1.

Eelotsuse küsimustega soovib Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus, Saksamaa) Euroopa Kohtult vastuseid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/37/EÜ ( 2 ) mõnede sätete tõlgendamise ja kehtivuse kohta liidu esmase õiguse seisukohast vaadatuna.

2.

Need küsimused esitati tubakatootja Planta Tabak-Manufaktur Dr. Manfred Obermann GmbH & Co. KG (edaspidi „Planta Tabak“) ja Land Berlini (Berliini Liidumaa, Saksamaa) vahelises vaidluses, mille ese on selle ettevõtja turustatavatele toodetele nimetatud direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud Saksa õigusnormide kohaldamine.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu mitu küsimust kutsuvad Euroopa Kohut uuesti analüüsima teatud aspekte, mis olid arutluse all juba 4. mai 2016. aasta kohtuotsustes Poola vs. parlament ja nõukogu ( 3 ) ning Philip Morris Brands jt ( 4 ), iseäranis direktiivi 2014/40 artikli 7 lõigetes 1 ja 7 ning artikli 13 lõikes 1 sätestatud eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete turuleviimise keeldu ning eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete esitlemise eeskirju, mis keelavad igasugused sellised elemendid või omadused, mis võivad soodustada nende toodete tarbimist.

4.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele piirdub käesolev ettepanek siiski järgmise kahe aspekti analüüsimisega. Kõigepealt hindan esimese keelu kehtivust võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast, kuivõrd liidu õiguslooja on direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 14 näinud ette üleminekuperioodi, mida kohaldatakse eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete suhtes, mille müügimaht liidus on konkreetses tootekategoorias 3% või üle selle. Seejärel tegelen teise sätte tõlgendamisega, et teha kindlaks, kas see keelab nendel eristava maitse või lõhnaga tubakatoodetel, mida veel võib müüa, neis sisalduva maitse või lõhna nimetamise.

5.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esiteks, et direktiivi 2014/40 artikli 7 lõiked 1, 7 ja 14 on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas ning teiseks, et selle direktiivi artikli 13 lõige 1 keelab tõepoolest eristava lõhna või maitse nimetamise nende tubakatoodete pakenditel, mida endiselt on lubatud müüa.

6.

Direktiivi 2014/40 põhjendustes 16, 25 ja 27 on sätestatud:

[…]

[…]

7.

Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnorme, mis käsitlevad

[…]

et hõlbustada tubaka- ja seonduvate toodete siseturu tõrgeteta toimimist, võttes aluseks inimeste tervise kaitse kõrge taseme, eelkõige noorte jaoks, ja täita Maailma Terviseorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni („WHO raamkonventsioon“) kohaseid liidu kohustusi.“

8.

Direktiivi artiklis 7 „Koostisosi käsitlevad õigusnormid“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid keelavad turule viia tubakatooteid, millel on eristav maitse või lõhn.

[…]

7.   Liikmesriigid keelavad selliste tubakatoodete turuleviimise, mis sisaldavad maitse- ja lõhnaaineid oma koostisosades, nagu filtrites, paberis, pakendis, kapslites, või mis tahes tehniliste lahenduste kasutamise, mis võimaldavad muuta asjaomase tubakatoote maitset või lõhna või suitsu intensiivsust. Filtrid, paberid ja kapslid ei tohi sisaldada tubakat või nikotiini.

[…]

12.   Muude tubakatoodete kui sigarettide ja isevalmistatavate sigarettide tubaka puhul nähakse ette erand lõigetes 1 ja 7 sätestatud keeldude kohaldamisest. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 27 vastu delegeeritud õigusakte, et lõpetada nimetatud erand konkreetse tootekategooria puhul, kui olukord on oluliselt muutunud, mida kinnitab komisjoni aruanne.

[…]

14.   Eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete puhul, mille müügimaht liidus on 3% või üle selle konkreetses tootekategoorias, kohaldatakse käesoleva artikli sätteid alates 20. maist 2020.

[…]“.

9.

Direktiivi artikkel 13 „Toote esitlemine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tarbijapakendil, igal välispakendil ja tubakatootel endal olev märgistus ei tohi sisaldada ühtegi sellist elementi ega omadust, mis

[…]

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaselt keelatud elemendid ja omadused võivad muu hulgas olla tekst, sümbolid, nimed, kaubamärgid, kaudsed või otsesed märgid, kuid ei piirdu sellega.“

10.

Direktiiv 2014/40 võeti Saksa õigusesse üle 4. aprilli 2016. aasta tubaka- ja seonduvate toodete seadusega (Gesetz über Tabakerzeugnisse und verwandte Erzeugnisse) (BGBl. 2016 I, lk 569, edaspidi „TabakerzG“), mis jõustus 20. mail 2016.

11.

TabakerzG § 5 „Koostisosad“ sätestab:

„(1)   Keelatud on turule viia:

12.

TabakerzG § 18 „Keelud, millega kaitstakse tarbijaid eksitamise eest“ sätestab:

„[…]

(2)   Keelatud on turule viia tubakatooteid, mille tarbijapakendil, välispakendil või tubakatootel endal on eksitada võivat reklaamteavet. Eksitamisega on eriti tegemist siis, kui:

[…]

[…]“.

13.

TabakerzG § 47 „Üleminekusätted“ lõige 4 sätestab:

„Sigarettide ja isevalmistatavate sigarettide tubaka puhul, mille müügimaht liidus on konkreetses tootekategoorias 3% või üle selle, kohaldatakse § 5 lõike 1 punkti 1 alapunkti a alates 20. maist 2020.“

14.

Planta Tabak on pere-ettevõte, mis toodab ja turustab erinevat liiki tubakatooteid. Enne direktiivi 2014/40 jõustumist oli see ettevõte muu hulgas spetsialiseerunud isevalmistatavate sigarettide maitse- ja lõhnaainetega tubakale. Suurema osa sellest toodangust moodustas mentooliga aromatiseeritud tubakas. Kõnealune ettevõte turustab ka väikest sortimenti, enamjaolt maitse- ja lõhnaainetega sigarette, vesipiibutubakat ning väikeses mahus sigarillosid, sigareid ja suitsetamistarbeid.

15.

Saksa seadusandja võttis direktiivi 2014/40 ülevõtmiseks 4. aprillil 2016 vastu TabakerzG. Planta Tabak esitas 25. aprillil 2016 Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa) kaebuse, vaidlustades tema toodetavate ja turustatavate tubakatoodete suhtes selle seaduse nende sätete kohaldamise, mis käsitlevad eristava maitse ja lõhnaga tubakatoodete turule viimise keeldu, terviseohu hoiatusi ja toote esitlemise eeskirju. Sellel kohtul tekkisid aga kahtlused direktiivi vastavate sätete kehtivuse ja tõlgendamise osas.

16.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus, Saksamaa) 21. aprilli 2017. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 27. aprillil 2017, menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

[…]

17.

Planta Tabak, Hispaania, Prantsusmaa, Ungari, Ühendkuningriigi ja Norra valitsus, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.

18.

Planta Tabak, Hispaania ja Ühendkuningriigi valitsus, parlament, nõukogu ja komisjon osalesid 21. märtsil 2018 toimunud kohtuistungil.

19.

Mitme uuenduse hulgas, mille direktiiv 2014/40 tubakat käsitlevasse liidu õiguslikku regulatsiooni tõi, on oluline koht eristava maitse või lõhnaga ( 7 ) tubakatoodete turule viimise keelul, mis on sätestatud direktiivi artikli 7 lõikes 1. Lisaks on selle artikli lõikega 7 keelatud ka selliste tubakatoodete turuleviimine, mis sisaldavad maitse- ja lõhnaaineid oma koostisosades nagu filtrites, paberis, pakendis ja kapslites, või mis tahes tehniliste lahenduste kasutamine, mis võimaldavad muuta asjaomase tubakatoote maitset või lõhna või suitsu intensiivsust. Need keelud puudutavad praegu ainult sigarette ja isevalmistatavate sigarettide tubakat ( 8 ).

20.

Neid keelde kehtestades soovis liidu õiguslooja eemaldada turult vanilli-, šokolaadi- ja mentoolilõhnalised või -maitselised tubakatooted. Põhjused on toodud direktiivi 2014/40 põhjenduses 16. Sisuliselt leidis õiguslooja, et need tooted võivad lihtsustada, eriti noorte hulgas, suitsetama hakkamist ja mõjutada tarbimisharjumusi. Ka Euroopa Kohus on märkinud, et need maitse- ja lõhnaained varjavad või vähendavad tubakasuitsu mõrkust ja aitavad kaasa suitsetamise edendamisele ja jätkamisele ( 9 ).

21.

Kõnealused keelud jõustusid põhimõtteliselt 20. mail 2016, selleks kuupäevaks pidid liikmesriigid direktiivi 2014/40 üle võtma ( 10 ). Direktiivi artikli 7 lõikes 14 on siiski sätestatud, et eristava maitse või lõhnaga tubakatooteid, mille müügimaht liidus on konkreetses tootekategoorias ( 11 ) 3% või üle selle, võib jätkuvalt turule viia kuni 20. maini 2020 ( 12 ).

22.

Planta Tabak, kelle seisukohaga ühineb ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, leiab, et direktiivi 2014/40 artikli 7 lõige 14 tekitab sarnaste tubakatoodete põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise ning on seega vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuigi üldiselt mööndakse, et mentooli sisaldavate sigarettide suhtes kehtib selles sättes kehtestatud üleminekuperiood ( 13 ), ei ole see Planta Tabaki väitel kohaldatav isevalmistatavate sigarettide mentooli sisaldava tubaka suhtes ( 14 ). Ka ei kohaldata seda üleminekuperioodi nende tubakatoodete suhtes, mis sisaldavad teisi maitse- ja lõhnaaineid nagu vanill ja eukalüpt. Kõigil neil toodetel on aga identsed objektiivsed tunnused ning oht inimeste tervisele on sama.

23.

Märgin, et kohtuotsuses Poola vs. parlament ja nõukogu ( 15 ) ning Philip Morris Brands jt ( 16 ) võttis Euroopa Kohus juba seisukoha direktiivi 2014/40 artikli 7 lõigetes 1 ja 7 sätestatud eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete turuleviimise keeldude kehtivuse kohta proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast. Seevastu ei ole käsitletud küsimust, kas need sätted koosmõjus direktiivi artikli 7 lõikega 14 on kehtivad ka võrdse kohtlemise põhimõtte vaatevinklist.

24.

Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguse üldpõhimõtteks olev võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei tohi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud ( 17 ).

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuses silmas peetud sätetest tekitab sellise erineva kohtlemise direktiivi 2014/40 artikli 7 lõige 14. See säte teeb eristava maitse või lõhnaga tubakatoodetel vahet selle põhjal, kui suur on iga sellise toote müügimaht konkreetses tootekategoorias. Sellest järeldub, et erinevalt koheldakse näiteks ühelt poolt mentoolisigarette, mille müügimaht kogu liidu lõikes kategoorias „sigaretid“ on suurem kui 3%, ning teisalt selliseid sigarette, mis sisaldavad vähem levinud maitse- või lõhnaainet ja mille müügimaht selle piirini ei küüni. Esimesi neist võib turustada kui 20. maini 2020 ja teised tuleb turult kõrvaldada 20. mail 2016.

26.

Seetõttu on esiteks vaja kontrollida, kas need eristava maitse või lõhnaga tubakatooted, mis direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 14 sätestatud 3% piirmäärani ei küüni, ja need, mis selleni küünivad, on sarnases olukorras (2). Kui see nii on, tuleb teiseks hinnata, kas nende selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (3).

27.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt „erinevate olukordade võrreldavust hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Need asjaolud tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub“ ( 18 ).

28.

Käesolevas asjas tekib esitatud seisukohti silmas pidades ( 19 ) selle „testi“ tegemisel sissejuhatav küsimus: kas olukordade sarnasust tuleb hinnata lähtudes direktiiviga 2014/40 taotletavatest üldistest eesmärkidest või direktiivi artikli 7 lõike 14 konkreetsetest eesmärkidest või hoopis neist mõlemast?

29.

Lähtudes Euroopa Kohtu poolt kohtupraktikas kasutatavast kahe-etapilisest analüüsist – olukordade sarnasus, objektiivne põhjendus – näib mulle loogika olevat järgmine. Sarnasuse staadiumis tuleb tuvastada, kas kõnealused olukorrad on põhimõtteliselt sarnased kõnealuse õigusaktiga üldiselt taotletavatest eesmärkidest lähtudes. Kui see on nii, on objektiivse põhjenduse staadiumis võimalik kindlaks määrata, kas vaatamata sellele põhimõttelisele sarnasusele, esineb selle õigusakti konkreetse sättega seonduvalt erilisi kaalutlusi, mis, kooskõlas selle õigusakti eesmärgiga, erinevat kohtlemist õigustavad.

30.

Kokkuvõtteks olgu märgitud, et võrdlemaks nende eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete olukorda, mis ületavad ühes konkreetses tootekategoorias 3protsendilise müügimahu lävendi seda künnist mitte ületavate toodete omaga, tuleb minu meelest juhinduda direktiivi 2014/40 üldistest eesmärkidest. Selle direktiivi artikli 7 lõike 14 konkreetseid eesmärke tuleks minu meelest analüüsida, kui see vajalikuks osutub, objektiivse põhjenduse etapis.

31.

Mis puutub direktiivi 2014/40 eesmärkidesse, siis tuleb meenutada, et selle artikli 1 kohaselt on neid kaks või lausa kolm. Nendeks on hõlbustada tubaka- ja seonduvate toodete siseturu tõrgeteta toimimist, võttes aluseks inimeste tervise kaitse kõrge taseme, eelkõige noorte jaoks, ja täita Maailma Terviseorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni (FCTC) kohaseid liidu kohustusi ( 20 ).

32.

Nende kolme eesmärgi puhul leidis liidu õiguslooja, et põhimõtteliselt ( 21 ) peab kõigi eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete suhtes kehtima ühesugune õiguslik regulatsioon. Õiguslooja leidis, et kõik need tooted võivad teha suitsetama hakkamise lihtsamaks või mõjutada tarbimisharjumusi. Sellepärast sooviti ELTL artikli 114 alusel vastu võetud ühtlustusmeetmega konkreetselt vältida „selliste meetmete kehtestamist, millega võetakse põhjendamatult kasutusele eri käsitlemisviisid erinevat tüüpi maitse- või lõhnaainega sigarettide suhtes“ ( 22 ). Nende meetmete eesmärk oli üldiselt kaotada mis tahes erinevused tubakale teatud maitset või lõhna andvate koostisosade kasutamist puudutavates liikmesriikide õiguslikes regulatsioonides ja vältida selliste erinevuste tekkimist.

33.

Pealegi ei tehta erinevatel eristava maitse või lõhnaga tubakatoodetel vahet ka tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonis, mida liidu õiguslooja rakendada soovis. Nimetatud konventsiooni artiklite 9 ja 10 osalised rakendussuunised kutsuvad üles loobuma iseäranis toote maitse parandamiseks kasutatavatest koostisosadest, tegemata mis tahes vahet erinevatel maitse- ja lõhnaainetel, mida võidakse tubakatoodetele lisada. ( 23 )

34.

Samamoodi käsitles seda küsimust Euroopa Kohus 4. mai 2016. aasta kohtuotsustes Poola vs. parlament ja nõukogu ning Philip Morris Brands jt ( 24 ), leides, et erinevad eristava maitse või lõhnaga tubakatooted on esiteks objektiivselt samade omadustega ja teiseks on neil sarnane mõju suitsetama hakkamisele ja suitsetamise jätkamisele.

35.

Eelnevad kaalutlused viivad mu järeldusele, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise seisukohast on kõik maitsestatud või lõhnastatud tubakatooted, mida direktiivi 2014/40 artikli 7 lõigetes 1 ja 7 sätestatud eristavaid maitse- ja lõhnaaineid käsitlevad keelud puudutavad, sarnases olukorras, ilma et selles osas oleks mis tahes tähtsust sellel, millised on liidus nende müügimahud.

36.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on erinev kohtlemine õigustatud, „kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, st kui see on kooskõlas asjasse puutuvate õigusnormide legitiimse eesmärgiga ning kui selline erinevus on proportsionaalne kõnesoleva kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes“ ( 25 ).

37.

Kuna direktiiv 2014/40 on liidu õigusakt, tuleb liidu õigusloojal tõendada põhjenduseks sobivate objektiivsete kriteeriumide olemasolu, esitades Euroopa Kohtule sellekohased tõendid ( 26 ).

38.

Sellest lähtudes tunnustab Euroopa Kohus sellises valdkonnas, nagu käsitletakse käesolevas kohtuasjas, liidu õiguslooja avarat kaalutlusõigust, mis hõlmab tema poolt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid küsimusi puudutavate valikute tegemist ning mille teostamisel tuleb tal läbi viia keerulisi hindamisi. Euroopa Kohus ei kavatse õiguslooja antud hinnanguid asendada enda omadega. Ta teostab üksnes piiratud kohtulikku kontrolli, mille eesmärk on välja selgitada, ega mingisugune meede ei ole õiguslooja püstitatud eesmärgi seisukohast ilmselgelt ebasobiv ( 27 ). Konkreetselt võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kontrollimise seisukohast on keelatud meelevaldselt erinev kohtlemine, see tähendab erinevused, mis ilmselgelt ei põhine taotletava eesmärgi seisukohast objektiivsetel ja kohastel kriteeriumidel ( 28 ).

39.

Käesoleval juhul tuleneb direktiivi artikli 7 lõikega 14 kehtestatud erineva kohtlemise esimene õigustus direktiivi 2014/40 põhjendusest 16. Selles põhjenduses on märgitud, et suurema müügimahuga eristava maitse või lõhnaga tooted tuleks kaotada pikema ajavahemiku jooksul, „et anda tarbijatele piisavalt aega minna üle teistsugustele toodetele“ ( 29 ).

40.

Parlament, nõukogu ja komisjon täpsustavad oma kirjalikes seisukohtades, et liidu õiguslooja soovis arvesse võtta asjaolu, et mõned eristavad maitse- ja lõhnaained on tarbijate hulgas eriti levinud ning määravad suures osas ära nende tarbimisharjumused. Sellised harjumused saavad aga kaduda vaid järk-järgult.

41.

Euroopa Kohus on kohtuotsustes Poola vs. parlament ja nõukogu ning Philip Morris Brands jt ( 30 ) välja toonud veel teisegi põhjenduse, mis toetab direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 14 sätestatud üleminekuperioodi. Analüüsides eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete turuleviimise keelu kehtivust proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast, leidis Euroopa Kohus, et selle üleminekuperioodi eesmärk on anda üleminekuaeg ka tubakatööstusele ( 31 ).

42.

Need kaks põhjendust lähtuvad samast loogikast: vältida teatud majanduslikku ja sotsiaalset mõju, mis võib kaasneda liidus laialdaselt toodetavate ja tarbitavate kaupade järsu keelamisega.

43.

Direktiivi 2014/40 ettevalmistavatest materjalidest nähtub samuti, et seadusandliku menetluse kestel arendati mõtet mitte keelata mentooli sisaldavaid tubakatooteid, mida peeti tarbijate hulgas laialt levinuks. Tegelikult näib, et direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 14 sätestatud üleminekuperiood on vähemalt osaliselt poliitiline kompromiss ühelt poolt nende, kes soovisid kõnealuste toodete suhtes teha eristavate maitse- ja lõhnaainete keelust täielikku erandit ning teiselt poolt nende toodete suhtes selle keelu kohaldamise pooldajate vahel ( 32 ).

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas need põhjendused on direktiiviga 2014/40 taotletava inimeste tervise kaitse eesmärgiga kooskõlas. Olen siiski arvamusel, et majanduslikus mõttes sedavõrd keerukas, tundlikus ja olulises valdkonnas, nagu seda on tubaka reguleerimine, ei ole liidu õiguslooja ületanud oma avara kaalutlusõiguse piire, keelates eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete turule viimise mitmes järgus.

45.

Sellega seoses omab tähtsust asjaolu, et liidu õiguslooja on teatud eristava lõhna või maitsega tubakatoodete keelu jõustumise üksnes ajutiselt edasi lükanud. Minu hinnangul on õiguspärane see, kui õiguslooja võtab inimeste tervise kaitse eesmärgi rakendamiseks meetmeid astmeliselt, nähes ette piiratud ulatusega erandid ja üleminekuperioodid ( 33 ).

46.

Liiati on Euroopa Kohus järjepidevalt leidnud, et kui liidu õigusloojal tuleb reguleerida mõnd keerulist olukorda, võib ta seda teha etappide kaupa, kui tema valikud tuginevad taotletavate eesmärkide seisukohast objektiivsetele ja asjasse puutuvate kriteeriumidele. ( 34 )

47.

Minu meelest on need tingimused täidetud, kui kõigepealt kõrvaldatakse turult „nišitooted“ ja seejärel tarbijate hulgas laialt levinud tooted, lähtudes seejuures nende müügimahust teatud tootekategoorias.

48.

Esiteks on selline kriteerium kõnealuste toodete suhtes objektiivne. Direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 14 sätestatud üleminekuperioodi kohaldamisalasse võib sõltumata oma tunnustest kuuluda ükskõik milline kaup, kui selle müügimaht küünib ettenähtud lävendini. Nagu meenutatud ( 35 ), peeti parlamendis esitatud muudatusettepanekutes, kust see säte pärineb, sõnaselgelt silmas just mentooli ja seda maitse- või lõhnainet sisaldavaid kaupu. Siiski tuleb tõdeda, et õiguslooja vaatas oma versiooni üle ning jäi viimaks neutraalse kriteeriumi juurde.

49.

Lisaks on müügimahu kriteerium tootjate suhtes neutraalne. Õiguslooja ei lähtunud nende vastavatest turuosadest, vaid iga toote üldisest müügimahust. Mis puudutab Planta Tabaki väidet, et artikli 7 lõikes 14 sätestatud 3% lävendit ületavaid tubakatooteid turustavad suures osas üksikud rahvusvahelised suurettevõtjad, samas kui „nišitooteid“ toodavad peamiselt väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, siis Euroopa Kohtul oleva toimiku pinnalt ei saa selle väite tõesust kontrollida. Nähtub, et põhikohtuasja kaebaja ise toodab aromatiseeritud sigarette ning nõukogu leiab, ilma et sellele vastu vaieldud oleks, et rahvusvahelised suurettevõtjad turustavad samuti „nišitooteid“. Igal juhul, isegi kui see väide osutuks õigeks, ei oleks see minu jaoks otsustava tähtsusega. Igasuguse poliitikaga kaasneb teatud isikute jaoks ebasoodsaid tagajärgi. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 38 märgitud, on liidu kohtu jaoks oluline see, et kasu saajate ja ebasoodsasse olukorda sattujate eristamine ei põhineks meelevaldsel kriteeriumil. Käesoleval juhul valitud müügimahtude kriteeriumile sellist etteheidet teha ei saa.

50.

Teiseks on see kriteerium sobiv erinevate väljendatud eesmärkide seisukohast, see tähendab selleks, et anda aega tarbijatele oma harjumuste muutmiseks ja tööstusele kohanemiseks ( 36 ). Mis puudutab müügimahte, siis kuna need näitavad ära nõudluse ja pakkumise vastavuse, peegeldavad need nii laialt levinud tarbimisharjumusi kui ka eristava maitse või lõhna keelust puudutatud toodangu majanduslikku tähtsust liidus.

51.

Pealegi, nagu väidab komisjon, on liidu müügimahu kriteeriumil mõte ka direktiivi 2014/40 õiguslikku alust ehk ELTL artiklit 114 ning selle direktiiviga taotletavat ühtlustamise eesmärki silmas pidades. Teatud toodete keelamise mõju siseturu toimimisele sõltub nimelt teatud määral liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mahust. Kõnealune kriteerium kajastab mõningal määral ka seda kaubavahetust.

52.

Olen ka arvamusel, et valides lävendiks 3% müügimahust konkreetses tootekategoorias kogu liidus, ei ole õiguslooja oma kaalutlusõiguse piire ületanud. Õiguslooja võis põhjendatult asuda seisukohale, et 3% teatud tootekategooria müügimahust tähendab märkimisväärset tarbimisharjumust ja toodangut.

53.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leian, et sarnaste tubakatoodete erinev kohtlemine, mis tuleneb direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikest 14, on objektiivselt põhjendatud. Seetõttu on see säte minu arvates võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast kehtiv.

54.

Alates 20. maist 2016, mil jõustusid direktiivi 2014/40 artikli 7 lõigetes 1 ja 7 sätestatud keelud, ei või enamikku eristava maitse või lõhnaga tubakatoodetest enam liidus müüa.

55.

Mõnda neist toodetest võib siiski seaduslikult toota ja turustada ka pärast seda kuupäeva. Esiteks, nagu esimese küsimuse punkti b ( 37 ) puhul on välja toodud, on eristava maitse või lõhnaga tubakatooted, mille müügimaht liidus on 3% või üle selle konkreetses tootekategoorias – ehk eeskätt mentoolisigaretid – keelatud alles alates 20. maist 2020. Teiseks, muid tubakatooteid peale sigarettide ja isevalmistatavate sigarettide tubaka – ehk eelkõige piibutubakat, sigareid ja sigarillosid – võib jätkuvalt turule viia ja seda kindlaksmääramata tähtaja jooksul ( 38 ).

56.

Seejuures ei tohi direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c kohaselt tarbijapakendil, välispakendil ja tubakatootel endal olev märgistus sisaldada „ühtegi sellist elementi ega omadust“, mis „osutab maitsele, lõhnale, mis tahes maitse- ja lõhnaainetele või muudele lisaainetele või nende puudumisele.“ Selle artikli lõikes 3 on sätestatud, et selliselt keelatud elemendid ja omadused võivad muu hulgas olla „tekst, sümbolid, nimed, kaubamärgid, kaudsed või otsesed märgid, kuid ei piirdu sellega“ ( 39 ).

57.

Planta Tabak, kelle seisukohaga nõustub selles osas ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, leiab, et see viib paradoksaalse olukorrani, kus tubakatootjad võivad seaduslikult toota teatud eristava maitse ja lõhnaga tubakatooteid, ent ei või tarbijapakendil, välispakendil ja tubakatootel endal märkida, millist maitse- või lõhnaainet need sisaldavad ( 40 ).

58.

Sellise viiteta ei oskaks tarbijad ära tunda maitse- või lõhnaaineid sisaldavaid tubakatooteid või, vastupidi, neid mittesisaldavaid tooteid. Lisaks neile praktilistele kaalutlustele kaasneb direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punktiga c majanduslikku laadi probleem. Kuivõrd selliselt keelatud elemendid ja omadused hõlmavad ka kaubamärke ( 41 ), on tubakatootjad sunnitud loobuma oma selliste kaubamärkide kasutamisest, mis viitavad maitsele, lõhnale, maitse- või lõhnaainetele või muule lisaainele.

59.

Selles kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul täpsustada, kas direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punktis c peetakse silmas selliseid elemente ja omadusi, millel on müügiedenduslik või reklaami eesmärk, mis läheb kaugemale tavalisest informeerimisest maitse, lõhna, maitse- või lõhnaainete või muude lisaainete sisalduse kohta asjaomases tubakatootes, või on keelatud ka sellise teabe esitamine ( 42 ).

60.

Kohtuotsuses Philip Morris Brands jt ( 43 ) leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punktis c sätestatud keeld märkida tarbijapakendil, välispakendil ning tubakatootel endal mis tahes elementi või omadust, mis osutab maitsele, lõhnale, mis tahes maitse- ja lõhnaainetele või muudele lisaainetele, kohaldub sõltumata sellest, kas asjasse puutuvad andmed on sisuliselt tõesed.

61.

Samamoodi pole minu hinnangul kahtlust selles, et see säte keelab ka neutraalse ja mitte-reklaamiva teabe, kuna selle sätte sõnastus teistsugust tõlgendust ei võimalda.

62.

Nagu ka komisjon väidab, ei nähtu artikli 13 lõike 1 punktis c kasutatud sõnastusest mingisugust piirangut müügiedendusliku või reklaamiva teabe suhtes. Silmas peetakse kõiki („ühtegi“) elemente ja omadusi, mis „osutavad“ maitsele, lõhnale, mis tahes maitse- ja lõhnaainetele või muudele lisaainetele. Seda muljet kõikehõlmavusest tugevdab selle artikli lõike 3 sõnastus, mille kohaselt on selliselt keelatud elemendid ja omadused „muu hulgas“ tekst, sümbolid, nimed, kaubamärgid, kaudsed või otsesed märgid, „kuid ei piirdu sellega“.

63.

Teiseks, kui liidu õiguslooja on kasutanud sellesama artikli 13 lõike 1 punktides a, b ja e selliseid mõisteid, mis võivad viidata asjaomase toote mingisugusele reklaamimisele („reklaamib“, „soodustab“, „loob mulje“), siis punktis c kasutatud mõiste „osutab“ kajastab üksnes küsimust, kas tarbijapakendil, välispakendil ja tubakatootel endal esineb objektiivselt teave, mis puudutab maitse, lõhna, maitse- või lõhnaainet või muud lisaainet ( 44 ).

64.

Lisaks toetavad seda tõlgendust direktiivi 2014/40 põhjendused 25 ja 27. Neist tuleneb, et liidu õiguslooja soovis keelata kõik tubakatoodete esitluselemendid, mis võivad tarbijaid, eriti noori, eksitada toodete kahjulikkuse osas. Sellega seoses leidis õiguslooja kättesaadavate teaduslike andmete põhjal, et sellise eksliku mulje võivad luua teatud mõisted („vähese tõrvasisaldusega“, „lahja“, „eriti lahja“, „mahe“, „looduslik“, „orgaaniline“, „lisaaineteta“, „maitse- ja lõhnaaineteta“ jne) või teatud nimed, pildid ja märgid ( 45 ).

65.

Niisiis ei soovinud liidu õiguslooja tubakatoodete pakenditel olevate elementide ja omaduste reguleerimisel piirduda üksnes müügiedenduslikku eesmärki kandvate väidetega, eriti nendega, mis on väärad või omistavad mõnele koostisosale mingisugust mõju. Õiguslooja keelas mainida mis tahes teavet, millel võib olla tarbijaid innustav mõju, isegi kui need andmed on tõesed ja esitatud neutraalsel ja mitte-reklaamival moel ( 46 ).

66.

Tõsi, direktiivi 2014/40 põhjendustes 25 ja 27 ei käsitleta sõnaselgelt asjaomase tubakatoote maitset, lõhna, maitse- ja lõhnaainet või muud lisaainet puudutavaid viiteid – ainsana on seal välja toodud viited selliste elementide puudumisele. Õiguslooja loogika on siiski selge: ka pelgalt tarbijapakendil, välispakendil ja tubakatootel endal olev teave asjaomase tubakatoote maitse, lõhna, seal sisalduvate maitse- ja lõhnaainete või muude lisaainete kohta võib iseenesest jätta mulje, et see toode on inimeste tervisele vähem kahjulik ning seeläbi innustada seda tarbima, ning on sellest tulenevalt keelatud ( 47 ).

67.

Samuti pole minu meelest erilist kahtlust selles, et ka nende eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete puhul, mida võib pärast 20. maid 2016 endiselt seaduslikult toota ja turustada ( 48 ), keelab direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkt c igasuguse neis sisalduvate maitse- või lõhnaainete mainimise tarbijapakendil, välispakendil ja tubakatootel endal.

68.

Tuleb meenutada, et eristav maitse või lõhn on definitsiooni kohaselt „selgelt tuntav lõhn või maitse […], mille annab lisaaine või lisaainete kombinatsioon […]“ ( 49 ). See säte keelab kõnealuste toodete pakenditel eristava maitse või lõhna nimetamise kahel moel: esiteks viitena maitsele või lõhnale, teiseks viitena lisaainele või lisaainetele, millest see maitse või lõhn tuleneb.

69.

Lisaks ei ole liidu õiguslooja direktiivis 2014/40 ette näinud erandit artikli 13 lõike 1 punktist c jätkuvalt lubatud toodete osas ( 50 ). See on seda enam tähelepanuväärne, et selline erand on seevastu tehtud elektrooniliste sigarettide ja taimsete suitsetatavate toodete osas ( 51 ).

70.

Niisiis on see, et direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c kohaldamisalasse kuuluvad ka endiselt müügiks lubatud eristava lõhna või maitsega tubakatooted, õiguslooja teadlik soov. Euroopa Kohus ei saa oma tõlgenduspädevust teostades astuda õiguslooja asemele, lisades direktiivile erisusi, mida õiguslooja kehtestanud ei ole ( 52 ).

71.

Seetõttu kanduvad mis tahes arutlused, mis puudutavad vajadust endiselt mainida eristava maitse või lõhnaga tubakatoodete pakenditel neis sisalduvaid maitse- või lõhnaaineid, üle eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud kolmanda küsimuse punktile b ( 53 ), mis puudutab direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c kehtivust harta artikliga 17 tagatud omandiõiguse seisukohast. Kuna see küsimus ei ole käesoleva ettepaneku ese, piirdun igaks juhuks järgmiste elementide esiletoomisega.

72.

Ükskõik, kas leida Ühendkuningriigi seisukoha eeskujul, et kaubamärgi registreerimisest tulenevad üksnes negatiivsed õigused – need võimaldavad keelata kolmandatel isikutel teatud moel käitumise – või olla arvamusel, et kaubamärk annab selle omanikule ka positiivse õiguse seda kasutada, leian, et igal juhul peab kaubamärgi kasutamine toimuma kooskõlas seadusega ja eriti sätetega, mis on kantud sellistest ülekaalukatest eesmärkidest nagu inimeste tervise kaitse ( 54 ), mille hulka kuulub ka direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkt c.

73.

Planta Tabak leiab teadupärast, et see säte ei ole nimetatud eesmärgi seisukohast vajalik. Ta leiab, et kuivõrd teatud tubakatoodete suhtes direktiivi artikli 7 lõigetes 1 ja 7 sätestatud turuleviimise keelud ei kehti, ei õigusta see eesmärk nende toodete pakenditelt toodetes sisalduvate maitse- või lõhnaainete eemaldamist.

74.

Inimeste, eriti noorte tervise kaitse räägib siiski selle kasuks, et kaotada igasugused viited eristavale maitsele või lõhnale ka veel lubatud tubakatoodete pakenditelt.

75.

Tooted, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2014/40 artikli 7 lõikes 12 sätestatud erandit ja mida tarbivad peamiselt vanemaealised tarbijad ja väikesed elanikkonna rühmad, ( 55 ) jäävad range jälgimise alla. Seda silmas pidades on põhjendatud kaotada sellised esitluselemendid, mis võivad innustada neid tooteid tarbima, vältimaks seda, et noorte jaoks avaksid ukse suitsetamise juurde mentoolisigarettide asemel vanillisigarillod. ( 56 ) Mis puudutab neid tubakatooteid, mille suhtes kehtib selle artikli lõikes 14 sätestatud üleminekuaeg, siis nende osas tuleb parlamendi ja Prantsusmaa valitsuse eeskujul välja tuua, et selle üleminekuperioodi eesmärk ei ole anda tubakatootjatele täiendavat aega uute tarbijate ligitõmbamiseks. Nende toodete ligitõmbavus peab lõppema kohe, mis nõuab iseäranis seda, et nende toodete pakenditelt eemaldatakse mis tahes viited eristavale maitsele või lõhnale.

76.

Direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punkti c proportsionaalsust ei saa kahtluse alla seada ka tarbijate kohase informeerimise nõuete seisukohast. Teatud valdkondades, näiteks toidukaupade puhul, on mõistagi oluline anda tarbijatele teavet nende tarbitavate toodete koostisosade kohta, et neil oleks võimalik toit identifitseerida ja seda asjakohasel viisil tarbida ning teha valikuid, mis vastavad isiklikele vajadustele ( 57 ).

77.

Tubakatooted pole siiski tavalised toidukaubad. Idee ei ole lihtsustada tarbijatel erinevate toodete vahel valimist. Selles valdkonnas seisneb tarbijatele kohase teabe andmine ennekõike rõhutamises, et tubakal on väga kahjulik mõju nende tervisele. Nagu sisuliselt ka Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon välja toovad, taandub koostisosadega seonduv läbipaistvus eesmärgi ees vältida mis tahes teavet, mis võib tarbijaid panna seda mõju unustama.

78.

Pealegi ei tasu direktiivi 2014/40 artikli 13 lõike 1 punktis c sätestatud keelu praktilistest tagajärgedest rääkides liialdada. Tubakatootjad võivad jätkuvalt eristava maitse või lõhnaga tubakatooteid teistest eristada, ilma et nad kasutaksid nimetatud artikli 13 lõike 1 punktides a–e loetletud elemente ( 58 ).

79.

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Berlini (Berliini halduskohus, Saksamaa) esimese küsimuse punktile b ning kolmanda küsimuse punktile a järgmiselt: