1.

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 1 tõlgendamist.

2.

Taotlus esitati menetluses, kus Austria ehitustööliste puhkusetasu ja töösuhte lõpetamise hüvitise fond (Bauarbeiter-Urlaubs- und Abfertigungskasse) ( 3 ) taotleb määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel tunnistuse väljastamist Sloveenia äriühingu Gradbeništvo Korana d.o.o. suhtes tehtud jõustunud tagaseljaotsuse täitmisele pööramiseks.

3.

Määruse nr 1215/2012 artiklite 37 ja 42 kohaselt on ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuste teises liikmesriigis tunnustamiseks ja täitmiseks sellise tunnistuse esitamine kohustuslik. See dokument kinnitab ilma eelneva erimenetluseta, et selline kohtuotsus on täidetav ning on mõeldud toimima kohtuotsuse väljavõtete ärakirjana, hõlbustamaks kohtuotsuse vaba liikumist ja vahetut täitmist.

4.

Nagu Euroopa Komisjon märkis, sõltub neil asjaoludel eelotsuse küsimuse vastuvõetavus sellest, kas päritoluriigi kohtu tegevus selle tunnistuse väljastamisel on oma laadilt haldusülesannete täitmine või õigusemõistmine.

5.

See määruse nr 1215/2012 artikli 53 kohaldamisega seonduv õigusküsimus on uus, erinevalt eelotsusetaotluse esitanud Arbeits- und Sozialgericht Wieni (Viini töö- ja sotsiaalkohus, Austria) esitatud küsimusest, mis puudutab vaidluse kvalifitseerimist otsustamaks, kas tegemist on „tsiviil- ja kaubandusasjaga“ või mitte. Kuna viimati nimetatud küsimus ei tekita Euroopa Kohtu praktika valguses erilisi raskusi, puudutab minu ettepanek üksnes eelotsusetaotluse vastuvõetavust, mida Euroopa Kohus peab kontrollima enne selle sisulist läbi vaatamist.

6.

Oma analüüsi tulemusena teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et juhul, kui pole kindel, kas määrus nr 1215/2012 kuulub kohaldamisele, nõuab selle määruse artikli 53 alusel tunnistuse väljastamine asja kohtulikku läbivaatamist, mille raames on liikmesriigi kohtul õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, ning otsustada seetõttu, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

7.

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 1, 4, 6, 26, 29 ja 32 on öeldud:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

8.

Määruse I peatükis „Reguleerimisala ja mõisted“ sisaldub artikkel 1, kus on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

[…]“

9.

Määruse artikli 28 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.

2.   Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõendatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõendatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.“

10.

Määruse artikli 37 lõikes 1, mis sisaldub III peatüki „[liikmesriigis tehtud kohtuotsuste] [t]unnustamine ja täitmine“ 1. jaos „Tunnustamine“, on sätestatud:

„Pool, kes soovib liikmesriigis tugineda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsusele, esitab:

11.

III peatüki 2. jaos „Täitmine“ sisalduvas artiklis 39 on sätestatud:

„Liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine.“

12.

Määruse nr 1215/2012 artikli 42 lõikes 1 on sätestatud:

„Selleks et liikmesriigis täita teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, esitab taotleja pädevale täitevasutusele järgmised dokumendid:

13.

Määruse artikli 43 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist, toimetatakse artikli 53 kohaselt väljastatud tunnistus kätte isikule, kelle vastu täitmist taotletakse, enne esimese täitemeetme võtmist. Tunnistusele lisatakse kohtuotsus, kui seda ei ole kõnealusele isikule juba kätte toimetatud.“

14.

Määruse nr 1215/2012 4. jaos „Üldsätted“ sisalduvas artiklis 53 on sätestatud:

„Otsuse teinud kohus väljastab huvitatud poole taotlusel tunnistuse, kasutades I lisas esitatud vormi.“ ( 5 )

15.

Alljärgnevalt on käesoleva ettepaneku eesmärgi tõttu välja toodud üksnes menetlusnormid.

16.

Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) 17. septembri 2015. aasta kohtumääruse ( 6 ) kohaselt, mis on tehtud määruse nr 44/2001 ( 7 ) alusel, kuulub määruse nr 44/2001 artiklis 54 sätestatud tunnistuste suhtes kohaldamisele täite- ja tagamismenetluse seaduse (Gesetz über das Exekutions- und Sicherungsverfahren (Exekutionsordnung)) ( 8 ) § 7a lõige 1 ( 9 ), arvestades sellesse tehtud muudatusi. Selle sätte kohaselt on sellise tunnistuse väljastamiseks pädev esimese astme kohus.

17.

12. detsembri 1985. aasta seaduse otsustuspädevusega kohtu vanemametnike kohta (Bundesgesetz betreffend die Besorgung gerichtlicher Geschäfte durch Rechtspflegeri (Rechtspflegergesetz)) ( 10 ) § 16 lõike 7 kohaselt täidavad seda ülesannet Rechtspfleger’id (iseseisva õigusemõistmise-alase otsustuspädevusega kohtuametnikud).

18.

Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim kohus) kohtumääruse punkti 7 kohaselt reguleerivad määruse nr 44/2001 artiklis 54 nimetatud tunnistuse väljastamist põhimõtteliselt põhimenetluse normid. Lisaks sellele leidis Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) samas punktis, et kohaldamisele ei kuulu EO § 84 lõige 1 (nüüd § 411 lõige 1), mis näeb ette võistleva menetluse.

19.

EO § 7 lõike 3 kohaselt võib hagiga nõuda õigusvastaselt või ekslikult väljastatud tunnistuste tagasi võtmist.

20.

BUAK on Viinis (Austria) asuv Austria avalik-õiguslik korporatsioon, mille eesmärk on koguda vahendeid, mida kasutatakse ehitustöölistele puhkusetasu ja töösuhte lõpetamise hüvitise maksmiseks vastvalt ehitajate tasustatava põhipuhkuste ja töösuhte lõpetamise hüvitiste seadusele (Bauarbeiter-Urlaubs- und Abfertigungsgesetz 1972) ( 11 ), mis on vastu võetud 23. novembril 1972 ja mida on hiljem muudetud ( 12 ).

21.

Gradbeništvo Korana, mille registrijärgne asukoht on Sloveenias, on ettevõte, mis lähetas töötajaid Austriasse ehitustöödele.

22.

BUAK esitas 18. oktoobril 2016 Gradbeništvo Korana vastu Arbeits- und Sozialgericht Wienile (Viini töö- ja sotsiaalkohus) hagi, nõudes esimese võimalusena 38477,50 euro suurust summat, mis vastab sissemaksetele, mille see äriühing oleks pidanud tegema BUAG jaotise VIb alusel 2016. aasta veebruarist juunini ulatuva perioodi kõigi nende päevade eest, mil arvestatav hulk Austriasse lähetatud ehitustöölisi tööd tegi.

23.

Kuivõrd Gradbeništvo Korana ei ilmunud 28. aprillil 2017 toimunud eelistungile, tegi Arbeits- und Sozialgericht Wien (Viini töö- ja sotsiaalkohus) samal päeval tagaseljaotsuse, millega rahuldas BUAK-i nõude täielikult ning määras kostjaks olevale äriühingule nõude vabatahtlikuks täitmiseks 15-päevase tähtaja. See kohtuotsus, mis toimetati Gradbeništvo Koranale kätte 21. juunil 2017, jõustus, kuna apellatsioonkaebust ei esitatud ( 13 ).

24.

Selle kohtuotsuse sundtäitmisele pööramiseks esitas BUAK samale kohtule 31. juulil 2017 taotluse tunnistuse väljastamiseks määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas see määrus kuulub kohaldamisele, mis aga sõltub sellest, kas menetlus, mille tulemusena tehti 28. aprilli 2017. aasta kohtuotsus, kuulub tsiviil- ja kaubandusasjade valdkonda nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et teatud asjaolude tõttu võiks seda menetlust käsitada avalik-õiguslikuna, kuigi täitedokumendiks olevaid otsuseid on töötajate lähetamisega seoses BUAK-il õigus teha üksnes riigisisestes asjades ning sissemaksete tasumist peab ta nõudma erandliku kohtualluvuse järgi Arbeits- und Sozialgericht Wienile (Viini töö- ja sotsiaalkohus) esitatava hagiga.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob ka välja, et 19. novembri 2014. aasta kohtuotsuses ( 14 ) analüüsis Tribunal fédéral (Šveitsi föderaalkohus) sarnast BUAG VIb jaotisel põhinevat menetlust ja leidis, et BUAK-i ja tööandja vahelise alluvussuhte tõttu teostab BUAK avalikku võimu ning selline menetlus ei kuulu Lugano konventsiooni ( 15 ) artikli 1 kohaldamisalasse.

28.

Neil asjaoludel otsustas Arbeits- und Sozialgericht Wien (Viini töö- ja sotsiaalkohus, Austria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse (EL) nr 1215/2012 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et menetlused, mille esemeks on sissemaksete tegemise nõuded, mille [BUAK] on esitanud tööandja vastu selliste töötajate Austriasse lähetamise korral, kelle tavapärane töötamise koht ei ole Austrias, või tööjõu Austriasse vahendamise korral, või tööandja vastu, kelle asukoht on väljaspool Austriat, selliste töötajate töölevõtmise korral, kelle tavapärane töötamise koht on Austrias, on „tsiviil- ja kaubandusasjad“, mille suhtes tuleb kohaldada nimetatud määrust, isegi kui BUAK-i nõuded teha sissemakseid puudutavad eraõiguslikke töösuhteid ning sissemaksetest kaetakse töötajate puhkuse ja puhkusetasu nõuded, mis tekivad eraõiguslikest töösuhetest tööandjatega, aga

29.

Euroopa Kohtule teatati 5. juulil 2018, et Gradbeništvo Korana suhtes alustati maksejõuetusmenetlust ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus jääb eelotsuse küsimuse juurde ( 16 ).

30.

Komisjon teeb oma kirjalikus seisukohas Euroopa Kohtule ettepaneku võtta määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel tunnistuse väljastamisega seonduvalt esimest korda seisukoht selles osas, kas eelotsuseküsimus on ELTL artikli 267 kohaselt vastuvõetav, mis sõltub sellest, kuidas kvalifitseerida eelotsusetaotluse esitanud organi tegevus.

31.

Komisjon leiab, et otsuse teinud kohus, kellele on antud määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamise pädevus, tegutseb täitmisele pööratava kohtuotsuse tegemisega päädinud menetlusega seotud järeltoiminguid tehes kohtuorganina ning on pädev selles menetlusetapis otsustama, kas kõnealune määrus kuulub kohaldamisele, kui seda küsimust ei olnud võimalik lahendada kohtuotsuse tegemise etapis. Kõnealuse määruse eesmärgist ja loogikast ning kohtuasja konkreetsetest asjaoludest, mis seisnevad selles, et kostja hagile vastu ei vaielnud, järeldab komisjon, et esitatud küsimusele vastamine on Euroopa Kohtu pädevuses.

32.

Hindamaks, kas eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse tingimused on põhikohtuasja puhul täidetud, näib esiteks olevat kohane viidata nendele põhimõtetele, mille Euroopa Kohus on selles valdkonnas sõnastanud ja mis konkreetsemalt seonduvad kohtuotsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitamise pädevust teostava organi esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavusega ( 17 ).

33.

Ühelt poolt on Euroopa Kohus tõdenud, et „kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artikkel 267 ei seo Euroopa Kohtu poole pöördumise õigust sellega, kas siseriiklikus kohtus pooleliolev menetlus, mille raames eelotsuse küsimus esitatakse, on võistlev menetlus, võivad siseriiklikud kohtud Euroopa Kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja kui see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi“ ( 18 ).

34.

Teiselt poolt on Euroopa Kohus taas täpsustanud, et „kuigi mõistet „otsuse tegemine“ ELTL artikli 267 teise lõigu tähenduses, mis hõlmab kogu menetlust, mille tulemusel teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus otsuse, tuleb tõlgendada laialt, et vältida seda, et paljusid menetlusküsimusi käsitatakse vastuvõetamatuna ja sellistena, mida Euroopa Kohus ei saa tõlgendada ja et Euroopa Kohtul oleks võimalik tõlgendada kõiki liidu õiguse menetlusnorme, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma otsuse tegemiseks kohaldama“ ( 19 ).

35.

Teiseks tuleb kõrvutada kahte varasemat Euroopa Kohtu otsust, mis puudutavad vastavalt määruse nr 44/2001 ja määruse nr 805/2004 alusel antud tunnistusi.

36.

Ülalkirjeldatud põhimõtete alusel tehtud 16. juuni 2016. aasta kohtuotsuses Pebros Servizi ( 20 ) leidis Euroopa Kohus, et „kohtuotsuse kinnitamine Euroopa täitekorraldusena [on] õigusemõistmise laadi toiming“ ( 21 ) kinnitades seeläbi 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsuses Imtech Marine Belgium ( 22 ) esitatud käsitlust.

37.

Seevastu 6. septembri 2012. aasta kohtuotsusest Trade Agency ( 23 ), mille Euroopa Kohus tegi seonduvalt vaidlusega, mis puudutas teises liikmesriigis tagaselja tehtud ning määruse nr 44/2001 ( 24 ) artiklis 54 nimetatud tunnistusega varustatud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamist, saab järeldada, et sellise tunnistuse väljastamine ei nõua asja kohtulikku läbivaatamist. Euroopa Kohus märkis, et „kuna tunnistuse väljastanud kohus […] ei pruugi tingimata kattuda kohtuga, kes tegi otsuse, mille täitmist taotletakse, saavad [tunnistuses kajastatud faktilised] asjaolud olla vaid puhtalt informatiivset laadi, millel on pelk teavitav väärtus“ ( 25 ).

38.

Neist otsustest tuleneb, et kvalfitseerimaks otsuse teinud kohtu tegevust määruse nr 1215/2012 artiklis 53 nimetatud tunnistuse väljastamisel, tuleb kohaldatavate sätete sõnastuse kõrval arvesse võtta ka selle määrusega loodud süsteemi ja sellega taotletavaid eesmärke.

39.

Järeldan nende asjaolude analüüsist, et kuigi määruse nr 1215/2012 ning määruse nr 44/2001 ja määruse nr 805/2004 vahel on teatud kokkulangevusi, ei ole ükski Euroopa Kohtu poolt antud lahendustest otseselt üle kantav.

40.

Kõigepealt tuleb märkida, et sõnastuselt erineb määruse nr 1215/2012 artikkel 53 sellele vastavast määruse nr 44/2001 artiklist 54. Kui viimati nimetatus on sätestatud, et „[o]tsuse teinud liikmesriigi kohus või pädev asutus annab huvitatud poole taotlusel välja tunnistuse, kasutades [selle] määruse V lisas esitatud tüüpvormi.“ ( 26 ), siis artiklis 53 on sätestatud, et tunnistuse väljastab „otsuse teinud kohus“.

41.

Teiseks tuleb selle kohtu poolt täidetavust kinnitava tunnistuse väljastamist ( 27 ) eristada otsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitamise menetlusest ( 28 ). Määruse nr 805/2004 ja määruse nr 1215/2012 sõnastustes avaldub nende kahe menetluse vaheline oluline erinevus. Nagu Euroopa Kohus välja tõi ( 29 ), eelneb määruse nr 805/2004 artikli 6 lõike 1 ja artikli 9 kohaselt tõendi väljastamisele vaidlustamata nõude kohta tehtud kohtuotsuse Euroopa täitekorraldusena kinnitamine otsuse teinud kohtus.

42.

Viimaks on iseäranis oluline meeles pidada, et kuigi määruse nr 805/2004 eeskujul on määruses nr 1215/2012 kehtestatud täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamise põhimõte, kehtestatakse viimatinimetatud määrusega see põhimõte üldisena, ilma eeltingimusteta. See suur muudatus, mis täidetavaks tunnistamise menetlust lihtsustava määruse nr 44/2001 ümber tegemisega tehti, väljendub vahetu täidetavuse põhimõttes ( 30 ), mis on sõnastatud määruse nr 1215/2012 artiklis 39. Seda sätet luleb lugeda koos määruse põhjendusega 26, mille kohaselt „tuleks liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsust kohelda kui otsust, mis on tehtud taotluse saanud liikmesriigis“.

43.

Seetõttu piisab ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuse teises liikmesriigis täitmisele pööramiseks määruse nr 1215/2012 artikli 42 kohaselt selle kohtuotsuse koopia ja määruse artiklis 53 sätestatud tunnistuse esitamisest.

44.

Sellel tunnistusel põhineb ka liikmesriikides tehtud kohtuotsuste vahetu täidetavuse põhimõtte rakendamine. Teisisõnu ei ole kohtuotsus ilma selle dokumendita „valmis vabalt Euroopa õigusruumis ringlema“ ( 31 ), mis ei olnud nõnda määrusega nr 44/2001 loodud süsteemis ( 32 ).

45.

Täidetava kohtuotsuse mõistmise lihtsustamiseks käsitatakse tunnistust otsust asendava dokumendina ( 33 ), ilma et tunnistuse tõlke ( 34 ) või lausa täidetava otsuse tõlke esitamine oleks kõigil juhtudel nõutav ( 35 ).

46.

Süsteemi tõhusus, millega õigustati tunnistusele mitme välja lisamist, rajaneb otsuse teinud kohtu poolt hiljem tunnistuse välja andmise aluseks olnud kohtuotsuse tegemise etapis teostatud kontrolli kvaliteedil. Liikmesriigis, kus täitmist taotletakse, pädev kohus enam mingisugust kontrolli ei teosta. Otsuse täitmiseks taotluse esitamise korral võib viimati nimetatud kohtu poole pöörduda üksnes isik, kelle vastu selline taotlus esitati, taotledes otsuse tegemist selle kohta, et esinevad kohtuotsuse tunnustamisest ( 36 ) või täitmisest ( 37 ) keeldumise alused. Just sellise võimaluse tõttu toimetatakse määruse nr 1215/2012 artiklis 53 sätestatud tunnistus selle määruse artikli 43 kohaselt asjaomasele isikule kätte enne mis tahes täitetoimingute tegemist.

47.

Selles olukorras kordab otsuse teinud kohus, kellele esitatakse taotlus tunnistuse väljastamiseks, sisuliselt täidetavas kohtuotsuses sisalduvaid andmeid ( 38 ). Ta ei kontrolli seda, kas teatud nõuded, mis välistavad täidetavaks tunnistamise menetluse läbi viimise vajaduse, on täidetud, nagu see oli varasemate õigusaktide kohaldamise korral ( 39 ), kui täidetavaks tunnistamise menetlusest loobumine oli seotud kas teatud eriliste garantiide kontrollimisega ( 40 ) või sellega, et menetlus toimus vastavalt teatud määrustes sätestatud erikorrale ( 41 ).

48.

Seetõttu näib mulle, et määruse nr 1215/2012 artikli 53 alusel tunnistuse väljastamise taotluse puhul tuleb arvestada kahe olukorraga.

49.

Kui otsuse teinud kohus leiab, et tõendi väljastamine on tema pädevuses, kuna kohtuotsus, mille täitmist soovitakse, sisaldab kõiki nõutavaid andmeid, siis ei kujuta tunnistuse väljastamine endast asja kohtulikku läbivaatamist. Kuigi sellel tunnistusel on määruses nr 1215/2012 sätestatud kohtuotsuse täitmise menetluses keskne tähtsus, ei erine selle laad sellisel juhul laadist, mille omistas Euroopa Kohus määruse nr 44/2001 artiklis 54 nimetatud tunnistusele. ( 42 )

50.

Lisaks tuleb tõdeda, et kuivõrd määruse nr 1215/2012 artiklis 53 ei ole täpsustatud, kellel on kohtuasutuse siseselt pädevus sellise tunnistuse väljastamiseks ( 43 ), võib selle välja anda muu organ või ametiisik kui kohtunik. Sellisel juhul ei saa Euroopa Kohtu poole pöördumine kõne alla tulla.

51.

Seevastu juhul kui otsuse teinud kohus ei ole, nagu käesolevas asjas, kohtuotsuse tegemise etapis ( 44 ) võtnud seisukohta määruse nr 1215/2012 kohaldatavuse küsimuses ( 45 ) ning kui pole ilmselge, et vaidlus kuulub nimetatud määruse kohaldamisalasse, tuleb sel kohtul igal juhul asi liikmesriigi menetlusnormide kohaselt kohtulikult läbi vaadata, olgu siis tunnistuse väljastamiseks esitatud taotlust või selle väljastamisest keeldumise peale esitatud kaebust ( 46 ) lahendades.

52.

Sellisel juhul ei täienda ega tõlgenda otsuse teinud kohus tehtud kohtuotsust, nagu ta peaks seda tunnistusel teatud väljade täitmiseks tegema mittetäieliku või ebatäpse otsuse korral ( 47 ). Kontrollides, kas ta on pädev tunnistuse väljastamiseks, viib kohus läbi kohtuotsuse tegemise menetluse järelmenetluse, mille eesmärk on tagada tehtud kohtuotsuse vahetu täidetavus. Otsuse teinud kohus peab sestap tegema otsuse, mis õigustab mõiste „kohtuotsuse jõudu omav lahend“ laia tõlgenduse kohaselt ( 48 ) seda, et ta saab pöörduda Euroopa Kohtu poole. Sellest sõltub õiguskindlus ja päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsuse kiire täitmine.

53.

Minu hinnangul on selline olukord võrreldav sellega, kui otsuse teinud kohus peab oma riigisisese õiguse eripärasid silmas pidades tõlgendama tunnistuse teatud väljade tähendust ( 49 ) või võtma seisukoha põhikohtuasja lahendanud kohtu pädevuse osas ajutiste või kaitsemeetmete kohaldamise kohta tehtud kohtuotsuse puhul ( 50 ). Otsuse teinud kohus teostab sel juhul õigusemõistmise funktsiooni, mis õigustab ka seda, et tal on õigus eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse pöörduda.

54.

Kohtu mõiste selline sisustamine ELTL artikli 267 tähenduses peab minu hinnangul siiski jääma erandlikuks. Otsuse täitmise etapis ei pea tegu olema „uue menetluse algatamisega“ ( 51 ), sest see seaks kahtluse alla määruse nr 1215/2012 eesmärgi saavutamise ja kahjustaks võlgniku õigusi ( 52 ). Tuleb meelde tuletada, et tunnistuse väljastamine ei toimu võistlevas menetluses. Lisaks saab võlgnik, kellele tunnistus kätte toimetatakse või teatavaks tehakse ( 53 ), selle mõju vaidlustada üksnes määruse nr 1215/2012 artiklis 45 sätestatud alustel ( 54 ). Neid aluseid tõlgendatakse Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas kitsalt, nii et kostja, kellele oli nõuetekohaselt menetlusest teatatud, ei saa esitada selliseid vastuväiteid, nagu selle määruse kohaldatavusega seonduvad vastuväited, mis oleks tulnud esitada põhiasja lahendanud kohtus või edasikaebeõigust teostades ( 55 ).

55.

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes leian, et kui otsuse teinud kohus, kellele on esitatud taotlus määruse nr 1215/2012 artiklis 53 sätestatud tunnistuse väljastamiseks, kahtleb selle määruse kohaldatavuses ning seda küsimust ei ole kohtuotsusega lahendatud, võib ta eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtusse pöörduda.

56.

Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et kahtluse korral määruse nr 1215/2012 kohaldatavuse osas nõuab selle määruse artikli 53 alusel tunnistuse väljastamine asja kohtulikku läbivaatamist, mille raames on liikmesriigi kohtul õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, ning seetõttu vastata, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

57.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et kahtluse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades kohaldatavuse osas, nõuab selle määruse artikli 53 alusel tunnistuse väljastamine asja kohtulikku läbivaatamist, mille raames on liikmesriigi kohtul õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse taotlus, ning seetõttu vastata, et Arbeits- und Sozialgericht Wieni (Viini töö- ja sotsiaalkohus, Austria) esitatud eelotsusetaotlus on vastuvõetav.