1.

Apellatsioonkaebustega paluvad vastavalt Euroopa Liit ( 2 ) ja Guardian Europe Sàrl ( 3 ) osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. juuni 2017. aasta kohtuotsuse Guardian Europe vs. Euroopa Liit ( 4 ), millega Üldkohus mõistis esiteks Euroopa Liidult Guardian Europe’i kasuks välja 654523,43 euro suuruse hüvitise varalise kahju eest, mis tekkis sellele äriühingule kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustuse rikkumise tõttu kohtuasjas, milles tehti 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 5 ) ja millega ta teiseks jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

2.

Pärast apellatsioonkaebusest osalist loobumist 7. jaanuaril 2019 kohtuasjas Euroopa Liit vs. Guardian Europe (C‑447/17 P) jäi liit, keda esindab Euroopa Liidu Kohus, üksnes oma apellatsioonkaebuse teise väite juurde, millega heidab ette, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 on ekslikult tõlgendatud mõistet „põhjuslik seos“ ja et selle otsuse punktis 161 on vääralt leitud, et Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusega päädinud kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustuse rikkumise ning seda mõistlikku aega ületanud ajavahemikul täiendavate pangagarantiiga seotud tasude maksmisest Guardian Europe’ile tekkinud kahju vahel on piisavalt otsene põhjuslik seos.

3.

Selle teise väitega, mis on analoogne sellega, mille esitas liit kohtuasjades Euroopa Liit vs. Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne ( 6 ), Euroopa Liit vs. Kendrion ( 7 ) ning Euroopa Liit vs. ASPLA ja Armando Álvarez ( 8 ), nõustus Euroopa Kohus 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsustes.

4.

Selles olukorras piirdun apellatsioonkaebuste pinnalt tõusetuvate uute õigusküsimuste analüüsimisel üksnes Guardian Europe’i apellatsioonkaebusega kohtuasjas Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑479/17 P) ja keskendun seal esitatud esimesele ja neljandale väitele, mis puudutavad mõistet „üks ettevõtja“ ( 9 ), ning kuuendale väitele, mis puudutab liidu vastutust Üldkohtu tehtud kohtuotsuse eest. Selgitan siiski lühidalt, millises osas neljandale väitele vastuseks esitatud vastuväited tagasi lükata, kuna sellest sõltub ka kuuendale väitele antav hinnang.

5.

Esitan niisiis põhjendused, miks ma leian, et põhjendatud on ainult esimene ja neljas väide, välja arvatud osas, milles neis kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuse neid põhjendusi, mis puudutavad Guardian Industries Corp.’i esindamist Guardian Europe’i poolt, mis toob seetõttu kaasa vaidlustatud kohtuotsuse osalise tühistamise.

6.

Guardian Industries ja Guardian Europe esitasid Üldkohtu kantseleisse 12. veebruaril 2008 saabunud hagi, millega vaidlustasid komisjoni 28. novembri 2007. aasta otsuse K(2007) 5791 (lõplik) [ELTL] artiklis [101] ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum nr COMP/39165 – Lehtklaas) ( 10 ). Hagiavalduses taotlesid nad sisuliselt selle otsuse tühistamist neid puudutavas osas ja neile selle otsusega määratud trahvi vähendamist.

7.

Kuna Üldkohus jättis selle hagi 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusega rahuldamata, esitasid Guardian Industries ja Guardian Europe apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 10. detsembril 2012.

8.

Euroopa Kohus tühistas 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 11 ) esiteks Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse osas, milles lükati tagasi väide diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta Guardian Industries’ile ja Guardian Europe’ile solidaarselt määratud trahvi suuruse arvutamisel ning osas, milles jäeti kohtukulud viimatinimetatute kanda. Teiseks tühistas Euroopa Kohus otsuse K(2007) 5791 artikli 2 osas, millega määrati Guardian Industries’ile ja Guardian Europe’ile solidaarselt 148000000 euro suurune trahv. Kolmandaks määras Euroopa Kohus otsuse K(2007) 5791 artiklis 1 tuvastatud rikkumise eest Guardian Industries’ile ja Guardian Europe’ile solidaarselt 103600000 euro suuruse trahvi. Neljandaks jättis Euroopa Kohus ülejäänud osas apellatsioonkaebuse rahuldamata.

9.

Guardian Europe esitas 19. novembril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel hagi liidu vastu, keda esindavad komisjon ja Euroopa Liidu Kohus, taotledes hüvitist kahju eest, mis oli sellele äriühingule väidetavalt tekkinud esiteks Üldkohtu ülemäärase menetlusaja tõttu kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus ning teiseks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu komisjoni poolt otsuse K(2007) 5791 tegemisel ja Üldkohtu poolt selle kohtuotsuse tegemisel.

10.

Vaidlustatud kohtuotsusega otsustas Üldkohus:

11.

Kohtuasjas Guardian Europe vs. Euroopa Liit (C‑479/17 P) esitatud apellatsioonkaebuses palub Guardian Europe Euroopa Kohtul:

12.

Liit, keda esindab Euroopa Liidu Kohus, palub Euroopa Kohtul:

13.

Liit, keda esindab komisjon, palub Euroopa Kohtul:

14.

Liit, keda esindab Euroopa Liidu Kohus, esitas vastuapellatsioonkaebuse ning palub Euroopa Kohtul:

15.

Guardian Europe palub Euroopa Kohtul:

16.

Esiteks tuleb rõhutada, et tulenevalt esimese ja neljanda väite esemest, milleks on mõiste „üks ettevõtja“, tuleb neid väiteid kohe käsitleda koos, kuna need puudutavad Guardian Europe’i õigust esitada hagi nii Guardian Industries’i nimel kui ka selle kahju eest, millele Guardian Europe tugineb. ( 12 )

17.

Teiseks tuleb täpsustada, et apellatsioonkaebuse kuuendas väites tõstatatud küsimust, mis puudutab Üldkohtu otsuse sisu eest liidu vastutuse tekkimise tingimusi ( 13 ), tuleb analüüsida juhul, kui lükata tagasi kriitika, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse nendele põhjendustele, mis puudutavad muid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid.

18.

Komisjon esitas nimelt argumendi, mis puudutas Euroopa Kohtu kohustust käsitleda omal algatusel otsuse K(2007) 5791 ( 14 ) tegemisel võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tuginedes esitatud Guardian Europe’i kahju hüvitamise nõude aegumise küsimust. Euroopa Liidu Kohus leidis vastuvõetavas vastuapellatsioonkaebuses ( 15 ), et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 hindas Üldkohus asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid valesti ning lükkas seetõttu selle kohtuotsuse punktis 65 põhjendamatult tagasi väite, et nõue on vastuvõetamatu, kuna väidetava saamata jäänud tulu hüvitamine muudaks lõpliku otsuse ( 16 ) õiguslikud tagajärjed olematuks.

19.

Kuna minu käesolevas ettepanekus ei ole nende väidete eseme kohta üksikasjalike tähelepanekute esitamine põhjendatud, täpsustan lühidalt, miks ei peaks Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsust tühistama osas, milles leiti, et hagi vastuvõetamatuse aluseid ei esine.

20.

Mis puudutab Guardian Europe’i nõude aegumisega seonduvat komisjoni argumenti, siis tuleb märkida, et komisjon ei esitanud vastuapellatsioonkaebust vaidlustatud kohtuotsuse peale, milles leiti, et seda hagi vastuvõetamatuse alust, millele komisjon tuginenud oli, ei esinenud. Minu hinnangul on see asjaolu piisav, et sellele argumendile Euroopa Kohtu kodukorra artiklite 174, 176 ja 178 sätteid silmas pidades mitte vastata. Lisaks sellele tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei käsitle Euroopa Kohus nõude võimaliku aegumise küsimust omal algatusel, kuni see ei ole avalikes huvides ( 17 ).

21.

Mis puudutab väidet, et väidetavalt saamata jäänud tulu hüvitamine muudaks lõpliku otsuse õiguslikud tagajärjed olematuks, siis leiab Euroopa Liidu Kohus, et Guardian Europe’i nõudel on sama tagajärg ja sama ese nagu tühistamishagil, mille ta oleks pidanud esitama selleks, et vaidlustada 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 18 ) täitmiseks tema poolt alusetult tasutud trahvi osa eest talle tagasi makstav summa ja intressid. Euroopa Liidu Kohus leiab, et selle nõude eesmärk on tegelikult saada kõnealuse summa kasutamise võimaluse kaotamise eest hüvitisena intressi, mille määr on suurem kui see, mida komisjon kasutas.

22.

Vaidlust pole selles, et Guardian Europe’i eesmärk on saada hüvitis saamata jäänud tulu eest, mis on seotud vahega ühest küljest komisjoni poolt talle tagastatud trahvisumma osalt makstud intresside ning teisest küljest tulu vahel, mida apellant oleks võinud saada, kui ta selle asemel, et maksta komisjonile summa, mida Euroopa Kohus pidas lõpuks alusetuks, oleks selle investeerinud oma majandustegevusse ( 19 ).

23.

Minu hinnangul erineb see nõue, nagu ka Üldkohus õigesti märkis, oma eseme poolest nõudest, mille eesmärk on saada hüvitist kahju eest, mis põhjustati ajaga, mille jooksul ei olnud tagastatud summa kasutatav ( 20 ), ning mis on juba rahuldatud viivitusintressi maksmisega.

24.

Sellise eristuse tegemine on vajalik, kuna esiteks on Euroopa Kohus juba leidnud, et viivitusintressi maksmine on tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalik meede ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses, kuna selle eesmärk on hüvitada kindlasummaliselt asjaolu, et isik ei saanud nõudele vastavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik ( 21 ).

25.

Teiseks on ELTL artikli 266 teises lõigus sätestatud, et tühistatud akti andnud institutsiooni kohustus võtta kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, mille hulgas on viivitusintressi maksmine, ei mõjuta artikli 340 kohaldamisest tuleneda võivaid kohustusi.

26.

ELTL artikli 266 teisest lõigust tuleneb ka põhimõte, et viivitusintressi eesmärk ei ole hüvitada kogu kahju, mis alusetult makstud summa kasutamise võimalusest ilma jäämisega tekkida võis.

27.

Neil asjaoludel leian, et Guardian Europe’i poolt ELTL artikli 340 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi on vastuvõetav ning et vastuapellatsioonkaebus tuleb seega rahuldamata jätta.

28.

Oma esimeses väites leiab Guardian Europe, et olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153 ja 154 asunud seisukohale, et Üldkohtu poolt mõistliku menetlusaja rikkumise tõttu apellandile mingisugust saamata jäänud tulus seisnevat kahju ei tekkinud, on Üldkohus liidu õiguses kasutatava mõiste „üks ettevõtja“ tõlgendamisel õigust vääralt kohaldanud.

29.

Täpsemalt kritiseerib Guardian Europe vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103 ja 153 sisalduvat Üldkohtu seisukohta, mille kohaselt, kuivõrd ta ei kandnud isiklikult neid kulusid, mis olid seotud trahvi maksmisega, ei tekkinud Guardian Europe’ile 12. veebruari 2010 ja 27. septembri 2012 vahelisel ajal tegelikku ja kindlat kahju, mis seisneks vahes ühest küljest 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 22 ) Euroopa Kohtu poolt lõpuks alusetuks tunnistatud trahvi osalt komisjoni makstud intresside ja teisest küljest tulu vahel, mille ta oleks võinud saada, kui ta kõnealuse summa komisjonile maksmise asemel oleks selle investeerinud oma tegevusse.

30.

Guardian Europe väidab kõigepealt, et haldusmenetluses, mis päädis otsusega K(2007) 5791, käsitati Guardiani kontserni liidu õiguse tähenduses „ühe ettevõtjana“. Ka Guardianile määratud trahv arvutati Guardiani kui „ettevõtja“ kogu müügitulu alusel, mitte aga Guardian Industries’i või Guardian Europe’i müügitulu alusel, kuna viimase müügitulu ei olnud käsitletud perioodil asjassepuutuv.

31.

Guardian Europe järeldab sellest, et Üldkohus, kelle poole pöörduti selleks, et hinnata varasema tühistamishagi menetlemisel Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 rikkumise tagajärgi, oleks ka lepinguvälise vastutuse hagi menetlemisel pidanud Guardiani käsitama liidu õiguse tähenduses „ühe ettevõtjana“.

32.

Guardian Europe täpsustab järgnevalt esiteks, et mõiste „üks ettevõtja“ on liidu õiguses laialdaselt tunnustatud, eeskätt andmekaitse, riigihangete ja maksunduse valdkondades.

33.

Teiseks, olles rõhutanud, et talle kuulub kogu osalus kõigis asjassepuutuvates tegutsevates tütarettevõtjates, täpsustab Guardian Europe, et ühele majanduskontserni kuuluvale ettevõtjale tekkiv kahju mõjutab tingimata kogu selle kontserni kasumit ja selle kontserni siseselt tehtavaid võimalikke investeerimisotsuseid. Guardiani kontserni puhul oli otsuse K(2007) 5791 peamiseks adressaadiks Guardian Europe, kes esitas selle peale hagi ühiselt koos oma emaettevõtja Guardian Industies’iga. Kuna Guradian Europe’it mõjutas komisjoni poolt määratud trahvi tõttu Euroopasse investeerimiseks suunatavate ressursside vähenemine, esitas ta hüvitamisnõude nii enda kui kontserni nimel.

34.

Viimaks palub Guardian Europe, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise korral määraks Euroopa Kohus ise kindlaks välja mõistetava hüvitise summa.

35.

Vastustaja vastuses leiab Euroopa Liidu Kohus, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 153 ja 154 õigesti leidnud, et Guardian Europe’ile ei tekkinud mingisugust saamata jäänud tulus seisnevat tegelikku ja kindlat kahju.

36.

Euroopa Liidu Kohus leiab kõigepealt, et konkurentsiõiguses trahvi suuruse kindlaks määramisel kasutatav mõiste „üks ettevõtja“ ei ole ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatava hüvitamisnõude korral kohaldatav.

37.

Järgnevalt täpsustab Euroopa Liidu Kohus, et füüsilisel ja juriidilisel isikul on liidu vastu kahju hüvitamise nõude esitamise õigus vaid juhul, kui ta saab kohtusse pöörduda iseenda huvides või teiste isikute poolt loovutatud kahju hüvitamise nõudeõiguse kaitseks. Kuna apellant ei ole tõendanud, et tal oleks olnud mis tahes huvi hagi esitamiseks, tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta ( 23 ).

38.

Viimaks tuletab Euroopa Liidu Kohus meelde, et Guardian Europe on kõigi oma tütarettevõtjate ning ka oma emaettevõtja Guardian Industries’i kõrval eraldiseisev juriidiline isik. Euroopa Liidu Kohus järeldab sellest, et juhul kui Guardian Europe’i emaettevõtja või seitse tütarettevõtjat ei ole kahju hüvitamise nõudeõigusi loovutanud, saaks Guardian Europe kahju hüvitamise nõude esitada vaid temale endale tegelikult tekkinud kahju eest.

39.

Repliigis leiab Guardian Europe, et kohtupraktika, millele Euroopa Liidu Kohus oma argumentide toetuseks viidanud on, ei luba väita, et samasse majanduskontserni kuulumine ei ole piisav, õigustamaks põhjendatud huvi olemasolu ELTL artikli 340 teise lõigu alusel kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

40.

Apellant rõhutab siinkohal, et 4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsusest Ireks‑Arkady vs. EMÜ ( 24 ), mis puudutas kahju hüvitamise nõudeõiguse loovutamist seoses kontserni ümberkorraldamisega, ei tulene, et nõude loovutamise kohta, mis võis olla mitteametlik või kaudne, oleks nõutav tõendi olemasolu. Teiseks ei öelnud Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et majanduskontserni puhul on selline nõude loovutamine tingimata vajalik.

41.

Guardian Europe vaidleb vastu ka Euroopa Liidu Kohtu argumendile, mille kohaselt on kahju kandnud üksnes see juriidiline isik, kes otsusega K(2007) 5791 määratud trahvi tasus. Siinkohal väidab apellant, et talle tekkis kahju esiteks seetõttu, et tema oli selle otsuse põhiline adressaat ning teiseks seetõttu, et Guardiani kontsern pidi suure osa oma Euroopa ressurssidest ümber suunama trahvi tasumiseks, mis muutis tema investeerimisvõimet, et toetada ja arendada oma majandustegevust Euroopas ( 25 ).

42.

Vasturepliigis leiab Euroopa Liidu Kohus uuesti, et tema viidatud kohtupraktika kinnitab, et kahju hüvitamise nõude esitamise õigus on ainult sellisel füüsilisel või juriidilisel isikul, kellel on selleks isiklik põhjendatud huvi. Kuigi hagiga kaitstav õigus on võimalik loovutada nii, et õiguse omandajal on õigus esitada hagi enda nimel, ei esine siiski muid asjaolusid, mille korral Euroopa Kohus oleks möönnud, et ühel üksikisikul on õigus esitada hagi, mis puudutab teisele üksikisikule tekkinud kahju. Kuna Guardian Industries, Guardian Europe ja tema tütarettevõtjad on kõik erinevad äriühingud, ei ole ühelgi neist äriühingutest õigust esitada teise nimel kahju hüvitamise nõuet, mis puudutab viimasele tekkinud kahju, kui talle ei ole sellist õigust loovutatud.

43.

Euroopa Liidu Kohus lisab, et selle kohtupraktika kohaselt ei anna asjaolu, et äriühing kuulub majanduskontserni, juriidilisele isikule automaatselt isiklikku põhjendatud huvi hagi esitamiseks, kui teisel samasse kontserni kuuluval isikul selline isiklik huvi on.

44.

Mis puudutab Guardian Europe’i argumenti, et Euroopa Liidu Kohus leiab vastustaja vastuse punktis 10, et isikuks, kellele on tekkinud kahju, on see juriidiline isik, kes maksis otsusega K(2007) 5791 määratud trahvi, siis tuletab nimetatud vastustaja meelde, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103 ja 153, et kuna Guardian Europe ei kandnud isiklikult määratud trahvi maksmisega seotud kulusid, ei saa ta väita, et talle on tekkinud saamata jäänud tulus seisnev tegelik ja kindel kahju. Euroopa Liidu Kohus leiab, et Guardian Europe ei ole ära näidanud, et see Üldkohtu seisukoht oleks õiguslikult ebatäpne.

45.

Neljandas väites teeb Guardian Europe etteheite, et leides, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine otsuses K(2007) 5791 ja Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses ei põhjustanud Guardian Europe’ile tulu saamata jäämist, on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99 ja 107 valesti sisustatud liidu õiguses kasutatavat mõistet „üks ettevõtja“.

46.

Guardian Europe täpsustab, et selle väite toetuseks esitatavad argumendid on samad, mis esimese väite puhul.

47.

Apellant tuletab meelde, et ta esitas kahju hüvitamise nõude pärast Euroopa Kohtu otsust, millega tuvastati komisjoni eksimus trahvide arvestamisel otsuses K(2007) 5791 ning selle eksimuse parandamata jätmine Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses.

48.

Guardian Europe leiab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 ekslikult leidnud, et ta „ei kandnud isiklikult neid kulusid, mis on seotud otsuses K(2007) 5791 määratud trahvi maksmisega“ ja „ei saa seega […] väita, et talle on tekkinud tegelik ja kindel kahju“. Leides, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine otsusega K(2007) 5791 ja Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusega tõi kaasa selle, et ta tasus suurema trahvi kui ta oleks pidanud tasuma, mistõttu ei saanud ta alusetult tasutud summasid varem kasutada, hindab Guardian Europe oma kahjuks 7712000 eurot ning palub Euroopa Kohtul tema kasuks hüvitisena välja mõistetav summa ise kindlaks määrata, võttes arvesse esimese väite alusel nõutava hüvitise summat.

49.

Vastustaja vastuses leiab Euroopa Liidu Kohus, et see väide tuleb tagasi lükata samadel põhjustel, mis õigustavad esimese väite tagasi lükkamist.

50.

Komisjon leiab vastustaja vastuses, et Guardian Europe’i nõue on vastuvõetamatu kahel põhjusel, millest üks on esitatud esimese, teine teise võimalusena ( 26 ).

51.

Teise võimalusena palub komisjon kõigepealt, et Euroopa Kohus jätaks Guardian Europe’i nõuded nende vastuvõetavuse korral rahuldamata, kuna algsest trahvi maksmisest apellandile kahju ei tekkinud. Komisjon väidab, et otsuses K(2007) 5791 ei käsitatud apellanti, Guardian Europe’it, trahvi määramisel ühe ettevõtjana liidu õiguse tähenduses, kuivõrd rikkumiste eest saab isiklikult vastutusele võtta isiku staatuses olevaid üksusi ( 27 ).

52.

Seejärel, kui siiski tuleb möönda, et Guardian Europe saab kahju tekkimisele tugineda, palub komisjon Euroopa Kohtul jätta muutmata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 sisalduva Üldkohtu seisukoha, mille kohaselt ei ole saamata jäänud tulu, mille Guardian Europe’i väitel põhjustas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine otsuses K(2007) 5791, tõendatud. Komisjon rõhutab, et kuivõrd Guardian Europe’il kontsernisisest müüki ei olnud, siis ei oleks sellist müüki arvesse võtva trahvide arvestamise meetodi kasutamine tema trahvi suurust muutnud. Tegelikult oleks selle arvestusmeetodiga kaasnenud üksnes teistele adressaatidele määratud trahvide suurenemine. Niisiis võis apellant komisjoni eksimuse tõttu saavutada enda trahvi vähendamise, mida ta muul viisil saavutanud ei oleks.

53.

Viimaks leiab komisjon, et kui Guardian Europe’i väitega tuleks nõustuda, ei ole täidetud tingimused selleks, et Euroopa Kohtul oleks võimalik hinnata kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurust.

54.

Repliigis rõhutab Guardian Europe, vastuseks komisjoni argumendile, mille kohaselt ei käsitatud Guardian Europe’it otsuses K(2007) 5791 trahvi määramisel liidu õiguse tähenduses ühe ettevõtjana, et rikkumise eest vastutava juriidilise isiku tuvastamine toimub enne trahvi määramist. Niisiis arvestab komisjon trahvi määramisel kogu majanduskontserni käivet. Käesoleval juhul arvestas ta Guardiani kontserni realiseeritud müügitulu.

55.

Vastuseks komisjoni argumendile, mis puudutab tema kahju tegelikkust, leiab Guardian Europe, et komisjon kirjeldab 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 28 ) tulemust ning selle põhjendusi ebatäpselt. Samuti ei saa ta uuesti esitada tühistamishagi raames käsitletud argumente. Konkreetsemalt märgib ta, et arvestusmeetodit puudutava argumendi lükkas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 70 ja 71 tagasi.

56.

Vastuseks komisjoni argumendile, mis puudutab tema esitatud tõendite hindamise vajalikkust, märgib Guardian Europe, et komisjon ei saa Euroopa Kohtus esimest korda tugineda vastuväitele, mis puudutab ebapiisavat tõendatust.

57.

Guardian Europe heidab Üldkohtule ette, et viimane on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–107, leides, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine otsuses K(2007) 5791 ja Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses ei põhjustanud Guardian Europe’ile tulu saamata jäämist, valesti sisustanud liidu õiguses kasutatavat mõistet „üks ettevõtja“.

58.

Selles kohtuotsuses nimetatud põhimõtte rikkumisega Guardian Europe’ile väidetavalt tekkinud kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu hüvitamise nõue jäi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122–125 siiski rahuldamata erinevatel põhjendustel, mida kritiseeritakse kuuendas väites.

59.

Seetõttu on see väide vastuvõetav vaid osas, milles see puudutab otsust K(2007) 5791.

60.

Esimeses väites ja osaliselt vastuvõetavas neljandas väites taotleb Guardian Europe sisuliselt, et Euroopa Kohus võtaks seisukoha tema õiguse ja huvi kohta hagi esitamiseks, mis on tema poolt ELTL artikli 340 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude kontekstis omavahel seotud ( 29 ).

61.

Vaidlust pole selles, et pärast Guardian Industries’ile ja Guardian Europe’ile solidaarse trahvi määramist maksti otse komisjonile erinevaid summasid. 2008. aasta märtsis maksid Guardian Industries ja Guardian Europe vastavalt 20000000 euro ja 91000000 euro suurused summad. 2013. aasta juulis maksis igaüks Guardian Europe’i seitsmest tütarettevõtjast teatud osa 48263003 euro suurusest summast, mis vastas Guardian Europe’i poolt esitatud pangagarantii esemeks olevale ja komisjonile veel tasuda jäänud summale koos sellele lisandunud viivitusintressiga.

62.

Vastuvõetavuse küsimuse puhul tuleb seega eristada, kas see puudutab Guardian Europe’i esitatud nõuet, mis puudutab tema enda ja tema tütarettevõtjate poolt otse komisjonile tasutud hüvitise osa või seda osa, mille tasus Guardian Industries. Kuigi Üldkohus käsitles neid küsimusi nõude sisulisel läbi vaatamisel ning lepinguvälise vastutuse hagi puhul on need sellega tihedalt seotud, näib mulle vaidluse piiride määratlemise seisukohast kohane käsitleda kõigepealt neid küsimusi osas, milles need puudutavad Guardian Europe’i õigust hagi esitamiseks.

63.

Guardian Europe tugineb asjaolule, et tema poolt esitatud kahju hüvitamise nõue on välja kasvanud rikkumismenetlusest konkurentsiõiguse valdkonnas, kus kasutatakse mõistet „üks ettevõtja“.

64.

Probleem on selles, et seda mõistet kasutatakse tähistamaks rikkumise toime panijat ( 30 ), sõltumata selle üksuse õiguslikust staatusest ja tema rahastamise viisist. ( 31 )

65.

Niisiis tekib küsimus, millisel juriidilisel isikul on õigus ja huvi esitada hagi karistada saanud ja trahvi tasunud isiku nimel, et nõuda kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

66.

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on rõhutanud mõiste „üks ettevõtja“ erilisust konkurentsiõiguse kontekstis ( 32 ), eristades seda sõnaselgelt tsiviilõiguslikest mõistetest „äriühing“ ja „juriidiline isik“.

67.

Euroopa Kohus on märkinud, et „[l]iidu kohus on ettevõtja mõistet selgitanud ja selle all tuleb mõista majandusüksust isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust“ ( 33 ).

68.

Teiseks ei ole kuni käesoleva ajani ELTL artikli 340 teise lõigu alusel esitatud hagi osas tehtud erandit põhimõttest, mille kohaselt peab apellant tõendama, et tal on huvi hagi esitamiseks ehk et teda on kahjustatud ( 34 ).

69.

Mõistagi on Euroopa Kohus ja Üldkohus teinud oma otsused asjaoludel, mis erinevad käesoleva hagi omadest. Seonduvalt kohtuotsustega, millele viitab Euroopa Liidu Kohus, väites, et Guardian Europe’il puudub põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks, tuleb rõhutada, et need on tehtud asjades, kus apellant oli esitanud hagi sellise kahju hüvitamiseks, mis ei olnud tekkinud otseselt temale ( 35 ) või oli seda teinud ilma volituseta kohtusse pöördumiseks ( 36 ) või kutseühenduse nimel ( 37 ) või pärast õiguste loovutamist ( 38 ).

70.

Sellest tuleneb siiski, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on isikul esiteks õigus ELTL artikli 340 alusel kohtule hagi esitada vaid juhul, kui ta saab sellega kaitsta enda isiklikke huve või sellist kahju hüvitamise nõudeõigust, mille ta on omandanud kolmandatelt isikutelt.

71.

Teiseks peab niisiis kontrollima, et kahju, mille eest apellant hüvitist nõuab, on tekkinud isiklikult temale ( 39 ).

72.

Kolmandaks, kuigi apellant peab saama kaitsta teiste poolt loovutatud hüvitamise nõudeõigust, tuleb selleks esitada väidetava kahju kandnud isiku ja apellandi vahel nõude loovutamist käsitlev õigusdokument (mis tähendab, et esimene on oma õiguse teisele üle andnud) või kahju kandnud isiku poolt konkreetselt hagi esitamiseks sõnaselgelt antud volikiri ( 40 ).

73.

Need põhimõtted tulenevad otseselt tingimustest, millistel saab esitada kahju hüvitamise nõude, mis on üldine õiguskaitsevahend ( 41 ), mida reguleerivad üldised menetlusnormid, mida sõltumatult keelatud kokkuleppeid käsitlevas regulatsioonis ette nähtud vastutuse loogikast kohaldatakse antud juhul äriühinguõiguse põhimõtetest lähtudes.

74.

Käesoleval juhul on Guardian Europe’i esitatud kahju hüvitamise nõude aluseks osaliselt Guardian Industries’ile määratud trahv. Kuivõrd Üldkohus tuvastas ( 42 ), et Guardian Europe ei tõendanud eelnimetatu poolt õiguste loovutamist või kohtule hagi esitamiseks sõnaselge volituse andmist, on hagi osaliselt vastuvõetamatu.

75.

Mis puudutab Guardian Europe’i taotlust seoses tema enda või tema tütarettevõtjate poolt komisjonile makstud summadega, siis tuleb meelde tuletada, et need maksti selleks, et tasuda Guardian Industries’ile ja Guardian Europe’ile määratud trahv, mida said vaidlustada vaid nemad. Seetõttu said vaid nemad nõuda kohtuasja lahendamise mõistliku aja ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamist.

76.

Neil asjaoludel ei ole kahtlust selles, et kuna Guardian Europe tasus komisjonile võlgnetavad summad, tekkis tal isiklik huvi hüvitamisnõude esitamiseks äsja välja toodud Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

77.

Tõsiasi, et Guardian Europe’i poolt komisjonile otseselt või kaudselt trahvi tasumisse panustasid tema tütarettevõtjad, ei näi minu jaoks seda käsitlust vääravat.

78.

Nimelt leidis Üldkohus välja nõutud tõendite alusel ( 43 ) vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, et tütarettevõtjate panus tulenes 2008. aasta märtsis nende emaettevõtjaks oleva Guardian Europe’iga sõlmitud finantseerimiskokkuleppest. Selle kohtuotsuse punktis 102 tõi Üldkohus välja, et Guardian Europe’i seitse tütarettevõtjat maksid summad otse komisjonile.

79.

Esiteks ei tohi võla tasunud isiku regressnõuet tegeliku võlgniku vastu segamini ajada võla tasumisega võlausaldajale. Teiseks, kuigi Üldkohus märkis, et Guardian Europe väitis, et otsuse K(2007) 5791 tähenduses „maksid need summad ettevõtjale Guardian kuuluvad üksused“ ( 44 ), ei teinud ta sellest tõdemusest õiguslikke järeldusi Guardian Europe’i ja tema tütarettevõtjate vahel sõlmitud lepingute kohta. Pealegi, kuigi viimane tugines „ühe ettevõtja“ mõistele, väitis ta samuti, et ta tema tütarettevõtjad olid 100-protsendiliselt tema kontrolli all. See asjaolu muudab aga mis tahes regressinõude esitamise veelgi asjakohatumaks, kuna tütarettevõtjate kurnamine kujutab endast finantsriski äriühingule, millest viimased täielikult sõltuvad ( 45 ).

80.

Teisisõnu, selle eelduseks, et tunnustada osa trahvist komisjonile otse tasunud tütarettevõtjate isiklikku huvi hagi esitamiseks, on see, et nimetatud karistus on määratud solidaarselt ka neile ning, mis veel olulisem, et nad ei ole seda tasuma asunud oma emaettevõtja nõudel.

81.

Poolelioleva kohtuasja kontekstis ei ole asjaolu, et tütarettevõtjad osa trahvist tasusid, siiski täiesti asjassepuutumatu. Leian, et seda tuleb arvesse võtta Guardian Europe’i esitatud kahju hüvitamise nõude sisulisel läbivaatamisel, kuivõrd viimane peab tõendama kahju tegelikkuse ning enda tütarettevõtjate tegevusega seonduvalt tulu saamise võimaluse kaotamise tagajärjed. Sellega seonduvalt leian, et kapitali kaalutud keskmise hinna arvestus, mille Guardian Europe Üldkohtule hindamiseks esitas ( 46 ), ei ole nende tõendamisnõuete seisukohast piisav. Guardian Europe’i väidetava kahju laadist tulenevalt võib selline kapitali kaalutud keskmise hinna arvestus olla väärtuseks, millest lähtuvad investorid, ent sellega ei saa minu hinnangul põhjendada ettevõtja majandus- ja finantsperspektiividega seonduvalt saamata jäänud tulu.

82.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leian esiteks, et asudes seisukohale, et apellant isiklikult trahvi tasumise koormust ei kandnud, on Üldkohus õigust vääralt kohaldanud, mis peab kaasa tooma vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise vastavas osas.

83.

Teiseks, kuna Euroopa Kohtul ei ole piisavalt tõendeid, tuleb tal see osa kohtuasjast Üldkohtule uueks arutamiseks saata, et viimane hindaks nii kahju tegelikkust kui kahju ja väidetavate rikkumiste vahelist põhjuslikku seost ( 47 ).

84.

Kuuenda väitega leiab Guardian Europe, et Üldkohus kohaldas vääralt õigust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122–125, vastates tema nõudele hüvitada kahju, mis tekkis ettevõtjasisese müügi arvesse võtmist käsitlevat varasemat kohtupraktikat silmas pidades võrdse kohtlemise põhimõtte piisavalt selgest rikkumisest Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses. Üldkohus on vääralt leidnud, et liidu õiguse rikkumise tõttu saab liidu lepinguväline vastutus tekkida üksnes kohtuasja viimase kohtuastmena läbi vaatava kohtu otsusest.

85.

Esiteks väidab Guardian Europe, et Euroopa Kohtu praktika ei välista sõnaselgelt võimalust, et liidu õiguse rikkumise tõttu annab kahju hüvitamise nõude esitamiseks aluse madalama astme kohtu otsus. Selles osas tugineb ta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsusele Köbler ( 48 ) ning leiab, et 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusega Târşia ( 49 ), millele viitab Euroopa Liidu Kohus ( 50 ), ei saa põhjendada viimase poolt väljendatud vastupidist seisukohta.

86.

Teiseks väidab Guardian Europe teise võimalusena, et juhul kui liidu vastutus liidu õiguse rikkumise eest saab tekkida vaid kõrgeima kohtuastme otsusest, peaks Üldkohtu eriline pädevus konkreetses valdkonnas õigustama vastutuse eriregulatsiooni.

87.

Kolmandaks märgib Guardian Europe, et kuna Euroopa Kohus ei saa põhimõtteliselt kohtuotsusega liidu õigust rikkuda, siis oleks vaidlustatud kohtuotsuse punkti 122 tagajärjeks see, et liidu kohtud ei vastutaks kunagi liidu õiguse rikkumise eest.

88.

Lisaks sellele heidab Guardian Europe ette seda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 leidnud, et ta ei viidanud eelkõige menetluslikku või administratiivset laadi tõsistele õigusemõistmise toimimise häiretele.

89.

Apellant vaidleb sellele seisukohale vastu, kuna Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides märkis ta lisaks viimase poolt toime pandud rikkumistele häirena ära ka asjaolu, et Üldkohus ei olnud analüüsinud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuli keelatud kokkulepete teiste osaliste trahvide arvutamisel arvesse võtta ka kontsernisiseseid müüke, kuna vastasel juhul antaks põhjendamatu eelis vertikaalselt integreeritud tootjatele.

90.

Guardian Europe palub Euroopa Kohtul selles osas vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise korral otsustada, et Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsusest tekib liidu vastutus.

91.

Vastustaja seisukohas leiab Euroopa Liidu Kohus, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 õigesti leidnud, et liidu vastutus ei saa tekkida sellise kohtulahendi sisu tõttu, mida ei ole teinud viimases astmes otsustav liidu kohus ja mille peale sai seega esitada apellatsioonkaebuse.

92.

Euroopa Liidu Kohus rõhutab, et 30. septembri 2003. aasta kohtuotsusest Köbler ( 51 ), 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsusest Târşia ( 52 ) ning 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsusest Aquino ( 53 ) tuleneb, et liikmesriigi lepinguväline vastutus saab tekkida ainult viimase kohtuastmena asja lahendava kohtu otsuse tegemisest. Seetõttu ei saa Euroopa Liidu Kohtu kui institutsiooni vastu esitada mis tahes kahju hüvitamise nõuet seoses kohtuotsusega, mida ei ole teinud viimase astme kohus, kuivõrd see on võimalik edasikaebeõiguse teostamisega vaidlustada.

93.

Euroopa Liidu Kohus ei nõustu ka apellandi väitega, et tema nõudes viidati tõsistele õigusemõistmise toimimise häiretele. Apellandi ette heidetav rikkumine puudutas nimelt kohtuotsuse sisu, mida Euroopa Kohus apellatsiooniastmes parandas.

94.

Kõigepealt tuleb esiteks täpsustada, et Guardian Europe’i kahju hüvitamise nõue tugineb Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuse põhjendustele, mis sisalduvad komisjoni poolt diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumist käsitlevates punktides 104–106. Neid põhjendusi kritiseerisid Guardian Industries ja Guardian Europeoma 10. detsembri 2012. aasta apellatsioonkaebuse väites, millega Euroopa Kohus 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon ( 54 ) nõustus.

95.

Teiseks nähtub selle kohtuotsuse põhjendustest, et Euroopa Kohus tühistas Üldkohtu otsuse selles osas põhjendusel, et viimane oli eksinud väljakujunenud kohtupraktikast tulenevate põhimõtete vastu ( 55 ). Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et ei ole vajalik võtta seisukohta Guardian Europe’i esitatud etteheite kohta, mis puudutas selle otsuse põhjendamispuudusi ( 56 ).

96.

Just selles kontekstis vaidlustab Guardian Europe oma apellatsioonkaebuse kuuenda väitega selle, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 on leitud, et Üldkohtu eksimusest ei saanud tekkida liidu vastutust, kuna Euroopa Kohus selle eksimuse tänu edasikaebeõiguse kasutamisele parandas.

97.

Euroopa Kohtul palutakse sisuliselt seega võtta seisukoht, millistel tingimustel rakendatakse õigusemõistmisega seoses liidu poolt liidu institutsiooni tekitatud kahju hüvitamise põhimõtet, mis on sätestatud ELTL artiklis 340. Guardian Europe’i taotlus on uudne selles mõttes, et lisaks sellele, kuidas üks liidu kohus õigusemõistmist teostas, puudutab see ka õigusemõistmise tulemust ehk selle kohtu poolt tehtud otsuse sisu ( 57 ).

98.

Mis puudutab seda, kuidas õigusemõistmist teostatakse, eelkõige mõistliku aja jooksul kohtuasja lahendamise kohustuse rikkumist, siis on Euroopa Kohus leidnud, et kahju hüvitamise nõue on „tõhus ja üldkohaldatav õiguskaitsevahend, et tugineda sellisele rikkumisele“ ( 58 ). Sellise vastutuse käsitluse aluseks on objektiivne vastutus, mis põhineb sellel, et konkreetse kohtuasja eripära silmas pidades oli kohtuasja lahendamise aeg ülemäärane ( 59 ).

99.

Mis puudutab kohtu ülesannete täitmist, siis kuigi Euroopa Kohus on üht kohtu poolt liidu õiguse rikkumisest tekkiva vastutuse juhtumit käsitlenud, puudutas see üksnes liikmesriigi kohtuid ( 60 ). Käesoleva apellatsioonkaebusega seoses tuleb Euroopa Kohtul aga määratleda, millisel tingimustel saab liidu vastutus tekkida juhul, kui selline rikkumine väljendub Üldkohtu otsuses.

100.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 märgib Üldkohus, et apellandile antud edasikaebeõiguse kasutamine, see tähendab apellatsioonkaebuse esitamine, võimaldas Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses tehtud vea parandada. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 122 ja 124, eelistas Üldkohus põhimõtet, mille kohaselt ei põhine vastutus mitte hinnangul, et algne kohtulahend on vigane, vaid hinnangul, et nõuetekohaselt ei toimi kohtusüsteem, mille korralduse eesmärk ongi esimestest kohtuotsustest tulenevate vigade parandamine.

101.

Selline kohtu tegevusega seoses tekkiva liidu vastutuse kontseptsioon, mille puhul on vaja uurida, kas edasikaebamise õigust on kasutatud ja kas see võimaldas tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse, näib mulle olevat selgesti tuletatav 28. juuli 2016. aasta kohtuotsusest Tomášová ( 61 ).

102.

Täpsemalt vastab Euroopa Kohus selles kohtuotsuses küsimusele, millistel tingimustel saab asjaomase liikmesriigi vastutusele tugineda seoses liidu õiguse rikkumisega, mis väljendub kohtulahendis, mille on teinud kohus, mis ei ole kõrgeim kohus ( 62 ).

103.

Kõigepealt tuletas Euroopa Kohus meelde, et põhimõte, et riik on vastutav talle omistatava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele põhjustatud kahju eest kõikidel liidu õiguse rikkumise juhtumitel, sõltumata sellest milline ametiasutus rikkumise toime pani, on teatud tingimustel kohaldatav, kui rikkumine tuleneb asja viimase astmena lahendava siseriikliku kohtu otsusest ( 63 ).

104.

Järgnevalt märgib Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas Okresný súd Prešov’i (Prešovi esimese astme kohus, Slovakkia) oli viimase astmena kohtuasja lahendav kohus ( 64 ).

105.

Viimaks otsustas Euroopa Kohus, et „[l]iikmesriigi vastutus siseriikliku kohtu otsusega liidu õiguse rikkumise tõttu üksikisikutele põhjustatud kahju eest saab tekkida ainult siis, kui selle otsuse on teinud selle liikmesriigi viimase astme kohtuna tegutsenud kohus […]“ ( 65 ).

106.

Minu hinnangul aga kõrvaldab 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová ( 66 ) kahtlused selles osas, milline ulatus on poolte viidatud kohtuotsustel, mis puudutavad ainult kõrgemate kohtute tehtud otsuseid, eelkõige 30. septembri 2003. aasta kohtuotsusel Köbler ( 67 ), kus on märgitud, et „põhimõte, mille järgi liikmesriigid on kohustatud hüvitama neile süüks arvatavate ühenduse õiguse rikkumistega eraõiguslikele isikutele põhjustatud kahju, on kohaldatav ka juhul, kui kõnealune rikkumine tuleneb viimase astmena asja lahendanud kohtu lahendist, kui rikutud õigusnormi eesmärk on anda õigusi üksikisikutele, rikkumine on piisavalt selge ning kõnealuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. Kui rikkumine tuleneb niisugusest lahendist, siis peab siseriiklik kohus selleks, et määrata kindlaks, kas rikkumine on piisavalt selge, õigusemõistmise funktsiooni eripära arvesse võttes uurima, kas nimetatud rikkumine on oma laadilt ilmne“ ( 68 ).

107.

Kuigi 30. septembri 2003. aasta kohtuotsuse Köbler ( 69 ) ulatust on 13. juuni 2006. aasta kohtuotsuses Traghetti del Mediterraneo ( 70 ) täpsustatud, võib viimase punkti 36 sõnastus selliseks kahtluseks endiselt alust anda ( 71 ), eriti kuna Euroopa Kohus sõnastas ümber eelotsuse küsimuse, mis puudutas kohtute vastutust õigusemõistmisega tekitatud kahju eest sõltumata sellest, kas kohtud lahendavad kohtuasja viimase astmena ( 72 ).

108.

Põhimõte, et edasikaebevõimalused peavad eelnevalt ammendunud olema, mida 28. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Tomášová ( 73 ) täpsustati selleks, et piirata liikmesriigi vastutuse tekkimine juhtudega, kus viimase kohtuastmena asja lahendava kohtu ülesanne on liidu õiguse kohaldamise eest hea seista ning vajaduse korral ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu Kohtu poole pöörduda, lähtub tõdemusest, et „[kohtutel on oluline roll] üksikisikutele liidu õigusnormidest tulenevate õiguste kaitsmisel [ja] asja viimase astmena lahendav kohus on põhimõtteliselt viimane instants, kus nad saavad nendest õigusnormidest tulenevaid õigusi maksma panna“ ( 74 ).

109.

Selline põhimõte, mis tugineb edasikaebevõimaluste olemasolule, on kohane ka õigusemõistmise spetsiifilisuse ja õiguskindluse legitiimsete nõuete seisukohast, mille tõttu tuleb kohtulahendi sisuga seotud vastutuse tekkimist piirata ( 75 ).

110.

Kuna edasikaebe korra eesmärk on üksikisikutele õigusnormidest, eelkõige liidu õigusnormidest tulenevate õiguste kaitse, siis on kohtuliku edasikaebeõiguse teostamine kohane viis esimese astme kohtu eksimuse parandamiseks ( 76 ). Teisisõnu on oluline eristada eksimuse parandamist, mida saavad taotleda kõik menetlusosalised, hüvitamisest seoses liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumisega, mida edasikaebeõiguse puudumise tõttu parandada või „heastada“ ( 77 ) ei saa ning mis ainsana saab olla kahju hüvitamise nõude aluseks ( 78 ).

111.

Kas see põhimõte peab piirduma üksnes liikmesriikide vastutuse tekkimisega liidu õiguse rikkumise korral? Teisiti öeldes, kas erandi tegemine sellest on põhjendatav Üldkohtu erilise pädevuse ja ELL artikli 19 lõikes 1 sätestatud liidu õiguskorra ülesehitusega, mille kohaselt tagab Üldkohus koos Euroopa Kohtuga, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust?

112.

Mina nii ei arva. Kuigi aluslepingutes kehtestatud kohtusüsteemis, mille eesmärk on tagada liidu õiguse tõlgendamise järjepidevus ja ühtsus ( 79 ), tagab ka Üldkohus liidu õiguse täieliku kohaldamise ja liidu õigusest isikutele tulenevate õiguste kohtuliku kaitse ( 80 ), on ainuüksi võimalus, et Üldkohtu otsuse tühistamiseks liidu õiguse rikkumise tõttu saab Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse esitada, piisav, et käsitada Üldkohut samamoodi nagu mis tahes liikmesriigi kohut, mis ei lahenda asja viimase kohtuastmena ( 81 ).

113.

Sarnaselt liikmesriikide kohtutele otsustab Üldkohus „eesliinil“ olles ( 82 ), kuivõrd tal tuleb käsitleda uusi liidu õigusega seotud küsimusi, millega tema poole esimesena pöördutakse, või kohandada lahendusi, mille Euroopa Kohus on valinud teistsuguste olukordade jaoks.

114.

Peamiseks erinevuseks liikmesriigi süsteemidega võrreldes on see, et Üldkohtul ei ole uudsete probleemide või Euroopa Kohtu praktika ulatuse osas kahtluse tekkimise korral kasutada mehhanismi, mis oleks võrdväärne eelotsusetaotluse esitamisega. See element on aga olnud määrav asja viimase kohtuastmena lahendavate kohtute, kellel lasub eelotsusetaotluse esitamise kohustus, vastutuse reguleerimise kontseptsioonis ( 83 ). Euroopa Kohus on eelotsusetaotluse esitamise menetlust käsitanud lausa liidu „kohtusüsteemi alustalana“ ( 84 ). See erilise menetlusega on osaliselt põhjendatav see, et liikmesriikide ja liidu vastutuse regulatsioon ei ole täiesti samasugune ( 85 ).

115.

See asjaolu sunnib ka rõhutama hindamisraskusi, mis seonduvad Üldkohtu poolt liidu õiguse rikkumisega, mis on toimunud hoolimata vastavas küsimuses väljakujunenud kohtupraktika olemasolust. Nimelt võib väljakujunenud kohtupraktika kohaldamata jätmine tuleneda teistsugustest tuvastatud faktilistest asjaoludest või erinevatest hinnangutest või ka vajadusest teha ettepanek selle väljakujunenud kohtupraktika edasiarendamiseks, isegi kui see äramuudetud otsusest sõnaselgelt ei tulene.

116.

Seda hindamisvabadust, mille teostamises kohtu tegevus seisnebki ( 86 ), ja kohtupraktika arenemist raamistab põhjendamiskohustus, mis on senise kursi muutmise kavatsuse korral suurem, sõltumata sellest, millises kohtuastmes otsus tehakse. Sellega on põhimõtteliselt põhjendatav asja viimase kohtuastmena mitte lahendava kohtu poolt õigusemõistmisega seotud vastutuse tekkimise tingimuste muutmata jätmine, isegi kui kõrgema astme kohus hiljem otsuse õiguse väära kohaldamise tõttu tühistama peaks. ( 87 )

117.

Selle lähenemise kahtluse alla seadmine tooks kaasa väljakujunenud kohtupraktikast tuleneva õiguse tekke, mis oleks vastuolus eeskätt Euroopa inimõiguste kohtu sõnastatud põhimõttega ( 88 ).

118.

Sarnaselt paljude liikmesriigi regulatsioonidega, mis käsitlevad vastutust õigusemõistmisega tekitatud kahju eest ( 89 ), ei maksa hälbida edasikaebeõiguse olemasolule tuginevast loogikast, mis on tihedalt seotud kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendamise kohustuse järgimisega. Leian siinkohal, et vastutuse tekkimise aluseks on just aeg, mille jooksul äramuudetud kohtuotsus tehti ning vastaval juhul hiljem parandatud liidu õiguse rikkumine toime pandi, mitte aga toime pandud rikkumine ise.

119.

Neil asjaoludel ning apellatsioonkaebuse eseme tõttu pean ainetuks Guardian Europe’i esitatud argumenti, mis seaks liidu vastutuse Üldkohtu tehtud otsuste eest sõltuvusse nende tingimuste kindlaks määramisest, millistel oleks või ei oleks see vastutus kohaldatav kohtulikku kontrolli teostava Euroopa Kohtu suhtes, kui edasikaebeõiguse tulemus ei olnud soodne poolele, kes seda õigust kasutas ( 90 ).

120.

Seonduvalt Guardian Europe’i viimasena esitatud kriitikaga, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 124, leian, et Üldkohus on õigesti asunud seisukohale, et erand tuleb teha nende olukordade suhtes, mille puhul leiab tuvastamist, et üksikisikule liidu õigusnormidest tulenevate õiguste kaitse on kokkuvõttes toimunud viisil, millest tekkis isikule kahju. Nõnda võib see olla, nagu ma juba märkisin, ülemäärase menetlusaja ( 91 ) korral või mis tahes muu õigusemõistmise toimimise häire korral, mis näiteks on takistanud õiguskaitsevahendite kasutamist. Tegu peab tingimata olema objektiivse häirega, kuna edasi kaevatava otsuse puhul on kohtu ülesannete raske rikkumine, mis loob ohu, millega isik ei saa mõistlikult arvestada, põhjuseks, mis toob kaasa nõudeid rikkudes tehtud otsuse tühistamise ( 92 ).

121.

Käesoleval juhul on Guardian Europe kahju hüvitamise nõudes tuginenud üksnes ilmsele hälbimisele Euroopa Kohtu praktikast, mis ei ole eespool esitatud põhjustel piisav, et seda käsitada häirena. Seetõttu ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 sisalduva Üldkohtu otsuse kohta esitatud Guardian Europe’i kriitikaga nõustuda.

122.

Eelnevast tuleneb, et kuues väide tuleb tagasi lükata.

123.

Kuna kohtuasi tuleb saata Üldkohtusse uueks arutamiseks, otsustatakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude jaotus edaspidi.

124.

Eeltoodud põhjendusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: