1. 

Mõni kuu pärast 7. juuni 2018. aasta kohtuotsust Scotch Whisky Association (C‑44/17, EU:C:2018:415, edaspidi „kohtuotsus Scotch Whisky Association“) esitati Euroopa Kohtule uus eelotsusetaotlus selle kohta, kuidas tõlgendada mõistet „seoste tekitamine“ kaitstud päritolunimetuste (KPN) ja kaitstud geograafiliste tähiste (KGT) ( 2 ) alaste liidu õigusnormide tähenduses. Eriti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see, kui KPNiga hõlmatud toodetega sarnaste toodete turustamiseks kasutatakse sellele KPNile vastavale geograafilisele piirkonnale viitavaid tähiseid või kujutisi, võib kujutada endast KPNiga seoste tekitamist, mis on määruse nr 510/2006 ( 3 ) artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt keelatud. Kõnealuses eelotsusetaotluses on esitatud ka delikaatne ning seni käsitlemata küsimus piirangute kohta, mis võivad KPNile vastavas geograafilises piirkonnas asuvale ettevõtjale kehtida selliste tähiste kasutamisel, mis võivad tekitada seoseid selle piirkonnaga sealsamas valmistatavate (identsete või sarnaste) toodete puhul, mida KPN ei hõlma.

2.

Määruse nr 510/2006 artikkel 13 „Kaitse“ näeb lõike 1 punktis b ette järgmist:

„1.   Registreeritud nimetusi kaitstakse

[…]

[…].“

3.

Määruse nr 510/2006 artikli 14 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et, „[k]ui päritolunimetus või geograafiline tähis registreeritakse käesoleva määruse kohaselt, lükatakse tagasi avaldus sellise kaubamärgi registreerimiseks, mis vastab mõnele artiklis 13 osutatud olukorrale ja on seotud sama liiki tootega, kui kaubamärgi registreerimise taotlus on esitatud pärast komisjonile registreerimistaotluse esitamise kuupäeva“. Teises lõigus on täpsustatud, et „[e]simese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuks“. Sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[v]õttes nõuetekohaselt arvesse ühenduse õigust, võib jätkata kaubamärgi, mille kasutus vastab ühele artiklis 13 osutatud olukorrale, kasutamist, mida on ühenduse territooriumil heauskselt taotletud, mis on ühenduse territooriumil heauskselt registreeritud või sellisel viisil kasutamisega sisse seatud, kui selline võimalus on asjaomase õigusega ette nähtud, […] enne päritolunimetuse või geograafilise tähise päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäeva […], olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisest […].“ ( 4 )

4.

Fundación Consejo Regulador de la Denominación de Origen Protegida Queso Manchego (edaspidi „Fundación“), kassaator põhikohtuasjas, esitas Industrial Quesera Cuquerella S.L-i (edaspidi „IQC“) ja Juan Ramón Cuquerella Montagudi vastu hagi ( 5 ), milles esitas järgmised nõuded KPNi „Queso Manchego“ ( 6 ) kaitseks, mille haldamise eest ta vastutab:

5.

Seoses tuvastamisnõudega, millega seoses on esitatud eelotsuse küsimused, eitasid vastustajad, et IQC etikettidel ja veebisaidil kasutatavad sõna- ja kujutismärgid looksid seoseid KPNiga „Queso Manchego“, ning väitsid, et IQC-l kui La Mancha piirkonnas asuval ettevõtjal on õigus kasutada selle piirkonnaga seotud sümboleid.

6.

Esimese astme kohus jättis Fundacióni hagi rahuldamata, leides esiteks, et IQC kasutatavad kujutis- ja sõnamärgid ei ole väljenditega „Queso Manchego“ või „La Mancha“ visuaalselt ega foneetiliselt üldse sarnased ning teiseks, et need tähised tekitavad seosed La Mancha, ent mitte KPNiga „Queso Manchego“. Apellatsioonkaebuse, mille Fundación esimese astme kohtu otsuse peale esitas, jättis Audiencia provincial de Albacete (Albacete provintsikohus, Hispaania) rahuldamata, leides samuti, et pole alust tuvastada KPNiga „Queso Manchego“ seoste tekitamist, kui puuduvad sõnamärgid, mis oleks selle päritolunimetusega visuaalselt, foneetiliselt või kontseptuaalselt sarnased. Apellatsioonikohtu arvates tuleb seda, kui IQC kasutab sümboleid, mis tekitavad seoseid La Mancha piirkonna, ent mitte kõnealuse KPNiga hõlmatud toodetega, lugeda õiguspäraseks, kuna need IQC turustatavad tooted, mille puhul neid sümboleid kasutatakse, on selles piirkonnas valmistatud. La Mancha piirkonna juustude kvaliteedi ja mainega seoste tekitamine ei too selle kohtu arvates kaasa seoste tekitamist KPNiga „Queso Manchego“ hõlmatud juustude kvaliteedi ja mainega.

7.

Fundación esitas Audiencia provincial de Albacete (Albacete provintsikohus, Hispaania) otsuse peale kassatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus).

8.

Eelotsusetaotluses täpsustab Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) järgmist: i) sõna „manchego“ on omadussõna, millega hispaania keeles tähistatakse muu hulgas tooteid, mis on pärit Hispaania piirkonnast La Manchast, kus lambapiimast eriliste valmistamis- ja laagerdusviisidega juustu tootmine on traditsioon; ii) La Mancha on piirkond, kus toimub suurem osa Miguel de Cervantese kuulsa romaani „Don Quijote La Manchast“ ( 9 ) tegevusest; iii) see, kuidas Cervantes on oma romaani peategelase välimust kirjeldanud, vastab juustu „Adarga de Oro“ etiketil kujutatud rüütli väljanägemisele; iv) hispaania keeles on sõna „adarga“ arhaism, mida Cervantes kasutab don Quijote kilbi kohta; v) „Rocinante“, termin, mis on samuti mõne IQC turustatava juustu etiketil, on don Quijote hobuse nimi; vi) ühes Cerevantese romaani kõige kuulsamas peatükis võitleb Don Quijote tuuleveskitega, La Mancha maastiku tüüpiliste elementidega, mida on kujutatud mõnel IQC kasutataval etiketil ning tema veebisaidil.

9.

Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) soovib esiteks teada, kas KPNiga on võimalik seoseid tekitada ka juba ainuüksi kujutismärkide kasutamisega, nii et seoste tekitamine on sisuliselt kontseptuaalne, nagu Fundación põhikohtuasjas väidab. Teiseks soovib see kohus teada, kas La Mancha piirkonnaga seoseid tekitavate kujutis- ja sõnamärkide kasutamine juustu turustamisel toob kaasa seoste tekitamise KPNiga „Queso Manchego“ ning kas sellest tulenevalt on selle päritolunimetusega hõlmatud juustude tootjatel nende märkide kasutamise ainuõigus ka samas piirkonnas asuvate tootjate suhtes, kelle tooteid kõnealune KPN ei hõlma. Selle kohta märgib Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus), et jaatav vastus sellele küsimusele võib piirata kaupade vaba liikumist, ent eitav vastus võib jälle nõrgendada KPNidele antud kaitset ja kahjustada nende päritolunimetuste tunnustatud funktsiooni: anda teavet toodete kvaliteedi kohta. Viimaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, milline on tarbijaskond, keda tuleb arvesse võtta selle tuvastamisel, kas tegemist on määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses „seoste tekitamisega“, eriti kui kõnealuse KPNiga hõlmatud tooted lähevad peamiselt tarbimiseks samas liikmesriigis, kus need toodetakse.

10.

Sellises kontekstis peatas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 19. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega asjas menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

11.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid kirjalikud seisukohad põhikohtuasja pooled, Prantsuse valitsus, Saksamaa valitsus, Hispaania valitsus ning komisjon. Kõik need isikud peale Saksamaa valitsuse kuulati ära 25. oktoobri 2018. aasta kohtuistungil.

12.

Enne eelotsuse küsimuste käsitlemist tuleb lühidalt välja tuua olulisemad etapid Euroopa Kohtu praktikas, mis puudutab kaitstud päritolunimetuste kaitset seoste tekitamise korral.

13.

Esimest korda otsustas Euroopa Kohus määrusele nr 510/2006 eelnenud määruse nr 2081/92 ( 10 ) artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses mõiste „seoste tekitamine“ üle oma 4. märtsi 1999. aasta kohtuotsuses Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola (C‑87/97, EU:C:1999:115). Kui Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) oli esitanud talle eelotsusetaotluse seoses KPNi „Gorgonzola“ haldaja hagiga, millega viimane nõudis „Cambozola“ nimelise sinihallitusjuustu turustamise lõpetamist Austrias ning vastava varem registreeritud kaubamärgi tühistamist, leidis Euroopa Kohus esiteks, et seoste tekitamise mõiste määruse nr 2081/92 eelviidatud sätte tähenduses „hõlmab olukorda, kus toote tähistamiseks kasutatav termin sisaldab üht osa kaitstud nimetusest, mistõttu tarbijal tekib asjaomase toote nimega seoses kujutlus kaubast, mille jaoks päritolunimetus on registreeritud“, ning teiseks täpsustas ta, et kaitstud nimetusega seoste tekitamisega võib tegemist olla ka siis, kui asjaomaste toodete segiajamine ei ole üldse tõenäoline ( 11 ). Lisaks „foneetilisele ja visuaalsele“ sarnasusele nimetuste vahel, mis tuleneb kaitstud nimetuse ühe osa sisaldumisest vaidlusaluses kaubamärgis, ( 12 ) on tegurite hulgas, mille Euroopa Kohus seoste loomise tuvastamiseks olulisena välja tõi, ka kõnealuste toodete sarnasus – mitte ainult tooterühmade, vaid ka toodete esitlemise aspektist ( 13 ) – ning asjaomaste nimetuste foneetilise sarnasuse tahtlikkus ( 14 ).

14.

Sellist suunitlust kinnitati 26. veebruari 2008. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa (C‑132/05, EU:C:2008:117), mis tehti Saksamaa Liitvabariigi vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames; komisjon heitis sellele liikmesriigile ette, et ta oli keeldunud karistamast nimetuse „parmesan“ sellise kasutamise eest oma territooriumil, millega rikutakse KPNi „Parmigiano Reggiano“ õigusi. Määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamise tuvastas Euroopa Kohus, võttes lisaks kõne all olevate nimetuste visuaalsele ja foneetilisele sarnasusele – hindamiskriteeriumid, mille Euroopa Kohus oli välja toonud juba eespool viidatud kohtuotsuses Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola ( 15 ) – arvesse ka nende „kontseptuaalselt sarnasust“; kuivõrd need terminid olid eri keeltes ( 16 ).

15.

Samamoodi otsustas Euroopa Kohus ka siis, kui ta tõlgendas piiritusjookide geograafiliste tähiste kaitset käsitlevat määrust nr 110/2008 ( 17 ), mille artikli 16 punktis b on määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punktiga b sisuliselt identne säte. Eelotsuseasjas, milles tehti 14. juuli 2011. aasta kohtuotsus Bureau National Interprofessionnel du Cognac (C‑4/10 ja C‑27/10, EU:C:2011:484), oli põhikohtuasja kaebaja esitanud vastulause kahe sellise kujutismärgi registreerimisele Soomes, milles oli väljendeid, kus reprodutseeriti ulatuslikult KGTd „Cognac“, mille õigused kuuluvad kaebajale, ning selle tõlget. Sellist reprodutseerimist seoste tekitamiseks kvalifitseerides kohaldas Euroopa Kohus samu hindamiskriteeriume, mis olid sõnastatud kohtuotsustes Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola ( 18 ) ja komisjon vs. Saksamaa ( 19 ). 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuses Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35, punkt 31) täpsustas Euroopa Kohus, et selliste kriteeriumide eesmärk on suunata liikmesriigi kohut otsuse tegemisel, kusjuures seda, kas konkreetsel juhul on tegemist määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti a tähenduses „seoste tekitamisega“, tuleb hinnata liikmesriigi kohtul, mitte Euroopa Kohtul. Põhikohtuasi, milles esitati selle kohtuotsusega päädinud eelotsusetaotlus, puudutas nimetuse „Verlados“ kasutamist õuntest valmistatud kange alkohoolse joogi kohta, mida valmistas Soomes Verla külas asuv äriühing Viiniverla. Selle eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele oli esitatud kaebus otsuse peale, millega Soome ametiasutus oli keelanud KGT „Calvados“ kaitsmise eesmärgil seda nimetust kasutada, küsis Euroopa Kohtult muu hulgas teatud faktiliste asjaolude tähtsuse kohta selle tuvastamisel, kas tegemist on seoste tekitamisega. Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli otsustanud asjaomase „tarbija“ mõiste üle, ( 20 ) täpsustas ta, et seoste tekitamise kontrollimise eesmärk on teha kindlaks, „et avalikkus ei seosta[…] omavahel toodete päritolu ja et ettevõtja ei [saa] kõnealuse geograafilise tähise mainest alusetult kasu“ ( 21 ). Selles kontekstis ei lugenud Euroopa Kohus selle kontrolli seisukohast oluliseks teguriks ei asjaolu, et nimetus „Verlados“ viitab tootmisettevõtte nimele ja toote tegelikule geograafilisele päritolule, mis on Soome tarbijale teada ja tema jaoks äratuntav, ega asjaolu, et sellise nimetusega jooki turustatakse ainult kohalikult ning piiratud koguses.

16.

Viimaks, hiljutises kohtuotsuses Scotch Whisky Association, mis tehti pärast käesolevas ettepanekus käsitletava kohtuasja kirjaliku menetluse lõppu, ( 22 ) leidis Euroopa Kohus eelkõige, et ei kaitstud geograafilise tähise ühe osa sisaldumine vaidlusaluses nimetuses ega selles nimetuses tuvastatud foneetiline ja visuaalne sarnasus KGTga ei ole tingimus, mis peab olema määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses „seoste tekitamise“ tuvastamiseks kindlasti täidetud, ( 23 ) täpsustades, et olukorras, kus ei ole tegemist sellise sisaldumise ega sarnasusega, võib seoste tekitamine tuleneda ka juba ainuüksi „kontseptuaalsest sarnasusest“ KGT ja vaidlusaluse tähise vahel ( 24 ). Lisaks välistas ta võimaluse, et määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tähenduses „seoste tekitamise“ tuvastamiseks piisaks sellest, et kõnealuse tähise vaidlusalune osa tekitab sihtgrupis KGT või sellega seotud geograafilise piirkonnaga mingisuguse assotsiatsiooni. Sellise kriteeriumiga ei saa Euroopa Kohtu arvates nõustuda, kuna „see ei anna tõendust piisavalt otsesest ja ühesest seosest“ selle osa ja KGT vahel ( 25 ) ning on liiga „ebatäpne ja laiendav“, et täita nõuet tagada asjaomaste ettevõtjate jaoks õiguskindlus ( 26 ).

17.

Äsja viidatud kohtupraktikast ilmneb, et kaitse seoste tekitamise eest, mis on ette nähtud mitmesugustes liidu õiguses kehtestatud kvaliteedikavades ( 27 ), kujutab endast sui generis kaitse vormi ( 28 ), mis ei ole seotud eksitavuse kriteeriumiga – mis eeldab, et registreeritud nimetusega vastuollu minev tähis võib üldsust toote geograafilise päritolu või kvaliteedi suhtes eksitada – ega ole taandatav kaitsele pelgalt segiajamise eest. Järelikult tuleb seoste tekitamise vastase kaitse põhieesmärki otsida pigem registreeritud nimetuste kvaliteedipärandi ja maine kaitsmisest parasiitluse eest kui tarbija kaitsmisest eksitava käitumise eest, mida käsitletakse konkreetsemalt määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punktides c ja d ning teiste kaitstud nimetuste kaitset puudutavate liidu õigusaktide vastavates sätetes ( 29 ).

18.

Kuigi seoste tekitamise juhtu on kirjeldatud sealsamas viidatud artiklis 13, eristub see nii „imiteerimise“ juhtudest, mida iseloomustab registreeritud nimetuse põhiosade reprodutseerimine, kui ka „väärkasutuse“ juhtudest, mis eeldavad registreeritud nimetuse alusetut ja tahtlikku kasutamist toodete kohta, mida see nimetus ei hõlma, omastades seega väärtused, mis seonduvad sellele nimetusele omase tootmistraditsiooniga ( 30 ). Pealegi, nagu rõhutas määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b kohta kohtujurist Jacobs oma ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjas Consorzio per la tutela del formaggio Gorgonzola, ( 31 ) kõneleb selle sätte ülesehitus ise seisukoha kasuks, et seoste tekitamise eest ette nähtud kaitse puhul kehtivad teised, vähem ranged kohaldamistingimused kui need, mis peavad olema täidetud selleks, et tegemist oleks imiteerimise või väärkasutusega. Seoste tekitamise mõiste õiguslikud piirid tuleb seega kindlaks määrata sõltumatult, püüdmata leida kohaldamistingimusi, mis oleks ühtsed teiste, nimelt „imiteerimise“ ja „väärkasutuse“ juhtudega, hoolimata sellest, et neid juhte on käsitletud samas sättes.

19.

Semantilisest vaatenurgast tähendab seoste tekitamine „meelde toomist“ (richiamare alla mente) ( 32 ). Kui kanda see mõiste üle registreeritud nimetuste kaitse valdkonda, siis selleks, et tegemist oleks õigusvastase seoste tekitamisega, seab Euroopa Kohus tingimuse, et kokkupuude tavalise tootega ( 33 ) võib tekitada tarbijas assotsiatiivse tunnetusliku reaktsiooni, mis „toob“ meelde just registreeritud nimetusega hõlmatud tooted. Kuigi see eeldab paratamatult sellest kokkupuutest tuleneva tajumusliku/tunnetusliku stiimuli edastatud teabe töötlemist, on Euroopa Kohus kohtuotsuses Scotch Whisky Association selgitanud, et seoste tekitamisega on tegemist ainult siis, kui assotsiatiivne seos on piisavalt „otsene ja ühene“ ( 34 ). Seda täpsustust tuleb minu arvates mõista nii, et tarbija reaktsioon stiimulile peab olema nii vahetu (assotsiatsioonide loomise tunnetusprotsess ei tohi nõuda teabe keerulist töötlemist) kui ka intensiivne (assotsiatsioon registreeritud nimetusega hõlmatud toote kuvandiga peab olema piisavalt tugev).

20.

Ka 7. juuni 2018. aasta kohtuotsuses Scotch Whisky Association (C‑44/17, EU:C:2018:415) antud täpsustusi arvesse võttes ilmneb Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast minu arvates selgelt kalduvus tõlgendada „seoste tekitamise“ mõistet laialt, kooskõlas ulatusliku kaitsega, mille liidu seadusandja on päritolunimetustele ette näinud, ning kvaliteetsete toodete kaitsmise eesmärgiga, mis on oluline ka avaliku õiguse seisukohalt ( 35 ). Sellest aspektist meenutan, et selliste nimetuste kaitse ei ole mitte ainult liidu majanduse strateegiline tegur, nagu on sõnaselgelt välja öeldud määruse nr 1151/2012 põhjenduses 1, vaid see aitab ka saavutada Euroopa kultuuripärandi kaitse eesmärki, millele on viidatud EL lepingu artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusi asun analüüsima neid eelviidatud põhimõtteid arvesse võttes.

22.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib Tribunal supremo (Hispaania kõrgeim kohus) Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punktiga b keelatud seoste tekitamine võib toimuda kujutismärkide kasutamisega, või on sellega tegemist ainult siis, kui on kasutatud nimetusi, mis on kõnealuse KPNiga visuaalselt, foneetiliselt või kontseptuaalselt sarnased.

23.

Nõustun põhikohtuasja kassaatori ja Prantsuse, Saksamaa ja Hispaania valitsusega, et vastus sellele küsimusele peab olema jaatav.

24.

Eespool analüüsitud kohtupraktikast ilmneb, et „seoste tekitamise“ tuvastamisel on määrav kriteerium see, kuidas tarbija asja tajub, mis tehakse kindlaks, pidades silmas, kas vaidlusalune tähis võib tekitada tavalise toote ja registreeritud nimetusega hõlmatud toote vahel assotsiatsiooni ( 36 ). Lisaks ilmneb kohtuotsusest Scotch Whisky Association, et kaitstud nimetuse osade võimalik sisaldumine vaidlusaluses tähises ning kaitstud nimetuse ja tähise visuaalne ja/või foneetiline sarnasus on kõigest näitajad, mida selle hindamisel, kas tavaline toode tekitab sellega kokku puutuvas tarbijas sellise assotsiatsiooni, arvesse võtta ( 37 ). Teisisõnu saab Euroopa Kohtu arvates seoste tekitamise tuvastada ka üksnes vaidlusaluse tähise ja kaitstud nimetuse vahelise „kontseptuaalse sarnasuse“ alusel, kui see sarnasus võib tuua üldsuse meelde selle nimetusega hõlmatud tooted.

25.

Kui aga visuaalse ja eriti foneetilise sarnasuse olemasolu ei ole „tingimus, mis peab olema“ seoste tekitamise tuvastamiseks „kindlasti täidetud“, ( 38 ) tähendab see, et tavalise toote ja sellise nimetusega hõlmatud toote vaheline mentaalne assotsiatsioon, mis on niisuguseks tuvastamiseks nõutav, ei eelda tingimata verbaalse keele kasutamist. Pilt, sümbol ja üldisemalt kujutismärk võib väljendada kontseptsiooni samamoodi nagu nimi ning seega võivad nad tekitada tarbijas mentaalse assotsiatsiooni kaitstud nimetusega, millega ei tekitata sellisel juhul seost mitte visuaalselt ega foneetiliselt, vaid selle kontseptuaalse sisu kaudu.

26.

Tõsi, nagu komisjon kohtuistungil märkis, on peaaegu kõigis kohtuotsuse Scotch Whisky Association põhistuse punktides nagu ka kõigis varasemates eespool viidatud kohtulahendites seoste tekitamise funktsioon tavalise toote nimetusel ( 39 ).

27.

Erinevalt komisjonist ei arva ma aga, et sellest asjaolust saaks järeldada, et Euroopa Kohus kavatses piirata seoste tekitamise juhu ainult olukordadega, kus mentaalne assotsiatsioon registreeritud nimetusega hõlmatud tootega tuleneb sõnaliste osade kasutamisest. Hoolimata tähelepanekust, et kohtuotsuse põhistuse kahes punktis ja resolutsiooni punkti 2 teises lõigus kõneldakse üldisemalt kõnealuse tähise „vaidlusalusest osast“, asetuvad Euroopa Kohtu kasutatud terminid nimelt selle põhikohtuasja konteksti, mis päädis kohtuotsusega Scotch Whisky Association ning kus oli vaidluse all tavalise toote nimetuses sisalduva termini seoste tekitamise võime ( 40 ).

28.

Pealegi, kui määravad tõlgendusalused tuleks võtta vaid selles kohtuotsuses kasutatud terminitest, tuleneks neist teha ka järeldus, et Euroopa Kohus kavatses piirata „seoste tekitamise“ mõiste üksnes juhtudega, mil nõutava assotsiatsiooni tekitavad tavalise toote müüginimetuses sisalduvad terminid, jättes kõrvale kõik muud selle toote etiketil või pakendil olevad verbaalsed osad (näiteks üldised, kirjeldavad, kiitvad jms väljendid). Sellise tõlgenduse välistab minu arvates aga juba määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b sõnastus, kus tuuakse sõnaselgelt välja väljendid (nagu „viis“, „tüüp“, „meetod“, „toodetud nagu“, „imitatsioon“), mis tavaliselt toote müüginimetusse ei kuulu, vaid lisatakse sellele.

29.

Mis aga veel olulisem, Euroopa Kohtu eelviidatud kohtupraktikast, eriti kohtuotsustest Bureau National Interprofessionnel du Cognac ( 41 ) ja Viiniverla ( 42 ) ilmneb, et analüüsides, kas on tekitatud seoseid, tuleb arvesse võtta iga kaudset või otsest viidet registreeritud nimetusele, ükskõik, kas tegemist on tavalise toote etiketil või pakendil esinevate sõnaliste või just nimelt kujutisosadega või selliste teguritega, mis on seotud selle toote kuju või üldsusele esitlemisega. Seda analüüsides tuleb arvesse võtta ka kõnealuste toodete identsust või sarnasuse astet ning nende turustamistingimusi, pidades silmas ka kummagi müügikanaleid, ning asjaolusid, mille põhjal saab tuvastada, et kaitstud nimetusega hõlmatud toode on meelde toodud tahtlikult või hoopis juhuslikult. Seega tuleb liikmesriigi kohtul hinnata kõiki näitajaid kogumina, ilma et ühe sellise näitaja – näiteks kõnealuste nimetuste vahelise visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuse – esinemine või puudumine üksi lubaks tal seoste tekitamist tuvastada või selle välistada.

30.

Märgin lisaks, et kohtuotsuses Scotch Whisky Association täpsustas Euroopa Kohus, et seoste tekitamisega saab tegemist olla ainult siis, kui vaidlusalune tähis tekitab sihtgrupis piisavalt „otsese“ ja „ühese“ seose selle tähise ja registreeritud nimetuse vahel, ( 43 ) piiritledes niiviisi „seoste tekitamise“ mõiste ulatuse pigem tarbija reaktsiooni vahetuse ja intensiivsuse – käesoleva ettepaneku punktis 19 täpsustatud tähenduses – kui tajumusliku stiimuli liigi alusel.

31.

Selline piiritlemine on minu arvates aga iseenesest sobiv, et õigusvastase seoste tekitamise mõiste ulatus – ning sellest tulenevalt ka see, millises ulatuses võib piirata tavaliste toodete valmistajate vabadust valida, kuidas oma tooteid üldsusele esitleda – jääks piiresse, mis ei lähe registreeritud nimetuste tõhusaks kaitseks vajalikust kaugemale, ning et oleks täidetud nõue tagada asjaomaste ettevõtjate jaoks õiguskindlus ( 44 ).

32.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu soovitatud tõlgendusega, mille kohaselt võib määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamine toimuda ka kujutismärkide kasutamisega ning ilma visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuseta KPNi või KGT ja tavalise toote müüginimetuse vahel, siis ei leia see mitte üksnes selget kinnitust Euroopa Kohtu praktikast, vaid on minu arvates ka kooskõlas nii liidu seadusandja sooviga anda neile nimetustele ulatuslik kaitse kui ka käesoleva ettepaneku punktis 21 nimetatud eesmärkide tähtsusega, mida sellise kaitse tunnustamisega taotletakse.

33.

Viimaks rõhutan, et pakutud tõlgendus ei too kaasa määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b laienemist sellele järgnevate punktide c ja d kohaldamisalale, kuna viimastes on juttu „märgetest“ või „tegevusest“, mille keelamise põhjus pole mitte seoste tekitamine registreeritud nimetusega, ( 45 ) vaid see, et nendega antakse valet teavet toote lähtekoha, päritolu, laadi või oluliste omaduste kohta või et need võivad igal juhul tarbijat eksitada.

34.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele eelotsuse küsimusele minu arvates vastata nii, et määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamine võib toimuda ka kujutismärkide kasutamisega ning ilma visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuseta registreeritud nimetuse ja kõnealuse toote müüginimetuse vahel, tingimusel, et tarbijal tekib kokkupuutel vaidlusaluste tähistega kohe kujutluspilt registreeritud nimetusega hõlmatud kaubast.

35.

Teise eelotsuse küsimuse võib jagada kaheks osaks. Esimeses osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas see, kui KPNiga hõlmatud toodetega identsete või sarnaste toodete kohta kasutatakse tähiseid, mis tekitavad seoseid määruse nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses KPNiga seonduva piirkonnaga, on selle määruse artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses õigusvastane seoste tekitamine. Teises osas soovib Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) teada, kas õigusvastase seoste tekitamisega on tegemist ka siis, kui neid tähiseid kasutab samas piirkonnas asuv tootja, kuid toodete kohta, mis ei vasta KPNi spetsifikaadile.

36.

Selle küsimuse esimese osa vastus tuleneb eeltoodud arutluskäigust.

37.

Kuna KPNiga hõlmatud toodete ja nende päritolupiirkonna vahel on seos, ( 46 ) võib selle piirkonnaga seoseid tekitavate kujutis- ja/või sõnamärkide kasutamine tavaliste toodete kohta, mis on KPNiga hõlmatud toodetega identsed või sarnased, tuua üldsuse meelde kujutluspildi neist KPNiga hõlmatud toodetest ning järelikult olla määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses õigusvastane seoste tekitamine. Eeltäpsustatu kohaselt saab see siiski juhtuda ainult siis, kui KPNiga seonduva geograafilise piirkonnaga tekkiv assotsiatsioon, mida selle piirkonnaga seoseid tekitavate tähiste kasutamine põhjustab, toob tarbija meelde kohe kujutluspildi KPNiga hõlmatud toodetest.

38.

Nagu Euroopa Kohus on mitu korda märkinud, on selle hindamine, kas talle esitatud juhtumi korral on õigusvastase seoste tekitamise tingimused täidetud, liikmesriigi kohtu ülesanne ( 47 ). Alljärgnevate kaalutluste mõte on seega üksnes pakkuda midagi, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus (või kohtuasja sisuliselt arutav kohus, kellel tuleb see lõpuks lahendada) saaks seda analüüsides juhinduda.

39.

Kuigi põhikohtuasjas keskenduvad eelotsuse küsimused peamiselt vaidlusalustel etikettidel olevatele kujutismärkidele, on seal mitu osa, muist sõnalised osad (terminid „Rocinante“ ja „adarga de oro“) ja muist kujutisosad (joonistused, mis kujutavad mõningate Cervantese kuulsa romaani tegelaste välimust ning La Mancha maastikule tüüpiliseks peetavaid elemente), mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et need tekitavad seoseid piirkonnaga, mis seondub KPNiga „Queso manchego“. Termineid „manchego“ ja „Mancha“ ei ole vaidlustatud sõnamärkides isegi mitte osaliselt kasutatud ( 48 ) ning nende märkide ja kõnealuse KPNi vahel pole mingit visuaalset ega foneetilist sarnasust. Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, järeldub sellest, et kui seoste tekitamine peaks tuvastatama, saab see põhikohtuasja asjaoludel olla ainult kontseptuaalne.

40.

Kui vaadelda vaidlusaluseid kujutismärke eraldi või ka omavahel kombineerituna, tundub esmapilgul, et need ei saa endast kujutada õigusvastast seoste tekitamist määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses nii, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus kohtuotsuses Scotch Whisky Association. Nagu komisjon ja Saksamaa valitsus märkisid, tundub osa neid tähiseid olevat nimelt liiga üldised, et tekitada tarbijal „ühest“ seost La Mancha piirkonnaga, ( 49 ) ning romaani „Don Quijote La Manchast“ tegelastele või selle romaani tegevuspaikadele või kuulsatele stseenidele viitavad kujutised ei tundu olevat sellised, et nad suudaks tekitada piisavalt „otsese“ seose kõnealuse geograafilise piirkonnaga, mis tuuakse meelde ainult „vahendatult“, assotsiatsioonide jada tulemusel.

41.

Sellegipoolest ei välista ma, et seoste tekitamise saaks põhikohtuasja asjaoludel siiski tuvastada, kui selleks vajalike tingimuste täidetus tuvastataks igakülgse analüüsi alusel, mille juures võetaks arvesse kõiki vaidlusalustel etikettidel esinevaid osasid, millel võib olla seoste tekitamise potentsiaal, olenemata sellest, kas need on sõnalised või kujutisosad, samuti kõnealuste toodete identsust või sarnasust ning nende toodete esitlemise, reklaamimise ja turustamise viisi ( 50 ).

42.

Kõnealuse küsimuse teine osa puudutab mõju, mis võib olla asjaolul, et KPNiga seonduva piirkonnaga seoseid tekitavaid tähiseid kasutatakse selle nimetusega hõlmamata toodete kohta, mida toodetakse, valmistatakse ja töödeldakse selles piirkonnas ( 51 ).

43.

Selle kohta märgin samamoodi nagu põhikohtuasja kassaator, Prantsuse, Saksamaa ja Hispaania valitsus ning komisjon, et määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkt b ei näe kuidagi ette, et tema kohaldamisalast jäävad välja olukorrad, kus seoseid tekitavate toodete geograafiline päritolu langeb KPNi või KGTga hõlmatud toodete päritoluga kokku. See seisukoht on teiseks kooskõlas nii seoste tekitamise – mis, nagu me nägime, ei olene tarbija eksimisest, sealhulgas seoseid tekitavate toodete geograafilise päritolu suhtes, kuigi see hõlmab ka segiajamise juhtusid – eest ette nähtud kaitse olemuse kui ka määruse nr 510/2006 eesmärkidega. Kui nimelt lubada teatud KPNiga seonduvas geograafilises piirkonnas tegutsevatel tootjatel, kes aga selle KPNi spetsifikaadi nõuetele ei vasta, kasutada selle geograafilise piirkonnaga seoseid tekitavaid tähiseid toodete kohta, mis on KPNiga hõlmatud toodetega identsed või sarnased, nõrgeneks selle tähise antav kvaliteeditagatis, ( 52 ) mis käib küll põhiliselt KPNiga hõlmatud toodete geograafilise päritolu kohta, kuid eeldab siiski kõigi spetsifikaadi nõuete järgimist. Pealegi, kui seoste tekitamise eest ette nähtud kaitse ei laieneks kohalike tootjate käitumisele, kes ei järgi spetsifikaadi nõudeid, kahjustaks see nende tootjate ainuõigusi, kes on teinud määruse nr 510/2006 kohaselt registreeritud päritolunimetuse kasutamiseks tegelikke kvalitatiivseid jõupingutusi, nii et nagu rõhutab Prantsuse valitsus, jääks viimaste kanda selle kõlvatu konkurentsi tagajärjed, mis on potentsiaalselt veel kahjulikumad just selle tõttu, et seda konkurentsi pakuvad samas geograafilises piirkonnas asuvad tootjad ( 53 ).

44.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) teisele eelotsuse küsimusele minu arvates vastata nii, et kui määruse nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses KPNiga hõlmatud toodetega identsete või sarnaste toodete kohta kasutatakse tähiseid, mis tekitavad seoseid selle nimetusega seonduva piirkonnaga, võib see olla viidatud määruse artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamine ka juhul, kui neid tähiseid kasutab KPNiga hõlmamata toodete kohta samas piirkonnas asuv tootja.

45.

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada, kas mõiste „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija“, millest liikmesriigi kohus peab määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamise tuvastamisel lähtuma, kattub Euroopa tarbijaga või võib see piirduda üksnes seoseid tekitava toote valmistamis- ja peamiseks tarbimiskohaks oleva liikmesriigi tarbijaga.

46.

Nagu eespool märgitud ning nagu on välja toonud kõik Euroopa Kohtus seisukohti esitanud isikud, tuleneb selle küsimuse vastus 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsusest Viiniverla (C‑75/15, EU:C:2016:35). Selles kohtuotsuses, mis puudutab määruse nr 110/2008 artikli 16 punkti b tõlgendamist, täpsustas Euroopa Kohus, et arvestades vajadust tagada geograafiliste tähiste tõhus ja ühetaoline kaitse kogu liidus, käib mõiste „tarbija“, kelle tajust peab lähtuma selle kindlaksmääramisel, kas on tegu selle sätte tähenduses seoste tekitamisega või mitte, „Euroopa tarbija kohta ega hõlma ainuüksi selle liikmesriigi tarbijaid, kus valmistatakse kaitstud geograafilise tähisega seoste tekitamise tinginud toodet“ ( 54 ). Sama tõlgendust tuleks minu arvates kasutada ka seoste tekitamise eest määruses nr 510/2006 ette nähtud kaitse kontekstis.

47.

Põhikohtuasja asjaolud on aga kohtuotsusega Viiniverla ( 55 ) päädinud menetluse omadest erinevad. Selles kohtuasjas oleks see, kui mõiste oleks puudutanud ainult Soome kohalikku tarbijat – kes suudab nimetuses „Verlados“ ära tunda seoseid tekitava toote valmistamiskoha –, mitte Euroopa oma, võinud tähendada, et seoste tekitamine on sel juhul välistatud. ( 56 ) Kui aga põhikohtuasjas võetaks arvesse üksnes Hispaania tarbija taju, oleks võimaliku seoste tekitamise tuvastamine hõlpsam, samas kui hoopis Euroopa tarbijat (välja arvatud Hispaania tarbijat) arvesse võttes võiks seoste tekitamine olla välistatud, kuna vaidlusalustel etikettidel olevate kujutis- ja sõnamärkide seos La Mancha piirkonnaga on tema jaoks paratamatult nõrgem.

48.

Just sel põhjusel palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuleb arvesse võtta Euroopa tarbijat või ainult Hispaania tarbijat.

49.

On ilmne, et mõiste „Euroopa tarbija“ on olemuslikult piiratud, kuna tegemist on siiski fictio juris’ega, mille eesmärk on taandada äärmiselt kirev ja mitmekesine tegelikkus ühisele nimetajale. Kontekstis, kus registreeritud nimetusi kaitstakse õigusvastase seoste tekitamise eest – kus mitte segiajamise ohu, vaid lihtsalt assotsiatsiooni tuvastamisel on oluline tarbija eeldatav taju – tuleb seda mõistet ning ka üldisemalt mõistet „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija“ lisaks kohaldada erilise ettevaatusega.

50.

Sellegipoolest, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Viiniverla ( 57 ) rõhutas, vastab „Euroopa tarbija“ mõiste kasutamine vajadusele tagada registreeritud nimetuste tõhus ja ühetaoline kaitse kogu liidus.

51.

Kuigi selline vajadus nõuab, et ka kohalikuks turustamiseks mõeldud toodete puhul ei võetaks arvesse asjaolusid, mis võiksid õigusvastase seoste tekitamise üksnes ühe liikmesriigi tarbijate jaoks välistada, ei nõua see seevastu, et õigusvastane seoste tekitamine üheainsa liikmesriigi tarbija jaoks, mis on tuvastatud, oleks määrusega nr 510/2006 ette nähtud kaitse kohaldamiseks ebapiisav.

52.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb minu arvates vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et tuvastades määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses „seoste tekitamist“ registreeritud nimetusega, peab liikmesriigi kohus lähtuma piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise Euroopa tarbija tajust, kusjuures viimast mõistet tuleb käsitada nii, et see käib ka selle liikmesriigi tarbija kohta, kus seoseid tekitavaid tooteid valmistatakse või millega registreeritud nimetus geograafiliselt seondub.

53.

Kõigist esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta artikli 13 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses seoste tekitamine võib toimuda ka kujutismärkide kasutamisega ning ilma visuaalse, foneetilise või kontseptuaalse sarnasuseta registreeritud nimetuse ja kõnealuse toote müüginimetuse vahel, tingimusel, et tarbijal tekib kokkupuutel vaidlusaluste tähistega kohe kujutluspilt registreeritud nimetusega hõlmatud kaubast.

Kui määruse nr 510/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses kaitstud päritolunimetusega hõlmatud toodetega identsete või sarnaste toodete kohta kasutatakse tähiseid, mis tekitavad seoseid selle nimetusega seonduva piirkonnaga, võib see olla viidatud määruse artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses seoste tekitamine ka juhul, kui neid tähiseid kasutab kaitstud päritolunimetusega hõlmamata toodete kohta samas piirkonnas asuv tootja.

Tuvastades määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses „seoste tekitamist“ registreeritud nimetusega, peab liikmesriigi kohus lähtuma piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise Euroopa tarbija tajust, kusjuures viimast mõistet tuleb käsitada nii, et see käib ka selle liikmesriigi tarbija kohta, kus seoseid tekitavaid tooteid valmistatakse või millega registreeritud nimetus geograafiliselt seondub.