1. 

Käesolev eelotsusetaotlus on esitatud Euroopa vahistamismääruse (edaspidi „EVM“) Madalmaades täitmise raames, mille tegi Sąd Rejonowy w Poznaniu (Poznańi vojevoodkonna kohus, Poola) Daniel Adam Popławski suhtes, et viia Poolas täide vabadusekaotuslik karistus.

2. 

See eelotsusetaotlus on jätkuks 29. juuni 2017. aasta kohtuotsusele Popławski ( 2 ), milles Euroopa Kohus otsustas juba sisuliselt, et Madalmaade õigusnormid on vastuolus nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 3 ) artikli 4 punktiga 6, milles on nähtud ette vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtlik alus, mille eesmärk on soodustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni. Samas kohtuotsuses meenutas Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtutel on kohustus tõlgendada oma riigisisest õigust nii palju kui võimalik kooskõlas selle raamotsusega.

3. 

Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) soovib nüüd teada, kas juhul kui ta ei suuda seda kooskõlalise tõlgendamise kohustust täita, peab ta liidu õiguse esimuse põhimõtet arvestades jätma kohaldamata oma riigisisesed õigusnormid, mis on kõnesoleva raamotsusega vastuolus.

4. 

Käesolev kohtuasi võimaldab seega Euroopa Kohtul täpsustada, missugune suhe valitseb raamotsuse 2002/584 ja nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil ( 4 ) vahel. See annab Euroopa Kohtule ka võimaluse täpsustada mõju, mida seda liiki liidu õigusaktid võivad avaldada liikmesriikide õigusele.

5.

Raamotsuse 2002/584 artiklis 4 on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda [EVMi] täitmisest, kui:

[…]

[…]“.

6.

Raamotsuse 2008/909 artiklis 25 on nähtud ette:

„Ilma et see piiraks raamotsuse [2002/584] kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks.“

7.

Selle raamotsuse artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Käesolev raamotsus asendab alates 5. detsembrist 2011 järgmiste konventsioonide (mis on kohaldatavad liikmesriikidevahelistes suhetes) vastavad sätted, mõjutamata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ja nende kohaldamist üleminekuajal artikli 28 kohaselt:

8.

Selle raamotsuse artikkel 28 näeb ette:

„1.   Enne 5. detsembrit 2011 saadud taotluste suhtes kohaldatakse süüdimõistetud isikute üleandmist käsitlevaid olemasolevaid õigusakte. Pärast seda kuupäeva saadud taotluste suhtes kohaldatakse eeskirju, mille liikmesriigid on käesoleva raamotsuse alusel vastu võtnud.

2.   Kuid liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel teha avalduse, et kui lõplik kohtuotsus on tehtud enne tema määratud kuupäeva, jätkab ta väljaandja- ja täidesaatva riigina süüdimõistetud isikute üleandmist käsitlevate kehtivate õigusaktide kohaldamist, mis on kohaldatavad enne 5. detsembrit 2011. Kui selline avaldus on tehtud, kohaldatakse neid õigusakte sellistel juhtudel seoses kõigi liikmesriikidega, sõltumata sellest, kas nad on teinud sama avalduse. See kuupäev ei või olla hilisem kui 5. detsember 2011. Nimetatud avaldus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Selle võib igal ajal tagasi võtta.“

9.

29. aprilli 2004. aasta üleandmisseaduse (Overleveringswet) ( 5 ) – millega võeti Madalmaade õigusesse üle raamotsus 2002/584 – redaktsioonis, mis kehtis kuni Madalmaades raamotsuse 2008/909 rakendamise normide jõustumiseni, artiklis 6 oli ette nähtud:

„1.   Madalmaade kodaniku üleandmist võib lubada, kui seda taotletakse tema suhtes kriminaaluurimise läbiviimiseks ning vahistamismäärust täitva õigusasutuse sõnul on tagatud, et juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, mis ei ole mõistetud tingimisi, selliste tegude toimepanemise eest, mille korral võib lubada üleandmist, võib ta selle karistuse kanda Madalmaades.

2.   Madalmaade kodaniku üleandmine ei ole lubatud siis, kui seda nõutakse talle jõustunud kohtuotsusega määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks.

3.   Kui üleandmisest keeldutakse ainult […] artikli 6 lõike 2 alusel, teatab Openbaar Ministerie [(prokuratuur, Madalmaad)] vahistamismääruse teinud õigusasutusele, et ta on nõus võtma selle kohtuotsuse täitmise enda peale vastavalt süüdimõistetud isikute üleandmise konventsiooni artiklis 11 ette nähtud menetlusele või mõne muu kohaldatava kokkuleppe alusel.

4.   Prokuratuur teatab meie […] ministrile viivitamatult üleandmisest keeldumisest, mis edastatakse lõikes 3 nimetatud avaldusega, mille kohaselt on Madalmaad nõus välisriigis tehtud kohtuotsuse täitmise enda peale võtma.

5.   Lõikeid 1–4 kohaldatakse ka välisriigi kodaniku suhtes, kellel on tähtajatu elamisluba, kui teda võib Madalmaades vastutusele võtta sellise teo toimepanemise eest, mille tõttu [EVM] tehti, ja kui eeldatakse, et ta ei kaota oma õigust Madalmaades elada tema suhtes üleandmise järel kohaldatava karistuse või võetava meetme tõttu.“

10.

Sellest hetkest peale, mil jõustus 12. juuli 2012. aasta seadus, mis käsitleb vabadusekaotuslike karistuste, sealhulgas tingimisi täitmisele pööramata jäetud karistuste vastastikust tunnustamist ja täideviimist (Wet wederzijdse erkenning en tenuitvoerlegging vrijheidsbenemende en voorwaardelijke sancties) ( 6 ) – millega on üle võetud raamotsus 2008/909 –, on OLW artikli 6 lõige 3 sõnastatud järgmiselt:

„Kui üleandmisest keeldutakse ainult […] artikli 6 lõike 2 alusel, teatab prokuratuur vahistamismääruse teinud õigusasutusele, et ta kavatseb kohtuotsuse täitmise enda peale võtta.“

11.

WETS artiklis 5:2 on nähtud ette:

„1.   [Käesoleva seadusega] asendatakse Euroopa Liidu liikmesriikide vahelistes suhetes 10. septembri 1986. aasta kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täitmise ülekandmise seadus (Wet overdracht tenuitvoerlegging strafvonnissen) ( 7 ).

[…]

3.   [Käesolevat seadust] ei kohaldata kohtuotsustele […], mis on jõustunud enne 5. detsembrit 2011.

[…]“.

12.

Sąd Rejonowy w Poznaniu (Poznańi vojevoodkonna kohus) mõistis 5. veebruari 2007. aasta kohtuotsusega, mis jõustus 13. juulil 2007, Poola kodanikule D. A. Popławskile ühe aasta pikkuse vangistuse, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. 15. aprilli 2010. aasta määrusega pööras sama kohus selle karistuse täitmisele.

13.

See kohus tegi 7. oktoobril 2013 D. A. Popławski suhtes selle karistuse täideviimiseks EVMi.

14.

Põhikohtuasjas, mis puudutab selle EVMi täitmist, tekib Rechtbank Amsterdamil (Amsterdami esimese astme kohus) küsimus, kas tal tuleb kohaldada OLW artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 5, mis näevad eelkõige Madalmaades elavate isikute ja seega ka D. A. Popławski huvides ette EVMi täitmata jätmise aluse. ( 8 )

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus saatis 30. oktoobri 2015. aasta otsusega Euroopa Kohtule esimese eelotsusetaotluse, mille raames ta märkis, et OLW artikli 6 lõike 3 kohaselt peab Madalmaade Kuningriik, juhul kui ta keeldub EVMi täitmisest, teatama, et ta „on nõus“ võtma karistuse täideviimise lepingu alusel, mille see riik on vahistamismääruse teinud liikmesriigiga sõlminud, enda peale. Ta täpsustas, et niisugune enda peale võtmine sõltub põhikohtuasjas Poola Vabariigi vastavast taotlusest ning et niisuguse taotluse esitamine Poola Vabariigi kodaniku kohta on Poola õigusaktidega vastuolus.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas, et selles olukorras võib keeldumine isiku üleandmisest viia selleni, et EVMiga tagaotsitav isik jääb karistuseta. Pärast seda, kui kuulutatakse kohtuotsus, millega sellest üleandmisest keeldutakse, võib karistuse täideviimise enda peale võtmine osutuda võimatuks, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriik ei ole seda palunud ning see võimatus ei mõjuta kohtuotsust, millega tagaotsitava üleandmisest keelduti.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldas seega kahtlust, kas OLW artikli 6 lõiked 2–4 on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6, mis võimaldab üleandmisest keelduda ainult siis, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik „kohustub“ viima karistuse täide vastavalt oma riigisisesele õigusele.

18.

Euroopa Kohus otsustas oma kohtuotsuses Popławski, et „raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus seda sätet ülevõtvad liikmesriigi õigusnormid, mis juhul, kui liikmesriik on saanud välisriigi kodaniku suhtes, kellel on selles liikmesriigis tähtajatu elamisluba, teiselt liikmesriigilt taotluse selle isiku viimasele üleandmiseks, et viia täide jõustunud kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotuslik karistus, ühelt poolt ei luba sellist üleandmist ja teiselt poolt näevad esimese liikmesriigi õigusasutustele ette vaid kohustuse teatada teise liikmesriigi õiguskaitseasutustele, et nad on valmis võtma selle kohtuotsuse täitmise enda peale, ilma et üleandmisest keeldumise otsuse tegemise kuupäeval oleks kohtuotsuse täitmise üleminek tegelikult tagatud ning ilma, et juhul, kui selle kohustuse enda peale võtmine osutub võimatuks, saaks sellist keeldumist kahtluse alla seada“. ( 9 )

19.

Samas kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus ka, et „raamotsuse 2002/584 sätetel ei ole vahetut õigusmõju“. ( 10 ) Ta otsustas siiski, et „liikmesriigi pädeval kohtul [tuleb] kogu siseriiklikku õigust arvesse võttes ja selles tunnustatud tõlgendusmeetodeid kasutades tõlgendada põhikohtuasjas käsitletavaid siseriiklikke õigusnorme niipalju kui võimalik kõnealuse raamotsuse sõnastusest ja eesmärgist lähtudes, mis käesoleval juhul tähendab, et kui keeldutakse sellise isiku üleandmiseks tehtud EVMi täitmisest, kelle suhtes on vahistamismääruse teinud liikmesriigis tehtud lõplik kohtuotsus, millega on talle mõistetud vabadusekaotuslik karistus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutustel kohustus tagada ise sellele isikule mõistetud karistuse tegelik täideviimine“. ( 11 )

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et kohtuotsusest Popławski ilmneb, et OLW artikli 6 lõiked 2, 3 ja 5 on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 vastuolus.

21.

Ta arvab ka, et OLW artikli 6 lõigete 2, 3 ja 5 tõlgendamine täies kooskõlas raamotsusega, see tähendab nii, et esiteks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kaalutlusõigus küsimuses, kas tuleb kohaldada seal viidatud üleandmisest keeldumise alust, ja et teiseks võib eelotsusetaotluse esitanud kohus üleandmisest keelduda ainult tingimusel, et on tagatud, et Madalmaade Kuningriik võtab karistuse täideviimise tegelikult enda peale, ei ole võimalik, sest niisugune tõlgendus oleks contra legem.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et oma selles kohtuasjas edastatud esimeses eelotsusetaotluses esitas ta küsimusi kolme lahenduse kohta, mis võiksid tema arvates siiski viia raamotsusega 2002/584 kooskõlas oleva tulemuseni.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ilmneb esimesest eelotsusetaotlusest selles kohtuasjas, et liidu õiguse seisukohast on lubatav ainult üks kolmest lahendusest, see tähendab tõlgendus, mille kohaselt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 on täideviimise enda hooleks võtmiseks OLW (endise) artikli 6 lõikega 3 nõutav kokkuleppeline õiguslik alus. Minister van Justitie en Veiligheid (Madalmaade justiits- ja julgeolekuminister), kes on täideviimise enda kanda võtmise otsuse tegemiseks pädev organ, leidis aga, et raamotsus 2002/584 ei kujuta endast kokkulepet ei OLW artikli 6 lõike 3 ega kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täitmise ülekandmise seaduse artikli 2 tähenduses.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et see asjaomane tõlgendus ei taga D. A. Popławskile määratud karistuse tegelikku täideviimist Madalmaades ega võimalda saavutada lahendust, mis oleks kooskõlas raamotsuse 2002/584 eesmärgiga, nagu nõudis Euroopa Kohus kohtuotsuses Popławski. ( 12 )

25.

Seepärast selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal on tegemist vastanduvate eesmärkidega. Kui ta annab menetlusaluse isiku üle, toimib ta vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6, kuid rikkudes OLW artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 5, mille sätteid ei saa tõlgendada nii, et nende kohaldamine annaks raamotsusega kooskõlas oleva tulemuse. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus keeldub aga menetlusalust isikut üle andmast, toimib ta vastavuses OLW artikli 6 lõigetega 2, 3 ja 5, kuid rikkudes raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib seega küsimus, kas tal on niisugusel juhul võimalik jätta riigisisesed õigusnormid, mis on raamotsuse 2002/584 sätetega vastuolus, liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel kohaldamata, ehkki neil sätetel ei ole vahetut õigusmõju. Jätta OLW artikli 6 lõiked 2, 3 ja 5 kohaldamata tähendaks sel juhul tegelikult, et ei ole alust D. A. Popławski üleandmisest Poola ametiasutustele keelduda. Viimase huvist integreeruda taas Madalmaade ühiskonda tuleb tähtsamaks pidada huvi, et ta oma karistusest ei pääseks.

27.

Lõpuks kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus teist võimalikku lähenemisviisi, viidates kohtujurist Boti ettepanekule kohtuasjas van Vemde ( 13 ). See võimalik lahendus puudutab raamotsuse 2008/909 ülevõtmiseks vastu võetud ning karistuse tunnustamist ja täideviimist käsitleva riigisisese õigusnormi kohaldamist.

28.

Kohtujurist Bot leidis nimelt selles kohtuasjas, et avaldusel, mille Madalmaade Kuningriik tegi seoses raamotsusega 2008/909, ei ole õiguslikke tagajärgi, sest see tehti liiga hilja. ( 14 )

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see seisukoht – mille kohta ei avaldanud Euroopa Kohus oma 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsuses van Vemde ( 15 ) arvamust – on oluline, et ta saaks otsuse teha.

30.

See kohus rõhutab, et kui see avaldus ei ole kehtiv, kohaldatakse vastavalt raamotsuse 2008/909 artiklile 25 riigisiseseid õigusnorme, millega see raamotsus üle võeti, et täita karistuse täideviimise kohustus, nagu on nõutud raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6, ja seda süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks. Niisugusel juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima esiteks, kas liikmesriigi üleminekuõigust, see tähendab WETS artikli 5:2 lõiget 3 – milles on nähtud ette, et seda riigisisest õigusnormi ei kohaldata kohtuotsuste suhtes, mis jõustusid enne 5. detsembrit 2011 –, saab tõlgendada kooskõlas raamotsusega 2008/909, ning teiseks, kas OLW artikli 6 lõigete 2, 3 ja 5 alusel üleandmisest keeldumise korral on tagatud karistuse tegelik täideviimine Madalmaades.

31.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus vastab nendele kahele küsimusele jaatavalt, võib D. A. Popławski üleandmisest keelduda ja karistuse saab täide viia Madalmaades vastavalt OLW artikli 6 lõigetele 2, 3 ja 5 ning raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6, mis on kooskõlas D. A. Popławski sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärgiga.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ka – ikka juhuks, kui Madalmaade Kuningriigi avaldus ei peaks olema kehtiv –, et kui WETS artikli 5:2 lõike 3 raamotsusega 2008/909 kooskõlas tõlgendamine osutub lõpuks võimatuks, siis tekib küsimus, kas see kohus peab liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel jätma selle õigusnormi kohaldamata, sest see on selle raamotsusega vastuolus.

33.

Nendest kaalutlustest lähtudes otsustas rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

34.

Pärast eelotsusetaotluse esitamist otsustas Madalmaade Kuningriik avalduse, mille ta oli raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel teinud, tagasi võtta. Madalmaade Kuningriik võttis selle avalduse tagasi jõustumisega 1. juunist 2018 ning tagasivõtmisotsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 28. juunil 2018 ( 16 ).

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pidas 10. juulil 2018 poolte nõusolekul kohtuistungi teises kohtukoosseisus ja lubas pooltel avaldada arvamust selle avalduse tagasivõtmise tagajärgede kohta. Sama kuupäeva otsusega otsustas see kohus jääda nende kahe eelotsuse küsimuse juurde.

36.

Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Madalmaade Kuningriigi avalduse tagasivõtmise tulemusena kohaldatakse põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes raamotsuses 2008/909 sätestatut. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et WETS artikli 5:2 lõikes 3 on ikka ette nähtud, et seda seadust, mille eesmärk on raamotsuse 2008/909 ülevõtmine, ei kohaldata enne 5. detsembrit 2011 jõustunud kohtuotsuste suhtes – nagu see on D. A. Popławski suhtes tehtud kohtuotsustega.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta ei ole kindel, et saab tõlgendada seda õigusnormi kooskõlas raamotsusega 2008/909, ning seepärast jääb esimene küsimus tema arvates põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohaseks.

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jääb ka teine küsimus põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjakohaseks. See kohus märgib, et vahistamismääruse teinud liikmesriik, see tähendab Poola Vabariik tegi samuti avalduse raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 tähenduses. Ta viitab selles küsimuses kohtuasjas Popławski ( 17 ) esitatud kohtujurist Boti ettepanekule, milles viimane rõhutas, et Poola Vabariik tegi oma avalduse liiga hilja. ( 18 )

39.

Nende kahe küsimuse suhte kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et milline ka ei oleks vastus esimesele küsimusele, jääb teine asjakohaseks ja vastupidi. Sel teemal täiendab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotlust järgmisega.

40.

Tema sõnul oleksid need kaks liikmesriiki juhul, kui Poola Vabariigi avaldus ei ole kehtiv, kohustatud kohaldama raamotsuses 2008/909 sätestatut. Madalmaade Kuningriigi osas peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus seejärel analüüsima esiteks, kas ta saab tõlgendada WETS artikli 5:2 lõiget 3 kooskõlas selle raamotsusega. Kui seda õigusnormi ei saa tõlgendada kooskõlas raamotsusega 2008/909, WETS ei kohaldu ega ole ka tagatud, et Madalmaade Kuningriik viib selle karistuse tegelikult täide. Niisugusel juhul jääb vastus esimesele küsimusele asjakohaseks. Kui aga WETS artikli 5:2 lõiget 3 saab tõlgendada kooskõlas raamotsusega 2008/909, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta peab analüüsima, kas WETSi järgi on karistuse täideviimine tõesti tagatud.

41.

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, kas liikmesriigi kohus, kes ei saa tõlgendada raamotsuse ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid õigusnorme nii, et tulemus on selle raamotsusega kooskõlas, peab liidu õiguse esimuse põhimõttest lähtudes jätma kohaldamata need riigisisesed õigusnormid, mis on selle raamotsusega vastuolus.

42.

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, kas raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõikes 2 nimetatud avaldusel võivad olla õiguslikud tagajärjed, kui seda ei tehtud selle raamotsuse vastuvõtmisel, vaid hiljem.

43.

Oma analüüsi algul käsitlen seda teist küsimust, sest see võib määrata kindlaks õigusliku raamistiku, mida kohaldatakse D. A. Popławskile Poolas mõistetud karistuse Madalmaades täideviimise suhtes.

44.

Tuleb märkida, et kuigi raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõikes 1 on nähtud ette, et pärast 5. detsembrit 2011 saadud tunnustamise ja täideviimise taotluste suhtes kohaldatakse eeskirju, mille liikmesriigid on selle raamotsuse alusel vastu võtnud, lubab selle raamotsuse artikli 28 lõige 2 siiski igal liikmesriigil teha avalduse, millega lükatakse selle kohaldamine edasi.

45.

Raskus seisneb selles, et vastavalt raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 sõnastusele tuleb see avaldus teha „raamotsuse vastuvõtmisel“.

46.

Arvan nagu ka kohtujurist Bot ( 19 ), et raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõikes 2 nimetatud avaldus tuleb teha ükskõik missugusel viisil selle raamotsuse vastuvõtmisel ja selles peab olema täpselt näidatud asjaomase liikmesriigi valik, mis puudutab kuupäeva, millest varem kuulutatud jõustunud kohtuotsuste suhtes seda raamotsust ei kohaldata. Raamotsuse artikli 28 lõige 2 annab liikmesriikidele selle kuupäeva kindlaksmääramisel teatava kaalutlusruumi, kuid see ei tohi olla hilisem 5. detsembrist 2011.

47.

Lisaks märgin, et juhtumid, mil raamotsus 2008/909 lubab liikmesriikidel avalduse teha mitte üksnes selle raamotsuse vastuvõtmisel, vaid ka hiljem, on selgelt selles raamotsuses nimetatud. Viitan eelkõige selle artikli 4 lõikele 7 ja artikli 7 lõikele 4.

48.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kui liikmesriik tegi raamotsuse 2008/909 artiklit 28 puudutava avalduse pärast selle raamotsuse vastuvõtmise kuupäeva – vastupidi sellele, mida on nõutud raamotsuse artikli 28 lõikes 2 –, ei saa sellel õiguslikke tagajärgi olla.

49.

Et avaldus, mille Madalmaade Kuningriik raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel tegi, võeti – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule teatas – jõustumisega alates 1. juunist 2018 tagasi, ei puuduta teine küsimus enam mitte seda avaldust, vaid nüüd avaldust, mille tegi Poola Vabariik sama õigusnormi alusel.

50.

Näib, et Poola Vabariigi avalduse sai Euroopa Liidu Nõukogu kätte 23. veebruari 2011 ja see avaldati Euroopa Liidu Teatajas seejärel 1. juunil 2011. ( 20 )

51.

Et Poola Vabariik ei sõnastanud kunagi ametlikult täpset avaldust enne seda dokumenti, mille nõukogu sai kätte 23. veebruaril 2011, arvan seega, et Poola Vabariigi avaldusel ei saa olla õiguslikke tagajärgi, sest see esitati pärast tähtaja möödumist. ( 21 )

52.

Kui puudub raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõikes 2 ette nähtud tingimustele vastav avaldus, määrab raamotsuse normide ajalise kohaldamisala pärast 5. detsembrit 2011 saabunud taotluste puhul kindlaks selle raamotsuse artikli 28 lõige 1.

53.

Taotlust, et D. A. Popławskile mõistetud karistus viidaks täide Madalmaades, reguleerivad seega tõesti õigusnormid, mille on vastu võtnud see liikmesriik ja Poola Vabariik raamotsuse 2008/909 ülevõtmiseks.

54.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimest küsimust tuleb niisiis tõesti analüüsida, lähtudes eeldusest, et D. A. Popławskile Poolas mõistetud karistus viiakse täide Madalmaades, mida reguleerib raamotsusega 2008/909 kehtestatud regulatsioon.

55.

Nagu ma eespool märkisin, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, kas liikmesriigi kohus, kes ei saa tõlgendada raamotsuse ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid õigusnorme nii, et tulemus on selle raamotsusega kooskõlas, peab liidu õiguse esimuse põhimõttest lähtudes jätma kohaldamata need riigisisesed õigusnormid, mis on selle raamotsusega vastuolus.

56.

See küsimus puudutab Madalmaade õigusnormide kahte kategooriat, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab jaatava vastuse korral sellele küsimusele nende vastuolu tõttu olenevalt juhtumist kas raamotsusega 2002/584 või raamotsusega 2008/909 kohaldamata jätma.

57.

Esiteks on tegemist OLW artikli 6 lõigetega 2, 3 ja 5, millega on võetud üle raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6.

58.

Teiseks on tegemist WETS artikli 5:2 lõikega 3, millest tuleneb, et õigusnorme, mille Madalmaade Kuningriik on kehtestanud raamotsuse 2008/909 ülevõtmiseks, ei kohaldata kohtuotsuste suhtes, mis jõustusid enne 5. detsembrit 2011. See õigusnorm peegeldab seega riigisiseses õiguses avaldust, mille Madalmaade Kuningriik selle raamotsuse artikli 28 lõike 2 alusel tegi ja mille ta tagasi võttis jõustumisega 1. juunil 2018.

59.

Enne seisukoha võtmist põhimõttelises küsimuses, milline toime on raamotsusel riigisisesele õigusele, tuleb täpsustada konteksti, milles see küsimus on esitatud. Kõigepealt meenutan seega kahte punkti, milles Euroopa Kohus tuvastas oma kohtuotsuses Popławski vastuolu Madalmaade õigusnormide ja raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 vahel.

60.

Esiteks meenutas Euroopa Kohus, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 sätestab EVMi täitmata jätmise vabatahtliku aluse, mille kohaselt „võib“ vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud EVMi täitmisest, kui tagaotsitav elab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, nagu see on põhikohtuasjas, ning see riik „kohustub“ karistuse täide viima oma riigisisese õiguse kohaselt. ( 22 ) Euroopa Kohtu sõnul „tuleneb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest [seega], et kui liikmesriik on otsustanud selle sätte oma õigusesse üle võtta, siis peab vahistamismäärust täitval õigusasutusel siiski olema kaalutlusõigus küsimuses, kas EVMi täitmisest keelduda või mitte. Sellel õigusasutusel peab olema võimalik võtta arvesse selles õigusnormis nimetatud EVMi täitmata jätmise vabatahtliku aluse eesmärki, mis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel omistada tähtsust võimalusele suurendada tagaotsitava isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosust pärast seda, kui viimane on talle mõistetud karistuse ära kandnud“. ( 23 )

61.

Euroopa Kohus tõi seega välja esimese põhjuse, miks on Madalmaade õigus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 vastuolus, sest selle õiguse kohaselt on vahistamismäärust täitev õigusasutus kohustatud keelduma EVMi täitmisest juhul, kui tagaotsitav elab liikmesriigis, mille asutusega on tegemist, ja tal ei ole seega mingit kaalutlusõigust, kuidas seoses EVMiga toimida. ( 24 )

62.

Teiseks märkis Euroopa Kohus, et „[r]aamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 sõnastusest tuleneb veel […], et iga keeldumine EVMi täitmisest eeldab, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võtaks tõelise kohustuse viia tagaotsitavale isikule mõistetud vabadusekaotuslik karistus täide, mistõttu ei saa pelka asjaolu, et see liikmesriik teatab, et ta on „nõus“ viima selle karistuse täide, pidada sellise keeldumise sobivaks põhjenduseks. Sellest järeldub, et enne iga EVMi täitmisest keeldumist peab vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrollima, kas karistuse saab riigisisese õiguse kohaselt ikka täide viia. Kui vahistamismäärust täitval liikmesriigil on tegelikult võimatu karistuse täideviimise kohustust endale võtta, siis tuleb vahistamismäärust täitval õigusasutusel EVM täita ja järelikult anda tagaotsitav vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle“. ( 25 )

63.

Euroopa Kohus tõi seega välja teisegi põhjuse, miks on Madalmaade õigus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 vastuolus, see tähendab kuna nimetatud õiguse kohaselt ei kehti EVMi täitmisest keeldumise suhtes tingimust, et vahistamismäärust täitev liikmesriik „võta[b] kohustuse tagaotsitavale mõistetud vabadusekaotuslik karistus tegelikult täide viia, teki[b] oh[t], et tagaotsitav jääb karistuseta“. ( 26 ) Sellest vaatevinklist on Madalmaade õigusnormid seega raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 vastuolus, sest need „näevad [vahistamismäärust täitva] liikmesriigi õigusasutustele ette vaid kohustuse teatada [vahistamismääruse teinud] liikmesriigi õiguskaitseasutustele, et nad on valmis võtma [vabadusekaotusliku karistuse mõistva] kohtuotsuse täitmise enda peale, ilma et üleandmisest keeldumise otsuse tegemise kuupäeval oleks kohtuotsuse täitmise üleminek tegelikult tagatud ning ilma et juhul, kui selle kohustuse enda peale võtmine osutub võimatuks, saaks sellist keeldumist kahtluse alla seada“. ( 27 )

64.

Võttes arvesse seda tuvastatud vastuolu, palus Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtul leida nii palju kui võimalik Madalmaade õiguse tõlgendus, mis oleks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 kooskõlas.

65.

Tuleb meenutada, et „Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast [tuleneb], et raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele, sealhulgas liikmesriikide kohtutele kaasa riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse. Liikmesriikide kohtutel tuleb tõlgendada riigisisesest õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase raamotsuse sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada selles ette nähtud tulemus. Selline riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on omane EL toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel tagada oma pädevuse piires liidu õiguse tõhusa toime kohtuvaidluste lahendamisel“. ( 28 )

66.

Nagu Euroopa Kohus nõustub, „on riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel teatavad piirid. Nii on liikmesriigi kohtu kohustus viidata asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel raamotsuse sisule piiratud õiguse üldpõhimõtetega ning eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtetega. Nimetatud põhimõtetega on vastuolus eelkõige see, kui kõnealune kohustus võib raamotsuse alusel ja sõltumata selle rakendamiseks vastu võetud seadusest tuua kaasa raamotsuse sätteid rikkudes tegutsevate isikute kriminaalvastutuse või raskendada seda vastutust“. ( 29 )

67.

Lisaks „ei saa [kooskõlalise tõlgendamise kohustus] olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendusele“. ( 30 )

68.

Euroopa Kohtu sõnul „nõuab kooskõlalise tõlgendamise põhimõte [aga siiski], et liikmesriigi kohus teeb kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada raamotsuse täieulatuslik rakendamine ja saavutada selle eesmärgiga kooskõlas olev tulemus“. ( 31 )

69.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus juba leidnud, et „kooskõlalise tõlgendamise kohustus paneb liikmesriikide kohtutele kohustuse vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas raamotsuse eesmärkidega“. ( 32 )

70.

Euroopa Kohus on ka otsustanud, et „kui liikmesriigi kohus on seisukohal, et tal on võimatu tõlgendada riigisisest sätet kooskõlas raamotsusega, kuna talle on siduv riigi kõrgeima kohtu tõlgendavas kohtuotsuses sellele sättele antud tõlgendus, siis tuleb tal tagada raamotsuse täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata riigi kõrgeima kohtu tõlgenduse, kuna see tõlgendus ei ole liidu õigusega kooskõlas“. ( 33 )

71.

Võttes arvesse siin riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse ulatuse ja piiride kohta meenutatut, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul taas paluda teha kõik võimalik, et saavutada tõlgendades OLW artikli 6 lõigete 2, 3 ja 5 kohaldamine, mis oleks raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 eesmärgiga kooskõlas. Sama jõupingutus tuleb teha WETS artikli 5:2 lõike 3 puhul, et jõuda tõlgenduseni, mis on kooskõlas raamotsusega 2008/909. Raamotsuste esimus riigisisese õiguse suhtes peab nimelt avalduma eeskätt ja eriti liikmesriikide kohtute kohustuses tõlgendada oma riigisisest õigust kooskõlas raamotsustega.

72.

Enne kui anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selles küsimuses juhiseid, tuleb täpsustada raamotsuse 2002/584 ja raamotsuse 2008/909 omavahelist suhet.

73.

Raamotsuste 2002/584 ja 2008/909 omavahelist suhet selgitab selle viimase raamotsuse artikkel 25 „[EVMile] järgnevate karistuste täideviimine“, milles on sätestatud, et „[i]lma et see piiraks raamotsuse [2002/584] kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt […] raamotsuse [2002/584] artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks“. ( 34 )

74.

Seda artiklit tuleb ennast tõlgendada, lähtudes raamotsuse 2008/909 põhjendusest 12, millest ilmneb, et selle raamotsuse kohaldamine mutatis mutandis karistuste täideviimiste suhtes raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud juhtudel „tähendab muu hulgas, et täidesaatev liikmesriik võib kohtuotsuse tunnustamise ja täideviimise tingimusena teha kõnealuse raamotsuse kohaldamist piiramata kindlaks, kas esinevad käesoleva raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise ja mittetäideviimise põhjused, sealhulgas kontrollida, kas tegu on kahepoolselt karistatav, arvestades seda, kas täidesaatev riik on teinud käesoleva raamotsuse artikli 7 lõike 4 kohase avalduse, kui ta kaalub, kas isik raamotsuse [2002/584] artikli 4 lõike 6 kohastel juhtudel üle anda või karistus täide viia“.

75.

Nendest sätetest võib järeldada, et olukorras, kus raamotsusega 2008/909 kehtestatud regulatsioon on karistuse täideviimise suhtes kohaldatav, ei takista miski vahistamismäärust täitval liikmesriigil võtta kindlat ja lõplikku kohustust karistus täide viia, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik ei kavatse tugineda selle raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele ning lisaks leiab vahistamismäärust täitev õigusasutus, et karistuse täideviimine selles liikmesriigis võimaldaks hõlbustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni. Tingimused, mis peavad olema täidetud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks üleandmisest keelduda, on sel juhul täidetud. Süüdimõistetu sotsiaalse rehabilitatsiooniga seotud huvi langeb seega kokku huviga vältida seda, et vabadusekaotuslik karistus jääb täide viimata. Vajaduse tõttu need kaks huvi ühitada on veelgi olulisem, et eelotsusetaotluse esitanud kohus püüaks oma riigisisest õigust tõlgendada viisil, mis tagab raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 täieliku õigusmõju.

76.

Nagu Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Popławski meenutas, ei ole ta pädev tõlgendama liikmesriigi õigust. ( 35 ) Seda, kas Madalmaade õigust saab tõlgendada nii, et see on kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 ja raamotsuse 2008/909 artikliga 28, hindab seega ainuüksi eelotsusetaotluse esitanud kohus.

77.

Siiski on Euroopa Kohus, „kes peab andma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarviliku vastuse, pädev andma põhikohtuasja toimikust ning talle esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul asja lahendada“. ( 36 )

78.

Käsitletaval juhul eeldab OLW artikli 6 lõigete 2, 3 ja 5 kohaldamine põhikohtuasjas nii, et see oleks kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6, et seda riigisisest õigusnormi saaks tõlgendada järgmiselt.

79.

Esiteks on vaja, et OLW artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 5 saaks tõlgendada nii, et nendega on kehtestatud tagaotsitava suhtes tehtud EVMi täitmisest keeldumise vabatahtlik alus, see tähendab, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi pädeval õigusasutusel on kaalutlusruum, mis võimaldab otsustada, kas EVM täita või selle täitmisest keelduda.

80.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib oma eelotsusetaotluses kahtlevat, kas riigisisese õiguse niisugune tõlgendus on võimalik, kuigi samal ajal ilmneb tema teistest kaalutlustest, et see ei ole tema silmis kõige suurem takistus, mis ei võimalda leida lahendust, mis oleks kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatuga.

81.

Teiseks – ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad peamiselt seda punkti – peaks OLW artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 5 selleks, et need oleksid kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatuga, saama tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev õigusasutus saab võimalust keelduda EVMi täitmisest kasutada ainult tingimusel, et tagab D. A. Popławskile mõistetud karistuse tegeliku täideviimise Madalmaades.

82.

Arutelu küsimuses, kas juhul, kui liikmesriigis on vabadusekaotusliku karistuse täideviimise enda peale võtmise tingimus, kas rahvusvahelises kokkuleppes eksisteerib õiguslik alus, võib raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 ise kujutada endast liikmesriigi õiguses nõutavat lepingulist alust, ei ole enam asjakohane.

83.

Nagu ma eespool märkisin, otsustas Madalmaade Kuningriik avalduse, mille oli raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel teinud, jõustumisega 1. juunil 2018 tagasi võtta. Nimetatud avalduse tagasivõtmise tulemus on, et selle raamotsuse sätted peaksid olema ratione temporis kohaldatavad karistuse täideviimise taotluse suhtes juhul, kui liikmesriik kohustub selle karistuse vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6 täide viima.

84.

Selles küsimuses meenutan, et raamotsus 2008/909 on Madalmaade õigusesse üle võetud WETSiga. Alates selle õigusakti jõustumisest ei ole OLW artikli 6 lõikes 3 enam mainitud, et karistuse täideviimiseks üleandmisest keeldumise korral peaks eksisteerima lepinguline alus. See sõnastuse muudatus on loogiline, sest nagu on märgitud raamotsuse 2008/909 artikli 26 lõikes 1, asendab see alates 5. detsembrist 2011 mitme liikmesriikidevahelistes suhetes kohaldatava Euroopa konventsiooni vastavaid sätteid.

85.

Seega võib eelotsusetaotluse esitanud kohus asuda seisukohale, et raamotsuse 2008/909 ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseste õigusnormide kohaldamine suudab tagada, et D. A. Popławskile mõistetud karistus viiakse Madalmaades tõesti täide.

86.

Selles olukorras põrkub niisuguste riigisiseste õigusnormide kohaldamine käsitletaval juhul WETS artikli 5:2 lõikes 3 sisalduvale takistusele, sest meenutan, et selles sättes on nähtud ette, et neid õigusnorme ei kohaldata kohtuotsuste suhtes, mis jõustusid enne 5. detsembrit 2011.

87.

Olukorras, kus Madalmaade Kuningriik ei ole teinud raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel avaldust, tuleb asuda seisukohale, et see säte on vastuolus selle raamotsuse artikli 28 lõikega 1, milles – meenutan – on nähtud ette, et pärast 5. detsembrit 2011 saadud taotlusi reguleerivad õigusnormid, mille liikmesriigid on kehtestanud selle raamotsuse ülevõtmiseks, ilma et kuupäeval, mil asjaomane kohtuotsus jõustus, oleks seejuures mingit tähtsust.

88.

Lähtudes kogu oma riigisisesest õigusest ja tõlgendamismeetoditest, mis on tema käsutuses, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus minu arvates asuda seisukohale, et kuna Madalmaade Kuningriik otsustas tagasi võtta avalduse, mille ta oli raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel teinud, järeldub sellest, et riigisisesel õigusnormil, mille eesmärk on selle avalduse rakendamine riigisiseses õiguses, puudub õiguslik alus. Et tahe, mida Madalmaade Kuningriik on väljendanud, on üheselt mõistetav, võib WETS artikli 5:2 lõike 3 ulatust kergesti vähendada ainuüksi riigisisesest õigusest tulenevalt ja ilma, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks seda tõlgendama contra legem.

89.

Et nüüd on täpsustatud viisi, kuidas võib eelotsusetaotluse esitanud kohus saavutada oma riigisisese õiguse tõlgenduse, mis on kooskõlas raamotsustega 2002/584 ja 2008/909, tuleb konkreetselt ära näidata, milline võib olla nende kahe raamotsuse riigisiseste rakendusnormide suhe niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas.

90.

Selles küsimuses tuleb lähtuda seisukohast, et kuna raamotsusega 2008/909 kehtestatud regulatsioon on kohaldatav taotluse suhtes, et D. A. Popławskile Poolas mõistetud kohustus viiakse täide Madalmaades, ning kaob ebakindlus, mis võis varem kaasneda selles valdkonnas sõlmitud Euroopa konventsioonidest tuleneva regulatsiooni kohaldamisega, suudab vahistamismäärust täitev liikmesriik võtta kindla ja lõpliku kohustuse see karistus täide viia, nagu nõuab raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6.

91.

Arvan ka, et kui selles sättes nõutud tingimused on täidetud, ei saa lubada, et karistuse täideviimist vahistamismäärust täitvas liikmesriigis takistab EVMi teinud liikmesriigi keeldumine edastada kohtuotsus koos raamotsuse 2008/909 I lisas toodud tunnistusega.

92.

Ma ei nõustu selles küsimuses Poola Vabariigi arvamusega, et ilma temapoolse taotluse või nõusolekuta D. A. Popławskile mõistetud karistuse täideviimiseks Madalmaades ei saa see täideviimine aset leida. Niisugune seisukoht võtaks nimelt toime raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 sätestatud täitmata jätmise vabatahtlikult aluselt, mille vahistamismäärust täitev liikmesriik on otsustanud oma riigisisesesse õigusesse üle võtta. Poola Vabariigi niisugune seisukoht, mis takistab vahistamismäärust täitval liikmesriigil võtta kindlat ja lõplikku karistuse täideviimise kohustust, on vastuolus ka eesmärgiga suurendada tagaotsitava isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosust – eesmärk, mida taotletakse korraga selle viimase sättega, ( 37 ) kuid ka raamotsusega 2008/909, nagu näitab sõnaselgelt selle raamotsuse artikli 3 lõige 1. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et „liidu kodaniku ühiskonda taasintegreerumine liikmesriigis, kuhu ta on igati integreerunud, [ei ole] ainuüksi viimase huvides, vaid ka liidu huvides üldiselt“. ( 38 )

93.

Vastupidi Poola Vabariigi väitele ei saa vahistamismääruse teinud liikmesriik tugineda raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikele 5, et jätta kohtuotsus koos selle raamotsuse I lisas nimetatud tunnistusega edastamata.

94.

Sellest sättest ilmneb tõesti, et „[t]äidesaatev riik võib omal algatusel taotleda väljaandjariigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega“ ning et „[s]elle lõike alusel tehtud taotlused ei kohusta väljaandjariiki kohtuotsust koos tunnistusega edastama“.

95.

Samas reguleerib karistuste täideviimist EVMi tulemusena – nagu ma juba märkisin – raamotsuse 2008/909 artikkel 25, nagu see ilmneb muide sõnaselgelt selle pealkirjast. See säte kujutab seega endast erinormi karistuste täideviimise üldnormi suhtes selles raamotsuses.

96.

Meenutan, et selle sätte järgi kohaldatakse raamotsust 2008/909 karistuste täideviimise suhtes raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 raames, „ilma et see piiraks“ raamotsuse 2002/584 kohaldamist ja ainult „selles ulatuses, nagu see on kooskõlas“ kõnealuse raamotsuse sätetega. Kokkuvõttes tähendab see, et raamotsuse 2008/909 rakendamine ei tohi kahjustada raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud täitmata jätmise vabatahtliku aluse kasutamist, kui vahistamismäärust täitev liikmesriik kohustub vastavalt sellele sättele asjaomast karistust täide viima. Oleks muide paradoksaalne ja õigupoolest ebaloogiline asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis teha võimalikuks, et vahistamismääruse teinud liikmesriik võib tugineda raamotsuses 2008/909 sätestatud õigusnormidele, mille eesmärk on – meenutan – hõlbustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni, et takistada niisuguste õigusnormide kohaldamist, mille vahistamismäärust täitev liikmesriik on kehtestanud, et võtta üle raamotsuse artikli 4 punkt 6, millel on täpselt sama eesmärk. ( 39 )

97.

Ma järeldan nendest kaalutlustest konkreetselt, et kui vahistamismäärust täitev liikmesriik võtab kohustuse karistus täide viia, nagu on nõutud raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6, on vahistamismääruse teinud liikmesriik kohustatud rahuldama esimese riigi taotluse, et talle edastataks kohtuotsus koos raamotsuse 2008/909 I lisas toodud tunnistusega.

98.

Kui tõlgendada raamotsuse 2008/909 ülesehitust ja selle suhet raamotsusega 2002/584 nii, vastab see täielikult eesmärgile hõlbustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni ja tagab samal ajal karistuse tegeliku täideviimise.

99.

Meenutan oma lähenemisviisi põhjendamiseks ka, et „raamotsuse 2008/909 artikli 26 kohaselt asendab see otsus liikmesriikidevahelistes suhetes mitut rahvusvahelise õiguse akti, et nagu on sõnastatud ka põhjenduses 5, arendada koostööd kriminaalasjades tehtud otsuste täitmisel“. ( 40 )

100.

Erinevalt nendest rahvusvahelise õiguse aktidest põhineb raamotsus 2008/909 eelkõige vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis selle põhjenduse 1 kohaselt, tõlgendatuna koostoimes ELTL artikli 82 lõikega 1, kujutab endast Euroopa Liidus kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivi“, mille alus on põhjenduse 5 järgi eriline vastastikune usaldus teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. ( 41 ) Vahistamismääruse teinud liikmesriigi koostöö, et vahistamismäärust täitev liikmesriik saaks karistuse raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 nimetatud juhul täide viia, kujutab endast vastastikuse usalduse konkreetset väljendust.

101.

Nagu ilmneb eelnevatest arutluskäikudest, eeldab D. A. Popławski suhtes tehtud EVMi menetlemine kirjeldatud menetluse kohaselt siiski tingimata, et eelotsusetaotluse esitanud kohus suudaks tõlgendada oma riigisisest õigust kooskõlas raamotsustega 2002/584 ja 2008/909.

102.

Et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, on välistatud, et liikmesriikide kohtud võiksid neid kohaldada otse, ilma riigisisese õiguse vahenduseta.

103.

On aga vaja arvesse võtta olukorda, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ei suuda tõlgendada oma riigisisest õigust kooskõlas raamotsustega 2002/584 ja 2008/909, ehkki juhiste kohaselt, mille ma ennist andsin, võib see kohus niisuguse kooskõlalise tõlgenduse minu meelest leida. Märgin muide, et arutluskäigud, mida sisaldavad eelotsusetaotlus ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu 10. juuli 2018. aasta otsus, annavad tunnistust selle kohtu soovist leida nii palju kui võimalik oma riigisisese õiguse tõlgendus, mis on raamotsustega kooskõlas, et sobitada omavahel kokku eesmärk vältida karistamatust ja eesmärk hõlbustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni, kui ta on oma karistuse ära kandnud.

104.

Üldiselt arvan, et kuigi on selge, et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, ei saa nende mõju riigisisesele õigusele taandada lihtsalt riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuseks, mis riigi ametiasutustel lasub.

105.

Tuleb mõista, et kui riigisisest õigusnormi, mille eesmärk on raamotsuse rakendamine, ei saa hoolimata pädeva liikmesriigi kohtu jõupingutustest tõlgendada kooskõlas raamotsusega, tähendab see, et raamotsuse ja riigisisese õiguse vastuolu kestab edasi ning seda vaatamata asjaolule, et raamotsused on siduvad. See on täielikus vastuolus liidu õiguse esimuse põhimõttega. Sellest vaatevinklist võimaldab nimetatud vastuolu lahendada ainult nõudmine, et pädev liikmesriigi kohus jätaks raamotsusega vastuolus oleva riigisisese õigusnormi kohaldamata.

106.

Seega kui lõpuks ilmneb, et Madalmaade õigust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas raamotsustega 2002/584 ja 2008/909 – nagu ma kutsun eelotsusetaotluse esitanud kohut üles tegema –, eelkõige sellepärast, et niisugune tõlgendus on contra legem, nõuab nende raamotsuste täielik õigusmõju, mille liikmesriikide kohtud peavad tagama, ( 42 ) minu arvates, et eelotsusetaotluse esitanud kohus jätaks kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on nende raamotsustega vastuolus.

107.

Oma ettepanekus kohtuasjas Popławski ( 43 ) ja ettepanekus kohtuasjas Lada ( 44 ) esitas kohtujurist Bot põhjused, miks tuleb tema arvates nõustuda, et raamotsustele võib tugineda – kuigi neil ei ole vahetut õigusmõju –, et jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on nendega vastuolus. Ma nõustun selles ettepanekus esitatud argumentidega ja viitan nendele. ( 45 )

108.

Lisan, et mulle näib, et Euroopa Kohus ise ei välistanud oma kohtuotsuses Popławski, et raamotsus võib tuua liikmesriikide kohtutele kaasa kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on selle raamotsusega vastuolus.

109.

Nimelt meenutas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et „[tema] väljakujunenud praktika kohaselt võtavad liikmesriigid kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada raamotsusest tulenevate kohustuste täitmine“. ( 46 )

110.

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et „[k]onkreetsemalt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele, sealhulgas liikmesriikide kohtutele kaasa riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse“. ( 47 )

111.

Kuigi Euroopa Kohus asetas rõhu riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustusele, mis liikmesriikide kohtutel on, sest ta peab seda, et liidu õigusele saaks niiviisi tugineda, väga tähtsaks – minu arvates põhjendatult –, näib mulle, et raamotsuste siduvuse meenutamine ning tähelepanu juhtimine sellele, et raamotsuste kohustuslik jõud väljendub „konkreetsemalt“ riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuses, mis liikmesriikide kohtutel on, jätavad võimaluse, et juhul, kui need kohtud ei suuda tõlgendada oma riigisisest õigust kooskõlas raamotsusega, peavad nad jätma selle riigisisese õiguse kohaldamata.

112.

Arvan ka, et sellega nõustumine, et liikmesriigi kohtus võib tugineda raamotsuse sättele, et jätta kohaldamata riigisisene õigus, mis on sellega vastuolus, ei tähenda, et see säte peab vastama tingimustele, mis peavad olema täidetud, et sellel oleks vahetu õigusmõju, see tähendab, et see peab olema selge, täpne ja tingimusteta.

113.

Käesolev kohtuasi näitab muide hästi, et niisugune nõue kahjustaks raamotsuste siduvust, ja näitab, et vastupidi komisjoni väitele erineb vahetu õigusmõju võimalusest tugineda raamotsusele, et jätta kohaldamata riigisisene õigusnorm, mis on sellega vastuolus.

114.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4 lõige 6 ei vasta nimelt minu arvates tingimustele, mis peavad vahetuks õigusmõjuks täidetud olema. Meenutan, et selles õigusnormis on sätestatud EVMi täitmata jätmise vabatahtlik alus, mis eeldab esiteks, et liikmesriikidel on – nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast – valida, kas võtta see õigusnorm riigisisesesse õigusesse üle või mitte, ( 48 ) ja teiseks, et vahistamismäärust täitval õigusasutusel peab olema kaalutlusruum küsimuses, kas keelduda EVMi täitmisest või mitte. ( 49 )

115.

Seega isegi kui raamotsustel võib olla vahetu õigusmõju, ei ole seda igal juhul raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktil 6. Teiste sõnadega ei saa liikmesriigi kohus seda ühelgi juhul kohaldada otse, olenemata riigisisesest õigusnormist, millega see on üle võetud, või selle riigisisese õigusnormi asemel. See tähendab, et kui riigisisese õigusnormiga ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6 õigesti üle võetud ja selle riigisisese õigusnormi tõlgendamine kooskõlas selle sättega osutub võimatuks, tuleb see riigisisene õigusnorm jätta – ainult – kohaldamata, mis ei too ühelgi juhul kaasa seda, et selle asemel kohaldatakse raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 6.

116.

Selles olukorras ja arvestades, et aluslepingute autorid soovisid välistada raamotsuste vahetu õigusmõju, mida ei ole siin sugugi kahtluse alla seatud, leian, et mittenõustumine, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 võiks avaldada niisugust mõju, et sellega vastuolus riigisisene õigusnorm jäetakse kohaldamata, võimaldab lihtsalt liikmesriikidel ekslikult kehtestada ühe EVMi täitmata jätmise aluse ning kahjustada nõuet, et raamotsuseid tuleb liidus kohaldada ühetaoliselt, samuti vastastikuse usalduse ja tunnustamise põhimõtteid. ( 50 ) Minu arvates ei saa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala üles ehitada ilma, et liikmesriikide kohtud tasandaksid tõesti liidu õiguse väära kohaldamise, kusjuures tuleb meenutada, et viimastel on sellel alal täita täiesti esmajärguline roll.

117.

Rõhutan ka, et Euroopa Kohtu viimase aja kohtupraktika, milles on käsitletud direktiivide mõju riigisisesele õigusele, kinnitab seisukohta, et vahetut õigusmõju tuleb eristada direktiivide kõrvaletõrjuvast mõjust, sest see viimane on liidu õiguse esimuse põhimõtte tagajärg. Näiteks 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Link Logistik N&N ( 51 ) tuvastas Euroopa Kohus kõigepealt, et direktiivi säte ei vasta tingimustele, mis peavad olema täidetud, et sellel võiks olla vahetu õigusmõju, ( 52 ) kuid see ei takistanud tal seejärel otsustada sama sätte kohta, et „kui kooskõlaline tõlgendamine ei ole võimalik, peab liikmesriigi kohus kohaldama liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see isikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata iga [riigisisese] normi, mille kohaldamine annaks kohtuasja asjaoludel tulemuse, mis on vastuolus liidu õigusega“. ( 53 )

118.

Nüüd näitan, missugused tagajärjed on, kui OLW artikli 6 lõiked 2, 3 ja 5 jäetakse kohaldamata, sest need on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktiga 6 vastuolus.

119.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jätab OLW artikli 6 lõiked 2, 3 ja 5 kohaldamata, tähendab see, et kuna riigisiseses õiguses ei ole raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktile 6 vastavat täitmata jätmise vabatahtlikku alust, tuleb EVM, mille Sąd Rejonowy w Poznaniu (Poznańi vojevoodkonna kohus) D. A. Popławski suhtes 7. oktoobril 2013 selle kohtu mõistetud karistuse täideviimiseks tegi, täita. Kohtuistungil kinnitati – seda tegi eelkõige prokuratuur –, et Madalmaade õiguses on üleandmiseks vajalik õiguslik alus täiesti olemas.

120.

Selles küsimuses märgin, et oma kohtuotsuses Popławski märkis Euroopa Kohus väga selgelt, et „kui raamotsuse 2002/584 artikli 4 punktis 6 ette nähtud tingimused ei ole täidetud, kohustab raamotsuse artikli 1 lõige 2 liikmesriike täitma EVMi vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel“. ( 54 ) Viimati mainitul ei oleks mingit mõju, kui riigisisesed õigusnormid, millega on raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkt 6 üle võetud valesti ja mida ei saa tõlgendada kooskõlas selle sättega, võivad kujutada endast EVMi täitmise ületamatut takistust. Teiste sõnadega ei mõista ma niisuguses olukorras, missuguse muu vahendiga peale selle, et vahistamismäärust täitev õigusasutus jätab niisugused riigisisesed õigusnormid kohaldamata, saab järgida nõuet, et EVM tuleb põhimõtteliselt täita.

121.

Selles küsimuses märgin, et nagu Euroopa Kohus veel hiljuti meenutas, „[on v]astastikuse tunnustamise põhimõte […] välja toodud raamotsuse [2002/584] artikli 1 lõikes 2, mis näeb ette reegli, et liikmesriigid on kohustatud täitma mis tahes [EVMi] selle põhimõtte alusel ja vastavalt [selle] raamotsuse sätetele. Vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad seega põhimõtteliselt keelduda sellise määruse täitmisest vaid ammendavalt loetletud alustel, mis on ette nähtud [selles] raamotsuses, ning [EVMi] täitmisele võib seada üksnes mõne selles ammendavalt ette nähtud tingimuse. Järelikult kui [EVMi] täitmine kujutab endast põhimõtet, siis täitmisest keeldumine on erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt“. ( 55 )

122.

Seega ei saa nõustuda lahendusega, mille pakub välja Madalmaade Kuningriik ja mis seisneb selles, et oodatakse riigisiseste õigusnormide muutmist. Lisaks ei näe ma ühtegi õiguskindlusega seotud põhjust, mis takistaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul tagada raamotsuse 2002/584 täielikku õigusmõju. Lisan, et komisjoni argument, et OLW artikli 6 lõigete 2, 3 ja 5 kohaldamata jätmist ei saa lubada seepärast, et see kahjustaks kõnesolevat isikut, on minu arvates asjakohatu. Võttes arvesse kohtupraktikat, mida ma meenutasin, ei saa niisugune kaalutlus takistada EVMi täitmist, kui liikmesriigi kohus ei saa kohaldada kooskõlas raamotsusega 2002/584 täitmata jätmise vabatahtlikku alust.

123.

Märgin ka – nagu Euroopa Kohus otsustas oma kohtuotsuses Popławski –, et „liikmesriigi kohtu kohustus tagada [selle] raamotsuse […] täieulatuslik rakendamine […] ei mõjuta […] sugugi D. A. Popławski kriminaalvastutuse kindlaksmääramist, mis tuleneb Sąd Rejonowy w Poznaniu (Poznańi vojevoodkonna kohus) 5. veebruari 2007. aasta otsusest, ning a fortiori ei saa seda käsitada selle vastutuse raskendamisena“. ( 56 )

124.

Mis puudutab WETS artikli 5:2 lõike 3 kohaldamata jätmist, siis juhul kui ilmneb, et Madalmaade õigust ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas raamotsusega 2008/909, on tulemus ainult, et selle raamotsuse ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseste õigusnormide ratione temporis kohaldamise piiri ei eksisteeri enam. Selles küsimuses rõhutan, et lahendus, mis seisneb keeldumises nõustuda sellega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on õigus niisugune ajaline piir kõrvale jätta, pikendab selle avalduse mõju, mille Madalmaade Kuningriik raamotsuse 2008/909 artikli 28 lõike 2 alusel tegi, ehkki see võeti tagasi ja sellel ei ole nii või teisiti tõenäoliselt mingeid õiguslikke tagajärgi. ( 57 )

125.

Eelnevate arutluskäikude põhjal teen seega ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et liikmesriigi kohus, kes ei saa tõlgendada raamotsuse ülevõtmiseks kehtestatud riigisiseseid õigusnorme nii, et tulemus on selle raamotsusega kooskõlas, on kohustatud liidu õiguse esimuse põhimõtet arvestades jätma kohaldamata need õigusnormid, mis on selle raamotsusega vastuolus.

126.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) eelotsuse küsimustele järgmiselt: