1. 

Kas direktiiviga 2005/29/EÜ ( 2 ) ette nähtud tarbijakaitse tagamiseks on vaja, et ebaausaid kaubandustavasid puudutavale argumendile oleks võimalik tugineda hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise menetluses ex officio või ühe menetlusosalise nõudmisel? See on Juzgado de Primera Instancia No 5 de Cartagena (Cartagena esimese astme kohus nr 5, Hispaania) poolt esitatud eelotsusetaotluse põhiküsimus.

2. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud teema meenutab sarnaseid küsimusi, mida Euroopa Kohtus on arutatud seoses direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. ( 3 ) Seetõttu käsitletakse käesolevas ettepanekus ka nimetatud kahe tarbijakaitsealase õigusaktiga võimaldatavat kaitsetaset.

3.

Direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis f on „käitumiskoodeks“ määratletud kui „liikmesriikide õigus- või haldusnormidega kehtestamata kokkulepe või eeskirjade kogum, milles on määratletud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad seda käitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima“.

4.

Artikkel 3 määratleb direktiivi 2005/29 kohaldamisala järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2.   Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[…]

4.   Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

[…]“

5.

Direktiivi 2005/29 artiklis 10 („Käitumiskoodeksid“) on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei välista ebaausate kaubandustavade kontrollimist käitumiskoodeksite omanike poolt, mida liikmesriigid võivad toetada, ega artiklis 11 nimetatud isikute või organisatsioonide pöördumist selliste organite poole, kui küsimuse menetlemine sellistes organites täiendab kõnealuses artiklis nimetatud kohtu- või haldusmenetlusi.

Selliste kontrollorganite poole pöördumist ei peeta mingil juhul loobumiseks õigusest pöörduda kohtute või haldusasutuste poole, mis on ettenähtud artiklis 11.“

6.

Artikkel 11 käsitleb direktiivi sätete jõustamist. Selles on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks, et tugevdada käesoleva direktiivi sätete järgimist tarbijate huvides.

Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, sealhulgas konkurendid, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks õigustatud huvi, võivad:

[…]

2.   Lõikes 1 nimetatud õigusnormide kohaselt annavad liikmesriigid kohtutele või haldusasutustele järgmised volitused, kui nad kõiki asjaga seotud huve ja eelkõige avalikku huvi arvesse võttes peavad vajalikuks:

isegi kui puuduvad tõendid tegeliku kahju või ettevõtja kavatsuse või hooletuse kohta.

[…]“

7.

Direktiivi 2005/29 artiklis 13 („Karistused“) on sätestatud, et „[l]iikmesriigid näevad käesoleva direktiivi kohaldamisel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette karistused ja võtavad nende rakendamiseks kõik vajalikud meetmed. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.

8.

10. jaanuari 1991. aasta ebaausa konkurentsi seaduse (Ley de Competencia Desleal), mida on muudetud 30. detsembri 2009. aasta seadusega 29/2009, artiklid 4, 5, 7 ja 8 määratlevad nende tegevuste tüübid, mida tuleb Hispaania õiguse kohaselt pidada ettevõtjate ja tarbijate suhetes ebaõiglaseks.

9.

Ebaausa konkurentsi seaduse artikkel 32 reguleerib nõudeid, mida saab esitada ebaausaks konkurentsiks loetavate tegude korral, ja selles on loetletud muu hulgas järgmised: 1) ebaausa konkurentsi tuvastamise hagi, 2) ebaausa tegevuse lõpetamise nõue või selle tulevikus kordamise keelu nõue, 3) ebaausa tegevusega tekitatud tagajärgede kõrvaldamise nõue ja 4) ebaausa tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõue, kui toimepanija on seda teinud tahtlikult või süüliselt.

10.

Tarbijate ja kasutajate kaitse üldseadus (Ley General de Defensa de Consumidores y Usuarios), mis on heaks kiidetud kuninga 16. novembri 2007. aasta seadusandliku dekreediga nr 1/2007 ning mida on muudetud 30. detsembri 2009. aasta seadusega nr 29, määratleb kaubandustavad ning kehtestab nõuded, et ettevõtjad peavad suhetes tarbijatega andma teatud teavet.

11.

Kuninga 9. märtsi 2012. aasta dekreetseaduses nr 6/2012 on ära toodud hea tava koodeks, mille järgimine on krediidiasutustele vabatahtlik (edaspidi „hea pangandustava koodeks“). Koodeks edendab Hispaania finantssektori kaasamist jõupingutustesse, mis on nõutavad selleks, et leevendada rasket majanduslikku ja sotsiaalset olukorda pärast 2008. aasta kriisi, restruktureerides võla, mille tagatiseks on võlgniku kodule seatud hüpoteek. Selleks on ette nähtud kolm meedet: 1) hüpoteekide restruktureerimine; 2) laenujäägi vähendamine; ning 3) datio in solutum ehk võla täielik kustutamine vara loovutamisega.

12.

Kuninga dekreetseaduse artiklis 5 on sätestatud, et kui krediidiasutus nõustub hea pangandustava koodeksit järgima, muutuvad koodeksi sätted kohustuslikuks.

13.

Artikli 6 kohaselt seirab hea pangandustava koodeksi järgimist kontrollikomisjon. Koodeksi väidetava mittetäitmise kohta krediidiasutuste poolt võib kaebuse esitada Banco de Españale (Hispaania keskpank).

14.

Hüpoteegiga tagatud nõuete sundtäitmine ja muude täitedokumentide täitmine on Hispaanias reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadusega (Ley de Enjuiciamiento Civil). Selle seaduse põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal asjakohane redaktsioon oli kehtestatud 3. novembri 2009. aasta seadusega nr 13 ( 4 ) ja 14. mai 2013. aasta seadusega nr 1. ( 5 )

15.

Tsiviilkohtumenetluse seaduse artiklis 517 on loetletud täitedokumendid, milleks võivad olla tõestatud avalikud dokumendid.

16.

Artikli 552 kohaselt on kohtul võimalik omal algatusel kontrollida niisuguste täitedokumentide sundtäitmise nõudeid, mis ei ole kohtudokumendid, kuid ainult ebaõiglaste tingimuste osas, mida asjaomane täitedokument võib sisaldada.

17.

Artikkel 670 reguleerib enampakkumise korral võlausaldaja poolt parima pakkumusega nõustumist, kinnisasja eest tasumist ja selle omandamist. Säte püüab tagada, et enamikul juhtudel tasub parima pakkumuse teinud pakkuja või sissenõudja vähemalt 70% enampakkumise alghinnast. Kui sissenõudja ei soovi kasutada võimalust saada asjaomase kinnisasja omanikuks, võõrandatakse kinnisasi enampakkumisel kõrgeima pakkumise teinud isikule, isegi kui tema pakkumus on väiksem kui 70% enampakkumise alghinnast. Sellisel juhul peab pakkumus olema kõrgem kui 50% kinnisasja hindamisväärtusest või – kui see on väiksem – katma vähemalt summa, mille sissenõudmiseks täitmine määrati.

18.

Tsiviilkohtumenetluse seaduse artiklis 671 on käsitletud olukordi, kus enampakkumisele ei laeku pakkumusi. Sel juhul võib võlausaldaja 20 päeva jooksul alates enampakkumise lõpetamisest nõuda vara müümist temale. Kui tegu on võlgniku alalise elukohaga, võib võlausaldaja omandada vara hinnaga, mis on 70% summast, mis oleks olnud alghind oksjonil, või kui võlausaldajale kõikide kulude eest võlgnetav kogusumma on sellest protsendist väiksem, siis tuleb tasuda vähemalt 60% sellest. Kui võlausaldaja seda õigust ei kasuta, võib kohus võlgniku nõudmisel hüpoteegi suhtes täitemenetluse lõpetada.

19.

Artikkel 682 reguleerib hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise eeltingimusi. Selles on sätestatud, et hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmine on võimalik siis, kui asjaomased isikud on hüpoteegi seadmise aktis kindlaks määranud hüpoteegiga koormatud kinnisasja või vara hinna, nii et seda saab kasutada enampakkumisel alghinnana. Alghind ei või ühelgi juhul olla väiksem kui 75% laenu andmiseks kasutatud hindamisaktis märgitud väärtusest.

20.

Artikli 695 lõikes 1 on sätestatud ammendav loetelu vastuväidetest hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundmüügile. Need on: 1) tagatise või tagatud nõude lõppemine; 2) eksimus võlgnetavas summas, kui tagatud võlg tuleneb võlgnevuses kontost, mis tingib selle konto sulgemise sundtäitmist nõudva osapoole ja selle vastustaja vahel; 3) hüpoteegiga või valduseta vallaspandiga koormatud vallasvara sundtäitmise korral sama vara varasem koormatus vallaspandi, vallas- või kinnishüpoteegi või arestiga; ning 4) täitmise aluseks oleva lepingutingimuse ebaõiglus või sellise lepingutingimuse ebaõiglus, mille alusel oleks sisse nõutud või kindlaks määratud sissenõutav summa.

21.

Tsiviilkohtumenetluse seaduse artikli 698 lõikes 1 on omakorda sätestatud, et kõik muud kaebused, mida võlgnik võib esitada, sealhulgas vastuväited, mis puudutavad dokumendi kehtetust või kohustuse tähtaega, selgust, kustutamist või suurust, lahendatakse asjakohase kohtuotsusega, ilma et neil oleks hüpoteegiga tagatud nõude täitmise menetlust peatav või edasilükkav mõju.

22.

Juan Carlos Marí Merino, María de la Concepción Marí Merino ja Juan Pérez Gavilán (edaspidi „võlgnikud“) sõlmisid aastal 2006 hüpoteegiga tagatud laenulepingu järgmistel tingimustel: põhisumma 166000 eurot, laenu tagasimaksetähtaeg 25 aastat ja hüpoteegiga koormatud vara hindamisväärtus 195900 eurot.

23.

Jaanuaris 2009 suurendati laenu põhisummat ja pikendati tagasimaksetähtaega 34 aasta ja 4 kuuni.

24.

Oktoobris 2013, kui võlgnikud ei olnud suutnud 375 päeva jooksul laenumakseid tasuda ja laenujääk oli 102750 eurot, muudeti hüpoteeklaenulepingut võlgnike taotlusel teist korda. Laenukapitali tagasimaksmise hõlbustamiseks lepiti kokku laenujäägi 102750 euro tagastamises 40 aasta jooksul ning samuti lepiti kokku koheses sundtäitmises. Lisaks fikseeriti, et asjaomane kinnistu oli võlgnike alaline elukoht. Laenulepingu muutmisest tulenevalt hinnati uuesti hüpoteegiga koormatud vara, mille väärtuseks hinnati langenud turul 57689,90 eurot.

25.

Pärast seda kui võlgnikud ei olnud teinud üheksat graafikujärgset laenumakset, algatas pank märtsis 2015 hüpoteegiga tagatud nõude täitmise menetluse, esitades eelotsusetaotluse esitanud kohtule nõude, milles ta taotleb, et võlgnikke kohustataks maksma, ja kui nad võlga ei tasu, pandaks hüpoteegiga koormatud vara enampakkumisele ning enampakkumise tuluga kaetaks võlgnetav summa, koos intressi ja kuludega. Enampakkumise alghinnaks määras pank 57684,90 eurot.

26.

Võlgnikud esitasid hiljem sundtäitmisele vastuväite, märkides, et täitedokumendina kasutatud leping sisaldab ebaõiglaseid tingimusi. Võlgnikud leidsid, et tagasimaksmise tähtaja pikendamine ning hüpoteegiga koormatud kinnisasja uus hindamisväärtus olid ebaõiglased. Võlgnikud väitsid, et maksetähtaja pikendamist oli kasutatud vaid söödana, meelitamaks neid nõustuma kinnistu märkimisväärselt vähendatud hindamisväärtusega, mis oli võlgnikele kahjulik. See halvendas oluliselt nende positsiooni ning nende nõustumus laenulepingu muudatusele põhines seega olulisel eksimusel lepingutingimuste tähenduse suhtes. Teise vastuväitena väitsid võlgnikud, et on täidetud tingimused, mis võimaldavad laenuvõtjal võlgnike majandusliku olukorra tõttu võlast vabaneda vara üleandmisega, jäädes sinna elama üürnikena vastavalt hea pangandustava koodeksile. Lisaks nõudsid nad täitemenetluse peatamist.

27.

See pani eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõtlema, kas panga poolt oktoobris 2013 toimunud laenulepingu muutmise näol võib olla tegu ebaausa kaubandustavaga ja kas seega tuleks kohaldada direktiivi 2005/29.

28.

Kaheldes selles, kuidas on õige tõlgendada direktiivi 2005/29 asjakohaseid sätted, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse tegemiseks järgmised küsimused:

29.

Kirjalikud seisukohad on käesolevas asjas esitanud Bankia, Hispaania valitsus ja Iirimaa ning samuti komisjon, kes kõik esitasid kirjalikud seisukohad 7. veebruaril 2018 peetud kohtuistungil.

30.

Kõik kolm eelotsuse küsimust käsitlevad sisuliselt direktiivi 2005/29 artikli 11 õiget tõlgendamist.

31.

Konkreetsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimeses küsimuses, kas direktiivi 2005/29 artiklis 11 liikmesriikidele kehtestatud kohustusega näha ette „piisavad ja tõhusad meetmed“ ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks on vastuolus õigusnormid, mis ei võimalda direktiivi sätetele tuginemist hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise kontekstis.

32.

Oma teises ja kolmandas küsimuses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas need piisavad ja tõhusad meetmed hõlmavad ka käitumiskoodeksi järgimise tagamist. Ehk teisisõnu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust selle kohta, millised õiguskaitsevahendid on tarbija käsutuses direktiivi 2005/29 alusel olukorras, kus ettevõtja ei järgi käitumiskoodeksit.

33.

Analüüsin kõigepealt esimesele küsimusele vastamiseks mõistet „asjakohased ja tõhusad meetmed“ direktiivi 2005/29 artikli 11 tähenduses ning seejärel käsitlen küsimust, kas direktiivi sätteid tuleb selle tõhususe tagamiseks kohaldada ka hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise kontekstis. Seejärel käsitlen koos esitatud teist ja kolmandat küsimust ning arutlen käitumiskoodeksite rolli üle direktiivis 2005/29 ette nähtud ebaausate kaubandustavade vastu võitlemisel.

34.

Tarbijate tähtsust siseturu loomisel on liidu õiguses juba kaua teadvustatud. ( 6 ) Tarbijakaitse nõudeid ei tule arvesse võtta mitte ainult liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel, ( 7 ) vaid kehtestatud on ka rida konkreetseid tarbijakaitsealaseid liidu õigusakte. ( 8 ) Sellekohaseid õigusakte on motiveerinud kaks peamist eesmärki. Ühelt poolt pakutakse tarbijate kaitstuse kõrget taset, et suurendada tarbijate usaldust otsimaks parimaid pakkumusi mis tahes liikmesriigis, ning teiselt poolt on eesmärk luua raamistik, mis aitab kaasa piirülesele kaubandusele ning hõlbustab juurdepääsu turgudele rahvusriikidest kaugemal, toetades sellega konkurentsi.

35.

Kõiki tarbijakaitsealaseid liidu õigusakte iseloomustab pingeseisund ühelt poolt tarbijate ja teiselt poolt ettevõtjate julgustamise vahel piiriüleseid tehinguid tegema. Kui tarbijakaitse kõrge tase julgustab tarbijad, siis ettevõtjaid liigne „bürokraatia“ pigem pelutab. Selle vastuolu tulemuseks on killustunud õigusraamistik, mis koosneb erinevatest õigusaktidest, mis pakuvad tarbijakaitset eri vormides ja eri tasemetel.

36.

Direktiiv 2005/29 on raaminstrument, milles on kehtestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute üldpõhimõtted ning mida vajaduse korral täiendavad konkreetsed sektoraalsed õigusaktid. ( 9 ) Direktiiv on maksimaalselt ühtlustav instrument: kui direktiivis 2005/29 ei ole ette nähtud sõnaselget erandit, ( 10 ) tuleb tarbijakaitse ühtne kõrge tase tagada kõikides liikmesriikides. ( 11 )

37.

Direktiivi 2005/29 eesmärk on kehtestada ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seoses tarbijakaitse taoline tase kogu Euroopa Liidus, nähes ette kaugeleulatuva kontrollimehhanismi selliste kaubandustavade suhtes, mis võivad mõjutada tarbijate majanduskäitumist. ( 12 ) Seda on tehtud karistuste süsteemi abil, mille eesmärk on heidutada ettevõtjaid ebaausaid kaubandustavasid kasutamast ning teha lõpp juba kasutusel olevatele ebaausatele tavadele. ( 13 )

38.

Direktiivi iseloomustab eriti lai ratione materiae kohaldamisala. ( 14 )„Kaubandustava“ on direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d kohaselt igasugune „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine“. Lisaks on direktiiv kohaldatav ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast toote või teenusega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal. ( 15 )

39.

Direktiivi 2005/29 artikli 5 kohaselt on keelatud kolm ebaausate kaubandustavade liiki. Üldiselt peetakse kaubandustava ebaausaks kui ta on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja ühtlasi moonutab või tõenäoliselt moonutab tarbija tehingu tegemise otsust. ( 16 ) Konkreetsemalt on keelatud eksitavad ja agressiivsed kaubandustavad. ( 17 ) Lisaks sisaldab direktiiv „musta nimekirja“ ebaausatest kaubandustavadest, mis on igal juhul keelatud. ( 18 ) Erinevalt kahest esimesest ebaausate kaubandustavade liigist, loetakse I lisas loetletud tavad ebaausateks kõigil tingimustel ning neid ei ole vaja iga kord eraldi hinnata.

40.

Ülesanne tagada direktiivi sätete jõustamine on antud liikmesriikidele, kes peavad direktiivi 2005/29 artikli 11 kohaselt kehtestama „piisavad ja tõhusad meetmed“ ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks. Esimene küsimus käsitlebki selle nõude ja sellest tulenevate liikmesriikide kohustuste tõlgendamist.

41.

Direktiivi 2005/29 artikli 11 kohaselt võivad „piisavad ja tõhusad meetmed“ hõlmata isikute õiguslikke meetmeid ebaausate kaubandustavade vastu või haldusmeetmeid koos kohtuliku kontrolliga. Kohtutel ja haldusasutustel, kellele on antud ülesandeks tagada direktiivi järgimine, peavad olema volitused lõpetada ebaausa kaubandustava kasutamine või kohalduval juhul keelata nende kasutamine algusest peale. Lisaks peavad liikmesriigid artikli 13 kohaselt nägema ette kohase karistuste süsteemi oma tegevusalal ebaausaid kaubandustavasid kasutavate isikute suhtes.

42.

Nende sätete sõnastusest ja kontekstist ei nähtu siiski, et liikmesriikidel oleks konkreetseid kohustusi seoses mõne sellise menetlusliigi nagu hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisega, mille raames tuleks ebaausate kaubandustavade olemasolu kontrollida.

43.

Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et direktiiv 2005/29 jätab liikmesriikidele õiguse valida siseriiklikud meetmed, millega võideldakse ebaausate kaubandustavade vastu, tingimusel et need meetmed on piisavad ja tõhusad ning selleks ette nähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. ( 19 )

44.

Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab eelotsusetaotluses, et Hispaania seadusandja kehtestatud meetmed ebaausate kaubandustavadega võitlemiseks ei ole tõhusad, kuna need ei võimalda ebaausate kaubandustavade kohtulikku kontrolli sellises lihtsustatud menetluses nagu hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmine.

45.

Tõhususe põhimõte nõuab, et üksikisikutele õigusi andvaid liidu õiguse sätteid rakendataks tõhusalt ning et liikmesriigi menetlusõigus ei muudaks liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks ega ülemäära raskeks. ( 20 )

46.

Direktiivis 2005/29 ei ole ette nähtud ettevõtjate karistusi ning seega ei võimaldata selles lepingulisi õiguskaitsevahendeid tarbijatele. Erinevalt direktiivi 93/13/EMÜ ( 21 ) artikli 6 lõikest 1, milles on sõnaselgelt sätestatud asjaomase tingimuse või kogu lepingu kehtetuks tunnistamine, sellist sätet direktiivis 2005/29 ei leidu.

47.

Seejuures on oluline, et direktiivis 2005/29 märgitakse hoopis konkreetselt, et direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist. ( 22 ) Nagu Hispaania valitsus märkis, järeldub sellest, et ebaausa kaubandustava tuvastamisest ei saa tuleneda vahetuid õiguslikke tagajärgi ettevõtja ja tarbija õigussuhetele. ( 23 )

48.

Pigem on direktiivis 2005/29 ette nähtud mõjutusvahendiks karistuse määramine ebaausat kaubandustava kasutavale ettevõtjale. Direktiivi 2005/29 tõhusaks rakendamiseks on liikmesriikidel seega vaid kohustus näha ette kohane karistuste süsteem ebaausaid kaubandustavasid kasutavatele ettevõtjatele. ( 24 )

49.

Hispaania õiguse kohaselt võib ebaausate kaubandustavade olemasolu kindlaks teha tuvastamismenetluses. Selline tuvastamismenetlus ei peata samas hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist ning samuti ei saa sellist asja lahendav kohtunik määrata hagi tagamise abinõusid.

50.

Sellest tekib küsimus, kas direktiivi 2005/29 tõhususe tagamiseks on vaja võimaldada kohtunikel määrata hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisega seoses direktiivi alusel karistusi või peatada täitemenetlus, kui ebaausate kaubandustavade olemasolu tuvastamiseks on algatatud tuvastamismenetlus.

51.

Euroopa Kohus on seoses tõhususe põhimõttega järjekindlalt leidnud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. ( 25 )

52.

Hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmismenetluse ese on hüpoteegist tuleneva täitedokumendi täitmine. Niisugune menetlus eeldab, et vara on eelnevalt tagatisega koormatud ning võlausaldaja saab seeläbi juhtudel, kui võlgnik ei ole täitnud tagasimaksmise kohustusi, tugineda täitedokumendi aluseks olevale õigusele, mis on notariaalselt kinnitatud ja kantud kinnistusraamatusse ning millele võlausaldaja võib tugineda ultima ratio juhul, kui võlgnik ei täida oma maksekohustusi. Täitemenetluse eesmärk on võimaldada kiire ja tõhus vahend oma õiguste maksmapanekuks tõestatud täitedokumendi alusel. ( 26 )

53.

Hoidmaks menetluse nii tõhusana kui võimalik, on Hispaania valitsus piiranud hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisele vastuväidete esitamise aluseid. Peale vastuväidete hüpoteegi enda kehtivuse suhtes, on kohtulikku kontrolli piiratud täitedokumendi ebaõiglastele tingimustele, millekohane säte lisati pärast Euroopa Kohtu otsust Aziz. ( 27 )

54.

Selles, direktiivi 93/13 kontekstis algatatud asjas leidis Euroopa Kohus kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, et kui hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisel ei ole lubatud kontrollida hüpoteegi aluseks oleva lepingutingimuse õiglust, siis kahjustab see ebaõiglaselt tarbijat, sest tal on võimalik saada ainult a posteriori kaitset, mis seisneb üksnes kahju hüvitamises, mida Euroopa Kohus ei pidanud täielikuks ega piisavaks. ( 28 ) Seetõttu peeti asjaomaseid liikmesriigi õigusnorme liidu õigusega vastuolus olevaks. ( 29 )

55.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleks sama põhjenduskäiku kohaldada ka ebaausate kaubandustavade suhtes, kuna tuvastamismenetlusel ei ole täitemenetlust peatavat mõju. Kui kinnisasja sundtäitmine viidaks lõpule enne tuvastamismenetluses kohtuotsuse tegemist, siis ei pruugi olla võimalik ettevõtja vastu tehtud otsust täita, mis kahjustaks ebaõiglaselt tarbijat. Eeldatavasti usub ka komisjon just seetõttu, et kohtuotsusel Aziz põhinevat kohtupraktikat tuleks laiendada käesolevale asjale. ( 30 )

56.

Ent käesolevat asja tuleks nimetatud kohtupraktika liinist eristada.

57.

Direktiiviga 2005/29 tarbijale antud õigused erinevad direktiiviga 93/13 antuist. Viimati nimetatus on sätestatud, et kui tuvastatakse ebaõiglane lepingutingimus, siis tuleb see tingimus või vajaduse korral kogu leping tühistada. ( 31 ) Direktiivis 93/13 on seega sätestatud õiguskaitsevahend, millel on vahetu mõju ettevõtja ja tarbija vahelisele lepingule. Just seetõttu nägigi Euroopa Liidu Kohus ette selle võimaluse seoses hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisega, eriti kuivõrd selles asjas oli tegemist tarbija koduga. ( 32 )

58.

Samas direktiivis 2005/29 ei ole ühtegi sätet tarbija individuaalse lepingulise õiguskaitsevahendi kohta ning, nagu on eespool selgitatud, võib ebaausa kaubandustava olemasolu tuvastamine direktiivi kohaselt kaasa tuua ainult karistuse määramise asjaomasele ettevõtjale. ( 33 ) Selline tuvastus ei saa seega takistada hüpoteegi sundtäitmist ning tuvastamismenetluse tulemusel ei ole mingeid lepingulisi tagajärgi. Isegi kui tuvastamismenetluse kohtuotsus tehtaks pärast võla sundtäitmist, ei kahjustaks see ebamõistlikult tarbijat. Tegelikult ei mõjuta tuvastamismenetluses tehtav otsus üleüldse tarbija õiguslikku positsiooni hüpoteegi sundtäitmise menetluses.

59.

Ning lisaks ei seisne käesolevas asjas väidetav tarbija ebaõiglane kahjustamine mitte hüpoteegi sundtäitmises kui sellises, vaid see seisneb hoopis kinnisasja uues hindamisväärtuses, mida kasutatakse enampakkumise alghinnana. Võlgnikud kardavad, et nende kinnisasjale ei tehta enampakkumisel niisama kõrget pakkumust kui siis, kui alghind oleks kõrgem. Nagu Hispaania valitsus kohtuistungil märkis, on võlgnike väidetav kahju enne enampakkumise lõppemist pelgalt hüpoteetiline. Hüpoteeki ega võlasummat ei ole vaidlustatud; pigem on küsimuseks see, kui suur võlasumma jääb alles pärast enampakkumise läbiviimist ja selle tulu tasaarvestamist võlaga. Kui kohtunik peaks tuvastamismenetluses tuvastama ebaausa kaubandustava olemasolu, siis võib kahjuhüvitise välja mõista pärast hüpoteegi sundtäitmist. Isegi kui täitemenetlus oleks peatatud kuni tuvastamismenetluse tulemuse selgumiseni, oleks tulemus võlgnike jaoks sama.

60.

Osas, milles direktiiv 2005/29 kohustab liikmesriike kehtestama kiirendatud korra ebaausate kaubandustavadega võitlemiseks, on selline menetlus ette nähtud ainult olukorras, kus kohtul palutakse kohustada ettevõtjat kasutusel olevat ebaausat kaubandustava lõpetama, ning mitte siis, kui ebaausa kaubandustava olemasolu tuvastatakse ex post. ( 34 )

61.

Seetõttu olen seisukohal, et asjaolu, et tuvastamismenetlusel puudub peatamise võimalus, ei muuda direktiivi 2005/29 kohaldamist võimatuks ega ülemäära keeruliseks isegi siis, kui ebaausate kaubandustavade kohtulik kontroll ei ole võimalik hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise menetluses.

62.

Ent kui direktiivi 93/13 tähenduses lepingutingimuse ebaõigluse kohtuliku kontrolli algatab kohus omal algatusel või, nagu on olukord põhikohtuasjas, ühe menetlusosalise taotlusel, ( 35 ) siis tuleb arvestada teatavaid erisusi.

63.

Lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaomase lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Kaubandustava ebaaususe tuvastamine on üks paljudest aspektidest, millele pädev kohus võib oma hinnangus tugineda. ( 36 ) Seetõttu, sedavõrd kui direktiivi 93/13 valguses on vaja kohaselt hinnata lepingutingimuse ebaõiglust, peab ebaausate kaubandustavade kohtulik kontroll olema võimalik ka hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisel. ( 37 ) Ent selles kontekstis ei ole vaja, et hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist arutav kohtunik saaks tunnistada kaubandustava direktiivi 2005/29 tähenduses ebaausaks ning määrata vastava karistuse. Selline tuvastamine ega ka karistuse määramine ei saa kuidagi mõjutada täitemenetlust.

64.

Lisaks, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Pereničová ja Perenič rõhutas, ei tähenda see, et tuvastatakse ebaausa kaubandustava olemasolu, „automaatselt ja iseenesest“, et vaidlusalune lepingutingimus on ebaõiglane ning seetõttu ei ole sellel otsest ja vahetut mõju lepingu kehtivusele direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 tähenduses. ( 38 ) Direktiivi 93/13 kohaselt peab olema täidetud rida lisatingimusi. Näiteks peab kõnealune tingimus olema ettevõtja ja tarbija vahel eraldi kokku lepitud. ( 39 ) Samas näib mulle, et põhikohtuasjas arutatav lepingutingimus võis olla läbiräägitav. Võlgnikud taotlesid laenu tagasimaksetähtaja pikendamist ning pank pakkus seda pikendamist tingimusel, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust hinnatakse uuesti. Seetõttu näib, et eelpool kirjeldatud tingimus ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas asjas kohaldatav. Igal juhul, isegi kui liikmesriigi kohtunik peaks tuvastama ebaausa kaubandustava olemasolu, peab ta kaaluma kõiki direktiivis 93/13 seoses lepingutingimuse ebaõiglusega ette nähtud nõudeid.

65.

Sellise kohtuliku kontrolli jaoks on piisav, kui viiakse läbi lepingutingimuste kontroll direktiivi 93/13 alusel, nagu näebki ette tsiviilkohtumenetluse seaduse artikkel 695. Puudub vajadus eraldi vastuväideteks hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisele direktiivi 2005/29 alusel. Kui ebaausa kaubandustava tulemuseks on ebaõiglane lepingutingimus, siis on sellise tava kohtuliku kontrolli võimalus ette nähtud lepingutingimuse hindamise kontekstis direktiivi 93/13 alusel, millega seoses võetakse kohaselt arvesse tarbijatele viimati nimetatud direktiiviga antud õigusi.

66.

Järelikult ei ole direktiivi 2005/29 artikliga 11 vastuolus sellised õigusnormid, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja mis ei võimalda kohtute endi algatusel ega menetlusosalise taotlusel kontrollida ebaausate kaubandustavade olemasolu hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisel.

67.

Teises ja kolmandas eelotsuse küsimuses taotleb liikmesriigi kohus selgitust selle kohta, millised õiguskaitsevahendid on direktiivi 2005/29 alusel tarbija käsutuses olukorras, kus ettevõtja ei järgi käitumiskoodeksit.

68.

Kõik kirjalikud seisukohad esitanud menetlusosalised väidavad, et käitumiskoodekseid ei saa direktiivi 2005/29 alusel jõustada.

69.

Traditsiooniliselt on käitumiskoodekseid mõnes liikmesriigis kasutatud määratlemaks mõnes konkreetses sektoris ettevõtjate vabatahtlikud käitumisnormid ja -standardid. Selliste eneseregulatiivsete koodeksite eesmärk on selgitada tarbijatele neile arusaadaval viisil õiguslike nõuete üksikasju või kehtestada teatavad sektoraalsed standardid, kui neid ei ole seadusandlikult ette nähtud. ( 40 ) Seega on ka käitumiskoodeksite eesmärk võidelda ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebakohase käitumisega ning nende eesmärk kattub mõneti direktiivi 2005/29 omaga. Seejuures on aga oluline, et käitumiskoodeksite näol on tegemist eneseregulatsiooni instrumentidega. Käitumise kontrolli teostatakse ainult vastava sektori nende liikmete seas, kes on nõustunud konkreetset koodeksit järgima. Direktiiv 2005/29 aga nõuab liikmesriikidelt oma sätete jõustamist seadusjõuga ja üldkehtival viisil.

70.

Mis on seda konteksti arvestades käitumiskoodeksite roll direktiivis 2005/29 ning kas selle direktiivi alusel saab sundida käitumiskoodeksit järgima?

71.

Direktiivis 2005/29 on „käitumiskoodeks“ määratletud kui „õigus- või haldusnormidega kehtestamata kokkulepe või eeskirjade kogum, milles on määratletud […] ettevõtjate käitumine“. ( 41 ) Nagu Iirimaa märgib, on käitumiskoodeksid seega määratletud mittesiduvana ning õigusakti staatust ja õigusjõudu mitteomavana. Seega näib esmapilgul olevat selle määratlusega vastuolus võimalus nõuda käitumiskoodeksi järgimist kohtu kaudu.

72.

Direktiivis 2005/29 on käitumiskoodeksitele ette nähtud roll ebaausate kaubandustavade olemasolu hindamisel. Ühelt poolt sisaldab direktiivi 2005/29 I lisas ära toodud must nimekiri kaubandustavadest, mida igal juhul tuleb pidada ebaausateks, kahte käitumiskoodekseid puudutavat kaubandustava. Ebaaus kaubandustava loetakse automaatselt tuvastatuks esiteks siis, kui ettevõtja väidab, et ta on käitumiskoodeksiga liitunud, kuigi ta seda ei ole, ja teiseks siis, kui ta väidab, et käitumiskoodeks on heaks kiidetud avalik-õigusliku või muu asutuse poolt, kuigi ta seda ei ole. ( 42 )

73.

Kui aga hinnatakse ebaausa kaubandustava olemasolu direktiivi 2005/29 artiklite 5–9 alusel, siis on käitumiskoodeksites sisalduvad käitumisnormid ja -standardid üks arvesse võetavatest kriteeriumitest. Nii võivad käitumiskoodeksid pakkuda tõendusmaterjali vastava valdkonna ametialase hoolikuse kohta. ( 43 )

74.

Ent direktiivis 2005/29 on ebaausa kaubandustava olemasolu tuvastamiseks ette nähtud täiendavad nõuded. Pelk fakt, et ettevõtja ei ole käitumiskoodeksit järginud, ei too sellisena ja automaatselt kaasa järeldust, et tegemist on ebaausa kaubandustavaga. Direktiiv nõuab iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võtvat hindamist, kas asjaomane äritehing on direktiivi artiklites 5–9 ära toodud kriteeriumite valguses ebaaus. ( 44 )

75.

Lisaks käitumiskoodeksite rollile ebaausate kaubandustavade olemasolu hindamisel on direktiivi 2005/29 artiklis 10, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt mainib, sätestatud, et lisaks kohtu- või haldusmenetlustele võivad ebaausaid kaubandustavasid kontrollida ka käitumiskoodeksite omanikud. Seega on käitumiskoodeksid ebaausate kaubandustavadega võitlemise abivahend, võimaldades täiendavaid kontrollimeetmeid. Käitumiskoodeksites sisalduvad käitumisnormid või -standardid on mõeldud ettevõtjate abistamiseks, et nad suudaksid kohaldada direktiivi põhimõtteid tõhusalt oma igapäevases äritegevuses oma konkreetses tegevusvaldkonnas. ( 45 ) Artiklis 10 on sõnaselgelt märgitud, et käitumiskoodeksite omanike kontrolli „ei peeta mingil juhul loobumiseks“ õigusest pöörduda kohtute või haldusasutuste poole ning see ei muuda koodeksite sisu õiguslikult siduvaks.

76.

Seejuures on tähtis, et isegi kui ettevõtja poolt käitumiskoodeksi mittejärgimine kujutab endast ebaausat kaubandustava, siis ainus õiguslik tagajärg, mis sellest direktiivi 2005/29 alusel võib tuleneda, on see, et sellele ettevõtjale määratakse karistus. Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 47–49 ning nagu komisjon ja Hispaania valitsus seoses käitumiskoodeksite jõustamisega märkisid, ei ole direktiivis tarbijale ette nähtud mingit lepingulist õiguskaitsevahendit.

77.

Kuna direktiiviga 2005/29 ei ole loodud tarbijale individuaalset lepingulist õiguskaitsevahendit käitumiskoodeksi järgimise nõudmiseks, siis on iga liikmesriigi pädevuses määrata kindlaks sellise koodeksi mittejärgimise tagajärjed tingimusel, et on kehtestatud „piisavad ja tõhusad meetmed“ ebaausate kaubandustavadega võitlemiseks.

78.

Hispaania õiguses nähakse konkreetselt seoses hea pangandustava koodeksiga ette menetlus Banco de Españas (Hispaania keskpank). Kaebused krediidiasutuste väidetava koodeksi mittejärgimise kohta saab esitada Hispaania keskpangale, mis võib määrata rahalisi karistusi ning kohustada asjaomast panka koodeksit järgima. See on kooskõlas direktiivis 2005/29 käitumiskoodeksite suhtes kehtestatud nõudmistega. ( 46 )

79.

Järelikult tuleb teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et direktiiviga 2005/29 ei ole vastuolus sellised õigusnormid, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja mis ei näe tarbijale ette individuaalset lepingulist õiguskaitsevahendit olukorras, kus ettevõtja ei ole järginud käitumiskoodeksit.

80.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Primera Instancia No 5 de Cartagena (Cartagena esimese astme kohus nr 5, Hispaania) küsimustele järgmiselt: