi registreerimisele lisati järgmine märge: „Registreerimine ei anna omanikule sõna „Roslagspunsch“ kasutamise ainuõigust“.

11.

Sõna „Roslagen“ tähistab piirkonda, mis asub Rootsi idarannikul.

12.

Arvestades segiajamise tõenäosuse olemasolu, võttis PRV ühelt poolt arvesse asjaolu, et vastandatud kaubamärgid algavad kirjeldava sõnaga „Roslags“, mis on mõlemas kaubamärgis domineeriv, ja teiselt poolt asjaolu, et need kaubamärgid on ette nähtud identsete või sarnaste kaupade tarbeks, mida tõenäoliselt levitatakse samade müügikanalite kaudu ja mis on suunatud samadele klientidele.

13.

M. Hansson esitas PRV 14. juuli 2016. aasta otsuse peale kaebuse Patent- och marknadsdomstolenile (Patendi- ja kaubanduskohus, Rootsi), tuginedes ühelt poolt taotletava sõnamärgi ja varasema kujutismärgi sarnasuse puudumisele ning teiselt poolt asjaolule, et sõna „Roslagen“ kasutamine sellenimelises piirkonnas asutatud ettevõtjate eraldusmärkides on tavaline. Patent- och marknadsdomstoleni menetluse ajal esitasid pooled oma seisukoha varasema kaubamärgi registreerimisega kaasneva disclaimer’i mõju kohta. PRV väitis, et reeglina ei loeta disclaimer’i mõju tõttu kaubamärgi kaitse alt välja jäävaid osi eristusvõimeliseks ning seetõttu ei tohiks neid segiajamise tõenäosuse analüüsimisel arvesse võtta. PRV märkis siiski, et tema geograafiliste nimede registreerimise tava on aja jooksul muutunud ja et vastavalt kehtivatele eeskirjadele tuleb varasema kaubamärgi tähist „Roslags“disclaimer’ist hoolimata arvesse võtta, et hinnata kaubamärgi andmisest keeldumise põhjuse olemasolu, mis põhineb varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosusel ( 8 ).

14.

Patent- och marknadsdomstolen rahuldas M. Hanssoni apellatsioonkaebuse. Kohus leidis sisuliselt, et olenemata disclaimer’ist, tuleb vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamisel sõnu „Roslags“ ja „Punsch“ arvesse võtta, kuna need mõjutavad varasemast kaubamärgist tekkivat tervikmuljet. Kohus leidis siiski esiteks, et varasema kaubamärgi kujutisosad ja asjaolu, et varasema kaubamärgi sõnaline osa koosneb kahest eraldi sõnast, võimaldasid neid kahte kaubamärki teineteisest visuaalselt eristada, ja teiseks, et erinevus varasema kaubamärgi sõnalise osa „punsch“ ja taotletava kaubamärgi lõpus oleva sõnaosa „öl“ vahel tingib nende kahe kaubamärgi vähese foneetilise sarnasuse. Võttes arvesse vähest sarnasust ka asjaomaste kaupade vahel, järeldas Patent- och marknadsdomstolen, et segiajamise tõenäosust ei esine.

15.

PRV esitas esimese astme kohtu otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi kaubamärgi kaitset käsitlevad materiaalõiguse sätted on direktiiviga 2008/95 täielikult ühtlustatud, jäävad menetlusnormid põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas riigisisest õigusnormi, mis lubab kaubamärgi registreerimise ajal disclaimer’it esitada, võib pidada menetlusnormiks, kui see muudab kriteeriume, mille alusel tuleb hinnata kaubamärgist tekkiva tervikmuljet, et uurida direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud segiajamise tõenäosust?

17.

Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline säte välistab selle, et kaubamärgi disclaimer’iga hõlmatud osade segiajamise tõenäosust ei hinnata või et need osad on selle hindamise käigus vähem olulised kui siis, kui need osad ei ole disclaimer’iga hõlmatud.

18.

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 1991. aasta kohtuotsuses ( 9 ) leidis Högsta förvaltningsdomstolen (Rootsi kõrgeim halduskohus, varasema nimetusega Regeringsrätten), kes oli siis kaubamärgivaidlusi lahendav kõrgeim kohtuaste, et registreeritud kaubamärgi neid osi, mis on hõlmatud disclaimer’iga, tuleb arvesse võtta kaubamärgist tekkiva tervikmulje kindlaksmääramisel selleks, et hinnata hilisema tähisega segiajamise tõenäosuse olemasolu. Kuid hiljutistes kohtuotsustes, mille ei ole teinud kõrgeima astme kohus, on leitud, et disclaimer’iga hõlmatud osad ei ole eristusvõimelised ja seetõttu on neid peetud kaubamärgist tekkinud tervikmulje kindlaksmääramisel üksnes teisejärguliseks ( 10 ).

19.

Sellises kontekstis peatas Svea hovrätt (Stockholmi apellatsioonikohus) 20. novembri 2017. aasta kohtumäärusega põhikohtuasjas menetluse ja esitas järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas direktiivi [2008/95] artikli 4 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kõikide asjakohaste tegurite igakülgset hindamist, mida tuleb segiajamise tõenäosuse tuvastamisel läbi viia, võib mõjutada see, kui kaubamärgi registreerimisel on selle üks osa sõnaselgelt kaitse alt välja arvatud, st kaubamärgi registreerimisel on tehtud disclaimer?

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, võib disclaimer mõjutada igakülgset hindamist nii, et pädev ametiasutus võtab kõnealust kaubamärgiosa küll arvesse, kuid omistab sellele vähem kaalu, mistõttu seda ei peeta eristavaks, isegi kui see osa on varasemas kaubamärgis de facto eristav ja domineeriv?

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja teisele küsimusele eitav, võib disclaimer ikkagi mingil muul viisil igakülgset hindamist mõjutada?“

20.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid kirjalikud seisukohad PRV, M. Hansson ja komisjon. Kõik nad kuulati ära 13. detsembril 2018 toimunud kohtuistungil.

21.

Käesoleva eelotsusetaotluse esemeks oleva kolme küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, küsib Svea hovrätt (Stockholmi apellatsioonikohus) sisuliselt seda, kas asjaolu, et varasema kaubamärgi üks osa on hõlmatud disclaimer’iga, mõjutab ja kui, siis kuidas mõjutab segiajamise tõenäosuse hindamist vastavalt direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 1 punktile b.

22.

Kuigi seda ei ole sõnaselgelt ette nähtud, ei saa mõnes liikmesriigis ette nähtud disclaimer’i instituuti ( 11 ) iseenesest pidada direktiiviga 2008/95 vastuolus olevaks ( 12 ). Nagu on märgitud põhjenduses 4, ei ole selle direktiiviga seatud eesmärk liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide täiemahuline ühtlustamine, vaid selle eesmärk on piirduda ühtlustamisel nende riigisisese õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt ( 13 ), näiteks need, mis on seotud kaubamärgi omandamise ja jätkuva valdamise tingimustega ( 14 ), jättes liikmesriikidele „vabaduse“ määratleda menetlussätted ( 15 ), sealhulgas kaubamärgi registreerimisega seotud menetlussätted ( 16 ).

23.

Sama liidu kaubamärgi regulatsioon, mis on paralleelselt ühtlustatud riigisiseste süsteemidega ( 17 ), on juba rohkem kui 20 aasta jooksul lubanud registreerida kaubamärke, mis sisaldavad eristavaid osi, tingimusel et taotleja esitab kõigepealt Siseturu Ühtlustamise Ameti (OHIM) ja seejärel Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) nõudel kirjaliku loobumisteate, milles ta lubab mitte tugineda nende osade suhtes ainuõigustele ( 18 ).

24.

Disclaimer-klausli kasutamise kokkusobivus direktiiviga 2008/95 sõltub siiski selle direktiivi sätetest kinnipidamisest.

25.

Näiteks ei saa pidada lubatuks kasutada disclaimer’it, mis võimaldaks registreerida üksnes kirjeldavaid või eristamatuid osi sisaldavaid kaubamärke ( 19 ), mis on vastuolus direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktidega c ja b. Üldisemalt öeldes, kuna disclaimer’i ülesanne on võimaldada kaubamärgi kui terviku registreerimist, kuid see sisaldab osi, mis eraldi võetuna ei ole registreeritavad, oleks disclaimer’i kasutamine, mis võimaldaks jätta tähelepanuta kaubamärgi registreerimisest täieliku keeldumise põhjused, vastuolus nii selle funktsiooni, kui ka direktiivi 2008/95 sätetega. Samuti ei saaks olla vastuvõetav disclaimer, mille esemeks oleksid taotletavat kaubamärki eristavad elemendid. Selline disclaimer poleks vastuolus mitte ainult direktiivi 2008/95 eeskirjadega, millega nähakse ette kaubamärgi omandamise nõuded, vaid see piiraks põhjendamatult ka kaubamärgile antud kaitse ulatust, millele sooviti direktiiviga anda ühtne iseloom ( 20 ).

26.

Lõppkokkuvõttes ei ole disclaimer instituudina iseenesest vastuolus direktiiviga 2008/95, kuivõrd selle funktsioon piirdub üksnes läbipaistvuse ja õiguskindluse suurendamise vajadusega, et registreeritud kaubamärgile antava kaitse piirid oleksid selged (seoses mõne selle osaga), mis tulenevad juba direktiivis 2008/95 sätestatud kaubamärgi andmisest täieliku keeldumise põhjuseid käsitlevate sätete kohaldamisest. Sellega seoses märgin, et selle direktiivi artikli 6 lõike 1 punktis b pealkirjaga „Kaubamärgi mõju piirangud“ on täpsustatud, et kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus „tähiseid ( 21 ), mis näitavad liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi“ ( 22 ), kinnitades üldjoontes selliste tähiste olemasolu – mida ei saa kaubamärgina registreerida ( 23 ) – kui need on registreerimisobjektiks olnud mitmeosaliste või kombineeritud tähiste osad ( 24 ).

27.

Kui eespool kirjeldatud piirides võib kaubamärgi registreerimist koos disclaimer’iga pidada direktiiviga 2008/95 ja nüüd direktiiviga 2015/2436 kooskõlas olevaks, siis on vaja hinnata, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult palub, millised on sellise kirjaliku loobumisteate tagajärjed kaubamärgi vastuolu korral hilisema tähisega.

28.

Kaubamärgile antav kaitse tähendab direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punkti b kohaselt kaubamärgi omaniku õigust takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata „kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega esineb risk, et üldsus võib need omavahel segi ajada; esineb risk, et see võib tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel“. Selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis b on vastavalt ette nähtud, et kaubamärki ei registreerita ja kui see on registreeritud, võib selle tühiseks tunnistada, kui esineb segiajamise tõenäosus varasema kaubamärgiga.

29.

Segiajamise tõenäosus kujutab endast seega direktiiviga 2008/95 ette nähtud „eritingimust registreeritud kaubamärgiga antavale kaitsele“, mis on suunatud eelkõige mitteidentsete tähiste kasutamise vastu kolmandate isikute poolt ( 25 ). Euroopa Kohus on seda tingimust määratlenud kui ohtu, et avalikkus võib arvata, et asjaomased kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt ( 26 ).

30.

Nagu on märgitud direktiivi 2008/95 ( 27 ) põhjenduses 11, peaks segiajamise tõenäosuse hindamine sõltuma mitmest asjaolust ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ja tähistatud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest. Segiajamise tõenäosust tuleb seega hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki põhikohtuasjas tähtsust omavaid asjaolusid ( 28 ).

31.

Selleks et vastandatud tähiste puhul hinnata eelkõige sarnasuse astet, tuleb kindlaks määrata nende visuaalne, kõlaline ja kontseptuaalne sarnasus ning vajaduse korral hinnata, millist kaalu need erinevad osad omavad, võttes arvesse asjaomaste kaupade ja teenuste liiki ja nende turustustingimusi ( 29 ). Asjaomaste tähiste visuaalset, kõlalist või kontseptuaalset sarnasust tuleb hinnata igakülgselt, mille raames on otsustav tähendus sellel, kuidas seda liiki kaupade või teenuste keskmine tarbija kaubamärke tajub ( 30 ). Sellega seoses on kohtupraktikas täpsustatud, et selles osas tajub keskmine tarbija tavaliselt kaubamärki kui tervikut ega lasku selle erinevate üksikasjade uurimisse ( 31 ). Seega peab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine vastandatud kaubamärkide visuaalse, kõlalise või kontseptuaalse sarnasuse osas põhinema märkidest tekkival tervikmuljel, arvestades eelkõige märkide eristavaid ja domineerivaid osi ( 32 ). Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tähenda segiajamise tõenäosuse esinemise väljaselgitamisel kahe tähise sarnasuse hindamine seda, et arvesse tuleb võtta vaid mitmeosalise tähise ühte osa ja võrrelda seda teise tähisega, vaid selle asemel tuleb võrdlemisel uurida igat kõnealust kaubamärki tervikuna ( 33 ). Sellega seoses on Euroopa Kohus teinud selgeks, et põhimõtteliselt võib isegi nõrga eristusvõimega osa domineerida kombineeritud kaubamärgist tekkinud tervikmuljes, kuid seda eelkõige oma positsiooni tõttu tähises või selle mõõtmetes, „kuna tarbijad võivad panna tähele ja meelde jätta“ tähise asukoha või suuruse ( 34 ). Lõpuks märkis Euroopa Kohus, et tähiste sarnasuse hindamine ei tohiks toimuda abstraktselt, vaid konkreetselt, võttes arvesse tarbija kaubamärgiga kokku puutumise viise, eelkõige arvestades, et „keskmisel tarbijal on harva võimalik erinevaid kaubamärke otseselt võrrelda, vaid ta peab usaldama neist jäänud ebatäiuslikku mälupilti“ ( 35 ).

32.

Ülaltoodud põhimõtetest tuleneb käesolevas eelotsusetaotluses esitatud küsimustele vastamiseks kaks põhjapanevat suunist.

33.

Esiteks, nagu nägime, tuleb vastandatud tähiste sarnasust hinnata vastavalt sellele, kuidas avalikkus neid tajub. See reegel, mille kohaldamiskriteeriume on Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas järk-järgult selgitatud, tuleneb liidu õigusega kaubamärgile antud funktsioonist. Direktiivis 2008/95 (ja nüüd direktiivis 2015/2436), nagu ka liidu kaubamärgimääruses ( 36 ), on kaubamärk kaitstud eelkõige selle eristusvõime pärast ( 37 ), see tähendab tähist, mis võimaldab tuvastada tähistatavate kaupade või teenuste päritoluettevõtjat. Kaubamärgile antava kaitse tingimusena on segiajamise tõenäosuse hindamise eesmärk tagada, et seda funktsiooni saaks täita, häirimata isikuid, kellele kaubamärk on suunatud, st tähistatud kaupade või teenuste tarbijaid.

34.

Kui vastandatud tähiste sarnasuse hindamisel segiajamise tõenäosuse analüüsimise kontekstis oleks sellest hindamisest jäetud a priori välja varasema tähise üks osa, oleks muudetud selle tähise kujutist, millega avalikkus kokku puutub, raskendades konkreetsel juhul asjakohase tarbija tajuga rangelt arvestamise hindamist, nagu on nõutud eespool nimetatud kohtupraktikas ( 38 ).

35.

Teiseks nähtub Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast, et taju puhul on ülimalt tähtis reegel see, mille kohaselt kaubamärki tajutakse tervikuna. Selle erinevaid osi tuleb küll analüüsida ükshaaval, et määrata kindlaks nende suhteline kaal kaubamärgis ja nende vastastikune koostoime, kuid selle analüüsi eesmärk on määrata sünteesi teel kindlaks sellest tähisest tekkinud tervikmulje, mis võib salvestuda asjaomase avalikkuse mällu. Sellega kaasneb kaks tagajärge.

36.

Ühest küljest, kui vastandatud tähiste sarnasust, millest sõltub segiajamise tõenäosuse olemasolu ( 39 ), tuleb hinnata nendest tähistest tekkinud tervikmulje põhjal kõnealuste kaupade või teenuste keskmisele tarbijale, järeldub sellest, et kombineeritud kaubamärgi valdaja ei saa, olenemata disclaimer’i olemasolust, taotleda ainuõigust ainult ühele selle osale. Direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punktis b on sätestatud kaitse selliste märkide kasutamise vastu, mida saab segi ajada kaubamärgiga tervikuna, mitte selle üksikute osadega. See kahandab disclaimer’i funktsiooni pelgalt instrumendiks, mille abil saab selgitada kaubamärgi kaitstuse piire.

37.

Teisest küljest toetab vajadus kujundada ümber kaubamärgist tekkinud tervikmulje arusaama, et disclaimer’i olemasolu ei avalda mõju vastandatud kaubamärkide võrdlemise viisidele. Tegelikult mõjutaks disclaimer’iga hõlmatud osa arvesse võtmata jätmine ühest küljest selle tervikmulje kindlaksmääramist konkreetselt ja avalikkuse taju arvesse võttes ning teisest küljest kohustaks see „eraldama“ üksteisest kaubamärgi osi, mis lisaks sellele, et tegemist on kunstliku toiminguga, võib osutuda tegelikult raskeks ( 40 ).

38.

Kokkuvõtteks võib öelda, et arvestades eelkõige seda, et vastandatud tähiste sarnasuse hindamisel tuleb järgida taju reegleid ja et see hinnang peab olema rangelt täpne, usun ma, et kaubamärgi, mille kaitset taotletakse, ühe osa hõlmatus disclaimer’iga ei tohiks mõjutada käesoleva hinnangu parameetreid: see ei tohiks põhjustada selle osa hindamisest väljajätmist ega omistada sellele osale tähise sees tegelikust erinevat kaalu või eristusvõimet. Kaubamärgist kui tervikust tekkinud tervikmulje määramine sünteesi teel peab ka sel juhul sõltuma vaid asjaomase avalikkuse tajust.

39.

Nagu eespool märgitud, on vastandatud tähiste sarnasus vaid üks teguritest, millest sõltub nende segiajamine.

40.

Päritolu segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid ( 41 ).

41.

Isegi selle sünteesi teel saadud hinnangu raames on avalikkuse tajul keskne roll ( 42 ). Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et „segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine viitab teatavale vastastikusele sõltuvusele arvesse võetavate tegurite vahel“ ( 43 ). Nende erinevate tegurite, eelkõige kaubamärkide sarnasuse ja nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vahel seoste loomine ja tasakaalustamine peab toimuma asjaomase avalikkuse seisukohast. Euroopa Kohus on tunnustanud sellist asjaomaste erinevate tegurite vahelise seose olemasolu, et siduda kogu segiajamise tõenäosuse hindamine võimalikult tihedalt selle avalikkuse tegeliku tajuga.

42.

Segiajamise tõenäosuse hindamisel tähtsust omavate tegurite hulka arvas Euroopa Kohus ka selle kaubamärgi eristusvõime määra, mille kaitset taotletakse ( 44 ).

43.

Ka kaubamärgi suuremat või väiksemat eristusvõimet tuleb hinnata seoses asjaomase avalikkuse tajuga ja põhikohtuasja kõiki asjaolusid silmas pidades ( 45 ). Samuti tuleb see kindlaks määrata, võttes arvesse kõiki kaubamärgi osi. Kombineeritud kaubamärgi hindamisest ühte osa kõrvale jättes või andes sellele tegelikkusest erineva kaalu, võib mõjutada kaubamärgi eristusvõime igakülgset hinnangut. See eristusvõime sõltub tähise sobivusest selle sõnumi edastamiseks, mida avalikkus võib siduda tähistatud kaupade või teenustega. Kui seda sõnumit edastavad peamiselt kaubamärgi kõige eristavamad ja domineerivad osad, tuleb seda tähist kui tervikut ja seega kõiki selle osi silmas pidades hinnata võimet tuvastada selliste kaupade või teenuste päritolu.

44.

Samuti tuleb märkida, et segiajamise tõenäosuse hindamisel tuleb kaubamärgi, mille kaitset taotletakse, eristusvõimet hinnata asjakohasel kuupäeval pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ( 46 ).

45.

Ei ole siiski välistatud, et kombineeritud kaubamärgi osa, millel registreerimise ajal puudub eristusvõime, vaid on üksnes kirjeldav, on omandanud eristusvõime aja jooksul, näiteks kaubamärgi kasutamise käigus, ning eriti kui see on osa, millel on kaubamärgi sees mittemarginaalne tähtsus või mis domineerib ka kaubamärgist asjaomasele avalikkusele tekkivas tervikmuljes.

46.

Selge näide äsja öeldu kohta on põhikohtuasja asjaolud. Kohtuistungil selgus ( 47 ), et PRV muutis varasema kaubamärgi registreerimise ning selle kaubamärgi ja taotletava kaubamärgi omavahel segiajamise tõenäosuse hindamise vahepeal geograafiliste päritolutähiste registreerimise tava, viies selle kooskõlla kriteeriumidega – mis on avalikkuse taju reeglitega paremini kooskõlas ( 48 ) –, mis Euroopa Kohus on kindlaks määranud 4. mai 1999. aasta kohtuotsuses Windsurfing Chiemsee (C‑108/97 ja C‑109/97, EU:C:1999:230), mille tagajärjel ei loeta varasema kaubamärgi osa, mis on hõlmatud disclaimer’iga, uue tava kohaselt eristusvõimetuks.

47.

Kui segiajamise tõenäosuse hindamise raames jätta kaubamärgi eristusvõime määra hindamisest välja üks selle osadest üksnes põhjusel, et registreerimise ajal tehtud analüüsi põhjal peeti seda osa eristamatuks, nõudes seega disclaimer’i lisamist, siis ei oleks võimalik arvestada kaubamärgi taju võimalikku muutust, mis on toimunud registreerimise ja segiajamise tõenäosuse hindamise vahel, või mis tahes muud registreerimisele järgnevat tegurit, mis võib seda hindamist mõjutada.

48.

See ei takistaks mitte ainult kaubamärgi eristusvõime segiajamise tõenäosuse hindamiseks vajaliku aktuaalsuse, tõhususe ja täpsuse seisukohast kindlaksmääramist, vaid võib erinevate tegurite vastastikust sõltuvust ( 49 ) arvestades viia sellele tõenäosusele antava eksliku hinnanguni.

49.

Seetõttu leian – kooskõlas juba tehtud järeldustega seoses vastandatud tähiste sarnasuse hinnanguga –, et kaubamärgi, mille kaitset taotletakse, ühte osa hõlmava disclaimer’i olemasolu ei tohiks mõjutada selle kaubamärgi eristusvõime määra kindlaksmääramist ega segiajamise tõenäosuse lõpliku hindamise käigus arvessevõetavate tegurite vastastikuse sõltuvuse kaalumist ja hindamist.

50.

Üldisemalt öeldes ei tohiks põhikohtuasjas kõne all oleva disclaimer’i olemasolu minu arvates muuta segiajamise tõenäosuse hindamist käsitlevaid eeskirju, mis on liidu tasandil ühtlustatud. Eelkõige ei õigusta üksnes asjaolu, et kombineeritud kaubamärgi osa, millele kaitset taotletakse, on hõlmatud disclaimer’iga, selle osa automaatset kõnealusest hindamisest väljajätmist või selle eristusvõime igakülgset hindamist viisil, mis on vastuolus avalikkuse tajuga. Ükski vaba kasutatavuse nõue ei õigusta minu arvates nende eeskirjade muutmist, mis võib kaasa tuua selliste tähiste registreerimise, mis võivad tekitada segiajamise tõenäosuse. Ettevõtjate huvi nende turustatavate kaupade või teenuste tähiseid või kirjeldavaid märke vabalt kasutada on kaitstud esiteks direktiivi 2008/95 sätetega, mis puudutavad kaubamärgi andmisest täielikku keeldumist ja eespool nimetatud kaubamärgi mõju piiranguid ( 50 ), teiseks asjaoluga, et direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punktiga b antud õigused ei võimalda kombineeritud kaubamärgi omanikul taotleda kaitset ainult kaubamärgi ühele osale, ning lõpuks segiajamise tõenäosuse hindamist reguleerivate eeskirjadega, mille kohaselt tuleb viimati nimetatud tõenäosuse olemasolu kindlaks määrata, võttes eelkõige arvesse vastandatud tähiste eristavaid ja domineerivaid osi ning kaubamärgi, mille kaitset taotletakse, eristusvõimet.

51.

Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Svea hovrätti (Stockholmi apellatsioonikohus) esitatud küsimustele järgmiselt:

Direktiivi 2008/95 artikli 4 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kirjalik loobumisteade (disclaimer), nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis hõlmab ühte varasema kaubamärgi osadest, ei mõjuta selle kaubamärgi ja hilisema tähise – mille registreerimist kaubamärgina taotletakse – segiajamise tõenäosuse hindamist.